3-3-1-18-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-18-16

Määruse kuupäev

11. mai 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Indrek Koolmeister, liikmed Viive Ligi ja Jüri Põld

Kohtuasi

Maksim Odintsovi kaebus Tallinna Vangla vastu ebainimlike

kinnipidamistingimustega tekitatud 3500 euro suuruse kahju

hüvitamise nõudes

Menetlusosalised

Kaebaja Maksim Odintsov

Vastustaja Tallinna Vangla

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 15. detsembri 2015. a määrus haldus-

asjas nr 3-14-53245

Menetluse alus Riigikohtus

Maksim Odintsovi määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Maksim Odintsovi määruskaebus.

2. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 15. detsembri 2015. a määruse resolutsiooni punktid 2–4

haldusasjas nr 3-14-53245.

3. Teha tühistatud osas uus määrus, millega lugeda Maksim Odintsovi kaebus esitatuks

tähtaega rikkudes, ennistada kaebuse esitamise tähtaeg ning saata haldusasi menetluse

jätkamiseks Tartu Ringkonnakohtule.

4. Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla registreeris 11. augustil 2014 kaebaja kahju hüvitamise taotluse seoses ebainimlike

ja alandavate kambritingimustega. Kaebaja hinnangul ei vasta vangla kinnipidamistingimused

nõuetele, sest vaba isiklik pind kinnipeetava kohta oli alla 3 m2, väljaspool kambrit oli võimalik

viibida ainult üks tund ööpäevas jalutuskäigu ajal, kamber oli rõske ning kambri valgustus ei vastanud

kehtestatud nõuetele.

2. Tallinna Vangla jättis 20. novembri 2014. a otsusega nr 5-18/14/21990-3 kahju hüvitamise taotluse

rahuldamata.

3. 19. detsembril 2014 esitas kaebaja halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla vastu, milles nõudis

mittevaralise kahju hüvitisena 3500 eurot. Kaebaja hinnangul on talle tekkinud kahju tema kinni-

pidamise tõttu Tallinna Vangla inimväärikust alandavates tingimustes 12. septembrist 2012 kuni

24. aprillini 2013. Kaebaja viitas ebapiisavale põrandapinnale ning muudele alandavatele kinni-

pidamistingimustele (niiske ja rõske kamber, ebapiisav kunstlik valgustus, spordisaali kasutamise

võimaldamata jätmine).

4. Tartu Halduskohus rahuldas 16. aprilli 2015. a otsusega kaebuse osaliselt ning mõistis Tallinna

Vanglalt kaebaja kasuks välja 660 eurot.

5. Tallinna Vangla ning kaebaja esitasid apellatsioonkaebused.

6. Tartu Ringkonnakohus asus 25. novembri 2015. a määruses seisukohale, et kaebus on esitatud

halduskohtule hilinenult, ning kohustas kaebajat esitama ringkonnakohtule kaebuse esitamise tähtaja

ennistamise põhjendatud taotluse.

4. detsembril 2015 saabus kohtule kaebaja taotlus kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks. Samas

dokumendis taotleb kaebaja kohtult lugeda kaebus Tallinna Vangla 20. novembri 2014. a otsuse peale

tähtaegselt esitatuks. Kaebaja sõnul teavitas vastustaja kaebajat pärast kahju hüvitamise taotluse

esitamist sellest, et kinnipeetavate poolt massilise kahju hüvitamise taotluste esitamise tõttu ei ole

Tallinna Vangla võimeline lahendama kaebaja 11. augustil 2014 esitatud taotlust tähtaegselt, ning

pikendas oma algatusel vastamiseks ettenähtud tähtaega määramata ajaks. Kaebaja teadis, et

haldusmenetluse seaduse (HMS) § 33 lg 5 järgi võib erilise vajaduse korral vastamise tähtaega

pikendada. Kaebajal oli õigus esitada halduskohtule kaebus 30 päeva jooksul alates Tallinna Vangla

poolt kahju hüvitamise taotlusele vastuse esitamisest. Kaebaja sai Tallinna Vangla vastuse kätte

21. novembril 2014. Seega on 19. detsembri 2014. a kaebus esitatud kohtule tähtaegselt.

