3-2-1-23-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-23-16

Otsuse kuupäev

Tartu, 4. mai 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Malle Seppik, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

N.R. Energy OÜ hagi Abja Elamu OÜ vastu 1567 euro ja

89 sendi saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 3. detsembri 2015. a otsus tsiviilasjas

nr 2-10-32980

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Abja Elamu OÜ kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

1567 eurot ja 89 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja N.R. Energy OÜ (endine OÜ Avoterm), esindaja

vandeadvokaat Mart Angerjärv

Kostja Abja Elamu OÜ, esindaja vandeadvokaat Aleksander

Vares

Asja läbivaatamise kuupäev

11. aprill 2016. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 3. detsembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-32980 ja

saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Abja Elamu OÜ-le kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. N.R. Energy OÜ (hageja) esitas 2. novembril 2010. a hagi Abja Elamu OÜ (kostja) vastu

1567 euro ja 89 sendi saamiseks.

Hagiavalduse kohaselt müüb hageja kostjale soojust ning kostjal on tekkinud hagejale lepingulistest

kohustustest tulenev rahaline võlgnevus Abja-Paluoja alevikus Nuia tee 3 asuva elamu (elamu)

kütmise eest. Soojusenergia müügileping on sõlmitud Abja Vallavalitsuse kui korteriomaniku ja

hageja vahel.

2. Kostja nõuet ei tunnistanud ja palus jätta hagi rahuldamata. Kostja vastuväidete kohaselt on hagi

esitatud vale kostja vastu, kuna hageja on esitanud arved Ülle Luste nimelisele isikule. Poolte vahel ei

ole kehtivat soojusenergia müügilepingut, kuna 22. oktoobril 2006. a sõlmitud leping on 31. mail

2007. a lõppenud. Samuti on nendel arvetel esitatud soojusenergia ühiku hind vastuolus kohaliku

omavalitsuse kehtestatud küttehinna piirmääraga.

3. Tartu Maakohus jättis 30. märtsi 2015. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel hageja kanda.

Maakohtu hinnangul on hageja nõue tõendamata. Hageja tugineb poolte sõlmitud soojusenergia

müügilepingule ning selle väidetavale kostjapoolsele rikkumisele. Seega on hageja nõue

lepinguõiguslik. Samas on hageja osutatud leping vastavalt lepingu p-le 6 lõppenud 31. mail 2007. a.

Arved ei ole esitatud kostjale, vaid Ü. Luste nimelisele isikule. Samuti on kõik maakohtule esitatud

arved väljastatud pärast 31. maid 2007. a.

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotles maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse

tegemist, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus ebaõigesti tuvastanud, et poolte vahel ei ole lepingulisi

suhteid. Hageja ees on vastutavaks isikuks korteriomanik, kellega on sõlmitud liitumisleping. Poolte

sõlmitud hinnakokkuleppe järgi oli soojuse hinnaks 773 krooni ühe MWh eest. Juhul, kui kokkulepet

ei tuvastata, siis kehtib tarbitud soojusele viimane kehtestatud piirhind 701 krooni ja 50 senti MWh

eest, millele lisandub käibemaks. Kostjal on tasumata Nuia tee 3-12 asuva korteri soojaarved alates

2007. a oktoobrist kuni 2009. a aprillini.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta kaebuse rahuldamata ning menetluskulud

hageja kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tartu Ringkonnakohus tühistas 3. detsembri 2015. a otsusega maakohtu otsuse ja saatis asja samale

maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on maakohus lahendanud asja ekslikult üksnes

lepingulisel alusel, jättes välja selgitamata poolte seisukohad käsundita asjaajamise sätete

kohaldamise võimaluse kohta. Kohtul on kohustus kvalifitseerida haginõue sõltumata hageja

taotlusest, kuna kohus kohaldab õigust omal algatusel. Arvestades hagi eset ja esitatud asjaolusid,

oleks maakohus pidanud pooltele selgitama, et hageja nõude põhjendatust on võimalik kontrollida

lisaks lepingulisele alusele ka käsundita asjaajamise sätete järgi, ning selgitama eelmenetluses välja

poolte seisukohad eri õiguslike aluste kohaldamise kohta. Hageja ei ole väitnud, et ta ei soovi

tugineda käsundita asjaajamise sätetele.

