3-1-1-36-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-36-16

Määruse kuupäev

9. mai 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Saale Laos ja Peeter Roosma

Kohtuasi

V. E. vahistamine

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 10. veebruari 2016. a määrus

kriminaalasjas nr 1-16-323

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

V. E. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Heiki Kuningas,

määruskaebus

Teised määruskaebemenetluse

pooled

Prokuratuur, Lõuna Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Toomas Liiva

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

13. aprill 2016, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 18. jaanuari 2016. a ja Tartu Ringkonnakohtu 10. veebruari

2016. a määrus V. E. vahistamise asjas ja vabastada ta viivitamata vahi alt.

2. Kaitsja määruskaebus rahuldada osaliselt.

3. Määrata Advokaadibüroole Objartel & Partnerid makstava riigi õigusabi tasu suuruseks V.

E-le osutatud riigi õigusabi eest 120 (sada kakskümmend) eurot, sealhulgas käibemaks 20

(kakskümmend) eurot. Jätta see menetluskulu riigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. V. E-d kahtlustatakse karistusseadustiku (KarS) § 200 lg 1 järgi röövimises. Kahtlustuse kohaselt

nõudis ta 16. jaanuaril 2016 kella 19.00 paiku Tartus Narva mnt 112 asuva Swedbanki automaadi

juures M. P-lt sularaha, öeldes, et „kui ei anna raha, saad nuga". M. P. tundis reaalset ohtu oma elule

ja tervisele ning andis V. E-le 5 eurot. 18. jaanuaril 2016 esitas Lõuna Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Toomas Liiva eeluurimiskohtunikule taotluse V. E. vahistamiseks, et ära hoida

tema poolt uute kuritegude toimepanemist.

2. Tartu Maakohtu 18. jaanuari 2016. a määrusega vahistamistaotlus rahuldati ja V. E. vahistati.

Maakohus märkis järgmist.

2.1 V. E. kahtlustuse järgsele teole viitavad kannatanu ja tunnistaja ütlused ning dokumentaalsed

tõendid. Kahtlustatav ei olnud teo toimepanemise ajal kaine. V. E. sülitas teda kinni pidama tulnud

politseinikele näkku. Täiendavaid tõendeid on vaja koguda selleks, et hinnata, kas V. E. tegu tuleb

kvalifitseerida röövimisena KarS § 200 järgi või väljapressimisena KarS § 214 järgi. Seega on alust

kahtlustada V. E-d kuriteo toimepanemises.

2.2 Kahtlustatavat on väärtegude eest karistatud 41 korral. Kehtivaid väärteokaristusi on V. E-l 31, sh

viis karistust varavastaste väärtegude eest. 2015. aastal karistati V. E-d kuuel korral väärtegude, sh

ühe varavastase väärteo toimepanemise eest. Kriminaalkorras on V. E-d karistatud nii varavastaste

kui ka avaliku võimu teostamise vastaste kuritegude toimepanemise eest. Politseinike vastu käe

tõstnud ja korduvalt varavastaseid süütegusid toime pannud V. E. võib pärast alkoholi tarbimist

muutuda vägivaldseks. Seetõttu on vaja V. E. vahistada uute kuritegude toimepanemise takistamiseks.

3. Vahistamismääruse peale esitas kaebuse V. E. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Heiki Kuningas,

kes taotles määruse tühistamist ja V. E. suhtes elukohast lahkumise keelu kohaldamist. Kaitsja osutas,

et V. E. kriminaalkaristused on arhiveeritud. Seega on ta seaduse mõttes karistamata isik. Kustunud

karistused võivad olla üksnes elulooliselt märgitavad, ent neile ei saa rajada tulevase kuritegeliku

käitumise prognoosi. V. E. on küll aastaid raha kerjanud, aga ta ei ole selle käigus pannud toime

kuritegusid.

4. Tartu Ringkonnakohtu 10. veebruari 2016. a määrusega jäeti kaebus rahuldamata ja maakohtu

määrus muutmata. Teise astme kohus esitas järgmised põhjendused. Maakohus võis tugineda V. E.

varasematele karistustele. Nimelt on Riigikohtu üldkogu 11. oktoobri 2001. a otsuses asjas nr 3-4-1-

7-01 märgitud, et karistatus on küll vaid ajutise iseloomuga ja kestab selle kustumise või

kustutamiseni, ent karistamise fakt iseloomustab isikut ja on seetõttu püsiva tähendusega.

Vahistamistaotlust lahendades tulebki kohtul võtta muu hulgas arvesse isikut iseloomustavaid

asjaolusid, sh tema karistamise fakti. Seega peab arvestama ka kustunud karistusi. Maakohus leidis

õigesti, et üheksa korda kriminaalkorras (sh varavastaste kuritegude eest) karistatud isiku puhul on

alust arvata, et vabaduses olles jätkaks ta sarnaste kuritegude toimepanemist.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Ringkonnakohtu määruse peale esitas kaebuse V. E. kaitsja H. Kuningas, kes taotleb määruse

tühistamist ja asja saatmist samale kohtule uueks arutamiseks. Kaitsja leiab, et ringkonnakohtu otsus

on vastuolus Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. veebruari 2016. a määrusega asjas nr 3-1-1-15-16,

mille kohaselt ei tohi vahistamismenetluses tugineda karistusregistri arhiivi kantud andmetele. Ka ei

saanud ringkonnakohus viidata V. E. väärtegudele, sest nende väärtegude ja kahtlustatava poolt

väidetavalt tulevikus oodatavate kuritegude vahel ei ole õiguslikult relevantset seost.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. KrMS § 130 lg 2 kohaselt võib kahtlustatava või süüdistatava vahistada prokuratuuri taotlusel ja

eeluurimiskohtuniku määruse alusel või kohtumääruse alusel, kui ta võib kriminaalmenetlusest

kõrvale hoiduda või jätkuvalt toime panna kuritegusid. Niisiis peab isiku vahistamiseks kõigepealt

esinema põhjendatud kuriteokahtlus. Teiseks peab olema tuvastatud vahistamisalus ehk oht, et

kahtlustatav hakkab vabaduses olles kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduma või panema jätkuvalt

toime kuritegusid.

