3-2-1-26-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-26-16

Määruse kuupäev

Tartu, 11. mai 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Henn Jõks, liikmed Ants Kull ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Narva linna avaldus J. S hooldusõiguse peatamiseks ja

N. S-ile eestkostja määramiseks. Esialgne õiguskaitse.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 8. veebruari 2016. a määrus tsiviilasjas

nr 2-15-3442

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

N. S-ile määratud esindaja määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Avaldaja Narva linn, volitatud esindaja Galina Vologdina

Puudutatud isik (laps) N. S, määratud esindaja vandeadvokaat

Anti Aasmaa

Puudutatud isik (vanem) J. S, esindaja vandeadvokaat Siret

Saks

Asja läbivaatamise kuupäev

11. aprill 2016. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 22. detsembri 2015. a ja Tartu Ringkonnakohtu 8. veebruari

2016. a määrus ning teha asjas uus määrus, millega jätta J. S avaldus Viru Maakohtu 5. märtsi

2015. a määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse tühistamiseks rahuldamata ja Viru

Maakohtu 5. märtsi 2015. a määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõu (hooldusõiguse

peatamine) jõusse.

2. Määruskaebus rahuldada.

3. Määrata OÜ-le Anti Aasmaa Advokaadibüroo riigieelarvest makstavaks tasuks N. S-ile

Riigikohtus osutatud riigi õigusabi eest 336 eurot (sh käibemaks). Saata määrus selles osas

täitmiseks Eesti Advokatuurile ning teadmiseks OÜ-le Anti Aasmaa Advokaadibüroo.

4. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo RASK riigieelarvest makstavaks tasuks J. S-le Riigikohtus

osutatud riigi õigusabi eest 264 eurot (sh käibemaks). Saata määrus selles osas täitmiseks Eesti

Advokatuurile ning teadmiseks OÜ-le Advokaadibüroo RASK.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Narva linn (avaldaja) esitas 4. märtsil 2015 avalduse, milles palus peatada J. S (puudutatud isik I,

ema) hooldusõiguse N. S-i (puudutatud isik II, laps) suhtes kuni hooldusõiguse peatamise aluse

äralangemiseni ning määrata selleks ajaks lapse eestkostjaks Narva linna. Samuti palus avaldaja

peatada menetluse ajaks ema hooldusõiguse esialgse õiguskaitse korras.

Avalduse kohaselt ravis psühhiaater 2004-2012 ema opioididest tingutud sõltuvust. Emal sündisid

2008 ja 2012 kaks poega. Alates 2012 on ema Narva linna jälgimisel, kuna tal on olnud oma kahe

lapse eest hoolitsemisega raskusi. Sellest alates on ema kandnud korduvalt vanglakaristust, kuid

sellele vaatamata ei ole ta eluviisi muutnud. Alates 31. maist 2014 viibisid lapsed turvakodus ning

avaldaja 12. juuni 2014. a avalduse alusel võttis Viru Maakohus 15. detsembri 2014. a otsusega emalt

laste hooldusõiguse.

Alates 2014. a juunist kannab ema karistust Harku ja Murru vanglas. 2. veebruaril 2015 sündis emal

kolmas laps (puudutatud isik II), kes paigutati terviseseisundi tõttu Ida-Tallinna Keskhaiglasse. Enne

lapse sündi 12. novembril 2014 esitas ema Harku ja Murru vanglale taotluse, milles palus võimaldada

tal kasvatada peagi sündivat last emade ja laste osakonnas. 27. veebruaril 2015 otsustas Narva linn, et

ei anna emale selleks vangistusseaduse (VangS) § 54 lg 1 kohast nõusolekut, ja leidis, et laps tuleb

emast eraldada. Ema esitas seepeale Tallinna Halduskohtule kaebuse nii Narva linna otsuse kui ka

Harku ja Murru vangla tegevuse peale, millega tal ei võimaldatud elada lapsega emade ja laste

osakonnas (Tallinna Halduskohus tühistas 30. aprilli 2015. a otsusega Narva linna otsuse ja kohustas

Narva linna ema taotlust uuesti läbi vaatama).

