3-3-1-68-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-68-15

Otsuse kuupäev

27. aprill 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri Põld

Kohtuasi

Vladimir Botško kaebus Tallinna Vangla vastu ebainimlikest

kinnipidamistingimustest tulenenud mittevaralise kahju

hüvitamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja Vladimir Botško

Vastustaja Tallinna Vangla

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 21. mai 2015. a otsus haldusasjas nr 3-

14-51171

Menetluse alus Riigikohtus

Tallinna Vangla kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Tallinna Vangla kassatsioonkaebus.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 9. oktoobri 2014. a ja Tartu Ringkonnakohtu 21. mai 2015. a

otsused haldusasjas nr 3-14-51171 ajavahemikku 1. jaanuar 2010 kuni 13. veebruar 2011

puudutavas osas, samuti 905 euro suuruse hüvitise ja 3 euro 75 sendi suuruse riigilõivu

väljamõistmise osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta Vladimir Botško kaebus

ajavahemikku 1. jaanuar 2010 kuni 13. veebruar 2011 puudutavas osas läbi vaatamata,

ülejäänud osas jätta kaebus rahuldamata. Jätta Vladimir Botško menetluskulust (riigilõivust)

125 eurot kaebaja enda kanda ja 625 eurot Eesti Vabariigi kanda. Ülejäänud menetluskulud

jätta poolte endi kanda. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vladimir Botško (kaebaja) esitas Tallinna Vanglale 14. aprillil 2014 kahju hüvitamise taotluse,

milles nõudis Tallinna Vangla kinnipidamistingimustest tulenenud mittevaralise kahju hüvitamist.

Taotluse kohaselt viibis kaebaja ajavahemikul 2002 kuni 2014 Tallinna Vanglas ebainimlikes

tingimustes, kuna teda hoiti kambrites, milles oli ühe isiku kohta tagatud vaid 1,5 m² põrandapinda.

Kinnipidamistingimustes esines ka teisi puudusi. Riideid tuli pesta ja kuivatada samas kambris,

mistõttu oli seal niiske ja rõske, ning kambri kunstlik valgustus ei vastanud vangistusseaduse (VangS)

§ 45 lg-s 1 sätestatud nõuetele. Vähene valgus kurnas kaebaja silmi. V. Botško taotles kahju-

hüvitisena 500 eurot kuus.

2. Tallinna Vangla registreeris kahjunõude 15. aprillil 2014, kuid ei lahendanud seda riigivastutuse

seaduse (RVastS) § 18 lg-s 1 sätestatud tähtajal.

3. Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule 16. juunil 2014 kaebuse, milles palus mõista Tallinna Vanglalt

välja mittevaralise kahju hüvitis 30 100 eurot. Kaebuse põhiseisukohad olid järgmised.

3.1. Kahjunõue on esitatud ajavahemiku 1. jaanuar 2010 kuni 14. veebruar 2014 kohta, mil kaebajale

ei olnud kambris tagatud nõuetekohasel määral isiklikku ruumi. Tulenevalt Euroopa Inimõiguste

Kohtu (EIK) lahenditest on isikliku ruumi standardiks 4 m², mida vangla ei ole järginud.

Kahjunõudes märgitud ajavahemikul viibis kaebaja 8- ja 10-kohalistes kambrites, milles oli isiku

kohta 1,5 m² põrandapinda.

3.2. Kinnipeetavale kambris ette nähtud vaba põrandapinna hulka ei saa arvestada tualettruumi ja

mööblialust pinda. Kambrites oli niiske ja rõske ning kambri valgustus ei vastanud VangS § 45 lg 1

nõuetele. Kambri tingimused rikkusid Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni

(EIÕK) art 3 nõudeid.

3.3. Kambrites nr 19 ja 22 puudusid tualett ja pesuruum. Teises kambris asunud tualeti kasutamine oli

öösel raskendatud. Samuti raskendas kinnipidamistingimusi asjaolu, et kambrisse lubati kõigi

kinnipeetavate kohta vaid üks televiisor ja teekann. Inimõiguste rikkumisena on käsitatav ka

kinnipeetavale makstav madal töötasu 0,64 eurot tunnis.

