3-2-1-30-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-30-16

Otsuse kuupäev

Tartu, 26. mai 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Jaak Luik, Tambet Tampuu

Kohtuasi

Aktsiaseltsi DNB Pank hagi Martin Reiniku (Reinik)

vastu võla nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 9. novembri 2015. a otsus

tsiviilasjas nr 2-13-38228

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Martin Reiniku kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

87 021 eurot 21 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Aktsiaselts DNB Pank, esindaja Eliza Lainela

Kostja Martin Reinik, esindaja vandeadvokaat Anto Variku

Asja läbivaatamise kuupäev

2. mai 2016, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 9. novembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-38228 ja

saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Martin Reiniku kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aktsiaseltsi DNB Pank (hageja) õiguseelneja sõlmis 18. septembril 2007 FAAB Grupp OÜ-ga

(laenusaaja) laenulepingu nr 85/07K33 (laenuleping I) ja laenulepingu nr 86/07K33 (laenuleping II)

(I kd, tl-d 21-32 ja 33-45). Hageja õiguseelneja andis laenusaajale laenulepingu I kohaselt

51 150 eurot investeerimislaenu tootmishoonete ostmiseks ja renoveerimiseks ning laenulepinguga II

16 000 eurot tootmisliini paigaldamiseks.

Mõlema laenulepingu tagamiseks sõlmiti laenusaaja juhatuse liikme William Stewartiga

käendusleping nr TAL09S/71 (käendusleping I) (käenduse ulatus 187 200, hiljem 260 000 eurot),

seati kommertspant (ulatus 31 956 eurot) ja hüpoteek soetatavale tootmishoonele (hüpoteegisumma

96 000 eurot, hiljem 134 000 eurot). Laenulepingust II ja selle lisadest 1-4 tulenevaid nõudeid tagas

lisaks ka Martin Reinikuga (kostja) 10. detsembril 2009 sõlmitud käendusleping nr TALO9S/3

(käendusleping II) vastutuse piirmääraga 78 300 eurot.

Laenulepingut II muudeti ja sõlmiti neli laenulepingu lisa. Lisaga 1 (18. veebruar 2008) suurendati

laenulepingu summat seniselt 16 000 eurolt 48 400 euroni, muudeti hüpoteegisummat

134 000 euroni, suurendati W. Stewarti käenduse ulatust 232 000 euroni ning lisati Kredexi käendus

24 300 euro ulatuses. Lisaga 2 (3. detsember 2008) suurendati laenusummat 60 227 euroni. Lisaga 3

(31. detsember 2008) lükati laenu tagastamise kuupäev mõne kuu võrra edasi. Lisas 4 (10. detsember

2009) suurendati laenusummat 65 039 euro 23 sendini ja pooled kinnitasid, et tasumata on

66 744 eurot 17 senti, W. Stewarti käenduse ulatuseks jäi 260 000 eurot, sellel ajal sõlmiti ka

käendusleping II kostjaga vastutuse piirmääraga 78 300 eurot.

Laenusaaja on pärast tema vastu algatatud pankrotimenetlust 28. jaanuaril 2016 äriregistrist

kustutatud. Teise käendaja suhtes rahuldas maakohus käesolevas asjas 1. septembril 2014

tagaseljaotsusega hagi ja mõistis W. Stewartilt hageja kasuks välja laenulepingust I tuleneva nõude

katteks 39 662 eurot 51 senti ning laenulepingust II tuleneva nõude katteks 101 616 eurot 28 senti.

See tagaseljaotsus on jõustunud. Kohtumenetlus jätkub kostja vastu.

Hageja palus kostjalt välja mõista 78 300 eurot (põhivõlg 61 820 eurot 14 senti, kõrvalnõuded

3967 eurot 48 senti, viivis 12 512 eurot 38 senti). Lisaks esitas hageja kostja vastu

käenduslepingust II tuleneva 8721 euro 21 sendi suuruse nõude kohustuste täitmisega viivitamise eest

(I kd, tl 124).

