3-3-1-5-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-5-16

Otsuse kuupäev

3. mai 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Indrek Koolmeister, liikmed Viive Ligi ja Jüri Põld

Kohtuasi

Ave Laatsi kaebus SA Erametsakeskus 4. aprilli 2014. a käsk-

kirja nr 6-1/14/1 osalise tühistamise ning 5. juuni 2014. a

käskkirja nr 6-1/14/11 tühistamise nõudes

Menetlusosalised

Kaebaja Ave Laats

Vastustaja SA Erametsakeskus

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 2. oktoobri 2015. a otsus nr 3-14-

51198

Menetluse alus Riigikohtus

Ave Laatsi kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Ave Laatsi kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu 2. oktoobri

2015. a otsus haldusasjas nr 3-14-51198 muutmata. Täiendada ringkonnakohtu otsuse

põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

2. Menetluskulud jätta poolte endi kanda.

3. Arvata kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Ave Laats esitas 9. mail 2013 taotluse Natura 2000 alal asuva erametsamaa toetuse saamiseks.

Taotluses esitati toetuse saamiseks järgmised metsaalad ja andmed:

1) katastritunnus 77901:004:0343, metsaala 1, suurus 1,99 ha;

2) katastritunnus 77901:004:0343, metsaala 2, suurus 0,79 ha;

3) katastritunnus 77901:004:0344, metsaala 1, suurus 0,42 ha.

SA Erametsakeskus (EMK) rahuldas 4. aprilli 2014. a käskkirjaga nr 6-1/14/1 taotluse osaliselt ja

määras toetuse suuruseks 279 eurot ja 22 senti. Käskkirja tegemise aluseks olnud andmed olid

järgmised:

1) katastritunnus 77901:004:0343, metsaala 1, suurus 1,99 ha;

2) katastritunnus 77901:004:0343, metsaala 2-2, suurus 0,24 ha, toetusõiguslik pindala 0 ha;

3) katastritunnus 77901:004:0343, metsaala 2-1, suurus 0,55 ha;

4) katastritunnus 77901:004:0344, metsaala 1, suurus 0,42 ha, toetusõiguslik pindala 0 ha.

Rahuldamata jäeti taotlus katastritunnus 77901:004:0344, metsaala nr 1 ning katastritunnus

77901:004:0343, metsaala nr 2-2 kohta, sest põllumajandusministri 11. märtsi 2010. a määruse nr 26

"Natura 2000 alal asuva erametsamaa kohta antava toetuse saamise nõuded, toetuse andmise ja

taotluse menetlemise täpsem kord" (määrus) § 3 lg 2 kohaselt peab metsaala olema vähemalt 0,3 ha.

25. juulil 2013 tuvastati kohapeal toimunud kontrolli raames, et metsaala nr 1 suurus on 0,29 ha ja

metsaala nr 2-2 suurus on 0,24 ha. Toetus maksti A. Laatsile välja 15. aprillil 2014.

Ave Laats esitas EMK-le vaide 4. aprilli 2014. a käskkirja tühistamiseks, väites, et EMK on

metsaalade andmeid võltsinud.

2. EMK tunnistas 5. juuni 2014. a käskkirjaga nr 6-1/14/11 4. aprilli 2014. a käskkirja A. Laatsi

puudutavas osas kehtetuks ning tegi uue otsuse, millega otsustas taotletud toetuse andmata jätta ja

nõudis alusetult makstud toetussumma tagasi. Toetust ei antud, sest tuvastati, et taotluses

deklareeritud metsaalade pindala (3,20 ha) on suurem kui nende kindlaksmääratud pindala (2,54 ha)

ehk 25. juulil 2013 kohapeal tuvastatud pindala ning seejuures on pindalaerinevus suurem kui 20%

(Euroopa Komisjoni 27. jaanuari 2011. a määrus nr 65/2011, millega kehtestatakse nõukogu määruse

(EÜ) nr 1698/2005 rakendamise üksikasjalikud eeskirjad seoses kontrollimenetluse rakendamisega

ning nõuetele vastavusega maaelu arengu toetusmeetmete osas (komisjoni määrus) art 16 lg 3 teine

alalõik ja lg 5 teine alalõik).

