3-2-1-36-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-36-16

Määruse kuupäev

Tartu, 1. juuni 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Malle Seppik ja Villu Kõve

Kohtuasi

Tartu linna kaebus Tartu kohtutäituri Oksana Kutšmei

asendaja Vladimir Kutšmei 29. detsembri 2014. a otsuse

peale täiteasjades nr 084/2009/1906 ja nr 084/2009/3770

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 1. veebruari 2016. a määrus tsiviilasjas

nr 2-15-182

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kohtutäitur Oksana Kutšmei määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Avaldaja (sissenõudja) Tartu linn (Tartu Linnavalitsuse

kaudu)

Puudutatud isik (kohtutäitur) Tartu kohtutäitur Oksana

Kutšmei

Puudutatud isik (võlgnik) Einar Asso

Asja läbivaatamise kuupäev

2. mai 2016. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta tsiviilasjas nr 2-15-182 tehtud Tartu Ringkonnakohtu 1. veebruari 2016. a määrus

muutmata, arvestades ka Riigikohtu määruse põhjendusi.

2. Jätta määruskaebus rahuldamata.

3. Jätta menetluskulud kõikides kohtuastmetes kohtutäitur Oksana Kutšmei kanda.

4. Arvata määruskaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu linn (avaldaja, sissenõudja) esitas 7. jaanuaril 2015 kaebuse kohtutäitur Oksana Kutšmei

asendaja Vladimir Kutšmei (kohtutäitur) 29. detsembri 2014. a otsuse peale ning kohtutäituri

3. detsembri 2014. a otsuste peale, paludes nimetatud otsuste tühistamist ning täitemenetluse tasu

väljamõistmist Einar Assolt (võlgnik).

Avalduse kohaselt on kohtutäitur algatanud sissenõudja avalduse alusel võlgniku vastu täiteasjad

nr 084/2009/1906 ja nr 084/2009/3770. Täitedokumentideks on kohtulahendid.

Kuna võlgniku eest tasus võlgnevuse otse sissenõudjale kolmas isik, esitas sissenõudja 10. novembril

2014 kohtutäiturile avalduse, milles teavitas võlgnevuse tasumisest otse sissenõudjale ning palus

menetluse lõpetada. Nimetatud täiteasjades tegi kohtutäitur 3. detsembril 2014 kohtutäituri tasu

väljamõistmise otsused, millega otsustas sissenõudjalt sisse nõuda täitemenetluse alustamise tasu ja

pool kohtutäituri põhitasust, tuginedes kohtutäituri seaduse (KTS) § 41 lg-le 2. Avaldaja esitas

kohtutäituri 3. detsembri 2014. a otsuste peale kaebuse, mille kohtutäitur jättis 29. detsembri 2014. a

otsusega rahuldamata.

Avaldaja leidis, et kohtutäituri otsused kohtutäituri tasu kohta ei ole põhjendatud ning on

ebaseaduslikud, sest täitmata on KTS § 41 lg-s 2 sätestatud tingimused. Kohtutäitur on juba varem

teinud otsuse, millega on tasu võlgnikult välja mõistnud. Seega nõuab kohtutäitur tasu topelt.

Kohtutäitur ei ole selgitanud ega põhjendanud, miks ta otsustas nõuda tasu sissenõudjalt. Kohtutäitur

ei ole selgitanud, mida on ta teinud täitemenetluses nõude sissenõudmiseks. Praeguse ajani ei ole

kohtutäitur teinud otsust täitemenetluse lõpetamise kohta. KTS § 41 pealkirjast tulenevalt on täituril

õigus saada tasu menetluse lõpetamise korral, mitte aga varem.

Avaldaja oli seisukohal, et KTS § 41 lg 2 on põhiseadusega (PS) vastuolus ja palus seetõttu algatada

kohtul põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus ning jätta säte kohaldamata. Säte võimaldab kohelda

sissenõudjaid erinevalt lähtuvalt sellest, kas sissenõudja esitab taotluse lõpetada täitemenetlus või

esitab täiturile ainult teabe võla laekumise kohta ilma täitemenetluse lõpetamise taotluseta.

2. Kohtutäitur vaidles kaebusele vastu. Sissenõudja esitas kohtutäiturile täitemenetluste lõpetamise

avalduse ning sellisel juhul on kohtutäituril kohustus lõpetada täitemenetlus. Sissenõudja teate

kohaselt on kogu võlgnevus tasutud otse sissenõudjale ja seega ei saa vaidlust olla selle üle, et

sissenõudmisel olnud nõuded ei olnud kohtutäituri vahendusel sisse nõutud. Sissenõudja avaldus

täitemenetluse lõpetamiseks võla tasumise tõttu otse sissenõudjale on täitemenetluse lõpetamise

taotluseks KTS § 41 lg 2 tähenduses. Kohtutäitur on ametitoiminguid teinud ning täitemenetluste

raames kasutanud kõiki mõistlikult võimalikke ja seadusega lubatud abinõusid täitedokumentide

täitmiseks.

3. Tartu Maakohus jättis 8. juuni 2015. a määrusega avaldaja kaebuse rahuldamata ja menetluskulud

sissenõudja kanda.