Laenulepingu II kogusummaks jäi 65 039 eurot 23 senti ning laenu tagasimakse tähtpäevaks

10. detsember 2010. Laenusaajal võlgnes laenulepingu lõppemise tähtaja seisuga 68 059 eurot

60 senti (põhivõlg 61 820 eurot 14 senti, intress 3967 eurot 48 senti, viivis 2271 eurot 98 senti). Hagi

esitamise ajaks oli viivisevõlg kasvanud 60 460 euro 10 sendini, kuid hageja vähendas hea usu

põhimõttest lähtuvalt viivisenõuet 35 828 euro 66 sendini (I kd, tl 121). 2. novembril 2011 andis

hageja kostjale allkirja vastu üle pankrotihoiatuse, koos võlateatega, kus palus tasuda võlgnevuse

78 300 eurot 14 päeva jooksul. Kostja seda ei teinud.

Lisaks oli hagejal kostja vastu käenduslepingu II alusel kohustuste täitmisega viivitamise eest enne

hagiavalduse esitamist sissenõutavaks muutunud nõue 8721 eurot 21 senti.

2. Kostja vaidles hagile vastu, leides, et nõue on aegunud ning et käenduslepingu II punkt 9 on

tüüptingimusena osaliselt tühine. Alternatiivselt esitas kostja hageja vastu tasaarvestuse hageja

nõudele 87 021 euro 21 sendi ulatuses, sest hageja on rikkunud VÕS § 14 lg-st 2 tulenevaid

kohustusi.

Kostja väitis, et käendusleping II on sõlmitud tüüptingimustel. Selle p 9 esimese lause teine osa „või

laenulepingust tulenevate nõuete täieliku tasumiseni" on teda tüüptingimusena ebamõistlikult

kahjustav ja mittemääratletav, mistõttu tuleb see lugeda VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 19 ning § 44 järgi

osaliselt tühiseks ning käenduslepingu II p 9 esimese lause kohaselt lugeda käendusleping sõlmituks

kuni 10. detsembrini 2011. Tulenevalt asjaolust, et käenduslepingu II p 9 esimese lause kohaselt

kehtis leping 10. detsembrini 2011 või laenulepingust tulenevate nõuete täieliku täitmiseni ning

laenusaaja pankrot kuulutati välja 30. novembril 2011, oleks hagejal olnud võimalus esitada

käendusest tulenev nõue enne selle tähtaja (10. detsember 2011) saabumist, kuid hageja seda ei

teinud.

Kostja väitis veel, et ta oli hagejaga lepingut sõlmides tarbija, sest ta ei ole kunagi olnud laenusaaja

osanik ega juhatuse liige, mistõttu tuleb käenduslepingut käsitada tarbijakäenduslepinguna.

Laenulepingu II lisa 1 p-ga 5 määrati uueks hüpoteegisummaks 134 000 eurot. Hagejale oli

mõistlikult eeldades teada, et tootmishoone kinnistu turuhind ei saanud lisa 1 sõlmimise ajal olla

134 000 eurot. Praegu on kinnistu turuhinnaks pakutud 15 000-20 000 eurot.

Hagejale oli selge, et laenusaaja ei olnud 10. detsembriks 2009 spordijookide tootmist alustanud ja

laenusaajal puudusid mistahes rahavood igapäevaseks majandustegevuseks. Need asjaolud olid

hagejale teada vähemalt 3. detsembriks 2008, kui sõlmiti laenulepingu II lisa 2 laenusaaja kohustuste

refinantseerimiseks.

Laenulepingu II lisas 4 viidati, et laenusaaja varadele on seatud hüpoteek (134 000 eurot), laenusaaja

varale kommertspant (31 956 eurot), W. Stewartiga on sõlmitud käendusleping I (260 000 eurot) ja

antud on Kredexi käendus (24 300 eurot ehk 380 212 krooni). Hageja ei arvestanud asjaoluga, et

käenduslepingu I käendajal W. Stewartil ei ole vara. See tekitas kostjas ebaõige ettekujutuse käenduse

tegelikest asjaoludest, kuivõrd kõik asjaolud viitasid, et laenulepingu II täitmisega ei ole probleeme.