Käskkirjas selgitati, et 25. juuli 2013. a kohapealne kontroll toimus A. Laatsi 21. mai 2013. a vaide

menetlemise raames. Vaide oli A. Laats esitanud 2012. a toetuse taotlusvooru osas. Kontrolli käigus

saadi metsaala nr 2 (77901:004:0343) kindlaksmääratud pindalaks 0,55 ha ja metsaala nr 1

(77901:004:0344) kindlaksmääratud pindalaks 0,29 ha. A. Laats ise osales kontrollis. Kontrollimise

tulemuste kohta koostati protokoll, mis edastati ka A. Laatsile. EMK tegi ettepaneku keskkonna-

registri 2013. a Natura 2000 võrgustiku alal asuvate toetusõiguslike metsaalade kaardikihi

muutmiseks. EMK tegi 21. augustil 2013 vaideotsuse, kus selgitas, et 25. juuli 2013. a kontrolli

tulemused mõjutavad 2013. a-l esitatud taotluse menetlust. A. Laatsile tehti ettepanek muuta taotluses

metsaalade suuruseid. A. Laats seda ei teinud. Kaebeõigus 25. juuli 2013. a kohapealse kontrolli

tulemuste vaidlustamiseks on möödunud.

Ave Laats esitas 5. juuni 2014. a käskkirja peale vaide, mis jäeti rahuldamata.

3. Ave Laats palus halduskohtule esitatud kaebuses EMK 4. aprilli 2014. a käskkiri nr 6-1/14/1

osaliselt tühistada ning 5. juuni 2014. a käskkiri nr 6-1/14/11 tühistada. Kaebuse põhjendused olid

järgmised.

25. juuli 2013. a kontrolli tulemusega saab arvestada alles pärast selle kandmist keskkonnaregistri

kaardile. Pindala muudatused hakkavad kehtima järgmise aasta taotlusvoorus. Seega saab uusi

andmeid kasutada alles 2014. a taotlusvoorus. Neid andmeid ei eksisteerinud ajal, mil kaebaja esitas

9. mai 2013. a taotluse. EMK on 4. aprilli 2014. a käskkirjas võltsinud kaebaja esitatud andmeid.

Vastustaja on 43-lõpuga ala nr 2 veel kord jaganud kaheks, misjärel on üks osa muutunud mitte-

toetusõiguslikuks. EMK tühistas käskkirja ning jättis tähelepanuta, et kaebaja soovis võltsimise

tulemusena vähendatud toetuse väljamaksmist. 2013. a taotlusvoorus ei tehtud kaebajale ettepanekut

andmete muutmiseks. 5.juuni 2014. a käskkiri on väljastatud ajal, mil 2013. a taotlusvoor oli

lõppenud, ning seega puudus õigus eelneva käskkirja tühistamiseks. Vahe EMK ja kaebaja andmete

vahel on 0,32 ha, mistõttu pole pindalaerinevus suurem kui 20%.

4. EMK palus jätta kaebuse rahuldamata. Kaebaja kriipsutas maha oma taotluse lisas esitatud

keskkonnaregistri kaardi väljavõttel näidatud andmed metsaalade suuruse kohta ja kirjutas sinna oma

käega peale uued andmed, mis on suuremad. Seega taotles kaebaja taotluses kokku toetust 3,20 ha-le.

