3-2-1-42-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-42-16

Otsuse kuupäev

Tartu, 8. juuni 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Jaak Luik ja Malle Seppik

Kohtuasi

Vahur Untera hagi Mati Väärtnõu vastu 32 914 euro ja

viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 11. detsembri 2015. a otsus

tsiviilasjas nr 2-12-12342

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Mati Väärtnõu kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

32 914 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Vahur Untera, esindaja vandeadvokaat Janek Valdma

Kostja Mati Väärtnõu, esindajad vandeadvokaadid Allar Jõks

ja Carri Ginter

Asja läbivaatamise kuupäev

16. mai 2016. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 11. detsembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-12342 ja

saata asi uueks läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon Mati Väärtnõule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vahur Untera (hageja) esitas 26. märtsil 2012 Harju Maakohtule Mati Väärtnõu (kostja) vastu hagi,

milles palus mõista kostjalt välja kahjuhüvitise 32 914 eurot ja viivise 11 926 eurot. Menetluskulud

palus hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt oli kostja praeguseks äriregistrist kustutatud OÜ Lindertek (Lindertek)

ainuosanik ja juhatuse liige. Hageja andis Lindertekile kokku laenu 515 000 krooni järgmiselt:

300 000 krooni 13. augustil 2007, 175 000 krooni 6. novembril 2007, 15 000 krooni 25. juulil 2008 ja

25 000 krooni 17. aprillil 2009. 4. veebruaril 2011 kuulutati välja Linderteki pankrot.

Pankrotimenetlus lõppes raugemisega.

Kostjal oli Linderteki vastu 20 176 040 krooni suurune nõue, millest 3 176 000 krooni oli tagastamata

laen ja 17 000 040 krooni viivis. Kostja ja temaga seotud äriühingu OÜ Baltic Watch (BW) vahel

24. märtsil 2009 sõlmitud tasaarvestuskokkuleppe ja nõuete loovutamise lepingu

(tasaarvestuskokkulepe) järgi loovutas kostja 25. oktoobril 2008 selle nõude BW-le.

Tasaarvestuskokkuleppega tasaarvestati BW ja Linderteki vastastikused nõuded 1 395 201 euro

66 sendi ulatuses. Linderteki majandusaasta aruannetes ei olnud kostja viivisenõue kajastatud. See

tulnuks kajastada 2006. a bilansis või aastaaruande lisas. Kui hageja oleks teadnud, et Lindertekil on

sellise suurusega kohustus, ei oleks ta äriühingule laenu andnud. Kostja pettis hagejat, kui lõi ebaõige

ettekujutuse Linderteki tegelikust finantsseisundist. Kostja oleks pidanud kajastama viivisevõla

aastaaruandes ja seda tegemata jättes rikkus kostja Linderteki juhatuse liikmena äriseadustiku

(ÄS) § 179 lg-st 1, §-st 176 ja raamatupidamise seaduse (RPS) §-st 16 tulenevaid kohustusi. Kostja

peab hüvitama hagejale kahju ja lisaks maksma seadusjärgset viivist.

2. Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Seadus ei nõua, et juhatuse liige peaks kajastama aastaaruandes sellist viivist, mida võlausaldaja ei

ole nõudnud. Viivisevõlg on tingimuslik kohustus, mille puhul ei ole teada, kas ja millises ulatuses

see sisse nõutakse. Tasaarvestuskokkuleppega ei muudetud Lindertekki varatuks, vaid vähendati tema

kohustusi. Hageja ei ole tõendanud nõude aluseks olevaid asjaolusid. Hageja antud rahasumma ei

olnud laen, vaid vaikiva seltsinglase panus ettevõttesse, mille eesmärk oli poe avamine Tbilisis

(võlaõigusseaduse (VÕS) § 610 jj). Hageja kaotatud investeering ei ole kahju, vaid realiseerunud

äririsk. Kostja teo ja hagejal tekkinud kahju vahel ei ole põhjuslikku seost. Paljasõnaline on hageja

väide, et kui kostja oleks viivisevõla aruandes märkinud, siis ei oleks hageja Lindertekile laenu

andnud. Ei ole tõendatud, et hageja investeerimisotsus põhines aastaaruannetel.

Hageja viivisenõue on põhjendamatu ja ebaselge. Hageja ei ole tõendanud, millal muutus väidetav

kahju hüvitamise nõue sissenõutavaks ja mis ajast alates ta viivist nõuab. Hageja ei ole põhjendanud,

millist kahju on viivitamine talle tekitanud. Kostja palus vähendada viivist nullini.