Hageja oleks pidanud laenulepingu II üles ütlema, mitte kaasama kostjat käendajana, või vähemalt

teavitama kostjat kõigist objektiivsetest asjaoludest ja käendusest tulenevatest riskidest. Hageja seda

aga ei teinud. Professionaalsel krediidiandjal on VÕS § 14 lg-st 1 tulenev üldine kohustus hinnata

krediiditaotleja krediidivõimekust, mida ei ole aga praegusel juhul korrektselt tehtud. VÕS § 14 lg 2

sätestab kohustuse teavitada käendajat kõigist olulistest ja kahtlustäratavatest asjaoludest

krediiditaotleja krediidivõime osas ja krediidiga seotud riskidest. VÕS § 14 lg-st 2 tulenevalt on

kostjal hageja teavitamiskohustuse rikkumise tõttu kahju hüvitamise nõue tema vastu, mis seisneb

käenduslepingust tulenevate negatiivsete varaliste tagajärgede (kahju) kõrvaldamises, mille ta saab

hageja nõudega tasaarvestada. Kostja saab kahju hüvitamise nõude tasaarvestada hageja krediidi

tagamise nõudega ehk VÕS § 149 lg 3 alusel selles ulatuses täitmisest keelduda. Kostja tasaarvestab

hageja nõude 87 021 euro 21 sendi ulatuses ja keeldub tasaarvestuse tõttu hageja nõude täitmisest.

3. Maakohus rahuldas 14. aprilli 2015. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt (solidaarselt W. Stewartiga)

laenulepingust II tuleneva võla katteks hageja kasuks välja 78 300 eurot (põhivõlg 61 820 eurot

14 senti, kõrvalnõuded 3967 eurot 48 senti, viivis 12 512 eurot 38 senti). Lisaks mõistis maakohus

kostjalt käenduslepingu II alusel hageja kasuks välja 8721 eurot 21 senti kohustuse täitmisega

viivitamise eest. Maakohus jättis hageja menetluskulud kostja kanda ja kostja menetluskulud tema

enda kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole hageja nõue aegunud, sest laenulepingus II lepiti kokku

laenu tagasimakse kuupäevana 10. detsember 2010. Aegumistähtaeg kestusega kolm aastat hakkas

TsÜS § 154 kohaselt kulgema 1. jaanuaril 2011. Hagi esitati 19. augustil 2013. Seega ei ole hageja

nõue kostja vastu aegunud. Kostja ei sõlminud käenduslepingut II tarbijana. Kostja on olnud

äriregistri andmetel OÜ Fine Petrol (OÜ) ainuosanik alates 3. märtsist 2003, äriühingu juhatuse liige

alates 21. jaanuarist 2000 ning OÜ kuulus ajavahemikul 1. aprill 2009 kuni 1. oktoober 2009

laenusaaja osanike ringi, seega ka vahetult enne käenduslepingu II sõlmimist 10. detsembril 2009.

Seetõttu tuleb kostjat pidada käenduslepingu II sõlmimisel majandus- ja kutsetegevuses tegutsenuks.

Käenduslepingu p 9 ei ole kostjat kahjustav tüüptingimus, käendusleping on punkti esimesest lausest

tulenevalt tähtajaline. VÕS § 153 lg 1 p 3 kohaselt lõpeb käendus tähtajalise käenduse puhul tähtaja

möödumisega ja VÕS § 153 lg 1 p 1 järgi lõpeb käendus tagatud kohustuse lõppemisega. Eeltoodust

lähtuvalt tuleb käenduslepingu II p 9 tõlgendada nii, et käendus kehtib kuni tähtaja möödumiseni, kui

käendus ei ole enne tähtaja möödumist lõppenud käendatava kohustuse lõppemisega.

