3-2-1-38-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-38-16

Otsuse kuupäev

Tartu, 1. juuni 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Malle Seppik, liikmed Peeter Jerofejev ja Henn Jõks

Kohtuasi

Cellnex Õigusbüroo OÜ hagi Versobank AS-i vastu kahju

hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 18. detsembri 2015. a otsus

tsiviilasjas nr 2-14-3098

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Cellnex Õigusbüroo OÜ kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

75 483 eurot 86 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Cellnex Õigusbüroo OÜ (registrikood 11677415),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Jürgen Valter

Kostja Versobank AS (registrikood 10586461), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Janno Kuusk

Asja läbivaatamise kuupäev

2. mai 2016. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 18. detsembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-3098

muutmata.

2. Jätta Cellnex Õigusbüroo OÜ kassatsioonkaebus rahuldamata.

3. Arvata Cellnex Õigusbüroo OÜ kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.

4. Jätta kassatsiooniastme menetluskulud Cellnex Õigusbüroo OÜ kanda.

5. Mõista Cellnex Õigusbüroo OÜ-lt Versobank AS-i kasuks kassatsiooniastme menetluskulude

hüvitamiseks välja 1150 eurot 40 senti (käibemaksuta).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Cellnex Õigusbüroo OÜ (hageja) esitas 22. jaanuaril 2014 Versobank AS-i (kostja, endine ärinimi

Marfin Pank Eesti AS) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise

75 483 eurot 86 senti.

Hagiavalduse kohaselt omandas hageja 24. jaanuaril 2011 sõlmitud nõude loovutamise lepingu alusel

OÜ-lt Otsasaare (võlausaldaja) 156 775 euro 27 sendi suuruse põhinõude Perpertum Oil OÜ

(võlgnik) vastu. (Võlausaldaja on kustutatud äriregistrist 26. juunil 2013 ja võlgnik 26. jaanuaril

2016.)

Hageja ja võlgnik sõlmisid 28. jaanuaril 2011 notariaalse kokkuleppe (võlatunnistus), millega võlgnik

tunnistas, et võlgneb hagejale 209 294 eurot 99 senti, ning kohustus alluma kohesele sundtäitmisele.

Samal päeval algatas kohtutäitur hageja avalduse alusel võlgniku vastu täitemenetluse (täiteasi

nr 014/2011/89) ning saatis kostjale võlgniku hoiusel või arvelduskontol oleva vara arestimise akti,

mille kohaselt tuli arestida 227 522 eurot 81 senti. Kostja sai akti samal päeval kätte. 4. veebruaril

2011 saatis kostja kohtutäiturile e-kirja, milles teatas, et võlgnikul on pangas kontol 75 483 eurot

86 senti, kuid Politsei- ja Piirivalveameti Rahapesu Andmebüroo (RAB) on keelanud konto

käsutamise.

18. märtsil 2011 palus kohtutäitur kostjale saadetud kirjas selgitada, miks ei ole võlgniku arestitud

raha kohtutäiturile üle kantud ja miks on võlgniku kontojääk 0 eurot. Kostja vastuse kohaselt piiras

RAB 15. novembri 2010. a ja 14. detsembri 2010. a ettekirjutustega võlgniku konto käsutamise.

Kohtutäituri arestimise korraldus registreeriti 28. jaanuaril 2011. Maksu- ja Tolliameti (MTA)

korraldus raha ülekandmiseks registreeriti 8. veebruaril 2011. Kostja tegi MTA kontole ülekande

MTA 8. veebruari 2011. a korralduse ja RAB-i 15. veebruari 2011. a korralduse alusel.

Hagejale teadaolevalt ei ole RAB teinud raha ülekandmise korraldust ning kooskõlas seadusega ei

oleks RAB saanud sellist korraldust anda. RAB-il puudus pädevus anda korraldusi blokeeritud kontol

oleva kolmandale isikule kuuluva raha käsutamiseks. Lähtudes täitemenetluses kehtivast

prioriteetsuse põhimõttest, oleks mistahes väljakanne võlgniku kontolt pidanud toimuma esmalt

hagejale ning alles seejärel MTA kontole.

Kostja põhjustas hagejale oma õigusvastase tegevusega kahju 75 483 eurot 86 senti. Kostja tegevuse

õigusvastasus seisnes selles, et kostja kandis vastuolus seadusega võlgniku kontol olnud raha MTA

nõude katteks riigile. Kuna täitemenetlus võlgniku vastu oli edutu ja täitemenetluse tulemusel ei

tuvastatud võlgnikul muud vara, jäi hageja nõue rahuldamata.