3. Harju Maakohus jättis 7. aprilli 2014. a otsusega hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus

hageja kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole hageja tõendanud, et nõude eeldused oleksid täidetud.

ÄS § 176 ja § 179 lg 1 ning RPS § 16 ei sätesta kohustust kajastada viivisevõlg äriühingu

majandusaasta aruandes. Viivisevõlg on tingimuslik kohustus, mille puhul ei ole teada, kas ja millises

ulatuses see realiseerub. Raamatupidamise toimkonna juhendi (RTJ) 8 p 47 kohaselt ei kajastata

tingimuslikke kohustusi bilansis. Tulenevalt RTJ 10 p-st 47 võib juhatus viivisenõude esitamise

tõenäosust hinnata. Kostja hindas vaidlusaluse viivise sissenõudmist väga ebatõenäoliseks, sest

teadis, et ei nõua seda ise sisse. Sellest, et kostja hiljem oma põhinõude koos kõrvalnõuetega BW-le

loovutas ja BW hiljem osa viivisest siiski sisse nõudis, ei saa järeldada, et kostja rikkus juhatuse

liikme kohustusi 2006. a majandusaasta aruande koostamisel. Hageja heitis kostjale ette Linderteki

2006. a majandusaasta aruande koostamise nõuete rikkumist, kuid viivis nõuti osaliselt sisse alles

2009. a tasaarvestusega. Tunnistajana üle kuulatud vandeaudiitori arvamuse kohaselt peab äriühingu

juhatuse liige, kellel on ühingu vastu nõue juhul, kui ta nõude võõrandab, kajastama selle

aastaaruande lisas. Seega oleks kostja pidanud kajastama potentsiaalse viivisekohustuse Linderteki

2009. a majandusaasta aruande lisas, kuid selleks ajaks oli Lindertek juba püsivalt maksejõuetu.

Kostja ei ole rikkunud seadusest tulenevaid kohustusi ja hagi tuleb jätta rahuldamata.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Kostja

vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 17. detsembri 2014. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja

hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata.

6. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse

tühistada ja saata asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

7. Riigikohus tühistas 17. juuni 2015. a otsusega (tsiviilasi nr 3-2-1-69-15) ringkonnakohtu otsuse ja

saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Riigikohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei võinud kostja jätta viivisenõuet aastaaruande lisas täies

ulatuses kajastamata põhjusel, et kostja ei kavatsenud seda sisse nõuda, ja ainult tegelik nõudest

loobumine õigustanuks nõude täielikku kajastamata jätmist. Kuna viivisenõue tulnuks aastaaruande

lisas kajastada, siis tuli asja uuel läbivaatamisel hinnata, millises ulatuses see aastaaruannete lisades

kajastada tuli ja kas sellest tulenevalt oli tegu olulise asjaolu kajastamata jätmisega. Kui tegu oli

olulise asjaolu kajastamata jätmisega, tuli asja uuel läbivaatamisel tuvastada hagejal kahju tekkimine

ning põhjuslik seos kostja rikkumise ja hageja kahju vahel ehk teha kindlaks, kas kostja kaotas oma

raha just seetõttu, et ta lähtus Lindertekile raha üle kandes vastavate aastate kohta koostatud

majandusaasta aruannetest ja nende lisadest. Nende asjaolude tõendamiskoormus oli hagejal. Hagejal

tuli selleks tõendada, et ta tutvus olemasoleva aastaaruandega kõigil majandusaastatel, mil ta

Lindertekile raha üle kandis. Kui kostja rikkus kohustust kajastada oluline kohustus aastaaruande

lisas ja hagejale on sellest tulenevalt tekkinud kahju, siis tuli lisaks hinnata ka seda, kas kostja võib

vastutusest vabaneda, kui ta tõendab, et ta ei ole kahju tekitamises süüdi (VÕS § 1050 lg 1). Süü

hindamisel tuli muu hulgas arvestada juhatuse liikme hoolsusstandardit ühingu raamatupidamise

korraldamisel ja seda, et juhatuse liikme vastutus võlausaldaja ees on eelduslikult leebem kui

vastutus ühingu ees.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Asja uuel läbivaatamisel tühistas Tallinna Ringkonnakohus 11. detsembri 2015. a otsusega Harju

Maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja

32 914 euro suuruse põhivõla ja seisuga 11. detsember 2015 sissenõutavaks muutunud viivise

9642 eurot 2 senti.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt jättis kostja Linderteki raamatupidamise aastaaruandes

kajastamata olulise kohustuse, s.o talle endale kuuluva viivisenõude põhivõlaga võrdses summas

5 250 000 krooni. Hageja on vande all kinnitanud, et ta tundis enne Lindertekile laenu andmist huvi

Linderteki majandusliku olukorra vastu. Kostja väited, et pooltele polnud oluline, millisesse

äriühingusse raha investeeritakse, on paljasõnalised. Hageja on läbivalt tuginenud asjaolule, et temale

oli see oluline ja ta tutvus Linderteki raamatupidamise aastaaruannetega. Ka kostja esitatud

elektronkirjadest ei nähtu, et hageja oleks teinud investeeringu isegi siis, kui olnuks teadlik

vaidlusalusest viivisekohustusest kostja ees. Seega oli viivisenõude kajastamata jätmine oluline.

Kostja väide, et polnud vahet, kas investeeringute tegemiseks kasutati Lindertekki või oleks asutatud

uus äriühing, ei ole põhjendatud. Just Linderteki kaudu sai kostja selle ainuosaniku ja juhatuse

liikmena oma viivisenõuet varjata ja saada parema võimaluse nõude rahuldamiseks võrreldes teiste

võlausaldajatega. Tähtsust ei ole ka kostja viidatud meilivahetusel, mis puudutab arutelu, millist

äriühingut kasutada. Asja materjalidest ei nähtu, et hageja oleks raha Lindertekki investeerinud ka

siis, kui oleks teadnud kostja viivisenõudest. Seega on tõendatud põhjuslik seos kostja tegude ja

hageja kahju vahel. Kostja ei ole tõendanud, et ta ei ole kahju tekitamises süüdi. Kostja oli Linderteki

ainuosanik ja juhataja. See võimaldas kostjal suure viivisenõude hageja investeeringute arvel maksma

panna. Kostja süüd ei välista see, et majandusaasta aruande koostas raamatupidaja.

Hageja on palunud mõista lisaks põhinõudele välja ka viivise. Kostja ei ole esile toonud asjaolusid,

mis võimaldaksid seadusjärgset viivist vähendada. Seadusjärgne viivis põhinõudelt 32 914 eurot

perioodi 11. maist 2012 kuni 11. detsembrini 2015 eest on 9642 eurot 2 senti ja see tuleb kostjalt

hageja kasuks lisaks põhivõlale välja mõista.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Kostja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja ringkonnakohtule

uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei ole ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel järginud

Riigikohtu juhiseid ega tuvastanud põhjuslikku seost kostja rikkumise ja hageja kahju vahel.

Riigikohtu otsuse kohaselt pidi hageja muu hulgas tõendama, et ta tutvus Linderteki aastaaruandega

kõigil majandusaastatel, mil ta Lindertekile raha üle kandis. Seega pidi ringkonnakohus tuvastama,

kas hageja lähtus ülekannete tegemisel Linderteki majandusaasta aruannetest nii 2007., 2008. kui ka

2009. aastal. Ringkonnakohus ei tuvastanud aga seda, mitu korda ja millal täpselt hageja Linderteki

majandusaasta aruannetega tutvus. Ringkonnakohus ei ole seega tuvastanud, et hageja oleks tutvunud

Linderteki majandusaasta aruannetega ja nende lisadega ning et hageja oleks nendest lähtunud enne

iga ülekande tegemist. Hageja on vande all kinnitanud üksnes seda, et ta tundis majandusaasta

aruannete vastu huvi, kuid ta ei ole väitnud, et ta lähtus nendest ülekannete tegemise otsustamisel.

Seega on kohus põhjusliku seose tuvastamisel oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme, sest

põhjusliku seose olemasolu ei kinnita ükski tõend, sh isegi hageja enda vande all antud ütlused.

