3-1-1-43-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-43-16

Määruse kuupäev

24. mai 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Lea Kivi ja Peeter Roosma

Kohtuasi

Kahtlustatava E. V-i suhtes antud jälitustoimingu loa

vaidlustamine

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 25. jaanuari 2016. a määrus

kriminaalasjas nr 1-15-4897

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Margus

Lellep, määruskaebus

Teised määruskaebemenetluse

pooled

E. V-i kaitsja vandeadvokaat Toomas Pikamäe

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

27. aprill 2016, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Ringkonnakohtu 25. veebruari 2016. a määrus kriminaalasjas nr 1-15-4897

muutmata ja prokuröri määruskaebus rahuldamata.

2. Mõista Eesti Vabariigilt E. V-i kasuks välja 546 (viissada nelikümmend kuus) eurot ja 25

senti valitud kaitsjale määruskaebemenetluses makstud tasu katteks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu eeluurimiskohtuniku 25. juuli 2014. a määrusega kriminaalasjas nr xxxxxxxxxxx

rahuldati Lõuna Ringkonnaprokuratuuri 25. juuli 2014. a taotlus ja anti luba teha E. V-i suhtes

kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) §-s 1267 sätestatud jälitustoimingut, et koguda kriminaalasja

lahendamiseks vajalikku tõendusteavet. Määrusega lubati kuulata ja vaadata salaja pealt ning

helisalvestada ajavahemikus 25. juulist 25. septembrini 2014 tema kasutuses olevate telefonide

vahendusel edastatavat teavet. Tartu Maakohtu määrust tutvustati E. V-ile 2. juunil 2015.

2. 12. juunil 2015 esitas E. V-i kaitsja Meelis Leis Tartu Maakohtu 25. juuli 2014. a määruse peale

kaebuse, milles taotles jälitustoimingu loa tühistamist ning E. V-i suhtes tehtud jälitustoimingu

õigusvastaseks tunnistamist. Kaitsja hinnangul ei järgitud jälituslubade taotlemisel ega andmisel

ultima ratio-põhimõtet.

3. Tartu Ringkonnakohtu 25. augusti 2015. a määrusega jäeti maakohtu määruse peale esitatud

kaebus läbi vaatamata. Ringkonnakohus leidis, et kriminaalmenetluse ajal ei ole võimalik

jälitustoimingute lubade seaduslikkust määruskaebemenetluses vaidlustada.

4. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. detsembri 2015. a määrusega asjas nr 3-1-1-107-15 tühistati

ringkonnakohtu määrus ja asi saadeti ringkonnakohtule sisuliseks lahendamiseks põhjendusega, et

kriminaalasjas ei toimu veel kohtulikku arutamist.

5. Tartu Ringkonnakohtu 25. jaanuari 2016. a määrusega kaitsja määruskaebus rahuldati, Tartu

Maakohtu 25. juuli 2014. a määrus tühistati ja E. V-i suhtes tehtud jälitustoimingud tunnistati

õigusvastaseks. Määruse põhjenduse kohaselt ei ole jälitustoimingu loa andmisel järgitud ultima

ratio-põhimõtet. Eeluurimiskohtuniku järelduste kujunemine ei ole jälgitav, sest olemasolevat

tõenduslikku baasi ei ole seostatud jälitustoimingute tegemise vajadusega. Kohus piirdus üldist ja

deklaratiivset laadi põhistustega.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

6. Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse Lõuna Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Margus Lellep, kes taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ja kaitsja

määruskaebuse saatmist Tartu Maakohtule põhimenetluse raames lahendamiseks. Prokurör

põhjendab oma seisukohti järgmiselt.

6.1. Lõuna Ringkonnaprokuratuur koostas 31. detsembril 2015 süüdistusakti, millega K. V-ile ja

E. V-ile esitati süüdistus KarS § 210 lg 2 – § 25 lg 2 järgi. Kriminaalasi saadeti menetlemiseks Tartu

Maakohtule ja jagati kohtunikule 13. jaanuaril 2016.

6.2. Ringkonnakohus määras asja lahendamisele kirjalikus menetluses 11. detsembril 2015.

Vaidlustatud määrus tehti 25. jaanuaril 2016, seega pärast kriminaalasja saatmist kohtule sisuliseks

arutamiseks. Eeltoodust tulenevalt pidanuks ringkonnakohus jätma määruskaebuse läbi vaatamata ja

edastama selle asja menetlevale kohtule. Prokuröri hinnangul peab sellist olukorda lahendama

analoogselt uurimiskaebemenetlusega (KrMS § 228 lg 6). Isegi juhul, kui kohtumenetluse pool ei

soovi jälitustoimingu tulemusena saadud tõendit kasutada, peab kohus toimingu peale esitatud

kaebuse läbivaatamisel võtma kohtuotsuses seisukoha selle seaduslikkuse kohta. Prokuröri hinnangul

rikkus ringkonnakohus määruskaebuse edastamata jätmisel oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS §

339 lg 2 tähenduses.