Hagejale tekitatud kahju suurus tuleneb võlgniku kontol olnud rahasumma suurusest. Kui selle alusel

ei peaks olema võimalik kahju suurust määrata, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista õiglane

hüvitis.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Nõude loovutamise leping oli näilik tehing. Nõude loovutamise leping ei täpsusta, mille alusel nõue

tekkis ja kuidas nõue kujunes, samuti ei ole lisatud ühtegi nõude aluseks olevat dokumenti. Lepingu

näilikkust kinnitab ka see, et võlausaldaja oli nn riiulifirma.

28. jaanuari 2011. a kokkuleppes ei sisaldu võlasumma tasumise tähtaega ega viisi, selles on ainult

kokkulepe selle kohta, et nõue allub kohesele sundtäitmisele. Juhul, kui äriühing omandab nõude

kellegi vastu, tuleb omandatav nõue kajastada ka äriühingu raamatupidamise dokumentides. Sellise

nõude olemasolu ei kajastu hageja 2011. a majandusaasta aruandes. Kuna hageja ei ole rohkem

majandusaasta aruandeid registrile esitanud, siis ei ole teada, kas hageja hiljem seda nõuet

raamatupidamisdokumentides kajastas. Eeltoodu viitab samuti sellele, et tehing on näilik.

Hageja esitas võlasumma tasumise kokkuleppe sõlmimise päeval ka täitemenetluse algatamise

avalduse, milles palus kohtutäituril viivitamatult võlgniku kontod arestida. Samal päeval algatas

kohtutäitur täitemenetluse ja tegi vara arestimise akti. Tulenevalt täitemenetluse seadustiku (TMS) §-

st 24 on kohtutäitur kohustatud täitemenetluse algatamisel toimetama võlgnikule kätte täitmisteate.

Täitemenetlus loetakse alanuks pärast täitmisteate kättetoimetamist võlgnikule. Hageja ei esitanud

ühtegi tõendit selle kohta, et võlgniku täitemenetlus üldse algas. Tulenevalt TMS §-st 25 on

kohtutäitur kohustatud andma võlgnikule vabatahtliku täitmise tähtaja, mis ei ole lühem kui 10 päeva.

Sel ajal ei ole kohtutäituril õigust võlgniku kontot arestida, kuna konto arestimise korral ei saa

võlgnik nõuet vabatahtlikult täita. Seega ei andnud kohtutäitur võlgnikule vabatahtliku täitmise

tähtaega ning aitas kaasa hageja eesmärgi saavutamisele. Hageja tegevuse eesmärgiks oli vältida

RAB-i ning MTA ettekirjutuste ja korralduste täitmist.

Kuna hageja nõue põhineb tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 mõttes näilikul tehingul, mis

on tühine, ei ole hagejal kahju tekkinud.

Kostja käitumine ei olnud õigusvastane, sest ta kandis võlgniku kontol olnud raha MTA kontole

RAB-i 15. veebruari 2011. a korralduse alusel.

3. Harju Maakohus jättis 19. märtsi 2015. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda. Maakohus määras kostjale hüvitatavate menetluskulude summaks null eurot, kuna kostja ei

esitanud kohtu määratud tähtajal menetluskulude nimekirja ja tsiviilasja toimikust ei nähtu, et kostja

oleks kandnud menetluskulusid.

Maakohus tuvastas asjas järgmised asjaolud:

- RAB-i 15. novembri 2010. a ettekirjutuse nr 1-7/3874 kohaselt tegi RAB rahapesukahtluse

kontrolltoimiku nr 1000704 raames kostjale ettekirjutuse kehtestada võlgniku konto kasutamise

piirang 30 tööpäevaks;

- RAB-i 14. detsembri 2010. a ettekirjutuse nr 1-7/4259 kohaselt tegi RAB sama rahapesukahtluse

kontrolltoimiku raames kostjale uue ettekirjutuse kehtestada võlgniku konto kasutamise piirang

60 tööpäevaks;

- 24. jaanuaril 2011 sõlmisid võlausaldaja ja hageja nõude loovutamise lepingu, millega hageja

omandas nõude võlgniku vastu. Lepingu p 1.1 kohaselt võlgneb võlgnik võlausaldajale 157 775 eurot

