3-2-1-9-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-9-16

Otsuse kuupäev

Tartu, 13. aprill 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Henn Jõks ja Villu Kõve

Kohtuasi

Forum Cinemas AS hagi Aldo Tammsaare vastu

722 963 euro ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 30. oktoobri 2015. a otsus

tsiviilasjas nr 2-12-24329

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Forum Cinemas AS kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

780 800 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Forum Cinemas AS,

esindaja vandeadvokaat Elmer Muna

Kostja Aldo Tammsaar,

esindaja vandeadvokaat Jaanus Tehver

Asja läbivaatamise kuupäev

10. märts 2016. a, kohtuistung

Istungil osalenud isikud

Hageja esindaja vandeadvokaat Elmer Muna ja kostja

esindaja vandeadvokaat Jaanus Tehver

Istungit protokollis sekretär Ragne Loog

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 10. juuni 2015. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu 30. oktoobri

2015. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-24329. Saata asi uueks arutamiseks Harju Maakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon Advokaadibüroo Tark Grunte

Sutkiene AS-le.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Forum Cinemas AS (hageja) esitas Harju Maakohtule 20. juunil 2012 hagi Aldo Tammsaare

(kostja) vastu, paludes mõista kostjalt enda kasuks välja 5 511 003 eurot. 31. oktoobril 2013 esitas

hageja nõude vähendamise avalduse ja palus mõista kostjalt põhivõlana välja 2 615 803 eurot

29 senti, samuti viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras 20. juunist 2012 kuni

kohtuotsuse täitmiseni. 10. veebruari 2015. a avalduses teatas hageja taas oma nõude vähendamisest,

paludes mõista kostjalt välja põhivõlana 722 963 eurot ja viivise sellelt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud

määras alates 20. juunist 2012 kuni kohtuotsuse täitmiseni.

Lisaks palus hageja oma menetluskuludena maakohtus mõista kostjalt välja kokku 83 139 eurot

74 senti, sh riigilõivu 47 962 eurot 50 senti (mh hagilt makstud lõivu 47 933 eurot 74 senti ja hagi

tagamise avalduselt makstud lõivu 28 eurot 76 senti), ekspertiisikuludena 5956 eurot

(sh finantsekspertiisi kuludena 2500 eurot ja sõidukite väärtuse ekspertiisi kuludena 3456 eurot) ja

õigusabikuludena 29 250 eurot.

Hageja väitel oli kostja 24. märtsist 1997 kuni 1. juunini 2012 hageja juhatuse liige. 24. aprillil

2012. a teavitas hageja nõukogu esimees Liisi-Maria Jauho kostjat mitteametlikult kavatsusest ta

juhatusest tagasi kutsuda. 31. mail 2012 sõlmisid pooled kokkuleppe juhatuse liikme lepingu

lõpetamiseks (lõpetamiskokkulepe). Pooled kinnitasid selle kokkuleppe p-s 16, et neil ei ole

teineteise vastu mingeid nõudeid, v.a nõuded, mis tulenevad samast kokkuleppest. Vahetult pärast

juhatuse liikme lepingu lõpetamist sai hageja teada, et kostja on juhatuse liikmena tegutsemise ajal

teinud hageja nimel tehinguid, mille tingimused on äärmiselt kahjulikud ja mis ei vasta hageja

huvidele. 20. juunil 2012 esitas hageja kostjale avalduse, millega tühistas eksimusele viidates

lõpetamiskokkuleppe p 16.

Kostja tekitas hagejale kahju 10. mail 2012. a Hobujaama parkla OÜ-ga (HP) kümneaastase

üürilepingu sõlmimisega Tallinnas, Hobujaama 5 asuva hoone keldrikorrusel paikneva parkla (parkla)

suhtes, mille tõttu kaotas hageja võimaluse teenida parkimisteenuse osutamiselt tulu. Üüriks lepiti

kokku 30% parkla käibest (käibemaksuta), kõrvalkulusid HP ei tasunud. Selline kokkulepe ei ole

mõistlik, sest jättis hageja kindla üürita ja sidus ta parkla kasumlikkusega. Hageja võinuks jätkata ise

parkimisteenuse osutamist ja teenida suuremat tulu. Tsiviilasjas nr 2-12-34234 saavutasid hageja ja

HP kohtuliku kokkuleppe üürilepingu lõpetamise kohta. Selle lepingu tõttu tekkis hagejale kahju

84 012 eurot, mis koosneb kompromissi alusel HP-le tasutud 34 000 eurost ning 2012. a maist kuni

parkla tagastamiseni 2013. a mais saamata jäänud 50 012 eurost (kasum 74 325 eurot miinus HP

tasutud rendimaksed 24 313 eurot).