Tallinna Vangla leiab vastuses kaebaja taotlusele, et kaebaja ei ole esitanud põhjendusi, mis tingiksid

kaebuse esitamise tähtaja ennistamise. Lähtuvalt riigivastutuse seaduse (RVastS) § 18 lg-st 1 tuli

vanglal taotlus lahendada hiljemalt 13. oktoobril 2014. Kaebajale pidi hiljemalt 16. oktoobril 2014

olema selge, et tema taotlusele ei ole tähtaegselt vastatud, ja vaidlustamise soovi korral tuli kaebajal

kaebusega halduskohtusse pöörduda 30 päeva jooksul. Kaebaja on esitanud hüvitamiskaebuse tähtaja

rikkumisega. Tõele ei vasta kaebaja väide, et Tallinna Vangla on teda teavitanud sellest, et vangla

pikendab vastamiseks ettenähtud tähtaega määramata ajaks. Tallinna Vangla ei ole kaebajale

sellesisulist teavitust saatnud. Kuivõrd kaebaja väidete kohaselt on vangla teda teavitanud, et ei

lahenda tema taotlust tähtaegselt, oli kaebajale teada, et vangla poolt kahju hüvitamise taotluse

tähtaegselt läbi vaatamata jätmise tõttu on tal vangistusseaduse (VangS) § 11 lg 8 järgi õigus

kaebusega halduskohtusse pöörduda.

7. Tartu Ringkonnakohus jättis 15. detsembri 2015. a määrusega kaebaja taotluse kaebetähtaja

ennistamiseks rahuldamata (p 2), tühistas Tartu Halduskohtu 16. aprilli 2015. a otsuse ja lõpetas asja

menetluse (p 3) ning tagastas kaebaja tasutud riigilõivu (p 4). Kohtu põhjendused olid järgmised.

VangS § 11 lg-s 8 toodud kohtueelse menetluse läbimise järgselt kohtusse pöördumisele kehtib RVastS

§ 18 lg-st 2 tulenev 30-päevane tähtaeg. RVastS § 18 lg 2 reguleerib kohtusse pöördumist ka taotluse

tähtaegselt lahendamata jätmise korral (Riigikohtu 8. oktoobri 2008. a määrus asjas nr 3-3-1-41-08,

p 9; 4. juuni 2013. a määrus asjas nr 3-3-1-86-12, p 11). Seega peab kinnipeetav või vahistatu kohtusse

pöörduma hiljemalt 30 päeva jooksul pärast vanglale esitatud taotluse läbivaatamiseks ettenähtud

kahekuulise tähtaja (RVastS § 18 lg 1) möödumist. Eelnevast lähtuvalt pidi kaebaja esitama

halduskohtule kaebuse kahe kuu möödumisel kahju hüvitamise taotluse registreerimisest vanglas.

Haldusorgani poolt taotluse tähtaegselt lahendamata jätmise korral saab RVastS § 18 lg 2 mõtte

kohaselt lugeda läbituks ka VangS § 11 lg-s 8 märgitud kohustusliku kohtueelse menetluse. Kuivõrd

kahekuulise tähtaja saab praegusel juhul lugeda möödunuks 13. oktoobril 2014, sest 11. oktoober 2014

oli laupäev, pidi kaebaja esitama halduskohtule kaebuse hiljemalt 13. novembril 2014. Kaebaja on aga

kaebuse halduskohtule esitanud 19. detsembril 2014, mistõttu on kaebus esitatud tähtaega ületades.

Kuigi vastustaja kinnitusel ei ole kaebajat kirjalikult tema taotluse tähtaegselt lahendamata jätmisest

teavitatud, võib kaebaja sellekohasest kinnitusest järeldada, et ta oli oma taotluse tähtaegselt

lahendamata jätmisest teadlik. 4. detsembril 2015 esitatud kaebuse esitamise tähtaja ennistamise

taotlusest ei nähtu põhjuseid, mis oleksid takistanud kaebajal esitada kaebust halduskohtule

tähtaegselt. Taotluses on kaebaja esitanud üksnes väiteid selle kohta, mis põhjustel peab ta kaebust

esitatuks tähtaegselt. Ühtegi objektiivset või subjektiivset põhjust, millest tulenevalt ei olnud kaebajal

võimalik tähtaegselt kohtusse pöörduda ning mis võiksid kaasa tuua kaebetähtaja ennistamise, ei ole

taotluses aga märgitud. Seega ei ole kohtule teada selliseid asjaolusid, mis õigustaksid kaebaja poolt

kohtusse pöördumise kaebetähtaja ületamist, ning kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotlus tuleb

jätta rahuldamata. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 124 lg 2 kohaselt lõpetab kohus

määrusega asja menetluse, kui kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja tähtaeg ei kuulu ennistamisele.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Maksim Odintsov palub Riigikohtule esitatud määruskaebuses tühistada ringkonnakohtu

15. detsembri 2015. a määrus täielikult ja teha uus määrus, millega lugeda halduskohtule esitatud

kaebus tähtaegseks või rahuldada kaebaja taotlus kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks. Kaebus on

tähtaegne HKMS § 47 lg-te 2 ja 3 kohaselt.