27 senti, millele lisanduvad viivised. Nõue tuleneb võlgniku täitmata lepingulisest kohustusest;

- 28. jaanuaril 2011 sõlmisid võlgnik ja hageja notariaalse võla tasumise ja sundtäitmisele allumise

kokkuleppe, millega võlgnik tunnistas, et võlgneb hagejale põhivõlana 209 294 eurot 99 senti, millele

lisanduvad viivised, leppetrahvid, täitetasud ja muud kõrvalnõuded. Võlgnik kohustus alluma

kohesele sundtäitmisele;

- 28. jaanuaril 2011 esitas hageja kohtutäiturile täitmisavalduse 209 294 euro 99 sendi

sissenõudmiseks ja palus viivitamatult arestida võlgniku kontod, kuna võlgnik on asunud oma vara

varjama ja ennast maksejõuetuks muutma;

- 28. jaanuaril 2011 algatas kohtutäitur hageja avalduse alusel täitemenetluse võlgniku vastu ja andis

võlgnikule 10-päevase vabatahtliku täitmise tähtaja;

- 28. jaanuaril 2011 saatis kohtutäitur kostjale võlgniku hoiusel või kontol oleva vara arestimise akti;

- 4. veebruaril 2011 saatis kostja kohtutäiturile e-kirja, milles teatas, et võlgnikul on pangas konto,

millel on vara arestimise hetkel 75 483 eurot 86 senti. Lisaks teatas kostja, et RAB on konto

käsutamise ja kasutamise blokeerinud;

- MTA Põhja maksu- ja tollikeskus tegi 4. veebruaril 2011 korralduse nr 13-2.7/43683, mille kohaselt

oli kostja kohustatud arestima võlgniku kontol 400 882 eurot 94 senti;

- RAB esitas 4. ja 15. veebruaril 2011 kostjale teatise, et vabastab võlgniku konto ja lubab kontol

oleva raha MTA 4. veebruari 2011. a korralduse nr 13-2.7/43683 ja 8. veebruari 2011. a korralduse

nr 13-2.7/47316 alusel üle kanda;

- 18. märtsil 2011 saatis kohtutäitur kostjale päringu ning palus selgitada, miks ei ole arestitud raha

kohtutäiturile üle kantud ja miks on võlgniku konto jääk 0,00 eurot, kuigi konto oli arestitud;

- 21. märtsil 2011 teatas kostja, et raha kanti MTA kontole MTA 8. veebruari 2011. a korralduse

nr 13-2.7/47316 ning RAB-i 15. veebruari 2011. a korralduse nr 1-20/727-2 alusel.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei tekkinud kostjal RAB-i 15. veebruari 2011. a kirja alusel

kohustust kanda võlgniku kontolt 75 483 eurot 86 senti MTA kontole. Rahapesu ja terrorismi

rahastamise tõkestamise seaduse (RahaPTS) § 40 lg 2 alusel ei saa RAB anda piirangualuse vara

käsutamiseks krediidi- või finantseerimisasutusele maksejuhiseid. Küll saab RAB piirata kontol oleva

vara käsutamist ning põhjendatud juhul seda piirangut leevendada, sh anda loa kalduda kehtestatud

piirangust kõrvale, või piirang lõpetada. Juhul, kui konto omanik soovib raha käsutada, saab ta seda

teha, kui RAB annab selleks loa. RAB-i 15. veebruari 2011. a kirjast nähtub, et kostja ei andnud

maksejuhist ega korraldust ülekande tegemiseks võlgniku kontolt MTA kontole, vaid andis pangale

üksnes loa kalduda MTA 8. veebruari 2011. a korralduse täitmiseks RAB-i seatud käsutuspiirangust

kõrvale. Seega ei olnud kostjal kohustust raha MTA kontole üle kanda.

Kostja pidanuks kandma raha esmalt kohtutäiturile ning üksnes juhul, kui sellest oleks raha üle

jäänud, saanuks kostja kanda ülejäänud raha MTA-le. Kohtutäituri arestimisakti alusel on võlgniku

konto arestimine registreeritud 28. jaanuaril 2011. MTA korraldus raha ülekandmiseks registreeriti

8. veebruaril 2011, st hageja algatatud täitemenetluses anti korraldus enne MTA korraldust. Seega

tulnuks TMS §-st 65 tuleneva prioriteetsuse põhimõtte kohaselt teha võlgniku kontolt kanne esmalt

kohtutäiturile.

