3-1-1-41-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-41-16

Otsuse kuupäev

1. juuni 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Kivi, liikmed Paavo Randma ja Peeter Roosma

Kohtuasi

Kriminaalasi Tarmo Tetsmanni süüdistuses KarS § 201 lg 1

järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 19. jaanuari 2016. a otsus

kriminaalasjas nr 1-15-7208

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Tarmo Tetsmanni kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Raivo

Bergson, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Kannatanu OÜ S (esindaja vandeadvokaat Natalia Suvorova)

ja prokuratuur (esindaja Põhja Ringkonnaprokuratuuri II

osakonna vanemprokurör Maria Entsik)

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

4. mai 2016, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 19. jaanuari 2016. a ja Harju Maakohtu 21. oktoobri

2015. a otsus osas, millega rahuldati kannatanu tsiviilhagi ja mõisteti Tarmo Tetsmannilt

OÜ S kasuks välja 30 668 eurot 38 senti.

2. Jätta kannatanu tsiviilhagi nõude aegumise tõttu rahuldamata.

3. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.

4. Kassatsioon rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Maakohtu otsus

1. Harju Maakohtu 21. oktoobri 2015. a otsusega tunnistati Tarmo Tetsmann lühimenetluses

karistusseadustiku (KarS) § 201 lg 1 järgi süüdi ja teda karistati 8-kuulise vangistusega, mis jäeti

KarS § 74 lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi täitmisele pööramata, kokkuvõtlikult järgmise teo

toimepanemise eest. T. Tetsmann töötas kuni 13. maini 2011 OÜ-s S autojuhina ja täitis ka

logistiku ülesandeid. 24. veebruarist 12. augustini 2011 ehk nii OÜ-s S töötamise ajal kui ka

pärast seda tarvitas T. Tetsmann mittesihipäraselt OÜ S poolt talle tööalaseks kasutamiseks antud

kütuse krediitkaarte, mille T. Tetsmann jättis ka pärast töölepingu lõppemist OÜ-le S tagastamata.

Need kütusekaardid, mille tanklapidaja O AS oli väljastanud OÜ-le S, olid ette nähtud OÜ S

veokite ja puidupurustamismasinate kütusega varustamiseks. T. Tetsmann palus teistel isikutel

käia tanklates, osutamaks talle abi kütuse tankimisel, väites, et kütust tangitakse OÜ S

sõidukitesse. Need isikud, keda T. Tetsmann vahendliku täideviijana ära kasutas, kohtusid

tanklates isikutega, kellega T. Tetsmann oli kütuse tankimises kokku leppinud ja kelle

sõidukitesse paigutatud mahutitesse tangiti kütust, mille eest T. Tetsmanni palvel tasuti OÜ S

kütusekaartidega. Maksmiseks kasutatud kütusekaardi andis T. Tetsmann teda abistavale isikule,

kes selle hiljem T. Tetsmannile tagastas. Sel viisil lasi T. Tetsmann teistel isikutel kokku 49 korral

tankida OÜ S kütusekaarte kasutades OÜ S nõusolekuta kütust, mida tegelikult ei kasutatud

äriühingu huvides. OÜ S kütusekaarte kasutades ebaseaduslikult tangitud kütuse koguväärtus oli

32 753 eurot 41 senti. Ajavahemikus 24. veebruarist 11. maini 2011 ehk T. Tetsmanni töötamise

ajal OÜ-s S tangiti kütust ebaseaduslikult 27 korral kokku 19 439 euro 23 sendi väärtuses ja

ajavahemikus 4. juunist kuni 12. augustini 2011 ehk pärast T. Tetsmanni töösuhte lõppemist 22

korral kokku 13 314 euro 18 sendi väärtuses. OÜ S pidi ebaseaduslikult tangitud kütuse eest

soodushinna alusel tanklapidajale tasuma 30 668 eurot 38 senti.

2. Sama kohtuotsusega rahuldati kannatanu OÜ S tsiviilhagi ning T. Tetsmannilt mõisteti

võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel kannatanu kasuks välja 30 668 eurot 38

senti. Kaitsja vastuväite tsiviilhagis esitatud nõude aegumise kohta lükkas maakohus tagasi.

Kohus leidis, et Riigikohtu praktika kohaselt tuleb hagi esitamisega võrdsustada kriminaalasjas

politseiprefektuurile avalduse esitamine, eeldusel, et avalduses taotletakse konkreetsetelt isikutelt

kahjuhüvitise

väljamõistmist

(otsus

asjas

nr

3-2-1-149-08,

p-d

10–11).