Kostja tekitas hagejale kahju ka 4. mail 2012 Kinocandy OÜ-ga (KC) kommipoe ja mahlabaari

ruumide kümneaastase tähtajaga üürilepingu sõlmimisega, mille tõttu lõppes samades ruumides

kasumlikult tegutsenud hagejale kuulunud kommipoe Candy Store ja mahlabaari Smoothie Bar

tegevus. 15. mail 2012 sõlmitud müügilepingu alusel võõrandas kostja hageja nimel KC-le ka

kommipoe ja mahlabaari inventari, tehes hagejal võimatuks nende tegevuse jätkamise. Hageja pidi

rajama uue kommipoe. Tsiviilasjas nr 2-12-34272 sõlmisid hageja ja KC kompromissi ning ruumid

on vabastatud. Hageja sai KC-ga seotud lepingust kahju kokku 484 042 eurot, millest 2012. a-l

238 174 eurot (280 858 eurot (vana kommipoe kasum) + 32 000 eurot (investeering uude

kommipoodi) - 13 451 eurot (vana kommipoe eest saadud rent) - 61 234 eurot (uue kommipoe

kasum)), 2013. a-l 160 782 eurot, 2014. a-l 83 859 eurot ja 2015. a esimese kuue päevaga 1227 eurot.

Kostja on hagejale kahju tekitanud ka sellega, et muutis lõpetamiskokkuleppele eelnenud kuudel

hageja 15 töötaja töölepinguid selliselt, et neile nähti ette täiendav lahkumishüvitis kuue kuu

keskmise palga ulatuses. Suur lahkumishüvitis soodustab töötajate lahkumist. Seitse töötajat on

pealegi kostja sugulased. Neljale töötajale on kokku makstud täiendavat lahkumishüvitist

74 699 eurot, mis on samuti hageja kahjuks.

Kostja tekitas kahju ka sellega, et müüs 11. mail 2012 hageja töötajatele ja nendega seotud isikutele

13 hagejale kuulunud sõiduautot turuhinnast oluliselt madalama hinnaga, millega on hagejale

tekitatud kahju 80 210 eurot.

HP ja KC on kostjaga seotud äriühingud, kostja tundis juba aastaid nende kontaktisikut Tiit Vajakut.

Samuti on üürilepingute sõlmimisega ja üürnikega seotud kostja lähedased. Lisaks sellele lasi kostja

HP ja KC üürilepingute kohta kanda märked kinnistusraamatusse, mis teenib teadlikult hageja ja

tulevase kinnisasjade müügi kahjustamise eesmärki.

Vaidlusalustest tehingutest sai hageja teada pärast kostja lahkumist toimunud auditeerimise käigus,

kostja ei teavitanud hageja nõukogu enne nendest tehingutest. Tulenevalt hea usu põhimõttest oleks

kostja pidanud lõpetamiskokkuleppe allkirjastamisel avaldama hagejale kõik tähtsad asjaolud, mis

tema senist tegevust puudutavad ja mis olid hagejale tehingu tegemisel äratuntavalt olulised.

Kostja on juhatuse liikmena rikkunud oma kohustusi ja põhjustanud sellega hagejale kahju. Kostja ei

tegutsenud hagejale lojaalselt ega täitnud oma kohustusi juhatuse liikmelt tavapäraselt oodatava

hoolsusega, samuti ei pidanud kostja silmas hageja parimaid huve ja majanduslikku kasu. Hageja

kaotatud tulu teenimise võimalused on käsitatavad saamata jäänud tuluna, töölepingute muutmise ja

sõiduautode müügi tõttu on tekkinud otsene varaline kahju. Kindlustus ei kata kostja tekitatud kahju,

kuna see ei ole tekitatud hooletult, vaid ebaausalt või petliku teoga.

Hageja viivisenõue põhinõudelt 722 963 eurot on ajavahemiku 20. juuni 2012 kuni 20. juuni 2013

eest 56 812 eurot 20 senti.

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata. Menetluskuludena maakohtus palus kostja mõista hagejalt

välja õigusabikulud 15 648 eurot.

