3-2-1-37-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-37-16

Otsuse kuupäev

Tartu, 1. juuni 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Malle Seppik, liikmed Villu Kõve ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Laboratory Osaühingu hagi Kroom & Kuld OÜ vastu

võlgnevuse 5938 euro 72 sendi ja viivise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 23. detsembri 2015. a otsus

tsiviilasjas nr 2-14-60886

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Laboratory Osaühingu kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

6392 eurot 10 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Laboratory Osaühing, esindaja vandeadvokaat Tambet

Mullari

Kostja Kroom & Kuld OÜ, esindaja vandeadvokaat Madis

Vinni

Asja läbivaatamise kuupäev

9. mai 2016. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 23. detsembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-60886

muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta kassatsiooniastme menetluskulud Laboratory Osaühingu kanda.

3. Arvata Laboratory Osaühingu kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Laboratory Osaühing (hageja) esitas 14. novembril 2014 Harju Maakohtule hagi Kroom & Kuld OÜ

(kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt välja 5938 eurot 72 senti ja viivise. Menetluskulud palus

hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid praeguseks äriregistrist kustutatud OÜ Meedia Labor (ML) kui tellija

ja kostja kui töövõtja 18. aprillil 2013 suulise töövõtulepingu (leping), mille järgi kostja kohustus

taastama vanasõidukite kroom- ja metalldetailid. Kostja esitas ML-ile tööde eest arved ja ML tasus

kokku 4125 eurot. Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt. 18. mail 2013

loovutas ML talle kostja vastu kuulunud nõuded hagejale. 18. detsembril 2013 esitas hageja kostjale

nõudeavalduse, milles palus kostjal tasuda 6879 eurot 74 senti hiljemalt 15. jaanuariks 2014. Lisaks

taganes hageja nõudeavaldusega lepingust kostja olulise lepingurikkumise tõttu. Hageja nõudis lepingu

alusel kostjale tasutud 4125 euro tagastamist, 1438 euro suurust kahjuhüvitist ja 375 euro 72 sendi

suurust viivist ning lisanduvat viivist.

2. Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Kostja väitis, et hageja ei saanud lepingust taganeda. Ta ei ole lepingut üle võtnud, sest lepingu

ülevõtmine oleks võlaõigusseaduse (VÕS) § 179 lg 1 järgi võimalik vaid teise lepingupoole

nõusolekul, kuid kostja ei ole selleks nõusolekut andnud. Seetõttu ei ole hagejal lepingust taganemisest

tulenevaid nõudeid, mh ei saa ta nõuda kahju hüvitamist. Kostja palus teha vaheotsuse, millega

tuvastada, kas hageja on lepingu üle võtnud.

3. Harju Maakohus tegi 8. juunil 2015 vaheotsuse, millega tunnustas hageja nõuete põhjendatust, ja

jätkas asja menetlust.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei lähe lepingust taganemise õigus nõude loovutamisega

loovutuse saajale üle, kuid ettevõtte ülemineku tõttu on hageja muutunud siiski lepingu pooleks.

Hageja on tõendanud, et tema ja ML-i ühine tahe oli anda hagejale üle ML-i ettevõte tervikuna.

VÕS § 182 lg 2 järgi ei ole lepingu ülevõtmiseks ettevõtte üleminekul vaja teise lepingupoole ehk

kostja nõusolekut. Ettevõtte üleminekut kinnitab see, et nii ML kui ka hageja on osaühingud, neil on

sarnane ärinimi (OÜ Meedia Labor ja Laboratory OÜ), sama tegevuskoht (mõlema äriühingu arvetel

on aadressiks märgitud Merivälja tee 24, Tallinn), nende sidevahendid on samad (mõlemal äriühingul

on sama telefoninumber ning sarnased e-posti aadressid info@meedilabor.ee ja labor@meedialabor.ee).

Samuti on neil üks ja sama juhatuse liige (Pekka Rooväli). Kinnis- ja vallasvara üleminekut kinnitab

ML-ile kuulunud sõiduauto hagejale ümbervormistamise taotlus. Hageja ja ML-i majandustegevus on

sarnane (vanasõidukite taastamine ja reklaami vahendamine meedias), tegevus ei ole ettevõtte

üleminekul peatunud ja üle on läinud ka kliendi- ning hankijasuhted (hageja on esitanud arveid Trio

LSL AS-ile).