OÜ

S

esitas 31. augustil 2011 kuriteokaebuse, milles märgiti, et T. Tetsmanni ja kolmandate isikute

tegevusega tekitati kannatanule ca 29 000 eurot kahju ning et täpse kahjusumma väljaselgitamine

ja tsiviilhagi koostamine võtab aega. 5. juulil 2012 koostas OÜ S juhatuse liige teatise tekitatud

varalise kahju kohta summas 32 753 eurot 41 senti ja 27. juulil 2015 esitas kannatanu

T. Tetsmanni vastu tsiviilhagi 30 668 euro 38 sendi nõudes. Kannatanu lepinguline esindaja

kinnitas kohtuistungil, et eeluurimise lõpuni ei olnud talle teada, kas kahju tekitanud isikuid on

rohkem kui üks. Kui kannatanu on kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada saanud, on tal

võimalik oma esialgset tsiviilhagi täpsustada ja nimetada isikud, kelle vastu tema nõue on

suunatud. Tsiviilhagi täpsustamine on võimalik ka pärast kriminaalmenetluse seadustiku

(KrMS) § 225 lg-s 1 nimetatud tähtaja möödumist, sh kohtumenetluses. Seega ei ole kannatanu

nõue aegunud.

Apellatsioon

3. Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni T. Tetsmanni kaitsja, taotledes kohtuotsuse

tühistamist tsiviilhagi osas aegumise tõttu. Apellant märkis, et nähtuvalt 31. augusti 2011. a

kuriteokaebusest teadis kannatanu juba sel ajal, et kahju on tekitanud T. Tetsmann. Seega hakkas

siis kulgema ka tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 150 lg-s 1 ette nähtud kolmeaastane

aegumistähtaeg. Tsiviilhagi esitas kannatanu aga alles 27. juulil 2015 ehk pärast nõude

aegumistähtaja möödumist. Kuriteokaebus ja 5. juuli 2012. a teatis ei ole käsitatavad

tsiviilhagidena.

Ringkonnakohtu otsus

4. Tallinna Ringkonnakohtu 19. jaanuari 2016. a otsusega muudeti maakohtu otsuse põhiosa,

asendades maakohtu põhjendused tsiviilhagi rahuldamise kohta ringkonnakohtu põhjendustega.

Muus osas ringkonnakohus maakohtu otsust ei muutnud.

5. Ringkonnakohus leidis, et 31. augusti 2011. a kuriteoteade ja 5. juuli 2012. a teatis varalise kahju

kohta ei ole käsitatavad tsiviilhagina. Maakohus on mõistnud valesti Riigikohtu otsust asjas nr 3-

2-1-149-08. Viidatud otsuses on käsitletud juhtumit, kus kannatanu esitas kriminaalmenetluses

tsiviilhagi. Kuriteoavalduse esitamist ei saa võrdsustada hagi esitamisega. TsÜS § 160 lg 2 p-s 4

nimetatud avaldusena peetakse silmas kohtueelses menetluses tsiviilnõude kohta esitatud

avaldust, mitte aga avaldust isiku karistusõigusliku vastutuse väljaselgitamiseks (Riigikohtu otsus

asjas nr 3-1-1-57-08). Käesolevas asjas esitas kannatanu tsiviilhagi tunnustele vastava avalduse

alles 27. juulil 2015.

6. Samas asus ringkonnakohus seisukohale, et kannatanu nõue ei olnud 27. juuliks 2015 TsÜS § 150

lg 1 kohaselt aegunud. Kuigi kannatanu nimetas juba kuriteokaebuses T. Tetsmanni isikuna, keda

on alust kahtlustada kuriteo toimepanemises, sai ta teada, et kahju hüvitama kohustatud isik on

T. Tetsmann, alles viimasele kahtlustuse esitamisel 14. augustil 2012. Kahtlustatavana

ülekuulamisel ei tunnistanud T. Tetsmann end süüdi. Seega ei saanud kuriteo asjaolud ja kahju

hüvitamiseks kohustatud isik olla kannatanule teada enne T. Tetsmannile kahtlustuse esitamist.

Asjaolu, et T. Tetsmann otsis enne kuriteokaebuse esitamist võimalust kannatanuga kokkuleppele

jõuda, viitab üksnes sellele, et kannatanul oli alus T. Tetsmanni omastamises kahtlustada. Ka

Riigikohtu otsuses asjas nr 3-1-1-58-07 käsitati ajana, mil kannatanu sai teada kahju hüvitama

kohustatud

isikust,

kahtlustatavaks

tunnistamise

määruse

koostamise

päeva.