Kostja väitel oli ta hageja juhatuse liige alates hageja asutamisest 1993. a kevadel kuni 31. maini

2012. Lõpetamiskokkuleppe p 16 tühistamise avaldus jõudis kostjani 22. juunil 2012. VÕS § 207

kohaselt on hageja nõue kostja vastu seoses võlasuhte lõppemisega alusetu. Hagejal puudus alus

lõpetamiskokkuleppe p 16 tühistamiseks. Hageja ei ole tõendanud, et ta tegi tehingu olulise eksimuse

mõjul tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 92 lg-te 1 ja 2 ning lg 3 p 1 tähenduses, samuti on

täitmata TsÜS § 90 lg-s 3 sätestatud tehingu osalise tühistamise tingimused. Lõpetamiskokkuleppe p-

des 2 ja 16 sisalduvate kokkulepeteta ei oleks kostjal olnud huvi kokkulepet sõlmida, mistõttu ei ole

kokkuleppe punktid eraldi tühistatavad.

Hageja ei ole tõendanud ka äriseadustiku (ÄS) § 315 lg 2 alusel esitatud nõude maksmapaneku

eeldusi. Tõendamata on väide, et seoses hagejale majanduslikult kahjulike tehingute sõlmimisega

rikuti juhatuse liikme kohustusi. Töötajate lahkumishüvitis lisati lepingutesse seetõttu, et hageja

aktsionär ei olnud nõus varem vähendatud palkasid täies mahus taastama. Sõiduautode

müügilepingute puhul tuleb mh arvestada hageja varasemat poliitikat kasutada üksnes kuni nelja

aasta vanuseid autosid ja hageja säästu selle arvel, et aasta jooksul ei olnud vajalik maksta

liisingumakseid uute autode kasutamiselt või kanda uute autode ostmise kulu. Kommipoe ja

smuutibaariga seotud inimesed koondati selle pärast, et smuutibaaril ja kommipoel oleks täis saanud

viis tegutsemisaastat ning sisustuse ja seadmete amortiseerumise tõttu oleks tulnud neisse veel

investeerida. Samuti oli eeldatav palgakulude kasv. Üüritulu on hageja näidanud tegelikust

väiksemana. Iseseisev parkla opereerimine ei olnud hagejale jõukohane. Palgakulude kasv olnuks

hageja väidetust suurem. Hageja arvestuses ei ole mitmeid parkla majandamisega seotud abi- ja

tugiteenuste kulusid. Kuna kahju tekkimine on tõendamata, ei saa lugeda tõendatuks ka seda, et

kostja oleks käitunud vastuolus seadusega. Kostja ei pidanud lepingute sõlmimist hageja nõukoguga

kooskõlastama, kuna need otsused olid juhatuse pädevuses. Nõude puudumist kostja vastu kinnitab

ka see, et hageja ei esitanud hüvitusnõuet kindlustusandja vastu, kelle juures kostja tegevus juhatuse

liikmena oli kindlustatud. Kahjuhüvitist ei võiks välja mõista korraga, vaid perioodiliste maksetena.

Hageja õigusabikulud on põhjendamatult suured, mh ei peaks arvestama kulusid mitmele esindajale.

Tundide arv õigusabi osutamiseks on liiga suur ja tunnitasu liiga kõrge.

3. Harju Maakohus tagas 21. juuni 2012. a määrusega hageja taotlusel hagi ja seadis kostja

kinnisasjadele hageja kasuks kohtulikud hüpoteegid. Kostja määruskaebuse hagi tagamise peale jättis

Tallinna Ringkonnakohus 21. septembri 2012. a määrusega rahuldamata.

11. aprilli 2014. a määrusega vähendas Harju Maakohus kohtulike hüpoteekide summasid.

4. Harju Maakohus jättis 10. juuni 2015. a otsusega hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus

hageja kanda ja mõistis kostja menetluskuludena hagejalt välja 15 648 eurot (sh käibemaks).

Maakohus leidis, et hageja esitatud nõuded on vastuolus lõpetamiskokkuleppe p-s 16 antud

kinnitusega, millest järeldub, et isegi kui hagejal oli tekkinud enne selle kokkuleppe sõlmimist

toimunud asjaoludest tulenevalt kahju hüvitamise nõue kostja vastu, lõppes see VÕS § 207 lg-te 1

ja 2 alusel 31. mail 2012 lõpetamiskokkuleppe sõlmimisega. Kuivõrd hagejat lõpetamiskokkuleppe

sõlmimisel esindanud nõukogu esimees L-M. Jauho ei pidanud vajalikuks teha midagi selleks, et

välja selgitada hiljem enda väite kohaselt äärmiselt oluliseks osutunud asjaolusid, ei saa hageja

TsÜS § 92 lg-st 5 tulenevalt eksimusele viidates tehingut tühistada. Eksimuse riisikot kandis hageja.