4. Tallinna Vangla palus jätta kahjunõude ajavahemikku 1. jaanuar 2010 kuni 13. veebruar 2011

puudutavas osas kohtueelse menetluse mitteläbimise tõttu läbi vaatamata. Selles osas esitati taotlus

vanglale tähtaega ületades. Kaebaja pidi mõistma kahju tekkimist hiljemalt 14. veebruaril 2011. Aja-

vahemikku 14. veebruar 2011 kuni 14. veebruar 2014 puudutavas osas palus vangla jätta kaebuse

täies ulatuses rahuldamata, sest kaebajale oli Tallinna Vanglas vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 6

lg-s 6 sätestatud ulatuses põrandapind tagatud. Kaebajal oli võimalik viibida päevasel ajal väljaspool

kambrit ning aprillist 2011 kuni veebruarini 2014 rakendati kaebajat abitöölisena vangla

majandustöödel. Põrandapind ühe isiku kohta oli asjakohasel ajavahemikul vähemalt 2,6 m². Kaebaja

ei ole välja toonud, kuidas oleks 0,03–0,4 m² võrra suurem põrandapind tema elukvaliteeti oluliselt

parandanud.

5. Tartu Halduskohus rahuldas 9. oktoobri 2014. a otsusega kaebuse osaliselt ning mõistis Tallinna

Vanglalt V. Botško kasuks välja 905 eurot ning menetluskulu katteks 3 eurot ja 75 senti. Halduskohtu

põhiseisukohad olid kokkuvõtlikult järgmised.

5.1. Kaebaja kinnipidamist Tallinna Vanglas saab pidada jätkuvaks toiminguks RVastS § 17 lg 3

tähenduses ja kaebetähtaega tuleb arvestada V. Botško Tallinna Vanglast ümberpaigutamisest. Kahju

hüvitamise nõue on tervikuna tähtaegne.

5.2. EIÕK on Eesti Vabariigile siduv välisleping ning on tulenevalt põhiseaduse (PS) § 123 lg-st 2

ülimuslik riigisisese õiguse ees. Vastustaja tegevuse õiguspärasust ei saa seetõttu hinnata üksnes

VSkE § 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna nõude alusel. Vastustajal oli kohustus järgida

rahvusvahelistest lepingutest tulenevaid nõudeid ja arvestada kriteeriumidega, millest lähtub EIK.

5.3. V. Botško kasutuses olnud isiklik ruum jäi alla 3 m² kambris nr 22 viibimise ajal 977 päeval ja

kambris nr 19 viibimise ajal 128 päeval, mistõttu tuleb kinnipidamistingimusi pidada EIÕK art-ga 3

vastuolus olevaks kokku 1105 päeval. EIK praktika on ülerahvastatuse küsimuses olnud järjepidev ja

nn 3 m² reeglit ei saa pidada vastustaja jaoks üllatavaks. Kaebaja jätkuv kinnipidamine isikliku ruumi

miinimumnõuet rikkuvates tingimustes on olnud teadlik valik.

5.4. Kambrites nr 22 ja 19 ei olnud tualetti ja seda tuleb hüvitise suuruse määramisel arvestada.

Kaebaja etteheited teiste kambritingimuste mittenõuetekohasuse kohta pole kohtumenetluses

kinnitust leidnud.

5.5. Kaebaja oli 1105 päeva paigutatud kambrisse koos sellise arvu kinnipeetavatega, et tema isiklik

ruum jäi alla 3 m², kusjuures mõnel ajavahemikul rikuti minimaalse isikliku ruumi nõuet väheolulisel

määral (200 päeval 0,03 m² võrra). Asjakohasel ajavahemikul peeti kaebajat kinni avatud sektsioonis,

mistõttu oli tal päevasel ajal suhteliselt avarad liikumisvõimalused. Samuti oli kaebaja kaasatud

majandustöödesse. Need asjaolud leevendasid oluliselt isikliku ruumi vähesuse mõju kaebajale.

Kinnipidamistingimuste mõju suurendavaks asjaoluks on kambris tualeti puudumine ja sellega seotud

tualeti kasutamise korraldus öisel ajal. Päevasel ajal väljaspool kambrit liikumise võimalused

tasakaalustasid üksnes osaliselt puudulikust isiklikust ruumist tulenenud negatiivset mõju.