NAM2013 seisuga 12. aprill 2013 kehtinud keskkonnaregistri kaart aga näitas toetusõigusliku ala

suurust kokku vaid 2,88 ha. Sellega eiras kaebaja määruse § 3 lg 2 nõuet ning seetõttu on tuvastatud

rikkumine: pindalaerinevus. Pindalade erinevuse arvestus on järgmine: (3,20 – 2,54) ÷ 2,54 × 100 =

25,98%. Seega oli pindalaerinevus suurem kui 20%, mistõttu tuli kogu toetus jätta maksmata ning

ekslikult välja makstud toetus tagasi nõuda. Mingeid tõendeid või selgitusi taotlusele lisatud

keskkonnaregistri kaardi (NAM2013) mahakriipsutuste kohta kaebaja ei lisanud, samuti ei ole ta

senini esitanud ühtegi tõendit ega selgitust ei vaide ega ka kaebuse juurde selle kohta, mille arvel

tema arvates need metsaalad suuremad on ja erinevad EMK kohapealse kontrolli tulemustest. Tilga

maaüksuse katastriüksuse nr 77901:004:0343 metsaala 2 jagamine 2-1-ks ja 2-2-ks oli vajalik vaid

tehnilistel põhjustel, et infosüsteem saaks eraldada halduskontrolli käigus toetusõigusliku metsaala

suurust mittetoetusõiguslikust. Määruse § 7 lg 1 kohaselt võttis EMK toetuse määramisel aluseks

25. juulil 2013 looduses tuvastatud tegeliku metsaala suuruse ning seetõttu on vastu võetud ka

vaidlustatud käskkirjad. Tulenevalt kohapealse kontrolli tulemustest on muudetud keskkonnaregistri

kaardi andmeid Tilga maaüksuse kohta. Seetõttu olid 2013. a toetuste taotluste esitamise ajal

(NAM2013 kaart seisuga 12. aprill 2013) kehtivad ühed andmed ning enne toetuse otsuse

vastuvõtmist täpsemad andmed (NAM 2013 kaart seisuga 19. veebruar 2014). Kaebaja on ja oli

sellest teadlik. Komisjoni määruse nr 65/2011 art 16 lg-te 5 ja 6 kohaselt tuleb hinnata

üledeklareeritud metsaala pindala osakaalu kindlaksmääratud pindalasse ning taotleja tahet: kas

tegemist oli tahtliku üledeklareerimisega või mitte. Nende normide kohaselt on EMK-l kohustus

imperatiivselt toetust vähendada. Õigusaktidega on kooskõlas, et 25. juuli 2013. a kohapealse

kontrolli tulemusi on arvestatud 2013. a taotluse menetlemisel. Seda seetõttu, et need jõustusid

2013. a toetuseaasta jooksul, neid ei vaidlustatud ning toetust makstakse tegeliku ehk kindlaks-

määratud pindala alusel. Selline lähenemine tuleneb komisjoni määrusest, mille kohaselt tuleb

igakülgselt ja asjakohaseid mõõtmisvahendeid kasutades teha toetuse taotluste õigsuse tõhusat

kontrolli.

5. Tallinna Halduskohus jättis 26. veebruari 2015. a otsusega kaebuse rahuldamata ning menetlus-

kulud menetlusosaliste endi kanda.

Õige ei ole kaebaja seisukoht, et 2013. a toetuse taotluse menetlemisel ei saanud EMK arvesse võtta

25. juuli 2013. a mõõtmise tulemusi, sest taotluse esitamise tähtaeg EMK-le oli mõõtmise ajaks

möödunud. Kaebaja selline seisukoht ei tugine ühelgi õigusnormil. Määruse § 4 lg 1 sätestab, et

taotlus esitatakse EMK-le ajavahemikul 2. maist kuni 21. maini, kuid see ei tähenda, et seda taotlust

ning selles sisalduvaid andmeid ei ole võimalik hiljem muuta, kui selguvad uued asjaolud. Pärast

taotluse esitamist kontrollib EMK selle andmeid ja teeb vajaduse korral kohapealse kontrolli. EMK-l

lasus kohustus kaebaja 2013. a taotluse andmeid kontrollida, samuti oli tal õigus teostada andmete

kontrollimiseks kohapealne kontroll ning kohustus otsuse langetamisel lähtuda kohapealse kontrolli

tulemustest. Kuigi kaebaja keeldus oma 2013. a taotlust vastavalt 25. juuli 2013. a kohapealse

kontrolli tulemustele muutmast, ei tähenda see, et EMK oleks pidanud lähtuma taotluse andmetest.