Hageja väitel tekkis tal kahju seetõttu, et kostja õigusvastase käitumise tõttu jäi hagejal võlgniku

vastu alustatud täitemenetluses nõue rahuldamata. Kostja väitel ei saa hageja nõuda kahju hüvitamist,

kuna tema võlausaldaja ja võlgnikuga sõlmitud lepingud on näilikud. Õige on kostja vastuväide, et

nõude loovutamise leping ja võlatunnistus on näilikud tehingud TsÜS § 89 mõttes ja TsÜS § 89 lg 2

alusel on need tühised. Asjas esitatud tõenditest ja esitatud asjaoludest nähtub, et nimetatud

tehingutega sooviti tekitada võlgnikule sissenõutavaks muutunud ja sundtäidetav kohustus hageja

vastu selleks, et vältida RAB-i ning MTA korraldusi ning saada kätte võlgniku kontol olev raha.

Seejuures on kohtutäitur otsustanud viivitamata arestida võlgniku kontod, aidates sellega kaasa

näilike tehingute eesmärgi elluviimisele.

Kuna tühise tehingu alusel ei tekkinud hagejale õigusi ega kohustusi, ei olnud hagejal võlgniku vastu

nõuet, mille täitmiseks alustas kohtutäitur täitemenetlust ja koostas vara arestimisakti. Seega ei ole

hagejal kahju tekkimine tõendatud. Kuna hagejal ei ole kahju tekkinud, ei ole oluline hinnata kostja

käitumise õiguspärasust võlgniku kontolt raha ülekandmisel MTA kontole, ning hagi tuleb jätta

rahuldamata.

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse ja teha uue otsuse,

millega hagi rahuldada.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 18. detsembri 2015. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid muutis kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsiooniastme

menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt asus maakohus vääralt hindama nõude loovutamise

lepingu ja võlatunnistuse näilikkust, kuigi kostja ei saa nende näilikkusele tugineda, kuna ta ei ole

nende lepingute pooleks.

Samuti leidis maakohus ekslikult, et kostjal oli kohustus kanda 75 483 eurot 86 senti üle kohtutäituri

kontole.

RAB tegi 15. novembril 2010 ettekirjutuse, millega kehtestas RahaPTS § 40 lg-s 1 sätestatud

piirangu võlgniku kontole 30 päevaks. 14. detsembril 2010 tegi RAB uue ettekirjutuse, millega

kehtestas RahaPTS § 40 lg 3 p-s 1 sätestatud piirangu võlgniku kontole 60 päevaks. 15. veebruaril

2011 teatas RAB, et vabastab konto ning lubab seal oleva raha kanda MTA kontole. Kohtutäitur

edastas kostjale konto arestimise akti 28. jaanuaril 2011, s.o ajal, mil võlgniku kontole oli kehtestatud

RahaPTS § 40 lg 3 p-s 1 sätestatud käsutuspiirang.

RahaPTS § 40 lg 3¹ järgi ei või täite- ega pankrotimenetluses arestida ega võõrandada vara, mille

suhtes kehtib RAB-i kehtestatud käsutuspiirang. TsÜS § 88 lg 1 järgi on kohtu või muu seadusega

selleks õigustatud ametiasutuse või ametiisiku antud käsutuskeeldu rikkuv käsutustehing tühine.

Tühine on ka täitemenetluses, hagi tagamiseks või pankrotihalduri tehtud käsutus, mis rikub eelmises

lauses nimetatud käsutuskeeldu.

Seega oli RAB-i kehtestatud käsutuspiirangu tõttu kohtutäituri 28. jaanuari 2011. a konto arestimine

tühine ning hagejal ei tekkinud TMS §-s 65 sätestatud arestipandiõigust. Kostja teavitas kohtutäiturit

4. veebruari 2011. a e-kirjaga sellest, et võlgniku konto käsutamine on blokeeritud. RAB-i

kehtestatud käsutuspiirangu lõppemisel ei muutunud kohtutäituri 28. jaanuari 2011. a arest kehtivaks.

Sellist võimalust seadusest ei tulene. Kuna 28. jaanuari 2011. a arest ei olnud kehtiv, siis ei tekkinud

kostjal kohustust kanda võlgniku kontol olev raha kohtutäituri kontole. Järelikult ei ole kostja pannud

hageja suhtes toime õigusvastast tegu ning hagejal ei saa kostja vastu olla kahju hüvitamise nõuet.