Ringkonnakohus tugines otsuses ebausaldusväärsele tõendile. Menetlusosalise vande all antud seletus

on teisejärgulise tähtsusega tõend ja sellega saab lugeda tõendatuks ainult asjaolu, mida kinnitavad

vähemalt kaudsed tõendid. See on nii eriti olukorras, kus vastaspoolel ei ole võimalik seletuses

toodud väiteid oma tõenditega ümber lükata. Kohus on hinnanud poolte vande all antud seletusi

erinevalt, seda otsuses põhjendamata. Samuti jaotas ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel valesti

tõendamiskoormuse ja rikkus ka sellega Riigikohtu otsuse juhiseid. Ringkonnakohtu otsuse järgi

oleks kostja vastutusest vabanemiseks pidanud tõendama, et hageja oleks raha investeerinud

Lindertekki ka siis, kui ta oleks teadnud kostja rikkumisest. Tegelikult ei pea kostja tõendama

põhjusliku seose puudumist, hageja ülesanne on tõendada, et selline seos on olemas.

Alternatiivselt palub kostja vähendada kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 ja § 140 lg 1 alusel, arvestades

mh äririske, mille hageja investeerimisel vabatahtlikult võttis, Gruusias alanud majanduslangust ja

sealseid ebastabiilseid olusid, äririskide realiseerumist ning aastatel 2007-2009 ka professionaalide

seas üldlevinud teistsugust arusaama tingimuslike nõuete aruandes kajastamise kohta. Arvestada

tuleb ka seda, et tasaarvestust BW-ga ei tehtud hageja investeeringute arvel, vaid kostja varasemate

investeeringute arvel. Olukorras, kus hageja raha läks kaotsi äri ebaõnnestumise ja Linderteki

pankroti tõttu kostjast sõltumatutel asjaoludel, oleks äärmiselt ebaõiglane mõista kostjalt välja hageja

kaotsiläinud investeering terves ulatuses. Sellises olukorras on hageja positsioon kostja rikkumise

korral soodsam kui ilma rikkumiseta. Ringkonnakohus oleks pidanud kaaluma VÕS § 139 ja § 140

kohaldamist, kuid ei teinud seda.

Lisaks jättis ringkonnakohus otsuses analüüsimata, kas kostja oli rikkumises süüdi. Kohus oleks

pidanud analüüsima, kas Lindertekiga sarnase osaühingu mõistlikult juhatuse liikmelt oleks saanud

eeldada, et ta oleks 2007.-2009. a kajastanud endale kuuluvat ja eelduslikult sissenõudmisele

mittekuuluvat viivisenõuet osaühingu majandusaasta aruande lisas. Kuna kostja kasutas Linderteki

raamatupidamise korraldamisel spetsialisti abi, pidanuks kohus süü hindamisel eelkõige arvestama,

kas kostja ilmutas vajalikku hoolsust selle isiku valimisel ja mõistlikus ulatuses kontrollimisel. Kostja

palgatud Linderteki raamatupidaja oli kompetentne ja kogemustega. Kostja võis raamatupidaja nõu

usaldada, sest see lähtus tol hetkel üldlevinud arusaamadest. Kokkuvõttes täitis kostja korrektselt

osaühingu juhatuse liikme hoolsuskohustust ja ta ei vastutaks Linderteki ees ÄS § 187 lg 2 alusel,

mida tõendab mh Linderteki ajutise pankrotihalduri aruanne. Kuna juhatuse liikme vastutus

võlausaldaja ees on eelduslikult leebem kui vastutus ühingu ees, ei saa kostja kui juhatuse liige

isiklikult vastutada ka hageja kui osaühingu võlausaldaja ees.

10. Hageja vaidleb kostja kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692

lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi

olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata uueks läbivaatamiseks samale

ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.

12. Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, kas ringkonnakohus on asja uuel läbivaatamisel

järginud 17. juunil 2015 tsiviilasjas nr 3-2-1-69-15 tehtud Riigikohtu otsuse juhiseid.

Viidatud Riigikohtu otsuse järgi tuli asja uuel läbivaatamisel esmalt kindlaks teha, kas kostja jättis

Linderteki aastaaruannete lisades kajastamata olulise kohustuse ja kas sellest tulenevalt on kostja

rikkunud võlausaldajate kaitseks kehtestatud raamatupidamise seaduse sätteid ning pannud toime

õigusvastase teo VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes. Ringkonnakohus leidis, et kostja viivisenõue oli oluline

kohustus ja seda aastaaruannete lisades kajastamata jättes rikkus kostja võlausaldajate kaitseks

kehtestatud raamatupidamise seaduse sätteid.