5.6. Põhjendatud ei ole mõista kaebaja kasuks rahalist hüvitist 200 päeva eest, mil kaebaja kasutuses

oli kambris nr 22 isiklikku ruumi 2,97 m². Ka ülejäänud aja osas ei pea kohus kaebaja õiguste

rikkumist intensiivseks, sest vaba liikumise võimalus suuresti tasakaalustas puuduliku isikliku ruumi

negatiivset mõju. Arvestades kinnipidamise asjaolusid kogumis, sh kestust (905 päeva), on

põhjendatud mõista kaebajale hüvitisena 1 euro päevas, s.o kokku 905 eurot.

6. Tallinna Vangla palus ringkonnakohtule esitatud apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus

osas, millega V. Botško kaebus osaliselt rahuldati, ning teha uus otsus, millega jätta kaebus

rahuldamata. Tallinna Vangla palus jätta kahjunõude ajavahemikku 1. jaanuar 2010 kuni 13. veebruar

2011 puudutavas osas läbi vaatamata.

7. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 21. mai 2015. a otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt.

Ringkonnakohus tühistas halduskohtu otsuse resolutsiooni p 1 osas, milles halduskohus arvestas

kaebuse rahuldamisel kambrites tualeti puudumist, ning osas, milles halduskohus jättis kaebuse

seonduvalt pesuruumi puudumisega, kambris ühe televiisori ja teekannu olemasoluga ning kinni-

peetava töötasu vähesusega rahuldamata. Tühistatud osas jättis ringkonnakohus kaebuse läbi

vaatamata. Samuti tühistas ringkonnakohus halduskohtu otsuse menetluskulude osalise jagamise osas

ning jättis halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 118 lg 3 alusel V. Botško menetluskulust

(riigilõivust) 121 eurot ja 25 senti kaebaja enda kanda ning 625 eurot Eesti Vabariigi kanda.

Ringkonnakohtu põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised.

7.1. V. Botško on halduskohtule esitatud kaebuses võrreldes vanglale esitatud kahjunõudega kahju

tekitanud asjaolusid ehk põhiliste asjaolude kogumit ebaõigesti laiendanud, tuginedes kaebuses

Tallinna Vangla poolsete puudulike kinnipidamistingimustena lisaks kambrites tualeti ja pesuruumi

puudumisele, kambris vaid ühe televiisori ja ühe kannu olemasolule ning kinnipeetava liiga väikesele

töötasule. Nende täiendavalt nimetatud asjaolude osas on kaebajal kohustuslik kohtueelne menetlus

läbimata, mistõttu tulnuks halduskohtul jätta kaebus selles osas HKMS § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1

p 4 alusel läbi vaatamata.

7.2. Halduskohus on õigesti kindlaks teinud, et V. Botško esitatud kahju hüvitamise nõue on ka

ajavahemiku 1. jaanuar 2010 kuni 13. veebruar 2011 osas tähtaegne. Isiku kinnipidamine on jätkuv

tegevus, mille kestel võivad tingimused muutuda. Kambri põrandapinna suuruse määramisel on

kohus põhjendatult lähtunud nii riigisisesest õigusest kui ka EIK esile toodud kriteeriumidest ning

lugenud tuvastatuks, et V. Botško kasutuses olnud ruum jäi alla 3 m² kambris nr 22 viibimise ajal

977 päeval ja kambris nr 19 viibimise ajal 128 päeval, mistõttu tuleb kinnipidamistingimusi pidada

EIÕK art-st 3 tuleneva piinamise keeluga vastuolus olevaks kokku 1105 päeval.

7.3. EIK praktikas on väljendatud seisukohta, et soovitatav minimaalne põrandapind on 4 m² isiku

kohta ning juhul kui põrandapinda isiku kohta on vähem kui 3 m², tuleb ülerahvastatust pidada

sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist. Kui isiklik ruum on

vahemikus 3–4 m², sõltub vangistustingimuste kooskõla EIÕK art 3 nõuetega muudest tingimustest.