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu vaheotsuse

tühistada ja teha uue otsuse, millega tuvastada, et hagejal ei ole nõudeõigust, ja jätta hagi rahuldamata.

Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.

Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud kostja

kanda. Hageja taotles ringkonnakohtult hageja seadusliku esindaja P. Roovälja vande all ülekuulamist.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 23. detsembri 2015. a otsusega maakohtu vaheotsuse ja tegi uue

otsuse, millega tunnustas hageja nõude põhjendamatust ning jättis hagi rahuldamata. Menetluskulud

jättis ringkonnakohus hageja kanda. Ringkonnakohus jättis 21. oktoobri 2015. a määrusega

rahuldamata hageja taotluse hageja seadusliku esindaja vande all ülekuulamiseks.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt hindas maakohus asja lahendamisel ettevõtte üleminekut

puudutavaid tõendeid ebaõigesti ja eksis VÕS § 182 kohaldamisel. Hageja ei ole ettevõtte üleminekut

usutavalt tõendanud. Esitatud tõendite põhjal on võimalik tuvastada, et hageja kasutab vähemalt

osaliselt samu sidevahendeid kui ML ja et osa ML-i vallasasjadest (nt sõiduk VAZ 2103) on üle läinud

hagejale. Samuti saab tuvastatuks lugeda, et kõnealuste äriühingute juhatuse liikmeks on üks ja sama

isik. Kuid need asjaolud kogumis ei anna alust kohaldada VÕS § 182. Hageja esitatud tõendid ei

võimalda järeldada, millised asjad ja õigused väidetava majandusüksuse kui terviku praegusel juhul

üldse moodustasid. Äriühingute väljastatud arvetel märgitud kontaktaadresside alusel ei saa tuvastada,

et hageja kasutaks tegevuseks samu ruume mis ML. Ühe sõiduki võõrandamisest ei saa järeldada

ettevõtte kinnis- ja vallasvara üleminekut, samuti ei tõenda üksikute arvete esitamine ja tasumine

kliendi- ning hankijasuhete jätkuvust või seda, et majandustegevus ei ole ettevõtte üleminekul

peatunud. Hageja ei ole tõendanud, et äriühingute majandustegevus oli sarnane, ja maakohtu järeldus,

et majandustegevus oli sarnane, on põhjendamata. Nõude loovutamise leping ei kinnita ettevõtte

üleminekut. ML-i ja hageja ärinimed ei ole sarnased. Seega ei ole hageja ettevõtte üleminekut

tõendanud, tema nõue on põhjendamatu ning hagi tuleb jätta rahuldamata.

Maakohus jättis eelmenetluses ettevõtte ülemineku asjaolud pooltega läbi arutamata ega selgitanud

hagejale kohustust tõendada asjaolusid, millele tema väited tuginevad. Siiski pole põhjust saata asja

uueks arutamiseks maakohtusse, sest pooled on saanud kõik asja lahendamiseks vajalikud asjaolud

esitada apellatsioonimenetluses. Ringkonnakohtu istungil kinnitas hageja esindaja, et on esitanud

piisavalt tõendeid ettevõtte ülemineku kohta. Seega ei ole hagejal jäänud olulised tõendid puuduliku

eelmenetluse tõttu esitamata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsuse

või alternatiivselt teha uue otsuse, millega saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud

palub hageja jätta kostja kanda.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt jättis ringkonnakohus ebaõigesti kohaldamata VÕS § 182 ja

leidis ekslikult, et ML-i ettevõte ei läinud hagejale üle. P. Rooväli asutas hageja spetsiaalselt selleks, et

võtta üle ML-i tegevus ja ettevõte. Nii üleandja kui ka omandaja ühine tahe oli anda kogu ML-i vara ja

tegevus hagejale üle. Ringkonnakohus jättis põhjendamatult rahuldamata P. Roovälja vande all

ülekuulamise taotluse, mille hageja esitas juba maakohtus. Nii ML kui ka hageja on P. Roovälja 100%

kontrolli all olevad äriühingud ja kuna ettevõtte üleandmise kirjalikke lepinguid ei sõlmitud, siis on

vaidlusaluseid asjaolusid võimalik tõendada vaid P. Roovälja ütlustega.

