3-2-1-33-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-33-16

Otsuse kuupäev

Tartu, 18. mai 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Henn Jõks ja Ants Kull

Kohtuasi

Danske Bank A/S-i hagi Osaühingu KORNER AK ja

Andrei Krasnovi vastu 50 000 euro saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 16. detsembri 2015. a otsus

tsiviilasjas nr 2-14-18750

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Osaühingu KORNER AK ja Andrei Krasnovi

kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

41 705 eurot 70 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Danske Bank A/S (Eesti filiaali (registrikood

11488826) kaudu) (välismaa äriühingu registrikood

61126228), esindaja vandeadvokaat Rainer Kuulme

Kostja Osaühing KORNER AK (registrikood 11205248),

esindaja vandeadvokaat Geidi Sile

Kostja Andrei Krasnov, esindaja vandeadvokaat Geidi Sile

Asja läbivaatamise kuupäev

25. aprill 2016. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 16. detsembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-18750

osas, milles ringkonnakohus tühistas Harju Maakohtu 4. juuni 2015. a otsuse samas tsiviilasjas

ja tegi uue ostuse, millega rahuldas Danske Bank A/S-i hagi ja mõistis Osaühingult

KORNER AK ja Andrei Krasnovilt solidaarselt Danske Bank A/S-i kasuks välja 41 705 eurot

70 senti, jaotas ja määras kindlaks menetluskulud, tasaarvestas poolte vastastikused

menetluskulude nõuded, mõistis Osaühingult KORNER AK ja Andrei Krasnovilt Danske

Bank A/S-i kasuks välja menetluskulu 1761 eurot 71 senti ning kohustas neid maksma

menetluskuludelt viivist.

2. Jätta jõusse Harju Maakohtu 4. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-18750 osas, milles

maakohus jättis rahuldamata Danske Bank A/S-i hagi 12 018 euro 60 sendi saamiseks

(täitmisnõue).

3. Saata asi uueks lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule osas, millega ringkonnakohus

rahuldas Danske Bank A/S-i hagi ning mõistis Osaühingult KORNER AK ja Andrei Krasnovilt

solidaarselt välja 29 687 eurot 10 senti (kahju hüvitamise nõue) ning jaotas ja määras kindlaks

menetluskulud, tasaarvestas poolte vastastikused menetluskulude nõuded ning mõistis

Osaühingult KORNER AK ja Andrei Krasnovilt Danske Bank A/S-i kasuks välja menetluskulu

1761 eurot 71 senti ja kohustas neid maksma menetluskuludelt viivist.

4. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

5. Tagastada kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon Osaühingule KORNER AK.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Danske Bank A/S (hageja) esitas 9. mail 2014 Tartu Maakohtule hagiavalduse Osaühingu

KORNER AK (kostja I) ja Andrei Krasnovi (kostja II) vastu põhivõla 32 977 euro 57 sendi, viivise

11 086 euro 47 sendi ja kahjuhüvitise 5935 euro 96 sendi saamiseks. Hageja palus jätta

menetluskulud kostjate kanda ja mõista need kostjatelt välja. Lisaks palus hageja seada hagi tagamise

korras kostja II kinnistutele hüpoteegi hageja kasuks.

Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt sõlmisid 7. märtsil 2008 hageja ja kostja I

kasutusrendilepingu nr 280307KO (liisinguleping), mille alusel hageja omandas kostja I huvides

veesõiduki Regal 2665 Commodore koos lisavarustusega (vara) hinnaga 67 107 eurot 23 senti ning

andis selle kostja I kasutusse. Samal kuupäeval sõlmisid hageja ja kostja II käenduslepingu

nr KÄ-280307KO-1 (käendusleping), mille alusel kostja II käendas kostja I liisingulepingus

kokkulepitud kohustusi kuni 70 663 euro 91 sendi ulatuses. Hageja ja kostja I, keda esindas kostja II,

sõlmisid 6. novembril 2009 võla tasumise kokkuleppe, milles pooled kinnitasid, et kostja I võlgneb

hagejale liisingulepingu tähtajaks tasumata makseid kokku 5851 eurot 42 senti ning kohustub need

tasuma maksegraafiku järgi. Kuna kostja I jättis liisingumaksed tasumata, rikkudes sellega

liisingulepingut, ütles hageja 14. juulil 2010 liisingulepingu üles ja palus kostjal I vara tagastada.

Kuna vara ei antud vabatahtlikult tagasi, pöördus hageja selle saamiseks inkassoettevõtte poole.

Pärast liisingulepingu ülesütlemist selgus, et vara on võetud asitõendina kriminaalasja juurde ja seda

ei ole võimalik hagejale tagastada. Põhja Ringkonnaprokuratuur otsustas vara hagejale tagastada

15. detsembri 2010. a määrusega. BALTIC BOAT CENTER OÜ esitas 12. detsembril 2012 hagejale

akti, milles kirjeldas vara halba seisukorda ning pakkus selle müügihinnaks 14 000 eurot (km-ga).

Kuna vara tagasisaamisel oli selgunud, et paadil on vale HIN-kood, asuti seda müüma alles

28. detsembril 2012. Samal kuupäeval teatas hageja kostjatele, et ta on alustanud vara müüki

alghinnaga 14 000 eurot. Hageja teatas 4. juulil 2013 kostjatele, et vara müüdi hinnaga 11 666 eurot

67 senti (ilma km-ta) ning kuna vara müügi ajaks oli hagejal kostjate vastu 44 644 euro 24 sendi

suurune nõue, peavad kostjad hüvitama hagejale kümne päeva jooksul nõude ja vara müügihinna

vahe 32 977 eurot 57 senti. Hageja andis 2. septembril 2013 kostjatele võla tasumise uueks

tähtpäevaks 12. septembri 2013.

Kuna kostja I liisinguvõtjana ja kostja II käendajana ei ole tasunud hagejale põhivõlga 32 977 eurot

57 senti (sh enne liisingulepingu ülesütlemist tasumata maksete võlg ja lepingujääk), peavad nad

lisaks maksma viivist 11 086 eurot 47 senti ning hüvitama 5935 euro 96 sendi suuruse kahju (sh vara

tagasisaamise ja võla sissenõudmise kulud (inkassoettevõttele tasutud teenustasu) ning vara

transportimise ja säilitamise kulud). Hageja nõue muutus sissenõutavaks 14. juulil 2011, s.o üks aasta

pärast liisingulepingu ülesütlemist ega olnud hagi esitamise ajaks aegunud.

