3-3-1-83-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-83-15

Otsuse kuupäev

19. aprill 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Viive Ligi, liikmed Tõnu Anton ja Indrek

Koolmeister

Kohtuasi

Peeter Liinsoo kaebus Rae vallavanema 16. jaanuari 2014. a

käskkirja nr 14-1/13 õigusvastasuse tuvastamiseks,

teenistusest vabastamise aluse muutmiseks ning hüvitise

väljamõistmiseks

Menetlusosalised

Kaebaja Peeter Liinsoo, esindaja vandeadvokaat Armand

Reinmaa

Vastustaja Rae vald, esindaja vandeadvokaat Kalev Aavik

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 24. augusti 2015. a otsus

haldusasjas nr 3-14-50190

Menetluse alus Riigikohtus

Peeter Liinsoo kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Peeter Liinsoo kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu

24. augusti 2015. a otsus haldusasjas nr 3-14-50190 muutmata.

2. Menetluskulud jätta poolte endi kanda.

3. Arvata kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Rae vallavanem määras 16. jaanuari 2014. a käskkirjaga nr 14-1/13 maa- ja keskkonnaameti

ehituse- ja keskkonna järelevalvespetsialist Peeter Liinsoole distsiplinaarkaristuseks teenistusest

vabastamise. Käskkirja kohaselt jättis P. Liinsoo AS Elveso esitatud avalduse alusel väärteomenetluse

algatamata ega põhjendanud menetluse algatamisest keeldumist. Sellega eiras ta oma teenistus-

kohustusi. Tegemist on olulise töökohustuse rikkumisega, mis pandi toime süüliselt (tahtlikult).

Väärteomenetluse algatamine või algatamata jätmine on viibinud 8 kuud ja seega ei pruugi menetlus

enam süü tuvastamise ja otsuse tegemiseni jõuda. Riivatud on avaldaja õigusi ja seatud kahtluse alla

Rae valla usaldusväärsus ja pädevus. Kuna ametnik ei saa tema antud seletuse kohaselt aru toime

pandud rikkumisest ega kahetse seda, viitab see taoliste rikkumiste kordumise tõenäosusele ka

tulevikus.

2. Peeter Liinsoo esitas halduskohtule kaebuse ning palus tuvastada Rae vallavanema 16. jaanuari

2014. a käskkirja õigusvastasus, muuta teenistusest vabastamise alust ning mõista vastustajalt välja

hüvitis kaebaja keskmise palga ulatuses kuni vaidlustatud käskkirja õigusvastaseks tunnistamiseni,

kuid mitte vähem kui 6 kuu palga ulatuses. Kahe kuu palga osas palus kaebaja tunnistada kohtuotsus

viivitamata täidetavaks. Kaebuse põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised.

1) Kaebaja leidis, et karistus määrati temast vabanemiseks. Kaebajal soovitati tema poliitiliste huvide

tõttu vallaametniku kohalt lahkuda. Vastustajal ebaõnnestus kaebaja ametikoha kaotamine struktuuri-

muudatuste käigus. Seega alustati tema suhtes distsiplinaarmenetlust. Väärteomenetlus viibis, sest

kaebaja järgis oma ülemuse otseseid korraldusi menetlusega oodata. Haldusaktist ei nähtu

kaalutlusõiguse teostamist karistuse valikul.

2) Kaebaja diskrimineerimine tema poliitiliste vaadete tõttu on avaliku teenistuse seaduse (ATS)

§ 105 lg 3 järgi aluseks suurema hüvitise väljamõistmisel. Kaebaja soovib, et kohus muudaks kaebaja

teenistusest vabastamise alust, märkides uueks vabastamise aluseks ATS § 87 lg 1 (teenistusest

vabastamine ametniku soovil). Kuna töötuskindlustuse seaduse (TKindlS) § 6 lg 2 p 1 välistab

töötuskindlustushüvitise maksmise isikule, kelle töö- või teenistussuhe lõppes tema algatusel, sobiks

kaebajale paremini, kui teenistussuhte lõppemise aluseks oleks koondamine. Koondamisel oleks

kaebaja saanud 8,1 kuu ametipalga suuruse hüvitise. Teenistussuhte õigusvastase lõpetamise korral ei

tohiks kaebaja olukord olla halvem. Kaebaja nõude saaks rahuldada ATS § 105 lg 3, põhiseaduse (PS)

§ 25 ja riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 alusel. Varaliseks kahjuks on õigusvastase haldusakti

tõttu saamata jäänud tulu. Kaebaja oli mitu kuud tööta, uude töökohta tööle asumisel jäi ta ilma

suvepuhkusest ja tema töötasu on 1/3 võrra väiksem. Kui kaebaja jääb teenistusest vabastamise aluse

muutmise tõttu töötuskindlustushüvitisest ilma, tuleb sellega arvestada väljamõistetava hüvitise

suuruse määramisel.

