3-2-1-34-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-34-16

Otsuse kuupäev

Tartu, 1. juuni 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Henn Jõks, liikmed Villu Kõve ja Malle Seppik

Kohtuasi

WESICO PROJECT OÜ hagi AS LHV Pank vastu

tahteavaldust andma kohustamiseks ja kahju

hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 30. novembri 2015. a otsus

tsiviilasjas nr 2-13-4049

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

WESICO PROJECT OÜ kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

182 625 eurot 38 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja WESICO PROJECT OÜ (registrikood 10882277),

esindaja vandeadvokaat Raul Talts

Kostja AS LHV Pank (registrikood 10539549), esindajad

vandeadvokaadid Urmas Ustav ja Margus Poola

Asja läbivaatamise kuupäev

25. aprill 2016. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 30. novembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-4049 osas,

milles ringkonnakohus tühistas samas asjas 20. veebruaril 2015 tehtud Harju Maakohtu otsuse

osas, millega maakohus asendas AS LHV Pank tahteavalduse ja tuvastas tema nõusoleku raha

ülekandmiseks (maakohtu otsuse resolutsiooni p 2). Jätta selles osas maakohtu otsus muutmata,

kuid täiendada otsuse põhjendusi.

2. Jätta resolutsiooni p-s 1 nimetatud ringkonnakohtu otsuse resolutsioon muutmata osas,

milles tühistati maakohtu otsus kahju hüvitamise nõude rahuldamise osas (maakohtu otsuse

resolutsiooni p-d 3 ja 4), kuid muuta selles osas otsuse põhjendusi.

3. Tühistada resolutsiooni p-s 1 nimetatud maakohtu ja ringkonnakohtu otsused ka

menetluskulude jaotuse osas. Jätta menetluskulud kõigis kohtuastmetes poolte endi kanda.

4. Otsuse tervikresolutsioon on järgmine:

„1. Hagi rahuldada osaliselt.

2. Asendada kostja AS LHV Pank (registrikood 10539549) tahteavaldus käesoleva

kohtulahendiga ning tuvastada kostja AS LHV Pank (registrikood 10539549) nõusolek

kanda Osaühingu Loksa Haljastus poolt 29. novembril 2012 Tallinna notar Priidu Pärna

notarikontole nr 221033823444 hoiustatud 153 371 eurot 2 senti üle hagejale WESICO

PROJECT OÜ-le (registrikood 10882277).

3. Ülejäänud osas (hageja rahaline nõue kostja vastu) jätta hagi rahuldamata.

4. Menetluskulud jätta kõigis kohtuastmetes poolte endi kanda."

5. Rahuldada hagi, apellatsioonkaebus ja kassatsioonkaebus osaliselt.

6. Tagastada WESICO PROJECT OÜ-le tasutud kassatsioonikautsjon.

7. Mitte võtta asja juurde WESICO PROJECT OÜ esitatud dokumentaalset tõendit.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. WESICO PROJECT OÜ (hageja) esitas 24. jaanuaril 2013 Harju Maakohtule AS LHV Pank

(kostja) vastu hagi, milles palus asendada kostja tahteavaldus kohtuotsusega ja tuvastada kostja

nõusolek Tallinna notari Priidu Pärna notarikontole nr 221033823444 Osaühingu Loksa Haljastus

29. novembril 2012 hoiustatud 153 371 euro 2 sendi ülekandmiseks hagejale.

26. mai 2014. a täienduse kohaselt palus hageja lisaks mõista kostjalt välja kahjuhüvitis 16 377 eurot

16 senti ja alates 27. maist 2014 35 eurot 28 senti päevas kuni hoiustatud summa ülekandmiseni

hagejale.

Hageja väitel osalesid hageja ja Arco Ehitus OÜ (Arco) ühispakkujatena riigihankes Loksa linna

reoveekogumisala veemajandusprojekti ühisveevärgi- ja kanalisatsioonisüsteemide projekteerimis- ja

ehitustööde tegemiseks. 25. aprillil 2011 sõlmisid hageja ja Arco ühispakkumuse eellepingu, milles

leppisid mh kokku riigihankes ühise pakkumuse esitamises, poolte solidaarses vastutuses Osaühingu

Loksa Haljastus (tellija) ees ning Arco nimetamises juhtivpartneriks. 20. juunil 2011 sõlmisid tellija,

Arco ja hageja projekteerimis- ja ehitustööde tegemiseks lepingukokkuleppe nr 4 (töövõtuleping).

Selle lepingu üldtingimuste järgi käsitati ühispakkumise või konsortsiumilepingu puhul töövõtjana

ühispakkujaid ning töövõtjat esindas juhtivpartner. 28. juunil 2011 sõlmisid hageja ja Arco

konsortsiumilepingu, mille p 2 järgi lasus Arcol kohustus tagada töövõtulepingu tõrgeteta ja kohane

täitmine (s.o Arcol oli kõigi tööde tegemise kohustus). Arco sõlmis kostjaga 30. mail 2012

laenulepingu Loksa objekti tööde sildfinantseerimiseks ning samal päeval ka pandilepingu, millega

pantis kostja kasuks tasunõude tulenevalt töövõtulepingust. Laenulepingu alusel kohustus Arco

tagama töövõtulepingu alusel tellija tasutavate summade laekumise kostjale 78,71% ulatuses, mille

arvel loeti tagastatuks Arco saadud laen.

Töövõtulepingu p 14.6 alusel koostatud vahemaksetõendi nr 11 (edaspidi vahemaksetõend) kohaselt

on 2012. a juuni eest akteeritud tööd kogusummas 235 878 eurot 10 senti. Arco esitas tellijale selle

summa kohta 30. juuli 2012. a arve, milles on märgitud, et 153 371 eurot 2 senti tuleb tasuda kostja,

mitte tema kontole. 2012. a juulis peatas Arco makseraskuste tõttu tööd lepinguobjektil. Hageja teatas

23. augusti 2012. a kirjaga Arcole, et lõpetab viimase kui juhtivpartneri esindusõiguse. Tellija

aktsepteeris hageja tingimusi ning kiitis juhtivpartneri vahetuse heaks 24. septembril 2012. Samal

kuupäeval esitas hageja juhtivpartnerina tellijale avalduse vahemaksetõendiga aktsepteeritud raha

(235 878 eurot 10 senti) kandmiseks tema arvelduskontole. Tellijal ei olnud selgust, kes on tasu

nõudma õigustatud isik, ja ta teatas 14. detsembril 2012, et hoiustas vahemaksetõendi alusel tasutava

raha (235 878 eurot 10 senti) Tallinna notari Priidu Pärna deposiitkontol. Tellija märkis 29. novembri

2012. a hoiustamisavalduses, et 153 371 eurot 2 senti sellest makstakse välja hageja ja kostja vahelise

kompromisskokkuleppe esitamise alusel või jõustunud kohtuotsuse alusel, kui esimest ei sõlmita.