Ringkonnakohus jättis arvestamata hageja väited ja tõendid, mis kinnitasid, et ML-i ja hageja

tegevusalad kattusid. Selle rikkumise tõttu jõudis ringkonnakohus ekslikule järeldusele, et pole

tuvastatud, et ML-i tegevusala oli vanasõidukite taastamine, ja et pole tõendatud, et hageja jätkas seda

tegevust. Maakohus tuvastas õigesti, et ML-i ettevõte läks hagejale üle.

7. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud

hageja kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.

Ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691 p 1 alusel jätta muutmata

ja kassatsioonkaebus rahuldamata.

9. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on kostja vastu lepingu tagasitäitmise ja kahju hüvitamise

nõue tulenevalt kostja ning ML-i vahel sõlmitud töövõtulepingust, millest hageja on väidetavalt

taganenud, sest kostja on oma lepingujärgseid kohustusi rikkunud. Kostja esitas 2. veebruaril 2015

taotluse, milles palus maakohtul teha vaheotsuse, selgitamaks välja, kas hageja on võtnud üle ML-i ja

kostja vahel sõlmitud lepingu. Harju Maakohus tegi vaheotsuse, milles leidis, et vaidlusalune

töövõtuleping on hagejale üle läinud, ja jätkas menetlust.

10. TsMS § 449 lg 1 võimaldab teha vaheotsuse mh nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta

olukorras, kus menetluses on hagi raha saamiseks, eelkõige tekitatud kahju hüvitamiseks ja nõutava

rahasumma suuruse tõendamine on väga kulukas või keerukas ja nõude põhjendatuse või

põhjendamatuse kohta on kohtul võimalik otsust teha.

Eeltoodust tulenevalt on vaheotsust võimalik teha eelkõige olukorras, kus kahju või muu rahasumma

suuruse arvutamine on keeruline ja menetlusökonoomiliselt on põhjendatud teha esmalt kindlaks muud

nõude eeldused. See ei tähenda aga, et kohus saaks teha vaheotsuse vaid mõne nõude eelduse

esinemise kohta.

Kolleegium märgib, et maakohus rikkus vaheotsuse tegemisel TsMS § 449 lg-id 1 ja 2, tehes

vaheotsuse ainult ühe nõude eelduse kohta ehk tuvastas vaid selle, kas leping läks hagejale üle, kuid

jättis tuvastamata kõik ülejäänud nõude eeldused. Vaheotsust ei ole lubatud teha selliselt, et

tuvastatakse vaid osa nõude eeldustest, milleks praegusel juhul oli asjaolu, kas vaidlusalune

töövõtuleping on hagejale üle läinud või mitte.

Kolleegium on varasemas praktikas leidnud, et TsMS § 449 lg-test 1 ja 2 tulenevalt peab kohus kahju

hüvitamise nõude kohta tehtavas vaheotsuses tuvastama kõik kahju hüvitamise nõude eeldused, sest

nõude põhjendatuse kindlakstegemise vaheotsusele järgnevas menetluses lahendab kohus üksnes

vaidluse nõude suuruse üle (vt nt Riigikohtu 7. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-11,

p 16; Riigikohtu 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-179-10, p 14; Riigikohtu 19. novembri

2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-94-08, p 10).

Kolleegium leiab, et sama põhimõte kehtib ka praeguses vaidluses. Hageja esitas kostja vastu lepingust

taganemisest tuleneva tagasitäitmise nõude (VÕS § 189 lg 1) ja kahju hüvitamise nõude (VÕS § 115

lg 1). Kuna maakohus tuvastas vaid selle, et leping läks ML-ilt hagejale üle, kuid ei tuvastanud, kas

lepingust on kehtivalt taganetud ja kas lepingust tulenevate kohustuste rikkumise tõttu tekkis tellijale

kahju, siis ei tuvastanud maakohus vaheotsuse tegemiseks vajalikke eeldusi. Samas ei oleks maakohus

saanud praeguses asjas teha vaheotsust ka nõutavas ulatuses, sest kostja taotles vaheotsuse tegemist

üksnes lepingu ülemineku tuvastamise kohta.

11. Kolleegium leiab, et kuigi maakohus rikkus vaheotsuse tegemise nõudeid, ei too see

menetlusõiguse normi rikkumine kaasa ringkonnakohtu otsuse tühistamist, kuna ringkonnakohus tegi

asjas lõppotsuse ja leidis tõendeid hinnates, et hageja nõuet ei saa rahuldada, sest leping ei läinud ML-

ilt hagejale üle. Õige on ringkonnakohtu järeldus, et pooled on saanud kõik asja lahendamiseks

vajalikud asjaolud esitada apellatsioonimenetluses. Samuti on hageja apellatsioonimenetluses

kinnitanud, et ta on esitanud piisavalt tõendeid, mis tõendavad ettevõtte üleminekut.