Käenduslepingu II p 9 esimese lause teine pool ei ole tüüptingimusena kostjat ei ebamõistlikult

kahjustav ega ka mittemääratletav, mistõttu puudub alus lugeda see VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 19

ning § 44 järgi osaliselt tühiseks.

Kostjale kuulub osalus OÜ-s, mis omakorda omas 2009. a aprillist kuni oktoobrini osalust

laenusaajas. Seetõttu puudub kostjal alus nõuda hagejalt tasaarvestuse korras kahju hüvitamist

VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel. Hageja ei pidanud kostjat enne käenduslepingu II sõlmimist laenusaaja

krediidivõimekusest ja sellega seotud riskidest informeerima. Kostjale pidid need asjaolud teada

olema, kuna ta oli olnud vahetult enne käenduslepingu II sõlmimist talle kuuluva OÜ kaudu

laenusaaja osanik. E-kirjavahetus tõendab, et hageja oli 2009. a kirjavahetuses W. Stewartiga, et OÜ-l

oli 2009 olnud laenusaajale võlgu ja sellest omakorda olenes laenulepingu II järgsete maksete

tasumine. Ka pidasid hageja ja kostja 2009. a läbirääkimisi laenulepingu II ülevõtmise tingimuste üle.

Kõik eeltoodu välistab kostja tasaarvestuse avalduse rahuldamise hageja vastu.

Kuna kostja on viivitanud oma käenduslepingust II tuleneva kohustuse täitmisega, on hagejal õigus

nõuda kostjalt viivist 8721 eurot 21 senti ka üle käenduslepingus kokku lepitud käendaja vastutuse

piirmäära, sest kostja on rikkunud endale käenduslepinguga võetud kohustust.

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse, teha uue otsuse ja

lugeda käenduslepingu II p-s 9 toodud tingimus kostjat ebamõistlikult koormavaks ning jätta

hagiavaldus täies ulatuses rahuldamata või alternatiivselt tasaarvestada hageja nõue kostjal tekkinud

kahjudega VÕS § 14 lg 2 ja VÕS § 149 lg 3 alusel 87 021 euro 21 sendi ulatuses või saata asi uueks

arutamiseks tagasi maakohtule. Menetluskulud palus hageja jätta maakohtus ja ringkonnakohtus

kostja kanda.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele täies ulatuses vastu, palus jätta apellatsioonkaebuse

rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse lõppjäreldustes muutmata, arvestades ringkonnakohtu

põhjendusi. Apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata ning poolte maakohtu ja ringkonnakohtu

menetluskulud jäeti kostja kanda.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt leidis maakohus õigesti, et hageja nõue ei ole aegunud.

TsÜS § 147 lg 1 kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega ning nõuded

käendaja vastu hakkavad aeguma samal ajal kui samad nõuded võlgniku vastu. Aegumise

kohaldamise jaoks ei ole oluline, millal võlausaldaja esitas nõude käendaja vastu (Riigikohtu

20. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-09, p 10). Pooled ei vaidle selle üle, et hageja ei ole

laenulepingut II üles öelnud. Hageja esitas nõude kostja vastu 2. novembril 2011, kui kostjale anti üle

pankrotihoiatus koos täiendava tähtajaga täita kohustus hiljemalt 16. novembriks 2011, seega enne

käenduslepingu lõppemise tähtaega 10. detsembril 2011. Maakohus on jätnud tähelepanuta

pankrotihoiatuse mõju aegumisele. Pankrotihoiatuses määratud tähtaeg on seaduses ettenähtud

täiendav tähtaeg, mistõttu peatub aegumine TsÜS § 167 lg 2 järgi määratud tähtaja möödumiseni või

kohustuse täitmisest lõpliku keeldumiseni (Riigikohtu 18. aprilli 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

47-12, p 17; 3. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-14, p 14). Seega aegus hageja nõue

kostja vastu 14. jaanuaril 2014, mitte 31. detsembril 2013.