Kuigi enne 2013. a ei olnud EIK selgelt välja toonud isikliku ruumi miinimumnõuet, on EIK siiski

järjepidevalt selgitanud, et alla 3 m² suurune põrandapind kinnipeetava kohta võib iseseisvalt

kujutada EIÕK art 3 rikkumist. Ebaõige on vastustaja väide, et õiguspärane halduspraktika saab

muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel, kuna sellisel juhul ei oleks ka EIK saanud teha

otsust asjas Tunis vs. Eesti. Majanduslike faktoritega ei saa õiguslikult põhjendada seaduses

imperatiivselt sätestatud normide järgimata jätmist.

7.4. Hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb kohus individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise,

arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-s 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume. Selles asjas on

mõistlikuks ja piisavaks rahaliseks hüvitiseks halduskohtu poolt kaebaja kasuks välja mõistetud 1

euro ööpäeva eest, s.o kokku 905 eurot. Asjaolu, et halduskohus on hüvitise suuruse arvestamisel

ekslikult lähtunud ka kambris tualeti puudumise faktist ei tingi selles asjas hüvitise vähendamist.

7.5. Kuna ringkonnakohus ei muuda halduskohtu otsust väljamõistetud hüvitise suuruse osas, siis

puudub alus vastustajalt kaebaja kasuks väljamõistetud menetluskulude suuruse muutmiseks. Kuna

kaebaja oli riigilõivu tasumisest osaliselt (750 – 125 = 625 euro ulatuses) vabastatud, siis tuli HKMS

§ 118 lg 3 alusel jätta kaebaja riigilõivu ülejäänud osa 625 eurot riigi kanda.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Tallinna Vangla palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, millega jäeti

Tallinna Vangla apellatsioonkaebus osaliselt rahuldamata. Kassaator jääb varasemas kohtumenetluses

esitatud seisukohtade juurde. Esineb alus jätta kahjunõue ajavahemikku 1. jaanuar 2010 kuni

13. veebruar 2011 puudutavas osas läbi vaatamata, sest kaebajal on läbimata kohustuslik kohtueelne

menetlus. Kassaator palub jätta Vladimir Botško kaebuse ülejäänud osas täies ulatuses rahuldamata

ning menetluskulud kaebaja kanda. Kambri pind vastas VSkE § 6 lg-s 6 sätestatud nõuetele. Vangla

tegevus ei ole ka EIK praktikat arvesse võttes käsitatav kinnipeetava inimväärikust rikkuvana ega

isikule kahju tekitavana. Väljamõistetud hüvitis on ebaproportsionaalselt suur. Arvestada tuleb, et

kaebajale olid tagatud laiad liikumisvõimalused väljaspool kambrit. Ringkonnakohus ei ole

nõuetekohaselt põhjendanud väljamõistetud hüvitise suurust olukorras, kus ta pole üht halduskohtu

otsuses hüvitise määramisel arvestatud tingimust (tualeti puudumine kambris) arvestanud. Ajal, mil

Vladimir Botško viibis Tallinna Vanglas, ei olnud vanglal võimalik talle tagada rohkem pinda. Riik

on võtnud meetmeid kinnipeetavate arvu vähendamiseks ja õigusliku regulatsiooni muutmiseks. Nt

Tallinna Vanglas vähendati seoses 3 m² kambripinna suurusele üleminekuga kinnipeetavate kohtade

arvu 145 võrra.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium võtab esmalt seisukoha vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluse tähtaegsuse kohta

ajavahemikku 1. jaanuar 2010 kuni 13. veebruar 2011 puudutavas osas (I). Seejärel annab kolleegium

hinnangu vangla tegevuse õiguspärasusele ja väljamõistetud hüvitise proportsionaalsusele (II) ning

lahendab menetluslikud küsimused (III).

I

10. HKMS § 47 lg 1 kohaselt on kaebus halduskohtule lubatav üksnes siis, kui kaebaja on läbinud

kohustusliku kohtueelse menetluse nõuetekohaselt. VangS § 1¹ lg 8 näeb ette, et vangla tekitatud

kahju hüvitamiseks on kinnipeetaval või vahistatul õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et

kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju

hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi

vaatamata jätnud. Riigivastutuse seaduse § 17 lg 3 sätestab kahjunõude esitamise tähtaja. Taotlus või

kaebus tuleb esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle

põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul

kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates.

