3-1-1-39-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-39-16

Määruse kuupäev

27. mai 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Saale Laos, liikmed Eerik Kergandberg ja Paavo

Randma

Kohtuasi

R-A. K. kriminaalasja materjalide saatmine alaealiste

komisjonile

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 13. jaanuari 2016. a määrus

kriminaalasjas nr 1-15-10877

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

R-A. K. kaitsja vandeadvokaadi abi Silver Reinsaar,

määruskaebus

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

27. aprill 2016, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 13. jaanuari 2016. a määrus, millega jäeti vandeadvokaadi

abi Silver Reinsaare kaebus rahuldamata, ja saata kriminaalasi kaebuse läbivaatamiseks Viru

Maakohtule.

2. Määruskaebus rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) alustas 1. septembril 2015 Päästeameti teate alusel

karistusseadustiku (KarS) § 203 lg 1 järgi kriminaalmenetlust seetõttu, et 31. augusti 2015 õhtul põles

Xxxxxxxx Yyyyy Y asunud maja. Tulekahjust tingitud kahjustuste tõttu tuleb maja lammutada. Maja

omanikule MTÜ-le K on tulekahju põhjustanud olulise kahju summas 74 980 eurot.

2. Kriminaalmenetluse käigus leiti järgmist. Vaidlus puudub selles, et 31. augusti 2015 pärastlõunal

läksid kolm poissi – 13-aastane J. T., J. J. ja 7-aastane R-A. K. – Xxxxxxxx Zzzz ZZz asunud tühja

majja, kust nad leidsid tikud. Edasise osas J. T. ja R-A. K. ütlused lahknevad. J. T. väitis, et keegi

poistest süütas tikke, aga ta ei tea, kes see oli. R-A. K. aga väitis, et J. T. ja J. J. viskasid põlevaid

tikke mustadesse kottidesse, kus olid riided. Kui R-A. K. seda nägi, hakkas ta oma sõnul kartma ja

jooksis majast välja. Peagi järgnesid ka teised ja nad läksid maja juurest minema. Mõni aeg pärast

seda levis kuuldus, et Zzzz ZZz hoone põleb ja poisid läksid tulekahju kustutustöid vaatama. Varsti

lahkusid J. T. ja R-A. K. Zzzz ZZz juurest ja sõitsid hiljem jalgratastega Yyyyy Y asunud tühja maja

juurde, millesse nad sisenesid. Selle osas, mis majas juhtus, on J. T. ja R-A. K. ütlused jälle

lahknevad. R-A. K. väitel ütles J. T. talle, et paneme selle maja ka põlema, võttis siis välgumihkli,

süütas sellega kardinad, misjärel tulid mõlemad poisid majast välja. J. T. aga väitis, et kardinad pani

välgumihkliga põlema R-A. K.

3. PPA lõpetas 17. detsembri 2015. a määrusega kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 199 lg 1 p

1 ja § 201 lg 1 alusel J. T. ning R-A. K. suhtes kriminaalmenetluse. Määruse kohaselt oli J. T. ja R-A.

K. tegevus suunatud tahtlikule asja hävitamisele ehk KarS § 203 lg 1 järgi kvalifitseeritava teo

toimepanemisele. Samas ei olnud nad piisavalt vanad, et neid kriminaalvastutusele võtta, mistõttu

tuleb menetlus lõpetada ja saata materjalid alaealiste komisjonile.

4. Menetluse lõpetamise määruse peale esitas R-A. K. kaitsja vandeadvokaadi abi Silver Reinsaar

KrMS § 228 lg 1 alusel Riigiprokuratuurile kaebuse, märkides järgmist. Menetluse lõpetamine

KrMS § 201 lg 1 alusel eeldab koosseisupärase ja õigusvastase teo tuvastamist. J. T. ja R-A. K. aga

annavad maja süütaja osas vastandlikke ütlusi. Ühelegi tõendile ei tugine menetluse lõpetamise

määrusest läbikumav järeldus, et poisid panid teo toime ühiselt ja kooskõlastatult. Maja süütamist ei

saa R-A. K.-le inkrimineerida. Niisiis ei olnud võimalik lõpetada menetlust KrMS § 201 lg 1 alusel ja

saata asja materjale alaealiste komisjoni. Menetluse lõpetamise määrus tuleb asja materjalide

alaealiste komisjonile saatmise osas tühistada.