3. Rae vald võttis kaebuse õigeks 16. jaanuari 2014. a käskkirja õigusvastasust puudutavas osas, sest

teenistusest vabastamine oli ebaproportsionaalne, kuid palus muus osas jätta kaebus rahuldamata.

4. Tallinna Halduskohus rahuldas 6. märtsi 2015. a otsusega kaebuse osaliselt (p 1), tunnistas Rae

vallavanema 16. jaanuari 2014. a käskkirja nr 14-1/13 õigusvastaseks (p 2), muutis kaebaja

teenistusest vabastamise alust ja luges kaebaja teenistusest vabastatuks 16. jaanuarist 2014. a ATS

§ 87 lg 1 alusel ametniku algatusel (p 3). Kohus mõistis Rae vallalt kaebaja kasuks välja hüvitise

kaebaja kahe kuu keskmise palga ulatuses (p 4) ning menetluskulud 2800 eurot (p 6). Kohtuotsuse

põhjendused olid järgmised.

1) Vastustaja võttis kaebuse õigeks 16. jaanuari 2014. a käskkirja õigusvastasuse tuvastamise nõudes.

Seetõttu tuleb kaebus selles nõudes rahuldada ning pole vaja käsitleda menetlusosaliste põhjendusi

distsiplinaarmenetluse nõuete ja vaidlusaluse käskkirja vorminõuete rikkumise kohta.

2) Kaebaja teenistusest vabastamise alusena on võimalik kohaldada vaid ATS § 87 lg-t 1. Ainuüksi

kaebaja soov saada töötuskindlustushüvitist ei anna õigust muuta kaebaja teenistusest vabastamise

alust koondamiseks olukorras, kus tegelikult koondamissituatsiooni ei esine. Ei ole kindlalt ette teada,

mida töötukassa kaebaja kohta otsustab. Seetõttu ei ole põhjendatud vastustaja taotlus algatada

TKindlS § 6 lg 2 p 1 osas põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus.

3) ATS § 105 lg 1 järgi on õigusvastaselt teenistusest vabastatud ametnikule väljamõistetava hüvitise

suuruseks üldjuhul tema 3 kuu keskmine palk. Kohus võib hüvitise suurust muuta, arvestades

teenistussuhte lõpetamise asjaolusid ja mõlema poole huve. Sama paragrahvi lg 3 ütleb, et lg-s 1

nimetatud hüvitise piir ei kehti, kui ametnik vabastati teenistusest ATS §-s 13 nimetatud võrdse

kohtlemise põhimõtet rikkudes. Kaebaja esitatud dokumentidest ei nähtu, et teda oleks

diskrimineeritud poliitiliste vaadete tõttu. Kuigi teenistusest vabastamine oli ebaproportsionaalne, ei

tähenda see, et kaebaja ei rikkunud teenistuskohustusi. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja ei

algatanud ettenähtud ajal väärteomenetlust ega teavitanud avalduse esitajat väärteomenetluse

alustamata jätmisest. Kohustus nimetatud menetlustoiming teha tulenes seadusest, mistõttu ei saa

kaebaja vabandada teenistuskohustuste täitmata jätmist vahetu juhi antud korraldusega. Kuna vahetu

juhi korraldus ei olnud seadusega kooskõlas, siis ei tohtinud kaebaja seda järgida. Arvestades

asjaoluga, et kaebaja vabastati teenistusest õigusvastaselt, ent ta oli tegelikult oma teenistuskohustusi

siiski rikkunud, on põhjendatud vähendada ATS § 105 lg-s 1 ettenähtud hüvitist ja mõista kaebajale

välja hüvitis tema 2 kuu ametipalga ulatuses.

4) Kuna ATS § 105 lg-s 1 ettenähtud hüvitise eesmärk on hüvitada õigusvastaselt teenistusest

vabastatud ametnikule tekitatud kahju, ei ole täiendava kahjuhüvitise väljamõistmine RVastS või otse

PS alusel põhjendatud. ATS § 105 lg 1 ei pea korvama saamata jäänud töötuskindlustushüvitist.

Põhjendatud ei ole ka kaebaja viide ära jäänud suvepuhkusele, sest teenistusest vabastamisel maksti

talle kasutamata jäänud puhkusepäevade eest hüvitist.