Maakohus nõustus kohtutäituriga, et täitemenetluse alustamise tasu ja kohtutäituri põhitasu maksab

üldjuhul võlgnik (KTS § 30), st siis, kui ei ole sätestatud teisiti.

Osalised ei vaidle selle üle, et kohtutäitur on teinud täiteasjades täitetoiminguid. Küll aga nõustus

maakohus avaldajaga, et vaieldav on täitetoimingute hulk, kuna kohtutäitur ei ole tõendanud

toimingute tegemist mahus, millele on viidanud. Samas ei ole sellel praeguses tsiviilasjas tähendust,

sest kohtutäituril on õigus tasule pärast täitetoimingute tegemist (täitmisteate kättetoimetamist) ja tasu

suurus ei sõltu tehtud toimingute arvust. Oluline on see, et pärast täitmisteate kättetoimetamist on

kohtutäitur teinud veel vähemalt ühe täitetoimingu - arestinud võlgniku pangakonto.

Kohtutäitur on tasuotsuse tegemisel tuginenud KTS § 41 lg-le 2. Et sissenõudjal tekiks kohustus

tasuda menetluse algatamise tasu ja pool kohtutäituri põhitasust, peavad olema täidetud järgmised

eeldused: 1) sissenõudja taotleb enne nõude täielikku sissenõudmist täitemenetluse lõpetamist ja

2) kohtutäitur on nõude sissenõudmiseks teinud täitetoiminguid. Praegusel juhul on mõlemad

eeldused täidetud. Sissenõudja on taotlenud täitemenetluse lõpetamist olukorras, kus kohtutäituri

vahendusel ei ole nõue sisse nõutud ning kohtutäitur on teinud toiminguid sissenõudja nõude

rahuldamiseks. Avaldaja väide, et kohtutäituri otsus tasu väljamõistmiseks sissenõudjalt on vastuolus

varasema praktikaga, ei oma asjas tähendust. Kohus nõustus kohtutäituriga, et kui sissenõudja esitab

kohtutäiturile taotluse täitemenetluse lõpetamiseks, peab kohtutäitur menetluse lõpetama. Selline

kohustus tuleneb seadusest (täitemenetluse seadustiku (TMS) § 48 lg 1). Kohtutäitur peab

täitemenetluse läbiviimisel arvestama küll sissenõudja ja võlgniku huvidega, kuid on formaliseerituse

printsiibist tulenevalt seotud sissenõudja esitatud taotlustega ega saa taotlust ise sisustada. Avaldaja

ise on täitemenetluse lõpetamise avalduses märkinud, et võlgnevus on tasutud otse sissenõudjale,

seega ei olnud võlgnevus sisse nõutud kohtutäituri kaudu.

See, et seni ei ole kohtutäitur teinud otsust menetluse lõpetamise kohta, ei anna alust tasu maksmata

jätta. Tasu maksmise kohustuse tekkimise aluseks on kohtutäituri tasu väljamõistmise otsus, millest

praegusel juhul on üheselt tuvastatav, et kohtutäitur on teinud otsustuse menetlus lõpetada, põhjusel,

et võlgnevus on tasutud otse sissenõudjale. See annab kohtutäiturile aluse nõuda sissenõudjalt

täitemenetluse algatamise tasu ja pool kohtutäituri põhitasust. Kohus märkis, et avaldajal on

kohtutäiturile makstud tasu osas võimalus esitada hagi võlgniku vastu kahju hüvitamiseks.

KTS § 41 lg 2 ei riku PS §-s 11 sätestatud põhimõtet. Seadusega avaldajale pandud kohustus tasuda

erijuhul osa täitekuludest (KTS § 41 lg 2) ei ole avaldaja õigusi ebaproportsionaalselt riivav.

Põhjendatud ei ole avaldaja seisukoht, et praegusel juhul oleks kohtutäituril võimalik nõuda

menetluse algatamise tasu ja osa põhitasust kaks korda, st nii võlgnikult kui ka sissenõudjalt.

Kohtutäitur peab ametiülesannete täitmisel olema erapooletu ning usaldusväärne (KTS § 2 lg 3).

Kuna menetluse algatamise tasu muutub sissenõutavaks täitmisteate kättetoimetamisega võlgnikule,

peab kohtutäitur tegema ka tasu väljamõistmise otsuse täitemenetluse alustamisel. Reeglina tasubki

võlgnik ka täitekulud, kuid erandlikes olukordades võib tasu maksmiseks kohustatud isik muutuda

täitemenetluse kestel ning sellisel juhul tuleb kohtutäituril teha uus otsus, millega mõista tasu välja

tasu maksmiseks tegelikult kohustatud isikult. See aga ei tähenda, et kohtutäituril on võimalik nõuda

tasu kaks korda.

4. Avaldaja esitas ringkonnakohtule määruskaebuse, milles palus maakohtu määrus tühistada ja teha

uue määruse tasuotsuste tühistamise kohta. Määruskaebuses esitas avaldaja ka taotluse peatada

3. detsembri 2014. a otsuste täitmine. Nimetatud taotluse rahuldas Tartu Maakohus 27. oktoobri

2015. a määrusega, peatades viidatud otsuste täitmise kuni tsiviilasjas tehtava lõpplahendi

jõustumiseni.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tartu Ringkonnakohus tühistas 1. veebruari 2016. a määrusega maakohtu määruse ning tegi asjas

uue määruse, millega rahuldas avaldaja kaebuse kohtutäituri 29. detsembri otsuse peale ning tühistas

nimetatud otsuse. Kaebus 3. detsembri 2014. a otsuste tühistamise nõudes ning täitemenetluse

alustamise tasu ja kohtutäituri põhitasu võlgnikult väljamõistmise nõudes jäi läbi vaatamata.

Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jäid kohtutäituri kanda.

Asja materjalide kohaselt esitas sissenõudja 10. novembril 2014 kohtutäiturile avalduse, milles palus

lõpetada täitemenetlused. 3. detsembril 2014 otsustas kohtutäitur mõlemas täiteasjas KTS § 41 lg 2

alusel nõuda sissenõudjalt täitemenetluse alustamise tasu ja kohtutäituri põhitasu. Sissenõudja esitas

kohtutäituri tasu otsuste peale kohtutäiturile kaebuse. Kaebuses loobus sissenõudja mh oma taotlusest

täitemenetlus lõpetada. Täitemenetlus on praeguse ajani lõpetamata.

TMS § 48 lg 1 p 1 kohaselt lõpetab kohtutäitur täitemenetluse sissenõudja avalduse alusel ning sama

paragrahvi lg 1 p-i 2 kohaselt kirjaliku dokumendi esitamisel, kui sellest nähtub, et sissenõudja nõue

on rahuldatud. Punktis 2 nimetatud kirjaliku dokumendi võib täiturile esitada nii võlgnik kui ka

sissenõudja.

Kui sissenõudja taotleb täitemenetluse lõpetamist (seejuures ei oma tähtsust asjaolu, kas sissenõudja

nõue on rahuldatud või mitte) ning kohtutäitur on nõude sissenõudmiseks teinud täitetoiminguid, on

sissenõudja kohustatud tasuma menetluse alustamise tasu ja pool menetluse põhitasust, arvestatuna

sissenõudmata jäänud summalt (KTS § 41 lg 2). Kui sissenõudja üksnes teatab kirjalikult nõude

rahuldamisest võlgniku poolt, kannab täitemenetluse kulud üldnormi TMS § 38 lg 1 alusel võlgnik.

Täitekulud nõuab võlgnikult sisse täitekulude otsuse alusel kohtutäitur, kes tegi täitekulude otsuse

(TMS § 38 lg 2).

Praeguses asjas on kohtutäitur asunud seisukohale, et sissenõudja soovib täitemenetluse lõpetamist

just TMS § 48 lg 1 p 1 alusel, mis toob kaasa sissenõudja kohustuse kanda täitemenetluse kulud

KTS § 41 lg 1 järgi. Ringkonnakohus nõustus kohtutäituriga, et sissenõudja 10. novembri 2014. a

avaldust tõlgendades on võimalik asuda seisukohale, et sissenõudja soovib täitemenetluse lõpetamist.

Ringkonnakohus on aga seisukohal, et saades sissenõudjalt täitemenetluse lõpetamise avalduse, tekib

kohtutäituril kohustus selgitada täitekulude kandmise erisusi ja KTS § 41 lg 2 kohaldatavust. Selline

kohtutäituri selgituskohustus tuleneb TMS §-st 8, mille kohaselt peab kohtutäitur selgitama

täitemenetluse osalistele nende õigusi ja kohustusi. Praegusel juhul on kohtutäitur oma

selgituskohustust rikkunud, mis on kaasa toonud ebaseadusliku tasuotsuse tegemise kohtutäituri

poolt. Selgitamiskohustust täites oleks kohtutäitur saanud välja selgitada, kas sissenõudja tegelik tahe

oli tõepoolest täitemenetluse lõpetamine või üksnes soov informeerida täiturit võla tasumisest

võlgniku poolt ja anda kohtutäiturile võimalus jätkata täitemenetlust võlgniku vastu täituri tasu ja

kulude sissenõudmiseks. Praegusel juhul on sissenõudja saanud kohtutäituri selgituse alles

3. detsembri 2014. a tasuotsustest.

Sissenõudjal on ka õigus loobuda oma taotlusest täitemenetlus lõpetada. Tegemist on menetlusliku

tahteavaldusega, mille esitamist ja tagasivõtmist ei reguleeri tsiviilseadustiku üldosa seaduses

sätestatu. Täitemenetluse seadustikus reguleerimata küsimustes saab juhinduda ka

tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätetest, näiteks viitab TMS § 10 lg 2 dokumentide kättetoimetamise

osas tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätete kohaldamisele. Seega on põhjendatud määruskaebuses

esitatud väide, et täitemenetluse lõpetamise avalduse menetlemisel tuleb lähtuda

tsiviilkohtumenetluse põhimõtetest, samuti asjakohasest kohtupraktikast.

Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-67-12 tehtud lahendis asunud seisukohale, et kohtule esitatud

hagiavalduse tagasivõtmiseks või sellest loobumiseks kehtib erikord, mh peab kohus tagasivõtmise

või loobumise määrusega lahendama. Hagist loobumine ei jõustu enne, kui kohus on selle määrusega

vastu võtnud ja selle osas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 429 lg 1 esimese lause ja § 431

lg 1 esimese lause alusel menetluse lõpetanud. Kuni loobumistaotluse lahendamiseni on hagejal õigus

ümber mõelda ja avaldus tagasi võtta, st oma menetluslikku positsiooni muuta.

