3-2-1-41-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-41-16

Määruse kuupäev

Tartu, 1. juuni 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Henn Jõks, liikmed Ants Kull ja Villu Kõve

Kohtuasi

Stanislav Korsaki hagi Viktor Sigajevi vastu 25 564 euro

59 sendi ja viivise saamiseks. Stanislav Korsaki

menetlusabi andmise taotlus

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 12. jaanuari 2016. a määrus

tsiviilasjas nr 2-14-59718

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Stanislav Korsaki määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Stanislav Korsak

Kostja Viktor Sigajev

Asja läbivaatamise kuupäev

9. mai 2015. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 12. jaanuari 2016. a määrus tsiviilasjas nr 2-14-59718

osas, milles ringkonnakohus kohustas Stanislav Korsakit tasuma apellatsioonkaebuse esitamise

eest riigilõivu 1000 eurot 15 päeva jooksul määruse jõustumisest. Teha tühistatud osas uus

määrus, millega kohustada Stanislav Korsakit tasuma apellatsioonkaebuse esitamise eest

riigilõivu 1000 eurot 60 päeva jooksul käesoleva määruse jõustumisest.

2. Muus osas jätta määruse resolutsiooni p-s 1 nimetatud ringkonnakohtu määruse resolutsioon

muutmata, kuid muuta ringkonnakohtu määruse õiguslikke põhjendusi.

3. Kohtumääruse tervikresolutsioon kehtib järgmises sõnastuses:

„3.1. Jätta Stanislav Korsaki taotlus riigipoolse menetlusabi saamiseks rahuldamata.

3.2. Jätta apellatsioonkaebus käiguta ja anda Stanislav Korsakile tähtaeg kaebuse puuduste

kõrvaldamiseks.

3.3. Kohustada Stanislav Korsakit tasuma apellatsioonkaebuse esitamise eest riigilõivu

1000 eurot 60 päeva jooksul käesoleva määruse jõustumisest. Makseinfo on lisatud

määrusele. Kohustada Stanislav Korsakit esitama kohtule samaks tähtpäevaks riigilõivu

tasumist tõendav dokument või makse tasumise kontrollimist võimaldavad andmed."

4. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

5. Tagastada määruskaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Stanislav Korsak (hageja) esitas 26. oktoobril 2014 Harju Maakohtule hagi Viktor Sigajevi (kostja)

vastu, milles palus mõista kostjalt välja 25 564 eurot 59 senti ja viivise võlaõigusseaduse § 113 lg-s 1

sätestatud määras.

26. novembril 2014 rahuldas Harju Maakohus hagi tagaseljaotsusega ja jättis menetluskulud kostja

kanda. 16. jaanuaril 2015 taastas maakohus kostja kaja alusel menetluse.

Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta see rahuldamata.

Harju Maakohus jättis 4. novembri 2015. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda, määramata kindlaks nende suurust.

2. Hageja esitas maakohtu otsuse peale 7. detsembril 2015 apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu

otsuse tühistada ja hagi rahuldada või saata asi uueks läbivaatamiseks samale maakohtule.

Koos apellatsioonkaebusega esitas hageja menetlusabi taotluse, mille järgi palus ta end vabastada

kohustusest tasuda riigilõivu 1000 eurot. Menetlusabi taotluses esitatud andmete kohaselt ei ole

hagejal sissetulekut ega vara ega ka temaga koos elavaid perekonnaliikmeid (tl 133-135).

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

3. Tallinna Ringkonnakohus jättis 12. jaanuari 2016. a määrusega hageja taotluse menetlusabi

saamiseks rahuldamata ja apellatsioonkaebuse käiguta ning kohustas hagejat 15 päeva jooksul

määruse jõustumisest tasuma apellatsioonkaebuse esitamise eest riigilõivu 1000 eurot ja esitama

samaks ajaks kohtule riigilõivu tasumist tõendav dokument või makse tasumise kontrollimist

võimaldavad andmed.

Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt ei ole taotleja esitanud kohtule täielikke andmeid oma

varalise seisu kohta. Hageja ei esitanud andmeid kinnisvara, sissetuleku ega muu vara kohta. Tallinna

Vangla teatise kohaselt oli 11. detsembri 2015. a seisuga hageja vanglasisesel arvelduskontol 90 eurot

44 senti ja vabanemisfondis 1170 eurot ning täitmata rahalised kohustused puudusid. Samuti nähtub

konto väljavõttest, et 1. augustist 2015 kuni 11. detsembrini 2015 on kolmandad isikud teinud

hagejale ülekandeid kokku 569 eurot 4 senti. Kinnistusraamatu andmetel kuuluvad hagejale kaks

korteriomandit, millele ei ole hüpoteeke seatud. Seega kuulub hagejale vara, millele saab seaduse

kohaselt pöörata sissenõude ja mille arvel on hagejal võimalik menetluskulusid tasuda. Hagejale

kuulub mitteeluruumi korteriomand (üldpind 22,50 m2), mida tal on võimalik võõrandada, välja

üürida või mille tagatisel menetluskulude tasumiseks laenu võtta. Liiklusregistri andmetel kuulub

hagejale ka sõiduk. Hageja peab riigilõivu tasuma.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

4. Hageja palub määruskaebuses tühistada ringkonnakohtu määrus osas, milles kohus jättis hageja

taotluse menetlusabi saamiseks rahuldamata, ja taotluse rahuldada.

Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on hageja kinnipeetav, kellel on võimalus koguda raha

vabanemisfondi. Ringkonnakohus ei arvestanud, et vabanemisfondis olevat summat ei saa hageja

kohe välja võtta, vaid saab selle kätte alles vanglast vabanemise päeval. Hagejale on nelja kuu

jooksul tehtud ülekandeid kokku 569 eurot 4 senti, st keskmiselt 142 eurot 26 senti kuus. Lisaks tuleb

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 182 lg 2 p 1 tähenduses arvestada üksnes hageja enda

sissetulekut.

Kuna hageja viibib vanglas, ei saa ta korteriomandit välja üürida. Samas elab ühes korteris ka hageja

isa, kes on vana inimene ja invaliid. Teine korteriomand on garaažiboks. Ka kohtu viidatud sõidukit

ei saa hageja müüki panna, sest viibib vanglas. Teiseks on sõiduki turuväärtus nii madal, et müügist

saadud raha ei kata poolt riigilõivuks vajalikku summat.

5. Kostja palub jätta määruskaebus rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Kolleegium leiab, et määruskaebus on osaliselt põhjendatud ja ringkonnakohtu määrus tuleb

TsMS § 701 lg 3 esimese lause alusel tühistada osas, milles ringkonnakohus määras riigilõivu

tasumiseks tähtaja 15 päeva oma määruse jõustumisest. Tühistatud osas teeb Riigikohus uue määruse,

millega määrab apellatsioonkaebuse riigilõivu tasumiseks tähtaja 60 päeva käesoleva määruse

jõustumisest. Ülejäänud osas jääb ringkonnakohtu määruse resolutsioon muutmata, kuid Riigikohus

muudab määruse õiguslikke põhjendusi. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.

7. Ringkonnakohus on määruses märkinud, et hageja ei andnud kohtule täielikke andmeid oma

varalise seisundi kohta. Menetlusabi taotluses ei ole hageja esitanud andmeid temale kuuluva

kinnisvara, sissetulekute ega muu vara kohta. Samas on ringkonnakohus tuvastanud, et hagejale

kuuluvad korterid ja auto ning tal on ka raha ja võib olla ka igakuiseid sissetulekuid. Hageja väitel

elab korteris ka tema isa. Seega on hageja esitanud kohtule valeandmeid. Hageja ei ole Riigikohtule

väitnud, et ta ei olnud varast teadlik, ta ei ole oma vara varjanud või et ta ei oleks seda teinud

teadvalt.

Kolleegium leiab, et menetlusabi taotluses taotleja majanduslikku seisu oluliselt moonutavate

valeandmete esitamisel või oluliste andmete teadval esitamatajätmisel on kohtul õigus keelduda

menetlusabi andmisest. Kolleegiumi arvates on praegusel juhul ka põhjust seda teha. Seetõttu on

ringkonnakohtu lõppjäreldus menetlusabi andmisest keeldumise kohta põhjendatud. Abi andmisest

keeldumise põhjenduseks on aga hageja teadlik oluliste valeandmete esitamine menetlusabi taotluses.

8. Kuigi TsMS § 186 lg-te 5 ja 6 järgi on kohtul võimalus küsida ja koguda menetlusabi taotlust

täpsustavaid andmeid (vt ka nt Riigikohtu 29. juuni 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-58-12, p 14),

tuleneb TsMS § 185 lg-st 2, et eelkõige tuleb taotlejal endal esitada andmed ning tõendada enda

vastavust menetlusabi andmise kriteeriumitele. Kohus saab lähtuda esitatud andmete õigsusest ega

pea neid alati üle kontrollima, vastupidine eeldus oleks ebamõistlik ja kohtu töökoormust asjata

suurendav. Vajaduse korral saab kohus pöörduda majandusliku olukorra selgitamiseks menetlusabi

taotleja enda poole.

Taotleja peab aga arvestama, et valeandmete esitamine (andmete varjamine) ei ole tagajärjeta.