12. Hageja heidab kassatsioonkaebuses ringkonnakohtule ette, et kohus jättis põhjendamatult

rahuldamata hageja juhatuse liikme P. Roovälja vande all ülekuulamise taotluse, mille hageja esitas

juba maakohtus. Hageja arvates oli ringkonnakohus kohustatud P. Roovälja vande all üle kuulama, sest

ettevõtte üleandmise kirjalikke lepinguid ei sõlmitud ja vaidlusaluseid asjaolusid sai hageja tõendada

eelkõige P. Roovälja ütlustega. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu.

TsMS § 267 lg 1 järgi võib pool, kes ei ole suutnud muude tõenditega tõendada tema poolt tõendamist

vajavat asjaolu või kes ei ole muid tõendeid esitanud, asjaolu tõendamiseks taotleda vastaspoole või

kolmanda isiku vande all ülekuulamist. Juriidilise isiku puhul võib vande all üle kuulata selle

seadusliku esindaja. TsMS § 268 kohaselt võib kohus vaieldava asjaolu kohta vande all üle kuulata ka

tõendama kohustatud poole, kui üks pool seda taotleb ja teine pool sellega nõustub.

TsMS § 2681 reguleerib poole ülekuulamist kohtu algatusel ja selle kohaselt võib kohus sõltumata

poolte taotlustest ja tõendamiskoormise jaotusest omal algatusel vande all üle kuulata ükskõik kumma

või mõlemad pooled, kui varasema menetluse ning esitatud ja kogutud tõendite põhjal ei ole kohtul

võimalik kujundada seisukohta väidetud ja tõendamisele kuuluva asjaolu tõepärasuses. Kohus võib

poole omal algatusel vande all üle kuulata ka juhul, kui tõendama kohustatud pool soovib anda vande

all seletuse, kuid vastaspool sellega ei nõustu.

Poole vande all ülekuulamist reguleerivatest sätetest nähtub, et pool ei saa teise poole nõusolekuta

taotleda kohtult mitte enda (või enda seadusliku esindaja), vaid vastaspoole (või tema seadusliku

esindaja) vande all ülekuulamist. Lisaks on kohtul õigus kuulata pool üle ka sõltumata taotlusest, kuid

selle otsustamine, kas kohus soovib poolt vande all üle kuulata või mitte, on kohtu õigus, millesse

kõrgema astme kohus üldjuhul sekkuda ei saa. Seega võis ringkonnakohus jätta hageja seadusliku

esindaja vande all üle kuulamata ja selliselt toimides ei rikkunud ringkonnakohus menetlusõiguse

norme.

13. Vastuseks kassatsioonkaebuse väidetele, et ringkonnakohus jättis ebaõigesti kohaldamata

VÕS § 182 ja hindas tõendeid valesti, märgib kolleegium, et kuigi ringkonnakohus asus tõendite

hindamise tulemusel maakohtuga võrreldes vastupidisele seisukohale ja leidis, et ettevõtte üleminek ei

ole tõendatud, ei ole ringkonnakohus tõendite hindamisel menetlusõiguse norme rikkunud.

Ringkonnakohus ei ole ühtegi tõendit jätnud hindamata ja on põhjendanud, miks ta leiab, et ettevõtte

üleminek ei ole tõendatud. Kassatsioonimenetluses ei hinda Riigikohus tõendeid ega tuvasta asjaolusid

(TsMS § 688 lg-d 3-5).

Eeltoodust tulenevalt tuleb ringkonnakohtu otsus jätta muutmata ja hageja kassatsioonkaebus

rahuldamata.

14. Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad kassatsiooniastme menetluskulud

TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.

Kuna maakohus ei määranud oma otsuses menetluskulude rahalist suurust kindlaks, siis ei määra ka

kolleegium kooskõlas TsMS § 174 lg 4 teises lauses sätestatuga kindlaks kassatsiooniastme

menetluskulusid. TsMS § 177 lg 2 alusel määrab asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega

pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse jõustumist.

15. Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb kaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4

teise lause alusel arvata riigituludesse.

Malle Seppik, Tambet Tampuu, Villu Kõve