5. Riigiprokuratuuri 21. detsembri 2015. a määrusega jäeti kaebus läbi vaatamata. Määruses asuti

seisukohale, et KrMS §-des 228–229 sätestatud nn uurimiskaebemenetlusega tagatakse õiguste kaitse

üksikute menetlustoimingute tegemisel. Uurimiskaebemenetluses ei saa tunnistada tõendatuks

mingeid asjaolusid või hinnata kriminaalmenetluse kui terviku kulgemise tõendatust. Menetluse

lõpetamise otsustusi saab aga vaidlustada üksnes kannatanu ja seda vaid süüdistuskohustusmenetluse

raames KrMS § 207 järgi. R-A. K. aga ei ole kannatanu. Seega ei olnud ka kaebuse esitajal R-A. K.

kaitsjana Riigiprokuratuuri hinnangul kaebeõigust. Määruse lõpus selgitati, et määruse peale saab

KrMS § 208 lg 1 alusel esitada advokaadi vahendusel kaebuse Tartu Ringkonnakohtule.

6. Riigiprokuratuuri määruse peale esitas R-A. K. kaitsja S. Reinsaar aga kaebuse Viru Maakohtule.

Kaebuses märgiti, et Riigiprokuratuur lähtus edasikaebeõiguse selgitamisel ekslikult

süüdistuskohustusmenetluse regulatsioonist. Kaitsja kaebuses oli otsesõnu öeldud, et see esitatakse

KrMS § 228 alusel. Pealegi ei vaidlustatud kaebuses menetluse lõpetamist iseenesest. Kaitsjal

puudusid peale uurimiskaebemenetluse muud vaidlustamisvõimalused. Seetõttu esitab kaitsja

Riigiprokuratuuri määruse peale kaebuse KrMS § 230 alusel maakohtule. Kui kohtu hinnangul

lahendati prokuratuurile esitatud kaebus õigesti KrMS § 207 alusel ja kohus saadab praeguse kaebuse

KrMS § 208 alusel ringkonnakohtule, tuleb alustada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlust.

Nimelt on põhiseaduse (PS) §-ga 15 vastuolus, et 7–14 aastasel kahtlustataval ei ole võimalik

vaidlustada materjalide alaealiste komisjonile saatmist. Alaealiste komisjon ei saa hinnata lapse teo

õigusvastasust. PS §-ga 19 ei ole ühildatav see, et lõpliku otsuse teeb täidesaatev võim ja seda otsust

ei saa vaidlustada. KrMS §-st 207 pole õige lähtuda ka seetõttu, et kaitsja ei vaidlustanud PPA

määrust tervikuna, vaid nõustus menetluse lõpetamisega KrMS § 199 lg 1 p 1 ja § 200 alusel.

7. Viru Maakohus saatis kaebuse koos kriminaalasja materjalidega "vastavalt kuuluvusele" Tartu

Ringkonnakohtule viitega KrMS § 208 lg-le 1.

8. Tartu Ringkonnakohtu 13. jaanuari 2016. a määrusega jäeti Riigiprokuratuuri määrus muutmata ja

S. Reinsaare kaebus rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et KrMS § 207 järgi saab kaebuse esitada

vaid kannatanu. R-A. K. ei ole kannatanu, mistõttu jättis Riigiprokuratuur tema kaebuse õigesti läbi

vaatamata. Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendis 3-1-1-21-08 leidnud, et kui kriminaalasja

materjalid on saadetud alaealiste komisjoni, jätkub menetlus selles komisjonis, mille lahendi peale on

tagatud ka edasikaebeõigus. Oma sisulised väited saab R-A. K. seega esitada alaealiste komisjonis.

Ringkonnakohus märkis, et määrus on KrMS § 385 p 11 kohaselt lõplik ega kuulu edasikaebamisele.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

9. Ringkonnakohtu määruse peale esitas Riigikohtule määruskaebuse R-A. K. kaitsja S. Reinsaar, kes

leiab järgmist. Ringkonnakohtu määruse peale kaebamine pole KrMS § 385 p 11 järgi välistatud.

Nimetatud säte peab silmas keeldumist menetluse jätkamisest. Sellist taotlust aga kohtule ei esitatud.