2. Kostjad vaidlesid hagile vastu ning palusid jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Vastuse ja kostjate hilisemate seisukohtade järgi on hagi aegunud ning nõuded ebaselged ja

tõendamata. Hageja ei erista liisingulepingu täitmise nõuet ja liisingulepingu ülesütlemisest tulenevat

kahju (kulutuste) hüvitamise nõuet, mis on teineteisest sõltumatud ja muutuvad sissenõutavaks

erinevatel alustel ja ajal. Hageja täitmisnõue aegus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1

ja § 154 järgi 31. detsembril 2013 kell 00.00. Samal ajal aegus TsÜS § 144 alusel ka viivisenõue.

Jääb arusaamatuks, kui suure osa hageja põhinõudest moodustab täitmisnõue. Hageja ei ole esitanud

selget väidet debitoorse võla suuruse kohta. Võla tasumise kokkuleppest tulenev kohustus muutus

sissenõutavaks enne liisingulepingu ülesütlemist. Lisaks oli hagejal õigus nõuda võla tasumise

kokkuleppe järgi kostjalt I kogu võla kohest tasumist, kui kostja I ei tasu maksegraafikus

kokkulepitud makseid tähtaegselt. Hageja ei ole oma täitmisnõuet tõendanud.

Ka hageja VÕS § 367 lg-test 1-3 tulenev liisinguesemega seotud kulude hüvitamise ja VÕS § 367 lg-

s 4 sätestatud lisakulude hüvitamise nõue on aegunud ja tõendamata. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 82

lg 7 järgi muutus hageja liisingulepingu ülesütlemisest tulenev varaga seotud kulude hüvitamise nõue

sissenõutavaks hiljemalt 14. augustil 2010, aegudes seega TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg 1 järgi

14. augustil 2013. Samal ajal aegusid TsÜS § 144 alusel ka kõrvalnõuded, s.o viivisenõue ja

VÕS § 367 lg-st 4 tulenev lisakulude hüvitamise nõue. Kui vara võõrandati alles pärast kaheaastast

viivitust, pidi see hageja süül olema kaotanud olulise osa oma väärtusest. Kostjad ei saanud mõjutada

asjaolu, et hageja hoidis vara väljas, mille tulemusena selle seisukord halvenes. Kahjuhüvitist tuleb

VÕS § 139 lg 1 või § 140 lg 1 alusel vähendada. Lisaks müüdi vara põhjendamatult madala hinnaga.

2014. a-l oli vaidlusaluse varaga võrreldav väikelaev müügis 37 500 euroga. Hageja VÕS § 367 lg 4

alusel esitatud lisakulude nõue on mõistlikult põhjendamata.

3. Tartu Maakohus rahuldas 15. mai 2014. a määrusega hagi tagamise taotluse ning seadis kostja II

kinnistutele ühishüpoteegi hageja kasuks. 20. mai 2014. a määrusega andis Tartu Maakohus tsiviilasja

kohtualluvuse järgi lahendamiseks üle Harju Maakohtule.

4. Harju Maakohus jättis 4. juuni 2015. a otsusega hagi aegumise tõttu rahuldamata ning kostjate

menetluskulud hageja kanda, mõistes viimaselt kostjate kasuks solidaarselt välja menetluskulu

1928 eurot 38 senti ja viivise alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. Lisaks

tühistas maakohus hagi tagamise.

Maakohtu otsuse kohaselt on hageja esitanud kostja I korduvate kohustuste võlast tekkinud

täitmisnõude (VÕS § 108 lg 1) ja liisingulepingu ülesütlemisest tuleneva kahjunõude (VÕS § 367).

Hagile lisatud arvutuste kohaselt on kostja I võlg kuni liisingulepingu ülesütlemiseni 12 018 eurot

60 senti (sh võla tasumise kokkuleppest tulenev nõue 4425 eurot 6 senti, maksegraafiku järgi

tasumata maksed 5957 eurot 37 senti, tähtaegselt tasumata kuumaksetelt arvutatud viivis 718 eurot

21 senti ja maksegraafiku järgi tasumata kindlustusmaksed 917 eurot 99 senti). Hagejal ei ole õigust

saada intressi 114 eurot 40 senti ajavahemiku eest liisingulepingu ülesütlemisest kuni nõude

arvutamiseni 3. augustil 2010 (VÕS § 367 lg 2). Täitmisnõude suurust tõendavad hageja kostjale I

esitatud arved jooksvate kuumaksete kohta, kindlustusmaksed ja võla tasumise kokkuleppest

tulenevad maksed ja viivis. Hageja liisingu- ja kindlustusmaksete nõuded muutusid sissenõutavaks

iga kuu (märtsist kuni juulini 2010) 15. kuupäevaks, nende nõuete kolmeaastane aegumistähtaeg

algas TsÜS § 154 kohaselt alates 1. jaanuarist 2011 kell 00.00 ning lõppes 31. detsembril 2013

kell 00.00. TsÜS § 144 järgi aegus koos põhikohustusest tuleneva nõudega ka kõrvalkohustusest

tulenev nõue, kuigi see ei oleks eraldi veel aegunud. Kuna hageja esitas hagi 9. mail 2014, on tema

täitmisnõue kostjate vastu aegunud.

Kostjad vaidlevad vastu nii hageja arvutatud lepingujäägi kui ka vara väärtuse suurusele selle

tagastamise ajal. Hageja ja kostja I olid sõlminud kasutusrendi tüüpi liisingulepingu ning hagejal

saaks olla vara ostmise finantseerimisest tulenev nõue 21 250 eurot 70 senti. Liisingulepingu lisaks

olevat maksegraafikut arvestades peaks lepingujääk olema 27 230 eurot 28 senti (sh tasumata

liisingumaksed alates liisingulepingu ülesütlemisest kuni liisingulepingu lõpuni ja vara

jääkmaksumus liisingulepingu lõpuks). Vara väärtusena tagastamise ajal ei saa lähtuda selle

väidetavast müügihinnast 11 666 eurot 67 senti (ilma km-ta), kuna hageja ei ole tõendanud, et ta

müüs vara sellise hinnaga ning see oli vara keskmine müügihind selle hagejale tagastamise ajal.

VÕS § 42 lg 1 alusel on tühine liisingulepingu üldtingimuste p 10.6 säte, mille kohaselt võõrandab

liisinguandja lepingu ülesütlemise korral vara ning rahuldab saadu arvel oma nõude liisinguvõtja

vastu ning kui saadud rahast ei piisa liisinguandja kogu nõude rahuldamiseks, tasub liisinguvõtja

puuduva osa kümne päeva jooksul liisinguandja nõude esitamisest arvates. Kostjate kohustuse

suuruse hindamisel tuleb lähtuda vara turuväärtusest tagastamise ajal, mitte vara müügihinnast.