Isegi kui kostja pidi teda tehingutest hea usu põhimõtte järgi teavitama, oli hagejal ka endal kohustus

teavet hankida. L-M. Jauhol oli võimalik tutvuda kõigi hageja dokumentidega. Vaidlusalused

tehingud tehti pealegi osalt selleks, et täita L-M. Jauho korraldust piirata kulude vähendamiseks

töötajate arvu ja teisalt olid need sellised, mida kostja oli alati iseseisvalt teinud.

Lõpetamiskokkuleppes ei andnud pooled vastastikku kinnitust, et teisele poolele avaldatud teave

oleks ammendav. Tunnistajate ütluste kohaselt oli kostjal õigus juhatuse liikmena teha vaidlusaluseid

tehinguid. Kostjal oli kohustus esitada teave kuu jooksul tehtud olulisemate tehingute kohta nn

management letter´i vormis järgmise kuu 11. kuupäevaks ja neid kohustusi kostja ei rikkunud.

2012. a mais tehtud tehingutest pidi kostja hagejat teavitama alles 11. juuniks 2012.

Lõpetamiskokkuleppe p 16 ei kaitsnud üksnes kostja huve, vaid sätestas poolte nõuete puudumise

vastastikku. Hageja esitatud lõpetamiskokkuleppe p 16 tühistamisavaldus ei toonud kaasa kokkuleppe

kehtetust, kuna tühistamise eeldused ei olnud täidetud. Hagejal puudus materiaalõiguslik alus

kokkuleppe p 16 tühistamiseks.

5. 25. juuni 2015. a määrusega tühistas Harju Maakohus hagi tagamise. Resolutsiooni järgi

toimetatakse määrus pärast kohtuotsuse jõustumist täitmiseks kätte registripidajale. Määruse

põhjenduste järgi tuleb hagi tagamise abinõud tühistada alates kohtuotsuse jõustumisest.

Hageja esitas 3. juulil 2015 maakohtule määruse parandamise taotluse, milles palus siduda määruse

resolutsiooni jõustumine kohtuotsuse jõustumisega. Sellele vastas kohtuistungi sekretär 3. juulil

2015, et kohus jätab taotluse rahuldamata, kuna määruse resolutsioon on piisavalt selge ja täitmisele

edastamine on määratud pärast otsuse jõustumist.

6. Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsus tühistada ja hagi rahuldada või saata asi

maakohtule uueks läbivaatamiseks. Lisaks esitas hageja kaebuses vastuväite maakohtu tegevusele,

millega jäeti rahuldamata hageja taotlus maakohtu 25. juuni 2015. a määruses vea parandamiseks.

Menetluskulud apellatsiooniastmes palus hageja jätta kostja kanda ja mõista kostjalt

õigusabikuludena välja 6225 eurot.

Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud

apellatsiooniastmes palus kostja jätta hageja kanda ja mõista hagejalt õigusabikuludena välja

2772 eurot. Hageja õigusabikulusid pidas ta põhjendamatult suureks nii ajaliselt kui ka tunnitasu

mõttes.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus jättis 30. oktoobri 2015. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata. Apellatsioonimenetluse kulud jättis ringkonnakohus hageja kanda ja

mõistis hagejalt kostja menetluskulude katteks välja 2772 eurot. Vastuväite maakohtu tegevusele

jättis ringkonnakohus läbi vaatamata.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega ega korranud neid. Maakohus tuvastas

tunnistajate ütluste alusel õigesti, et kostjal oli hageja juhatuse liikmena õigus teha vaidlusaluseid

tehinguid. Samuti leidis maakohus õigesti, et kostjal oli olulisemate tehingute kohta

aruandluskohustus järgmise kuu 11. päevaks ja kostja ei ole seda kohustust rikkunud. Hageja ei ole

tõendanud, et kostjal oli kohustus teavitada nõukogu vaidlusaluste tehingute tegemise kavatsusest.

Tegemist ei olnud tehingutega, mis väljunuks igapäevase majandustegevuse raamest ÄS § 317 lg 1

tähenduses ja mille tegemiseks oleks seaduse kohaselt olnud vajalik nõukogu nõusolek. Kuigi

tunnistajate L-M. Jauho, E. H. Kekäläineni ja V. T. Aitomäki ütluste kohaselt oli teavitamine ja

kooskõlastamine tavaks, on tunnistajate sellekohased ütlused sedavõrd üldsõnalised, et nende alusel

ei saa pooltevahelist tava järgimise kokkulepet ja selle täitmist tuvastada. Asjas puuduvad tõendid

selle kohta, et hageja põhikirja, nõukogu või juhatuse otsusega oleks kehtestatud teistsugune nõukogu

teavitamise kord, kui tuvastas maakohus.