Hagejal ei õnnestunud kostjaga kohtuvälist kokkulepet sõlmida, sest kostja soovis kokkuleppesse

kaasata ka Arcot. Töövõtulepingu alusel ei ole tellijal kohustust tasuda Arcole kui endisele

juhtivpartnerile. Kostjal ei ole õigust nõuda hoiustatud raha endale. Töövõtulepingust tulenevaid

nõudeid Arco ei loovutanud. Arco sõlmis kostjaga laenu- ja pandilepingu enda nimel, seega on

selline seltsinguvara käsutamine kostja kasuks tühine. Samal põhjusel on tühine vahemaksetõendi

alusel väljastatud arvel märgitud juhis tasuda 78,71% rahast kostjale. Seega tuleb töövõtulepingust

tulenev kohustus täita hagejale. Kuivõrd juhtivpartneri vahetusest tasu saama õigustatud isik on

hageja, on kostjal kohustus anda nõusolek vaidlusaluse raha väljamaksmiseks hagejale. Keeldudes

nõusoleku andmisest, rikub kostja hageja õigusi sõltumata sellest, kas ta peab end hageja, Arco ja

tellija vahelise vaidluse osaliseks. Kostja kohustus nõusolekut andma tuleneb hoiustamisavaldusest,

hoiustamisega on hageja ja kostja vahel tekkinud võlasuhe seaduse (võlaõigusseaduse (VÕS) § 120

lg 1) alusel. Kostja käitus heade kommete vastaselt ja vastuolus hea usu põhimõttega, kui keeldus

pärast 15. veebruari 2013 (kui lõpetati kostja ja Arco sõlmitud laenu- ja pandileping) alusetult

hagetava nõusoleku andmisest. Alates sellest kuupäevast puudus kostjal mistahes õigus hoiustatud

rahale. Kostjal tuleb hagejale VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel hüvitada kahjuna ka viivis VÕS § 113 lg-s 1

sätestatud määras alates 15. veebruarist 2013 tulenevalt raha kasutamise võimaluse kaotusest.

2. Kostja palus jätta hagi läbi vaatamata või rahuldamata.

Kostja arvates on hageja nõue õiguslikult perspektiivitu ja tuleks jätta läbi vaatamata. Kostja ei ole

hageja, tellija ja Arco vahel tekkinud vaidluse osaline ega ole hageja õigusi rikkunud. Kostja ei ole

nõudnud vaidlusalust raha endale. Tellija märkis hoiustamisavaldusel valesti kompromisslepingu

poolena kostja, jättes alusetult sellest välja Arco. Kostja on vaidlusega seotud vaid sel moel, et ta

sõlmis Arcoga laenu- ja pandilepingu. Pandilepingu alusel oli kostjal Arcoga ühine panditud nõude

käsutusõigus ning kostjal ei olnud õigust Arco nõusolekuta panditud nõude kohta

kompromisslepingut sõlmida. 15. veebruaril 2013 sõlmisid kostja ja Arco kokkuleppe pandilepingu

lõpetamiseks. Pandilepingu lõpetamise seisuga kostjal panditud nõude suhtes ainuisikulist

käsutusõigust ei tekkinud. Pandilepingu lõpetamise tõttu Arco enam kostja nõusolekut panditud

nõude käsutamiseks ei vajanud. Seega ei ole kostjal õigust sõlmida pandilepingu eseme suhtes

mistahes kokkuleppeid (sh kompromisskokkulepet hagejaga). Hagejal tulnuks vaidlusaluse

õigussuhte lahendamiseks esitada hagi Arco ja tellija vastu.

Alternatiivselt tuleb hagi jätta rahuldamata, sest kostjal ei ole kohustust hagetavat nõusolekut anda.

Hoiustamisavalduse kui ühepoolse tehinguga ei saanud panna kostjale kohustust anda hagejale

nõusolek hoiustatud raha väljamaksmiseks. VÕS § 120 lg 1 eesmärgiks ei ole tekitada kohustusi

kolmandatele isikutele. Kostja ei ole käitunud vastuolus heade kommetega ega hea usu põhimõttega.

Kostja oleks nõustunud kompromissi sõlmimisega, kui raha väljamaksmisega nõustunuks ka Arco,

kuid hageja ja Arco kokkuleppele ei saanud. Kostja ei ole andnud nõusolekut, mille andmiseks ta ei

ole kohustatud. Seda arvestades ei ole hagejal kostja vastu ka kahju hüvitamise nõuet. Kui hagejal

ongi kahju tekkinud, oleks ta saanud vaidlusaluse raha teoreetiliselt hoiustada pangakontol ja oleks

saanud selle eest intressi kõige enam 0,1-0,2% aastas, samuti tuleks arvesse võtta hageja enda osa

kahju tekkimises, kuna hageja saanuks taotleda tellijalt tahteavalduse muutmist.

3. Arco taotles menetlusega ühinemist iseseisva nõudeta kolmanda isikuna kostja poolel. Kostja

ühines Arco taotlusega ja palus kaasata Arco menetlusse kolmanda isikuna kostja poolel.

Harju Maakohus keeldus 27. märtsi 2013. a määrusega lubamast Arcot menetlusse, sest Arcol ei ole

tellija hoiustamisavaldusest tulenevalt õigusi või kohustusi. Tallinna Ringkonnakohus jättis 9. juuli

2013. a määrusega maakohtu määruse muutmata ja Arco määruskaebuse rahuldamata.

4. Harju Maakohus peatas 24. septembri 2013. a määrusega kostja taotlusel asja menetluse kuni

menetluse lõppemiseni tsiviilasjas nr 2-13-14377 (Arco hagi tellija vastu 153 371 euro 2 sendi

nõudes või hoiustamisavalduse tühisuse tuvastamise nõudes). Tallinna Ringkonnakohus jättis

määruse peale esitatud hageja määruskaebuse 10. aprillil 2014 rahuldamata.

Maakohus uuendas 8. mai 2014. a määrusega asja menetluse, kuna jõustus tsiviilasjas nr 2-13-14377

tehtud lahend, millega jäeti Arco hagi tellija vastu rahuldamata.

5. Harju Maakohus rahuldas 20. veebruari 2015. a otsusega hagi, asendades kostja tahteavalduse

kohtulahendiga ning tuvastades kostja nõusoleku kanda notarikontole hoiustatud 153 371 eurot

2 senti üle hagejale. Samas mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja 26. mai 2014. a seisuga

sissenõutavaks muutunud kahjuhüvitise 16 377 eurot 16 senti ja sealt edasi kahjuhüvitise, mis vastab

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud seadusjärgse viivise määrale 153 371 eurolt 2 sendilt kuni

nimetatud summa notarikontolt hageja kontole ülekandmise päevani. Menetluskulud jättis maakohus

kostja kanda, neid summaliselt kindlaks määramata.