Liisinguandja tüüptingumus, mille järgi ei võetaks liisinguandjale jääva vara väärtust liisinguandja

hüvitisenõude arvestamisel üldse arvesse või tehtaks seda ebamõistlikult väikeses ulatuses, on

VÕS § 42 lg 1 järgi teist poolt ebamõistlikult kahjustav ja tühine ka juhul, kui teine pool tegutseb

oma majandus- või kutsetegevuses. Poolte kokkuleppel või liisinguandja tüüptingimustes võib

lähtuda vara tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt vara turuväärtusest ja liisinguandjal on

kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud vara uuel võõrandamisel

parim ja kiireim tulemus. Vara võõrandamise tähtaeg peab olema mõistlik ja põhjendatud, arvestades

mh vara olemust ja väärtuse võimalikku langust aja möödudes. Hageja vara väärtuse määramine ei

vasta eeltoodud kriteeriumidele. Vara väärtuse tõendamise koormus on hagejal.

Vaidlusalune vara tuleb lugeda hagejale tagastatuks hiljemalt 2010. a lõpuks, kui see Põhja

Ringkonnaprokuratuuri 15. detsembri 2010. a määruse alusel hagejale tagastati. Hageja hindas vara

detsembris 2012, s.o alles kahe aasta pärast. Vara tagastamise ja selle hindamise vaheline aeg oli

ebamõistlikult pikk ning hindamise ajaks oli vara väärtus oluliselt vähenenud põhjustel, mille eest

kostjad ei vastuta, sest vara oli hageja valduses. Hageja ei ole põhjendanud ja tõendanud, et vara

seisukord oleks halvenenud kostjate tegevuse või tegevusetuse tõttu. Seega ei saa vara turuväärtuse

väljaselgitamisel lähtuda hageja nimetatud müügihinnast ega vara 12. detsembri 2012. a

hindamisaktist. Liisingueseme väärtust selle tagastamise ajal võib tõendada ka ajaliselt hilisemate

müügikuulutustega. Kuna vara hariliku väärtuse kohta 2010. a lõpus ei ole tõendeid ning hageja

esitatud hilisemad andmed seda usaldusväärselt ei tõenda, tuleb lähtuda kostjate esitatud

müügikuulutusest, millest nähtuvalt müüdi 2014. a-l vaidlusaluse varaga sarnast vara 37 500 euroga.

Vara väärtus selle hagejale tagastamise ajal kattis vara ostmiseks tehtud kulud (VÕS § 367 lg-d 1-3),

mistõttu on hageja liisingukulude hüvitamise nõue põhjendamata.

Liisingulepingu ülesütlemisest tingitud hageja kulude hüvitamise nõue (VÕS § 367 lg-d 1-3) on ka

aegunud. Kuna liisingulepingu ülesütlemisest tekkiva liisinguandja kulutuste hüvitamise kohustuse

täitmise tähtpäeva ei ole kindlaks määratud, muutub liisinguandja nõue sissenõutavaks mõistliku aja

jooksul pärast lepingu ülesütlemist (VÕS § 82 lg 3 ja lg 7 kolmas lause). Mõistliku aja pikkus sõltub

mh liisinguandja kulutuste kindlakstegemisele mõistlikult kuluvast ajast. Liisingulepingu

ülesütlemise ajal, 14. juulil 2010 pidi hageja teadma vähemalt vara ostuhinna ja selle finantseerimise

kulude ning liisingulepingu ülesütlemise järgse aja eest tasumata jäänud liisingumaksete suurust. Vara

turuväärtuse kindlakstegemisele ei oleks pidanud kuluma kalendriaastat. Hageja ei ole põhjendanud,

miks ei olnud võimalik vara võõrandada enne 2,5 aasta möödumist vara tagastamisest. Ei ole

tõendatud, et vara müüki takistas vara vale HIN-kood. Hagejal pidi vähemalt kolme kuu jooksul

alates vara tagastamisest olema võimalik määrata tagastatud vara harilik väärtus ning teha kindlaks

oma kulutused VÕS § 367 lg-te 1-3 järgi. Hagejal ei olnud takistusi esitada kostjate vastu nõue enne

TsÜS §-s 146 sätestatud kolmeaastase aegumistähtaja möödumist, s.o enne 15. märtsi 2014.

TsÜS § 144 järgi on aegunud ka VÕS § 367 lg-s 4 sätestatud lisakulude nõue vara sissenõudmise,

transportimise ja säilitamise eest ja viivise nõue.

Kostjate lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikuks kuluks tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 175 lg 1 järgi on 1874 eurot 38 senti (15,25 töötundi × tunnitasu 122 eurot 91 senti). Lisaks

on kostjate kuluks riigilõiv 50 eurot ja äriregistri andmete väljatrüki kulu 4 eurot. Seega peab hageja

hüvitama kostjatele kokku 1928 eurot 38 senti ning maksma viivist VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud

määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.

5. Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi

rahuldada ja mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 50 000 eurot, sh põhivõlg 27 230 eurot

32 senti, viivis 11 086 eurot 47 senti, vara transpordi ja säilitamise kulu 5786 eurot 41 senti ja

inkassoettevõtte teenustasu 5896 eurot 80 senti ning jätta menetluskulud solidaarselt kostjate kanda

või saata asja uueks lahendamiseks maakohtule.

Apellatsioonkaebuse kohaselt leidis maakohus valesti, et hagi on aegunud. Hageja ei nõudnud hagis

enne liisingulepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud osamakseid. Hageja esitas hagi

VÕS § 367 lg-te 1-4 alusel vara jääkväärtuse ehk tasumata ostuhinna ning vara transpordi, säilitamise

ja sissenõudmise kulutuste hüvitamiseks, mis muutusid sissenõutavaks pärast liisingulepingu

ülesütlemist. Maakohus eksis ka vara turuväärtuse tuvastamisel.

6. Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ning palusid jätta maakohtu otsuse muutmata ja

menetluskulud hageja kanda.