Kuna 27. juuliks 2015, mil kannatanu tsiviilhagi esitas, ei olnud T. Tetsmannile kahtlustuse

esitamisest veel kolme aastat möödunud, ei ole ka kannatanu nõue aegunud.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

Kassatsioon

7. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni T. Tetsmanni kaitsja vandeadvokaadi

vanemabi Raivo Bergson, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist tsiviilhagi osas ja palub

jätta hagi nõude aegumise tõttu rahuldamata.

8. Kassaator leiab, et ringkonnakohus kohaldas vääralt TsÜS § 150 lg-t 1. OÜ S 31. augusti 2011. a

kuriteokaebuses märgiti, et T. Tetsmanni ja kolmandate isikute tegevusega on tekitatud

kannatanule 29 000 eurot kahju. Samuti nähtub kuriteokaebusest, et T. Tetsmannile

tehti 30. augustil 2011 ettepanek esitada järgmiseks päevaks seisukoht kahju hüvitamise kohta.

31. augustil 2011 tegi T. Tetsmann ettepaneku, et ta hüvitab 10 000 eurot kahe aasta jooksul.

Seega pole kahtlust, et OÜ S juhatus teadis juba 2011. a augustis, et kahju on tekitanud

T. Tetsmann. Järelikult hakkas sellest ajast kulgema ka nõude aegumistähtaeg.

9. Seisukoht, nagu saaks kannatanu kahju tekitanud isikust teada alles kohtueelse menetluse

lõppedes, on vastuolus asjas nr 3-1-1-106-12 tehtud Riigikohtu erikogu otsuses väljendatud

seisukohtadega. Ringkonnakohtu viide Riigikohtu otsusele asjas nr 3-1-1-58-07 pole asjakohane.

Osutatud kohtuasjas oli tegemist olukorraga, kus kohtueelses menetluses selgitati välja, kas

kelmuse pani toime süüdistatav või variisikud. Praegusel juhul oli kannatanu T. Tetsmanni

tegudest teadlik juba enne kriminaalmenetluse alustamist. Seega oli kannatanu nõue tsiviilhagi

esitamise ajaks aegunud.

Kannatanu esindaja kassatsioonivastus

10. Kannatanu esindaja leiab, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle

tühistamiseks alust ei ole. Samuti leitakse kassatsioonivastuses, et kannatanu 31. augusti 2011. a

kuriteoteadet, 10. jaanuari 2012. a menetluse kiirendamise taotlust ja 5. juuli 2012. a kahjunõude

suuruse arvestust saab koos käsitada tsiviilhagina, mistõttu peatus nende esitamisega kannatanu

nõude aegumine TsÜS § 160 lg 2 p 4 alusel. Kannatanu 27. juuli 2015. a avaldust tuleks käsitada

üksnes haginõude suuruse täpsustamisena.

11. Lisaks märgib kannatanu esindaja, et tsiviilhagis esitatud nõude aegumise temaatika on tekkinud

uurimisasutuse ja prokuratuuri ebakvaliteetse töö tõttu, sest kohtueelne menetlus kestis

põhjendamatult neli aastat. Menetlustoimingute õigeaegsel tegemisel ei oleks nõue aegunud.

Uurimisvigade tõttu jäid välja selgitamata ka isikud, kes koos T. Tetsmanniga kuriteo toime

panid. T. Tetsmannile mõistetud karistuse leebust arvestades riivaks tema kahju hüvitamise

kohustusest pääsemine kannatanu ja kogu ühiskonna õiglustunnet.

Prokuratuuri kassatsioonivastus

12. Prokuratuur märgib, et sooviks küll toetada kannatu hagi süüdistatava vastu, kuid leiab, et kaitsjal

võib olla õigus ja kannatanu nõue on aegunud, mistõttu ei ole võimalik seda rahuldada. OÜ S

31. augusti 2011. a kuriteokaebuses toodi välja kahtlus, et T. Tetsmann koos kolmandate isikutega

pani OÜ S suhtes toime varavastase kuriteo ja põhjustas varalise kahju ca 29 000 eurot.

Kuriteokaebuses on eraldi kirjas, et täpse kahjusumma selgitamine ja tsiviilhagi koostamine

nõuab aega. Seega oli kanntanu teadlik, et tal tuleb lisaks kuriteokaebusele esitada ka tsiviilhagi.

Tsiviilhagi esitas kannatanu aga alles 27. juulil 2015.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

13. Käesolevas asjas vaieldakse kannatanu tsiviilhagis esitatud nõude aegumise üle.

14. Kuna erinevat liiki nõuete aegumistähtajad on erinevad, tuleb aegumise küsimuse lahendamiseks

nõue esmalt kvalifitseerida, s.t anda sellele õiguslik hinnang. Nõude kvalifitseerimine on kohtu

ülesanne, sõltumata poolte väidetest. Asja lahendades tuleb selgeks teha, mida hageja

(kriminaalmenetluses kannatanu) täpselt soovib ja millised on mingi õigusnormi järgi nende

nõuete rahuldamise eeldused. Õigusliku hinnangu andmisel on pooltest sõltumatud ka kõrgema

astme kohtud. (Vt Riigikohtu erikogu 22. veebruari 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-106-12, p 31.)