Põhjendatud on apellatsioonkaebuse väide, et kostjat tuleb käenduslepingus II käsitada tarbijana, sest

kostja ei olnud selle sõlmimise ajal (10. detsembril 2009) seotud laenusaajaga OÜ osaluse kaudu

laenusaajas. Maakohus leidis õigesti, et käenduslepingu II p 9 esimene lause ei ole kostjat kahjustav

või mittemääratletav tüüptingimus. Käenduslepingu II p 9 esimest lauset saab tõlgendada nii, et

üldjuhul lõpeb käendus tähtaja saabumisega, aga võib lõppeda ka varem, kui põhivõlgnik täidab enda

kohustuse enne käenduslepingu tähtaja saabumist. Käendaja suhtes ei kehti põhivõlgniku

pankrotimenetluse ajal intressi ja viivise arvestamise keeld.

Käendaja nõuded võivad tuleneda üksnes VÕS §-st 14 ja eelkõige juhul, kui krediidiasutus ei ole

lepingueelseid läbirääkimisi pidades avaldanud talle olulist informatsiooni. Käendaja võib nagu

põhivõlgnik tasaarvestada võlgniku kahju hüvitamise nõude. Käendajal võib olla iseseisev kahju

hüvitamise nõue krediidiandja vastu, samuti võib ta käenduslepingu eksimuse või pettuse tõttu

tühistada, kui krediidiandja on rikkunud oma kohustust teavitada käendajat käenduslepingu

sõlmimisel võlgniku majandusliku seisundiga seotud olulistest asjaoludest (Riigikohtu 27. novembri

2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p-d 24-25). Puuduvad andmed, et hageja oleks võinud

mõistlikult eeldada, et laenu tagatiseks olnud hüpoteegiga koormatud kinnistu turuväärtus poleks

olnud laenulepingu II lisa 1 sõlmimise ajal 134 000 eurot. Arvestades, et laenulepinguga II laenati

põhivõlgnikule 65 039 eurot 23 senti ja seda tagasid kostja, W. Stewarti ja Kredexi käendused,

hüpoteek ja kommertspant, ei saa väita, et hageja oleks andnud põhivõlgnikule laenu olukorras, kus

laenuleping oleks tulnud üles öelda. Krediidiasutusel ei olnud vastutustundliku laenamise kohustust

W. Stewartiga käenduslepingut sõlmides (Riigikohtu 18. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

157-14, p 11). Ka asjaolu, et hageja ei esitanud laenusaaja kohustuste täitmise kontrollimiseks

vajalikke dokumente, ei tähenda, et hageja jättis põhivõlgniku krediidivõime hindamata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles vaidlustas ringkonnakohtu otsuse osas, mis puudutab

kostja vastuväidet hagile, milles ta palus kohaldada VÕS § 14 lg-t 2 ja § 149 lg-t 3 ning tasaarvestada

hageja nõue kostjale tekkinud kahjudega 87 021 eurot 21 senti. Kassatsiooniastme menetluskulud

palus kostja jätta hageja kanda.

Kostja leiab, et hageja ei ole täitnud üldist VÕS § 14 lg-st 1 tulenevat kohustust hinnata laenusaaja

krediidivõimet. Hageja ei esitanud kohtumenetluses välja nõutud laenusaaja kohustuste täitmise

kontrollimiseks vajalikke dokumente ja ringkonnakohus leidis, et see ei tähenda, et hageja jättis

põhivõlgniku krediidivõime hindamata. Kostja ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga.

Hageja laenulepingu II lisa 3 p-s 7 nimetatud kohustuste täitmata jätmine on oluline, sest nendest

asjaoludest teadasaamisel ei oleks kostja käenduslepingut II sõlminud. 10. detsembril 2009 sõlmiti

laenulepingu II lisaga 4 samal ajal käendusleping II kostjaga ning selleks ajaks oli hagejale täiesti

selge, et laenusaaja ei olnud tolleks ajaks spordijookide tootmist alustanud ning tal puudusid mistahes

rahavood igapäevaseks majandustegevuseks. See oli hagejale teada vähemalt 3. detsembriks 2008,

kui sõlmiti laenulepingu II lisa 2 laenusaaja kohustuste refinantseerimiseks. Riigikohtu 19. veebruaril