Sissenõudja on oma tahteavalduse täitemenetlus lõpetada tagasi võtnud 10. detsembri 2014. a

kaebuses kohtutäiturile ja seda korranud kohtule esitatud kaebuses. Täitemenetluse lõpetab täitur

otsusega ja sellist otsust ei ole kohtutäitur teinud. Sisuliselt on kohtutäitur keeldunud sissenõudja

avalduse rahuldamisest täitemenetluse lõpetamiseks, kuni tema tasu ei ole tasutud ja on seetõttu

koostanud KTS § 41 lg 2 alusel sissenõudjale tasunõude. Kuna sissenõudja on nüüdseks oma

täitemenetluse lõpetamise taotlusest loobunud, saab kohtutäitur menetlust jätkates nõuda tasu sisse

võlgnikult. Ainuüksi asjaolu, et kohtutäitur oli teinud otsuse sissenõudjalt tasu väljamõistmiseks, ei

saa piirata sissenõudja õigusi menetluse lõpetamise osas ümber mõelda.

Kuna praeguseks ajaks on sissenõudja oma taotlusest täitemenetlus sissenõudja algatusel lõpetada

kehtivalt taganenud, siis puudub kohtutäituril alus menetluse lõpetamiseks TMS § 48 lg 1 p 1 alusel

ja sellest tulenevalt ka õigus nõuda täitemenetluse kulusid KTS § 41 lg 2 alusel sissenõudjalt.

Sissenõudja avalduses esitatud asjaolud annavad kohtutäiturile õiguse lõpetada täitemenetlus

TMS § 48 lg 1 p 2 alusel.

Määruskaebuse esitaja on esitanud taotluse jätta asja lahendamisel KTS § 41 lg 2 kohaldamata ning

algatada põhiseaduslikkuse järelevalve KTS § 41 lg 2 põhiseadusele vastavuse kontrollimiseks.

Praeguse asja lahendamisel ei ole KTS § 41 lg 2 asjassepuutuv õigusnorm, mistõttu puudub

ringkonnakohtul pädevus kontrollida nimetatud õigusnormi vastavust põhiseadusele. Taotlus tuleb

jätta rahuldamata. Samal põhjusel (KTS § 41 lg 2 ei ole asjassepuutuv õigusnorm) tuleb jätta

tähelepanuta ka need määruskaebuse esitaja väited, mis puudutavad KTS § 41 lg-s 2 sätestatud teise

eelduse (kas kohtutäitur on nõude sissenõudmiseks teinud täitetoiminguid) täitmist kohtutäituri poolt.

Kohtutäituri tasu väljamõistmise vaidlustamine toimub TMS-s sätestatud korras, mistõttu peab

kaebuse tasuotsuse peale läbi vaatama kõigepealt kohtutäitur ise. Sellest tulenevalt vaatab kohus

praeguses menetluses läbi kaebust kohtutäituri otsuse peale, millega kohtutäitur jättis rahuldamata

sissenõudja kaebuse tasuotsuse peale ja kohus ei vaata läbi kaebust tasuotsuse enda peale. Seetõttu

puudub kohtul õigus rahuldada selles asjas sissenõudja kaebust 3. detsembri 2014. a tasuotsuste peale

ja neid tühistada. Nimetatud tasuotsused peab läbi vaatama ja tühistama kohtutäitur ise.

Praeguses menetluses puudub kohtul õigus otsustada kohtutäituri tasu väljamõistmise üle võlgnikult.

KTS § 31 lg 1 järgi nõutakse kohtutäituri tasu sisse kohtutäituri enda tehtud kohtutäituri tasu otsuse

alusel. Kohtutäitur saab tasu sissenõudmise lahendada edasises täitemenetluses. Määruskaebus tuleb

nimetatud osas jätta läbi vaatamata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kohtutäitur esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus tühistada

ringkonnakohtu määruse osas, milles ringkonnakohus tühistas maakohtu määruse. Kohtutäitur taotles

uue lahendi tegemist, millega jätta avaldaja määruskaebus maakohtu määruse peale rahuldamata.

Ringkonnakohus on KTS § 41 lg-t 2 valesti kohaldanud. See norm on erinormiks KTS § 30 lg 1 teise

lause ja lg 2 esimese lause suhtes. Ringkonnakohtu seisukoht on vastuolus Riigikohtu tsiviilasjas

nr 3-2-1-108-15 tehtud määruse p-s 13 esitatud seisukohaga (KTS § 41 lg 2 kohaldub eelkõige

juhtudel, mil nõue rahuldatakse sel teel, et võlgnik või kolmas isik maksab võla otse sissenõudjale).

Seega piisab KTS § 41 lg 2 kohaldamiseks ka sissenõudja teatest nõude rahuldamise kohta.