Pärast lapse sündi on Narva linn veendunud, et ema ei suuda täita oma kohustusi lapse eest

hoolitsemisel ega tagada lapsele stabiilset turvalist elu. Ema on vanglas viibides korduvalt rikkunud

ravirežiimi ja jätnud ravimid võtmata, millega on ta teadlikult kahjustanud veel sündimata lapse

tervist. Laps sündis neonataalse abstinentsi sündroomiga ning laps vajab erihoolt ja

rehabilitatsiooniteenuseid, mida ei saa lapsele vanglas piisavalt osutada. Samuti ei suuda ema

metadooniravi tõttu adekvaatselt lapse eest hoolitseda. Seetõttu on lapse huvides ema hooldusõigus

peatada, et teha emaga pärast vanglast vabanemist lapse kasvatamise küsimuses koostööd.

2. Viru Maakohus rahuldas 5. märtsi 2015. a määrusega esialgse õiguskaitse avalduse, peatas kuni

asjas menetlust lõpetava määruse jõustumiseni ema hooldusõiguse ning määras Narva linna lapse

ajutiseks eestkostjaks.

3. Ema esitas 15. mail 2015 avalduse, milles palus tühistada esialgse õiguskaitse abinõu ja nõuda

Narva linnalt välja lapse terviseseisundit tõendavad dokumendid.

Avalduse kohaselt asus maakohus tõendeid vääralt hinnates seisukohale, et ema hooldusõigus tuleb

kohtumenetluse ajaks peatada. Laps ei vaja sellist erihoolt, mida ei saaks talle vanglas osutada.

Samuti ei ole kohus välja selgitanud, kas ema suudab lapse eest hoolitseda. Väikelapse huvides on

viibida koos emaga. Ema praegune seisund võimaldab tal lapse eest vanglas hoolitseda ja vanem ei

ohusta lapse tervist.

4. Viru Maakohus jättis 3. juuni 2015. a määrusega esialgse õiguskaitse tühistamise avalduse

rahuldamata.

5. Ema esitas 14. juulil 2015 uuesti avalduse, milles palus esialgse õiguskaitse abinõu tühistada,

nõuda Narva linnalt välja lapse terviseseisundit tõendavad dokumendid ning kohustada lapsele

määratud esindajal välja selgitama lapse viibimiskoha, kasvutingimused ja terviseseisundi andmed.

Avalduse põhjendused olid suuresti samad nagu 15. mai 2015. a avalduses.

6. Lapsele määratud esindaja palus jätta taotluse rahuldamata. Arvestada tuleb asjaoluga, et niivõrd

väike laps ei suuda vähimalgi määral vähendada iseseisvalt lapsevanemast lähtuvaid ohtusid.

Praeguses asjas ei pruugi perekonnaseaduse (PKS) § 135 lg-tes 1 ja 2 sätestatud muude abinõude

rakendamine eelduslikult olla perspektiivikas. Hooldusõiguse äravõtmine vanemate laste suhtes võib

viidata sellele, et ema ei ole sotsiaalselt suutlik oma lapsi kasvatama, arvestades tema pikaajalist

sõltuvust. Esialgse õiguskaitse meetmete kohaldamisel tuleb tagada, et lapse elukoht ei muutuks

kohtumenetluse kestel korduvalt ning tema kasvukeskkonnas tekiks stabiilsus.

7. Narva linn oli seisukohal, et esialgse õiguskaitse abinõu tühistamiseks ei ole alust. Kinnipeetav,

kes viibib emade ja laste osakonnas, tegeleb lapsega iseseisvalt. Vangla töötajad teevad pistelist

kontrolli. Ema käib praegu eesti keele kursustel, sotsiaalsete oskuste treeningutel ja samal ajal ka

töötab. Ema külastab psühhiaatrit ja täidab talle määratud raviplaani. Praegu ei ole selge, millises

seisundis on ema kohe pärast metadooni võtmist, kuna vangla psühhiaater ega meditsiiniosakond ei

ole andnud selle kohta selgitusi.