Kui kaebaja ei käitu kohtueelses menetluses nõuetekohaselt (näiteks ei esita vaiet või kahju

hüvitamise taotlust tähtaegselt) ja menetlus lõpetatakse seetõttu õiguspäraselt vaide või taotluse

tagastamisega, ei ole hilisem kaebus kohtule HKMS § 47 lg-st 1 tulenevalt lubatav (vt Riigikohtu

halduskolleegiumi (RKHK) 29. aprilli 2014. a määrus asjas nr 3-3-1-78-13, p-d 18–19). Kui vangla

ei ole kahju hüvitamise taotlust selleks ettenähtud tähtaja jooksul sisuliselt lahendanud, on kohtul

pädevus hinnata taotluse nõuetekohasust ja anda seeläbi hinnang kohustusliku kohtueelse menetluse

sisulise läbimise kohta. Kui kahju hüvitamise taotluse esitaja RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud tähtaega

ei järgi, siis ei ole ta kohustusliku kohtueelse menetluse korral seda nõuetekohaselt läbinud ning

kahjunõue tuleb vastavas osas jätta HKMS § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata.

11. Varasemas praktikas on kolleegium selgitanud, et üldjuhul hakkab jätkuva toiminguga tekitatud

kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg kulgema siis, kui lõppeb toiming, millega kahju tekitati.

See tähtaeg võib aga erandina hakata kulgema ka enne jätkuva toimingu lõppemist juhul, kui on

ilmne, et isik sai või pidi saama kahjust teada varem (vt RKHK 6. märtsi 2014. a määrus asjas nr 3-3-

1-93-13, p 14). Asjas nr 3-3-1-20-15 täpsustas kolleegium jätkuvuse põhimõtet. Kui isiku kinni-

pidamistingimused on vangistuse kestel oluliselt muutunud, tuleb erinevates tingimustes kinni-

pidamised lugeda eraldiseisvateks toiminguteks ning saab eeldada, et isik on kahju tekkimisest

toimingu lõppemise hetkel teada saanud (vt RKHK 15. juuni 2015. a määrus asjas nr 3-3-1-20-15,

p-d 13–14).

12. Kolleegium rõhutab, et mida pikem on kahju tekitamise väidetav periood, mis ületab RVastS § 17

lg-s 3 sätestatud kolme-aastast tähtaega, seda olulisemad peavad olema argumendid selle kohta, et

kaebaja ei saanud või ei pidanud saama teada kahju tekkimisest enne jätkuva toimingu lõppemist.

Vastasel juhul muutuksid RVastS §-s 17 sätestatud tähtajad illusoorseteks ning kahjunõude

esitamisega viivitamise tulemusena võib tekkida oluline kahju kumuleerumine. Kaebuse esitamisega

viivitamine ei tohi olla kantud eesmärgist saada suuremat hüvitist (RKHK määrus asjas nr 3-3-1-20-

15, p 13).

13. Kaebuse kohaselt tekitati kaebajale kahju 1. jaanuarist 2010 kuni 14. veebruarini 2014. Nimetatud

ajavahemikul oli kaebaja paigutatud Tallinna Vangla kambritesse nr 22 ja 19, millest esimese

üldpinna suuruseks oli 20,8 m² ja teisel 11,1 m². Nendes kambrites ei olnud tualetti. Kaebajale oli

tagatud võimalus viibida päevasel ajal väljaspool kambrit avatud elusektsioonis. Kohtuasja

materjalidest nähtub, et kaebaja viibis kambris nr 22 ajavahemikul 19. jaanuar 2009 kuni 16. juuli

2013 ning kambris nr 19 ajavahemikul 17. juuli 2013 kuni 18. veebruar 2014 (tl 10). Kambrite

täituvus oli erinevatel ajavahemikel erinev. Asjassepuutuval ajavahemikul oli kambrisse nr 22

paigutatud 3 kuni 8 kinnipeetavat ning kambrisse nr 19 vastavalt 2 kuni 4 kinnipeetavat (tl-d 33–43 ja

76–80). Ka ajavahemikul 1. jaanuar 2010 kuni 13. veebruar 2011 oli kambri täituvus erinev ning

esines perioode kus 8 kinnipeetava asemel peeti kaebajaga koos samas kambris kinni 4 kuni 7

kinnipeetavat.

