3-2-1-40-15 · Riigikohus

Riigikohtunik Jüri Põllu eriarvamus Riigikohtu üldkogu 26. aprilli 2016. a otsuse kohta

kohtuasjas nr 3-2-1-40-15, millega on ühinenud riigikohtunik Lea Kivi

1. Arvan, et riigi õigusabi seaduse § 21 lg 3 laused 1 kuni 3 ning üldkogu otsuse resolutsioonis

nimetatud Eesti Advokatuuri juhatuse aktid ei olnud selles asjas asjassepuutuvad põhiseaduslikkuse

järelevalve kohtumenetluse seaduse § 3 lg 3 mõttes ning nende põhiseaduspärasust ei olnud vaja ega

tohtinudki määruskaebuse lahendamisel hinnata.

2. Vaidlus Riigikohtus sai alguse sellest, et Tartu Ringkonnakohus jättis rahuldamata riigi õigusabi

osutanud vandeadvokaat V. Viiloli taotluse sõidukulude hüvitamiseks. Ringkonnakohus ei kahelnud

selles, et vandeadvokaat V. Viilol osales Tartus Ringkonnakohtu istungil ja et tema advokaadibüroo

asukoht on Tallinnas. Ringkonnakohus jättis taotluse rahuldamata põhjendusega, et vandeadvokaadi

sõidukulud ei ole tõendatud advokatuuri juhatuse kinnitatud tasude ja kulude korra punktis 51

nimetatud kuludokumentidega. Ringkonnakohus leidis, et tasude ja kulude korra punkti 51 kohaselt

on kuludokumentide esitamine kohustuslik ja nende esitamata jätmisel kulusid ei hüvitata. Ka

üldkogu lähtus sellest, et vandeadvokaat ei esitanud sõidukulude kandmise kohta tasude ja kulude

korras nimetatud dokumente.

3. Arvan, et üldkogu jättis piisava tähelepanuta, et kuludokumentide esitamist nõuab mitte ainult

tasude ja kulude kord, vaid ka riigi õigusabi seadus. Seaduse § 22 lg-s 1 kõneldakse taotlusest, mille

advokaat esitab riigi õigusabikulude suuruse kindlaks määramiseks ning nende kulude hüvitamiseks.

Sama paragrahvi lõikes 2 sätestatakse: „Taotlusele lisatakse advokaadi või advokaadibüroo pidaja

poolt kulude kandmist tõendavad dokumendid, kui kohtul, uurimisasutusel või prokuratuuril ei ole

võimalik kulude kandmist kontrollida elektroonilisel teel."

4. Järeldust, et sõidukulu saab teatud juhtudel hüvitada ka ilma kuludokumente esitamata, ei

võimalda teha ka riigi õigusabi seaduse § 22 lg 7 viimane lause, milles sätestatakse „Käesolevas

lõikes sätestatu kindlaksmääramiseks võib kohus, uurimisasutus või prokuratuur nõuda advokaadilt

lisaselgitusi või -dokumente." Arvan, et selles sättes rõhutatakse sõnadega „nõuda advokaadilt

lisaselgitusi või -dokumente" veelgi seda, et kuludokumendid on vajalikud ja kohus saab lisaks

kuludokumentidele, mis § 22 lg 2 järgi tuleb advokaadil lisada taotlusele, vajadusel nõuda veel

täiendavaid dokumente.

5. Vandeadvokaat V. Viilol ei esitanud sõidukulude kohta ringkonnakohtule üldse kuludokumente.

Ringkonnakohtul ei olnud võimalik tema sõidukulude kandmist kontrollida ka elektroonilisel teel,

sest asjakohaseid andmebaase ei ole olemas.

6. Kuid vandeadvokaadile sõidukulude hüvitamist ei takistanud tasude ja kulude kord. Sõidukulude

hüvitamist takistas vahetult seadus. Ka korra puudumisel tulnuks taotlus riigi õigusabi seaduse § 22

lg-ga 2 nõutud dokumentide puudumise tõttu jätta rahuldamata. Seega ei sõltunud taotluse

rahuldamise võimalus vähimalgi määral tasude ja kulude korra olemasolust või puudumisest.

Ringkonnakohtul ja üldkogul puudus taotluse lahendamisel igasugune vajadus pöörduda korra poole.

7. Arvan, et ringkonnakohus pidanuks olukorras, kus kuludokumente polnudki esitatud, jätma

vandeadvokaadi taotluse lahendamisel tasude ja kulude korra kõrvale, lähtuma seaduse § 22 lg-st 2

ning jätma taotluse kuludokumentide puudumise tõttu rahuldamata. Üldkogu aga pidanuks jätma

ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid muutma ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.

Üldkogu pidanuks sõidukulude hüvitamise taotluse rahuldamata jätmist põhjendama sellega, et

täitmata on riigi õigusabi seaduse § 22 lg-s 2 sõidukulude hüvitamise selgelt sätestatud tingimus -

kuludokumentide (seadusega nõutud dokumentaalse tõendi) esitamine. Olukorras, kus kulude

kandmist tõendavaid dokumente polnud esitatud, pidanuks taotluse rahuldamata jätmise õiguslikuks

aluseks olema riigi õigusabi seaduse § 22 lg 7, sest see kõneleb advokaadi poolt kantud kulude

hüvitamisest.

8. Kuna vandeadvokaadi taotluse lahendamine ei sõltunud vähimalgi määral tasude ja kulude korra

olemasolust või puudumisest, siis ei olnud see kord ega ka selle andmiseks riigi õigusabi seadusega

kehtestatud volitusnorm praegu asjassepuutuvad.

9. Ehkki ma olen seisukohal, et tasude ja kulude kord pole praeguses asjas asjassepuutuv, nõustun

üldkogu enamusega selles, et tegemist on üldaktiga - määrusega materiaalses mõttes - ning et

advokatuuri juhatus ei olnud pädev seda akti kehtestama.

Kuid ma ei nõustu otsuse punktis 51 avaldatud seisukohaga, et põhiseaduses nimetamata riigiorgani,

sh avalik-õigusliku juriidilise isiku juhtorgani normiloomepädevust ei saa välistada. Arvan, et

materiaalses mõttes määruse andmise õigus saab tuleneda vaid põhiseadusest. Selgelt annab

põhiseadus selle õiguse Vabariigi Valitsusele (§ 87 p 6) ja ministrile (§ 94 lg 2). Arvan, et määruse

andmise õigus on ka autonoomiat omavatel ülikoolidel ja teadusasutustel (§ 38 lg 2), Eesti Pangal

(§ 111) ja kohalikel omavalitsustel (§ 154), ehkki põhiseadus nende puhul määruste andmise õigust ei

nimeta. Arvan, et neile kuulub määruste andmise õigus seepärast, et ilma määrusi andmata ei ole

nende puhul põhiseadusest tulenevate ülesannete täitmine võimalik.

Jüri Põld, Lea Kivi