8. Viru Maakohus tühistas 22. detsembri 2015. a määrusega 5. märtsi 2015. a määrusega kohaldatud

esialgse õiguskaitse abinõu (hooldusõiguse peatamine) ja kohaldas omal algatusel esialgse

õiguskaitse korras järgmisi abinõusid. Maakohus kohustas Narva linna tagama, et alates

29. detsembril kella 16.00-st viibib laps viis kuud koos emaga kinnipidamisasutuses, ning esitama

koostöös kinnipidamisasutusega iga kuu 25. kuupäevaks aruande selle kohta, kuidas ema saab

hakkama lapse eest hoolitsemisega ja täidab oma kohustusi. Samuti kohustas maakohus ema jätkama

sõltuvusravi ning osalema võimaluse piires kinnipidamisasutuse pakutavatel tugiteenuste- ja

nõustamisüritustel ning koolitustel, et mh õppida, kuidas taastada ja säilitada lapsega emotsionaalset

sidet. Koos esialgse õiguskaitse kohaldamisega otsustas maakohus menetluse viieks kuuks peatada

ning kohustas kõiki teavitama kohut sellest, kui ema peaks selle aja jooksul kinnipidamisasutusest

vabanema.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on alla aastase lapse arengus iga päev määrava ja olulise

tähtsusega, mistõttu peab andma kontrollitud keskkonnas viibivale emale võimaluse näidata oma

oskusi ja tahet lapse kasvatamisel. Kuna lapse ema juurde lubamiseks on vaja Narva linna kui

eestkosteasutuse nõusolekut ja viimane ei ole siiani andnud, saab kohus esialgse õiguskaitse korras

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 378 lg 3 p 7 alusel nõusoleku asendada. Kuigi VangS § 54

järgi sõltub lapse ja ema koosolemise võimaldamine eestkosteasutuse nõusolekust, võib selline

regulatsioon osutuda liialt jäigaks.

Asjas tehtud ambulatoorse kohtupsühhiaatria ja -psühholoogia kompleksekspertiisi akti kohaselt on

ema saanud järjepidevat ravi, sh on jälgitud ärajääma-, mürgistusnähtude esinemist ning vastavalt

sellele kohandatud annust. Senise raviga ei ole emal ravi ajal tekkinud seisundit, mil ta poleks

võimeline oma käitumist juhtima. Seega ei teki emal tõenäoliselt sellist tervislikku seisundit, mille

tõttu ta võiks olla lapsele ohtlik. Ehkki akt möönab, et uuritava käitumist ei ole võimalik ette

prognoosida, ei suuda keegi 100% kõiki käitumisakte ja nende tagajärgi ette näha. Hooldusõiguse

piiramine saab järgneda alles seejärel, kui on saabunud tagajärg (hooldusõiguse rikkumine), mis

õiguste piiramist õigustaks. Käitumise ennustamatust ei saa tõlgendada selliselt, et võimalik saabuv

käitumine oleks ilmtingimata lapse huvide kaitsmise aspektist ohtlik. Emal on oluline jõuda

tõdemuseni, et ema ja lapse suhe on olulisem narkootiliste ainete tarbimisest, ning lapse lubamine

ema juurde vanglasse võib aidata emal jõuda selle tõdemuseni. Kuna ema soovib last kasvatada ja

lapsega tegeleda ning on nõus osalema eneseabi kursustel ja end ravima, ei ole alust ema ja last

eraldada. Emal ei esine sellist haiguslikku seisundit, mis takistaks tal aru saada vanema kohustustest

lapse kasvatamisel. Eksperdi arvamuse kohaselt on ema võimeline tegema teadlikke otsuseid ja

valikuid enda ravimise, enese eest hoolitsemise ja lapse hooldamise osas.

Asjaolu, et ema hooldusõigus teiste laste suhtes on ära võetud, ei anna alust järeldada, et ema ei saa

ka selle lapsega hakkama. Iseenesest oli lapse terviseseisundi tõttu vaja teda jälgida esimestel

elupäevadel haigla intensiivravi osakonnas, kuid pärast tervishoiuasutusest lahkumist ei olnud alust

ema ja last lahus hoida. Minevikusündmuste põhjal tulevikus käitumise prognoosimine on

stigmatiseeriv. Lapse enda juurde saamisel on emal senisest veelgi tugevam motivatsioon järgida

raviskeemi.