Kaitsja soovis hoopis, et kohus asja sisuliselt lahendaks. Praegu oleks põhiõigused taganud

uurimiskaebemenetluse normide järgimine. Kaebemenetlust alaealiste komisjonis ei saa pidada

tõhusaks vahendiks, eriti kui alaealiste komisjonis toimunud haldusmenetluse algseks põhjuseks

olnud eelnevaid otsustusi (süüteo tunnuste olemasolu) pole olnud võimalik vaidlustada. Praegu oleks

kaebuse pidanud KrMS § 231 alusel lahendama maakohus, mitte ringkonnakohus KrMS § 208 alusel.

Viide Riigikohtu lahendile 3-1-1-21-08 pole asjakohane, sest selles väärteoasjas vaatasid nii

kohtuvälise menetleja juht kui ka maakohtunik kaebused sisuliselt läbi ja leidsid, et asja materjalide

saatmine alaealiste komisjonile oli põhjendatud. On ebaloogiline, et väärteomenetluses on võimalik

vaidlustada asja materjalide alaealiste komisjonile saatmist, kriminaalmenetluses aga mitte. Alaealiste

mõjutusvahendite seadus (AMVS) ei anna alaealiste komisjonile pädevust lahendada tõenduslikke,

karistusõiguslikke ja kriminaalmenetlusõiguslikke küsimusi. Õigusriigi põhimõttega ei saa olla

kooskõlas, et 7–14-aastasel alaealisel ei ole ühelgi viisil võimalik vaidlustada enda suhtes materjalide

alaealiste komisjonile saatmist.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Ringkonnakohus on iseenesest õigesti märkinud, et KrMS § 385 p 11 kohaselt on

süüdistuskohustusmenetluses tehtud ringkonnakohtu määrus (KrMS § 208) lõplik ja selle peale ei saa

kaebust esitada. Vaidlus on aga tekkinud selle üle, kas KrMS § 201 (koostoimes KrMS § 199 lg 1 p-

ga 1) alusel kriminaalmenetluse lõpetamisega samaaegselt kriminaalasja materjalide alaealiste

komisjonile saatmine on olemuslikult käsitatav pelgalt kriminaalmenetluse lõpetamise määrusena.

Ehk teisisõnu: kas kõnealusel juhul oleks tulnud edasikaebe küsimuste lahendamisel lähtuda

süüdistuskohustusmenetluse (KrMS §-d 207–208) või uurimiskaebemenetluse (KrMS 8. peatüki 5.

jagu) regulatsioonist. Kui aga kumbki kõnealustest edasikaebemenetlustest ei ole tõlgenduslikult

kohaldatav, kuid edasikaebeõiguse vajadust ei saa eitada, tuleb probleemi lahendamiseks pöörduda

põhiseaduslikkuse järelevalve menetlusse (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahend 3-1-1-23-16,

p 24).

11. Kui käsitada KrMS § 201 alusel kriminaalasja materjalide alaealiste komisjonile saatmist

lõppkokkuvõttes menetlustoiminguna KrMS § 228 lg 1 mõttes, ei olnud ringkonnakohus pädev

kaebust lahendama. Pädevusvälise määruse on Riigikohus tühistanud ka juhul, kui menetluskord

Riigikohtusse pöördumist ette ei näe. Niisamuti on Riigikohus lahendi vaidlustamise õiguse

puudumisest hoolimata tühistanud vaidlustatud lahendi siis, kui ebaseadusliku kohtulahendiga on

rikutud isiku põhiseaduslikke õigusi, näiteks õigust vabadusele (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

lahend 3-1-1-76-10, p 6).

12. Järgnevalt analüüsib kolleegium, kas 17. detsembri 2015. a kriminaalmenetluse lõpetamise ja asja

materjalide alaealiste komisjonile saatmise määrus on olemuslikult käsitatav uurimiskaebemenetluses

vaidlustatava lahendina.

13. Kõigepealt selgitab kolleegium vastuseks kaebuse esitajale, et asjakohane ei ole tõmmata

paralleeli lahendiga nr 3-1-1-21-08, sest see tehti väärteomenetluses. Kolleegium on enda eelnevas

praktikas tõdenud uurimiskaebemenetluse märgatavaid erinevusi kriminaal- ja väärteomenetluses.

Sealhulgas sätestab VTMS § 76 lg 2 otsesõnu avara subjektide ringi võimaluse vaidlustada

uurimiskaebe korras väärteomenetluse lõpetamise määrust (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

lahend 3-1-1-81-13, p 12.1). Kriminaalmenetluse seadustikus VTMS § 76 lg 2 analoogi ei ole.