15. OÜ S tsiviilhagis esitatud nõue põhineb kokkuvõtlikult sellel, et T. Tetsmann võimaldas talle

tööülesannete täitmiseks antud kütuse krediitkaarte kasutada selleks, et tasuda kütuse eest, mida

ei omandanud OÜ S, vaid kolmandad isikud. Sellest tulenevalt pidi kannatanu maksma 30 668

eurot 38 senti kütuse eest, mida ei kasutatud tema huvides. Osa kannatanu kütusekaartidega

tehtud ebaseaduslikest ostudest toimusid enne 13. maid 2011, mil T. Tetsmanni töösuhe OÜ-ga S

lõppes, teine osa aga pärast seda kuupäeva, kuna T. Tetsmann jättis endise tööandja kütusekaardid

ebaseaduslikult enda valdusse. Kohtud käsitasid T. Tetsmanni sellist käitumist tervikuna

VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 järgi kvalifitseeritava deliktina.

16. Kolleegium leiab, et kütuse krediitkaartide kuritarvitamine sel ajal, kui T. Tetsmann valdas

kütusekaarte OÜ S töötajana oma tööülesannete täitmiseks, on käsitatav töötaja töölepingust

tulenevate kohustuste (eeskätt VÕS § 620 ja töölepingu seaduse (TLS) § 16 lg 1) tahtliku

rikkumisena. Töölepingu tahtliku rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist saab tööandja töötajalt

nõuda TLS § 74 lg 1 alusel. Seejuures välistab VÕS § 1044 lg 2 üldjuhul võimaluse nõuda

lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist võlaõigusseaduse 53. peatüki sätete

(s.o deliktiõiguslikul) alusel (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. aprilli 2010. a otsus asjas

nr 3-1-1-3-10, p 18).

17. TLS § 74 lg 1 alusel tekkinud nõude aegumisele tuleb kohaldada sama paragrahvi lõikes 4 ette

nähtud aegumistähtaega. TLS § 74 lg 4 järgi aegub tööandja kahju hüvitamise nõue töötaja vastu

tööülesannete täitmisel tekkinud kahju eest 12 kuu jooksul arvates ajast, millal tööandja sai teada

või pidi teada saama kahju tekkimisest ja selle hüvitamiseks kohustatud isikust, kuid mitte hiljem

kui kolm aastat pärast kahju tekkimist. Seega aegus kannatanu nõue T. Tetsmanni poolt

töölepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks – eeldusel, et nõude aegumine eelnevalt ei

peatunud ega katkenud – TLS § 74 lg 4 kohaselt 12 kuud pärast seda, kui kannatanu oli kahjust ja

T. Tetsmannist kui kahju hüvitama kohustatud isikust teada saanud, aga mitte hiljem kui 11. mail

2014, mil möödus kolm aastat ajast, kui toimus viimane ebaseaduslik kütusetankimine enne

T. Tetsmanni töölepingu lõppemist.

18. T. Tetsmanni süüdistuses kirjeldatud tegevus kannatanu kütusekaartide ebaseaduslikul

kasutamisel 4. juunist 12. augustini 2011 ehk pärast töölepingu lõppemist on käsitatav

õigusvastase kahju tekitamisena VÕS § 1043 mõttes (deliktina). T. Tetsmanni teo õigusvastasus

võib seejuures tuleneda eeskätt VÕS § 1045 lg 1 p-st 7 ja lg-st 3 koostoimes KarS § 201 lg-ga 1

kui kaitsenormiga või VÕS § 1045 lg 1 p-st 8.

19. Kahju õigusvastasest tekitamisest (VÕS § 1043 jj) tuleneva nõude aegumistähtaega reguleerivad

esmajoones TsÜS § 150 lg-d 1 ja 3. TsÜS § 150 lg 1 sätestab, et kahju õigusvastasest tekitamisest

tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama

kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. TsÜS § 150 lg 3 näeb ette, et kahju