13. Järgmiseks tuli tuvastada, kas hagejal tekkis kahju ja kas kostja õigusvastase teo ning hagejal

tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos. Hageja on oma kahjuna käsitanud Lindertekile aastatel 2006-

2008 üle kantud rahasummat, mis jäi pankrotimenetluse raugemise tõttu registrist kustutatud

Lindertekilt tagasi saamata. Samast eeldusest lähtus ka ringkonnakohus ja kahju suuruse üle pooled

kassatsiooniastmes ei vaidle.

Kolleegium leiab, et ringkonnakohus rikkus põhjusliku seose tuvastamisel otsuse põhjendamise ja

tõendite igakülgse hindamise kohustust.

TsMS § 442 lg 8 kohaselt tuleb kohtuotsuse põhjendavas osas märkida kohtu tuvastatud asjaolud ja

nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus

kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega.

Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda

otsuses põhjendama. Samuti peab kohus otsuses analüüsima poolte väiteid ja vastuväiteid. Tulenevalt

TsMS § 442 lg 8 esimesest lausest peab kohus iga asjas tuvastatud ja asja lahendamisel tähtsa asjaolu

kohta märkima, missuguste asjas esitatud ja kohtu vastuvõetud ning uuritud tõenditega on üks või

teine asjaolu kas tuvastatud või tuvastamata jäetud (vt Riigikohtu 4. mai 2016. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-23-16, p 16).

14. Kolleegium nõustub kostja kassatsioonkaebuse seisukohaga, et ringkonnakohus ei järginud asja

uuel läbivaatamisel Riigikohtu juhiseid ning jättis tuvastamata põhjusliku seose kostja rikkumise ja

hageja kahju vahel. Riigikohtu otsuse kohaselt tuli asja uuel läbivaatamisel teha kindlaks, kas kostja

kaotas oma raha just seetõttu, et ta lähtus Lindertekile raha üle kandes vastavate aastate kohta

koostatud majandusaasta aruannetest ja nende lisadest (vt Riigikohtu 17. juuni 2015. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-69-15, p 22). Ringkonnakohus leidis, et põhjuslik seos on tõendatud, ja põhjendas

seda sellega, et asja materjalidest ei nähtu, et hageja oleks raha Lindertekki investeerinud ka siis, kui

ta oleks teadnud kostjale kuuluvast viivisenõudest.

Kolleegium märgib, et eeltoodud põhjendus ei vasta kohtuotsuse põhjendamise nõuetele ja

ringkonnakohus on rikkunud TsMS § 436 lg-s 1 sätestatud nõuet, mille kohaselt peab kohtuotsus

olema seaduslik ja põhjendatud, mis tähendab muu hulgas seda, et hagi rahuldamisel tuleb tuvastada

kõik asjaolud, mis on eelduseks, kohaldamaks õigusnormi, mille alusel hagi rahuldatakse. Otsuse

põhjendamise kohustus tähendab mh seda, et kohus pidanuks otsuses tooma välja arusaadava

arutluskäigu, millest oleks nähtunud, kuidas tuleneb tõenditest see, et hageja investeeris raha

Lindertekki seepärast, et teadis täpselt selle äriühingu varalist seisundit ja tugines investeerimisotsust

tehes sellele teadmisele.

Ringkonnakohus jättis põhjendamata, miks ta leiab, et põhjuslik seos kostja õigusvastase teo

(viivisenõude aastaaruannete lisades kajastamata jätmine) ja kahju (hageja raha kaotsiminek) vahel

on olemas. Seega on ringkonnakohtu otsus olulises osas põhjendamata ja see on menetlusõiguse

normi oluline rikkumine, mis toob kaasa ringkonnakohtu otsuse tühistamise.

15. Kostja on kassatsioonkaebuses ringkonnakohtule ette heitnud ka seda, et ringkonnakohus tugines

otsuses hageja vande all antud seletustele kui ebausaldusväärsele tõendile ja et menetlusosalise vande

all antud seletus saab olla vaid teisejärgulise tähtsusega tõend.

Kolleegium kordab oma varasemat seisukohta, et iseenesest ei ole eri liiki tõenditel erinevat

tõendiväärtust. Tõend peab vastama TsMS § 229 lg 1 nõuetele, st see peab sisaldama teavet, mille

alusel kohus teeb seaduses sätestatud korras kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad

asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. Tõend peab

olema seaduses sätestatud protsessivormis. Tõendeid peab kohus hindama igakülgselt, täielikult ja

objektiivselt ning otsustama seejärel oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud

väide on tõendatud või mitte (TsMS § 232 lg 1), kusjuures ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette

kindlaksmääratud jõudu (TsMS § 232 lg 2). Tõend peab olema asjakohane (TsMS § 238 lg 1) ja

lubatav (TsMS § 238 lg 2) (vt ka Riigikohtu 13. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-181-15,

p 51). Seega ei ole iseenesest välistatud, et kohus tugineb otsust tehes menetlusosalise vande all antud

seletusele.