5) Põhjendatud ei ole kahe kuu hüvitise osas kohtuotsuse viivitamata täidetavaks pööramine. Kaebaja

töötab alates 21. aprillist 2014 Raasiku Vallavalitsuses ning seega on tal olemas püsiv sissetulek.

6) Kaebaja palus vastustajalt välja mõista õigusabikulud 6380 eurot. Õigusabikulud on vaidluse

raskusastet ja asja mahtu arvestades põhjendamatult suured. Põhjendatud õigusabikuludeks on 4000

eurot. Kuna kaebus rahuldatakse osaliselt, tuleb vastustajalt välja mõista 2800 eurot.

5. Kaebaja palus apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 6. märtsi 2015. a otsus

kaebajale nelja kuupalga ulatuses hüvitise välja mõistmata jätmise ja menetluskulude osas.

Apellatsioonkaebuse põhjendused olid järgmised.

1) Halduskohus jättis hüvitise vähendamisel tähelepanuta olulised asjaolud. Kaebaja tegutses vahetu

juhi korralduste alusel, väärteoteate esitajaks oli vastustajale kuuluv ettevõte. Kuna AS Elveso juht-

organites olid kaebaja vahetud juhid, siis oli kaebajal keeruline tajuda olukorda vahetu juhi

ebaseadusliku korraldusena. Kaebajale määratud karistus oli ilmselgelt ebaproportsionaalne.

2) Halduskohus leidis ebaõigesti, et Töötukassalt hüvitise saamine ei puutu asjasse. On oluline, kas

kaebaja saab ebaseadusliku teenistusest vabastamise tõttu Töötukassalt hüvitist või mitte. Kaebaja on

toonud välja, et temale tekitatud kahju on suurem, kui ATS § 105 lg-s 1 sätestatud hüvitis. Kui kohus

ei tuvastanud alust ATS § 105 lg 3 kohaldamiseks, oleks hüvitist tulnud suurendada, tuginedes RVastS

§ 7 lg-le 1 ja PS §-le 25.

3) Kohtuotsus ei ole õigusabikulude suuruse osas põhjendatud. Kohus ei ole arvestanud vastustaja

esitatud seisukohtade mahuga ning kaebuse aluseks olevate asjaolude ja tõendite mahuga. Kohus on

jätnud selgitamata, millised menetlustoimingud või konkreetsele menetlustoimingule kulunud aeg on

üleliigsed.

6. Rae vald palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega.

7. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 24. augusti 2015. a otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt,

tühistas Tallinna Halduskohtu 6. märtsi 2015. a otsuse haldusasjas nr 3-14-50190 resolutsiooni

punktid 4 ja 6 ning tegi uue otsuse, millega mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja hüvitise kolme

kuu keskmise palga ulatuses ja halduskohtus kantud menetluskulud 3000 eurot. Apellatsiooniastme

menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda. Ringkonnakohtu põhjendused olid järgmised.

1) Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu otsusega osas, mis puudutab ATS § 105 lg-s 1 sätestatud

hüvitise vähendamist. Nimetatud lõike esimese lause kohaselt makstakse ametniku õigusvastaselt

teenistusest vabastamise korral hüvitist üldjuhul ametniku kolme kuu keskmise palga ulatuses. Teine

lause võimaldab hüvitise suurust muuta, arvestades teenistussuhte lõpetamise asjaolusid ja mõlema

poole huve. Ringkonnakohtu hinnangul ei piisa hüvitise vähendamiseks ainuüksi sellest, et distsipli-

naarrikkumine ikkagi toime pandi. Hüvitis on ette nähtud õigusvastaselt teenistusest vabastamise eest,

mitte lihtsalt õigusvastase distsiplinaarkaristuse määramise eest. Praegusel juhul on vastustaja ise

kaebuse õigeks võtnud ning leidnud, et teenistusest vabastamine oli karistusena ebaproportsionaalne.

Kolme kuu keskmise palga suurune hüvitis on sellises olukorras igati põhjendatud.

2) Ringkonnakohus jätab asja juurde võtmata kaebaja poolt 21. juulil 2015 esitatud täiendavad

dokumentaalsed tõendid. Väidetavat diskrimineerimist puudutavad tõendid oleks tulnud esitada juba

esimese astme kohtule. Ebaproportsionaalse karistuse määramine ei tähenda, et seda tehti just kaebaja

poliitiliste veendumuste tõttu.