14. Seaduse süstemaatilise tõlgendamise tulemina on Riigikohtu praktikas leitud, et

kriminaalmenetluse lõpetamine ei ole käsitatav tavalise menetlustoiminguna KrMS § 228 lg 1 mõttes

ega ole seetõttu vaidlustatav KrMS 8. peatüki 5. jaos sätestanud korras. Otsustus kriminaalmenetluse

lõpetamise kohta puudutab kogu eelnenud menetlust tervikuna, riivates vaid kannatanu huvisid ja on

seetõttu vaidlustatav KrMS §-des 207–208 sätestatud süüdistuskohustusemenetluse raames.

(Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendid 3-1-1-41-08, p-d 9-10 ja 3-1-1-47-09, p 13). Sellise

seisukoha sedastamisel on lähtutud seega arusaamast, et kriminaalmenetluse lõpetamine ei saa

reegeljuhtumil tuua kaasa kas kahtlustatava või süüdistatava huvide edasist negatiivset riivet, mistõttu

pole alust laiendada talle ka kaebeõigust kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustamiseks.

15. Edasises praktikas on Riigikohus aga möönnud, et erandjuhtudel võib kriminaalmenetluse

lõpetamise määrusega kaasneda ka näiteks süüdistatava õiguste riive ja et sellisel juhul tuleb

aktsepteerida kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustamist uurimiskaebemenetluses. Nii on

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis 3-1-1-10-12 peetud võimalikuks ja vajalikuks

konkurentsialase kuriteo KrMS § 2051 alusel lõpetamise vaidlustamist KrMS 8. peatüki 5. jaos

sätestatud korras. Kolleegium põhjendas seda muu hulgas asjaoluga, et menetluse lõpetamine

KrMS § 2051 alusel ühe leebusetaotleja suhtes riivab eeskätt teiste leebusetaotlejate (ja mitte niivõrd

kannatanute) huvisid ja et sellises olukorras kaebeõiguse tagamata jätmisega võib kaasneda teiste

leebusetaotlejate õiguste rikkumine.

16. Kolleegiumi hinnangul on käesoleva kohtuasja puhul tegemist olukorraga, mis sarnaneb lahendis

3-1-1-10-12 analüüsituga. Nimelt riivab kriminaalmenetluse lõpetamisega kaasnev kriminaalasja

materjalide saatmine alaealiste komisjonile intensiivselt kannatanuks mitte oleva isiku (kahtlustatava)

huvisid. Väidetava õigusrikkumise pinnalt alaealisega edasi tegelema hakkav komisjon võib nimelt

kohaldada teo toimepanija suhtes mõjutusvahendeid (AMVS § 3). Sellise võimaluse tõttu ei ole

kõnealusel juhul tegemist kriminaalmenetluse nn rehabiliteeriva lõpetamisega. Seetõttu tuleb

kolleegiumi hinnangul menetluse lõpetamisel KrMS § 200, § 199 lg 1 p 1 ja § 201 lg 1 alusel, st kui

asja materjalid saadetakse alaealiste komisjonile, jaatada uurimiskaebe õigust. Sellisel juhul saab

alaealise esindaja vaidlustada muu hulgas väidet, et alaealine pani menetluse esemeks oleva teo

toime. Kaitsja märgib õigesti, et juhul, kui teo toimepanemine alaealise poolt ei ole kinnitust leidnud,

puudub alus tema suhtes asja materjalide alaealiste komisjoni saatmiseks.

17. Väljaspool käesolevas asjas kerkinud probleeme peab kolleegium vajalikuks märkida järgmist.

Kriminaalmenetluse süüvõimetu alaealise suhtes lõpetamisel ja materjalide alaealise komisjoni

saatmisel näeb KrMS § 201 lg 3 ette menetleja kohustuse selgitada kuriteo tunnustega teo olemust ja

kriminaalmenetluse lõpetamise alust alaealisele ja tema seaduslikule esindajale. Kolleegiumi

hinnangul on selgitamise käigus võimalik ennetavalt käsitleda ka kuriteo tunnustega teo

toimepanemise n-ö tõenduslikke küsimusi.

18. Eelöeldust tulenevalt ei olnud ringkonnakohtul pädevust R-A. K. kaitsja kaebust lahendada, kuna

see esitati uurimiskaebemenetluses. Seetõttu ja tuginedes KrMS § 2 lg-le 4, tühistab

kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 13. jaanuari 2016. a määruse ja saadab kaebuse

lahendamiseks Viru Maakohtule.

(allkirjastatud digitaalselt)