Maakohus tuvastas, et hageja ja Arco sõlmisid seltsingulepingu. Kuivõrd tõenditest tulenevalt ei

suutnud Arco töid 2012. a suveks nõuetekohaselt lõpetada, lõpetas hageja konsortsiumilepingu p 5

alusel Arco õiguse olla juhtivpartner ning asus ise täitma juhtivpartneri kohustusi. Hageja sai selleks

ka tellija nõusoleku. Varem kanti töövõtutasu osaliselt üle kostjale tulenevalt Arcoga sõlmitud laenu-

ja pandilepingust. Pärast juhtivpartneri vahetust ei olnud tellija kindel, kas õigus raha saada on

hagejal kui uuel juhtivpartneril või kostjal kui isikul, kellele eelmine juhtivpartner oli andnud

korralduse tasu välja maksta. Tegemist oli rahaga, mis oli sissenõutavaks muutunud enne

juhtivpartneri vahetust, kuid ei olnud selleks ajaks veel välja makstud. Eeltoodut arvestades hoiustas

tellija vaidlusaluse summa (153 371 eurot 2 senti) VÕS § 120 lg 1 järgi notari juures.

Tellija märkis hoiustamisavalduses võimalikeks võlausaldajateks põhjendatult hageja ja kostja, sest

hoiustamisavalduse tegemise ajal oli mõlemal isikul võimalik nõuda hoiustatavat raha endale. Kostja

märkimiseks hoiustamisavaldusse oli alus tulenevalt kostja ja Arco sõlmitud lepingutest. Tõendite

kohaselt pidas kostja ennast hoiustamisavalduse esitamise ajal õigustatuks saama töövõtutasust

78,81%, sest ta oli sõlminud Arcoga laenu- ja pandilepingu. Sõltumata sellest, et kostja ja Arco ei

olnud sõlminud omavahel nõude loovutamise lepingut 153 371 euro 2 sendi loovutamise kohta, oli

Arco võtnud endale lepingulise kohustuse tagada selle raha väljamaksmine kostjale. Arco oli samuti

palunud tellijal täita kohustus kostjale. Tegemist oli VÕS § 80 lg-s 1 sätestatud olukorraga, kus

kohustus tuli täita võlausaldaja asemel kolmandale isikule. Hoiustamisavaldus on tehtud

tagasivõtmise õiguseta ning sellise hoiustamise korral loetakse VÕS § 122 lg 1 järgi, et

hoiustamisega on võlgnik kohustuse täitnud hoiustamise ajal. Seega on tellija oma kohustuse

võlausaldaja ees hoiustamisavalduse esitamisega täitnud ning tal ei ole mistahes lepingust või

seadusest tulenevat kohustust tasuda hagejale lisamakseid või muuta hoiustamisavaldust.

Maakohtu hinnangul on kostjal hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest (VÕS § 6 lg 1, § 7 lg 1 ja

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138) tulenev kohustus anda nõusolek hagetava raha

väljamaksmiseks hagejale. Laenu- ja pandilepingu lõpetamisega kokkuleppel 15. veebruaril 2013

kostja ja Arco vahelised lepingulised suhted lõppesid (VÕS § 186 p 4) ja kostja kinnitas, et seetõttu ei

soovi ta vaidlusaluse raha väljamaksmist endale. Seega, kui enne 15. veebruari 2013 oli kostjal

lepingust tulenev nõudeõigus raha väljamaksmiseks, siis nimetatud kuupäeval see nõudeõigus lõppes.

Õiguste jätkuv teostamine ja sellest tulenevate toimingute tegemine või tegemata jätmine olukorras,

kus õiguste aluseks olev lepinguline suhe on lõppenud, on hea usu põhimõttega vastuolus olev

käitumine. Mõistlikult käitudes tulnuks kostjal anda hagejale nõusolek hoiustatud raha

väljamaksmiseks. Kostja nõusolek on hagejale vajalik ja hagejal ei ole muud mõistlikku alternatiivi

hoiustatud summa kättesaamiseks. Notariaadiseaduse (NotS) § 35 lg 5 järgi ei ole notaril õigust

maksta hoiustatud raha välja muul viisil, kui see on kirjas hoiustamisavalduses. 4. aprillil 2014

jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud, et Arcol ei ole õigust nõuda raha väljamaksmist endale.

Vaatamata kohtu ettepanekule ei ole kostja esitanud täiendavaid sisulisi põhistusi ja tõendeid, miks tal

ei ole võimalik hagejale vaidlusalust nõusolekut anda. Kuivõrd kostja ei nõustunud vabatahtlikult

sellekohast tahteavaldust tegema, tuleb hageja nõue kostja vastu rahuldada ja kostja tahteavaldus

tuleb asendada kohtuotsusega (TsÜS § 68 lg 5).

Hageja nõue kostja vastu kahju hüvitamiseks tuleb rahuldada. VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi on kahju

tekitamine õigusvastane, kui see tekitati heade kommete vastase tahtliku käitumisega. Kostja käitus

vastuolus hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega. Kostja käitumine oli tahtlik, sest hageja pöördus

hagiavaldusega kohtusse juba 24. jaanuaril 2013 ning kostjale olid teada kõik õiguslikud

põhjendused, mille tõttu ta oleks võinud hagejale oma nõusoleku anda. Kostjal ei olnud õigust

takistada hagejale raha väljamaksmist alates 15. veebruarist 2013, mil kostja lõpetas lepingud

Arcoga. Kui kostja oleks andnud nõusoleku kohe pärast nimetatud kuupäeva, oleks hageja saanud

vaidlusalust raha kasutada. Hagejal on õigus nõuda kostjalt kahjuhüvitise väljamõistmist seadusjärgse

viivise väljamõistmise põhimõtete alusel (VÕS § 113 lg 1 teine lause ja § 94 lg 1). Seadusjärgne

viivis on selliseks kahjuhüvitiseks, mida võlausaldaja saab võlgnikult nõuda raha väljamaksega

viivitamise tõttu. Nõudes viivist seadusjärgse viivisemäära alusel, ei pea võlausaldaja tõendama talle

tekkinud kahju suurust. Kostja ei ole tõendanud, et hagejale tekkinud kahju on väiksem kui seaduses

sätestatud viivise määr. Kahjuhüvitise arvestusele summade suuruse ja päevade osas kostja

vastuväiteid ei esitanud. Samuti tuleb analoogia alusel tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367

järgi rahuldada tulevikus sissenõutavaks muutuv kahju hüvitamise nõue.

6. Kostja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja jätta hagi rahuldamata või saata asi

maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kostja väitel ei ole tal hageja vastu ei lepingust ega seadusest tulenevat kohustust nõutud

tahteavalduse andmiseks, seda kohustust ei saa tuletada üksnes hea usu põhimõttest. Ka ei ole kostja

käitunud tahtlikult heade kommete vastaselt ega ole soovinud hagejale kahju tekitada. Kohustust ei

tekkinud VÕS § 120 lg 1 alusel. Hoiustamisavalduse järgi ei ole hagejal raha kättesaamise eelduseks

kostja avaldus, vaid kompromisslepingu sõlmimine. Kostja on andnud kinnituse, et ta ei soovi

vaidlusalust raha endale, rohkemat kostjalt nõuda ei saa. Kostjale ei saanud tekkida kohustusi tellija

tahteavaldusest. Tellijal ei olnud põhjust kostjat võlausaldajaks pidada ega raha kättesaamist tema

tahteavaldusega siduda. Tellija ei pruukinud sellise hoiustamisavaldusega oma kohuste täitmisest

vabaneda. Hageja ei ole kostja kinnitusi notarile edastanud. Ka võib tellijal olla võimalik oma

hoiustamisavaldust muuta. Kostja esitas maakohtu menetluses vastuväited hageja kahjuarvestusele,

kuid maakohus neid ei käsitlenud.