Kostjate arvates nõudis hageja maakohtus nii debitoorse võla tasumist kui ka kulude hüvitamist ning

apellatsioonkaebuse väited ja hagi tõlgendused on meelevaldsed ja uued. Kostjad ei anna nõusolekut

hagi muuta. Maakohus täitis selgitamiskohustust, mistõttu ei saanud aegumise kohaldamine tulla

hagejale üllatuslikult. Maakohus tuvastas õigesti vara väärtuse tagastamise ajal.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 16. detsembri 2015. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue

otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt ning mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja

41 705 eurot 70 senti, jättes kostjatelt välja mõistmata 8294 eurot 30 senti. Ringkonnakohus muutis

menetluskulude jaotust, jättes 83% menetluskuludest solidaarselt kostjate kanda ja 17% hageja kanda

ning mõistes kostjatelt pärast menetluskulude tasaarvestamist hageja kasuks välja menetluskulu

1761 eurot 71 senti ja viivise alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt tuvastas maakohus õigesti, et hageja ja kostja I sõlmisid

liisingulepingu kasutusrendina. Maakohus eristas põhjendatult kostja I korduvate kohustuste võlast

tekkinud täitmisnõuet (VÕS § 108 lg 1) ja liisingulepingu ülesütlemisest tulenevat kahjunõuet

(VÕS § 367) ning tegi õigesti kindlaks kostja I kohustuste täitmisnõude suuruse 12 018 eurot 60 senti

(sh rendimaksed, intress, kindlustusmaksed ja võla tasumise kokkuleppest tulenevad maksed ning

viivis). Hageja on apellatsioonimenetluses selgitanud, et tema 50 000 euro suurune nõue sisaldab

järgmisi osi: ülesütlemisest kuni liisingulepingu lõpuni tasumata liisingumaksed 27 230 eurot

32 senti, vara transportimise ja säilitamisega seotud kulud 5747 eurot 25 senti, viivis alates 15. juulist

2010 kuni 9. maini 2014, millest hageja nõuab 11 086 eurot 47 senti, inkassokulud 5935 eurot

96 senti. Maakohus on õigesti leidnud, et lepingu ülesütlemise ajal oli lepingu jääk 27 230 eurot

32 senti. Samuti on põhjendatud maakohtu seisukoht, et vara tuleb lugeda tagastatuks hagejale

hiljemalt 2010. a lõpuks.

Pooled vaidlevad selle üle, millise mõistliku tähtaja jooksul pidi hageja tegema kindlaks vara

turuväärtuse ja millal muutus sissenõutavaks hageja tasunõue kostjate vastu. Hageja esitas kostjale I

liisingulepingu ülesütlemise avalduse ja vara tagastamise nõude 14. juulil 2010. Kostjad ei vaidle

vastu, et hageja nõue muutus sissenõutavaks 15. juulil 2010. Vara asukoha väljaselgitamise ja nõude

suuruse hindamise mõistliku tähtaja määramisel tuleb arvestada VÕS § 7 lg-s 2 sätestatut. Hageja on

selgitanud, et pärast liisingulepingu ülesütlemist ja vara tagastamise nõude esitamist selgus, et vara

oli asitõendina hoiul Põhja Prefektuuris, ning vara oli võimalik saada tagasi alles 15. detsembril 2010.

Seega pöördus hageja ise või inkasso vahendusel politsei poole, kes otsustas vara tagastada. Kuna

vaidlusaluseks varaks on veesõiduk, tuleb mõistliku aja hulka arvata ka ajavahemik selle

vettelaskmiseni. Üldteada asjaoluna on Eestis võimalik väikelaeva sõidukõlbulikkust kontrollida

tema vettelaskmisega aprilli lõpust mai alguseni. Eeldades, et paat oli võimalik lasta vette 2011. a mai

esimese nädala jooksul, pidi hiljemalt 7. mail 2011 selguma vara seisukord ning hageja pidi arvutama

välja kostjalt nõutavate kulude suuruse. Selleks võis kuluda koos probleemide analüüsiga kolm

päeva. Edasi tulnuks nõue saata kostjale I, selle kättesaamiseks oleks kulunud lihtpostiga kolm päeva.

Seega pidanuks kostja I saama võla tasumise teate 13. mail 2011.

Kuna liisinguleping ei reguleerinud nõuete rahuldamise tähtaega vara tagastamata jätmise korral,

tulnuks analoogia korras kohaldada lepingu p-s 10.6 sätestatud tähtaega või lugeda VÕS § 114 lg 1

kolmanda lause alusel täiendavaks mõistlikuks tähtajaks kümme päeva. Kuna kostja I nõude

rahuldamise mõistlikuks tähtajaks tuleb lugeda kümme päeva teate saamisest, pidi kostja I tasuma

võla hiljemalt 23. mail 2011. Hageja võimalik nõue muutunuks alates 24. maist 2011 sissenõutavaks

ja aegunuks 24. mail 2014 isegi siis, kui hageja ei esitanud kostjatele nõuet liisingulepingu p 10.6

järgi. Kuna hagi esitati 9. mail 2014, ei ole hageja nõue aegunud ning kostjatelt tuleb solidaarselt

välja mõista vara soetamise finantseerimisega seotud kulu 27 230 eurot 32 senti.

Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et liisingulepingu p 10.6 on tühine osas, milles see ei arvesta

liisingueseme turuväärtust selle tagastamise hetkel, vaid sõiduki müügihinda.

Hageja esitatud vara hindamise 12. detsembri 2012 aktiga on tõendatud, et vara oli halvas

seisukorras, halvasti hoitud ja hooldamata, selle mootor ja muud seadmed olid katki või puudu, ahtris

olev HIN-kood võltsitud. Vara hindaja pakkus selle müügihinnaks 14 000 eurot (km-ga). Ei ole

tõendatud, et vara seisukord halvenes pärast selle hagejale tagastamist. Kostjad ei ole tõendanud, et

hageja hoidis vara pärast selle enda valdusesse saamist väljas. Hagejale esitatud arvetest nähtub, et

ajavahemikus 1. veebruar 2011 kuni 28. veebruar 2013 hoiti vara hallis, ning ei ole eluliselt usutav, et

varal tekkisid vigastused ajavahemikul, mil hagejal oli võimalik taastada valdus, kuni vara

hindamiseni. Hageja ei vastuta vara väärtuse vähenemise eest ajavahemikul lepingu ülesütlemisest

kuni vara valduse taastamiseni (VÕS § 367 lg 2).

Maakohus leidis põhjendatult, et hageja ei ole tõendanud, et vara müüdi hagis märgitud hinnaga.

Samas ei ole oluline, kas hageja selle hinnaga vara võõrandas, kui vara turuväärtuse saab kindlaks

määrata. Vaidlusaluse vara turuhinda tõendab hageja esitatud 12. detsembri 2012 hindamisakt, millest

nähtuvalt on vara väärtuseks 14 000 eurot koos käibemaksuga, s.o 11 666 eurot 67 senti ilma

käibemaksuta. Aktis on kirjeldatud vaidlusalusel varal esinevaid kahjustusi ja sellest on võimalik

järeldada vara turuhinda. Asjaolu, et samasuguste tehniliste näitajatega vara oli 2014. a-l müügis

37 500 euroga ja vaidlusalune vara maksis 2008. a-l 56 870 eurot 53 senti (km-ta), ei välista vara

väärtuse vähenemist ega muuda ebausutavaks hindamisaktis märgitud vara hinda. Kostjate esitatud

müügipakkumine kajastab küll sama marki väikelaeva müügipakkumist, kuid selles ei ole arvestatud

vaidlusaluse vara puudustega. Seetõttu ei ole müügipakkumise alusel võimalik tuvastada, et

vaidlusaluse halvas seisukorras vara hind võis olla kõrgem.