Ringkonnakohus märkis otsuses, et hageja on vande all kinnitanud, et enne Lindertekile raha

ülekandmist tundis ta huvi äriühingu finantsolukorra vastu. Kostja vastuväiteid, et tegelikult ei

saanud investeerimisotsuse aluseks olla Linderteki majanduslik olukord, nimetas ringkonnakohus

otsuses aga paljasõnalisteks. Kolleegium märgib, et kui mõlemad pooled on andnud vande all seletusi

ja kohus asub neid tõendeid otsuses hindama, siis ei saa kohus rajada otsust üksnes ühe poole

seletustele, ilma et kohus käsitleks otsuses ka teise poole seletusi. Kohtuotsuse põhjendamise

nõuetele ei vasta see, kui kohus märgib otsuses üksnes seda, et ta ei pea teise poole seletusi

usaldusväärseteks. Hinnates ühe poole vande all antud seletusi ebausaldusväärseiks või

paljasõnalisteks ja teise omi mitte, peab kohus põhjendama, miks ta sellisele järeldusele jõudis.

Kohtu selline kohustus tuleneb TsMS § 442 lg 8 neljandast lausest, mille kohaselt peab kohus juhul,

kui ta mõnda tõendit ei arvesta, seda otsuses põhjendama (vt ka Riigikohtu 11. veebruari 2016. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-15, p 13).

16. Lisaks ei ole ringkonnakohtu otsusest jälgitav, millistele tõenditele on kohus otsuse praegusel

juhul üldse rajanud. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus ei ole otsuses põhjendanud, millistest

tõenditest nähtub järeldus, et hageja tutvus kõigil majandusaastatel, mil ta Lindertekile raha üle

kandis, Linderteki majandusaasta aruannete ja nende lisadega. Selliseid asjaolusid ei ole

ringkonnakohus oma otsusega üldse tuvastanud.

17. Samuti on ringkonnakohus rikkunud menetlusõiguse norme sellega, et on jätnud asjas esitatud

tõendid osaliselt hindamata. Nimelt on ringkonnakohus vaidlustatavas otsuses märkinud, et asjas ei

ole tähtsust kostja viidatud meilivahetusel, mis puudutab arutelu, millist äriühingut Gruusia

äriprojekti jaoks kasutada.

Jättes põhjusliku seose tuvastamisel osa tõendeid põhjendamatult kõrvale, rikkus ringkonnakohus

TsMS § 442 lg 8 kolmandas ja neljandas lauses sätestatut, mille kohaselt peab kohus otsuses kõiki

tõendeid analüüsima ja kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama.

Kolleegiumi arvates on ka eeltoodu menetlusnormi oluline rikkumine, mis toob kaasa

ringkonnakohtu otsuse tühistamise.

18. Õige on ka kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus jaotas asja uuel läbivaatamisel

tõendamiskoormuse valesti. Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et kostja oleks vastutusest

vabanemiseks pidanud tõendama, et hageja oleks raha investeerinud Lindertekki ka siis, kui ta oleks

teadnud kostja rikkumisest. Põhjusliku seose olemasolu peab tõendama hageja. See tuleneb

TsMS § 230 lg 1 esimesest lausest, mille kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid

asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Samuti on ringkonnakohtu otsus

vastuoluline, sest ühelt poolt on otsuses märgitud, et põhjusliku seose tõendamine on hageja

kohustus, teisalt aga on ringkonnakohus põhjusliku seose tõendatuks lugemist põhjendanud

ebamäärase väitega, et materjalidest ei nähtu, et hageja oleks igal juhul raha Lindertekki

investeerinud.

19. Tuleb arvestada, et olukorras, kus kostja õigusvastane tegu seisneb VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi

kaitsenormi rikkumises, ei ole teo õigusvastasus ja selle väidetav kahjulik tagajärg (praegusel juhul

hageja raha kaotus) omavahel automaatselt seotud, vaid see seos tuleb eraldi tuvastada. Kostja

viivisenõude Linderteki aastaaruannete lisades kajastamata jätmisest ei saanud kohus automaatselt

tuletada järeldust, et sellega kaasnes hagejale kahju. Üksnes kostja õigusvastase teoga ei saanud

ringkonnakohus põhjusliku seose olemasolu tuvastatuks lugeda.