Selgitamist vajab, kas Riigikohtu seisukoht tsiviilasjas nr 3-2-1-108-15 tähendab seda, et sissenõudja

peab kandma täitemenetluse kulud alati, kui nõue rahuldatakse sel teel, et võlgnik või kolmas isik

maksab võla otse sissenõudjale, või ainult sel juhul, kui hüpoteegi realiseerimisel vabastatakse

kinnistu arestist ja seega puudub võimalus rahuldada kohtutäituri tasu kinnistu arvel.

Täitemenetluse lõpetamise avaldus on tahteavaldus, mille saab tagasi võtta üksnes tsiviilseadustiku

üldosa seaduse §-s 72 sätestatud korras.

Kohtutäitur on teinud täitemenetlustes rohkem kui ühe täitetoimingu, arestides pangakonto ja

kontrollides x-tee kaudu iga kuu võlgniku tööhõivet ja varalise seisu andmeid.

7. Sissenõudja vaidleb määruskaebusele vastu. Ringkonnakohtu lahend on seaduslik ja põhjendatud.

KTS § 41 lg 2 kohaselt tuleb välja selgitada sissenõudja tahe täitemenetlus lõpetada; kohtutäituril

lasub selgitamiskohustus. Sissenõudjal oli õigus oma tahteavaldust muuta. Varem samas menetluses

tegi kohtutäitur tasuotsuse võlgniku suhtes, seda ei ole tühistatud. Kõiki täitemenetluses laekuvaid

summasid tuleks käsitada täitemenetluse tulemina, mille saamise korral peaks tasu maksma võlgnik.

KTS § 41 lg 2 regulatsioon kahjustab sissenõudja huve. KTS § 41 lg 2 on vastuolus põhiseaduse §-

dega 11 ja 32.

Sissenõudja vastuse kohaselt ei ole ta Riigikohtu menetluses kandnud menetluskulusid.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu määruse tühistamiseks.

Määruskaebus tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691 p 1 ja § 695 alusel

rahuldamata ja ringkonnakohtu määrus muutmata, arvestades ka Riigikohtu määruse põhjendusi.

9. Praeguses asjas tuleb lahendada õiguslik küsimus sellest, milline on KTS § 41 lg 2 eesmärk ja sisu,

millistel juhtudel tuleb nimetatud sätet kohaldada ning kes on selle sätte kohaselt kohustatud isik.

10. KTS § 41 lg 2 kohaselt, kui sissenõudja taotleb täitemenetluse lõpetamist enne nõude täielikku

sissenõudmist kohtutäituri poolt ning kohtutäitur on nõude sissenõudmiseks teinud täitetoiminguid,

maksab sissenõudja menetluse alustamise tasu ja pool menetluse põhitasust, arvestatuna

sissenõudmata jäänud summalt.

KTS § 41 lg 2 reguleerib kolleegiumi hinnangul kohtutäituri tasu vähendatud suuruses arvutamist

olukorras, mil kohtutäitur on jõudnud täitemenetluses teha täitetoiminguid, kuid täitemenetlus

sissenõudja nõude osas tuleks lõpetada kas selle nõude rahuldamise tõttu võla sissenõudjale otse

tasumise järel või kui sissenõudja soovib muul põhjusel täitemenetlusest loobuda.

Praeguses tsiviilasjas on kohtud tuvastanud, et võlgnik on tasunud võlgnevuse otse sissenõudjale,

nõuet ei ole rahuldatud nt enampakkumisel vara müümise teel või pangakonto arestimise abil.

11. Praeguse tsiviilasjaga mõneti sarnast olukorda on Riigikohus käsitlenud 13. oktoobril 2009

tsiviilasjas nr 3-2-1-88-09 tehtud otsuses (enne 1. jaanuari 2010 kehtinud KTS sätete alusel).

Riigikohus leidis nimetatud lahendis, et kohtutäituril tekib õigus saada tasu ka juhul, mil

sundtäitmisele esitatud nõue pärast täitmisteate kättetoimetamist võlgnikule rahuldatakse ilma

kohtutäituri otsese tegevuseta, nt kui võlgnik või kolmas isik maksab võla otse sissenõudjale, samuti

ka juhul, mil sissenõudja esitab pärast täitmisteate kättetoimetamist kohtutäiturile avalduse

täitemenetlus lõpetada (vt viidatud otsuse p 9). Samas tõlgendas Riigikohus toona kehtinud

asjakohaseid sätteid selliselt, et kohtutäitur võib võla otse sissenõudjale maksmise juhtudel saada

kohtutäituri põhitasu piiratud ulatuses, proportsionaalselt tehtud täitetoimingute hulga ja mahuga.

Kohtutäituri tasu vähendatud ulatuses maksmiseks kohustatud subjekt oli võlgnik (vt viidatud otsuse

p 10). Seega leidis Riigikohus, et tõlgendatud sätete eesmärk on kaitsta võlgnikku ebamõistlikult

koormava kohtutäituri tasu maksmise kohustuse eest, lahendist ei nähtu sellise kohustuse

sissenõudjale panemise võimalust. KTS § 41 lg-ga 2 sarnast sätet enne 1. jaanuari 2010 kehtinud

KTS-s ei olnud.