7. Hageja palus jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 30. novembri 2015. a otsusega apellatsioonkaebuse ning

tühistas maakohtu otsuse ja jättis hagi rahuldamata. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jättis

ringkonnakohus hageja kanda, neid summaliselt kindlaks määramata.

Ringkonnakohtu otsuse põhjendustel seati hoiustamisavalduses raha väljamaksmise tingimuseks

hageja ja kostja vahelise kompromisskokkuleppe esitamine. Poolte erimeelsuste tõttu jäi see

kokkulepe sõlmimata. Menetluse käigus, vastuses hagiavaldusele ja ka hiljem avaldas kostja, et tema

ei ole hoiustatud summa osas võlausaldaja ja endale selle tasumist ei nõua.

Asja materjalidest nähtuvalt ei saanud kostja olla võlausaldajaks. Maakohus leidis valesti, et kuna

Arco oli võtnud endale lepingulise kohustuse tagada raha väljamaksmine kostjale ja Arco oli palunud

tellijal täita kohustus kostjale, oli tegemist olukorraga, kus kohustus tuli võlausaldaja asemel täita

kolmandale isikule. Töövõtulepingu p 14.7 viimase lõike kohaselt tuleb vahemaksetõendi järgi

tasutav summa kanda töövõtja määratud pangakontole. Seega ei olnud töövõtuleping sõlmitud

kolmanda isiku kasuks. Asja materjalidest ei nähtu ka see, et Arco oleks nõudnud võlgnikult

vahemaksetõendi järgi raha tasumist kostjale töövõtulepingust tulenevate nõuete loovutamise tõttu.

Kuna Arco nõudis vahemaksetõendi alusel raha osalist tasumist kostjale arvel eraldi märgitud juhise

alusel, ei saanud kostja olla tellija võlausaldaja ajal, mil tema ja Arco vahel sõlmitud pandileping

kehtis, ega ka pärast pandilepingu lõppu. Seega leidis maakohus valesti, et kostjal oli nõudeõigus

tellija vastu 153 371 euro 2 sendi väljamaksmiseks. Kostja ja Arco sõlmitud laenu- ja pandilepingust

tellija vastu sellist nõudeõigust tulla ei saanud, sest tellija ei olnud nende lepingute pooleks. Asjaolu,

et kostja ja Arco sõlmitud lepingutest tulenesid poolte sisesuhtes õigused ja kohustused, ei tekitanud

kostjale nõudeõigust tellija vastu.

Kuna tellijat ei ole menetlusse kaasatud, ei ole teada, mis asjaoludel olid tellija arvates

võlausaldajateks hageja ja kostja. Hoiustamisavaldusega on kostjale, kes ei ole võlausaldaja, pandud

selleks, et hageja saaks hoiustatud raha kätte, kohustus aktsepteerida, et hagejal on õigus

töövõtulepingust tulenevat raha saada. Hoiustamisavaldus on puudulik. Seda möönab ka maakohus,

leides, et kostjal oli õigus keelduda tahteavalduse andmisest pärast 15. veebruari 2013. Hageja kõrval

tulnuks avalduses märkida võlausaldajana ka Arco. Arvestades võimalust, et pandileping võis olla

sõlmitud seltsinglaste nimel ja kostja nõusolekuta, ei oleks seltsinglased saanud otsustada, kummale

seltsinglasele tuleb võlgniku makstav raha tasuda. Tellija võis hoiustamisavaldusse märkida ka kostja,

see oleks olnud mõistlik seltsinglaste ja kostja võimaliku vaidluse korral sisesuhte küsimuse

lahendamise jaoks.

Kostjale ei saanud hoiustamisest tuleneda hagetava tahteavalduse andmise kohustust. Tellija

hoiustamisavaldusest kui ühepoolsest tahteavaldusest kõnealust kohustust kostjale tekkida ei saa.

Iseenesest õige on maakohtu seisukoht, et kohustus hagetud tahteavalduse andmiseks saab tuleneda

hea usu põhimõttest, küll aga ei saa hageja nõudeõigus tekkida mõistlikkuse põhimõttest.

Kostja oleks käitunud hea usu põhimõtte vastaselt nt siis, kui enne hoiustamisavaldust oleks kostja

väitnud tellijale, et tema on võlausaldaja, kellele tellija peab töövõtulepingus kokkulepitud tasu

maksma, kuid pärast hoiustamist oleks kostja väitnud, et ta ei ole võlausaldaja. Praeguses asjas ei

nähtu veenvalt, et kostja oleks tellijale (või mõnele kolmandale isikule) avaldanud, et tema on

töövõtulepingu alusel väljastatud vahemaksetõendi järgi tasutava raha suhtes võlausaldaja. Tõenditest

nähtuvalt pidas kostja võlausaldajaks Arcot. Asjas ei ole tõendatud, et kostja on oma käibetegevusega

hagejat kahjustanud (TsÜS § 138 lg-d 1 ja 2). Kostjale ei saa ette heita käibekohustuse rikkumist

olukorras, kus ta ei ole võlausaldaja ja kinnitab, et tema hoiustatud raha ei soovi. Hageja nõue on

esitatud selliselt, et kostja peaks sisuliselt möönma, et töövõtulepingust tuleneva tasu hoiustatud

summa ulatuses on õigustatud saama hageja. Tuvastatud asjaoludel ei saa panna kostjale kohustust

otsustada selle üle, kas hagejal on õigus saada sellisest lepingust tulenevat tasu, mille pooleks või

mille järgseks võlausaldajaks ei ole kostja olnud. Kostjale ei saa ette heita hea usu põhimõtte vastast

käitumist ka seetõttu, et pärast hagi saamist kinnitas ta esimeses menetlusdokumendis, et temal ei ole

õigust hoiustatud summat saada. Pärast hoiustamist oli kostja nõus sõlmima hagejaga kokkuleppe.

Selleni ei jõutud, sest hageja ja Arco vaidlesid selle üle, kes on tellija võimalikuks võlausaldajaks.

Kostjale ei saa ette heita ka seda, et pärast pandilepingu lõppemist ta hagejale nõutud tahteavaldust ei

andnud. Isikul, kes ei ole töövõtulepingu järgne võlausaldaja, sellist kohustust ei olnud. Kostja on

menetluses korduvalt kinnitanud, et tema hoiustatud raha saada ei soovi ja on teinud ettepanekuid

lõpetada asi kompromissiga. Ka ringkonnakohtu istungitel oli kostja nõus sõlmima hagejaga

kompromisslepingu, mille kohaselt kinnitab kostja, et ei soovi notarikontole hoiustatud summat.