õigusvastasest tekitamisest tulenev nõue aegub, sõltumata sama paragrahvi lõigetes 1 ja 2

sätestatust, hiljemalt kümne aasta möödumisel kahju põhjustanud teo tegemisest või sündmuse

toimumisest. Üldjuhul on otstarbekas esmalt tuvastada, kas kahju tekitamisest on möödunud

kümme aastat või enam. Kui see on nii, siis on nõue TsÜS § 150 lg 3 järgi aegunud. Peaks aga

kahju põhjustanud teost või sündmusest olema möödas vähem kui kümme aastat, tuleb

järgmisena kindlaks teha, kas ajast, mil õigustatud isik sai või pidi saama teada nii kahjust kui ka

kahju hüvitama kohustatud isikust, on möödas kolm aastat või enam. Jaatav vastus sellele

küsimusele tähendab, et nõue on ikkagi aegunud (TsÜS § 150 lg 1 järgi), eitava vastuse korral aga

nõue aegunud ei ole. (Vt Riigikohtu erikogu 22. veebruari 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-106-12, p-

d 36–38.)

20. Kuna OÜ S nõude aluseks olev T. Tetsmanni tegu leidis tsiviilhagi ja kohtuotsuste kohaselt aset

aastal 2011, ei ole TsÜS § 150 lg-s 3 sätestatud maksimaalne (absoluutne) 10-aastane

aegumistähtaeg möödunud. Seega vajab selgitamist, kas kannatanu nõue on aegunud TsÜS § 150

lg 1 järgi. Selleks tuleb esmalt lahendada küsimus, kunas kõnealune aegumistähtaeg kulgema

hakkas ehk millal OÜ S sai kahjust ja T. Tetsmannist kui kahju hüvitama kohustatud isikust

TsÜS § 150 lg 1 mõttes teada.

21. Riigikohus on asunud seisukohale, et teadmine kahjust TsÜS § 150 lg 1 tähenduses peab

hõlmama nii teadmist kahjust kui ka teadmist teost või sündmusest, millega kahju põhjustati.

Selline teadmine ei eelda täpset ülevaadet kõigist kahju ja selle tekitamise üksikasjadest: piisab,

kui kannatanul on küllalt infot, et koostada selline hagi, mille kohus eeldatavasti menetlusse

võtaks. TsÜS § 150 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaja kulgu ei saa lugeda alanuks ajast, mil

õigustatud isik sai teada või pidi teada saama kahjust ja selle põhjustanud teost või sündmusest,

kuid ta ei teadnud ega pidanudki teadma kahju hüvitama kohustatud isikust. Juhul kui kahju

hüvitamise eest vastutab solidaarselt mitu isikut, hõlmab TsÜS § 150 lg-s 1 sätestatud

aegumistähtaja kulgemine vaid nõudeid nende isikute vastu, kelle hüvitamiskohustusest on

kannatanu teadlik. TsÜS § 150 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaeg hakkab kulgema ka juhul, kui

õigustatud isik kahjust või kahju hüvitama kohustatud isikust ei teadnud, kuid oleks pidanud

teadma. Otsustamaks, kas isik konkreetsel juhul pidi kahjust ja seda hüvitama kohustatud isikust

teadma, tuleb lähtuda VÕS § 15 lg-st 4, mis sätestab, et kui isik ei teadnud õiguslikku tähendust

omavat asjaolu raske hooletuse tõttu, siis loetakse, et ta pidi seda asjaolu teadma. Üldjuhul võib

eeldada, et kriminaalasjas kannatanu teab või peab teadma kahju hüvitama kohustatud

kahtlustatavast, süüdistatavast või tsiviilkostjast hiljemalt ajast, mil menetleja võimaldab tal

KrMS § 224 lg 2 korras tutvuda kriminaaltoimikuga, milles sisalduvad faktilised asjaolud

osutavad konkreetsele isikule kui kahju hüvitama kohustatule. Samas ei ole välistatud, et

kannatanu teab kahju hüvitama kohustatud isikust juba enne kohtueelse menetluse lõpuleviimist,

nt juhul, kui ta on kahju põhjustanud teo vahetu tunnistaja ja tunneb teo toimepanijat. Sellisel

juhul hakkab TsÜS § 150 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaeg üldiselt kulgema juba kahju

põhjustanud teo toimepanemisest. Välistatud ei ole seegi, et kannatanu saab kahju hüvitama

kohustatud isikust TsÜS § 150 lg 1 mõttes teada kahju põhjustamise ja kohtueelse menetluse

lõpuleviimise vahelisel ajal, nt mõnest kriminaalmenetlusvälisest allikast. Asjaolud, millest

nähtub, et kannatanu teadis või pidi teadma kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust enne

seda, kui tal võimaldati kriminaaltoimikuga tutvuda, peab esitama ning tõendama kohtumenetluse

pool, kes aegumisele tugineb. (Vt Riigikohtu erikogu 22. veebruari 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-

106-12, p-d 39–41.)