3) ATS § 105 lg 1 kohaselt on õigusvastaselt teenistusest vabastamise korral üldjuhul ette nähtud

hüvitis 3 kuu keskmise palga ulatuses. ATS § 105 lg 3 lubab hüvitist suurendada, kui ametnik

vabastati teenistusest ATS §-s 13 nimetatud võrdse kohtlemise põhimõtet rikkudes. ATS § 13 keelab

diskrimineerimise. Kaebaja on tuginenud poliitilisele diskrimineerimisele, mida kohus ei ole

tuvastanud. Seega ei ole hüvitise suurendamine üle ATS § 105 lg-s 1 nimetatud määra põhjendatud.

Kaebaja on leidnud, et temale on õigusvastase teenistusest vabastamisega kaasnenud suurem kahju

kui kolme kuu palk. Praegusel juhul ei ole selge, milles tekkinud kahju (saamata jäänud tulu) seisneb.

4) Halduskohus ei ole eksinud põhjendatud õigusabikulude suuruse määramisel. Õigusabikulu 6380

eurot on selle vaidluse mahtu silmas pidades keskmisest suurem. Ringkonnakohus nõustub haldus-

kohtuga, et õigusabikulude põhjendatud suuruseks on 4000 eurot. Kuna ringkonnakohus muudab

halduskohtu otsust, tuleb muuta ka menetluskulude jaotust. Esimese astme kulude katteks tuleb

vastustajalt välja mõista 3000 eurot. Ringkonnakohtus taotleb kaebaja, et talle hüvitataks õigusabi-

kulud 2100 eurot. Praegusel juhul ei ole tõendatud, et kulud on kantud just seoses konkreetse

vaidlusega. Üheltki arvelt ei nähtu, millega seoses on õigusteenust osutatud. Spetsifikatsioonid

puuduvad. Kuigi vastustaja esindaja juhtis 22. juuli 2015. a seisukohtades kaebaja tähelepanu

puudustele menetluskulude dokumentides, kaebaja puudusi ei kõrvaldanud. Eeltoodud põhjendustel

jäävad kaebaja menetluskulud apellatsiooniastmes tema enda kanda (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 109 lg 1).

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Kaebaja taotleb Riigikohtule esitatud kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu ja halduskohtu otsuste

tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada. Ringkonnakohus on rikkunud

menetlusõiguse normi ja jätnud kaebaja apellatsioonimenetluses esitatud tõendid vastu võtmata.

Tõendid olid kaebajale saanud kättesaadavaks või tekkinud alles pärast esimese astme kohtumenetlust

ning nende vastuvõtmine oleks olnud seega lubatud. Juba halduskohtu menetluses oli kaebaja

diskrimineerimine põhistatud, kuid kohtud ei hinnanud tõendeid kogumis. Kaebajale tekkinud kahju

on suurem kui ATS § 105 lg-s 1 sätestatu. Oluline on arvestada sellega, kas kaebaja saaks

Töötukassalt hüvitist või mitte. Kohtud on ebaõigesti jätnud kohaldamata ATS § 105 lg 3. Samuti

saanuks suuremas ulatuses hüvitise välja mõista PS § 25 ja RVastS § 7 lg 1 alusel. Kui ATS § 105 lg 1

takistab kolme kuu keskmisest palgast suurema kahjuhüvitise väljamõistmist, on säte ilmselgelt

vastuolus PS §-ga 25. Kohtud on valesti määranud vastustajalt väljamõistetavate kohtukulude

suuruse.

9. Rae vald palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Esmalt selgitab kolleegium selles asjas täiendava hüvitise väljamõistmise võimalikkust (I), siis

selgitab menetluskulude määramist (II), lahendab kassatsioonkaebuse ja võtab seisukoha

kassatsiooniastme menetluskulude kohta (III).

I

11. ATS § 105 lg 1 järgi on õigusvastaselt teenistusest vabastatud ametnikul õigus nõuda vabastamise

kohta antud haldusakti õigusvastaseks tunnistamist, teenistusest vabastamise aluse muutmist ning

hüvitist ametniku kolme kuu keskmise palga ulatuses. Kohus võib hüvitise suurust muuta, arvestades

teenistussuhte lõpetamise asjaolusid ja mõlema poole huve. ATS § 105 lg 3 järgi lõikes 1 nimetatud

hüvitise piir ei kehti, kui ametnik vabastati teenistusest ATS §-s 13 nimetatud võrdse kohtlemise

põhimõtet rikkudes.