Nii määruse § 7 lg 1 kui ka komisjoni määruse art 16 lg 3 sätestavad üheselt, et sellisel juhul peab

EMK lähtuma kohapealse kontrolli tulemustest. Lähtudes kohapealse kontrolli tulemustest, ei ole

EMK kaebaja taotlust võltsinud.

Kaebaja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et kohapealse kontrolli mõõtmistulemused oleksid

valed. EMK on 21. augusti 2013. a vaideotsuses kaebajale põhjalikult selgitanud 25. juuli 2013. a

kohapealse kontrolli toimumise protseduuri. Kaebaja ise viibis kontrolli juures. Metsaala pindala

mõõtmine oli nõuetekohane. Eelviidatud vaideotsuses on kaebajale põhjalikult selgitatud ka metsa

mõistete erinevust maakatastriseaduses, metsaseaduses ja Natura määrustes ning Maa-ameti ja EMK

pädevusi.

Komisjoni määruse art 16 lg 3 teine lause ning lg 5 teine lause sätestavad, et kui maksenõudes

deklareeritud pindala on suurem kui selle põllukultuurirühma kindlaksmääratud pindala, võetakse

toetuse arvutamise aluseks põllukultuurirühma kindlaksmääratud pindala. Asjaomasele põllukultuuri-

rühmale ei anta toetust, kui erinevus on üle 20% kindlaksmääratud pindalast. Eelnevast nähtub

üheselt, et kui kaebaja taotletud metsaala pindala ja tegelikkuses kindlaksmääratud pindala erinevus

on üle 20%, siis tuleb EMK-l jätta taotlus üldse rahuldamata. Seejuures puudub EMK-l diskretsioon

vaagimaks, kas taotlus rahuldada või mitte. Kaebaja taotles toetust 3,2 ha metsaala eest. Kohapealse

kontrolli tulemuste järgi oli toetusõigusliku metsaala pindala 2,54 ha. Seega oli pindalade erinevus

25,98%.

6. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse halduskohtu otsuse tühistamiseks ja asjas uue otsuse

tegemiseks, millega tema kaebus rahuldada.

7. Tallinna Ringkonnakohus jättis 2. oktoobri 2015. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohus nõustus oma otsuses halduskohtu otsuse põhjendustega. Halduskohus on kaebajale

ammendavalt ja põhjalikult, sh viidetega asjakohastele õigusnormidele, selgitanud, miks lähtuti

toetusõigusliku ala suuruse kindlaksmääramisel 25. juuli 2013. a mõõdistamise tulemustest.

Mõõdistamine on toimunud nõuetekohaselt ning asjas pole esitatud tõendeid, mis tekitaksid kahtluse,

et mõõtmise tulemus võib olla vale. Kaebajale on korduvalt selgitatud, miks ei saa metsaala suuruse

arvestamisel lähtuda metsaseaduse või maakatastriseaduse alusel toimunud mõõdistamistest. Samuti

on vastustaja põhjendanud, miks metsaala nr 2 (77901:004:0343) kaheks jagunes. Kaebaja

vastuväited vastustaja tegevusele, sh 25. juuli 2013. a mõõdistamisele on üldist laadi. Vastustaja ja

halduskohus on kaebajale selgitanud, et tähtsust ei oma see, kas andmed olid kaardile kantud. Toetuse

maksmise otsustamisel tuli lähtuda tegelikest andmetest, s.o 25. juuli 2013. a mõõtmise tulemustest,

mitte kaardimaterjalidest.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Ave Laats esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata asi

tagasi uueks arutamiseks halduskohtule, et tuvastataks tegelik toetusõigusliku metsaala suurus.

Kassatsioonkaebuse kohaselt ei ole ringkonnakohus arvesse võtnud seda, et kohapealne kontroll, mis

toimus seoses 2012. a toetuse menetlusega, ei ole 2013. a toetuse taotlemisel enam arvestatav.