Kostjatele saadetud hageja kirjadega on tõendatud, et ta teavitas kostjaid vara alghinnaga

14 000 eurot müümisega alustamisest 28. detsembril 2012. Seega kaasati kostjad müügiprotsessi.

Hageja on selgitanud, et vara pandi müüki alles 28. detsembril 2012, sest vara tagastamisel selgus, et

paadil oli vale HIN-kood. Koodi võltsitust kinnitab ka hindamisakt. Hageja ei ole lisaks põhistanud,

miks ja kui kaua see asjaolu vara müüki takistas, mistõttu ei saa nende väidete alusel väita, et vara

müük võttis põhjendatult kauem aega.

Vara müügiperiood (28. detsember 2012 kuni 29. mai 2013) võis vara eripära (veesõiduk) ja

aastaaega arvestades olla pikem, võrreldes teist liiki liisinguesemetega, nt sõiduautodega. Hageja ei

ole aga põhjendanud, miks alustati paadi müügiga alles 28. detsembril 2012. Mai keskpaigast 2011

kuni jaanuari lõpuni 2012 kulus 1,5 aastat. Isegi kui vara müügi aeg on põhjendamatult pikk, ei ole

alust kohaldada VÕS § 139 lg-t 1 või VÕS § 140 lg-t 1. Asjaoludest ei saa järeldada, et vara väärtus

vähenes pikema müügiaja tõttu.

Hagejal on VÕS § 367 lg 4 järgi õigus nõuda liisingulepingu ülesütlemisega seotud lisakulude

hüvitamist. Kuna hageja ei ole põhjendanud, miks ta alustas vara müügiga alles 28. detsembril 2012,

mistõttu hoiti vara 1,5 aastat, jääb selle ajavahemiku eest tekkinud hoiukulu kostjatelt välja

mõistmata. Põhjendatud on vara transpordi ja säilitamise kulu 3388 eurot 91 senti. Vara

väljanõudmise kulu (inkassoteenuse tasu) hüvitamise nõue jääb rahuldamata, kuna hageja ei ole

selgitanud, millist teenust inkassoettevõtja ja millise tunnihinnaga osutas. Hagist ei saa järeldada, et

see teenus oli vajalik ja aitas kaasa vaidluse lahendamisele, hageja ei ole kulude kandmise vajadust

põhistanud ega toimingute tegemist ka tõendanud.

Põhjendatud on hageja põhinõudelt arvutatud viivise nõue ning kostjatelt tuleb liisingulepingu ja

VÕS § 101 lg 1 p 6 alusel mõista solidaarselt välja 11 086 eurot 47 senti.

Kuna maakohtu otsus tühistatakse ja hagi rahuldatakse osaliselt, tuleb muuta ka menetluskulude

jaotust ja väljamõistetavate menetluskulude suurust. Hageja 50 000 euro suurusest nõudest

rahuldatakse 41 705 eurot 70 senti, s.o ca 83%. TsMS § 163 lg 1, § 171 lg 1 ning § 173 lg 4 alusel

jääb poolte maakohtus ja apellatsiooniastmes kantud menetluskuludest 83% solidaarselt kostjate

kanda ja 17% hageja kanda. Hagejalt tuleb kostjate kasuks välja mõista menetluskulu 479 eurot

29 senti ning kostjatelt hageja kasuks 2241 eurot. Tasaarvestuse tulemusena peavad kostjad

solidaarselt hüvitama hagejale menetluskulu 1761 eurot 71 senti ning maksma otsuse jõustumisest

kuni menetluskulude tasumiseni menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Kostjad esitasid kassatsioonkaebuse, milles paluvad ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja

uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Lisaks paluvad kostjad määrata kindlaks kassatsiooniastme

menetluskulud ja mõista hagejalt välja 1482 eurot.

Kostjad leiavad, et ringkonnakohus rikkus menetlusõiguse normi, kui võttis hagi rahuldamisel

arvesse hageja hilinenult esitatud uued väited ja võimaldas hagi muuta. Hageja nõudis maakohtus nii

debitoorse võla tasumist kui ka VÕS § 367 lg-s 1 sätestatud kulude hüvitamist. Kostjad ei ole hagi

muutmisega nõustunud. Enne apellatsioonkaebust ei avaldanud hageja, et ta ei nõua kostjatelt enne

liisingulepingu ülesütlemist tekkinud (debitoorse) võla tasumist või on vara müügist saadu arvestanud

debitoorse võla katteks. Apellatsioonkaebuses esitatud arvutused on vastuolulised ja erinesid

maakohtus esitatud väidetest.

Ringkonnakohus tuvastas valesti VÕS § 367 lg-s 1 sätestatud kulude hüvitamise nõude

sissenõutavaks muutumise aja ja aegumistähtaja alguse ning järeldas ekslikult, et hageja nõue ei ole

aegunud. Õige ei ole ringkonnakohtu seisukoht, et kohustuse sissenõutavaks muutumise aeg sõltub

nõude esitamisest kohustatud isikule. Piisab, et võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist

(TsÜS § 147 lg 2, VÕS § 82 lg 7), ei ole oluline, kas võlausaldaja üldse teadis või pidi teadma

nõudest ja selle sissenõutavusest. Samuti ei ole õige, et kohustuse sissenõutavaks muutumine sõltub

täiendava mõistliku tähtaja möödumisest. Täiendava tähtaja andmine peatab TsÜS § 167 lg 2 järgi

aegumise, kuid see ei lükka aegumistähtaja algust edasi. Hagi piire ületades on ringkonnakohus

leidnud, et hagejal võis kuluda nõude arvutuste tegemiseks kolm päeva ja kostjale saatmiseks samuti

kolm päeva. Nõude sissenõutavaks muutumise eelduseks ei ole asjaolu, et selle täpne suurus on välja

arvutatav. Hageja teadis vara ostuhinna finantseerimise kulude ja liisingulepingu ülesütlemise järgse

aja eest tasumata liisingumaksete suurust juba liisingulepingu ülesütlemise ajal. Mõistlik aeg

VÕS § 367 lg-s 1 sätestatud nõude suuruse kindlakstegemiseks lõppes vara arestimisest teada

saamisest. Väide, et turuväärtuse kindlakstegemiseks tuli väikelaev vette lasta, esitati hilinenult ja

kostjad olid sellele vastu vaielnud, mistõttu ei võinud ringkonnakohus sellega arvestada. Kui hageja

VÕS § 367 lg 1 alusel esitatud nõue koosneb ostuhinna ja selle finantseerimise kuludest ulatuses,

milles need ei olnud tasutud liisingumaksetega kaetud ja sellest ei ole mahaarvamisi tehtud, ei ole

oluline vara väärtus ega selle kindlakstegemiseks vajalik aeg.