7. Määruskaebusele esitatud vastuses leiab kaitsja, et määruskaebuses esitatud seisukohad on

põhjendamatud ega tingi ringkonnakohtu määruse tühistamist. Prokurör ei vaidlusta määruse sisulist

põhjendatust, vaid leiab, et ringkonnakohtul puudus selle tegemiseks pädevus. Kaitsja hinnangul

oleks tegemist E. V-i kaebeõiguse alusetu piiramisega. Praegusel ajal ei ole süüdistatavat kohtu alla

antud ja ringkonnakohtule määruskaebuse esitamise ajal ei saanud tõsikindlalt väita, et seda ka

tehakse.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Käesolevas asjas vajab lahendamist küsimus, kas ringkonnakohus oli õigustatud läbi vaatama

maakohtu määruse peale esitatud kaitsja määruskaebuse.

8.1. Riigikohtu praktika kohaselt ei saa jälitustoiminguks antud kohtu loa seaduslikkust vaidlustada

määruskaebe

korras

kriminaalasja

sisulise

kohtuliku

arutamise

ajal

(vt

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 16. juuni 2015. a määrus asjas nr 3-1-1-48-15, p 20.) Viidatud kriminaalasjas

anti süüdistatavad kriminaalasjas kohtu alla enne, kui kaitsja esitas ringkonnakohtule määruskaebuse

nende suhtes kohtueelses menetluses antud jälitustoimingu loa seaduslikkuse vaidlustamiseks. Seda

seisukohta kinnitas Riigikohus ka 20. oktoobri 2015. a määruses asjas

nr 3-1-1-76-15, leides, et kuigi isiku suhtes on käimas mitu kriminaalmenetlust, jättis ringkonnakohus

määruskaebused alusetult läbi vaatamata, sest puuduvad andmed, et mõni neist kriminaalasjadest

oleks saadetud kohtusse sisuliseks arutamiseks (p 7).

8.2. Praeguses asjas esitas kaitsja ringkonnakohtule määruskaebuse 12. juunil 2015.

Ringkonnakohus määras asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses 11. detsembril 2015 ja tegi asja

lahendava määruse 25. jaanuaril 2016. Prokurör saatis süüdistusakti kohtusse 31. detsembril 2015 ja

14. märtsi 2016. a määrusega anti E. V. kohtu alla. Seega määruskaebuse esitamise ajaks ei olnud

süüdistusakt veel kohtusse saadetud ja seega ei toimunud ka E. V-i kriminaalasja kohtulikku

arutamist.

8.3. Kolleegium leiab, et määruskaebuse läbi vaatamata jätmiseks ei ole alust juhul, kui

süüdistusakt

saadetakse

kohtusse

määruskaebemenetluse

kestel.

Ringkonnakohus

ei

ole

õigusemõistmisel seotud prokuratuuri toimingutega kohtueelses menetluses ja olukorras, kus

määruskaebus esitati ringkonnakohtule õigel ajal ja nõuetekohaselt, ei ole õiguslikku alust

määruskaebemenetluse katkestamiseks. Vastupidine lahendus põhjustaks õiguskindlusetust, sest

pärast ringkonnakohtu määruse tegemist võib selguda, et süüdistusakt saadeti maakohtule vahetult

enne või samal ajal ringkonnakohtu määruse tegemisega. Samuti mõjutaks lahendi tegemise

võimalikkust ringkonnakohtusse saabunud määruskaebuse menetlemise kiirus. Kuigi Riigikohtu

praktikas on nenditud, et seadusandja eesmärk KrMS § 12612 kui kaebeõiguse erikorra sätestamisel

oli eeskätt reguleerida n-ö kriminaalmenetlusvälist olukorda, kus jälitusmenetluseks antud loa

vaidlustamine kriminaalasja sisulisel arutamisel on mingil põhjusel välistatud (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 16. juuni 2015. a määrus asjas nr 3-1-1-48-15, p 12), ei tulene siiski seadusest,

et süüdistusakti saatmisel kohtusse määruskaebemenetluse kestel tuleks jätta määruskaebus läbi

vaatamata. Analoogne lahendus nähtub KrMS § 228 lg-st 6, mille kohaselt lähtutakse nn

uurimiskaebemenetluses kaebuse läbivaatamise pädevuse hindamisel samuti kaebuse esitamise ajast.