2014 tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13 tehtud otsuse p-s 21 on selgitatud, et laenulepingu refinantseerimist

võib pidada vastutustundliku laenamise põhimõttega vastuolus olevaks, kui krediidiandjale pidi

olema refinantseerimislepingu sõlmimisel selge, et laenutähtaja pikendamine lisatasu eest üksnes

suurendab laenusaaja võlgnevust. Enne käenduslepingu II sõlmimist oli hageja ja laenusaaja vahel

laenukohustusi korduvalt refinantseeritud ja hageja oli käenduslepingu sõlmimise ajal teadlik, et

laenusaajal ei ole majandustegevust.

8. Hageja palus jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata. Kassatsioonkaebuses on ringkonnakohtule ette

heidetud tõendite ebaõiget hindamist. TsMS § 688 lg 5 järgi puudub Riigikohtul pädevus hinnata

seda, kas alama astme kohtud on asjaolusid õigesti tuvastanud, tuvastada ise hagi aluseks olevaid

asjaolusid või hinnata tõendeid. Kohtud ei ole tõendite hindamisel menetlusõiguse norme rikkunud,

kui nad tuvastasid, et hageja ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud. Samuti on kohtud

tõendeid kogumis hinnanud ja põhjendatult leidnud, et hagejal ei olnud võimalik mõistlikult eeldada,

et kinnistu turuväärtus on väiksem kui hüpoteegisumma.

Hageja väide, et tal ei olnud majanduslikku huvi laenusaaja kohustuste käendamiseks, on

paljasõnaline, kostja on majandustegevuses kogenud ja tal oli võimalik tutvuda laenulepinguga või

küsida hagejalt laenusaaja finantsseisundi kohta. Käendaja kannab tagatava kohustusega

mittetutvumisest tingitud võimaliku eksimuse riisikot (Riigikohtu 13. jaanuari 2016. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-156-15, p 14, teine lõik). Laenusaajale antud laen ei ole sel ajal kehtinud

VÕS § 402 mõttes tarbijakrediit ning laenu refinantseerimise hetkel ei saanud välistada laenusaaja

majandustegevuse jätkamist.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja

menetlusõiguse normi rikkumise tõttu TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada ning saata asi

TsMS § 691 p 2 järgi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus

rahuldatakse.

10. Kolleegium märgib esmalt, et oluline on eristada võimalikke laenuandja ja laenusaaja vahelisi

ning laenuandja ja käendaja vahelisest suhtest tekkida võivaid nõudeid. Vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimise kohustus on laenuandjal suhtes laenusaajaga, mitte käendajaga (Riigikohtu

18. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-14, p 11).

Laenuandja ja laenusaaja vahelises suhtes on vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamise

kohustuse põhisisu hinnata piisavalt laenusaaja krediidivõimet, tagamaks, et laenu ei antaks isikule,

kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt

mittevajalikust varast tagasi maksta. Professionaalsel laenuandjal on VÕS § 14 lg 1 esimesest lausest

tulenevalt üldine kohustus hinnata laenutaotleja krediidivõimet (vt Riigikohtu 19. veebruari 2014. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 21). Samuti on laenuandjal VÕS § 14 lg-st 2 tulenev olulisest

informatsioonist teavitamise kohustus. Kui laenuandja laenusaaja krediidivõimet ei hinda või rikub

teavitamiskohustust, võib krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14

ja § 115 lg 1 alusel (vt Riigikohtu 27. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 25).