Ringkonnakohus on VÕS § 367 lg 1 alusel esitatud nõude suuruse arvutamisel eksinud, sest

tuvastades kasutusrendi tüüpi liisingulepingu sõlmimise, arvutati hageja nõue kapitalirendilepingutele

omaselt (s.o kõik tasumata osamaksed, sh jääkmaksumus). Kasutusrendi korral tuleb eeldada, et vara

omandiõigus jäi hagejale ja hüvitis pidanuks olema jääkmaksumuse võrra väiksem. Ringkonnakohus

tuvastas valesti 12. detsembri 2012. a hindamisakti alusel vara seisukorra ja turuväärtuse

15. detsembril 2010. See akt ei tõenda vara väärtust selle tagastamise ajal, vaid on üksnes

ostupakkumus. Ringkonnakohus pidas alusetult kostjate esitatud müügikuulutust ebausaldusväärseks

tõendiks.

Lisaks on ringkonnakohtu otsuse resolutsioon ja põhjendused vastuolulised, sest kuigi põhjenduste

järgi tuleb hagi rahuldada 36 259 euro 70 senti ulatuses, on resolutsiooniga mõistetud kostjatelt välja

41 705 eurot 70 senti. Ringkonnakohus leidis, et hageja nõue muutus sissenõutavaks 24. mail 2011,

kuid mõistis viivise välja alates 15. juulist 2010.

9. Hageja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata ning

menetluskulud kostjate kanda, mõistes nendelt välja hageja kassatsiooniastme menetluskulu

400 eurot.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada

materiaalõiguse normi vale kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, milles

ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja tegi uue ostuse, millega rahuldas hagi, jaotas ja määras

kindlaks menetluskulud, tasaarvestas poolte vastastikused menetluskulude nõuded, mõistis kostjatelt

hageja kasuks välja menetluskulu ning kohustas kostjaid maksma hagejale menetluskuludelt viivist.

Hageja täitmisnõude osas jätab kolleegium TsMS § 691 p 5 alusel jõusse maakohtu otsuse. Hageja

kahju hüvitamise nõude ning menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas tuleb asi

TsMS § 691 p 2 alusel saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus

rahuldatakse osaliselt.

11. Hageja palus maakohtule esitatud hagis mõista kostjatelt koos viivisega välja kokku 50 000 eurot.

Maakohus jättis hagi aegumise tõttu rahuldamata. Ringkonnakohus, tühistades hageja

apellatsioonkaebuse alusel maakohtu otsuse, tegi uue otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt ja mõistis

kostjatelt hageja kasuks välja 41 705 eurot 70 senti, jättes hagi rahuldamata 8294 euro 30 sendi

ulatuses. Kostjad esitasid kassatsioonkaebuse, milles paluvad ringkonnakohtu kogu otsuse tühistada.

Samas nähtub kassatsioonkaebuse sisust kostjate soov kontrollida ringkonnakohtu otsust üksnes osas,

millega hagi rahuldati. Kostjate taotluseks ei saa mõistlikult võttes olla see, et kolleegium kontrolliks

ringkonnakohtu otsust mh osas, mis tehti kostjate kasuks. Hageja ei ole ringkonnakohtu otsust

vaidlustanud. Kooskõlas TsMS § 688 lg-s 1 sätestatuga kontrollib kolleegium ringkonnakohtu otsust

üksnes osas, mille peale on kaevatud. Eeltoodut arvestades leiab kolleegium, et ringkonnakohtu otsus

on TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud osas, milles ringkonnakohus jättis hagi rahuldamata ja

kostjatelt 8294 eurot 30 senti välja mõistmata.

12. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja sõlmis 7. märtsil 2008 kostjaga I liisingulepingu, mille

esemeks oli veesõiduk Regal 2665 Commodore hinnaga 67 107 eurot 23 senti, ja kostjaga II

käenduslepingu kostja I kohustuste täitmise tagamiseks vastutuse maksimummääraga 70 663 eurot

91 senti. Pooled ei vaidle ka selle üle, et hageja andis vara otsese valduse kostjale I üle 14. märtsil

2008 ning et kostja I rikkus liisingulepingut, mistõttu ütles hageja liisingulepingu 14. juulil 2010 üles

ja nõudis vara tagasi, kuid kostja I ei tagastanud seda. Kassatsiooniastmes ei vaidle pooled ka selle

üle, et hageja sai vara tagasi detsembris 2010 ning et vara oli müügis ajavahemikul 28. detsembrist

2012 kuni 29. maini 2013. Hageja esitas kostja I kui põhivõlgniku ja kostja II kui käendaja vastu hagi

9. mail 2014.

13. Kohtud tuvastasid, et hageja ja kostja I sõlmisid liisingulepingu kasutusrendina. Kolleegiumil ei

ole alust asuda teistsugusele seisukohale (TsMS § 688 lg-d 3 ja 4). Kolleegium järgib oma varasemat

seisukohta, et olukorras, kus liisinguandja ütleb liisingulepingu erakorraliselt üles, võivad

liisinguandjal liisinguvõtja vastu olla järgmise nõuded: 1) enne lepingu lõppemist sissenõutavaks

muutunud liisingumaksete (sh intressi) tasumise nõue VÕS § 108 lg 1 alusel; 2) lepingu

ülesütlemisega seotud krediidikulude hüvitamise nõue (VÕS § 367 lg-d 1-3); 3) lepingu

ülesütlemisest tingitud lisakulu hüvitamise nõue (VÕS § 367 lg 4) (Riigikohtu 17. veebruari 2016. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-15, p 12). Krediidikulude hüvitamise nõue ja lisakulude hüvitamise

nõue on liisinguvõtja kohustuse rikkumisel põhinevad kahju hüvitamise nõuded (Riigikohtu 11. juuni

2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-14, p 26).

Samuti järgib kolleegium oma varasemat seisukohta, et liisinguandja nõuete aegumise hindamisel

tuleb eristada enne lepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud maksetest tulenevaid nõudeid ja

pärast ülesütlemist sissenõutavaks muutunud nõudeid ning arvutada aegumist selle järgi, millise

nõude hageja on esitanud (Riigikohtu 17. veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-15, p 12).

VÕS § 108 lg 1 alusel esitatud enne liisingulepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud

osamaksetena tasutavate liisingumaksete täitmisnõude aegumisele kohaldub TsÜS § 154 lg 1, mille

järgi algab aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub

sissenõutavaks (vt ka Riigikohtu 17. veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-15, p 12).

