3-2-1-19-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-19-16

Määruse kuupäev

Tartu, 4. mai 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Peeter Jerofejev ja Ants

Kull

Kohtuasi

Lauri Reinholdi avaldus pankrotimenetluses täitmata

jäänud kohustustest vabastamiseks ja kohustustest

vabastamise menetluse lõpetamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 11. novembri 2015. a määrus

tsiviilasjas nr 2-11-1478

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Lauri Reinholdi määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Võlgnik Lauri Reinhold, esindaja vandeadvokaat Kersti Põld

Usaldusisik Terje Eipre

Võlausaldaja Aktsiaselts DNB Pank, esindajad juhatuse

liikmed Mari Mõis ja Silja Särev

Asja läbivaatamise kuupäev

4. aprill 2016. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 11. novembri 2015. a määrus ja Harju Maakohtu

2. oktoobri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 2-11-1478 osas, millega lõpetati Lauri Reinholdi

suhtes võlgniku kohustustest vabastamise menetlus ja vabastati usaldusisiku kohustustest Terje

Eipre, samuti kohustustest vabastamise menetluse kohta teate avaldamise osas. Muus osas jätta

kohtumäärused muutmata.

2. Saata asi maakohtule võlgniku kohustustest vabastamise menetluse jätkamiseks.

3. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

4. Tagastada määruskaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohus kuulutas 25. aprilli 2011. a määrusega välja Lauri Reinholdi (võlgnik) pankroti ja

määras pankrotihalduriks Veli Kraavi. 7. juuni 2012. a määrusega kinnitas kohus lõpparuande,

lõpetas võlgniku pankrotimenetluse, algatas võlgniku kohustustest vabastamise menetluse ja nimetas

usaldusisikuks Terje Eipre.

Võlgnik esitas 9. juulil 2015 kohtule taotluse kohustustest vabastamise menetluse lõpetamiseks ja

pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamiseks. Taotluse põhjenduste kohaselt on

võlgniku kohustustest vabastamise menetlus kestnud kolm aastat. Kogu menetluse jooksul on võlgnik

tegelenud tulutoova tegevusega, töötades alates 15. septembrist 2010 AS-s Skinest Reisiveod

projektijuhina ning saades töötasu 440 eurot kuus. Võlgnik on hariduselt mäeinsener, kuid vanus ei

soosi võimalusi leida kõrgema sissetulekuga tööd. Taotluse esitamise ajaks on võlgnik täielikult

tasunud Eesti Vabariigile võlgnevuse 96 eurot 61 senti. Aktsiaseltsile DNB Pank (võlausaldaja) on

võlgnik teinud tagasimakse 1026 eurot 83 senti, mis on tasutud tulumaksutagastusest saadud

vahenditest. Pidades silmas võlgniku töötasu suurust ja majanduslikku olukorda, ei ole kohustusest

vabastamise menetluse jätkamisel perspektiivi.

2. Usaldusisik toetas võlgniku taotlust, märkides, et võlgnik on teinud kõik endast oleneva kohustuste

täitmiseks ning ta tuleks vabastada täitmata jäänud kohustustest. Usaldusisiku hinnangul ei ole

võlgnik süüliselt rikkunud pankrotiseaduse (PankrS) §-s 173 toodud kohustusi ega kahjustanud

võlausaldajate huve.

3. Võlausaldaja leidis, et võlgniku taotlus ei ole põhjendatud. 10. jaanuaril 2012 ilmunud „Äripäeva"

artiklis on avaldatud, et võlgnik töötab AS Skinest Reisiveod direktorina. Seega on võlgniku esitatud

andmed vastuolulised. Samuti ei nähtu taotlusest ega usaldusisiku aruandest, kas võlgnik on kaalunud

tulutoovama ametikoha valimist.

4. Harju Maakohus lõpetas 2. oktoobri 2015. a määrusega võlgniku kohustustest vabastamise

menetluse ja vabastas Terje Eipre usaldusisiku ülesannetest, kuid keeldus võlgniku kohustustest

vabastamisest.

Määruse põhjenduste kohaselt on võlgniku kohustustest vabastamise menetluse jätkamine

perspektiivitu ja tuleb lõpetada, kuna võlgniku avalduse põhjal saab järeldada, et ta ei kavatse

suuremat sissetulekut võimaldavat tööd otsida ja seetõttu puuduvad paremad võimalused võlausaldaja

nõude rahuldamiseks.

Võlgniku kohustustest vabastamise kohta leidis kohus, et võlausaldaja nõude rahuldamine 0,3%

ulatuses ei ole PankrS § 175 lg 11 tähenduses nõude täitmine arvestatavas ulatuses ja seetõttu ei ole

alust võlgnikku kohustusest vabastada. Samuti on võlgnik rikkunud PankrS § 173, sest ta ei ole

täitnud kohustust tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega või sellist tegevust otsida. Põhjendatud ei

ole võlgniku väide, et tema vanus takistab leida kõrgema sissetulekuga erialast tööd. Võlgnikul ei ole

kohustust tegeleda erialase tööga, ta võib leida rakendust muul erialal. Võlgnik ei ole samuti

selgitanud, miks ta ei ole tulumaksutagastuse arvel võlausaldaja nõuet kustutanud enne 2014. a.

5. Võlgnik esitas 12. oktoobril 2015 määruskaebuse ja palus maakohtu määruse osaliselt tühistada

ning teha uus määrus, millega taotlus täies ulatuses rahuldada või jätkata võlgniku kohustustest

vabastamise menetlust.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Ringkonnakohus jättis 11. novembri 2015. a määrusega maakohtu määruse muutmata ning

määruskaebuse menetlemise kulud võlgniku kanda.

Määruse põhjenduste kohaselt nõustus ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et kõnealusel juhul

puuduvad PankrS § 175 lg-s 11 sätestatud alused võlgniku kohutustest vabastamiseks. Aastaid

vastutusrikkal töökohal töötamist sisuliselt miinimumpalga eest ei saa pidada mõistlikult tulutoova

tegevusega tegelemiseks. Üksnes töökoha olemasolu, arvestamata sellel makstava töötasu suurust, ei

saa käsitada mõistlikult tulutoova tegevusena.

Vastuseks võlgniku väitele, et ta on teinud kõik endast oleneva, et töötasu suurendada, kuid ei ole

leidnud tööd mäeinsenerina, märkis ringkonnakohus, et võlgnikul puudus kohustus tegeleda erialase

tööga ning tal on võimalus leida rakendust teisel erialal. Üksnes erialase töö otsimist ei saa pidada

piisavaks jõupingutuseks võlausaldajate huvide järgimisel.

Võlausaldaja 343 620 euro 60 sendi suuruse nõude rahuldamist 1026 euro 83 sendi ehk üksnes 0,3%

ulatuses ei saa pidada nõude täitmiseks arvestatavas ulatuses. Sellega, et võlgnik ei ole aktiivselt

otsinud lisatööd või senisest kõrgema töötasuga tööd, mis võimaldaks lisaks enda igapäevavajaduste

katmisele tasuda ka võlausaldajate nõudeid, on võlgnik kahjustanud võlausaldaja huve ja takistanud

nõude rahuldamist.

Arvestades võlgniku avaldust, et ta ei kavatse suuremat sissetulekut võimaldavat tööd otsida ega

soovi leida paremaid võimalusi täitmata jäänud nõude rahuldamiseks, ning samuti asjaolu, et võlgnik

ei ole kolme aasta jooksul kohustustest vabastamise menetluse algatamisest tegelenud mõistlikult

tulutoova tegevusega, on kohustustest vabastamise menetluse jätkamine perspektiivitu.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Võlgnik esitas määruskaebuse, milles palub kohtumäärused tühistada ning saata asi maakohtule

uueks lahendamiseks või vabastada võlgnik kohustustest.

Kaebuse põhjenduste kohaselt ei oleks kohtud tohtinud kohustustest vabastamise menetlust enne

tähtaega lõpetada, ilma et võlgnikku oleks kohustusest vabastatud. Kohtute etteheide, et võlgnik on

rikkunud võlausaldaja huve, jättes täitmata kohustuse tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega ei ole

põhjendatud. Võlgniku kohustustest vabastamise menetlus algatati 7. juuni 2012. a määrusega, milles

võlgnikule ei selgitatud, mida ta peab PankrS §-s 173 nimetatud kohustuste täitmiseks konkreetselt

tegema, et ta saaks kohustustest vabastatud. Maakohus ei juhtinud ka 2014. aastal, tutvudes

usaldusisiku aruandega, võlgniku tähelepanu asjaolule, et tema jõupingutused võlgadest

vabastamiseks ei ole olnud piisavad. Kohtu selline tegevus andis võlgnikule põhjendatud aluse

arvata, et ta täidab seaduses sätestatud kohustusi nõuetekohaselt ning selliselt tuleb tegutseda ka

edaspidi. Võlgadest vabastamise regulatsioon ega asjasse puutuv kohtupraktika ei näe ette

miinimummäära, millest alates saaks lugeda võlgniku tegevust tulutoovaks.

Kohtul on PankrS § 175 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi võimalik keelduda võlgniku kohustustest vabastamisest

üksnes juhul, kui võlgnik on süüdi pankrotikuriteos või rikkunud süüliselt võlgadest vabastamise

menetluse kestel talle PankrS § 173 järgi pandud kohustusi. Praegusel juhul ei ole kumbki

eelnimetatud eeldustest täidetud ning kohtud ei ole selgitanud, millel nende vastupidine seisukoht

põhineb.

Erinevalt kohtute seisukohast ei ole võlgnik töötanud vastutusrikkal tööl miinimumpalga eest.

Võlgniku töö seisneb vagunite remondi ja nende klientidele õigel ajal tagastamise jälgimises ning

klientidega suhtlemises. Tegemist on tavapärast hoolsust nõudva ametikohaga. Teise töökoha

leidmise võimalusi käsitledes oleks kohtutel tulnud anda hinnang võlgniku vanusele, tervislikule

seisundile, perekondlikule elukorraldusele ja võlgniku võimalikele muudele kohustustele.

Ebaõige on kohtute seisukoht, et võlgnikul ei ole kavas võtta midagi ette sissetulekute

suurendamiseks. Usaldusisik on 23. detsembril 2014 esitatud aruandes kohtule selgitanud, et

võlgnikul olid käsil tööandjaga läbirääkimised töötasu suurendamise üle. 2015. aastal võlgniku

töötasu ka veidi suurenes. Seega ei ole välistatud võimalus, et tööandjaga kokkuleppele jõudes,

suureneb võlgniku töötasu ka 2016. aastal. Menetluse jätkamise perspektiivituse all pidas võlgnik

silmas üksnes asjaolu, et talle ei ole teada, kas ja kui palju tema töötasu edaspidi suureneb. Nii

pankrotimenetluse kui ka kohustustest vabastamise menetluse ajal on võlgnik suhtunud kohustustesse

vastutustundlikult ja võlausaldajatesse lugupidavalt.

Kohtud ei ole avalduse kohta seisukohta kujundades võtnud arvesse asjaolu, et võlgniku

maksejõuetus on tekkinud juriidilisele isikule antud laenu käendamisest. Seega ei ole kohus

arvestanud võlgniku kohustuste sisu ega tema heausksust.

8. Usaldusisik toetab määruskaebust ning kinnitab, et ta on valmis jätkama võlgniku kohustuste

vabastamise menetluses usaldusisiku kohustuste täitmist.

9. Võlausaldaja vaidleb määruskaebusele vastu ja palub jätta kaebuse rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu määrus tuleb tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p 1 ning § 695 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära

kohaldamise tõttu osas, millega lõpetati võlgniku suhtes võlgniku kohustustest vabastamise menetlus

ja vabastati kohustustest usaldusisik, samuti kohustustest vabastamise menetluse kohta teate

avaldamise osas. Võlgniku kohustustest vabastamata jätmise osas tuleb kohtumäärused jätta

muutmata. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt. Asi tuleb saata maakohtule võlgniku kohustustest

vabastamise menetluse jätkamiseks.

11. Võlgniku kohustusest vabastamise otsustamine on reguleeritud PankrS §-s 175, mille lg 1 järgi

otsustab kohus pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse

algatamisest võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise,

tehes selle kohta määruse. PankrS § 175 lg 11 kohaselt võib kohus oma kohustusi nõuetekohaselt

täitnud võlgniku asjaolusid arvestades vabastada pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest ka

varem kui viie, kuid mitte vähem kui kolme aasta möödumisel menetluse algatamisest, eelkõige siis,

kui võlgnik on oma kohustusi menetluse ajal nõuetekohaselt täitnud ja rahuldanud võlausaldajate

nõudeid arvestatavas ulatuses. Absoluutsed keeldumisalused on sätestatud PankrS § 175 lg 2 p-des 1

ja 2, mille järgi keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on mõistetud süüdi

pankrotikuriteos või on võlgnik rikkunud süüliselt PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi ja

kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Samuti peab kohus PankrS § 175 lg 4 järgi keelduma

võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik ei anna kohtu määratud tähtajaks vande all teavet

kohustuste täitmise kohta.

12. Kohtute tuvastatud asjaolude kohaselt on võlgniku kohustustest vabastamise menetlus algatatud

Harju Maakohtu 7. juuni 2012. a määrusega. Võlgnik on esitanud kohtule taotluse kohustustest

vabastamise menetluse lõpetamiseks ja pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest

vabastamiseks 9. juulil 2015. Seega on võlgniku võlgadest vabastamise menetlus kestnud rohkem kui

kolm, kuid vähem kui viis aastat. Tegemist on PankrS § 175 lg-s 11 reguleeritud olukorraga, mille

puhul on seadusandja jätnud võlgniku kohustusest vabastamise kohtu otsustada. Kohtul on

PankrS § 175 lg 11 alusel kaalutlusõigus, et otsustada, kas võlgnik kohustusest vabastada või mitte.

Kohus hindab, kas võlgnik on oma kohustusi menetluse ajal nõuetekohaselt täitnud ja rahuldanud

võlausaldajate nõudeid arvestatavas ulatuses. Lisaks sellele on kohtul selle sätte järgi võimalus

kaalutlusõiguse teostamiseks kontrollida, kas esinevad PankrS § 175 lg-tes 2 ja 4 sätestatud võlgniku

kohustustest vabastamisest keeldumise absoluutsed alused.

13. Kolleegiumi hinnangul on kohtud õigesti leidnud, et praegusel juhul puudub alus võlgniku

kohustusest vabastamiseks, kuna võlgnik ei ole võlausaldaja nõudeid arvestatavas ulatuses täitnud.

Kolleegium nõustub kohtute hinnanguga, et kolme aasta jooksul võlausaldaja 343 620 euro 60 sendi

suuruse nõude rahuldamist 1026 euro 83 sendi jagu ehk üksnes 0,3% ulatuses ei saa pidada

PankrS § 175 lg 11 tähenduses nõude täitmiseks arvestatavas ulatuses. Vastupidi - võlgniku kolme

aasta jooksul tasutud summa on märkimisväärselt marginaalne. Kuna nõude täitmine arvestatavas

ulatuses kui PankrS § 175 lg 11 rakendamise obligatoorne eeldus praegusel juhul puudub, ei ole

võlgniku kohustustest vabastamise taotluse lahendamise seisukohast tähtsust sellel, kas võlgnik on

täitnud oma kohustusi menetluse jooksul nõuetekohaselt. Samuti puudub vajadus tuvastada seda, kas

esinevad PankrS § 175 lg-te 2 ja 4 järgsed võlgadest vabastamisest keeldumise absoluutsed alused.

14. Kolleegium ei nõustu aga võlgadest vabastamise menetluse lõpetamisega. Kohtud on

PankrS § 175 lg-t 5 valesti kohaldanud. PankrS § 175 lg 5 rakendamisel peab kohus tuvastama, et

võlgnik on mõistetud süüdi pankrotikuriteos või on rikkunud süüliselt PankrS §-s 173 nimetatud

kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve või keeldunud kohtu määratud tähtajaks vande

all oma kohustuste täitmise kohta teabe andmisest (PankrS § 175 lg 2 p-d 1 ja 2 ning lg 4).

Kolleegiumi hinnangul ei ole kohtud praegusel juhul tuvastanud ühtegi nimetatud alustest ja

seepärast on kohustustest vabastamise menetluse lõpetamine olnud ennatlik. Võla tasumise vähest

perspektiivi kui menetluse lõpetamise alust, millele kohtud on tuginenud, seadus ette ei näe.

Riigikohus on varasemas praktikas selgitanud, et PankrS § 2 teise lause kohaselt on võlgniku

kohustustest vabastamise menetluse eesmärk anda neile võlgnikele, kelle majanduslik olukord on

eriti raske, võimalus vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses ettenähtud korras ja saada nii

lõpptulemusena väljavaade uueks majanduslikuks alguseks ning normaalseks sotsiaalseks eluks. Kui

võlgniku käitumises ei ole PankrS § 175 lg 2 p-des 1 ja 2 ning lg-s 4 silmas peetud raskelt süülise

käitumise tunnuseid, ei ole kohtul alust füüsilisest isikust võlgnikku kohustustest vabastamise

menetluse võimalusest ilma jätta (vt nt Riigikohtu 17. aprilli 2013. a määrus tsiviilasja nr 3-2-1-46-

13, p 11; Riigikohtu 14. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-11, p 12). Kolleegium jääb

selle seisukoha juurde ka käesoleva asja lahendamisel.

15. Kassatsiooniastme menetluskulud kannab TsMS § 172 lg 1 järgi kaebuse esitaja.

16. Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel määruskaebuselt

tasutud kautsjon võlgnikule tagastada.

Tambet Tampuu, Peeter Jerofejev, Ants Kull