7. Vaidlust ei ole selles, et V. E-d on alust kahtlustada kuriteos (röövimine või väljapressimine). Küll

aga lahknevad menetlusosaliste seisukohad vahistamisaluse olemasolus ehk selles, kas on põhjust

arvata, et V. E. paneb toime uusi kuritegusid. Kriminaalkolleegium leiab, et kohtutele esitatud

materjalide põhjal selliseks arvamuseks alust ei ole.

8. Isiku vahistamisel ei ole võimalik arvesse võtta karistusregistrist kustutatud ja arhiivi kantud

andmeid. Seda põhjusel, et karistusregistri seaduse (KarRS) § 5 lg-s 2 on ammendavalt loetletud,

millal saab registrist kustutatud ja arhiivi kantud andmetele tugineda, ning vahistamismenetlust selles

loetelus ei ole (määrus asjas nr 3-1-1-15-16, p 19). Seda tõdemust ei väära ka Riigikohtu üldkogu

otsus asjas nr 3-4-1-7-01, milles leiti, et karistatus on ajutise iseloomuga ja kestab selle kustumise või

kustutamiseni, aga karistamise fakt iseloomustab isikut ning on seetõttu püsiva tähendusega (p 18).

Kahtlemata ei ole võimalik eitada seda, et V. E-d on kriminaalkorras karistatud. Samuti on

ringkonnakohtul õigus, viidates sellele, et kohus saab isiku vahistamist otsustades võtta arvesse talle

teada olevaid isikut iseloomustavaid asjaolusid. Selliseid asjaolusid saab aga arvestada vaid niivõrd,

kuivõrd seadusandja pole seda võimalust piiranud. KarRS § 5 kujutabki kolleegiumi hinnangul endast

kitsendust, mis keelab karistusregistrist kustutatud ja arhiivi kantud andmete alusel õigusliku

tähendusega otsustuste tegemise, v.a juhul kui see võimalus on selgelt KarRS § 5 lg-s 2 ette nähtud.

9. Praeguses asjas saab uute kuritegude toimepanemise hüpoteesi rajada üksnes V. E. väärtegudele. Et

karistusregistri arhiivi kantud väärtegudele ei saa KarRS § 5 lg 2 kohaselt tugineda, on võimalik

lähtuda sellest, et kahtlustatav on toime pannud 31 väärtegu. Samas ei saa ainuüksi väärtegude

toimepanemise arvu põhjal teha järeldust, et isik võib tulevikus hakata toime panema kuritegusid.

Sarnaselt kuritegudega on ka väärtegude puhul vaja võtta arvesse tegude spetsiifikat: nt on n-ö

keskmisest kergem püstitada uute kuritegude toimepanemise hüpoteesi siis, kui varasemad süüteod

on toime pandud sõltuvuse ajel (vt nt määrus asjas nr 3-1-1-15-16, p 20 ja Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 8. detsembri 2009. a määrus asjas nr 3-1-1-108-09, p 10.1). Teisisõnu saab

öelda, et isiku varasemate süütegude ja temalt tulevikus oodatavate kuritegude vahel peab esinema

mingi õiguslikult relevantne seos (määrus asjas nr 3-1-1-15-16, p 20). Kolleegiumi hinnangul ei ole

praeguses menetluses V. E. väärtegude ja võimalike tulevaste kuritegude vahelist juriidiliselt olulist

seost tuvastatud. Seega ei ole veenvalt põhjendatud, miks on alus eeldada, et V. E. võib vabaduses

olles kuritegude toimepanemist jätkata.

10. Lähtuvalt eeltoodust ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 339 lg-st 2, § 362 p-st 2 ja § 361 lg 1 p-

st 7, tühistab Riigikohus Tartu Maakohtu 18. jaanuari 2016. a ja Tartu Ringkonnakohtu 10. veebruari

2016. a määruse ja vabastab V. E. viivitamatult vahi alt. V. E. kaitsja määruskaebus rahuldatakse

osaliselt.

11. V. E. kaitsja on esitanud taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks. Kolleegium

määrab Advokaadibüroole Objartel & Partnerid makstava riigi õigusabi tasu suuruseks V. E-le

Riigikohtu menetluses osutatud riigi õigusabi eest 72 eurot, sh käibemaks 12 eurot. Et

ringkonnakohus määras teise kohtuastme menetluses riigi õigusabi tasu suuruseks 48 eurot (sh

käibemaks 8 eurot), on riigi õigusabi tasu suurus kokku 120 eurot, sh käibemaks 20 eurot. Kuna

Riigikohus tühistab maa- ja ringkonnakohtu määruse, kannab KrMS § 187 lg 1 järgi selle

menetluskulu riik.

(allkirjastatud digitaalselt)