Liisingulepingu ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud nõuete puhul tuleb aga juhinduda

TsÜS § 147 lg-st 1, mille järgi algab nõude aegumine selle sissenõutavaks muutumisega (Riigikohtu

12. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-08, p 11; 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-153-10, p 12; 4. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-14, p 12). Liisingulepingu

käendamisest tulenevad nõuded käendaja vastu (VÕS § 145) hakkavad aeguma samal ajal kui samad

nõuded põhivõlgniku vastu (Riigikohtu 20. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-09, p 10).

14. Kuna pooled vaidlevad selle üle, kas hageja nõuded on aegunud, pidid kohtud tegema esmalt

kindlaks, millised nõuded hageja kostjate vastu esitas.

Maakohus leidis, et hageja esitas kostjate vastu liisingulepingu täitmisnõude (VÕS § 108 lg 1) ning

kahju hüvitamise nõude liisingulepingu ülesütlemisega seotud krediidikulude (VÕS § 367 lg-d 1-3) ja

lepingu ülesütlemisest tingitud lisakulude (VÕS § 367 lg 4) saamiseks. Maakohtu otsuse kohaselt

nõudis hageja mh enne liisingulepingu ülesütlemist tasumata maksete võlga, mis on kokku

12 018 eurot 60 senti. Ringkonnakohus leidis, et maakohus eristas põhjendatult kostja I korduvate

kohustuste võlast tekkinud täitmisnõuet ja liisingulepingu ülesütlemisega seotud kahjuhüvitise nõuet

ning määras õigesti täitmisnõude suuruseks 12 018 eurot 60 senti. Samas leidis ringkonnakohus, et

hageja ei nõua enne liisingulepingu ülesütlemist tasumata osamakseid. Seejuures heitis

ringkonnakohus maakohtule ette selgitamiskohustuse rikkumist.

Kolleegiumi arvates on põhjendamatu ringkonnakohtu seisukoht, et maakohus jättis

selgitamiskohustuse täitmata. Maakohtu seisukohta, et hageja esitas kostjate vastu debitoorse võla

tasumise nõude, kinnitavad hageja maakohtule esitatud selgitused. Viidates nõude võimalikule

aegumisele, palus maakohus 25. septembril 2014 hagejal täpsustada oma nõuete koosseisu ja

kujunemist (I kd, tl 153-154). Hageja selgitas 2. oktoobril 2014 tõenditele viidates mh, et kostjate

võlg sisaldab jääki ning tasumata kõrvalkulusid ja kuumakseid, sh võla tasumise kokkuleppest

tulenevaid makseid (I kd, tl-d 162-164 ja 173-182). Maakohus palus 6. novembril 2014 hagejal uuesti

selgitada ja tõendada enne liisingulepingu ülesütlemist tekkinud täitmata kohustuste täitmise nõuet

(II kd, tl 1). Hageja 17. novembril 2014 maakohtule antud selgitustest ja 4. mai 2015. a

istungiprotokollist nähtub, et hageja nõuab kostjatelt mh debitoorset võlga (II kd, tl-d 9, 60-61).

Kolleegium leiab, et selgitades hagejale korduvalt õiguslikku olukorda ja paludes nõudeid täpsustada,

on maakohus täitnud selgitamiskohustuse ja eelmenetluse ülesanded (TsMS §-d 351 ja 392).

TsMS § 392 lg 1 p 1 järgi on kohtul kohustus selgitada eelmenetluses välja hageja nõuded, kuid see

säte ei pane kohtule kohustust selgitada hagejale hagi eseme muutmise vajadust, st seda, millise

nõude esitamine aitaks hagejal paremini saavutada tema soovitud eesmärki (Riigikohtu 13. aprilli

2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-181-15, p 57; 10. juuni 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-09,

p 11).

Ringkonnakohus arvestas alusetult hageja apellatsioonkaebuses avaldatut, mille järgi ta ei nõua

kostjatelt enne liisingulepingu ülesütlemist tekkinud (debitoorse) võla tasumist. Apellatsioonkaebuse

väitega, et hagis ei nõuta enne liisingulepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud võlga, muutis

hageja oma nõude aluseks olevaid asjaolusid. TsMS § 376 lg 1 kohaselt võib hageja muuta hagi eset

või alust pärast hagi menetlusse võtmist ja kostjale kättetoimetamist üksnes kostja või kohtu

nõusolekul. Kostja nõusolekut eeldatakse, kui ta ei esita hagi muutmisele viivitamata vastuväidet.

Kostjad on apellatsioonkaebusele vastates selgelt märkinud, et nad ei nõustu hagi muutmisega (II kd,

tl 97 pöördel). Ringkonnakohus ei ole esitanud otsuses mõjuvat põhjust, mis oleks andnud kohtule

õiguse nõustuda hagi muutmisega TsMS § 376 lg 2 järgi. Kolleegiumi hinnangul ei ole tegemist

väidete täiendamise või parandamise ega nõuete suurendamise, vähendamise, laiendamise või

kitsendamisega, mis ei ole hagi muutmiseks TsMS § 376 lg 4 p-de 1 ja 2 järgi. Samuti ei nähtu

ringkonnakohtu otsusest ega hageja apellatsioonkaebusest asjaolusid, mis andnuks ringkonnakohtule

alust hageja apellatsioonkaebuses esitatuga arvestada (TsMS § 652 lg-d 3-5). Kolleegium leiab, et

kuna hageja väitis, et tema haginõue ei sisalda debitoorset võlga ja koosneb üksnes vara

omandamiseks tehtud kuludest ja hilisematest lisakuludest, esimest korda alles apellatsioonkaebuses,

oleks ringkonnakohus pidanud jätma selle tähelepanuta.

Ringkonnakohus, jättes hageja täitmisnõude rahuldamise osas otsuse põhjendamata, on rikkunud

oluliselt menetlusõiguse normi (TsMS § 669 lg 1 p 5). Kolleegiumil on võimalik rikkumine ise

kõrvaldada ning jätta täitmisnõude osas jõusse maakohtu otsus. Maakohtu otsuse kohaselt on hageja

kostjatelt nõutud debitoorne võlg 12 018 eurot 60 senti. Maakohus on kooskõlas TsÜS § 154 lg-ga 1

leidnud, et hageja enne liisingulepingu ülesütlemist tekkinud võla nõue on aegunud (otsuse p 13).

15. Pooled vaidlevad ka hageja kahju hüvitamise nõude, st lepingu lõppemisega seotud

krediidikulude hüvitamise (VÕS § 367 lg-d 1-3) ja lisakulude hüvitamise (VÕS § 367 lg 4) nõude

aegumise üle. Seega pidid kohtud tegema kindlaks, millal muutus kahju hüvitamise nõue

sissenõutavaks (TsÜS § 147 lg 1).