9. EMK palub vastuses jätta kassatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja

põhjendatud. EMK jääb oma varem esitatud seisukohtade juurde. EMK on teinud kohapeal kaebaja

juuresolekul kohapealse kontrolli metsaalade suuruse kohta ning senini pole kaebaja millegagi

tõendanud oma väiteid, et tema metsaalad on suuremad ja seetõttu tuleb suuremat toetust maksta.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Esmalt hindab kolleegium poolte väiteid EMK 4. aprilli 2014. a käskkirja nr 6-1/14/1 õigus-

pärasuse kohta (I). Edasi analüüsib kolleegium EMK 5. juuni 2014. a käskkirja nr 6-1/14/11 õigus-

pärasust (II). Viimaks lahendab kolleegium kassatsioonkaebuse ja menetluslikud taotlused (III).

I

11. Kassaator on seisukohal, et tema 2013. a toetuse taotluse menetlemisel ei saanud EMK võtta

arvesse 25. juuli 2013. a kohapealse kontrolli tulemusi ning seetõttu on kaevatud haldusakt

õigusvastane. Samuti on kassaatori väitel jäetud kontrollimata EMK tegevus metsaala mõõtmisel.

Kolleegium nõustub kohtutega, et EMK-l tuli 2013. a toetuse määramisel arvesse võtta 25. juuli

2013. a kohapealse kontrolli tulemusi. See tuleneb määruse nr 26 § 7 lõikest 1, mille kohaselt juhul,

kui EMK teeb kohapealse kontrolli käigus kindlaks, et metsaala tegelik pindala erineb taotlusel

märgitud pindalast, mille kohta toetust taotleti, otsustab EMK taotletud toetuse vähendamise

komisjoni määruse (EL) nr 65/2011 artikli 16 kohaselt. Määruses ei ole sätestatud, et kohapealse

kontrolli tulemusi saab arvesse võtta ainult konkreetse aasta toetuse määramisel.

Komisjoni määruse (EL) nr 65/2011 kohaselt on pindala kindlaksmääramisel oluline osa koha-

pealsetel kontrollidel (artiklid 11 ja 15), mille läbiviimise kohustuse komisjoni määrus ette näeb.

Haldusmenetluse seaduse § 5 lg 2 kohaselt viiakse haldusmenetlus läbi eesmärgipäraselt ja

efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi

isikutele. Toetuse määramist reguleerivad õigusaktid ei näe ette iga toetuse taotlemise aasta osas uue

kohapealse kontrollmõõtmise läbiviimist. Oleks ebaotstarbekas ja vastuolus lihtsa ja kiire haldus-

menetluse põhimõttega ning tõendite kogumis hindamise põhimõttega, kui toetuste määramisega

tegelev organ peaks talle teada olevad mõõtmistulemused tähelepanuta jätma ning lähtuma muudest

registriandmetest.

12. Kaebaja on kohtumenetluse vältel väitnud, et talle jääb arusaamatuks, millistest andmetest

lähtutakse toetusõigusliku metsaala määramisel. Kolleegium rõhutab, et haldusaktide põhjenduses

sisalduvaid väiteid peab tõendama haldusorgan (vt ka 11. veebruari 2015. a otsus asjas nr 3-3-1-62-

14, p 16; 28. jaanuari 2013. a määrus asjas nr 3-3-1-16-12, p 19; 19. detsembri 2006. a otsus asjas

nr 3-3-1-80-06, p 21). Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 2 lg 4 esimesest lausest

tulenevalt tagab kohus omal algatusel asja lahendamiseks oluliste asjaolude väljaselgitamise, kogudes

vajaduse korral tõendeid ise või tehes nende esitamise kohustuseks menetlusosalistele (vt ka 3. juuni

2013. a otsus asjas nr 3-3-1-13-13, p 17).