12. Alates 1. jaanuarist 2010 kehtiva KTS kohaselt reguleerib mh võla otse tasumise juhtudel

kohtutäituri tasu arvutamist KTS § 41. KTS § 41 lg-st 2 tulenevalt on seadusandja valinud sellisel

juhul kohtutäituri põhitasu (vähendatud ulatuses) maksmise kohustatud subjektiks võlgniku asemel

sissenõudja. Asjakohase eelnõu seletuskirjast ei nähtu sellise valiku põhjendusi. Kolleegiumi

hinnangul tuleneb KTS § 41 lg 2 tekstist seda vaid grammatiliselt tõlgendades sissenõudjatele

sisuliselt karistav kohtutäituri tasu maksmise kohustus, juhul kui võlgnik ei ole tasunud

täitedokumendis väljendatud võlga ei enne täitemenetlust ega pärast täitemenetluse algatamist selleks

kohtutäituri antud tähtaja jooksul, vaid alles pärast seda, kui kohtutäitur on teinud sissenõudja

avalduse alusel täitetoiminguid. Sellisel juhul kohtutäituri tasu vähendatud ulatuses tasumise

kohustuse panek sissenõudjale jääb kolleegiumile arusaamatuks, sest täitetoimingute tegemise on

põhjustanud üldjuhul võlgniku tegevusetus võla tasumisel. Kui kohtutäitur on olnud sunnitud tegema

mitmeid täitetoiminguid, ei ole kolleegiumi hinnangul vähemalt üldjuhul õige jätta kohtutäituri tasu

lõplikult sissenõudja kanda (erandeid vt praeguse määruse p-d 16-18).

13. Kolleegiumi hinnangul kohaldatakse KTS § 41 lg-s 2 sätestatud kohtutäituri tasu vähendatud

ulatust juhtudel, mil võlgnikule vabatahtlikuks täitmiseks antud tähtaeg on möödunud, kohtutäitur on

teinud võla sissenõudmiseks täitetoiminguid ja

1) sissenõudja nõue on rahuldatud muul viisil kui kohtutäituri otsese tegevuse tulemusel, st sel

teel, et võlgnik või kolmas isik maksab võla otse sissenõudjale (sh võrdsustatakse võla

maksmisega ka laenu refinantseerimine; vt ka Riigikohtu 16. detsembri 2015. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-108-15, p 13) (tasu suurust olukorras, mil võlg on makstud enne

vabatahtlikuks täitmiseks antud tähtaja algust või selle tähtaja jooksul, on reguleeritud

KTS § 32 lg 4 esimeses lauses ja § 41 lg-s 1);

2) sissenõudja esitab täitemenetluse lõpetamise avalduse enne nõude täielikku rahuldamist muul

põhjusel kui võla tasumine (TMS § 48 lg 1 p 1).

14. Riigikohus on varem leidnud, et kui võlg tasutakse otse sissenõudjale, ei ole KTS § 41 lg 2

kohaldamiseks vaja sissenõudja avaldust täitemenetluse lõpetamiseks (vt Riigikohtu 16. detsembri

2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-15, p 13). Piisab sissenõudja teatest võla tasumise kohta. Kui

võla tasumisest teatab kohtutäiturile võlgnik, tuleb kohtutäituril küsida sissenõudjalt kinnitust. Seega

annab asjaolu, et võlg on tasutud otse sissenõudjale kohtutäituri vahenduseta, alust kohtutäituri

põhitasu vähendamiseks KTS § 41 lg 2 järgi.

15. Järgmisena tuleb võtta seisukoht, kes tuleb lugeda KTS § 41 lg 2 järgi sätte eesmärki ja mõtet

ning täitemenetluse üldist loogikat ja sissenõudja ning võlgniku õiguste ja kohustuste tasakaalu

arvestades kohtutäituri tasu maksmise kohustatud subjektiks.

Kolleegium märgib, et KTS § 41 lg 2 sõnastuse kohaselt on selle normi eelduste täidetuse

(vt määruse p 13) korral kohtutäituri tasu maksmise kohustatud subjekt sissenõudja, kuigi

sissenõudjale sellise kohustuse panek ei ole vähemalt üldjuhul täitemenetluse ning kohtutäituri tasu

maksmise üldise loogikaga kooskõlas (vt määruse p 12). Erandina peab kolleegium seda

võimalikuks.

16. Kolleegium viitab esmalt Riigikohtu 16. septembri 2015. a määrusele tsiviilasjas nr 3-2-1-77-15.

Nimetatud lahendis käsitleti olukorda, mil kohtutäitur oli algatanud täitemenetluse hüpoteegi

seadmise lepingust täitedokumendi alusel ning oli pärast sissenõudja nõude rahuldamist otse

sissenõudjale maksmise teel võlgniku (kes tagas oma kinnistuga võõrast võlga) kinnistu aresti alt

vabastanud, kuigi tema tasunõue ei olnud rahuldatud. Riigikohus on olnud seisukohal, et kui

kohtutäitur ei ole võlgniku (3. isikust pantija) kinnistu arvel sisse nõudnud kohtutäituri tasu, ei saa

vähemalt hüpoteegilepingust täitedokumendi korral kohtutäitur oma tasunõude rahuldamiseks

võlgniku muule varale sissenõuet pöörata (viidatud lahendi p 27 ja Riigikohtu 29. mai 2012. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12, p 47). Just sellisel juhtumil on Riigikohus pidanud võimalikuks seda, et

kohtutäituri põhitasu vähendatud ulatuses KTS § 41 lg 2 järgi tasub sissenõudja, kes on ka

omavahelises suhtes võlgnikuga kohtutäituri tasu maksma kohustatud isik (Riigikohtu 16. septembri

2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-15, p-d 29-30).

17. Riigikohtu 16. septembri 2015. a määruses esitatud seisukohti KTS § 41 lg 2 kohta on Riigikohus

korranud 16. detsembril 2015 tsiviilasjas nr 3-2-1-108-15 tehtud määruse p-s 13, kus

täitedokumendiks oli samuti hüpoteegileping, kuigi kohtutäitur ei olnud selles kaasuses vara aresti alt

vabastanud. Samas märkis Riigikohus viidatud lahendis, et täitemenetlus arestitud kinnistu

müümiseks eelduslikult jätkub ja tasu maksmiseks kohustatud isikuks võib osutuda ka võlgnik.

Kolleegium täpsustab asjas nr 3-2-1-108-15 esitatud seisukohta KTS § 41 lg 2 mõtet silmas pidades

selliselt, et sissenõudja kohta saab teha tasuotsuse ning tema jääb lõplikult (Riigikohtu 16. septembri

2015. a määruse tsiviilasjas nr 3-2-1-77-15, p 30 tähenduses) kohtutäituri põhitasu maksmise

kohustatud subjektiks siis, kui kohtutäitur on enne oma tasunõude rahuldamist võlgniku vara aresti alt

vabastanud ning kohtutäituril puudub muu võimalus oma tasunõuet võlgniku vara arvel rahuldada

(täitedokumendiks on asjaõiguslik dokument, nt TMS § 2 lg 1 p-s 19 nimetatud dokument, mille

korral ei ole täitemenetluse võlgnik kohustatud tasuma raha, vaid peab taluma oma vara müümist

teise isiku võla katteks). Kui sundtäitmisel on muu täitedokument, mille järgi on võlgnik kohustatud

tasuma raha, või kui kohtutäitur ei ole vara aresti alt vabastanud, on kohtutäituril võimalik oma

tasunõude täitmiseks pöörata sissenõue võlgniku varale ning seega ei ole alust kohustada vähendatud

põhitasu maksma sissenõudjat (vt lähemalt käesoleva määruse p-d 19 ja 20).

18. Kolleegium leiab, et lisaks eespool kirjeldatud juhtudele võib sissenõudja olla KTS § 41 lg 2

tähenduses kohtutäituri tasu maksma kohustatud subjekt ka juhul, mil tegemist ei ole võla

otsemaksmisega (sh nt kompromissi alusel osamaksetega), vaid sissenõudja esitab muul põhjusel

täitemenetluse lõpetamise avalduse (TMS § 48 lg 1 p 1).

19. Jättes kõrvale erandid, mil kohustatud subjektiks on lõplikult sissenõudja (vt määruse p-d 16-18),

tuleb KTS § 41 lg-t 2 tõlgendada kolleegiumi hinnangul järgmiselt.

TMS § 48 lg 1 p 2 kohaselt lõpetab kohtutäitur täitemenetluse kirjaliku dokumendi esitamisel, kui

sellest nähtub, et sissenõudja nõue on rahuldatud. Määruse p-s 14 märkis kolleegium, et sellel alusel

täitemenetluse lõpetamiseks ei ole sissenõudja avaldust vaja ja piisab teatest võla tasumise kohta.

Täitemenetlust ei tule kohtutäituril TMS § 48 lg 1 p 2 järgi vähemalt üldjuhul lõpetada aga enne, kui

rahuldatud on ka kohtutäituri tasunõue (vt Riigikohtu 16. septembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-

2-1-77-15, p 29). Sissenõudja nõue TMS § 48 lg 1 p 2 tähenduses hõlmab ka täituri tasunõuet. Täituri

tasunõue täidetakse üldjuhul samas täitemenetluses.

20. Praegusel juhul on algseks täitedokumendiks kohtulahend ning võlg on tasutud otse

sissenõudjale, seega ei ole tegemist eespool kirjeldatud erandiga, mil sissenõudja oleks kohtutäituri

tasu maksmiseks lõplikult, st võlgniku ja võlausaldaja vahelises suhtes kohustatud subjekt.

Kolleegium leiab, et sissenõudjal on õigus nõuda, et täitemenetlust ei lõpetataks TMS § 48 lg 1 p 2

alusel seni, kuni võlgnik on KTS § 41 lg 2 järgsed summad tasunud. Sissenõudja tahet välja

selgitamata ei ole kohtutäitur õigustatud tegema tasuotsust sissenõudjalt täituri tasu väljamõistmiseks

KTS § 41 lg 2 alusel. Praegusel juhul ei ole kohtud tuvastanud, et võlgnik oleks kohtutäituri põhitasu

vähendatud ulatuses maksnud. Sissenõudja ei ole täituritasu maksmisega nõustunud. Seega ei olnud

kohtutäituril alust teha tasuotsust sissenõudja vastu. Täitemenetlus vähendatud põhitasu

sissenõudmiseks võib jätkuda võlgniku vastu.