Selles asjas on halduskohus ja ringkonnakohus kaebuse osaliselt rahuldanud. Tuvastatud on

teenistusest vabastamise käskkirja õigusvastasus, muudetud teenistusest vabastamise alust

(vabastamine ATS § 87 lg 1 alusel ametniku algatusel) ja mõistetud ATS § 105 lg 1 alusel välja

hüvitis kolme kuu keskmise palga ulatuses. Kohtud mõistsid vastustajalt kaebaja kasuks välja ka osa

menetluskuludest. Kassatsioonkaebuse on esitanud kaebaja, kes taotleb ebaseadusliku teenistusest

vabastamise eest hüvitist suuremas ulatuses, kui see on praegu kohtute poolt välja mõistetud. Samuti

ei nõustu kaebaja tema kasuks vastustajalt väljamõistetud menetluskulude suurusega.

12. Kaebaja on halduskohtule esitatud kaebuses leidnud, et kuna TKindlS § 6 lg 2 p 1 välistab

töötuskindlustushüvitise maksmise isikule, kelle töö- või teenistussuhe lõppes tema algatusel, on

kaebajale tekkinud teenistussuhte lõpetamise käskkirja kui õigusvastase haldusakti tõttu varaline

kahju saamata jäänud tulu näol. Kaebaja selgitas halduskohtule, et oli mitu kuud tööta, uude töökohta

tööle asumisel jäi ta ilma suvepuhkusest ja tema töötasu on 1/3 võrra väiksem. Kaebaja on seisukohal,

et kui ta jääb teenistusest vabastamise aluse muutmise tõttu töötuskindlustushüvitisest ilma, tuleb

sellega arvestada väljamõistetava hüvitise suuruse määramisel, sest teenistussuhte õigusvastase

lõpetamise korral ei tohiks kaebaja olukord olla halvem kui nt koondamise korral.

Kolleegium mõistab halduskohtule esitatud kaebust nii, et kaebaja soovib lisaks ATS § 105 lg 1 alusel

välja mõistetud hüvitisele sellise olukorra loomist, kus kaebaja ei satuks vastustajapoolse

ebaseadusliku teenistussuhte lõpetamise tõttu ebasoodsamasse olukorda võrreldes selle olukorraga,

kus ta oleks olnud vastustaja poolt teenistussuhte õiguspärase lõpetamise (nt koondamine) korral.

Hüvitisi, mida kaebaja oleks saanud eelkirjeldatud õiguspärases situatsioonis (nt koondamishüvitis,

töötuskindlustushüvitis), peab kaebaja endale tekitatud varaliseks kahjuks, mille väljamõistmine on

tema meelest võimalik ATS § 105 lg 3, PS § 25 ja RVastS § 7 lg 1 alusel.

Kolleegium käsitleb järgnevalt võimalust mõista praeguses asjas kaebaja kasuks välja hüvitis saamata

jäänud töötuskindlustushüvitise eest, õiguspärases olukorras nt koondamisega seotud väljamaksete

saamata jäämise eest, kaebaja teenistussuhte lõpetamisel võrdse kohtlemise põhimõtete rikkumise

eest ning muude kaasnenud kahjude (saamata jäänud puhkus, vahepealne töö- või teenistussuhte

puudumine, uue töökoha väiksem palk) eest.

13. Varem on kolleegium oma lahendites (vt nt 8. märtsi 2012. a otsust asjas nr 3-3-1-85-11 ja

8. märtsi 2016. a otsust asjas nr 3-3-1-77-15) analüüsinud ATS eelmise redaktsiooni sarnast sätet –

ATS v.r § 135 –, mis reguleeris nõudeõigust ebaseaduslikult teenistusest vabastamisel. Kolleegium on

haldusasjas nr 3-3-1-85-11 tehtud otsuses asunud seisukohale: "Üldjuhul ei ole avalik-õiguslikus

suhtes kahju hüvitamise eesmärk karistamine (vt ka 4. aprilli 2006. a otsust asjas nr 3-3-1-13-06,

p 23). Kahju hüvitamise eesmärgiks on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult

lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju poleks tekitatud (vrd riigivastutuse seaduse § 8

lg 1, võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg 1). [---] Kahju hüvitamine ei tohi viia isiku põhjendamatu

rikastumiseni. Põhiseaduse § 25 ei nõua kahju hüvitamist suuremas ulatuses kui isikul tegelikult

tekkinud kahju."