Lisaks praeguses tsiviilasjas esitatud hagile on hageja esitanud tsiviilasjas nr 2-10-35427 nõude ka

Abja valla (Abja Vallavalitsuse kaudu) vastu Abja Õpilaskodu ning Tikuti 3-8 ja Tikuti 3-6

korteriomandite osas soojaarvete tasumata jätmisest tekkinud võlgnevuse väljamõistmiseks. Kuna

hageja on pidanud võimalikuks samasisulise nõude esitamist nii kostja kui elamu haldaja kui ka Abja

valla kui korteriomaniku vastu, tuleb maakohtul tuvastada, kas hagi on esitatud õige kostja vastu.

Otsustamaks, kas asjas esinevad käsundita asjaajamise sätete kohaldamise eeldused, tuleb tuvastada,

kas poolte vahel on kehtiv soojuse müügileping või mitte. Muuhulgas ei ole maakohus võtnud

seisukohta küsimuses, kas 23. septembril 2003. a Abja valla ja kostja vahel sõlmitud rendilepingust

tuleneb kostjale kohustus tasuda soojusenergia eest. Samuti ei ole maakohus hinnanud kostja väidet,

et hagejal olid soojuse müügilepingud sõlmitud köetavate ruumide valdajatega, kelleks on

eluruumide elanikud.

Alles siis, kui maakohus on õigesti kvalifitseerinud pooltevahelise õigussuhte, on võimalik võtta

seisukoht, kas ja kui suures ulatuses tuleb hageja nõue, sh ka viivisenõue rahuldada.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas kassatsioonkaebuse ja palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ning saata asi

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei nõustu kostja ringkonnakohtu tõlgendusega, mille

kohaselt on lepingu alusel täitmisnõude esitamine õiguslik küsimus, millega kohus ei ole seotud.

Hageja nõue on kogu menetluse vältel olnud selgelt suunatud väidetavast lepingust tuleneva

kohustuse täitmisele ning kostja on kehtiva lepingu olemasolule menetluses läbivalt vastu vaielnud.

VÕS § 1018 välistab lepingulise soorituskohustuse nõude esitamise käsundita asjaajamise sätete

alusel ning seega ei saa lepinguvälise aluse kohaldamine olla pelgalt õiguse kohaldamine. Tegemist

on hagi aluse laiendamisega, milleks kohtul ei ole hagimenetluses pädevust.

Ringkonnakohus on valesti tõlgendanud TsMS § 392 lg-st 1 tulenevat maakohtu selgitamiskohustust,

leides, et selgitamiskohustus eeldab maakohtus hagejale alternatiivnõuete esitamise võimalikkuse

selgitamist. Asja lahendamine peaks toimuma TsMS § 5 lg 2 järgi poolte esitatu alusel. Samuti peab

hageja TsMS § 4 lg 2 järgi ise valima, kelle vastu ta hagi esitab, ning kohus on sellega seotud, nagu

ka hagi alusega.

Selgitamiskohustus on olemuselt võistlevuse põhimõtet piirav ning vajalik eelkõige vaidlustes, milles

üks pooltest ei pruugi osata oma õiguste eest täiel määral seista. Praegusel juhul on hagejaks

soojusettevõte, keda esindab kohtuvaidluses vandeadvokaat. Seega puudus lisaks õiguslikule alusele

ka praktiline vajadus heita maakohtule ette selgitamiskohustuse rikkumist.

Isegi kui maakohtu otsuses esinesid puudused, olnuks vastava menetlusliku vea parandamine

apellatsioonimenetluses võimalik ning menetlusökonoomia seisukohalt ka vajalik. TsMS § 2 sätestab

kohtule kohustuse lahendada tsiviilasi mõistliku aja ja võimalikult väikeste kuludega. Praeguseks on

menetlus kestnud enam kui viis aastat ning poolte suunamine sisuliselt uude kohtumenetlusse, on

menetluse kestust, hagieseme võimalikku ümberkujundamist ning õigusabikulutusi arvestades

vastuvõetamatu.