21. Kolleegium märgib, et õigusselguse ning täitemenetluse osaliste ja kohtutäituri huvide paremaks

järgimiseks oleks seadusandjal otstarbeks kohtutäituri tasu regulatsiooni täpsustada.

Samuti juhib kolleegium tähelepanu sellele, et KTS § 41 lg 2 võib kohustatud isikule (üldjuhul

võlgnik, erandjuhul sissenõudja) mõnel juhul kaasa tuua suure kohtutäituri tasu maksmise kohustuse

ka siis, kui kohtutäitur on teinud nt vaid kaks täitetoimingut enne, kui võlgnik tasub võla otse

sissenõudjale. Sel juhul tuleb KTS § 41 lg 2 kohaselt tasuda pool põhitasust, arvestatuna

sissenõudmata jäänud summalt. Kui sisse nõudmata jäi suur osa nõudest või kogu rahaline nõue

(tasuti otse sissenõudjale), võib ka pool kohtutäituri põhitasust (vt eelkõige KTS § 35 lg 2) olla

ebaproportsionaalselt suur.

Riigikohus on varem asunud seisukohale, et kohtutäituri lisatasu on sarnane lõivule, mis on mõeldud

konkreetse avalik-õigusliku soorituse kulude hüvitamiseks (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegiumi 15. juuni 2007. a otsus asjas nr 3-4-1-9-07, p 24). Tasusüsteem ei tohiks viia

selleni, et sellega riivatakse ebaproportsionaalselt mh vara omanike, võlgnike ja võlausaldajate

omandiõigust (16. detsembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-15, p 28). Sama kehtib

KTS § 41 lg-s 2 reguleeritud põhitasu kohta. Praeguses asjas on kohtutäituri tasuna siiski välja

mõistetud väiksemad summad: täiteasjas nr 084/2009/1906 põhitasuna 57 eurot 30 senti ja täiteasjas

nr 084/2009/3770 põhitasuna 65 eurot 70 senti, lisaks täitemenetluse alustamise tasud.

22. Kolleegium leiab vastuseks sissenõudja seisukohtadele, et praeguses asjas on kohtutäituri tasu

väike ning KTS § 41 lg-t 2 on võimalik sisustada põhiseaduspäraselt, tõlgendades seda praeguses

otsuses esitatud viisil. Seega puudub selles asjas vajadus algatada sätte põhiseadusele vastavuse

kontrollimiseks põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust.

23. Kolleegium märgib õiguse ühetaolise kohaldamise huvides järgmist. Ringkonnakohus on jätnud

kaebuse ekslikult läbi vaatamata osas, milles sissenõudja taotles kohtutäituri 3. detsembri 2014. a

tasuotsuste tühistamist. Kuigi formaalselt saab menetlusosaline TMS § 218 lg 1 järgi kohtus

vaidlustada otsuse, mille kohtutäitur tegi menetlusosalise kaebuse kohta, on menetlusosalise kohtusse

esitatud kaebuse eesmärk tavajuhul saavutada ka algse otsuse tühistamine. Seetõttu hõlmab

kolleegiumi arvates menetlusosalise TMS § 218 lg 1 alusel kohtule esitatud kaebus ka kohtutäituri

algse otsuse, seda vähemalt juhul, kui menetlusosaline on kaebuses niimoodi taotlenud.

Kohtul on seega kaebuse rahuldamise korral õigus tühistada nii kohtutäituri poolt kaebuse kohta

tehtud otsus kui ka algne tasuotsus. Küll ei saa kohus algse otsuse tühistamise korral ise kohtutäituri

asemel uut otsust teha. Seega on õige ringkonnakohtu seisukoht jätta läbi vaatamata sissenõudja

taotlus teha uus otsus täitemenetluse tasu võlgnikult väljamõistmise kohta.

Iseenesest oleks võimalik lisaks kohtutäituri kaebuse kohta tehtud 29. detsembri 2014. a otsuse

tühistamisele (mida tegi juba ringkonnakohus) tühistada ka kohtutäituri 3. detsembri 2014. a otsused

tasu väljamõistmiseks sissenõudjalt. Siiski ei saa kolleegium seda teha, kuna määruskaebusega ei ole

vaidlustatud ringkonnakohtu määrust osas, millega avaldaja kaebus kohtutäituri tasuotsuste

tühistamiseks jäeti läbi vaatamata. Kohtutäitur peab oma 29. detsembri 2014. a otsuse uuesti läbi

vaatama.

24. Menetluskulud kõikides kohtuastmetes tuleb TsMS § 172 lg 1 teise lause ja lg 10 alusel jätta

kohtutäituri kanda. Kuna alama astme kohtud ei ole menetluskulusid kindlaks määranud, ei määra ka

Riigikohus kooskõlas TsMS § 174 lg 4 teises lauses sätestatuga kindlaks kassatsiooniastme

menetluskulusid. Kulud määratakse kindlaks maakohtus määrusega pärast tsiviilasja lahendamise

kohta tehtud määruse jõustumist (TsMS § 174 lg 4, § 177 lg 1 p 2 ja lg 2).

25. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata tasutud

kautsjon riigituludesse.

Jaak Luik, Villu Kõve, Malle Seppik