Praegu kehtiv ATS § 105 lg 1 esimene lause on sarnane ATS v.r § 135 lg-tega 1 ja 2, kehtestades

varasemast väiksema hüvitise määra. Samuti on kolleegium leidnud, et "ATS v.r §-s 135 lg 2 ette

nähtud hüvituse maksmise kohustus ebaseaduslikult teenistusest vabastamise korral on sanktsiooni

iseloomuga ja seondub ametiasutuse poolt seaduse mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmisega"

(vt nt 31. jaanuari 2000. a otsust asjas nr 3-3-1-51-99 ja 24. oktoobri 2000. a otsust asjas nr 3-3-1-45-

00) ning ühtlasi rõhutanud, et "kaebaja poolt põhjendatud huvina esile toodud ebaseadusliku

teenistusest vabastamisega tekitatud kahju hüvitamise kui ka enese rehabiliteerimise eesmärk on ATS

§ 135 lg-tes 1 ja 2 märgitud nõuete esitamise kaudu efektiivselt kaitstav. Nii on ATS § 135 lg-s 1

märgitud tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest või sama paragrahvi 2. lõikes märgitud

teenistusse ennistamisest loobumise korral makstav hüvitis käsitatav kahjuhüvitisena" (vt 20. jaanuari

2011. a otsust asjas nr 3-3-1-74-10, p 13).

Kolleegium järeldab ka selles asjas, et ATS § 105 lg 1 esimeses lauses sätestatud hüvitis on käsitatav

kahjuhüvitisena.

14. Esmalt käsitleb kolleegium võimaliku hüvitise määramist saamata jäänud töötuskindlustushüvitise

eest. Praeguses asjas on kaebaja jaoks kujunenud olukord, kus teenistussuhe on lõppenud

vastustajapoolse ebaproportsionaalse karistuse määramise tõttu distsiplinaarkaristusena teenistusest

vabastamisega. Sellisel juhul TKindlS § 6 lg 2 p 2 töötuskindlustushüvitise maksmist ette ei näe.

Ehkki kohtud on tunnistanud kaebaja teenistusest vabastamise käskkirja õigusvastaseks ning muutnud

teenistusest vabastamise alust, ei näe ka uus alus – vabastamine ATS § 87 lg 1 alusel ametniku

algatusel – ette töötuskindlustushüvitise maksmist (TKindlS § 6 lg 2 p 1).

Töötuskindlustuse seadus ei näe ette hüvitist isikule, kes vabastati õigusvastaselt teenistusest ka juhul,

kui haldusakt õigusvastaseks tunnistatakse. Teenistussuhte aluse muutmise korral ei näe töötus-

kindlustusseadus ette hüvitist ka siis, kui uueks aluseks on ATS § 105 lg 1 või § 87 lg 1 (erinevalt

töölepingu seaduse § 107 lg-st 2, mis annab aluse maksta hüvitist). Kolleegium on seisukohal, et

juhtumil, kus seadusandja on kehtestanud erandid töölepingulises suhtes olevale isikule (TKindlS § 6

lg 2 p 1 kohaselt ei ole töötuskindlustushüvitisele õigust kindlustatul, kelle viimane töö- või

teenistussuhe lõppes töölepingu ülesütlemisel töötaja algatusel või teenistussuhte lõpetamisel

ametniku algatusel, välja arvatud töösuhte lõpetamisel töölepingu seaduse § 37 lõikes 5, § 91 lõikes 2

ja § 107 lõikes 2 nimetatud alustel), kuid ametnikule samas olukorras töötuskindlustushüvitist ette ei

näe, võib olla tegemist põhiseadusega vastuolus oleva seaduse lüngaga. Kolleegiumil puudub aga

võimalus algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus TKindlS § 6 lg 2 p 1 põhiseadusele

vastavuse kontrollimiseks, sest praeguse vaidluse esemeks ei ole Töötukassa keeldumine

töötuskindlustushüvitise maksmisest. Kolleegium nõustub kohtutega, et põhiseadusele vastavuse

kontrollimenetluse saaks algatada, kui kaebaja oleks taotlenud töötuskindlustushüvitise määramist,

Töötukassa keeldunuks selle maksmisest (TKindlS § 6 lg 2 p 1 alusel põhjusel, et kaebaja suhtes

selles sättes toodud erand ei kohaldu) ning kaebaja vaidlustanuks Töötukassa otsuse. Kolleegium

rõhutab, et selles asjas nimetatud vajalikud eeldused – töötuskindlustushüvitise määramisest

keeldumine ning Töötukassa otsuse vaidlustamine – puuduvad. Kaebaja taotlus ei oleks põhi-

seaduslikkuse järelevalve menetluses nõuetekohane, sest praeguse asja lahendamisel ei oleks TKindlS

§ 6 lg 2 p 1 asjassepuutuv säte.