Alusetu on väide, et last ei saa lubada ema juurde seetõttu, et lapsele ei ole vanglas tagatud vajalike

tervishoiuteenuste (vaktsineerimised, massaažid, medikamentoosne ravi jms) kättesaadavus. Vangla

meditsiiniosakonnas osutatakse vangidele ambulatoorset üld- ja eriarstiabi. Kui vang vajab ravi, mida

vangla ei suuda pakkuda, saadetakse ta ravile tsiviilhaiglasse. Vangi ravikulud kaetakse riigieelarvest.

Harku ja Murru vangla kodukorra kohaselt on emadel võimalik nii ennast kui ka oma last

registreerida arsti vastuvõtule plaanilises korras, mille järel meditsiiniosakond organiseerib nende

vastuvõtu. Kui lapsele on vajalik eriarstiabi, siis selle otsuse teeb meditsiiniosakond.

Emale tuleb anda kontrollitud keskkonnas võimalus näidata, et ta suudab olla vastutustundlik

lapsevanem. Kui ema suudab nn katseajal näidata end vastutustundlikuna, tuleks Narva linnal

kaaluda avaldusest loobumist vähemalt ema vangistuse lõpuni. Kui aga selgub, et ema ei suuda

raviga soovitud suunas liikuda, ning peaks ilmnema oht lapse heaolule, saab seda asjaolu arvestada

ema hooldusõiguse peatamise avalduse menetlemisel.

Selleks et lapse saaks eestkosteasutuse nõusolekust hoolimata lubada ema juurde vanglasse, tuleb

Narva linna kohustada tagama lapse viibimine ema juures vanglas.

Emale nn katseaja andmise tõttu on otstarbekas asja menetlus TsMS § 355 alusel viieks kuuks

peatada ning selle järel korraldada 30. mail 2016 kohtuistung asja arutamiseks.

9. Lapsele määratud esindaja esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse resolutsiooni p-

d 1-6 tühistada. Samuti palus ta Narva linnal keelduda Viru Maakohtu määruse resolutsiooni p-s 2

sätestatud ettekirjutuse täitmisest, kuna määruskaebuse esitamine peatas TsMS § 551 lg 1

ja TsMS § 390 lg 2 teise lause järgi määruse täitmise.

10. Narva linn toetas määruskaebust ja palus selle rahuldada.

11. Ema vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

12. Tartu Ringkonnakohus jättis 8. veebruari 2016. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ja

maakohtu määruse muutmata. Mh märkis ringkonnakohus, et maakohtu määrus on viivitamatult

täidetav sõltumata määruskaebuse esitamisest.

Ringkonnakohtu põhjenduste kohaselt sai maakohus esialgse õiguskaitse korras saata lapse ema

juurde kinnipidamisasutusse. VangS § 54 lg 1 teine lause on üldnorm, mis võimaldab emal elada kuni

kolmeaastase lapsega koos kinnipidamisasutuses taotluse esitamisel ja eestkosteasutuse nõusolekul.

See annab eestkosteasutusele pädevuse otsustada ilma kohut kaasamata, kas lapse huvides on elada

koos emaga kinnipidamisasutuses. Samas ei saa ringkonnakohtu hinnangul olla selline pädevus ainult

eestkosteasutusel.

TsMS § 4771 lg-te 1 ja 2 ning TsMS § 551 lg 1 alusel on kohtul õigus omal algatusel rakendada

hagita perekonnaasja menetlemisel esialgse õiguskaitsena hagi tagamise abinõusid, sh võimaldada

elada lapsel ja emal koos kinnipidamisasutuses, kui see on lapse huvides. TsMS § 550 lg 1 p-de 1 ja 2

kohaselt lahendatakse hagita menetluses alaealisele isikule eestkostja määramine, samuti vanema

õiguste määramine lapse suhtes, muu hulgas vanemalt vanema õiguste äravõtmine, ja lapsega

suhtlemise korraldamine (hooldusõiguse asjad). Menetlusseadustik annab seega kohtule õiguse

rakendada ise hagita perekonnaasjades esialgse õiguskaitsena hagi tagamise abinõusid. Maakohus on

õigesti viidanud TsMS § 378 lg 3 p-s 7 toodud hagi tagamise muule abinõule.