Arvestades, et kostjal ei olnud kohustust raha kohtutäiturile üle kanda, ei ole asja lahendamiseks vaja

hinnata, kas kostja kandis võlgniku kontolt raha MTA kontole õiguspäraselt.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub maa- ja ringkonnakohtu otsuse tühistada ning teha

uue otsuse, millega hagi rahuldada, või saata asi alama astme kohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt kohaldas ringkonnakohus vääralt materiaalõiguse normi ja

asus seetõttu väärale seisukohale, et RAB-i seatud käsutuspiirangu tõttu ei saanud kohtutäitur

võlgniku kontot arestida. RahaPTS § 40 lg 1 alusel käsutuspiirangu kehtestamine on ajutine meede,

mis kohaldub konkreetse vara (rahasumma) kohta. Seevastu täitemenetluses arestitakse TMS § 115

lg-te 1 ja 2 järgi võlgniku konto ning loetakse arestituks ka pärast arestimise hetke kontole laekuvad

summad. RAB-i käsutuspiirangu alt vabanevad summad on samaväärsed kontole laekuvate

summadega.

Ringkonnakohus asus vääralt seisukohale, et asjas ei ole vaja hinnata seda, kas kostja kandis raha

MTA kontole õiguspäraselt. Hageja tõendas, et täitemenetlus võlgniku vastu jäi tulemusteta. Viimane

võlgniku kontol olnud raha kanti õigusvastaselt MTA-le. Seega, isegi kui nõustuda ringkonnakohtu

käsitusega, et konto arestimine oli tühine, oli tühine ka MTA korraldus, kuna ka see tehti

käsutuspiirangu kehtimise ajal. Seega tuli kohtul arvestada tõenäosust, et kohtutäitur oleks võinud

pärast käsutuspiirangu tühistamist arestida konto enne MTA-d. Eeldades tõenäosust 50:50, tulnuks

VÕS § 127 lg 6 järgi välja mõista pool kahjust. Ringkonnakohus ei ole selgitanud, miks on hageja

nõue neil asjaoludel kaalumata ja põhjendamata jäetud.

8. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

Väär on hageja arusaam, et võlgniku konto oli hoolimata RAB-i kehtestatud käsutuspiirangust

arestitud. RahaPTS § 40 lg 31 järgi on raha täitemenetluses arestimine välistatud, kui RAB on

kehtestanud sellele käsutuspiirangu, ning arest ei muutu kehtivaks ka pärast raha käsutuspiirangu alt

vabastamist.

Ainetu on hageja alternatiivne käsitus, et kohtutäituri aresti tühisuse korral on tühine ka MTA

korraldus. RahaPTS § 40 lg 2 järgi võib käsutuspiirangust kalduda kõrvale RAB-i kirjalikul loal ning

RAB andiski selleks 15. veebruaril 2011 kirjaliku loa.

Raha MTA kontole kandmine oli õiguspärane, kuna vastas RahaPTS § 40 lg-tes 1-31 sätestatule.

Kuna kostja ei ole pannud toime õigusvastast tegu, ei saa hagejal olla kostja vastu kahju hüvitamise

nõuet. Ringkonnakohus asus õigesti seisukohale, et kostjal ei olnud kohustust kanda raha

kohtutäiturile üle. Seega ei ole kostja ka kuidagi hageja õigusi rikkunud.

Lisaks on hageja kokkulepped võlgniku ja võlausaldajaga näilikud, sest on sõlmitud eesmärgiga

vältida MTA ja RAB-i ettekirjutusi. Kohus peab ka omal algatusel kontrollima tehingu tühisuse

aluseid.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 alusel rahuldamata ja

ringkonnakohtu otsus muutmata, sest kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsust

tühistada. Riigikohus järgib TsMS § 689 lg 5 kohaselt ringkonnakohtu otsuse põhjendusi ega pea

vajalikuks neid korrata.

10. Ringkonnakohus asus õigesti seisukohale, et hagejal ei ole kostja vastu kahju hüvitamise nõuet ja

hagi tuleb jätta rahuldamata.