Kolleegium on seisukohal, et praegust vaidlust ei tule lahendada ka vastustajalt suurema hüvitise

väljamõistmise teel. Selles asjas ei ole kaebajale kahju tekitajaks vastustaja. Töötuskindlustushüvitise

maksjaks on riik, mitte tööandja ja vastustaja ei ole selleks isikuks, kes peaks kaebajale

töötuskindlustushüvitisest ilmajäämisel tekkinud väidetava kahju hüvitama.

15. Järgnevalt käsitleb kolleegium suurema hüvitise väljamõistmist kaebaja poolt välja toodud

ülejäänud väidetava kahju eest.

Kolleegium leiab, et kaebajal ei ole õigust nõuda hüvitist koondamishüvitisega võrdses määras, sest

koondamise olukorda selles asjas ei tekkinud. Selles asjas ei ole põhjendatud väita, et kaebaja jaoks

õiguspäraseks teenistussuhte lõpetamise aluseks olnuks koondamine. Koondamise alused on loetletud

ATS § 90 lg 1 p-des 1–4 ning kolleegiumi hinnangul ei jätnud vastustaja neid aluseid mitte

õigusvastaselt kohaldamata, vaid neid aluseid ei esinenud. Kahju nõudmisel ei saa kaebaja tugineda

hüpoteetilistele alustele, mida tegelikkuses ei eksisteerinud.

Samuti ei ole selles asjas põhjendatud hüvitise suurendamine ATS § 105 lg 3 alusel võrdse kohtlemise

põhimõtete rikkumise tõttu. Kohtud on tuvastanud, et diskrimineerimise aluseid ei esinenud. Kaebajal

on HKMS § 59 lg 1 kohaselt üldjuhul kohustus tõendada neid asjaolusid, millele tuginevad tema

väited (vt 3. juuni 2013. a otsust asjas nr 3-3-1-13-13, p 17), ning kohtute hinnangul ei esitanud

kaebaja diskrimineerimise tõendamiseks piisavalt tõendeid. HKMS § 182 lg 2 kohaselt tuleb

apellatsioonimenetluses uute tõendite esitamisel märkida põhjendused, miks neid tõendeid ei saanud

esitada või nende hankimist taotleda halduskohtus. Ringkonnakohus on põhjendanud, miks jäeti

apellatsioonimenetluses esitatud tõendid asja juurde võtmata, ning märkinud, et kohtutes ei ole

leidnud tõendamist seos ebaproportsionaalse karistamise ja kaebaja poliitiliste veendumuste vahel.

Riigikohus arvestab kassatsioonkaebuse põhjendatuse kontrollimisel faktilisi asjaolusid, mis on

tuvastatud alama astme kohtu otsusega (HKMS § 229 lg 1 esimene lause), ja on seotud ringkonna-

kohtu tuvastatud faktiliste asjaoludega (HKMS § 229 lg 2). Menetlusnormi rikkumist kolleegium

siinkohal ei tuvastanud.

16. Muu kaebaja kirjeldatud kahju kohta leiab kolleegium, et kahju on hüvitatud ATS § 105 lg 1

kohase hüvitise väljamõistmisega. Ehkki ATS § 105 lg 1 teine lause näeb kohtule ette võimaluse

hüvitise suurust muuta, arvestades teenistussuhte lõpetamise asjaolusid ja mõlema poole huve, tuleb

ATS § 105 lg-s 1 nimetatud kolme kuupalga suurust hüvitist pidada praeguses olukorras piisavaks.

Asja materjalidest nähtub, et kaebaja oli töötu kolm kuud. Kohtud on viidanud, et kasutamata

puhkuse eest on vastustaja kaebajale juba hüvitist maksnud. Uuel töökohal makstav väiksem

teenistustasu ei ole aga selliseks kahjuks, mille eest peaks vastutust kandma vastustaja.

Eeltoodud põhjustel ei hakka kolleegium käsitlema kaebaja välja toodud kahju hüvitamise aluseid (PS

§ 25 ja RVastS § 7 lg 1), kuna leiab, et kahju on ATS § 105 lg 1 alusel juba hüvitatud ja muud kahju,

mille hüvitamist saaks taotleda, ei ole tekkinud.

II

17. Halduskohus leidis, et kaebaja kantud õigusabikulud 6380 eurot on vaidluse keerukust ja mahtu

arvestades ebamõistlikult suured, ning asus seisukohale, et õigusabikulude põhjendatud suuruseks on

4000 eurot, ning mõistis kaebuse osalise rahuldamise tõttu vastustajalt kaebaja kasuks välja 2800

eurot.