Kaebus edastatakse kriminaalasja arutavale kohtule vaid juhul, kui kaebus saabub prokuratuuri pärast

süüdistusakti kohtusse saatmist.

9. Jälitustoimingu seaduslikkuse hindamisel määruskaebemenetluses on sama õiguslik tagajärg, mis

asja sisulisel arutamisel ehk siis kohus annab hinnangu jälitustoiminguks antud loa seaduslikkusele ja

põhjendatusele, seda küll määruskaebuse piires ja üksnes isiku suhtes, kelle kohta see on esitatud

(KrMS § 389 lg 2). KrMS § 1261 lg 4 kohaselt on jälitustoiminguga saadud teave tõend, kui

jälitustoimingu loa taotlemisel ja andmisel ning jälitustoimingu tegemisel on järgitud seaduse

nõudeid. Seejuures tuleb ringkonnakohtul lähtuda Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a

otsuses asjas nr 3-1-1-14-14 väljendatust. Nimelt asuti selles otsuses seisukohale, et jälitustoiminguga

tõendi saamisena KrMS § 111 mõttes tuli kuni 1. jaanuarini 2013 mõista vaid jälitusasutuste endi

tegevust, samal ajal kui eeluurimiskohtuniku loa ebaseaduslikkus (nt ultima ratio-põhistamatus) ei

tähenda automaatselt kohtuniku loa puudumist ega ka kõnealuse tõendi lubamatust (samas, p-d 777‒

778). Viidatud otsuse p-s 780 on Riigikohtu kriminaalkolleegium aga märkinud, et 1. jaanuaril 2013

jõustunud KrMS § 1261 lg 4 kohaselt on nõuded jälitustoimingu seaduslikkusele muutunud

rangemaks ja kohtulik järelkontroll eeluurimiskohtuniku antud jälitustoimingu loa seaduslikkuse üle

ei kõrvalda enam nt puudulikult põhjendatud määruse alusel saadud tõendi lubamatust. Kuid seda

vaid juhul, kui ka see luba on antud pärast 1. jaanuari 2013.

10. Obiter dictum´i korras märgib kolleegium, et vaieldamatult viib praegune seadusandlik

lahendus selleni, et jälitustoimingu loa seaduslikkust võidakse vaidlustada määruskaebemenetluses

pärast seda, kui kahtlustatavat teavitatakse tema suhtes tehtud jälitustoimingust ja selleks antud loast

kohtueelse menetluse lõpuleviimisel. Võttes arvesse, et vaidlustamine peab toimuma 10 päeva

jooksul pärast teavitamist, ei ole süüdistusakti kohtule edastamine selle aja jooksul võimalik ka juhul,

kui prokurör kavatseb kasutada kogutud teavet kohtulikul arutamisel tõendina. Seega ei pruugi

praegune õiguslik lahendus vastata kõige paremini seadusandja esialgsele eesmärgile. Siiski ei anna

see alust piirata määruskaebust läbi vaatava kohtu pädevust.

11. Kooskõlas eelmärgituga ja tuginedes KrMS § 390 lg-le 1 ja § 361 lg 1 p-le 1, jätab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 25. jaanuari 2016. a määruse E. V-i kriminaalasjas

muutmata ja määruskaebuse rahuldamata.

12. Kaitsja on esitanud taotluse hüvitada E. V-ile määruskaebemenetlusega seotud kulud, s.o

valitud kaitsjale makstud tasu 546 eurot ja 25 senti. Arve selgituste kohaselt kulutas kaitsja

kriminaalasja materjalide analüüsimiseks E. V-i ja K. V-i asjades kokku 7 tundi 55 minutit (tunnitasu

115 eurot, millele lisandub käibemaks). Seetõttu on arvel vastuste koostamiseks kulunud summa

1092 eurot 50 senti, sealhulgas käibemaks, jagatud kaheks. KrMS § 173 lg 1 p 1 ja § 175 lg 1 p 1

kohaselt kuulub kriminaalmenetluse kulude hulka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu.

Kolleegiumi hinnangul on kaitsja tehtud toimingud süüdistatava huvide kaitsmiseks Riigikohtu

menetluses vajalikud ja nendeks kulunud aeg põhjendatud. Samuti on kaitsja tunnitasu mõistliku

suurusega. Kuna Riigikohus jätab prokuröri määruskaebuse rahuldamata, tuleb nimetatud

menetluskulu KrMS § 187 lg 2 alusel E. V-ile hüvitada.

(allkirjastatud digitaalselt)