11. Laenuandja suhtes käendajaga vastutustundliku laenamise põhimõte käenduslepingule ei kohaldu.

Käendaja nõuded võivad tuleneda üksnes VÕS §-st 14 ja eelkõige juhul, kui krediidiasutus ei ole

lepingueelseid läbirääkimisi pidades avaldanud talle käenduslepingu sõlmimisel olulist

informatsiooni võlgniku majandusliku seisundi kohta. Kolleegium jääb varem väljendatud seisukoha

juurde, et hea usu põhimõttest tuleneva võlausaldaja teavitamiskohustuse rikkumine ei anna

käendajale iseenesest õigust keelduda käenduskohustuse täitmisest (Riigikohtu 18. veebruari 2015. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-14, p 11). Kuid käendajal on kolm õiguslikku võimalust oma õiguste

kaitsmiseks. Esiteks saab ta VÕS § 149 lg-te 1 ja 3 järgi kasutada laenuandja vastu samu vastuväiteid

nagu põhivõlgnikust laenusaaja, mh tasaarvestada võlgniku kahju hüvitamise nõude, mis tuleneb

vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest, laenuandja nõudega. Teiseks saab käendajal olla

VÕS § 14 lg 2 alusel teavitamiskohustuse rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue. Kolmandaks

võib tal olla õigus käendusleping eksimuse või pettuse tõttu tühistada (vt Riigikohtu 18. veebruari

2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-14, p 11; 27. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-

12, p 24-25).

12. Laenuandjal on käenduslepingu sõlmimisel üldine VÕS § 14 lg-st 2 tulenev kohustus teavitada

käendajat olulistest asjaoludest, sh võlgniku majanduslikust seisundist. Kolleegium rõhutab, et

erinevalt VÕS § 146 lg-st 3, mis kohaldub lepingu täitmise kestel põhivõlgniku kohustuse täitmise

suhtes, on laenuandjal käenduslepingu sõlmimisel teavitamiskohustus sõltumata sellest, kas käendaja

teavet nõuab.

Kui võlausaldaja ei teavitanud käendajat käenduslepingu sõlmimisel olulistest asjaoludest ja talle

tekkis teatamiskohustuse rikkumise tõttu kahju, siis on tal õigus esitada võlausaldaja vastu kahju

hüvitamise nõue, mida ta saab kasutada võlausaldaja nõude tasaarvestamiseks VÕS § 197 järgi.

Nõuete tasaarvestamiseks ei pea käendaja esitama vastuhagi ning tasaarvestuse avalduse võib esitada

ka kohtumenetluse ajal (vt Riigikohtu 1. veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-168-15, p 16;

vt ka 5. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-12, p 10; 27. novembri 2013. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-126-13, p 12; 2. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-14, p 29).

Seega ei ole käendaja VÕS § 14 lg 2 rikkumisest tuleneva laenuandja vastu suunatud iseseisva kahju

hüvitamise nõude (VÕS § 115 lg 1) puhul küsimus mitte selles, kas laenuandja on laenusaaja suhtes

täitnud vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevat kohustust kontrollida laenusaaja

krediidivõimet, vaid kas laenuandja on nõuetekohaselt täitnud teavitamiskohustuse. Tuleb hinnata,

kas laenuandja on käendajat olulistest asjaoludest, sh laenusaaja majanduslikust olukorrast

teavitanud.

13. VÕS § 14 lg 2 ja § 115 lg 1 alusel esitatava nõude puhul on käendaja tõendada, et ta ei oleks

käenduslepingut sõlminud, kui laenuandja oleks käendajat laenusaaja majanduslikust olukorrast

kohaselt informeerinud. Seevastu ei ole käendajal iseseisvat kahju hüvitamise nõuet, kui laenuandja

tõendab, et ta on teavitamiskohustust täitnud ja käendaja oli või pidi olema laenusaaja majanduslikust

olukorrast teadlik.

Maakohus on oma otsuse p-s 16.4 asunud seisukohale, et hageja ei pidanud kostjat laenusaaja

majanduslikust olukorrast ja käenduse andmisega seotud riskidest teavitama, sest need asjaolud pidid

kostjale OÜ osaluse kaudu laenusaajas teada olema.