Arvestades asja asjaolusid, sh lapse vanust, on maakohus põhjendatult leidnud, et laps tuleb viia

viieks kuuks kinnipidamisasutusse ema juurde. Õige on küll lapse esindaja väide, et

kinnipidamisasutus ei ole lapsele parim keskkond arenguks ja kasvamiseks, kuid nõustuda ei saa

sellega, et laps peaks seetõttu elama turvakodus, kuna kinnipidamisasutuses tajuks laps vältimatult

vangla tingimusi. Tegemist on üheaastase väikelapsega, kes ei mäleta hiljem seda, millises

keskkonnas ta viibis imikueas. Nii väike laps ei oska hinnata seda, kas kinnipidamisasutuses

viibimine on negatiivse või positiivse varjundiga (sh seda, milliseid emotsioone ja tundeid tekitavad

temas vangla trellid või vanglaametnike vormiriietus). Väide, et väikelaps võib tajuda

kinnipidamisasutuse tingimusi, ei ole põhjuseks jätta laps elama turvakodusse ja mitte võimaldada

elada lapsel ja emal koos kinnipidamisasutuses. Arvestada tuleb ka seda, et emal ja lapsel tekib

kiindumussuhe ja hingeline side eelkõige siis, kui laps on alla kolmeaastane. Väikelapse arengu

seisukohalt on keskne kiindumussuhte teke ja püsimine. See eeldab, et ema oleks väikelapse

läheduses ja hoolitseks lapse eest. Vangla kontrollitud ja toetatud keskkond võimaldaks emal esimest

korda luua turvalise kiindumussuhte oma lapsega, mis oleks edasiviivaks jõuks õiguskuulekale teele

naasmisel.

Kuna laps on väike ning Harku ja Murru vanglas on olemas emade ja laste osakond, kus kehtib

erirežiim, tuleb emale anda võimalus elada koos lapsega kinnipidamisasutuses.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

13. Lapsele määratud esindaja esitas määruskaebuse, milles palus tühistada maakohtu määruse

resolutsiooni punktid 1-6 ja kogu ringkonnakohtu määruse.

Määruskaebuse põhjenduste kohaselt asus maakohus vääralt seisukohale, et VangS § 54 lg-s 1

sisalduv regulatsioon võib osutuda liiga jäigaks, ning jättis sel põhjendusel vääralt selle normi

kohaldamata. Maakohus saanuks vajadusel algatada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse,

kuid ta ei teinud seda.

Maakohus asus vääralt ise VangS § 54 lg-s 1 sisalduva nõusoleku küsimust lahendama, kuigi see on

eestkosteasutuse pädevuses. Seda tehes sattus maakohus vastuollu võimude lahususe põhimõttega.

Ekslik on kohtute seisukoht, et lapse vanglasse elama asumiseks võib jätta nõusoleku andmata üksnes

juhul, kui esineks oht lapse heaolule PKS § 134 mõttes (st oleks alust vanema hooldusõigust piirata

või see ära võtta). Lapse vanglasse elama asumine peaks olema erand, mitte reegel.

Kohtud jätsid asja lahendades arvestamata asjas olulise tähtsusega asjaolud, sh selle, et ema on HIV-

positiivne, korduvalt kriminaalkorras karistatud ning oli varem süstiv narkomaan.

Kohtud ei lähtunud lahendit tehes lapse parimatest huvidest, sh lapse huvides ei ole eraldada teda

vanematest vendadest ega muuta tema elukeskkonda, kuna tegemist on nõrga tervisega lapsega.

Ringkonnakohus asus vääralt seisukohale, et määruskaebuse esitamine ei peatanud maakohtu

määruse täitmist.

Kohus pidanuks kaasama menetlusse ka kinnipidamisasutuse, kelle suhtes lahend tehti.

Kohtud ei arvestanud asjaolu, et kuna Harku ja Murru vangla suletakse 1. juunil 2016, peab laps

vanglas elades veelkord elukeskkonda vahetama, mis ei ole lapse huvides.