22. Kohtute tuvastatu kohaselt esitas OÜ S 31. augustil 2011 Põhja Politseiprefektuurile

kuriteokaebuse, milles taotleti kriminaalmenetluse alustamist T. Tetsmanni suhtes. Selles

kaebuses märgiti mh järgmist. Ajavahemikul 2010. a septembrist 2011. a augustini kasutasid

kolmandad isikud OÜ S kütuse krediitkaarte Oi tanklates diiselkütuse tankimiseks. Asjaolude

selgitamisel ilmnes, et kolmandad isikud said kütusekaardid oma ebaseaduslikku kasutusse

T. Tetsmanni kaudu. OÜ S esindajad tegid 30. augustil 2011 T. Tetsmannile ettepaneku kirjutada

oma ebaseadusliku tegevuse kohta seletuskiri. T. Tetsmann keeldus sellest põhjendusega, et

soovib aega oma edasise tegevuse läbimõtlemiseks. Samal päeval T. Tetsmanni ettepanekul

toimunud kohtumisel kannatanu esindajatega oli T. Tetsmann huvitatud võimalusest lahendada

kahju hüvitamine kriminaalmenetluseta. 31. augustil 2011 tegi T. Tetsmann kannatanule

ettepaneku, mille kohaselt oli ta nõus maksma kahjutasuna 10 000 eurot kahe aasta jooksul.

Kannatanu ei pidanud seda ettepanekut kaalumist väärivaks. Kuriteokaebuses märgiti ka seda, et

T. Tetsmanni ja kolmandate isikute tegevusega tekitati OÜ-le S kahju ca 29 000 eurot. Täpse

kahjusumma selgitamine ja tsiviilhagi koostamine nõuab aega. Lisaks osutas kannatanu asjaolule,

et kuriteo ja sellega tekitatud kahju kohta teavad ütlusi anda OÜ S juhatuse liikmed T. K. ja K. T..

Tanklakett O on kannatanu palvel säilitanud valvekaamerate lindistused, millelt on näha

ebaseadusliku tankimise aeg ja tangitud sõidukid. (Vt kriminaaltoimik (KrTo), kd 1, tl 1–2.)

23. Kolleegiumi hinnangul on refereeritud kuriteokaebusest nähtuv kannatanu teadmine

kütusekaartide ebaseadusliku kasutamisega tekitatud kahjust ja T. Tetsmannist kui kahju hüvitama

kohustatud isikust TsÜS § 150 lg 1 mõttes piisav, lugemaks selles sättes ette nähtud

aegumistähtaja kulgemine alanuks. Seda järeldust ei muuda ka ringkonnakohtu osutatud asjaolu,

et T. Tetsmann ei tunnistanud kohtueelses menetluses end kahtlustuse esemeks olevas kuriteos

süüdi. Asjaolu, et kahju tekitaja eitab oma vastutust, ei välista TsÜS § 150 lg-s 1 ette nähtud

aegumistähtaja kulgemist. Kui õigustatud isikul on teistest allikatest piisav teave kahju ja kahju

hüvitamiseks kohustatud isiku kohta, nagu see käesoleval juhul oli, pole kohustatud isiku enda

avaldustel TsÜS § 150 lg-s 1 nimetatud teadasaamise seisukohalt tähtsust. Käesolevas asjas ei ole

ka alust väita, nagu saanuks kannatanu T. Tetsmannist kui kahju hüvitama kohustatud isikust

teada alles kriminaalasja kohtueelse menetluse käigus.

24. Samuti ei mõjuta T. Tetsmanni vastu suunatud kannatanu nõude aegumistähtaja kulgemise algust

see, et kannatanule polnud teada, kas kahju hüvitamiseks kohustatud isikute ring piirdub üksnes

T. Tetsmanniga. Nagu asjas nr 3-1-1-106-12 tehtud Riigikohtu otsuse punkti 39 viimasest lausest

järeldub, tuleb TsÜS § 150 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaja kulgu arvestada iga kahju

hüvitamiseks kohustatud isiku osas eraldi. Seega kui õigustatud isik on kahjust ja vähemalt ühest

kahju hüvitama kohustatud isikust teada saanud, tuleb TsÜS § 150 lg-s 1 sätestatud

aegumistähtaeg selle isiku vastu suunatud nõude osas alanuks lugeda, olenemata sellest, kas

õigustatud isik teab teisi sama kahju hüvitamiseks kohustatud isikuid.

25. Eeltoodust tulenevalt teadis OÜ S tsiviilhagis osutatud kahjust ja T. Tetsmannist kui kahju

hüvitama kohustatud isikust juba hiljemalt kuriteokaebuse esitamise ajal 31. augustil 2011. Seega

hiljemalt sellest kuupäevast tuleb arvestada ka TsÜS § 150 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaja kulgu,

samuti TLS § 74 lg-s 4 ette nähtud 12-kuulise aegumistähtaja kulgu.