14. Kahjunõuet ei saa ajavahemikku 1. jaanuar 2010 kuni 13. veebruar 2011 puudutavas osas täht-

aegseks pidada. Eluliselt ei ole usutav, et kaebaja mõistis sellel ajavahemikul põrandapinna

vähesusest tulenenud negatiivseid mõjutusi ja kahju tekkimist alles veebruaris 2011. Kohtu-

menetluses esitatud seisukohtadest ei nähtu tähtaja ennistamise aluseid ning arvestades kahjunõude

esitamise tähtaja pikkust ja kaebaja pikaajalist viibimist sarnastes kinnipidamistingimustes, ei ole

selliste aluste esinemine ka tõenäoline. Seetõttu tuleb haldus- ja ringkonnakohtu otsused osas, mis

puudutasid ajavahemiku 1. jaanuar 2010 kuni 13. veebruar 2011 kohta kahjunõude esitamist ja selle

sisulist läbivaatamist, tühistada ja jätta V. Botško kaebus selles osas kohtueelse menetluse nõuete-

kohase läbimata jätmise tõttu HKMS § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata. Ülejäänud

osas (14. veebruar 2011 kuni 14. veebruar 2014) on kahjunõue tähtaegne ning kaebus lubatav.

II

15. Kohtud on õigesti märkinud, et vangla tegevuse õiguspärasuse hindamisel ja RVastS § 9 lg 1

alusel kahju hüvitamise otsustamisel ei ole põhjendatud tugineda üksnes VSkE § 6 lg-s 6 sätestatule,

vaid kinnipidamistingimuste õiguspärasuse hindamisel on asjakohased ka välislepingu sätted. Lisaks

VSkE-le pidid vanglad arvestama muid õigusnorme, sh PS §-e 10 ja 18 ning EIÕK art-t 3, mis võisid

sõltuvalt kinnipidamise asjaoludest kohustada tagama suuremat põrandapinda (vt RKHK 9. detsembri

2015. a otsus asjas nr 3-3-1-42-15, p-d 10–11 ja Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegiumi otsus asjas nr 3-4-1-9-14, p 41).

16. Kohtud on eeltoodust tulenevalt (p 14) arvestanud kaebaja kinnipidamistingimuste õigusvastasuse

tuvastamisel ja kahjuhüvitise määramisel ebaõigesti ajavahemikul 1. jaanuar 2010 kuni 13. veebruar

2011 alla 3 m² põrandapinnal viibitud aega. Jättes eelnimetatud ajavahemiku arvesse võtmata, viibis

kaebaja 3 aasta jooksul kambrites, milles oli isikule tagatud vähem kui 3 m² põrandapinda, kokku 814

päeval, millest 89 päeval jäi isiklik ruum kambris alla 3 m² üksnes marginaalsel määral (0,03 m²

vähem).

17. Kolleegiumi hinnangul pole kohtud piisaval määral arvesse võtnud vangla üldisi kinnipidamis-

tingimusi ja isiku liikumis- ja tegutsemisvõimalusi väljaspool kambrit ning on jõudnud ebaõigele

järeldusele, et põrandapinna mittenõuetekohasusest tulenev isikuõiguste riive ületab kinnipidamisega

kaasnevate kannatuste taseme, kus need lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks.

18. Väiksemast kui 3 m2 põrandapinnast isiku kohta tulenevaid negatiivseid mõjusid võivad

tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused kogumis, sh kinnipeetava

liikumisvabaduse ulatus vangla või osakonna piires (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-42-15, p 15). EIK

on muu hulgas selgitanud, et ülerahvastatusest tulenevaid negatiivseid tagajärgi võib piisavalt

kompenseerida isikule tagatud laialdane võimalus viibida päeval pikka aega väljaspool kambrit (vt

EIK 8. detsembri 2015. a otsus asjades nr 40828/12, 29292/12, 69598/12, 40163/13, 66281/13,

70048/13 ja 70065/13: Mironovas jt vs. Leedu, p 139 (käesoleval ajal veel jõustumata); 28. veebruari

2012. a otsus asjas nr 11463/09: Samaras jt vs. Kreeka, p 63; 28. veebruari 2014. a otsus asjas

nr 5993/08: Sergey Babushkin vs. Venemaa, p 51, 24. oktoobri 2001. a otsus asjas nr 44558/98:

Valašinas vs. Leedu, p-d 103 ja 107). Oluline on, kas kinnipeetavale on tagatud vanglas väljaspool

kambrit piisavad liikumisvõimalused. Hinnangut vangla tegevuse õiguspärasusele ei mõjuta asjaolu,

kas kinnipeetav liikumisvõimalusi ka reaalselt kasutab.