Hageja kompromisslepingut sõlmida ei soovinud, kuna leidis, et tal on õigus nõuda menetluskulude

ja kahju hüvitamist. Kuna kostja on menetluses läbivalt kinnitanud, et temal ei ole hoiustatud raha

saamise õigust, ei saa talle ette heita hea usu põhimõtte vastast käitumist. Maakohus on tuginenud

otsuses 2014. a kohtuotsusele, mida ei ole asjas esitatud, ja jääb arusaamatuks, mis tähendus sellel on.

Asjaolu, et tellija hoiustas notarikontole raha tagasivõtmise õiguseta, ei saa kostjale kaasa tuua

kohustust anda hagejale hagetud sõnastuses tahteavaldust.

Hageja nõue kostja vastu kahjuhüvitise saamiseks jääb rahuldamata, sest kostjal ei ole kohustust anda

hagejale hagetavat tahteavaldust ning seega ei ole kostja hageja etteheidetavat tegu toime pannud.

Kuna hageja ei ole tõendanud deliktilise kahju hüvitamise nõude üldisi eeldusi, on hageja kahju

hüvitamise nõue põhjendamata ja tõendamata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsus

ning jätta menetluskulud kostja kanda. Hageja on kandnud menetluskuludena kassatsiooniastmes

õigusabikulusid 1451 eurot 67 senti.

Hageja arvates tuvastasid kohtud õigesti, et kostjal ei ole õigust nõuda hoiustatud raha endale. Vale

on aga ringkonnakohtu järeldus, et kuivõrd kostja ei olnud võlausaldajaks, ei saanud hageja

tuvastusnõuet rahuldada. Põhjendamatu on seisukoht, et kuivõrd kostja ei olnud võlausaldaja, ei

saanudki tema kasuks raha hoiustada. Tellijale ei saa teha etteheiteid, et ta hoiustas raha hageja ja

kostja kasuks. Kui kostja sai pärast hoiustamist aru, et ta ei ole võlausaldaja, oleks ta pidanud tegema

notarile sellekohase tahteavalduse. Hageja nõude alus tuleneb VÕS § 120 lg-st 1, samuti sellest, et

kostja on käitunud vastuolus hea usu põhimõttega. Ringkonnakohus leidis valesti, et kostja ei

käitunud vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja, kes ise hoiustatud rahale ei pretendeeri, on rikkunud

üldist käibekohustust teha kõik mõistlikult vajalik selleks, et teised isikud ei saaks tema tegevuse

tagajärjel kahjustada. Alates laenu- ja pandilepingute lõpetamisest 15. veebruaril 2013 ei saanud

kostja kindlasti enam hoiustatud raha endale nõuda ning pidanuks tegema notarile tahteavalduse raha

väljamaksmiseks. Ringkonnakohtu otsus on ebaõiglane, sest vaidlusalune töövõtutasu jääb

"külmutatuks" notarikontole ning hagejal ei ole võimalust töövõtutasu saada. Kuivõrd tellija on raha

hoiustanud tagasivõtmise õiguseta, tuleb lugeda võlgniku kohustus täidetuks ja hagejal ei ole tellija

vastu töövõtutasu väljamaksmise nõuet. VMT 45 ei tähenda vahemaksetõendit nr 45, vaid

väljamaksetaotlust nr 45, mille tõendamiseks esitas hageja tõendid. Maakohus leidis õigesti, et kostja

tekitas hagejale õigusvastaselt kahju.

10. Kostja vaidles hageja kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ja

ringkonnakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud hageja kanda. Kassatsiooniastmes on kostja

kandnud menetluskulusid õigusabikuludena 1695 eurot 90 senti. Hageja menetluskulud ei ole esitatud

piisavalt selgelt ja neid ei ole nõutavalt põhjendatud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 1 ja § 692 lg 3 alusel

materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu osaliselt tühistada. Kolleegium saab ise teha uue

otsuse, kuna asja lahendamiseks vajalikud olulised asjaolud on maakohus tuvastanud ja

apellatsioonimenetluses neid ei vaidlustatud, ringkonnakohus on vaid andnud neile osaliselt väära

õigusliku hinnangu. Menetlusõiguse norme ei ole kohtud oluliselt rikkunud.

Ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osas,

millega maakohus asendas kostja tahteavalduse ja tuvastas tema nõusoleku raha ülekandmiseks

(maakohtu otsuse resolutsiooni p 2). Selles osas tuleb maakohtu otsus jätta TsMS § 691 p 5 järgi

muutmata, kuid täiendada tuleb otsuse põhjendusi. Ringkonnakohtu otsus jääb muutmata osas, milles

tühistati maakohtu otsus kahju hüvitamise nõude rahuldamise osas (maakohtu otsuse resolutsiooni p-

d 3 ja 4), kuid selles osas tuleb TsMS § 692 lg 2 alusel muuta ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.

Hagi, apellatsioonkaebus ja kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

12. Kolleegium lahendab kaebuse esmalt hageja tahteavalduse asendamise nõude (I) ja seejärel kahju

hüvitamise nõude osas (II). Lõpetuseks teeb kolleegium menetluslikud otsustused (III).

I

(A)

13. Hageja esimene nõue on tuvastada kostja nõusolek notarikontole hoiustatud 153 371 euro 2 sendi

ülekandmiseks hagejale ja asendada kostja tahteavaldus kohtuotsusega.

Seejuures tugineb hageja järgmistele põhilistele asjaoludele:

· hagejal on juhtivpartnerina tellija ja Arco suhtes õigus vaidlusalusele rahale töövõtjana;

· tellija on raha maksmise kohustuse raha tagasivõtmatu hoiustamisega täitnud;

· hagejal on raha hoiustamistingimuste tõttu võimalik raha notari kontolt kätte saada ainult

kostja nõusolekul;

· kostjal ei ole nimetatud rahale mingit õigust, mistõttu ei ole tal alust ka nõusoleku andmisest

keelduda, keeldumine on vastuolus hea usu põhimõttega ning hinnatav heade kommete

vastase tahtliku käitumisena.

14. Kostja on esitanud hagile järgmised põhilised vastuväited:

· kostja ei ole hageja õigusi rikkunud ning tal puudub hagejaga mis tahes õigussuhe, hagejal

tuleks hageda tellijat hoiustamisavalduse tingimuste muutmiseks või Arcot;

· kostja ei pretendeeri vaidlusalusele rahale ja on olnud valmis seda ka kinnitama;

· tellija pidanuks hoiustamisel seadma tingimuseks ka Arco nõusoleku raha väljamaksmiseks,

kostja oleks nõustunud kompromissi sõlmimisega, kui raha väljamaksmisega nõustunuks ka

Arco.

15. Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle:

· hageja ja Arco osalesid ühispakkujatena riigihankes ja sõlmisid omavahel tööde tegemise

korraldamiseks esmalt 25. aprillil 2011 eellepingu ja 28. juunil 2011 konsortsiumilepingu,

mille järgi määrati riigihankes juhtivpartneriks Arco;

· 20. juunil 2011 sõlmisid tellija, Arco ja hageja töövõtulepingu, mille järgi esindab töövõtjaid

juhtivpartner;

· Arco sõlmis kostjaga 30. mail 2012 laenulepingu, mille järgi kohustus mh tagama laenu

tagastamiseks töövõtulepingu alusel tellija tasutavate summade laekumise kostjale 78,71%

ulatuses, samuti pandilepingu, millega pantis kostja kasuks töövõtulepingust tuleneva

tasunõude;

· 2012. a juulis peatas Arco makseraskuste tõttu tööd lepinguobjektil, hageja teatas 23. augustil

2012 Arcole, et lõpetab viimase kui juhtivpartneri esindusõiguse, ning tellija kiitis

juhtivpartneri vahetuse heaks 24. septembril 2012;

· Arco esitas tellijale 30. juuli 2012. a arve, milles on märgitud, et 153 371 eurot 2 senti tuleb

tasuda kostja kontole, 24. septembril 2012 taotles hageja tellijalt raha temale ülekandmist;

· tellija hoiustas 29. novembri 2012. a hoiustamisavaldusega tagasivõtmatult 153 371 eurot

2 senti notari kontol tingimusega, et see raha makstakse välja hageja ja kostja vahelise

kompromisskokkuleppe esitamise alusel või jõustunud kohtuotsuse alusel, kui esimest ei

sõlmita, ning teatas pooltele hoiustamisest 14. detsembril 2012;

· 15. veebruaril 2013 sõlmisid kostja ja Arco kokkuleppe pandilepingu lõpetamiseks ning

kostjal ei ole õigust hoiustatud rahale;

· kokkulepet raha kättesaamiseks ei ole hageja ja kostja sõlminud.

16. Maakohus rahuldas haginõude kostja tahteavalduse asendamiseks. Ringkonnakohus tühistas

kostja apellatsioonkaebuse alusel maakohtu otsuse ja jättis haginõude rahuldamata.

17. Ringkonnakohus andis kolleegiumi arvates tuvastatud asjaoludele väära õigusliku hinnangu,

mistõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tahteavalduse asendamise nõude lahendamise osas tühistada.

Kolleegium nõustub põhiliselt maakohtu otsuse põhjendustega, miks tuleb hageja nõue kostja

tahteavalduse asendamiseks rahuldada, ja jätab selle vastavas osas muutmata, kuid täiendab otsuse

põhjendusi. Menetlusõiguse norme ei ole maakohus selliselt rikkunud, mis tooks kaasa vajaduse saata

asi uueks lahendamiseks maakohtule. Kuna kolleegium lahendab asja ise, lahendab ta ka kostja

apellatsioonkaebuse. Seejuures võtab kolleegium TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi aluseks maakohtus

tuvastatud asjaolud. Uusi olulisi asjaolusid ega tõendeid vaidlusaluste asjaolude kohta ei ole

apellatsioonimenetluses esitatud.

18. Hageja on hagenud kostjalt tahteavalduse andmist, mille alusel oleks tal võimalik saada notari

kontolt kätte sinna tellija hoiustatud vaidlusalune raha.

Nõue on esitatud ebatäpsena, nimelt tuvastusnõudena, kuigi nii TsÜS § 68 lg 5 kui ka täitemenetluse

seadustiku § 184 lg 1 esimese lause järgi saab kohtulahendiga asendada tahteavalduse, millega isikut

kohustatakse sellist tahteavaldust andma. Seega tuleks tahteavalduse asendamist hageda

sooritushagiga, mitte tuvastushagiga. Tegemist ei ole siiski sedavõrd olulise ebatäpsusega, mis

takistaks asja lahendamist, sest ka kohustuse tuvastamisest tahteavaldust andma piisab kolleegiumi

arvates tahteavalduse asendamiseks, mida tegi maakohus.

19. Kolleegiumi arvates on kohtud menetlusnorme järgides tuvastatud asjaoludest nõuetekohaselt

järeldanud, et hoiustatud raha kättesaamise tingimuseks on hageja jaoks kostja tahteavaldus.

Tellija määratud tingimuste järgi on raha väljamaksmise eelduseks hageja ja kostja vahelise

kompromisslepingu esitamine või kohtuotsus. Vaatamata sellise sõnastuse ebamäärasusele on kohtud

kolleegiumi arvates nõuetekohaselt tõlgendanud tellija tahteavaldust selliselt, et raha kättesaamiseks

on hagejal vaja esitada notarile kas kokkulepe kostjaga või kostja tahteavaldust raha hagejale

väljamaksmise kohta asendav kohtulahend.

20. Tellija on tuvastatud asjaoludel hoiustanud raha tagasivõtmisõiguseta VÕS § 120 lg 1 alusel, kuna

ta ei teadnud, kes on raha suhtes võlausaldaja.

Iseenesest ei saa raha hoiustamist tellijale ette heita olukorras, kus Arco oli esitanud talle arve, mille

järgi tuli vaidlusalune raha kanda kostjale, kostja kasuks oli sõlmitud nõude pantimise leping ja

hageja nõudis raha hoopis endale kui uuele töövõtulepingujärgsele juhtivpartnerile.

21. Küll pidanuks hoiustamine toimuma hilisemate vaidluste vältimiseks kõigi isikute kasuks, kes

võivad olla võlausaldajaks. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et tuvastatud asjaoludel võis

tellija õiguslikku olukorda vääralt hinnates eksida raha hoiustades hageja ja kostja kasuks, jättes raha

väljamaksmise tingimuseks seadmata lisaks Arco tahteavalduse.

Just Arco oli tellijale arve esitamise ajal töövõtulepingu järgi juhtivpartner ja töövõtulepingu järgi

raha saama õigustatud isik. Ei ole tuvastatud, et Arco oleks loovutanud tasunõude kostjale. Ainuüksi

võlausaldaja soov, et võlgnik kannaks raha üle kostjale kui kolmandale isikule, ei tähenda nõude

loovutamist. Nõude loovutamist ei tähendanud ka Arco võimalik võlaõiguslik kohustus nõue

loovutada, kui loovutamist käsutustehinguna siiski ei tehtud.

Küll võis hoiustamine kostja kasuks olla põhjendatud seetõttu, et vaidlusaluse raha saamise nõue oli

tema kasuks panditud. Nõude pantimisel on võlgniku jaoks nõude loovutamisega sarnased tagajärjed,

st võlgniku jaoks on tegu võlausaldaja asendumisega (vt asjaõigusseaduse (AÕS) § 317 lg 2, § 318).

See ei muutnud aga ära Arco olemist võlausaldajaks. Nõude pantimise korral võivad pantija ning

pandipidaja enne müügiõiguse tekkimist nõuda võlgnikult kohustuse täitmist AÕS § 319 lg 1 järgi

üksnes ühiselt ja võlgnik võib täita üksnes pantijale ning pandipidajale ühiselt. Kuna kostja ei

pretendeeri vaidlusalusele rahale, ei tule siiski selgeks teha, kas Arcol oli üldse võimalik nõuet

pantida kostjale mh nõude kuulumise tõttu seltsinguvarasse (VÕS § 590 lg 1). Vaidlust ei ole, et

pandileping on lõppenud.