26. TsÜS § 160 lg 1 kohaselt peatub aegumine õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude

rahuldamiseks või tunnustamiseks. TsÜS § 160 lg 2 p 4 järgi on hagi esitamisega võrdsustatud

avalduse esitamine seaduses sätestatud kohtueelses menetluses, sõltumata sellest, kas menetluses

tehakse täitedokumendiks olev otsus. Avaldusena TsÜS § 160 lg 2 p 4 mõttes on käsitatav ka

kriminaalasja kohtueelses menetluses uurimisasutusele või prokuratuurile esitatud tsiviilhagi (vt

lähemalt Riigikohtu erikogu 22. veebruari 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-106-12, p-d 42–48). Nõude

aegumine peatub TsÜS § 160 alusel aga üksnes eeldusel, et aegumistähtaeg ei ole möödunud enne

aegumise peatumise aluse saabumist (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. oktoobri 2014. a

otsus asjas nr 3-1-1-48-14, p 81).

27. Ringkonnakohus leidis õigesti, et käesolevas asjas esitas kannatanu tsiviilhagi tunnustele vastava

avalduse alles 27. juulil 2015 ja et ei kuriteokaebust ega kannatanu 5. juuli 2012. a teatist (KrTo,

kd 1, tl 107–108) ei saa käsitada TsÜS § 160 lg 2 p-s 4 nimetatud avaldusena. Samuti ei nõustu

kolleegium kannatanu kassatsioonivastuses väljendatud seisukohaga, mille kohaselt on

kannatanu 31. augusti 2011. a kuriteoteade, 10. jaanuari 2012. a menetluse kiirendamise taotlus

ja 5. juuli 2012. a kahjuarvestus koos käsitatavad tsiviilhagina.

28. Kriminaalkolleegium on varem selgitanud, et arusaam, nagu tuleks kuriteoavalduse esitamine

võrdsustada hagi esitamisega TsÜS § 160 lg 2 p 4 mõttes, on ekslik ega tulene seaduse mõttest.

TsÜS § 160 lg 2 p-s 4 nimetatud avaldusena peetakse silmas kohtueelses menetluses konkreetse

tsiviilnõude osas esitatud avaldust, mitte aga avaldust isiku karistusõigusliku vastutuse

väljaselgitamise kohta. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. novembri 2007. a otsus asjas

nr 3-1-1-58-07, p 10.) Sarnaselt on tsiviilkolleegium märkinud, et kriminaalasja raames avalduse

esitamine on võrdsustatav hagi esitamisega üksnes juhul, kui kriminaalmenetluses on esitatud

tsiviilhagi, s.o nõue kindla isiku vastu (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 19. juuni 2012. a otsus

asjas nr 3-2-1-88-12, p 12). Asjas nr 3-1-1-106-12 tehtud Riigikohtu erikogu 22. veebruari

2013. a otsuse punktist 28 tuleneb seisukoht, et tsiviilhagina ei ole vaadeldav kannatanu selline

avaldus, millest ei nähtu avaldaja tahet esitada kriminaalmenetluses kellegi vastu konkreetne

(tsiviilõiguslik) nõue.

29. Kannatanu kuriteokaebuses (KrTo, kd 1, tl 1–3) taotletakse üksnes T. Tetsmanni suhtes

kriminaalmenetluse alustamist, märkides muu hulgas, et täpse kahjusumma selgitamine ja

tsiviilhagi koostamine nõuab aega. Kannatanu esindaja kassatsioonivastuses viidatud 10. jaanuari

2012. a pöördumises Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori asetäitja poole (KrTo, kd 1, tl 8–9)

juhiti tähelepanu kohtueelse menetleja passiivsusele menetlustoimingute tegemisel ja taotleti

kriminaalmenetluse kiirendamist. Kannatanu tsiviilnõuet kõnealuses avalduses ei mainita,

märgitud on vaid seda, et varalise kahju täpne summa on täpsustamisel. Ka kolmas kannatanu

esindaja kassatsioonivastuses viidatud dokument, mis pärineb 5. juulist 2012 (KrTo, kd 1, tl 107–

108), ei ole eraldivõetuna ega koostoimes kannatanu varasemate avaldustega tsiviilhagina

vaadeldav. Kõnealuses kannatanu 5. juuli 2012. a avalduses, mis on adresseeritud kriminaalasja

uurijale ja pealkirjastatud teatisena, märgitakse, et "OÜ-le S tekitati ajavahemikus jaanuar 2011

kuni august 2011 varalist kahju kogusummas 32497,65 eurot." Järgnevalt on teatises välja toodud

see, kuidas osutatud kahjusumma jagunes kuude lõikes. Avaldusest ei nähtu kannatanu tahet

esitada kriminaalmenetluses kellegi vastu konkreetne tsiviilõiguslik nõue. Alles kohtueelse

menetluse lõpuleviimisel 27. juulil 2015 esitas OÜ S tsiviilhagi (KrTo, lisaköide, nummerdamata

lehed), milles taotles "kuriteo toimepannud isiku(te)lt" kahju hüvitamist summas 30 668 eurot 38

senti.