Kolleegium selgitab, et põhjusliku seose tuvastamisel tuleb kohaldada nn conditio sine qua non

põhimõtet, mille kohaselt loetakse ajaliselt eelnev sündmus hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma

esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Kui kostjale etteheidetav

käitumine seisneb tegevusetuses, nagu see on praeguses asjas, saab põhjusliku seose tuvastamiseks

kasutada asendamismeetodit, mille abil asendatakse ärajäänud tegevus mõtteliselt ja vaadatakse, kas

kahju oleks siis jäänud olemata. Kui kahjulik tagajärg oleks ikkagi saabunud, pole kostja käitumine

kahju põhjuseks (vt Riigikohtu 8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 18).

Seega tulnuks vaidluse lahendamiseks esmalt tuvastada, kas hageja üldse tutvus Linderteki

aastaaruannete ja nende lisadega iga kord enne seda, kui ta raha Lindertekile üle kandis, ja kas hageja

otsus kanda Lindertekile üle hiljem tagasi saamata jäänud raha oli seega põhjuslikus seoses

aastaaruannete ja nende lisadega tutvumisega. Ringkonnakohus isegi ei käsitlenud eelnimetatud

seoseid oma otsuses, kuid leidis vaatamata sellele, et põhjuslik seos viivisevõla aastaaruannete lisades

kajastamata jätmise ja hagejal tekkinud kahju vahel oli olemas.

20. TsMS § 442 lg 8 kohaselt peab kohus otsuse tegemisel mh põhjendama ka seda, miks ta ei nõustu

poole väidetega. Kostja on väitnud, et hageja jaoks ei olnud oluline, millise äriühingu kaudu raha

Gruusia äriprojekti investeerida. Ringkonnakohus aga leidis sellele väitele vastates, et kostja jaoks oli

oluline kasutada investeeringute tegemiseks Lindertekki, sest nimetatud äriühing oli tema kontrolli

all. Arusaamatu ja ebaloogiline on eelnevast tuletatud ringkonnakohtu järeldus, et kuna kostja soovis

investeeringuteks kasutada Lindertekki, siis oli just selle äriühingu kaudu tegutsemine ka hageja

jaoks oluline. Sisuliselt on ringkonnakohus ajanud segamini selle, mis võis tema hinnangul olla

oluline kostja jaoks, sellega, mida tuli asja lahendamiseks tegelikult kontrollida, ehk sellega, kas

sama asjaolu oli oluline hageja kui investori jaoks. Poolte väiteid selliselt hinnates on

ringkonnakohus lähtunud ekslikust eeldusest, et kostja eesmärk oli hagejat petta. Kolleegium osutab

asja eelmisel läbivaatamisel väljendatud seisukohale (mida ringkonnakohus on korranud ka

vaidlustatud otsuse lk-l 7), et asjas ei ole esitatud asjaolusid, millest võiks järeldada, et kostja

eesmärgiks oleks olnud raha hagejalt Linderteki kaudu välja petta (Riigikohtu 17. juuni 2015. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-69-15, p 20).

21. Kokkuvõttes on ringkonnakohtu otsus olulises osas põhjendamata ning vastuoluline,

ringkonnakohus on rikkunud tõendite hindamise ja menetlusosaliste väidetele ning vastuväidetele

vastamise nõudeid ja valesti jaotanud tõendamiskoormuse. Samuti kohaldas ringkonnakohus valesti

põhjusliku seose kindlakstegemist reguleerivaid sätteid. Seega tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada

ja asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Asja uuel läbivaatamisel tuleb

ringkonnakohtul kõiki tõendeid nõuetekohaselt hinnates tuvastada, kas hagejal jäi raha tagasi saamata

seepärast, et kostja jättis talle kuuluva viivisenõude Linderteki aastaaruannete lisades kajastamata, või

oleks hageja oma rahast ilma jäänud ka siis, kui see nõue oleks olnud seal kajastatud. Selleks tuleb

esmalt tuvastada, et hageja otsustas Lindertekile raha üle kanda ja Gruusia äriprojektis osaleda

seetõttu, et oli tutvunud Linderteki 2006., 2007. ja 2008. a majandusaasta aruannete ja nende

lisadega. Hageja peab tõendama, et ta tutvus eelnimetatud aastaaruannete ja nende lisadega. Kui

hageja ei suuda seda tõendada, siis tuleb hagi jätta rahuldamata.