Ringkonnakohus on oma otsuse p-s 16 apellatsioonkaebuse väitega nõustudes leidnud, et kostja ei

olnud käenduslepingu II sõlmimise ajal enam laenusaajaga seotud, mistõttu ei pidanud ta laenusaaja

krediidivõimest teadlik olema. Kolleegium leiab, et kui kostja ei pidanud laenusaaja majanduslikust

olukorrast teadlik olema, siis pidi hageja kostjat sellest käenduslepingu II sõlmimisel kohaselt

teavitama. Ringkonnakohus on jätnud välja selgitamata, kas hageja on kostja teavitamise kohustust

täitnud. Sellest tulenevalt on ringkonnakohus kohaldanud vääralt materiaalõigust ning jätnud täitmata

selgitamis- ja põhjendamiskohustuse TsMS § 654 lg-te 4 ja 5 mõttes.

14. Kostja on kassatsioonkaebuses tuginenud sellele, et hageja ei teavitanud teda käenduslepingu II

sõlmimisel asjaolust, et laenusaaja ei olnud 10. detsembriks 2009 spordijookide tootmist alustanud

ning tal puudusid mistahes rahavood igapäevaseks majandustegevuseks. Kostja viitab, et see asjaolu

oli hagejale teada vähemalt 3. detsembriks 2008, kui laenusaajaga sõlmiti laenulepingu lisa 2. Samuti

heidab kostja hagejale ette, et laenuandja ei teavitanud teda, kas laenusaaja on täitnud laenulepingu II

lisa 4 p-s 7 reguleeritud eritingimused, mille alusel hageja laenusaaja krediidivõimet hindas.

Vaatamata tõendite kogumise taotluse rahuldamisele maakohtus, ei ole hageja kostja väitel seni

eelviidatud loetelust ühtegi dokumenti esitanud. Kostja tõi välja, et kui talle oleks eritingimustest

teatatud, ei oleks ta käenduslepingut kindlasti sõlminud.

Asja uuel lahendamisel peab ringkonnakohus tuvastama VÕS § 14 lg 2 teavitamiskohustuse

(vt käesoleva otsuse p 12) kohase täitmise hindamiseks, kas hageja on kostja teavitamise kohustuse

kohaselt täitnud, arvestades käesoleva otsuse p-s 13 viidatud tõendamiskoormuse jaotust.

Hagejal tuleb kostja VÕS § 14 lg 2 alusel teavitamise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju

hüvitamise tasaarvestusnõude maksmapanemise vältimiseks kas tõendada, et ta teavitas kostjat

käenduslepingu sõlmimisel sellest, et laenusaaja ei ole spordijookide tootmist alustanud ning

laenusaajal puudusid rahavood igapäevaseks majandustegevuseks, või tõendada, et ta ei olnud

kohustatud kostjat neist asjaoludest teavitama. Samuti on hagejal võimalik tõendada, et ta teavitas

kostjat laenusaaja vastavusest eritingimustele või et ta ei pidanud kostjat sellest teavitama.

15. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu käsitlusega, et asjaolu, et teine käendaja oli väidetavalt

käenduslepingu I sõlmimisel varatu, ei anna alust öelda, et hageja on selles osas rikkunud

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Krediidiasutusel on vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimise kohustus laenulepinguid sõlmides, aga mitte käenduslepingute puhul (Riigikohtu

18. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-14, p 11).

16. Kolleegium märgib lisaks, et maakohus on juba laenulepingust II tuleneva nõude katteks

mõistnud 1. septembril 2014 tehtud tagaseljaotsusega W. Stewartilt välja 101 616 eurot 28 senti

(põhivõlg 61 820 eurot 14 senti, intress 3967 eurot 48 senti, viivis seisuga 19. august 2013. a

35 828 eurot 66 senti). Ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni sõnastamisel tuleb selle asjaoluga

arvestada.

17. Kuivõrd ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse tühistatud osas samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause

järgi ringkonnakohtu otsustada.

18. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tasutud

kassatsioonikautsjon tagastada. TsMS § 149 lg 8 alusel tagastatakse kautsjon avalduse lahendanud

kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus.

Ants Kull, Jaak Luik, Tambet Tampuu