11. Kolleegium on korduvalt selgitanud, et kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise

vastutuse kohaldamiseks peab hageja tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju

vahel ning teo õigusvastasuse. Kui hageja on tõendanud, et kostja on põhjustanud õigusvastaselt

kahju, siis vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab süü puudumise. Kui hageja tahab tõendada

kahju tekitamise õigusvastasust sellega, et kostja rikkus seaduses sätestatud kohustust, siis eeltoodud

tõendamise koormusest tulenevalt peab ta sellise rikkumise tõendama (vt nt Riigikohtu 10. novembri

2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-88-10, p 10).

12. Hageja väitel tekkis tal kahju seetõttu, et kostja kandis võlgniku pangakontol olnud raha MTA

nõude katteks riigile, mitte kohtutäiturile, ja seetõttu tekkis hagejal kui sissenõudjal kahju, sest

võlgnikul ei olnud muud vara, mille arvel hageja nõuet võlgniku vastu täita, ja hageja nõue jäi

täitemenetluses täitmata. Hageja hinnangul ei võinud kostja kanda raha MTA nõude katteks riigile ja

pidi selle kandma kohtutäiturile, kuna kohtutäitur oli võlgniku konto arestinud enne MTA-d ja

edastanud kostjale ka selle kohta arestimisakti.

Kolleegiumi hinnangul asus ringkonnakohus neil asjaoludel põhjendatult seisukohale, et hageja

kahjunõude lahendamiseks tuleb tuvastada, kas kostjal oli kohustus kanda võlgniku pangakontol

olnud raha kohtutäituri kontole ja kas kostja rikkus seda kohustust. Kolleegiumi hinnangul saanuks

kostja nimetatud olukorras tekitada hagejale kahju sellega, kui oleks jätnud õigusvastaselt raha

kohtutäituri pangakontole kandmata. Sellest tulenevalt on õige ka ringkonnakohus järeldus, et hageja

kahjunõude lahendamiseks ning kostja teo õigusvastasuse tuvastamiseks ei ole esitatud asjaoludel

vaja hinnata seda, kas kostja kandis raha õiguspäraselt MTA nõude katteks riigile, vaid oluline on

tuvastada, kas kostja jättis raha õigusvastaselt kohtutäituri pangakontole kandmata.

Kostjal olnuks kohustus kanda raha kohtutäituri kontole, kui võlgniku pangakonto oleks olnud

kohtutäituri arestimisakti alusel kehtivalt arestitud. Asjas on tuvastatud, et kohtutäitur koostas

28. jaanuaril 2011 võlgniku pangakonto arestimisakti ja edastas selle kostjale. Sel ajal oli võlgniku

pangakontol oleva vara käsutamine aga RahaPTS § 40 lg-te 1 ja 3 alusel RAB-i ettekirjutusega

keelatud.

RahaPTS § 40 lg 31 järgi ei või täite- ega pankrotimenetluses arestida ega võõrandada vara, mille

suhtes kehtib RAB-i kehtestatud käsutuspiirang ning TsÜS § 88 lg 1 järgi on seadusega selleks

õigustatud ametiasutuse antud käsutuskeeldu rikkuv tehing, samuti täitemenetluses tehtud käsutus

tühine. Seega ei olnud RAB-i kehtestatud käsutuspiirangu tõttu kohtutäituri 28. jaanuari 2011. a

pangakonto arestimisel selle tühisuse tõttu õiguslikke tagajärgi ja kostjal ei olnud kohustust kanda

raha RAB-i käsutuspiirangu lõppemise järel kohtutäituri pangakontole. Eeltoodu kohaselt ei ole

kostja pannud toime sellist õigusvastast tegu, mille tagajärjel saanuks hagejal kahju tekkida.

13. Vastuseks hageja kassatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium, et iseenesest võib olla õige

hageja väide, et kostja kandis õigusvastaselt raha MTA nõude katteks riigile.

Õige on hageja alternatiivne käsitus, et RahaPTS § 40 lg 31 järgi on tühine võlgniku pangakonto

arestimine nii kohtutäituri (TMS § 115) kui ka maksuhalduri poolt (maksukorralduse seaduse § 131).

Kolleegiumi hinnangul tuleb RahaPTS § 40 lg-s 31 sätestatut mõista sätte eesmärki silmas pidades

nii, et vara, mille suhtes kehtib RAB-i kehtestatud käsutuspiirang, ei või arestida üheski

täitemenetluses, sh maksukorralduse seaduse 13. peatükis sätestatud maksuvõla sundtäitemenetluses.