22. Tagasivõtmise õiguseta hoiustamise korral loetakse VÕS § 122 lg 1 esimese lause järgi, et

hoiustamisega on võlgnik kohustuse täitnud hoiustamise ajal. See kehtib siiski üksnes juhul, kui

hoiustamine oli nõuetekohane, st VÕS § 76 lg 3 järgi täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud

isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil.

Võlgnik ei vabane raha hoiustamisega kohustuse täitmisest võlausaldaja ees, keda ta raha saamiseks

võimaliku õigustatud isikuna hoiustamisel ei nimetanud. Seega kui Arcol oli õigus rahale, tellija tema

suhtes oma kohustusest ei vabanenud. Arcol oli võimalik hageda tellijalt raha maksmist sõltumata

hoiustamisest. Maakohtu otsuse p 88 järgi ongi Arco esitanud hagi tellija vastu raha saamiseks, kuid

see hagi on jäänud jõustunud otsusega rahuldamata. See otsus ei mõjuta aga käesolevat vaidlust. Arco

peab ise oma õigusi kaitsma.

23. Tellija võimalik eksimus hoiustamisavalduse tegemisel ja hageja nõude esitamata jätmine Arco

vastu ei muuda aga hoiustamisavaldust ega selle tingimusi olematuks ja käesoleva vaidluse

lahendamisel tuleb sellest lähtuda. NotS § 35 lg 5 järgi on hoiustatu käsutamine lubatud üksnes

hoiustatu väljaandmiseks õigustatud isikule või tema nimetatud kolmandale isikule või hoiustatu

tagastamiseks hoiustajale.

(B)

24. Riigikohus on varem raha lepingulise hoiustamise puhul leidnud, et kui pooled ei ole piisavalt

täpselt kokku leppinud deponeerimiskontol oleva raha väljamaksmise tingimusi juhuks, kui

õigustatud isikud selleks ühist juhist ei anna, tuleb kohtuvaidluses teha kindlaks, kas ja millistel

tingimustel on üks pool kohustatud teise kasuks tahteavalduse raha ülekandmiseks tegema, tehes

kindlaks, kas ja kust selline kohustus tuleneb (vt Riigikohtu 3. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-94-12, p-d 46, 48).

Hoiustaja ei saa oma ühepoolse avaldusega tekitada kohustusi teistele isikutele, st ainuüksi raha

hoiustamisest VÕS § 120 lg 1 esimese lause alusel ei saa kostjal tekkida kohustust anda nõusolek

hagejale raha kättesaamiseks.

25. Ei vaielda selle üle, et hageja ja kostja vahel ei ole lepingulist õigussuhet, millest võiks tuleneda

kostja kohustus anda hagejale soovitud tahteavaldus.

Kolleegium leiab, et tuvastatud asjaoludel ei saa nõusoleku andmise kohustust järeldada ka mõnest

võlaõigusseaduses eraldi reguleeritud lepinguvälisest võlasuhtest.

26. Riigikohus on varem leidnud, et isikuga lepingu sõlmimisest keeldumine või keeldumine lepingu

sõlmimisest mõistlikel tingimustel võib olla hinnatav ka VÕS § 1043 järgi isikule õigusvastaselt

kahju tekitamisena, eelkõige kui lepingu sõlmimisest keeldumine on käsitatav VÕS § 1045 lg 1 p 8

järgi heade kommete vastase tahtliku käitumisena, ning sel juhul võib võlgnik olla kohustatud kahju

hüvitamiseks VÕS § 136 lg 5 alusel sõlmima lepingu. Alternatiivselt võimaldab lepingu sõlmimist

hageda VÕS § 1055 lg 1, mille järgi võib kannatanu mh nõuda kahju tekitava käitumise lõpetamist

(Riigikohtu 4. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-09, p 31).

Samamoodi on Riigikohus leidnud, et kinnisasja omaniku keeldumist teisel isikul hüdroenergia

tootmiseks vajaliku vee paisutamiseks nõusoleku andmisest või kokkuleppe sõlmimisest võib lugeda

õigusvastaseks kahju tekitamiseks VÕS § 1043 mõttes VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi omandit rikkuva

käitumisena või majandustegevuse seiskamisena VÕS § 1045 lg 1 p 6 ja § 1049 mõttes, mis juhul

saab hageda samuti kahju hüvitamist sel viisil, et nõuda kostjalt lepingu sõlmimist VÕS § 136 lg-le 5

tuginedes või keelata sama tulemusega kahju tekitamine VÕS § 1055 lg 1 alusel

(Riigikohtu 19. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-11, p-d 29-32).

Kolleegiumi arvates ei ole käesolevas asjas aga esitatud asjaolusid, millest saaks järeldada kostja

soovi hagejat nõusoleku andmisest keeldumisega kahjustada, ammugi mitte tahtlikult ja heade

kommete vastaselt. Kostja ei ole ise rahale pretendeerinud ega ole soovinud ka välistada hageja

võimalust raha kätte saada. Tema positsioon on olnud see, et rahaga seotud vaidlus tuleb lahendada

hageja ja Arco vahel. Seega ei ole alust lugeda kostja nõusoleku andmisest keeldumist deliktiks ega

asendada tahteavaldust kahju hüvitamiseks VÕS § 136 lg 5 ja § 1043 alusel.

27. Küll võib tahteavalduse andmise kohustus tuleneda ka hea usu põhimõttest (VÕS § 6,

TsÜS § 138).

Nii on kolleegium hea usu põhimõttele tuginedes jaatanud nt hüpoteegipidaja kohustust anda

nõusolek koormatud kinnistu jagamiseks või ka hüpoteegi kustutamiseks (Riigikohtu 18. aprilli

2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-07, p-d 18, 19; 1. juuni 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-

10, p-d 18-20) ning kinnistu omaniku kohustust nõustuda hüdroenergia tootmiseks vajaliku vee

paisutamisega (Riigikohtu 19. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-11, p 29). Riigikohus on

samuti leidnud, et isikuga lepingu sõlmimisest keeldumine või keeldumine lepingu sõlmimisest

mõistlikel tingimustel võib olla keelatud, kui leping on isikule hädavajalik ja tal ei ole lepingu

sõlmimiseks alternatiivset mõistlikku võimalust (Riigikohtu 4. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-164-09, p 31).

28. Isiku õiguste teostamine võib olla vastuolus hea usu põhimõttega, kui puudub kaitsmisväärne

isiklik huvi, millest lähtudes isik oma õigusi teostab. Hageja nõue tuleb lahendada esmajoones poolte

huvide kaalumise teel, hindamaks, milline on hageja huvi kostjalt nõusolek saada ja kostja huvi

nõusoleku andmisest keelduda, kusjuures nõusoleku andmise eelduseks võib olla ka sellest tingitud

negatiivsete tagajärgede hüvitamine (vt ka Riigikohtu 18. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-

07, p 19; 19. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-11, p-d 31, 32).