14. Ema vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Kohtud lahendasid õigesti asja lapse huvidest lähtudes ega jätnud kohaldamata VangS § 54 lg-t 1.

Lapse huvides on kiindumussuhte loomine emaga ning seetõttu on lapse huvides tema paigutamine

kinnisesse asutusse. Kohtul oli õigus kohaldada omal algatusel esialgset õiguskaitset ja kohus ei

ületanud seda tehes oma pädevust. Kui halduskohtul on õigus oma menetluses kohaldada sellist

õiguskaitset, on asjakohatu juhtida tähelepanu pädevuse puudumisele ja võimude lahususe põhimõtte

rikkumisele.

15. Narva linn toetas kaebust ja palus selle rahuldada. Maakohus kohaldas vääralt seadust, kui määras

omal algatusel lapse elukohaks vangla. VangS § 54 lg 1 järgi on lapse vanglas elama asumiseks

vajalik eestkosteasutuse nõusolek ning seda sätet ei saa tsiviilkohtumenetluses eirata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

16. Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb TsMS § 701 lg 3 alusel rahuldada ning maa- ja

ringkonnakohtu määrus tühistada. Asjas tuleb teha uus määrus, millega jätta ema avaldus Viru

Maakohtu 5. märtsi 2015. a määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse tühistamiseks rahuldamata ja

Viru Maakohtu 5. märtsi 2015. a määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõu (hooldusõiguse

peatamine) jõusse.

17. Maa- ja ringkonnakohus asusid ekslikult seisukohale, et kohus saab vangistuses viibiva ema

hooldusõiguse peatamise asjas omal algatusel esialgse õiguskaitse korras kohustada kohalikku

omavalitsust tagama lapse viibimise ema juures kinnipidamisasutuses.

18. Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et TsMS § 551 lg 1 järgi võib küll kohus hagita

perekonnaasja menetledes avalduse alusel või omal algatusel määrusega esialgse õiguskaitsena

rakendada hagi tagamise abinõusid, sh reguleerida TsMS § 378 lg 3 p 7 järgi perekonnaga seotud

küsimusi, mille kiire lahendamine on asjaoludest tulenevalt vajalik, kuid eeltoodu ei tähenda seda, et

kohus saaks viidatud sätete alusel asendada tsiviilasja lahendades kohaliku omavalitsuse kui

eestkosteasutuse nõusoleku, mis on VangS § 54 lg 1 järgi vajalik selleks, et emal võimaldataks kuni

kolmeaastase lapsega koos kinnipidamisasutuses elada.

19. Üldjuhul on vanemal PKS § 116 lg 2 järgi kohustus ja õigus hoolitseda oma alaealise lapse eest

(hooldusõigus), sh õigus hoolitseda lapse isiku eest (isikuhooldusõigus), mis hõlmab PKS § 124 lg 1

järgi mh vanema kohustust ja õigust last kasvatada, tema järele valvata ja tema viibimiskohta määrata

ning hoolitseda muul viisil lapse igakülgse heaolu eest.

Kui vanematel ei ole võimalik hooldusõigust teostada, rakendab kohus PKS § 118 lg 2 järgi lapse

huvides asjakohaseid abinõusid ning alustab vajaduse korral lapsele eestkostja määramise menetluse,

sh kui vanem on kestvalt võimetu hooldusõigust teostama, peatab kohus PKS § 140 lg 1 järgi vanema

hooldusõiguse. Selle tulemusena säilib vanemal küll hooldusõigus, kuid PKS § 140 lg 3 järgi ei või

vanem hooldusõiguse peatumise ajal seda teostada. Kolleegium jääb varem väljendatud seisukohale,

et hooldusõiguse peatamiseks annab PKS § 140 lg 1 järgi alust see, kui vanem ei saa pikema aja

vältel oma eemaloleku või muu kõrvalise takistuse, sh vanema vangistuse tõttu hooldusõigust

teostada (vt Riigikohtu 14. novembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-12, p 14). Asjaolu, et

vanem paneb toime kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, annab eelkõige alust vanema

hooldusõigus PKS § 140 lg 1 alusel peatada ning vangist vabanemise järel jälle taastada. Samas võib

vanema kuritegelik eluviis koosmõjus muude asjaoludega ohustada mõnel juhul lapse heaolu viisil,

mis annab alust vanemalt hooldusõiguse PKS §-de 134-135 alusel ära võtta või kohaldada muid

abinõusid (vt Riigikohtu 14. detsembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-13, p 16 ja 18).