Selles asjas on mõõtmistulemused välistanud toetusõiguslikkuse metsamaa 1 (77901:004:0344) osas

0,1 hektariga, kuna toetusõiguslikuks kvalifitseerub maa-ala, mis on vähemalt 0,3 ha. Seega pidid

kohtud kolleegiumi hinnangul kontrollima, missuguste kriteeriumide alusel saadi metsaala suuruseks

0,29 ha, ning välja selgitama, kas kontrolli tulemused on tõesed, ning veenduma, et välistatud on

mõõtmisviga. Kolleegium on seisukohal, et EMK on piisavalt selgitanud, kuidas toimus metsaalade

suuruse määramine. Kohtud on leidnud, et puuduvad tõendid selle kohta, et 25. juulil 2013 toimunud

kohapealse kontrolli mõõtmistulemused on ebaõiged ning selliseid tõendeid ega põhjendusi ei ole

esitanud ka kaebaja. Kaebajal on HKMS § 59 lg 1 kohaselt reeglina kohustus tõendada neid

asjaolusid, millele tuginevad tema väited (3. juuni 2013. a otsus asjas nr 3-3-1-13-13, p 17).

13. Riigikohus arvestab kassatsioonkaebuse põhjendatuse kontrollimisel kohtute poolt tuvastatud

faktilisi asjaolusid (HKMS § 229 lg 1 esimene lause, HKMS § 229 lg 2). Kohtud ei ole praeguses

asjas rikkunud uurimisprintsiipi ja on välja selgitanud asjas olulise tähtsusega asjaolud. Kolleegium

leiab, et kohtud on tõendeid õigesti hinnanud. Kohtud on välja selgitanud asjas tähtsust omavad

asjaolud (HKMS § 62 lg 2) ja metsaala toetusõigusliku pindala suurus on piisavalt tõendatud.

II

14. Teiseks tuleb selgitada, millisel õiguslikul alusel on võimalik makstud toetust kaebajalt tagasi

nõuda.

EMK on toetuse tagasinõudmisel viidanud Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise

seaduses (ELÜPS) sätestatud alustele (§-d 99–102, enne 1. jaanuari 2015 kehtinud redaktsioonis).

ELÜPS § 99 lg-st 1 tuleneb, et kui pärast toetuse väljamaksmist selgub, et toetusraha on makstud

alusetult, sealhulgas kui seda ei ole kasutatud sihipäraselt, nõutakse toetusraha toetuse saajalt osaliselt

või täielikult tagasi nõukogu määrustes (EÜ) nr 73/2009, (EÜ) nr 1234/2007 ning (EÜ) nr 1290/2005

ja teistes Euroopa Liidu asjakohastes määrustes sätestatud alustel ja tähtaegadel. Seega tuli toetus

tagasi nõuda komisjoni määruses nr 65/2011 sätestatud alustel.

Nii EMK kui ka haldus- ja ringkonnakohus on toetuse tagasinõudmisel tuginenud komisjoni määruse

nr 65/2011 sätetele, mis näevad ette toetuse vähendamise ja toetuse taotluse rahuldamata jätmise

nõuded. Toetuse tagasinõudmisel on tuginetud komisjoni määruse art 16 lg 5 teisele alalõigule, mis

sätestab, et asjaomasele põllukultuurirühmale ei anta toetust, kui erinevus on üle 20%

kindlaksmääratud pindalast. Kolleegium selgitab, et eelviidatud sätet saab kohaldada siis, kui toetus

ei ole veel välja makstud ning pädeval organil tuleb teha otsus toetuse väljamaksmise kohta.

Praegusel juhul on toetus 15. aprillil 2014 kaebajale välja makstud ning käskkiri toetuse tagasi-

nõudmiseks anti 5. juunil 2014.

15. Kolleegium juhib tähelepanu, et olukorda, kus toetus on juba välja makstud ning seda nõutakse

tagasi, reguleerib komisjoni määruse nr 65/2011 art 5, mille lg 1 kohaselt peab alusetult tehtud makse

korral toetusesaaja kõnealuse summa koos lõike 2 kohaselt arvutatud intressiga tagasi maksma.