9. Tallinna Vangla palub jätta määruskaebuse rahuldamata. Kaebaja on vääralt leidnud, et kohaldada

tuleks HKMS § 47 lg-s 3 sätestatud kaebuse esitamise tähtaega. Kohaldada tuleb RVastS § 18 lg-t 2

kui erinormi, millele viitab ka VangS § 11 lg 8. Ringkonnakohus on õiguspäraselt jätnud kaebuse

tähtaja ennistamata, sest kaebaja ei ole välja toonud objektiivseid ega subjektiivseid põhjuseid, mis

oleksid takistanud õigel ajal kohtusse pöördumist.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Hüvitamiskaebusega halduskohtusse pöördumiseks näeb VangS § 11 lg 8 ette, et vangla tekitatud

kahju hüvitamiseks on kinnipeetaval või vahistatul õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et

kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju

hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi

vaatamata jätnud. Seega tekib kohtu poole pöördumise õigus siis, kui vangla on taotluse tagastanud

või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. RVastS § 18 lg 1 kohaselt peab haldusorgan

lahendama kahju hüvitamise taotluse kahe kuu jooksul selle nõuetekohasest esitamisest arvates.

Kaebaja esitas praeguses asjas vastustajale kahju hüvitamise taotluse 11. augustil 2014. Kahe kuu

jooksul ehk hiljemalt 13. oktoobriks 2014 (11. oktoober 2014 oli laupäev) ei olnud vastustaja kaebaja

taotlust lahendanud.

RVastS § 18 lg 2 sätestab, et kui haldusorgan jätab kahju hüvitamise taotluse rahuldamata või

tähtaegselt lahendamata või kui kannatanu ei nõustu hüvitise suuruse või viisiga, võib kannatanu 30

päeva jooksul esitada halduskohtule kaebuse hüvitise väljamõistmiseks. Vastustaja tegi otsuse kaebaja

kahjunõude rahuldamata jätmise kohta 20. novembril 2014. a-l ning kaebaja pöördus kaebusega

halduskohtusse 19. detsembril 2014. a-l. Seega lahendas vastustaja kaebaja taotluse 3 kuu ja 9 päeva

jooksul. Ringkonnakohtu seisukoha järgi on kaebus esitatud tähtaega rikkudes, sest kaebus tulnuks

halduskohtule esitada hiljemalt 30 päeva jooksul alates ajast, kui vastustaja jättis kaebaja esitatud

kahju hüvitamise taotluse tähtaegselt lahendamata.

Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et kaebus ei ole praeguses asjas esitatud tähtaega järgides, ja

põhjendab oma seisukohta järgmiselt.

11. Kaebaja leiab, et tema kaebus on tähtaegne HKMS § 47 lg-te 2 ja 3 kohaselt. HKMS § 47 lg 2

sätestab, et kui isik pidas kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, võib kaebuse

selle nõudega esitada 30 päeva jooksul arvates päevast, kui isikule tehti teatavaks kohtueelset

menetlust lõpetav lahend, kui seadus ei sätesta teisiti. HKMS § 47 lg-st 3 tuleneb, et kui nõuet

kohtueelses menetluses lahendav haldusorgan viivitab lahendi tegemisega õigusvastaselt, tuleb kaebus

esitada ühe aasta jooksul kohtueelses menetluses lahendi tegemiseks ettenähtud tähtaja möödumisest

arvates.

Varem on kolleegium leidnud, et eriregulatsioonina tuleneb RVastS § 18 lg-st 2, et kui isik on

taotlenud hüvitist haldusorganilt ja pole saanud rahuldavat tulemust, siis on tal võimalik esitada

halduskohtule hüvitise saamiseks kaebus 30 päeva jooksul (vt 8. oktoobri 2008. a määrust asjas nr 3-3-

1-41-08, p 8, ja 4. juuni 2013. a määrust asjas nr 3-3-1-86-12, p 11). Kolleegium märgib, et riigi vastu

kahju hüvitamise kaebuse esitamisel kohaldub riigivastutuse seadus ning sellest kui eriseadusest

tuleneb ka kohtusse pöördumise tähtaeg. Eelnevast järeldub, et HKMS § 47 lg-tes 2 ja 3 sätestatud

tähtajad kohtule kaebuse esitamisel ei kohaldu. Kolleegium ei nõustu seega kaebajaga, et kaebuse võis

selles asjas esitada ühe aasta jooksul kohtueelses menetluses lahendi tegemiseks ettenähtud tähtaja

möödumisest arvates.