Seega juhul, kui ainuhooldusõigust omav vanem asub kinnipidamisasutuses karistust kandma, ei saa

ta enam lapse eest hoolitseda ega lapse õigusi ja huve kaitsta, mistõttu tuleb vanema hooldusõigus

üldjuhul peatada ja anda hooldusõigus PKS § 140 lg 4 alusel üle teisele vanemale või määrata lapsele

PKS § 171 lg 1 alusel eestkostja.

20. Erandina võib kinnipidamisasutuses viibiva ema hooldusõiguse jätta peatamata, kui ema saab

hoolimata vangistuses viibimisest lapse eest hoolitseda.

VangS § 54 lg 1 teise lause järgi võimaldatakse emal ja kuni kolmeaastasel (kaasa arvatud) lapsel ema

taotlusel ja eestkosteasutuse nõusolekul koos elada. Kolleegium märgib, et viidatud sätte järgi ei ole

vangistuses viibival emal igal juhul õigust lapsega koos elada, vaid selle üle otsustatakse iga

üksikjuhtumi asjaoludest lähtudes. Sättest tuleneb, et üksnes juhul, kui ema taotleb

kinnipidamisasutuselt väikelapsega koos elamist ja eestkosteasutus annab selleks nõusoleku, saab

ema jätkata lapse eest hoolitsemist ka kinnipidamisasutuses karistust kandes.

Kui ema taotleb võimalust elada koos väikelapsega kinnipidamisasutuses, kaalub eestkosteasutus

(kohalik omavalitsus), kas selle võimaldamine on väikelapse huvides. Tegemist on kohaliku

omavalitsuse kui haldusorgani kaalutlusõiguse teostamisega haldusmenetluse seadustiku (HMS) § 4

tähenduses.

Kui eestkosteasutus leiab, et väikelapse huvides ei ole asuda elama ema juurde kinnipidamisasutusse,

ei anna eestkosteasutus selleks VangS § 54 lg 1 teises lauses sätestatud nõusolekut ning ema ei saa

vangistuses viibimise tõttu lapse eest hoolitseda. Sellisel juhul on alust ema hooldusõigus PKS § 140

lg 1 alusel peatada. Kolleegium märgib, et hooldusõiguse peatamiseks on viidatud sätte järgi alust

alates ema kinnipidamisasutuses karistuse kandmise alustamisest kuni karistuse kandmise

lõppemiseni või kuni eestkosteasutus annab nõusoleku väikelapse vanglasse elama asumiseks.

21. Kui kohalik omavalitsus kui eestkosteasutus jätab VangS § 54 lg 1 teise lause tähenduses

nõusoleku andmata, saab ema esitada haldusakti andnud haldusorganile HMS § 71 lg 1 järgi vaide

või halduskohtule halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 37 järgi kaebuse kohaliku

omavalitsuse haldusakti peale, sh taotleda esialgset õiguskaitset HKMS § 249 järgi.

Kuna lapse vangistuses viibiva ema juurde elama asumise nõusoleku andmine on haldusorgani

pädevusse antud kaalutlusotsus, mida saab vaidlustada halduskohtus, ei saa vanema hooldusõiguse

peatamise asja läbivaatav maakohus sellist nõusolekut kohtumäärusega asendada ega otsustada ise

selle üle, kas ema juurde vanglasse elama asumine on väikelapse huve arvestades parim lahendus, sh

otsustada selle üle esialgse õiguskaitse korras. Sellises olukorras peab tsiviilasja lahendav kohus

lähtuma sellest, et ema viibib kinnipidamisasutuses, mistõttu ei saa ta lapse eest hoolitseda, mis

omakorda annab alust ema hooldusõigus PKS § 140 lg 1 järgi peatada.