TsMS § 189 lg 1 p 1 kohaselt võib kohus menetlusabi andmise tühistada, kui menetlusabi saaja on

menetlusabi taotledes esitanud valeandmeid. See on kohtu kaalutlusotsus, mida saab teha esmajoones

siis, kui ilmnevad olulised valeandmed, mh andmete esitamatajätmine, mis oluliselt moonutab

taotleja majanduslikku seisundit ja võinuks mõjutada menetlusabi andmist või olulisel määral selle

ulatust ning ei ole alust arvata, et valeandmete esitamine toimus eksimuse või teadmatuse tõttu.

Ebaloogiline oleks, kui kohtud peaks menetlusabi andma, kui teadlik valeandmete esitamine, selgub

juba enne menetlusabi andmist. Kolleegiumi arvates tuleb TsMS § 185 lg-t 2, § 186 lg-t 6 ja § 189

lg 1 p-i 1 koosmõjus tõlgendada nii, et kohus võib menetlusabi andmisest keelduda, kui ta juba enne

menetlusabi andmist on tuvastanud, et menetlusabi taotleja on teadvalt esitanud olulisi valeandmeid,

mh jätnud kohtu olulistest andmetest teavitamata. Sealjuures tuleb kohtul siiski arvestada, kas

valeandmeid, sh ebaõigeid või ebatäielikke andmeid, on esitatud tahtlikult või hooletusest ning kas

need andmed puudutavad taotleja menetlusabi andmise tingimuste täitmist (eelkõige majanduslikku

seisundit) olulisel määral. Seega ei pruugi olla põhjust menetlusabi andmisest keeldumiseks, kui

taotleja ei ole esitanud andmeid talle kuuluva või temale kingitud väiksema väärtusega esemete

kohta, samuti juhul, kui taotlejale kuuluva vara koosseis on ebaselge näiteks vara kuulumise tõttu

ühisvarasse.

Teadlik valeandmete esitamine kohtule menetlusabi saamiseks on vastuolus TsMS § 329 lg 1 järgse

tõekohustusega ning võib olla kvalifitseeritav ka nt kelmusena karistusseadustiku § 209 mõttes.

9. Kolleegium peab kohtupraktika ühtlustamiseks vajalikuks märkida, et kui kohus loetleb

menetlusabi andmata jätmisel taotleja raha või sissetulekut, tuleb võtta ka selge seisukoht, kas ja

millises ulatuses saab selle raha arvel menetluskulusid kanda, arvestades mh TsMS § 182 lg 2 p 1

kriteeriumeid arvesse võetava sissetuleku kohta. Samuti tuleb selgitada, kas ja millises ulatuses saab

ebareeglipäraseid (ja eeldatavasti mitte töise sissetulekuna mõeldud) ülekandeid kolmandatelt

isikutelt pidada üldse arvesse võetavaks sissetulekuks.

Kolleegiumi arvates ei saa kinnipeetava vabanemisfondis olevat summat pidada selliseks

sissetulekuks TsMS § 182 lg 2 p 1 mõttes, mida taotleja saaks kasutada vähemasti kinnipidamise ajal

menetluskulude kandmiseks, sest kinnipeetaval puudub selle käsutamisõigus (vt ka Riigikohtu

12. märtsi 2014. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-82-13, p 12). Teiseks saab sama sätte järgi

sissetulekule tuginedes menetlusabi andmisest keelduda vaid juhul, kui menetluskulud ei ületa kohtu

tuvastatud taotleja kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut (TsMS § 182 lg 2 p 1).

10. Jättes taotlejale menetlusabi andmata põhjusel, et tal on vara, mille arvel saaks menetluskulud

kanda (TsMS § 182 lg 2 p 2), tuleb kohtul hinnata, kas konkreetne vara on menetluse seisu arvestades

menetluskulude kandmiseks realiseeritav mõistiku aja jooksul ning kas realiseerimisest saadud tulemi

arvel on võimalik ka vajalikud menetluskulud kanda. Mõnel juhul võib olla võõrandamise asemel

mõistlik vara välja üürida või selle tagatisel menetluskulude tasumiseks laenu võtta, kuid seda tuleb

sel juhul ka sisuliselt hinnata, arvestamata ei saa jätta vara eeldatavat väärtust. Vajaduse korral tuleks

kohtul konkreetse vara väärtuse ja realiseeritavuse hindamiseks küsida TsMS § 186 lg 5 järgi

menetlusabi taotlejalt lisaandmeid ja selgitusi.