Seega ei saanud ka MTA RAB-i käsutuspiirangu kehtimise ajal 8. veebruaril 2011 võlgniku kontot

kehtivalt arestida.

Lisaks märgib kolleegium, et RahaPTS § 40 lg 2 järgi ei saanud RAB anda korraldust kanda võlgniku

kontol olev raha MTA korralduse alusel riigile. Viidatud sättest tuleneb, et RAB-i kehtestatud

pangakonto käsutamise piirangu kehtimise ajal ei täida krediidiasutus pangakonto debiteerimise

juhiseid ning käsutamise piirangust võib kõrvale kalduda ainult RAB-i kirjalikul loal. Sellest

tulenevalt saab RAB anda küll käsutuspiirangu kehtimise ajal loa võlgniku pangakonto käsutamiseks,

sh pangale konto debiteerimise juhise täitmiseks, kuid ei saa anda ise maksejuhist, s.o korraldust

kanda võlgniku pangakontolt raha kolmanda isiku pangakontole.

14. Eeltoodul ei ole siiski hageja kahju hüvitamise nõude lahendamisel tähtsust, sest hageja

kahjunõude eelduseks on asjaolu, et kostja pani toime sellise õigusvastase teo, mille tagajärjel tekkis

hagejal kahju. Võlgniku kontot õigusvastaselt debiteerides võis kostja tekitada kahju võlgnikule, kuid

selle tagajärjel ei saanud tekkida kahju hagejale, kuna kostjal ei olnud kohustust kanda RAB-i

käsutuspiirangu alt vabanenud raha üle kohtutäiturile.

Ekslik on hageja käsitus, et hagejal ei oleks kahju tekkinud, kui kostja ei oleks raha kandnud MTA

nõude katteks riigile, sest siis oleks hagejal olnud võimalus võlgniku kontol olnud raha

täitemenetluses kehtivalt arestida ja saada oma nõue rahuldatud. Kolleegiumi arvates ei saa sellest

järeldada, et hagejal on kostja käitumise tõttu kahju tekkinud. Hageja ei saa nõuda, et talle hüvitataks

kahju, mis oletuslikult oleks võinud tekkida juhul, kui hageja nõude täitmiseks oleks kohtutäitur

võlgniku konto pärast RAB-i käsutuspiirangu lõppemist arestinud. Täitur seda ei teinud.

15. Ülalmärgitud põhjendustel tuleb hageja kassatsioonkaebus jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu

otsus muutmata. Kuna kolleegium jätab kassatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb TsMS § 149 lg 4 teise

lause alusel arvata hageja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.

16. Kassatsiooniastme menetluskulud tuleb kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jätta

TsMS § 171 lg 1 järgi kassatsioonkaebuse esitaja kanda.

17. Kostja menetluskulude kindlaksmääramise taotlus tuleb rahuldada osaliselt. Kostja palus mõista

hagejalt kassatsiooniastme menetluskulude katteks välja 1926 eurot 92 senti (käibemaksuta) ning

alates lahendi jõustumisest seadusjärgse viivise. Taotluse kohaselt kulus kostja esindajal 6 tundi

15 minutit tsiviilasja toimiku, ringkonnakohtu otsuse ja kassatsioonkaebusega tutvumiseks ning

10 tundi 30 minutit kohtupraktika analüüsiks ja vastuse koostamiseks.

Hageja arvates on kostja menetluskulud osaliselt põhjendamatud, sest kostja vastus ei sisalda ühtegi

uut arutlust ja üksnes kordab alama astme kohtulahendeid. Põhjendatud ajakuluks on 10 tundi ja

mõistlikuks tasuks sellest tulenevalt 1150 eurot 40 senti (käibemaksuta).

Kolleegium leiab, et taotluses esitatud õigusabikulud on osaliselt põhjendatud ja vajalikud. Õige on

hageja vastuväide, et kostja vastus kordab suures osas menetluses varem esitatud ja alama astme

kohtute lahendites sisalduvaid seisukohti, mistõttu on taotluses märgitud ajakuju ülepaisutatud. Seda

arvestades tuleb taotlus TsMS § 174 lg 1 alusel rahuldada osaliselt ja mõista kostjalt hageja kasuks

välja 1150 eurot 40 senti (käibemaksuta).

Malle Seppik, Peeter Jerofejev, Henn Jõks