22. Ülalmärgitud põhjendustel asusid kohtud vääralt seisukohale, et maakohus saab ema

hooldusõiguse peatamise asja lahendades otsustada esialgse õiguskaitse korras lapse

kinnipidamisasutusse elama asumise üle. Neil kaalutustel tuleb maa- ja ringkonnakohtu määrus

tühistada ning jätta maakohtu 5. märtsi 2015. a määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõu

(ema hooldusõiguse peatamine kohtumenetluse ajaks) muutmata. Maakohtul tuleb esimesel

võimalusel lahendada ema hooldusõiguse peatamise küsimus.

23. Lisaks juhib kolleegium tähelepanu sellele, et ringkonnakohus märkis vääralt, et määrus, millega

maakohus tühistas 5. märtsi 2015. a määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõu

(hooldusõiguse peatamine) ja kohaldas omal algatusel esialgse õiguskaitse korras uusi abinõusid, on

viivitamatult täidetav sõltumata määruskaebuse esitamisest.

TsMS § 390 lg 2 esimese lause järgi ei peata määruskaebuse esitamine küll hagi tagamise määruse

täitmist, kuid sama lõike teise lause kohaselt peatab määruse täitmise määruskaebuse esitamine hagi

tagamise tühistamise või ühe tagamisabinõu teisega asendamise määruse peale. Kuna praeguses asjas

tühistas maakohus varem kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõu ja asendas selle teise abinõuga,

peatas maakohtu viimase määruse peale määruskaebuse esitamine selle määruse täitmise.

24. Lapsele määratud esindaja taotlus määrata kindlaks riigi õigusabi tasu suurus ja hüvitada

kassatsiooniastmes osutatud õigusabi 336 eurot (sh käibemaks) tuleb rahuldada.

Lapsele määratud esindaja 10. märtsi 2016. a taotluse kohaselt kulus esindajal õigusabi osutamiseks

kokku viis tundi, sh kaks ja pool tundi määruskaebuse koostamiseks, pool tundi Murru ja Harku

vangla seisukoha ja lisatud dokumentidega tutvumiseks ning kaks tundi Ida-Viru Keskhaigla tõendiga

tutvumiseks ja määruskaebuse täienduse koostamiseks.

11. aprillil 2016 esitas lapsele määratud esindaja lisataotluse riigi õigusabi tasu suuruse määramiseks

ja hüvitamiseks. Selle taotluse kohaselt kulus esindajal pool tundi ema vastusega tutvumiseks, pool

tundi Narva Linnavalitsuse vastusega tutvumiseks ning üks tund vastustele seisukoha koostamiseks.

Kolleegium leiab, et riigi õigusabi osutaja taotluses märgitud ajakulu on põhjendatud ja taotlus

määrata riigi õigusabi tasu suuruseks kokku 336 eurot tuleb kooskõlas TsMS § 219 lg-ga 6 ning riigi

õigusabi seaduse (RÕS) §-dega 22 ja 23 rahuldada. Riigi õigusabi tasu ja kulud maksab RÕS § 24

lg 1 järgi välja Eesti Advokatuur.

25. Emale riigi õigusabi korras määratud esindaja taotlus määrata kindlaks riigi õigusabi tasu suurus

ja hüvitada kassatsiooniastmes osutatud õigusabi 264 eurot (sh käibemaks) tuleb rahuldada.

Taotluse kohaselt kulus esindajal õigusabi osutamiseks kokku viis ja pool tundi, sh üks ja pool tundi

määruskaebuse ja selle täiendusega tutvumiseks ning õiguslikuks analüüsiks, neli tundi vastuse

koostamiseks.

Kolleegium leiab, et riigi õigusabi osutaja taotluses märgitud ajakulu on põhjendatud ja taotlus

määrata riigi õigusabi tasu suuruseks 264 eurot tuleb kooskõlas TsMS § 219 lg-ga 6 ning RÕS §-

dega 22 ja 23 rahuldada. Riigi õigusabi tasu ja kulud maksab RÕS § 24 lg 1 järgi välja Eesti

Advokatuur.

Henn Jõks, Ants Kull, Tambet Tampuu