30. 27. juuliks 2015 oli ajast, mil OÜ S kahju tekkimisest ja T. Tetsmannist kui kahju hüvitama

kohustatud isikust teada sai (hiljemalt 31. august 2011), möödunud vähemalt 3 aastat 10 kuud ja

27 päeva. Järelikult on VÕS §-st 1043 jj tulenev kannatanu nõue T. Tetsmanni vastu TsÜS § 150

lg 1 järgi aegunud. Samuti on TLS § 74 lg 4 kohaselt aegunud kannatanu TLS § 74 lg 1 järgne

nõue T. Tetsmanni poolt töölepingu tahtliku rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks (vt otsuse

punktid 16–17).

31. TsÜS § 142 lg 1 teise lause kohaselt võib kohustatud isik pärast nõude aegumist keelduda

kohustuse täitmisest. Kohus või muu vaidlust lahendav organ võtab nõude aegumist arvesse ainult

kohustatud isiku taotlusel (TsÜS § 143). Käesolevas asjas taotles T. Tetsmanni kaitsja kannatanu

nõude aegumise tõttu rahuldamata jätmist juba kaitseaktis (kohtutoimik, kd 1, tl 2–3). Seega tuleb

kannatanu tsiviilhagi selles esitatud nõude aegumise tõttu rahuldamata jätta.

32. Kannatanu esindaja osutatud kohtueelse menetluse venimine ei mõjuta seaduse kohaselt

kannatanu nõude aegumistähtaja kulgu. Samuti ei võtnud see kannatanult võimalust aegsasti

tsiviilhagi esitada. Kohtupraktika kohaselt võib kannatanu esitada tsiviilhagi alates

kriminaalmenetluse alustamisest või isegi enne seda, nt koos kuriteoteatega, kui pärast tsiviilhagi

esitamist alustatakse selle aluseks olevas teos kriminaalmenetlust ja tsiviilhagi esitaja kaasatakse

kannatanuna menetlusse (vt Riigikohtu erikogu 22. veebruari 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-106-12,

p 44).

33. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 7 ja § 362 p-st 1, tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium nii Tallinna Ringkonnakohtu 19. jaanuari 2016. a kui ka Harju

Maakohtu 21. oktoobri 2015. a otsuse osas, millega rahuldati kannatanu tsiviilhagi ja mõisteti

T. Tetsmannilt OÜ S kasuks välja 30 668 eurot 38 senti. Kolleegium teeb tühistatud osas ise uue

otsuse, jättes kannatanu tsiviilhagi nõude aegumise tõttu rahuldamata. Kaitsja kassatsioon tuleb

rahuldada.

34. Taotlusi menetluskulude hüvitamiseks pole Riigikohtule esitatud.

35. Väljaspool kriminaalasja lahendamise piire märgib kolleegium järgmist. Käesolevas asjas esitatud

tsiviilhagi rahuldamata jätmine ei pruugi tingimata tähendada seda, et tsiviilkohtumenetluse

seadustiku § 371 lg 1 p 4 kohaselt oleks välistatud kannatanu võimalus esitada

tsiviilkohtumenetluse korras T. Tetsmanni vastu TsÜS § 150 lg-st 2 tulenev nõue, mis tekib siis,

kui õigusvastaselt kahju tekitamise nõue ise on TsÜS § 150 lg 1 järgi aegunud. TsÜS § 150 lg 2

järgne nõue aegub sama paragrahvi kolmanda lõike kohaselt kümne aasta möödumisel kahju

põhjustanud teo tegemisest või sündmuse toimumisest. TsÜS § 150 lg 2 kohaldamise eelduste ja

sellest tulenevalt kannatanu poolt kirjeldamisele ja tõendamisele kuuluvate asjaolude ringi kohta

vt lähemalt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 2. juuni 2010. a otsus asjas nr 3-2-1-45-10, p 13

ja 19. detsembri 2014. a otsus asjas nr 3-2-1-135-14, p 12.

Lea Kivi, Paavo Randma, Peeter Roosma

(allkirjastatud digitaalselt)