Nii TsÜS § 147 lg 2 kui ka VÕS § 82 lg 7 esimese lause kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks,

kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 82 lg 7 sätestab veel, et kui lepingust ei

tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse

täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja

see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist pärast mõistlikult

vajaliku aja möödumist pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades

eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust (VÕS § 82 lg 3). Eelnevast järeldasid kohtud

õigesti, et kuna seadus ei sätesta liisinguandja lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise

nõude esitamise tähtaega, tuleb hageja kahju hüvitamise nõude lahendamiseks hinnata, kas hageja

esitas need mõistliku aja jooksul pärast liisingulepingu ülesütlemist. Kolleegium on varem selgitanud,

et mõistliku aja pikkus sõltub mh liisinguandja kulutuste kindlakstegemisele mõistlikult kuluvast

ajast ning kulutuste hüvitamise sissenõutavaks muutumine ei eelda, et liisinguandja nõuaks kulude

hüvitamist kohtuväliselt (Riigikohtu 20. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-09, p 10).

Maakohtu seisukoha järgi muutus hageja kahju hüvitamise nõue sissenõutavaks pärast kolme kuu

möödumist vara tagasisaamisest 15. detsembril 2010, ning kuna hageja esitas kahju hüvitamise nõude

alles 9. mail 2014, on see aegunud. Ringkonnakohus leidis, et hageja kahju hüvitamise nõue muutus

sissenõutavaks 24. mail 2011, mistõttu ei ole see aegunud. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus ei

ole oma seisukohta põhjendanud kooskõlas TsMS § 654 lg-tes 4 ja 5 sätestatuga.

Ringkonnakohus on vastuolus TsMS § 436 lg-tes 2-4, TsMS § 230 lg-tes 1 ja 2 ning TsMS § 231 lg-

s 1 sätestatuga leidnud, et vara eripära arvestades tuleb nõude suuruse hindamise mõistliku aja hulka

arvata ajavahemik vara tagasisaamisest kuni selle sõidukõlbulikkuse kontrollimiseks vettelaskmiseni.

Ringkonnakohus leidis, et üldteada asjaoluna saab Eestis väikelaeva sõidukõlbulikkust kontrollida

vettelaskmisega aprilli lõpus, mai alguses. Lisaks lähtus ringkonnakohus eeldusest, et vara oli

võimalik lasta vette 2011. a maikuu esimese nädala jooksul.

TsMS § 230 lg 1 esimese lause kohaselt peab üldjuhul hageja tõendama neid asjaolusid, millele ta

oma nõudes tugineb. Tõendeid esitavad TsMS § 230 lg 2 järgi menetlusosalised, kellele kohus võib

teha ettepaneku esitada lisatõendeid. Hageja väitel ei olnud vara turuväärtust võimalik määrata

kindlaks enne maid 2011, sest selleks oli vaja veesõiduk vette lasta, et selgitada välja kere seisukord

(vt nt II kd, tl 85). Samas ei ole hageja esitanud tõendeid selle kohta, et enne maid 2011 ei olnud

võimalik vaidlusalust väikelaeva vette lasta. TsMS § 231 lg 1 järgi ei ole vaja tõendada asjaolu, mida

kohus loeb üldtuntuks. Üldtuntuks võib kohus lugeda asjaolu, mille kohta saab usaldusväärset teavet

menetlusvälistest allikatest. Kolleegium rõhutab, et asjaolu TsMS § 231 lg 1 alusel üldtuntuks

lugemisel tuleb kohtuotsuses märkida, mille põhjal kohus selleni jõudis, ja enne võimaldada pooltel

avaldada selle asjaolu kohta seisukohta (Riigikohtu 8. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

156-11, p 37). Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, mille alusel luges ringkonnakohus üldtuntud

asjaoluks, et väikelaeva sõidukõlbulikkust saab kontrollida vettelaskmisega aprilli lõpus, mai alguses.

Isegi juhul, kui väikelaeva väärtuse kindlaksmääramiseks tuleb see tingimata vette lasta, ei ole

põhjendatud järeldus, et üldtuntud asjaoluna saab selle sõidukõlbulikkust kontrollida alles alates

aprillikuu lõpust. Asja materjalidest ei nähtu, et ringkonnakohus oleks pooltega neid asjaolusid

arutanud. Ringkonnakohus ei ole otsuses märkinud, miks ta ei arvesta kostjate vastuväitega (II kd,

tl 99 pöördel), mille kohaselt on hageja väide, et vara väärtuse kindlaksmääramine eeldas vara

vettelaskmist ja seda ei olnud võimalik teha enne maid 2011, esitatud hilinenult ega ole usutav. Lisaks

ei ole ringkonnakohus põhjendanud, miks tuleb eeldada, et vara oli võimalik lasta vette alles 2011. a

maikuu esimese nädala jooksul ning et alates vara vettelaskmisest võis hagejal kuluda kostjate

hüvitatavate kulude hindamiseks kolm päeva, kostjale I nõude kättetoimetamiseks kolm päeva ja

nõude rahuldamiseks kümme päeva.

16. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul kooskõlas eeltooduga võtta põhjendatud

seisukoht, kas hageja VÕS § 367 alusel esitatud kahju hüvitamise nõue on aegunud. Kui

ringkonnakohus leiab, et hageja kahju hüvitamise nõue ei ole aegunud, peab ringkonnakohus selle

lahendama. Seejuures peab ringkonnakohus tegema uuesti kindlaks nõude suuruse, arvestades mh

VÕS § 367 lg-s 3 sätestatuga, mille kohaselt, kui liisinguandja jääb pärast lepingu ülesütlemist

liisingueseme omanikuks ja vara tagastatakse liisinguandjale, tuleb liisingueseme väärtus

liisinguandja nõudest maha arvata (Riigikohtu 12. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-

14, p 14). Selleks tuleb ringkonnakohtul tuvastada vara väärtus hagejale tagastamise ajal. Samuti

peab ringkonnakohus hindama VÕS § 367 lg-s 4 sätestatud kulude nõude põhjendatust, arvestades

vaidluse ulatust (otsuse p 11). Kolleegium rõhutab, et maakohtu otsuse tühistamise ja uue otsuse

tegemise korral peab ringkonnakohus hindama kõiki poolte maakohtu menetluses esitatud väiteid ja

vastuväiteid, samuti põhjendama tõendite ümberhindamist (TsMS § 654 lg 5 teine lause ja § 653).

17. Kuna hageja kahju hüvitamise nõue saadetakse ringkonnakohtule uueks lahendamiseks, otsustab

ringkonnakohus TsMS § 173 lg 3 teise lause ja TsMS § 174 lg 6 alusel ka menetluskulude jaotuse ja

kindlaksmääramise.

18. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb kaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4

esimese lause ja lg 8 esimese lause alusel tagastada kostjale I.

Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull