3-2-1-20-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-20-16

Otsuse kuupäev

Tartu, 3. mai 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Malle Seppik

Kohtuasi

A. V-e hagi osaühingu Eesti Höövelliist, Aktsiaseltsi Dold

Puidutööstus ja Eesti Vabariigi vastu kutsehaigusega

tekitatud kahju hüvitamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 12. novembri 2015. a otsus tsiviilasjas

nr 2-09-66690

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A. V-e kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

838 eurot 49 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja A. V, esindaja vandeadvokaat Marina Valge

Kostja Eesti Vabariik (Sotsiaalkindlustusameti kaudu)

Asja läbivaatamise kuupäev

4. aprill 2016. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 12. novembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 2-09-66690 ja

Tartu Maakohtu 9. veebruari 2015. a otsus samas tsiviilasjas ning saata asi uueks

läbivaatamiseks maakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. A. V (hageja) esitas 10. detsembril 2009 Tartu Maakohtule hagi osaühingu Eesti Höövelliist

(kostja I) ja Aktsiaseltsi Dold Puidutööstus (kostja II) vastu, paludes mõista kuni indekseerimiseni

kostjalt I välja 29 244 krooni 12 senti ja 1. novembrist 2009 iga kuu 2302 krooni 84 senti ning

kostjalt II välja 5255 krooni 43 senti ja alates 1. novembrist 2009 iga kuu 541 krooni 84 senti.

11. aprillil 2011 esitatud hagi täienduses palus hageja mõista kostjalt I välja 4223 eurot 90 senti ja

alates 1. aprillist 2011 kuni indekseerimiseni 147 eurot 18 senti kuus ning kostjalt II 993 eurot

85 senti ja alates 1. aprillist 2011 kuni indekseerimiseni 34 eurot 63 senti kuus. Lisaks palus hageja

mõista kostjatelt vastavalt vastutuse ulatusele (protsendile) välja ravikulud 111 eurot 54 senti ning

kohustada kostjaid andma hagejale üks kord aastas garantiikirjad sanatooriumi külastamiseks,

määrates tasutava summa kulude suuruse ja kostjate vastutuse ulatuse alusel.

29. augustil 2014 palus hageja kaasata kostjana menetlusse Eesti Vabariigi (kostja III), mida

maakohus tegi 18. septembri 2014. a määrusega. Hageja palus kohustada kostjat III arvestama

hagejale hüvitatav kahju iga kostja vastutuse ulatuse alusel ning mõista kahjuhüvitis

vastutusprotsentide järgi kostjatelt välja. Samuti palus hageja kohustada kostjaid andma hagejale üks

kord aastas garantiikiri sanatooriumi külastamiseks, määrates tasutava summa kulude suuruse ja

kostjate vastutuse ulatuse alusel.

12. detsembril 2014 esitasid hageja ning kostjad I ja II maakohtule kompromissi, mille maakohus

kinnitas 9. veebruari 2015. a määrusega ning lõpetas kostjate I ja II osas menetluse. Määrusega nähti

ette, et kostja I maksab hagejale viie päeva jooksul kompromissi jõustumisest 5394 eurot 64 senti ja

kostja II 1262 eurot 57 senti. Lisaks kohustus kostja I maksma hagejale iga kuu 98 eurot 43 senti ja

kostja II 23 eurot 4 senti 1. novembrist 2014 kuni hüvitise indekseerimiseni 1. aprillil töötervishoiu ja

tööohutuse seaduse (TTOS) § 312 alusel, kusjuures hüvise suurus muutub, kui muutuvad

töövõimetuse protsent, töövõimetuspensioni suurus vms hüvitise arvutamisel arvesse võetavad

andmed ning vastavad muutunud andmed, hüvitise arvutused ja suuruse peab hageja kostjatele I ja II

edastama e-kirja teel. Ravimite maksumuse ja raviasutuste külastamisega seotud kulude katteks

kohustus kostja I maksma hagejale 135 eurot 10 senti ja kostja II 12 eurot 30 senti. Lisaks kohustus

kumbki kostja andma hagejale üks kord aastas garantiikirja sanatooriumi külastamise kulude

hüvitamiseks, kusjuures garantiikirjas näidatakse tasutav summa lähtuvalt kulude suurusest ja

kummagi kostja vastutuse ulatusest (kostja I puhul 47% ja kostja II puhul 11%). Hageja õigusabi

kulude katteks kohustus kostja I maksma 282 eurot ja kostja II kohustus maksma 66 eurot. Kostjate I

ja II menetluskulud jäeti nende endi kanda.

22. detsembril 2014 esitatud avalduses palus hageja kostja III kui ainsa kostja suhtes tuvastada, et

kutsehaigus tekkis alates 1989. a (avalduses tõenäoliselt ekslikult märgitud 1998. a), et kutsehaiguse

põhjustasid hagejale 42% ulatuses Kalju kolhoos (kolhoos) ja Vastemõisa Põllumajandusühistu

(ühistu) ning et selle kahju eest vastutab kostja III. Samuti palus hageja mõista kostjalt III välja

9. oktoobrist 2008 kuni 31. detsembrini 2014 ühekordselt 4908 eurot 70 senti ja alates 1. jaanuarist

2015 iga kuu 87 eurot 96 senti kuni hüvitise indekseerimiseni 1. aprillil TTOS § 312 alusel, kusjuures

hüvitise suurus muutub, kui muutuvad töövõimetuse protsent, töövõimetuspensioni suurus, hageja

teenitava töötasu suurus vms hüvitise arvutamisel arvesse võetavad andmed. Samuti palus hageja

mõista kostjalt III välja arsti juures käimise jms lisakulude katteks ühekordselt 46 eurot 85 senti ning

kohustada kostjat III andma hagejale üks kord aastas garantiikiri sanatooriumi külastamise kulude

hüvitamiseks, kusjuures garantiikirjas märgitakse tasutav summa kulude suuruse ja kostja III

vastutuse 42%-lise ulatuse järgi. Menetluskuludest palus hageja jätta 42% kostja III kanda.

2. Hageja väitel diagnoositi tal 9. oktoobril 2008 kutsehaigusena ülekoormushaigus. Kutsehaiguse

tõttu määrati hagejale püsiv töövõime kaotus 40%. Hageja kutsehaigus kujunes välja alates 1989. a-

st, töötades kolhoosis (4. novembrist 1980 kuni 31. oktoobrini 1993), ühistus (1. novembrist 1993

kuni 29. veebruarini 1996) aktsiaseltsis Eerung (1. veebruarist 2000 kuni 28. veebruarini 2007), kes

on kostja I õiguseellane, ja kostja II juures (1. märtsist 2007 kuni 1. novembrini 2008, edasi kergemal

tööl kuni 18. jaanuarini 2010). Kostjad (või nende õiguseellased) on süüdi kutsehaiguse tekkimises,

mistõttu nad peavad maksma hagejale hüvitist alates 9. oktoobrist 2008. Kostja III vastutab kolhoosi

ja ühistu tekitatud kahju eest Eesti NSV tsiviilkoodeksi (TsK) § 473 lg 1 alusel. Hüvitisi tuleb

indekseerida lähtuvalt pensionide indekseerimisest iga aasta 1. aprilli seisuga. Hüvitada tuleb ka

hagejale tekkinud lisakulud ja võimaldada talle sanatooriumis käimiseks garantiikirjad. Hageja nõue

ei ole aegunud, ta sai alles 2014. a-l eksperdiarvamusest teada, et kutsehaiguse kujunemise alguseks

võib pidada lüpsjana töötamist aastatel 1989-1996.

3. Kostja III palus jätta hagi rahuldamata, kohaldada nõude aegumist ja teha selle kohta vaheotsus

ning jätta hageja menetluskulud tema enda kanda.

Kostja III väitel pidi hageja alates 3. novembrist 2008, kui tal tuvastati töövõime kaotus, olema

teadlik ka kahjust ja sealt hakkas kulgema nõude aegumistähtaeg. Lisaks on hageja nõue ebaselge ja

tõendamata. Välja ei ole toodud kolhoosi ega ühistu käitumise õigusvastasust ega põhjuslikku seost

hageja kahjuga.

4. Tartu Maakohus jättis 9. veebruari 2015. a otsusega hagi kostja III vastu rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda.

Maakohtu otsuse kohaselt tuleb kutsehaigusega põhjustatud tervisekahjustuse korral lugeda

õigusrikkumisest teadasaamiseks tervisekahjustusest tuleneva varalise kahju tekkimisest

teadasaamise aega. Kuna hageja nõuab sissetuleku vähenemise hüvitamist, algab aegumine ajast,

millal hageja sissetulek kostja väidetava käitumise tõttu vähenes. Hagejal diagnoositi kutsehaigus

9. oktoobril 2008 ning arstliku ekspertiisi otsusega tuvastati tal 3. novembrist 2008 kutsehaigusest

tulenev 40%-line töövõime kaotus. Kuna hageja on nõudnud kutsehaigusega tekitatud töövõime

vähenemisega seotud kahju hüvitamist töövõime kaotuse tuvastamise ajast, pidi hageja sellest päevast

olema teadlik ka tervisekahjustusest tulenevast varalisest kahjust. Järelikult hakkas tsiviilseadustiku

üldosa seaduse (TsÜS) § 153 lg 1 järgi alates 3. novembrist 2008 kulgema ka kutsehaigusest tuleneva

kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg. Põhjendatud ei ole hageja seisukoht, et nõue ei ole aegunud,

kuna ta sai kahju hüvitama kohustatud isikutest teada alles pärast kohtumenetluses eksperdiarvamuse

andmist. Kutsehaiguse 9. oktoobri 2008. a diagnoosist nähtuvalt oli hagejale teada, et kutsehaigus

kujunes juba töötamisel kolhoosis ja ühistus. Samuti on hageja juba 2009. a-l pöördunud kahju

hüvitamise nõudega Sotsiaalkindlustusameti poole, kes hüvitise maksmisest keeldus.

5. Apellatsioonkaebuses palus hageja maakohtu otsuse tühistada ning mõista kostjalt III hageja

kasuks välja ühekordne ja perioodiline hüvitis ning ravikulud ja kohustada kostjat III väljastama

garantiikiri, nagu ta esitas need nõuded ka 22. detsembri 2014. a avalduses. Hageja palus jätta

kostja III kanda maakohtus kantud menetluskuludest 42% ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud

täielikult. 23. oktoobril 2015 teatas hageja, et kostja III võlg on ajavahemiku 3. novembrist 2008 kuni

30. septembrini 2015 eest 5403 eurot 39 senti.

Kostja III palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja hageja menetluskulud tema enda kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tartu Ringkonnakohus jättis 12. novembri 2015. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsioonkaebuse rahuldamata, kuid muutis menetluskulude jaotust ja jättis poolte menetluskulud

nende endi kanda.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt leidis maakohus õigesti, et hageja nõude aegumine algas

3. novembril 2008. Hageja pidi tema kohta koostatud kutsehaiguse materjalidest saama teada ka

kutsehaiguse põhjustanud isikutest, millele viitab ka tema pöördumine Sotsiaalkindlustusameti poole

hüvitise saamiseks. Kostjate I ja II seisukohtadest ja taotlustest pidi ta samuti järeldama, et tal on

nõudeõigus ka kostja III vastu. Kuigi maakohus määras ekspertiisi kostjate taotlusel ja viivitas

ekspertiisi määramisega, ei mõjuta see aegumist. Põhjendatud ei ole hageja seisukoht, et ta sai hagi

esitamise õigusest kostja III vastu teada ekspertiisiaktist. Hagejal oli piisavalt aega, et seada kahtluse

alla Sotsiaalkindlustusameti hüvitise maksmisest keeldumise õigsus 2009. a-l ning paluda määrata

ekspertiis. Hagejat esindas menetluses õigusteadmistega esindaja, kes pidi teadma, et hagi esitamise

eelduseks ei ole ekspertiisiakt, vaid hagejal on nõude esitamise õigus ning menetluse käigus on

kohtul ülesanne, arvestades poolte väiteid ja vastuväiteid, teha kindlaks hagi põhjendatus. Hageja ei

ole põhjendanud oma seisukohta, et aegumise kohaldamine on vastuolus hea usu põhimõttega. Asjas

ei ole selliseid asjaolusid, mis annaksid aluse tugineda hea usu põhimõtte rikkumisele.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja palub kassatsioonkaebuses alama astme kohtute otsused tühistada ja saata asja uueks

läbivaatamiseks maakohtule. Menetluskulud palub hageja jätta kostja III kanda ning määrata hagejale

hüvitatavaks kassatsiooniastme menetluskuluks 1648 eurot.

Hageja arvates leidsid kohtud valesti, et kostja III vastu esitatud nõue on aegunud. Hageja ei saanud

2008. a-l teada, et hagi tuleb esitada ka kostja III vastu, sest töötervishoiuarsti arvamuse kohaselt

kujunes kutsehaigus välja töötamisel aastatel 2000-2008. Tööinspektsiooni tööinspektori

uurimisettekanne ei saa olla arsti arvamusest olulisem. Lisaks ei oleks hagejal enne kostja III

kaasamist olnud esitada tõendeid selle kohta, et kostja III on talle kahju tekitanud. Kui hageja nõue

on aegunud, tuleb aegumine jätta kohaldamata hea usu põhimõttest tulenevalt, sest kostja III on

istungil avaldanud, et kutsehaigus võis hakata tekkima pärast hageja lüpsjana töötamist. Kohus oleks

pidanud tegema hagejale ettepaneku kaasata kostja III menetlusse kostjana.

8. Kostja III palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja kohtute otsused muutmata ning hageja

menetluskulud tema enda kanda. Hageja menetluskulude nimekirjale ei olnud kostjal III vastuväiteid.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegiumi arvates tuleb ringkonnakohtu otsus materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691 p 4

ning § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel ja maakohtu otsus § 692 lg 5 teise lause alusel tühistada ning asi

tuleb saata uueks läbivaatamiseks maakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.

10. Kolleegium käsitleb esmalt vaidluse eset kassatsioonimenetluses (I). Edasi käsitleb kolleegium

hageja kahju hüvitamise nõuete õiguslikke aluseid (II) ja seejärel nõuete aegumist (III). Lõpetuseks

teeb kolleegium menetluslikud otsustused (IV).

I

11. Kolleegium märgib esmalt, et hageja on oma nõuet ja seisukohti korduvalt muutnud ja laiendanud

ka kostjate ringi. Koostoimes maakohtu suutmatusega menetlust juhtida on see kaasa toonud

menetluse venimise maakohtus enam kui viis aastat ja tõenäoliselt ka menetluskulude suurenemise.

12. Esmalt nõudis hageja nii ühekordse kui ka perioodilise hüvitise väljamõistmist kostjatelt I ja II

(I kd, tl 5), seejärel palus ta mõista kostjatelt I ja II välja ka ravikulud ja kohustada neid andma

garantiikirjad sanatooriumikulude katmiseks (I kd, tl 136).

Kostjatega I ja II sõlmis hageja kompromissi, mille maakohus kinnitas ja lõpetas nende suhtes

menetluse (II kd, tl 113-114). Kuna maakohtu kompromissi kinnitamise määrust ei ole vaidlustatud,

on see TsMS § 466 lg 3 esimese lause järgi jõustunud. Seega ei ole hageja nõue kostjate I ja II vastu

kassatsioonimenetluses enam vaidluse all ning kostjad I ja II ei ole kassatsioonimenetluse osalised.

Kolleegium märgib, et asja lahendamine kostjate I ja II suhtes ei mõjuta asja lahendust kostja III

suhtes (TsMS § 457 lg 1). Seega võib kohus asja kostja III suhtes lahendades leida, et kostjate osalus

kahju põhjustamisel on teistsugune, kui sellest on lähtutud hageja ning kostjate I ja II vahelises

kompromissis. Kuna kostjatelt nõuti kahju hüvitamist osavastutuse põhimõttel igaühelt tema

põhjustatud kahju eest, osales iga kostja menetluses iseseisvalt, sest igaühe vastu oli esitatud eraldi

nõue (TsMS § 207 lg 2), tegu ei ole vältimatute kaaskostjatega TsMS § 207 lg 3 mõttes.

13. Hageja palus 29. augustil 2014 kostja III menetlusse kaasamist taotledes (II kd, tl 63-65)

kohustada kostjat III arvestama hagejale hüvitatav kahju iga kostja vastutuse ulatuse alusel ning

mõista see vastavalt vastutusprotsendile kostjatelt (sh kostjalt III) välja. Samuti palus hageja

kohustada kostjaid (sh kostjat III) andma hagejale üks kord aastas garantiikiri sanatooriumi

külastamiseks, määrates selles tasutava kulu, ning jätta menetluskulud kostjate kanda.

Edasi esitas hageja kohtule oma perioodilise kahjuhüvitise nõude arvestuse (II kd, tl 81-84) ja selgitas

oma nõuet ka 24. novembri 2014. a kohtuistungil (II kd, tl 96).

22. detsembril 2014 esitas hageja maakohtule dokumendi (hageja seisukohad) (II kd, tl 107-110),

milles esitas kostja III vastu järgmised nõuded:

· tuvastada, et kutsehaigus tekkis alates 1989. a (avalduses tõenäoselt ekslikult märgitud

1998. a);

· tuvastada, et kutsehaiguse põhjustasid hagejale 42% ulatuses kolhoos ja ühistu;

· tuvastada, et kahju eest vastutab kostja III;

· mõista kostjalt III välja ajavahemiku eest 9. oktoober 2008 kuni 31. detsember 2014

ühekordne hüvitis 4908 eurot 70 senti;

· mõista kostjalt III välja alates 1. jaanuarist 2015 iga kuu 87 eurot 96 senti kuni hüvitise

indekseerimiseni 1. aprillil TTOS § 312 alusel, kusjuures hüvitise suurus muutub töövõimetuse

protsendi, töövõimetuspensioni suuruse, hageja teenitava töötasu suuruse vms hüvitise

arvutamisel arvesse võetavate andmete muutumisel;

· mõista kostjalt III välja lisakulude katteks 46 eurot 85 senti;

· kohustada kostjat III andma hagejale üks kord aastas garantiikiri sanatooriumi külastamise

kulude hüvitamiseks, kusjuures garantiikirjas näidatakse tasutav summa kulude suuruse ja

kostja III vastutuse 42%-lise ulatuse järgi.

14. Maakohus ei ole haginõuete muudatuste vastuvõtmise kohta selget seisukohta väljendanud. Kui

hageja muudab hagi eset või alust, peab kohus selle kohta tegema vähemalt suulise määruse

kohtuistungil, millest nähtub, millist haginõuet parajasti menetletakse, isegi kui tegemist ei ole hagi

muutmisega TsMS § 376 järgi (vt ka nt Riigikohtu 29. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-13,

p 15).

Maakohtu menetluses 22. detsembril 2014 hageja esitatud lisanõuete menetlemise kohta ei võtnud

maakohus mingisugust seisukohta, vaid tegi 9. veebruaril 2015 otsuse, millega jättis hagi

rahuldamata. Otsuses on maakohus käsitlenud üksnes saamata jäänud tulu nõudeid, jättes seisukoha

võtmata nii tuvastusnõuete kui ka lisakulude hüvitamise nõude kohta, samuti garantiikirja andma

kohustamise nõude kohta. Jääb arusaamatuks, kas maakohus neid nõudeid menetles ja lahendas.

15. Apellatsioonkaebuses (II kd, tl 121-123) palus hageja tühistada maakohtu otsuse tervikuna ja hagi

rahuldada, kuid ei nimetanud selles oma nõuetena tuvastusnõudeid. Samuti ei esitanud hageja

apellatsioonkaebuses põhjendusi lisakulude hüvitamise ja garantiikirja väljastamise nõuete

lahendamata jätmise kohta, kuigi ta vaidlustas nende osas maakohtu otsuse.

Ringkonnakohus käsitles otsuses üksnes saamata jäänud tulu nõudeid ega hinnanud lisakulude

hüvitamise ja garantiikirja andma kohustamise nõudeid. Samas ei ole hageja kassatsioonkaebuses

saamata jäänud tulu hüvitamise kõrval teisi nõudeid käsitlenud ega selles osas kohtutele etteheiteid

teinud.

16. Eeltoodust tulenevalt ei ole hageja oma nõudeid selgelt väljendanud ega hagi aluseks olevate

asjaoludega seostanud, st ei ole täitnud TsMS § 363 lg 1 p-des 1 ja 2 sätestatud nõudeid.

Kohtud ei ole aga täitnud eelmenetluse ülesandeid, sest jätsid välja selgitamata hageja nõuded ja

kostja III seisukohad nende nõuete kohta (TsMS 392 lg 1 p 1). Osa hageja nõuetest on vastuolus

TsMS § 438 lg 1 teises lauses sätestatuga jäetud lahendamata.

II

17. Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle:

· töötervishoiuarst diagnoosis hagejal 9. oktoobril 2008 kutsehaigusena ülekoormushaiguse;

· Sotsiaalkindlustusamet tuvastas 21. novembri 2008. a otsusega hagejal püsiva töövõime

kaotuse 40% alates 3. novembrist 2008;

· hageja on töötanud kolhoosis (4. novembrist 1980 kuni 31. oktoobrini 1993), ühistus

(1. novembrist 1993 kuni 29. veebruarini 1996), aktsiaseltsis Eerung (kostja I õiguseellane)

(1. veebruarist 2000 kuni 28. veebruarini 2007) ja kostja II juures (1. märtsist 2007 kuni

1. novembrini 2008, edasi kergemal tööl kuni 18. jaanuarini 2010);

· kolhoos ja ühistu on likvideeritud õigusjärgluseta.

18. Hageja nõuab esmajoones, et kostja III hüvitaks talle ajavahemikul 1989-1996 kolhoosis ja

ühistus töötamisest tingitud ülekoormushaigusest kui kutsehaigusest ja seega tervisekahjustusest

põhjustatud kahju.

Kolhoosis ja ühistus töötamise ajal reguleeris tervisekahju hüvitamist eelkõige tsiviilkoodeks, mille

järgi tuleb hageja nõuded ka lahendada (võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ning

rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) §-d 2 ja 11 ja § 22 lg 1 (vt ka

nt Riigikohtu 7. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-11, p 8)).

19. Tsiviilkoodeksi järgi lahendati tervisekahjustuse tagajärjel tekkinud kahju hüvitamise asju

lepinguväliselt, st tuginedes TsK §-dele 448 jj, sõltumata sellest, kas samal ajal oli pooltel ka leping,

mille rikkumisele võinuks tugineda (vt ka nt Riigikohtu 16. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

55-10, p 17). Tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamist reguleeriti täpsemalt TsK §-des 463-473.

Kahju hüvitamise eelduseks oli TsK § 448 lg-te 1 ja 2 järgi kahju tekitaja õigusvastane käitumine,

kahju tekkimine kannatanul, põhjuslik seos kahju ja teo vahel ning kahju tekitaja süü kahju tekitanud

teo toimepanemisel (vt ka nt Riigikohtu 16. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-10, p 19).

Hüvitatavaks kahjuks saab tervisekahjustuse korral TsK § 448 lg-st 1 tulenevalt olla nii otsene

varaline kahju kui ka saamata jäänud tulu.

20. Tervisekahjustusest tingitud kahju hüvitamisel on praktikas juhindutud ka Vabariigi

Valitsuse 10. juuni 1992. a määrusega nr 172 kinnitatud ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide

töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju

hüvitamise ajutisest korrast (ajutine kord), mille p 1 nägi ette tööandja vastutuse töötajale põhjustatud

tervisekahjustuse eest analoogselt eelviidatud tsiviilkoodeksi sätetele (vt otsuse p 19). Ajutine kord

kaotas kehtivuse 1. juulist 2002, kui jõustus võlaõigusseadus, kuid varem toimunud tegudele saab

seda kohaldada (vt ka nt Riigikohtu 7. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-11, p 8).

Ajutine kord ei muutnud seadust ning kannatanu võib korrale tuginedes nõuda selles sisalduva

metoodika alusel arvutatavat hüvitist. Samas võib kahju tekitaja ka enne 1. juulit 2002 toimunud

tervisekahjustuse korral tõendada, et tegelikult sellist kahju kannatanul ei tekkinud või et see kahju on

väiksem, ning kannatanu võib tõendada, et tema kahju on korra järgi arvutatavast suurem

(vt nt Riigikohtu 16. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-10, p 18).

21. Riigikohus on varem leidnud, et kui kutsehaigus on tervisekahjustusena kujunenud välja

töötamise ajal erinevate tööandjate juures, on vastutuse jagunemisel nende vahel õige lähtuda

TsK § 186 lg-st 1 ja § 448 lg-st 1 juhindudes osavastutuse põhimõttest, lähtudes eelduslikult

töötamise proportsionaalsest ajast iga tööandja juures (vt ka Riigikohtu 16. juuni 2010. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-55-10, p 29-30).

22. Kostja III vastutus kolhoosi ja ühistu põhjustatud kahju eest saab põhineda TsK § 473 lg-l 1 ja

alates 26. aprillist 2014 kehtival TTOS §-l 314, mille järgi esitatakse juriidilise isiku likvideerimisel ja

õigusjärglase puudumisel tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise nõuded riiklikule

sotsiaalkindlustusorganile (Sotsiaalkindlustusametile) (vt ka Riigikohtu 16. juuni 2010. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-55-10, p 14).

23. Hageja on esitanud nõude garantiikirja andmiseks, kuid ei ole täpsustanud, mis alusel ta seda

nõuab, millise sanatooriumi külastamiseks, millises riigis, kui kauaks, kas ja milliseks protseduuriks,

millise transpordiga sinna liikumiseks jne. Selline nõue ei ole selge, sest selle rahuldamise korral ei

oleks kohtulahend vaidluseta täidetav. Kolleegium ei välista siiski, et selline nõue on võimalik esitada

TsK § 461 alusel koostoimes TsMS § 369 esimese lausega iselaadse nõudena sanatooriumikulude kui

tulevaste ravikulude hüvitamiseks.

Kohtud pidanuks laskma hagejal oma haginõuet täpsustada ning kui hageja ei oleks seda teinud,

jätma nõude TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata. Asja uuel läbivaatamisel on maakohtul

võimalik puudus kõrvaldada. Kui hageja on oma haginõuet täpsustanud, tuleb võimaldada kostjal III

võtta selle kohta selge seisukoht ning hageja nõue lahendada.

24. Kolleegiumi arvates ei ole hagejal tuvastusnõuete esitamiseks tuvastushuvi TsMS § 368 lg 1

mõttes, kuna taotletud tuvastused tuleb teha kindlaks sooritusnõude lahendamisel. Seega tulnuks

tuvastusnõuded jätta TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel menetlusse võtmata või menetlusse võetud nõuded

TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata.

Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus võtma hageja tuvastusnõuete kohta selge seisukoha.

III

25. Vaidlusaluse ajavahemiku algusest (1989. a) on aegumist reguleerinud erinevad seadused: TsK,

asjaõigusseaduse rakendamise seadus (AÕSRS), enne 1. juulit 2002 kehtinud tsiviilseadustiku üldosa

seadus (TsÜS1994) ja TsÜS.

26. TsK § 81 järgi oli üldine aegumistähtaeg kolm aastat. Aegumine algas TsK § 86 esimese lause

järgi hagemisõiguse tekkimisest, s.o päevast, mil isik sai teada või oleks pidanud teada saama oma

õiguste rikkumisest. Aegumise algusaeg ei muutunud ka 1. detsembrist 1993, mil jõustusid

AÕSRS § 3 lg 1 ja § 4 lg 1, mille järgi pikendati aegumata nõuete aegumistähtaega kümne aastani.

Samuti ei muutnud aegumist 1. septembril 1994 jõustunud TsÜS1994, mille § 180 lg 1 järgi tunnistati

kehtetuks TsK §-d 1-94 ning § 180 lg 2 järgi ka AÕSRS §-d 3 ja 4. TsÜS1994 § 113 lg 1 järgi oli hagi

korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg samuti kümme aastat ning sama seaduse § 116 esimese

lause järgi algas aegumistähtaja kulgemine samuti päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama

oma õiguse rikkumisest.

27. Riigikohus on leidnud, et nii TsK § 86 kui ka TsÜS1994 § 116 esimese lause mõttes tuleb

kutsehaigusega põhjustatud tervisekahjustuse korral õiguste rikkumisest teadasaamiseks lugeda mitte

õigusvastasest teost ega tervisekahjustusest teadasaamise (mh kutsehaiguse diagnoosimise) aega, vaid

tervisekahjustusest tuleneva varalise kahju tekkimisest teadasaamise aega (vt Riigikohtu 30. jaanuari

2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-12, p 10).

Praeguses asjas ei ole hageja väitnud, et tema sissetulek vähenes (st kahju tekkis) TsK, AÕSRS või

TsÜS1994 aegumise sätete kehtivuse ajal. Samuti ei ole tal sel ajal diagnoositud kutsehaigust. Seega ei

alanud nende sätete järgi ka hageja kahju hüvitamise nõuete aegumine.

28. 1. juulil 2002 jõustus uus aegumise regulatsioon TsÜS-s, mille § 153 lg 1 järgi on tervise

kahjustamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg, olenemata nõude õiguslikust alusest, kolm aastat

ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama.

TsÜS § 153 lg 2 järgi aeguvad need nõuded lisaks hiljemalt 30 aasta jooksul, arvates kahju

põhjustanud teo tegemisest või sündmuse toimumisest.

VÕSRS § 9 lg 1 esimese lause järgi kohaldatakse TsÜS-s aegumise kohta sätestatut ka enne 1. juulit

2002 tekkinud aegumata nõuetele. Aegumise algusele kohaldatakse VÕSRS § 9 lg 1 teise lause järgi

enne 1. juulit 2002 kehtinud seadust üksnes juhul, kui aegumine on alanud enne 1. juulit 2002.

Kuna hageja nõuete aegumine sai alata pärast 1. juulit 2002, kohaldub nende aegumisele TsÜS § 153,

nagu on õigesti leidnud ka kohtud.

29. Hageja nõuded saavad olla aegunud TsÜS § 153 lg 1 alusel, kui kolm aastat on möödunud ajast,

mil hageja sai teada või pidi teada saama nii kahjust kui ka kahju hüvitama kohustatud isikust.

Tervisekahjustusest tuleneva (mh kutsehaigusest põhjustatud) nõude aegumist ei arvestata ositi ning

TsÜS § 154 ei kohaldu. Seega kui kahju tekib ka tulevikus või selle tagajärjed korduvad edaspidi,

tuleb lähtuda kahju ühtsuse printsiibist. See tähendab, et kohe, kui osa kahjuhüvitisest saab sisse

nõuda, muutub sissenõutavaks ja hakkab aeguma kogu edaspidi tekkida võiva kahju hüvitamise nõue

(vt Riigikohtu 30. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-12, p 12; 10. märtsi 2014. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-199-13, p 12).

Arvestades vaidlusalust ajavahemikku (1989-1996), ei ole põhjendatud lugeda hageja nõue ka

osaliselt aegunuks TsÜS § 153 lg 2 alusel, sest väidetava tervistkahjustava töö alustamisest ei ole

möödunud 30 aastat.

30. Kohtud ei ole selgelt tuvastanud (nt kostja III omaksvõtule tuginedes), kas ja millal hageja

sissetulek vähenes ehk millal tal kahju tekkis. Ka ainuüksi aegumise küsimust lahendades ei saa

kohus lähtuda hageja esitatust, vaid tuleb hinnata ka asjaolusid ja tõendeid. Hageja peab hüvitist

nõudes selgitama, milles tema varaline kahju seisnes ja millal see kahju tekkis. Aegumise sätteid ei

saa kohaldada, selgitamata välja, millal algas aegumistähtaja kulgemine (vt Riigikohtu 30. jaanuari

2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-12, p 10).

Kohtud on lugenud päevaks, millal hageja sai teada oma kahjust, 3. novembri 2008. Kolleegiumi

hinnangul ei ole esitatud asjaolusid, mille järgi saaks eeldada, et hageja nõude aegumine kostja III

vastu oleks alanud enne 3. novembrit 2008 ja nõue enne seda aegunud. Selle päeva seisuga tuvastas

Sotsiaalkindlustusamet 21. novembri 2008. a otsusega hageja püsiva töövõime kaotuse 40% (I kd,

tl 12-13). Sama päeva seisuga on hageja esitanud ka oma hüvitise arvutused (vt II kd, tl 84-85).

Hageja on küll ka väitnud, et nõuab hüvitist alates kutsehaiguse diagnoosimisest 9. oktoobril 2008

(vt II kd, tl 109-110 ja 122 pöördel), kuid viimases ringkonnakohtule esitatud arvestuses on ta

nimetanud arvestuse alguseks siiski taas 3. novembri 2008 (II kd, tl 142). Esitatud ei ole asjaolusid,

millest saaks järeldada, et hageja pidanuks kahjust teadma enne Sotsiaalkindlustusameti

ekspertiisiotsust. Enne kahjust teadasaamist ei saanud hageja nõue aeguda. Kostja III ei ole hageja

väitele kahjust teadasaamise aja kohta selgelt vastu vaielnud.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb kahju tekkimise aeg uuesti kindlaks teha.

31. Kolleegium ei nõustu kohtutega, et tuvastatud asjaoludel on õige lugeda hageja alates

3. novembrist 2008 teadlikuks sellest, et kostja III vastutab kolhoosi ja ühistu poolt hagejale kahju

tekitamise eest. Kohtud leidsid (vt maakohtu otsuse p 3.7, ringkonnakohtu otsuse p-d 9 ja 10),

et 3. novembrist 2008 pidi hageja teada saama ka sellest, et kahju olid kohustatud hüvitama kolhoos

ja ühistu, kuna hageja võis seda järeldada kutsehaiguse diagnoosist ja selle aluseks olnud

materjalidest (tööinspektori raportist). Samuti kinnitab hageja teadlikkust kostjast III kui kahju

põhjustamise eest vastutavast isikust kohtute arvates see, et ta pöördus 2009. a-l hüvitise taotlusega

Sotsiaalkindlustusameti poole, kes jättis aga taotluse rahuldamata. Lisaks pidi hageja kohtute arvates

järeldama kostja III vastutust ka kostjate I ja II maakohtule esitatud vastustest ja ekspertiisitaotlustest.

Kolleegiumi arvates ei ole kohtud oma seisukohti nõuetekohaselt põhjendanud, sest jätsid olulised

tõendid analüüsimata ning kohaldasid valesti TsÜS § 153 lg-t 1.

31.1. Kohtud ei ole põhjendanud, miks nad ei nõustu hagejaga, et hageja võis kahju põhjustamise

osas tugineda töötervishoiuarsti 14. oktoobri 2008. a diagnoosile, milles on kutsehaiguse eest

võimaliku vastutajana nimetatud kostjat II ja hageja eelmist tööandjat aktsiaseltsi Eerung (2000-

2007) (I kd, tl 11). Samuti ei põhjendanud kohtud, miks kaaluvad teised tõendid selle üles.

Kutsehaiguse diagnoosimine ja kindlakstegemine, millisest tööst ja millise tööandja juures töötades

see kujunes, nõuab erialateadmisi. Kolleegiumi arvates võib inimene üldjuhul usaldada selleks

pädeva arsti arvamust ja selles kahtluse tekkimiseks peaks tema käsutuses olema võrreldava kaaluga

andmed. Püsiva töövõimetuse, selle tekkimise aja, põhjuse ja kestuse tuvastab riikliku

pensionikindlustuse seaduse § 16 lg 9 järgi Sotsiaalkindlustusamet püsiva töövõimetuse ekspertiisiga.

Kuigi see otsus tehakse riikliku töövõimetuspensioni taotlemiseks, on tegu siiski vaidluse aluseks

olevate asjaolude tuvastamisega haldusmenetluses. Kolleegiumi arvates tuleb hageja teadlikkuse

hindamisel kutsehaigusest ja selle põhjustajast arvestada formaliseeritud tuvastamismenetlusega.

Asjatundja arvamusega (2008. a diagnoos) vastuolus oleva järelduse tegemiseks kutsehaiguse

kujunemise kohta pidanuks hagejal olema põhjendatud kahtlus selle arvamuse ekslikkuses.

31.2. Kohtud ei ole põhjendanud, miks on Tööinspektsiooni uurimistoimik (I kd, tl 21-25), kus on

märgitud hageja töökohad ja riskid, kuid pole võetud selget seisukohta kutsehaiguse kujunemise

kohta kolhoosis ja ühistus, kaalukam tõend kui töötervishoiuarsti diagnoos.

31.3. Arusaamatuks jääb kohtute järeldus hageja teadlikkuse kohta kostja III vastutusest kolhoosi ja

ühistu kohustuste eest põhjusel, et hageja pöördus 2009. a-l Sotsiaalkindlustusameti poole hüvitise

saamiseks. Kohtuotsustest ei tulene, et hageja pöördunuks Sotsiaalkindlustusameti poole hüvitise

saamiseks ajavahemiku 1989-1996 eest. Sotsiaalkindlustusameti 13. aprilli 2009. a otsuses hagejale

hüvitise määramata jätmise kohta on märgitud, et kutsehaiguse väljakujunemise perioodiks on

ajavahemik 2000-2007 ning kostjad I ja II vastutavad ise selle kahju eest (I kd, tl 19-20).

31.4. Kolleegiumi arvates ei saa hagejat lugeda teadlikuks kostjast III kui kolhoosi ja ühistu

põhjustatud kahju eest vastutavast isikust ainuüksi sellest, et kostjad I ja II väitsid seda hagile vastates

ja taotlesid ekspertiisi.

Tekib küsimus kohtu poolt ekspertiisi määramise põhjendatusest, kui hagejale pidi olema arusaadav,

et ka kolhoos ja ühistu võivad tekkinud kahju eest vastutada. Maakohtu 29. mai 2014. a

ekspertiisimääruses esitati eksperdile esimesena aga just järgmine küsimus: „Kas on alust pidada

hageja kutsehaiguse tekkimise ja väljakujunemise perioodiks tema töötamist kõigi tööandjate juures

alates aastast 1980?" (II kd, tl 58.) Ekspert vastas sellele oma arvamuses: „Kutsehaiguse kujunemise

alguseks võib pidada töötamist lüpsjana aastatel 1989-1996 [---]." (II kd, tl 60.)

31.5. Kolleegium märgib, et kohtute järeldused kahju tekitajast teadmise kohta võiksid olla

põhjendatud, kui diagnoosis ei oleks märgitud ühtegi tööandjat, kes võiks kahju põhjustamise eest

vastutada. Praegusel juhul võis hageja aga olla õigustatud tuginema töötervishoiuarsti ja

Sotsiaalkindlustusameti seisukohtadele ning nõuda hüvitist nendelt tööandjatelt, kelle vastutuse

esmased eeldused olid kindlaks tehtud.

31.6. Lisaks on kohtud kahju hüvitama kohustatud isikust teadasaamise ajaks lugenud ekslikult aja,

mil hageja võis teada saada kolhoosi ja ühistu õigusvastasest käitumisest. Kostja III vastutus nende

eest ei põhine õigusjärglusel, vaid sellel, et need likvideeriti õigusjärgluseta (vt otsuse p 22). Seega

pidanuks hagejale jääma ka mõistlik aeg selle kindlakstegemiseks, kas kolhoos ja ühistu ikka

likvideeriti õigusjärgluseta.

32. Aegumine sai kostja III suhtes TsÜS § 160 lg 1 järgi peatuda hagi esitamisega. Hagi esitamise

ajaks on TsMS § 362 lg 1 järgi hagi kohtusse jõudmise aeg, kuid üksnes eeldusel, et hagi on kostjale

hiljem kätte toimetatud.

Hagi esitamise varaseimaks ajaks kostja III vastu on 29. august 2014 (see on märgitud hagi esitamise

ajana ka ringkonnakohtu otsuse p-s 9), mil hageja palus kaasata kostja III menetlusse (II kd, tl 63),

mida maakohus tegi omakorda 18. septembri 2014. a määrusega (II kd, tl 66). Paraku oli algne

haginõue umbmäärane (vt otsuse p 1) ning kuigi sealt saab järeldada nii kahjuhüvitise taotlemist kui

ka garantiikirja välja andma kohustamise nõuet, ei olnud nõuete rahalist suurust välja toodud.

Arusaadava arvestusega nõuded esitas hageja kostja III vastu alles 22. detsembril 2014 (II kd, tl 107-

110). Toimikus ei ole andmeid selle avalduse kostjale III kättetoimetamise kohta. Toimikus on ka

hageja nõudearvestus varasema seisuga (II kd, tl 81-84), kuid puuduvad andmed selle esitamise aja ja

kostjale III kättetoimetamise kohta.

Eeldusel, et 22. detsembri 2014. a avaldus toimetati kostjale III siiski kätte, peatus aegumine selle

esitamisega. Kõige varem saab aegumise hagi esitamise tõttu lugeda peatunuks alates 29. augustist

2014. Asja uuel läbivaatamisel tuleb hagi esitamise täpne aeg vajadusel (kui sellest võib nõude

aegumine sõltuda) täpselt selgeks teha.

33. Kolleegiumi arvates ei ole esitatud asjaolusid, mille alusel võiks arvata, et kostja III tuginemine

aegumisele oleks vastuolus hea usu põhimõttega, mh ei ole kostja III hagejat eksitanud ega

vastuoluliselt käitunud (vt ka Riigikohtu 10. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-199-13, p 13).

34. Eelneva põhjal tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja hageja nõuete aegumist tuleb uuesti

hinnata. Kuna ringkonnakohtu argumendid kattusid põhiosas maakohtu otsusega, on tõenäoline, et

ringkonnakohus peaks asja lahendamisel maakohtu otsuse tühistama. Seetõttu teeb kolleegium seda

juba ainuüksi menetlusökonoomiast lähtudes ise. Riigikohus ei saa nõudeid ise lahendada ega ka

aegumise kohta lõplikku seisukohta võtta, kuna ei saa selleks vajalikke tõendeid hinnata ega

asjaolusid tuvastada (TsMS § 688 lg-d 3-5).

Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus tegema esmalt selgeks hageja nõuded ja hindama hageja

kõigi menetletavate nõuete aegumist. Nt ravikulude hüvitamise nõuet ei ole kohtud üldse käsitlenud

ega põhjendanud, miks see on aegunud. Kohtud analüüsisid haginõuete aegumist üksnes sissetuleku

kaotuse ja sellest teadasaamise aja kontekstis. Kulutuste kui kahju tekkimine ega sellest teada

saamine ei ole aga seotud sissetuleku kaotusega.

IV

35. Kolleegium märgib, et kostja III võis menetluses esindada Sotsiaalkindlustusameti kaudu, olgugi

et nii TsMS § 220 lg 1 esimese lause kui ka Vabariigi Valitsuse seaduse § 441 lg 1 esimese lause järgi

esindab Eesti Vabariiki täitevvõimu kandja tegevusest tulenevalt esitatud hagis ministeerium

(minister), kelle enda või kelle valitsemisalas oleva asutuse või kelle teenistuses oleva ametiisiku

tegevusega on tsiviilasi seotud või kelle valitsemisalasse kuulub menetluse esemeks olev tsiviilasi

(vt ka Riigikohtu 12. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-14, p 29).

Sotsiaalkindlustusameti esindusõiguse aluseks saab lugeda TTOS § 314, mis nimetab

Sotsiaalkindlustusametit eraldi menetluse esemeks olevate tervisekahju hüvitamise nõuete kohustatud

subjektina.

36. Kuna ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse uueks läbivaatamiseks maakohtule, jääb

menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 järgi

maakohtu teha sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.

Kolleegium märgib, et osavastutuse põhimõttel kaaskostjate hagemisel saab pidada mõistlikuks hagi

rahuldamisel hageja menetluskulude jätmist kostjate kanda vastutuse osade järgi. Seejuures ei ole

kostja III suhtes siduv kostjatega I ja II kompromissis kokku lepitud vastutuse määr.

37. Kassatsioonkaebuste osalise rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese

lause alusel tagastada. Hageja peab TsMS § 149 lg 8 kolmanda lause järgi teatama, kellele ja millisele

pangakontole tuleb kautsjon tagastada.

Ants Kull, Villu Kõve, Malle Seppik