19. Asjakohasel ajavahemikul viibis kaebaja ööpäevas teatud aja alla 3 m² põrandapinnaga kambris

kokku 814 päeval ehk ligi 75% päevadest (kambris nr 22 oli kaebajale tagatud 2,6 m² põrandapinda

597 päeval ja 2,97 m² 89 päeval, kambris nr 19 oli isikule tagatud põrandapinda 2,78 m² kokku 128

päeval). Seejuures olid ajavahemikud, mil põrandapinda oli alla 3 m2 kinnipeetava kohta, pikad.

Näiteks jäi kaebajale tagatud põrandapind alla 3 m² ajavahemikul 21. märtsist 2011 kuni 25. juunini

2012 ehk järjestikku 465 päeval. Vaidlust ei ole aga selle üle, et kaebajale oli vangla kodukorrast

lähtuvalt tagatud võimalus viibida päevasel ajal vähemalt 4 tundi, tavapäraselt aga äratusest kuni

kambrite lukustamiseni väljaspool kambrit ning tegeleda spordi ja muude resotsialiseerimisele kaasa

aitavate tegevustega, sh sai ta töötada väljaspool kambrit majandustöödel. Ka ei esinenud kambri

olmetingimustes muid minetusi kui põrandapinna vähesus ning isikule oli tagatud seaduses ette-

nähtud võimalus viibida päevas 1 tund vabas õhus. Kambri kitsikusest tulenevad negatiivsed taga-

järjed said avalduda eelkõige öisel ajal, millel ei saanud kaebajale olla ulatuslikku negatiivset mõju,

sest magamistingimused olid nõuetekohased. Kolleegiumi hinnangul kompenseerisid kaebaja

laialdased liikumis- ja tegutsemisvõimalused väljaspool kambrit piisavalt kambri ülerahvastusest

tingitud negatiivseid mõjutusi, mistõttu ei ole kambritingimusi põhjust käsitada inimväärikust

alandavana.

20. Haldus- ja ringkonnakohtu otsused tuleb seetõttu tühistada ka osas, millega mõisteti Tallinna

Vanglalt kaebaja kasuks välja hüvitis 905 eurot.

III

21. Eeltoodust tulenevalt tühistab kolleegium Tartu Halduskohtu 9. oktoobri 2014. a ja Tartu

Ringkonnakohtu 21. mai 2015. a otsused haldusasjas nr 3-14-51171 osas, millega vaadati kaebus

sisuliselt läbi kahjunõudes ajavahemiku 1. jaanuar 2010 kuni 13. veebruar 2011 kohta ja mõisteti

vastustajalt kaebaja kasuks välja hüvitis 905 eurot mittevaralise kahju eest ning menetluskulude

katteks kaebaja tasutud riigilõivust 3 eurot ja 75 senti. Tühistatud osas tuleb teha uus otsus, millega

jätta Vladimir Botško kahjunõue ajavahemikku 1. jaanuar 2010 kuni 13. veebruar 2011 puudutavas

osas läbi vaatamata, ning ülejäänud osa kahjunõudest jätta täies ulatuses rahuldamata.

22. Kuna kolleegium teeb tühistatud osas uue otsuse, tuleb muuta ka menetluskulude jaotust (HKMS

§ 109 lg 4). Kuna menetlusse jäänud kahjunõue jääb täies ulatuses rahuldamata, siis puudub alus

mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja osa riigilõivust (HKMS § 108 lg 1). Ulatuses, milles kaebaja

oli vabastatud riigilõivu tasumisest, jäävad menetluskulud riigi kanda (HKMS § 118 lg 3). Vladimir

Botško menetluskuludest tuleb riigilõivust 125 eurot jätta kaebaja enda kanda ja 625 eurot Eesti

Vabariigi kanda. Ülejäänud menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda (§ 108 lg 1 ja § 109

lg 1). Kassaator oli kautsjoni tasumisest vabastatud (HKMS § 107 lg 9).

Indrek Koolmeister, Ivo Pilving, Jüri Põld