8. Hageja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb rahuldada ning ringkonnakohtu otsus tuleb

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu TsMS § 692 lg 1

p-de 1 ja 2 alusel tühistada. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 järgi saata uueks läbivaatamiseks samale

ringkonnakohtule.

10. Ringkonnakohus on tühistanud maakohtu otsuse põhjusel, et maakohus on ringkonnakohtu

arvates lahendanud asja ekslikult üksnes lepingulisel alusel ja jätnud välja selgitamata poolte

seisukohad käsundita asjaajamise sätete kohaldamise võimaluse kohta. Kolleegium sellise

põhjendusega ei nõustu.

11. Ringkonnakohus on maakohtule etteheiteid tehes ja juhiseid andes jätnud esmalt tähelepanuta, et

hageja tugineb sellele, et tal oli leping soojusenergia müügiks Abja vallaga. Sellisel juhul ei saa olla

tegemist käsundita asjaajamisega VÕS § 1018 mõttes, sest isegi kui kostjat pidada soodustatud

isikuks VÕS § 1018 mõttes, on asjaajamine toimunud lepingu alusel. Riigikohus on varasemas

praktikas VÕS § 1018 lg-t 1 tõlgendades leidnud, et õigustatud käsundita asjaajamisest tuleneva

kulutuste hüvitamise ja tasu maksmise nõude rahuldamise eeldusena tuleb hagejal tõendada mh, et ta

ei olnud lepingust või seadusest tulenevalt kohustatud asja ajama. Lepingu sõlmimine soorituse tegija

ja muu isiku vahel välistab nõuded soodustatu vastu nii käsundita asjaajamise õiguse (VÕS §-d 1018-

1026) kui ka alusetu rikastumise õiguse (VÕS §-d 1027-1042) alusel, sest soorituseks on sellisel

juhul olemas lepinguline alus ning soorituse tegijal võib olla lepingust tulenev tasunõue isiku vastu,

kes on lepingu teiseks pooleks (vt selle kohta Riigikohtu 1. jaanuari 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-87-06, p 12; 1. novembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-91-06, p-d 12 ja 14;

5. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-107-07, p-d 16 ja 17).

12. Kolleegium selgitab, et VÕS § 1018 mõttes võib käsundita asjaajamiseks mh olla teise isiku

esemele kulutuste tegemine või teise isiku kohustuse täitmine. Juhul kui esinevad VÕS §-s 1018

nimetatud eeldused ning asjaajaja tegutses soodustatu asja ajades oma majandus- või kutsetegevuse

raames, peab soodustatu VÕS § 1023 järgi hüvitama asjaajamisel tehtud kulutused (lg 1) ja tasu

(lg 2), välja arvatud juhul, kui asjaajamisele asumisel ei olnud käsundita asjaajajal kavatsust nõuda

soodustatult kulutuste hüvitamist või tasu maksmist (lg 3). Eelviidatud sätete puhul on kolleegium

varasemas praktikas tunnustanud võimalust, et käsundita asjaajajal võivad nende sätete alusel olla

nõuded korteriomanike vastu, kellele ta lepinguväliselt on osutanud kommunaalteenuseid (sh müünud

soojusenergiat) (vt nt Riigikohtu 5. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-107-07, p 18;

30. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-08, p 15; 24. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

33-13, p 13). Kuna kostja ei ole praegusel juhul korteriomanik, ei ole ta eeldatavasti ka hageja

osutatud kütteteenuse tarbijaks. Hageja ei ole tuginenud sellele, et kostja oleks ise elamu omanikule

osutatud kütteteenuse tarbijaks. Kostja on kohtute tuvastatud asjaolude järgi elamu omanikule

haldusteenuse osutaja. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, kuidas ajas hageja elamu omanikule

kütteteenust osutades kostja asja VÕS § 1018 mõttes.