TsMS § 182 lg 2 p 2 sätestab kohustuse müüa (või muul viisil realiseerida) riigilõivu tasumiseks vara,

mida taotlejal otseselt muuks eesmärgiks vaja ei ole (vt ka Riigikohtu 12. aprilli 2011. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10, p 62.2). Seetõttu peab taotlejal menetlusabi andmisest keeldumise korral

olema selge, millise vara arvel peab kohus mõistlikult võimalikuks ja asjakohaseks menetluskulude

kandmist. TsMS § 182 lg 2 p 2 alusel ei saa nt eeldada menetlusabi taotlejalt tema ja temaga koos

elavate perekonnaliikmete igapäevakasutuses oleva eluaseme võõrandamist, kui see on õiglases

suhtes perekonna suuruse ning sissetulekuga (vt TsMS § 186 lg 2).

11. Lisaks tuleb TsMS § 181 lg 1 p 1, § 182 lg 2 p 2 ning § 186 lg 1 kohaldamisel arvestada

menetlusabi taotleja (majanduslikku) seisundit. Kinnipeetava puhul tuleb arvestada, millised on tema

võimalused varaga tehinguid teha, mh selle tagatisel laenu saada.

12. Isegi kui kohtu hinnangul on taotlejal suuremate raskusteta realiseeritav vara ning selle arvel on

võimalik ka riigilõiv tasuda, tuleb riigilõivu tasumiseks anda mõistlik tähtaeg.

TsMS § 187 lg 5 esimese lause kohaselt ei peata menetlusabi andmise taotlus seaduses sätestatud ega

kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. TsMS § 187 lg 6 teine lause sätestab, et kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis

on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise

taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil. TsMS § 182 lg 2 p 2 alusel tuleb menetlusabi andmisest keeldumise korral anda mõistlik

tähtaeg vara realiseerimiseks (vt ka nt Riigikohtu 31. jaanuari 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-

159-10, p 11; 12. aprill 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10, p 62.2).

Kohus asus seisukohale, et hagejal on võimalik 1000 euro suurune riigilõiv tasuda vara arvel ning

andis riigilõivu tasumiseks tähtaja 15 päeva. Seega oleks hageja ringkonnakohtu määruse järgi

pidanud 15 päeva jooksul võõrandama või välja üürima garaažiboksi ja/või sõiduki või taotlema

laenu ning saadud rahaga tasuma 1000 eurot riigilõivu. Kolleegiumile jääb arusaamatuks, kuidas on

ringkonnakohtu arvates mõistlik eeldada, et hageja saab 15 päeva jooksul garaažiboksi

väljaüürimisest 1000 eurot. Tehes taotluse läbivaatamisel selgeks, millise vara ja millisel viisil peab

hageja realiseerima, peab kohus sellest lähtudes andma riigilõivu tasumiseks ka mõistliku tähtaja või

tähtajad, kui määrab riigilõivu osamaksetena tasumiseks.

13. Kuna kolleegium nõustub, et hagejale menetlusabi andmisest tuli keelduda, jääb rahuldamata

hageja taotlus tühistada ringkonnakohtu määrus menetlusabi andmisest keeldumise osas. Samas

arvestades kõiki asjaolusid, peab kolleegium vajalikuks pikendada ringkonnakohtu määratud

riigilõivu tasumise tähtaega. TsMS § 187 lg 6 teise lause järgi tuleb riigilõivu tasumiseks anda

mõistlik tähtaeg. Mõistliku tähtaja määramisel tuleb muu hulgas arvestada, millise vara või

sissetuleku arvel võib taotlejalt menetluskulude kandmist eeldada. Sellest lähtudes võib kolleegiumi

hinnangul praegusel juhul pidada mõistlikuks tähtajaks 60 päeva käesoleva määruse jõustumisest.

Ringkonnakohtu määruse järgi tuleb hagejal esitada ringkonnakohtule tähtajaks riigilõivu tasumist

tõendav dokument.

14. Määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause

alusel tagastada. Hageja ei ole määruskaebuses märkinud, kellele ja millisele pangakontole tuleb

kautsjon tagastada, mistõttu tuleb tal Riigikohtule teatada, kellele ja kuhu tuleb kautsjon TsMS § 149

lg 8 esimese lause järgi tagastada.

15. Määruskaebuse menetlemise kulusid TsMS § 191 lg 3 alusel ei hüvitata.

16. Kolleegium märgib, et maakohus toimis eksitavalt, kui jättis otsusega menetluskulud hageja

kanda, määramata kindlaks nende suurust. Kohtuotsusest (selle lk 3) nähtub, et kohus ei mõista

hagejalt kostja kulusid välja, kuna sel ei olnud lepingulist esindajat. Seega, tegelikult ei mõistnud

maakohus hagejalt menetluskulusid välja ja vaatamata eksitavale resolutsioonile ei saa nende

kindlaksmääramist nõuda ka hiljem.

Henn Jõks, Ants Kull, Villu Kõve