22. Õige on ka kassatsioonkaebuse väide, et pärast seda, kui ringkonnakohus oli märkinud (seda

nõuetekohaselt põhjendamata), et põhjuslik seos kostja õigusvastase teo ja hagejal tekkinud kahju

vahel on olemas, jättis ringkonnakohus otsuses analüüsimata ka selle, kas kostja oli rikkumises süüdi.

Ringkonnakohus on otsuses sisuliselt leidnud, et kostja oli süüdi seetõttu, et ta oli Linderteki

ainuosanik ja juhataja ja see võimaldas tal teha tehinguid oma kontrolli all oleva äriühinguga ning

realiseerida oma majandusaasta aruandes kajastamata suure viivisenõude hageja investeeringute

arvel. Kostja süüd selliselt põhjendades on ringkonnakohus jätnud tähelepanuta Riigikohtu otsuse

juhise, mille kohaselt tulnuks süü hindamisel arvestada juhatuse liikme hoolsusstandardit ühingu

raamatupidamise korraldamisel ja hinnata, kas juhatuse liige eelduslikult vastutaks raamatupidamise

seaduse sätete rikkumise eest ühingu ees.

Kolleegium kordab oma seisukohta, et juhatuse liikme vastutus võlausaldaja ees on eelduslikult

leebem kui vastutus ühingu ees. Seega tulnuks süü olemasolu tuvastamist alustada sellest, et hinnata,

kas kostja võis viivisenõuet aastaaruande lisas kajastamata jättes kõiki asjaolusid arvesse võttes siiski

olla käitunud korraliku ettevõtja hoolsusega (arvestades mh vaidlusaluste aastaaruannete koostamise

ajal üldlevinud arusaama tingimuslike nõuete aruandes kajastamise reeglite kohta). Üksnes asjaolust,

et kostja oli Linderteki ainuosanik ja juhatuse liige, ei saanud ringkonnakohus järeldada tema süüd

viivisenõude aastaaruandes kajastamata jätmisel.

23. Kolleegium märgib täiendavalt, et õige on ka kassatsioonkaebuse seisukoht, et isegi kui

ringkonnakohus leidis, et kostja vastutuse eeldused olid täidetud, pidanuks ta kaaluma kahjuhüvitise

vähendamist nii VÕS § 139 kui ka § 140 alusel. Kolleegium kordab oma varasemat seisukohta, et

kohus kohaldab nii VÕS § 139 kui ka § 140 ilma kohustatud isiku taotluseta ja hüvitise

vähendamiseks piisab sellest, kui vähendamise asjaolud on kohtule esitatud. Samuti on kolleegium

leidnud, et VÕS § 139 ja § 140 saab kohaldada ka korraga (Riigikohtu 17. juuni 2015. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-65-15, p 13; Riigikohtu 25. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-15, p 12).

Kolleegium selgitab, et VÕS § 139 ja § 140 kohaldatakse ka deliktiõiguslike kahju hüvitamise nõuete

lahendamisel.

Kostja on menetluses esile toonud, et nii hageja kui ka kostja võtsid Linderteki kaudu Gruusia

äriprojekti raha investeerides äririski ja et Lindertek läks pankrotti äririski realiseerumise tõttu.

Samuti on kostja väitnud, et tasaarvestust BW-ga ei tehtud hageja investeeringute arvel, vaid kostja

varasemate investeeringute arvel, et ka kostja kaotas Gruusia äriprojekti ebaõnnestumise tõttu raha ja

et äririski realiseerumisega kaasnevaid negatiivseid tagajärgi ei peaks kostja üksi kandma. Sellised

asjaolud võivad olla kahju vähendamise aluseks eelkõige VÕS § 140 lg 1 esimese lause järgi, mille

kohaselt võib kohus kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud

isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu.

24. Menetluskulud jaotatakse TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel asja uuel läbivaatamisel

ringkonnakohtus. Menetluskulude rahaline suurus määratakse kindlaks TsMS § 174 lg-tes 4 ja 6

sätestatu kohaselt.

25. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kostja

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tagastada.

Tambet Tampuu, Jaak Luik, Malle Seppik