Seejuures sätestab art 5 lg 3 esimene lause järgmise piirangu: lg-s 1 osutatud tagasimaksekohustust

ei kohaldata, kui makse on tehtud pädeva asutuse või mõne teise asutuse vea tõttu ning toetusesaajal

ei olnud tõenäoliselt võimalik seda avastada.

Kolleegium leiab, et praeguses asjas on makse tehtud EMK vea tõttu. EMK-l olid toetuse määramise

ja väljamaksmise ajal teada 25. juuli 2013. a kohapealse kontrolli tulemused. EMK ettepanekul

muudeti ka keskkonnaregistri 2013. a Natura 2000 võrgustiku alal asuvate toetusõiguslike metsaalade

kaardikihti. Kaebaja taotles toetust 3,2 ha metsaala eest. Kohapealse kontrolli tulemuste järgi oli

toetusõigusliku metsaala pindala 2,54 ha. Seega oli pindalade erinevus 25,98%. Vastustajale pidi

olema juba taotluse menetlemise ajal teada, et komisjoni määruse nr 65/2011 artikkel 16 lg 3 (teine

alalõik) ja lg 5 kohaselt esinevad asjaolud, mille alusel toetust ei anta − taotluses nimetatud pindala

erineb tuvastatud pindalast rohkem kui 20%. Seda teades oleks EMK pidanud jätma toetuse välja

maksmata ning makse oli tehtud vastustaja kui pädeva asutuse vea tõttu.

Kolleegium leiab, et kaebaja poolt vea avastamise tõenäosus oli väike. Ei saa eeldada, et kaebaja

pidanuks olema teadlik komisjoni määruses sätestatud toetuse väljamaksmisest keeldumise alustest ja

pindalade erinevuse arvestamise metoodikast samal määral, mida võis eeldada toetuste määramisega

tegelevalt pädevalt asutuselt. Seega olid komisjoni määruse nr 65/2011 art 5 lg 3 esimese lause

eeldused täidetud.

16. Komisjoni määruse nr 65/2011 artikli 5 lg 3 teine lause sätestab aga, et juhul, kui viga on seotud

faktiliste andmetega, mida kasutatakse asjaomase makse väljaarvutamisel, kehtib artikli 5 lg 3

esimene lõik ainult juhul, kui tagasimaksmisotsusest ei ole teatatud 12 kuu jooksul alates makse

tegemisest. Praeguses asjas on EMK viga tagasimaksekohustuse määramisel seotud faktiliste

andmetega (deklareeritud ja kindlaksmääratud pindalade erinevus), kuid tagasimaksmisotsusest on

teatatud vähem kui kahe kuu jooksul alates makse tegemisest. Seega esinevad alused toetusraha

tagasinõudmiseks ning puuduvad alused komisjoni määruse nr 65/2011 artikli 5 lg 3 esimeses lauses

sätestatud erandi kohaldamiseks.

17. Seega on kolleegium seisukohal, et toetuse tagasinõudmine oli lõppkokkuvõttes lubatav. Kuigi

EMK ei ole toetuse tagasinõudmise käskkirja andes viidanud komisjoni määruse nr 65/2011 art-le 5,

ei ole tegemist sellise veaga, mis tingiks käskkirja tühistamise (haldusmenetluse seaduse § 58).

III

18. Eeltoodu põhjal jätab kolleegium kassatsioonkaebuse rahuldamata ning Tallinna Ringkonnakohtu

2. oktoobri 2015. a otsuse haldusasjas nr 3-14-51198 muutmata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendusi

tuleb täiendada vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

Kumbki pooltest pole esitanud taotlust menetluskulude väljamõistmiseks ega esitanud menetlus-

kulude nimekirja ega kuludokumente. Menetluskulud jäävad seega poolte endi kanda (HKMS § 108

lg 1 ja § 109 lg 1).

19. Kautsjon tuleb arvata riigituludesse (HKMS § 107 lg 4).

Indrek Koolmeister, Viive Ligi, Jüri Põld