29. Kolleegiumi arvates ei ole käesolevas asjas tuvastatud asjaolusid, mis annaks alust arvata, et

kostja on nõusoleku andmisest keeldudes teostanud oma õigusi seadusvastasel viisil või eesmärgiga

hagejat kahjustada (TsÜS § 138 lg 2) (vt selle kohta ka otsuse p 26).

Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et nõusoleku andmise kohustust ei saa järeldada mõistlikkuse

põhimõttest (VÕS § 7).

30. Kolleegiumi arvates leidis maakohus põhjendatult, et kostja keeldumine hoiustatud raha

kättesaamiseks vajaliku tahteavalduse andmisest on tuvastatud asjaoludel vastuolus hea usu

põhimõttega (TsÜS § 138, VÕS § 6 lg 1).

Seda põhjendab asjaolu, et hagejale on kostja tahteavaldus raha kättesaamiseks notari kontolt (oma

õiguste kaitseks) mõistlike alternatiivideta vajalik (vt VÕS § 121 lg 1 ja § 122 lg 1) ja kostjal puudub

mõistlik põhjendus tahteavalduse andmisest keelduda. Kostja ei ole esitanud asjaolusid, millest saaks

järeldada, et ta oleks Arco huvide kaitseks nõusoleku andmisest keeldumiseks kohustatud või

õigustatud. Kostja ei ole väitnud, et tal oleks Arcoga leping või ka lepinguväline õigussuhe, millest

tulenevalt ta võiks olla kohustatud Arco huve käesolevas vaidluses kaitsma, mille rikkumisest võiks

talle tuleneda nt kahju hüvitamise kohustus Arco ees. Seetõttu puudub tal ka õiguslik huvi keelduda

tahteavalduse andmisest Arco huvidele viidates. Kuna enda huvi rahale on kostja kogu aeg eitanud,

puudub tal seega ka mõistlik põhjendus keelduda raha hagejale väljamaksmisest.

31. Kuna kostja ise rahale ei pretendeeri ja ta ei ole ka esile toonud asjaolusid, millest võiks talle

tuleneda negatiivseid tagajärgi nõusoleku andmisel, ei ole vaja nõusoleku andmisega siduda ka

lisatingimusi, mh hageja vastusooritust (tasu).

II

32. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus on põhjendatud osas, milles tühistati maakohtu otsus

hageja kahju hüvitamise nõude rahuldamise osas.

Kuna ringkonnakohus põhjendas oma otsust aga esmajoones sellega, et kostja ei ole kohustatud

hagejale hagetud tahteavaldust andma, tuleb otsuse põhjendusi muuta.

33. Kolleegiumi arvates ei ole esitatud asjaolusid, millest saaks järeldada kostja soovi hagejat

nõusoleku andmisest keeldumisega kahjustada, ammugi mitte tahtlikult ja heade kommete vastaselt.

Kostja ei ole ise rahale pretendeerinud ega ole soovinud ka välistada hageja võimalust raha kätte

saada. Tema positsioon on olnud see, et rahaga seotud vaidlus tuleb lahendada hageja ja Arco vahel.

Seega ei ole alust lugeda kostja nõusoleku andmisest keeldumist õigusvastaseks teoks ja hageja nõuet

ei saa VÕS § 1043 järgi rahuldada. Lähemalt vt otsuse p 26.

34. Kolleegiumi arvates ei võimaldaks esitatud asjaolud rahuldada hageja kahju hüvitamise nõuet ka

VÕS § 115 lg 1 alusel hea usu põhimõttest tuleneva kohustuse rikkumise tõttu.

Arvestades ainuüksi hea usu põhimõttest tuleneva võlasuhte erandlikkust, ei saaks VÕS § 115 lg 1

alusel olla kahju hüvitamine põhjendatud juhul, kui see ei tuleks kõne alla ka delikti või muu

lepinguvälise võlasuhte järgi. See oleks vastuolus rikutud kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127

lg 2) ja viiks liiga ulatusliku ja määratlemata vastutuseni.

35. Kolleegium märgib, et põhimõtteliselt võib tulla kõne alla raha ülekandmise juhise andmisega

viivitamisel kahjuhüvitise arvutamine sarnaselt viivisega, nagu seda tegi maakohus. Põhjendatuks

saab lugeda ka lähtumist seadusjärgsest viivisest, kui kahju tekitaja ei tõenda, et tekkinud kahju oli

väiksem, või kannatanu, et see kahju oli suurem.

Seetõttu saab põhimõtteliselt lugeda põhjendatuks maakohtus kahjuhüvitise väljamõistmist ka

tulevikku suunatuna, sarnaselt viivisega. Kindlasti ei olnud aga õige maakohtus kahjuhüvitise

väljamõistmine kuni vaidlusaluse raha notari kontolt hageja kontole ülekandmise ajani, sest selle

toimumine ei sõltunuks kostjast. Kahju tekitajalt saanuks hüvitise välja mõista nõude aluse

olemasolul vaid kuni otsuse jõustumiseni, millega tahteavaldus asendatakse.

36. Kolleegium peab vajalikuks ka märkida, et kohus ei ole hageja kahju hüvitamise nõuet korrektselt

menetlenud.

Nimelt esitas hageja kahju hüvitamise nõude enam kui aasta pärast tahteavalduse asendamise nõude

esitamist ja selle menetlusse võtmist. Tegemist ei ole hagi muutmisega, vaid iseseisva nõude

esitamisega, mille puhul pidanuks kohus esmalt otsustama selgelt selle menetlusse võtmise ja seejärel

liitmise käesoleva asjaga. Siiski saab seda kohtu käitumisest ka järeldada ja pooled ei ole selle kohta

vastuväiteid esitanud (vt ka nt Riigikohtu 22. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-11, p-

d 55-57).

III

37. Kolleegium ise asja lahendamisel tõendeid ei hinda (TsMS § 688 lg-d 3-5). Seetõttu ei võta

kolleegium vastu ka hageja kassatsioonkaebusele lisatud dokumentaalset tõendit. Kuna see on

esitatud elektrooniliselt, puudub vajadus seda tagastada.

38. Kolleegium muudab ka menetluskulude jaotust ja jätab need TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi

kanda.

Hagi rahuldatakse osaliselt, tahteavalduse asendamise nõue rahuldatakse ja kahju hüvitamise nõue

jääb rahuldamata. Nende nõuete menetlemisel kantud kulutusi on raske eristada. Kuigi tahteavalduse

asendamise nõue on olnud hageja põhiline ja esmane nõue, ei saa kulusid jagada ka nõuete hinnast

lähtudes. Kulude poolte endi kanda jätmist õigustab kolleegiumi arvates ka käesoleva vaidluse

erandlik iseloom, kus kostja tahteavaldus asendatakse ainuüksi hea usu põhimõtte alusel ja selleta, et

kostja tahe oleks olnud suunatud hageja huvide kahjustamisele.

39. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon hagejale TsMS § 149 lg 4

esimese lause alusel tagastada.

Henn Jõks, Villu Kõve, Malle Seppik