12. RVastS § 18 lg 2 näeb ette 30 päevase kohtusse pöördumise tähtaja nii taotluse rahuldamata

jätmise kui ka tähtaegselt lahendamata jätmise korral. Seega hakkas praeguses asjas 30-päevane

kaebetähtaeg kulgema 13. oktoobril 2014. a-l, kui vastustaja jättis kaebaja kahju hüvitamise taotluse

tähtaegselt lahendamata (vt 8. oktoobri 2008. a määrust asjas nr 3-3-1-41-08, p 9). Õigeks ei saa

pidada tõlgendust, mille kohaselt hakkab sellises olukorras 30-päevane kohtusse pöördumise tähtaeg

uuesti kulgema ajast, mil vastustaja tegi kaebaja taotluse kohta keelduva otsuse. Seadusandja tahtega

ei saa kolleegiumi hinnangul olla kooskõlas ühes ja samas nõudes kahe erineva kaebetähtaja kulgema

hakkamine. Seega ei ole kaebus tähtaegne ka RVastS § 18 lg 2 kohaselt.

13. Siiski leiab kolleegium, et sellises asjas esinevad alused kaebetähtaja ennistamiseks.

HKMS § 71 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline lasi mööda seaduses sätestatud menetlustähtaja,

ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida

mõjuval põhjusel. Kaebaja on toonud välja, et kaebetähtaja ületamise tingis asjaolu, et vastustaja

teavitas teda, et seoses massiliste kahju hüvitamise nõuete esitamisega ei ole kaebaja esitatud taotlust

võimalik tähtaegselt lahendada ning, et vastamise tähtaega pikendati määramata ajani. Kohtuasjadest

on teada, et Tallinna Vangla on suurest kahjunõuete hulgast tulenevalt sageli ületanud kahju

hüvitamise taotluste lahendamiseks RVastS § 18 lg-s 2 ette nähtud aega, kuid on tähtaja ületamisest

hoolimata taotlused siiski üldjuhul lahendanud.

Vastustaja on kinnitanud, et ei ole kaebajat teavitanud menetlustähtaja ületamisest ja kahju hüvitamise

taotluse eeldatavast lahendamise ajast. HMS § 41 sätestab, et kui haldusakti või toimingut ei ole

võimalik anda või sooritada ettenähtud tähtaja jooksul, peab haldusorgan viivituseta tegema teatavaks

haldusakti andmise või toimingu sooritamise tõenäolise aja ning näitama ettenähtud tähtajast

mittekinnipidamise põhjuse. Vastustaja ei ole HMS §-s 41 sätestatut järginud, kuid ei ole kahtlust, et

menetlus venis. Olukorras, kus vastustaja on tähtajaks lahendamata taotlused hiljem enamasti siiski

lahendanud, võis kaebaja põhjendatult arvata, et kohtusse pöördumiseks tuleb ära oodata vastustaja

sisuline seisukoht tema taotluse kohta.

Kolleegium leiab, et praeguses olukorras, kus kaebetähtaega reguleerivad erinevad õigusaktid (RVastS

§ 18 lg 2; HKMS § 47 lg-d 2 ja 3), ei pruukinud kaebetähtaja kulgema hakkamise regulatsioon olla

kaebajale selge. Eeltoodust tulenevalt võis kaebaja vastustaja vastust oodates ületada tähtaega mõjuval

põhjusel.

Kolleegium on varem leidnud, et mõjuva põhjusena HKMS § 71 lg 1 tähenduses võib olla käsitatav

kogenematusest tingitud eksimus, mille tõttu isik ei saanud aru näiteks kaebuse esitamise vajadusest

või kaebetähtaja arvestamisest (halduskolleegiumi 16. jaanuari 2009. a määrus asjas nr 3-3-1-75-08,

p 17).

Seega leiab kolleegium, et kaebuse esitamise tähtaeg tuleb praeguses asjas ennistada.

14. Eelnevast tulenevalt rahuldab kolleegium määruskaebuse. Kaebus tuleb lugeda esitatuks tähtaega

rikkudes, kuid kolleegium ennistab kaebuse esitamise tähtaja. Tartu Ringkonnakohtu 15. detsembri

2015. a määruse resolutsiooni punktid 2–4 haldusasjas nr 3-14-53245 tuleb tühistada. Asi tuleb saata

ringkonnakohtule menetluse jätkamiseks.

Kuna Riigikohus ei tee lõplikku lahendit, ei saa ta otsustada menetluskulude jaotust. Määruskaebuse

esitamisel tasutud kautsjon tuleb HKMS § 107 lg 4 alusel tagastada.

Indrek Koolmeister, Viive Ligi, Jüri Põld