Iseenesest võiks kostja asja ajamisega VÕS § 1018 mõttes olla tegemist juhul, kui hageja oleks

kütteteenust osutades täitnud kostja mingit kohustust VÕS § 78 mõttes (vt selle kohta nt Riigikohtu

1. novembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-91-06, p 13). Hageja ei ole aga praegusel juhul

tuginenud sellele, et ta oleks sellisel viisil ajanud kostja asja, ning ta ei ole tuginenud ka muudele

asjaoludele, mis nende tõendatuse korral võiksid anda alust rahuldada hageja nõue VÕS §-de 1018

ja 1023 alusel. Käsundita asjaajamise sätted ei võimalda isikule peale suruda soovimatuid teenuseid

ja kohustada teda nende eest maksma, st luua sisuliselt leping, mida isik ei ole soovinud (vt selle

kohta nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 7. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 33).

13. Lisaks materiaalõiguse ekslikule käsitlusele on ringkonnakohus teinud maakohtule

põhjendamatuid etteheiteid ka selgitamiskohustuse rikkumise osas. Ringkonnakohus on eiranud

põhimõtet, mille järgi peab kohus tulenevalt kvalifitseerimiskohustusest (TsMS § 436 lg 7 ja § 438

lg 1, § 652 lg 8, § 688 lg 2) võtma arvesse vaid neid nõudeid, mille kohta hageja on esitanud

asjaolusid. See tähendab, et kuigi kohus peab hageja nõude kvalifitseerima ja kohaldama omal

algatusel seadust õigesti, ei tähenda see siiski kohtu kohustust soovitada hagejal esitada esialgse

nõude vähese tõendatuse või õigusliku perspektiivituse korral samas menetluses alternatiivne hagi

ega kohustust selgitada hagejale hagi eseme või aluse muutmise vajadust, st seda, millise nõude või

hagi alternatiivne esitamine aitaks hagejal paremini saavutada soovitud eesmärki. Kohus peab

selgitamiskohustuse raames selgitama välja hageja seisukoha alternatiivsete hagi aluste kohta üksnes

juhul, kui materiaalõiguse järgi on võimalik sama nõuet esitada sama elulise juhtumi korral erinevatel

alustel, kui üks hagi alus ei välistaks teist ning kui hageja ei ole selgelt väljendanud oma seisukohta,

missugustele alustele ta tahab tugineda (vt eeltoodu kohta nt Riigikohtu 31. mai 2007. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-54-07, p 9; 24. septembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-08, p 11; 9. märtsi

2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-10, p-d 11 ja 12; 8. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

171-10, p 12; 13. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 15; 16. mai 2011. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-34-11, p 11; 13. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-181-15, p 57).

14. Kolleegium lisab, et kui ringkonnakohtul oleks olnud alust tühistada maakohtu otsus selle tõttu, et

maakohus rikkus selgitamiskohustust, siis oleks ringkonnakohus pidanud küll maakohtu otsuse

tühistama, kuid saanuks eeldatavasti selle puuduse ise kõrvaldada ning teha uue otsuse (vt selle kohta

nt Riigikohtu 13. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 13). Ringkonnakohus oleks sel

juhul pidanud ise tuvastama ka need asjaolud, mille tuvastamata jätmist ta maakohtule ette heitis.

Ringkonnakohus oleks eelduslikult saanud ise selgitada, kas leping pikenes suulise kokkuleppe alusel

nii nagu ringkonnakohus on välja pakkunud. TsMS § 9 lg-st 3 ei tulene, et ringkonnakohus ei pea

tuvastama maakohtus tuvastamata jäänud asjaolusid ning hindama maakohtus hindamata jäänud

tõendeid (vt Riigikohtu 16. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-11, p 12).

15. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus arvestama sellega, et kuigi maakohus menetles

asja lihtmenetluses TsMS § 405 lg 1 järgi, ei anna see ringkonnakohtule õigust jätta otsus

nõuetekohaselt põhjendamata. Üksnes maakohus saab TsMS § 405 lg 1 alusel menetleda asja

lihtsustatud korras, mh kalduda kõrvale tõendite esitamise ja kogumise vorminõuete kohta seaduses

sätestatust või loobuda kirjalikust eelmenetlusest või kohtuistungist (TsMS § 405 lg 1 p-d 5 ja 7). Kui

ringkonnakohus on lihtmenetluses tehtud maakohtu otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse

menetlusse võtnud, peab ta asja läbivaatamisel ja otsuse tegemisel järgima mh TsMS §-des 652-654

sätestatut (vt selle kohta Riigikohtu 16. märtsi 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-187-15, p 11).

16. Lisaks selgitamiskohustuse rikkumise ekslikule etteheitmisele puudus kolleegiumi arvates

ringkonnakohtul alus teha maakohtule etteheiteid ka tõendite hindamata jätmise kohta. Kolleegiumi

hinnangul on maakohtu lahend praegusel juhul kooskõlas TsMS § 444 lg-ga 2, mille järgi võib

maakohus neil juhtudel, kui hagi menetletakse lihtmenetluses, kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda

üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele otsus on rajatud, märkimisega. TsMS § 444 lg-s 2

sätestatud kohtu õigus piirduda lihtmenetluse asjades tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused,

märkimisega, ei tähenda, et kohus võib kohtuotsuses piirduda üksnes asjas hinnatud tõendite

loetlemisega. TsMS § 442 lg 8 esimene lause kohustab kohut otsuse põhjendavas osas märkima kohtu

tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti

seadused, mida kohus kohaldas. TsMS § 442 lg 8 esimese lause ja TsMS § 444 lg 2 mõtte kohaselt

peab kohus iga asjas tuvastatud ja asja lahendamisel tähtsa asjaolu kohta märkima, missuguste asjas

esitatud ja kohtu vastuvõetud ja uuritud tõenditega on üks või teine asjaolu kas tuvastatud või

tuvastamata jäetud. TsMS § 444 lg 2 võimaldab kohtul lihtmenetluse asjades tehtavas kohtuotsuses

üksnes kõrvale kalduda TsMS § 442 lg 8 teises, kolmandas ja neljandas lauses sätestatust. See

tähendab, et maakohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei

nõustu poole mõne väitega, analüüsima tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit arvesta.

Samas peab maakohus TsMS § 442 lg 8 esimese lause ja TsMS § 444 lg 2 mõtte kohaselt otsuses

siiski märkima, missuguseid poolte väidetud asjaolusid ta tuvastatuks ei lugenud ning missuguseid

poolte esitatud tõendeid ei arvestanud.

Maakohus ei ole TsMS § 444 lg-s 2 ja TsMS § 442 lg 8 esimeses lauses sätestatut rikkunud ning on

oma otsuses kajastanud, missuguse asjas tähtsa asjaolu on ta mingi asja juurde võetud tõendiga

lugenud tõendatuks või missugused asjaolud lugenud tõendamata jäetuteks.

17. Põhjendamatu on ka ringkonnakohtu etteheide, et maakohus on olukorras, kus hageja on teises

tsiviilasjas esitanud soojaarvete tasumata jätmise tõttu nõuded Abja valla vastu, jätnud välja

selgitamata, kas hagi on esitatud õige kostja vastu. Kolleegium leiab, et maakohus pidi hindama

üksnes poolte esitatud tõendeid ning juhul, kui hageja ei suutnud tõendada, et kostja võlgneb talle

hagis nõutud rahasumma lepingu alusel, siis ei puutu asjasse, mida hageja võiks tõendada mõnes

teises kohtuasjas, kus ta peab oma lepingupartneriks mõnda teist isikut.

Kolleegiumi jaoks jääb arusaamatuks, mis tähtsus on käesolevas asjas 23. septembril 2003. a Abja

valla ja kostja vahel sõlmitud rendilepingul, mille hindamata jätmist ringkonnakohus maakohtule ette

heitis.

18. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse piire arvestades maakohtu

otsuse seaduslikkust uuesti hindama. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks,

jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.

19. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kostjale

tagastada tasutud kautsjon.

Malle Seppik, Henn Jõks, Tambet Tampuu