Ringkonnakohus nõustus halduskohtu seisukohaga kulude põhjendatuse kohta. Kuna ringkonnakohus

muutis halduskohtu otsust, muutis ta ka menetluskulude jaotust. Esimeses kohtuastmes kantud kulude

katteks mõisteti vastustajalt kaebaja kasuks välja 3000 eurot.

Kolleegium ei nõustu kaebajaga, et ringkonnakohus suurendas kaebajale väljamõistetavat hüvitist 1/3

võrra, kuid mõistis õigusabikuludena vastustajalt ebaõigesti välja vaid 200 eurot. HKMS § 108 lg 2

kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse

rahuldamisega. Ringkonnakohus on halduskohtus kantud menetluskulude jaotust muutes õigesti

võtnud aluseks kaebuse rahuldamise proportsiooni. Kaebaja on ebaõigesti leidnud, et arvestada tuli

apellatsioonkaebuse rahuldamise proportsiooni. Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus praeguses

asjas põhjendatult mõistnud esimeses astmes kantud õigusabikulude katteks vastustajalt välja 3000

eurot.

18. Ringkonnakohtus taotles kaebaja, et talle hüvitataks õigusabikulud 2100 eurot. Ringkonnakohus

leidis, et ei ole tõendatud, et kulud on kantud just seoses konkreetse vaidlusega, ning jättis menetlus-

kulud HKMS § 109 lg 1 alusel kaebaja enda kanda. Kohus on täpsustanud, et esitatud kolmest arvest

üheltki ei nähtu, millega seoses on õigusteenust osutatud. Spetsifikatsioonid puuduvad. Ka arvete

tasumise tõendamiseks esitatud kassa sissetuleku orderilt ei nähtu osutatud teenuse täpsem sisu.

Vähemalt kahe arve (kuupäevaga 18. juuni 2015 summas 1190 eurot ja kuupäevaga 20. juuli 2015

summas 720 eurot) puhul on osutatud teenuse ja apellatsioonkaebuse vaheline seos tõendamata ja

ebaselge. Pärast seda, kui vastustaja juhtis puudustele tähelepanu, esitas kaebaja küll esindaja

vahenduseta kirjaliku vastuväite, kuid puudusi ei kõrvaldanud.

Kolleegium on varem leidnud, et kohtule esitatud menetlusdokumendid peavad seonduma selle

kohtuasjaga. Kantud menetluskulud ei ole teiselt poolelt välja mõistetavad, kui nende seos konkreetse

kohtumenetlusega on tõendamata ja ebaselge (vt 21. juuni 2012. a otsust asjas nr 3-3-1-26-12, p 35).

Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on menetluskulude kaebaja kanda jätmist piisavalt põhjendanud,

ja nõustub sellega. Kuludokumentide seos praeguse kohtuasjaga on ebaselge. Apellatsioonkaebuse

esitamise järel ei ole kaebaja ringkonnakohtule esitanud ühtegi menetlusdokumenti, mis seonduks

asja sisulise arutamisega. Isegi juhul, kui eelnimetatud kaks arvet seondusid kohtule uute tõendite

esitamisega, ei oleks lõppastmes tegemist vastaspoolelt väljamõistetavate põhjendatud

menetluskuludega, kuna need tõendid osutusid asjakohatuteks ning jäeti asja juurde võtmata.

III

19. Eeltoodu põhjal jätab kolleegium kassatsioonkaebuse rahuldamata ning Tallinna Ringkonnakohtu

24. augusti 2015. a otsuse haldusasjas nr 3-14-50190 muutmata.

Kaebaja on taotlenud kassatsiooniastmes vastustajalt menetluskulude katteks 1045 euro välja-

mõistmist ning vastustaja Rae vald on taotlenud kaebajalt menetluskulude katteks 276 euro ja 10

sendi väljamõistmist. Kuna kassatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad kaebaja kassatsiooni-

astme menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1). Kohaliku omavalitsuse esindajakulude

väljamõistmine on üldjuhul võimalik ainult siis, kui kohtuasi pole seotud haldusorgani põhi-

tegevusega (vt 3. märtsi 2014. a otsust asjas nr 3-3-1-64-13, p 50). Avaliku teenistusega seotud

küsimuste lahendamisega tegeleb omavalitsus igapäevatöö raames, mistõttu on põhjendatud jätta

esindajakulud HKMS § 109 lg 6 kohaselt vastustaja enda kanda.

20. Kautsjon tuleb arvata riigituludesse (HKMS § 107 lg 4).

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Viive Ligi