Maakohus leidis põhjendatult, et kostja ei saanud ette näha seda, et vaidlusaluseid lepinguid

puudutaval teabel on hageja ja teda esindanud nõukogu esimehe jaoks lõpetamiskokkuleppe

sõlmimisel määrav tähendus. Maakohus kohaldas TsÜS § 92 lg-t 5 õigesti. Isegi kui kostjal oli hea

usu põhimõttest tulenev hageja teavitamise kohustus, kandis hageja eksimuse riisikot, sest ka tal

endal oli kohustus enne lõpetamiskokkuleppe sõlmimist teavet hankida. Hageja kinnitas

ringkonnakohtu istungil, et hagejal oli võimalik saada enne kostjaga kokkuleppe sõlmimist teavet

lepingute kohta, samuti tellida audiitori arvamus. Hageja ei osanud selgitada, miks seda ei tehtud.

Lõpetamiskokkuleppe p 8 kohaselt pidi kostja andma dokumendid üle pärast kokkuleppe sõlmimist.

Tehingu tühistamise avalduse esitamine ei lõpeta tehingu kehtivust, kui ei ole täidetud tehingu

tühistamise eeldusi või esineb asjaolu, mis tühistamise õiguse välistab. Maakohus leidis põhjendatult,

et tehingut ei ole kehtivalt tühistatud. Maakohus ei tuvastanud VÕS § 14 lg-te 1 ja 2 ega hea usu

põhimõtte rikkumist ning seda ei ole võimalik asjas esitatud asjaolude ja tõendite alusel tuvastada ka

ringkonnakohtul. Puudub alus TsÜS § 92 lg 3 p 1 kohaldamiseks.

Apellatsioonimenetluses ei saa lahendada vastuväiteid maakohtu tegevusele. Kuna hagi tagamise

tühistamine lahendati määrusega, pidanuks hageja seda eraldi vaidlustama.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ning saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks või tühistada ka maakohtu otsus ja saata asi maakohtule

uueks menetlemiseks. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Hageja arvates on ebaloogiline ja tõenditega vastuolus kohtute seisukoht, et hageja käitiste (parkla,

mahlabaar, kommipood) sulgemine ei välju hageja igapäevase majandustegevuse raamest. Suletud

käitised andsid 10% hageja iga-aastasest müügitulust. Käitise sulgemine ei ole kino igapäevase

majandustegevuse osa ja kostja ei ole tõendanud, et hageja tegevuse aja jooksul oleks käitiseid varem

suletud üksnes juhatuse otsuse alusel. Kostja vajas vaidlusalusteks tehinguteks nõukogu otsust nii

ÄS § 306 lg 2 alusel kui ka hageja kehtestatud sisereeglite järgi.

Õige ei ole panna hagejale selline riisiko, mis tuleneb kostja tahtlikust hageja teavitamata jätmisest

ettevõttes toimuvast. TsÜS § 92 lg 5 eesmärgiks ei ole võimaldada juhatuse liikmetel vastutusest

vabaneda ainuüksi põhjusel, et nõukogu ei teinud enne juhatuse liikme vahetumist ettevõttes auditit.

Vastupidine seisukoht on vastuolus hea usu põhimõttega.

Maakohus kohaldas TsÜS § 92 lg-t 5 üllatuslikult ja ringkonnakohtu väide, et selle sätte kohaldamise

aluseks olevad asjaolud esitas kosja eelmenetluse käigus, on alusetu. Maakohus oleks pidanud

juhtima eelmenetluses tähelepanu sellele, millist tähtsust näeb kohus eelviidatud normil. Seda ei

teinud ei kostja ega kohus ning maakohus keskendus kogu menetluse kestel ainult kahju suuruse

tõendatusele.

Kohtud on rikkunud kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse tagamise nõuet, kuna otsustest ei

selgu, miks on kohtud jätnud hageja tõendid ja põhjendused arvestamata ning lähtunud üksnes kostja

väidetest ja tõenditest.

9. Kostja palus jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata ning

menetluskulud hageja kanda.

Kostja arvates ei olnud hageja käitiste tegevuse lõpetamiseks vajalik nõukogu nõusolek, ettevõtte

tegevust ei lõpetatud. Käitiste 10%-line osakaal hageja kogukäibes ei ole oluline. Ka väljakujunenud

praktika ei näinud ette tehingute kooskõlastamist. Hageja ei ole tõendanud, et kostja varjas tema eest

olulist teavet, kõik dokumendid olid hageja jaoks saadaval. Eksimuse riisikot kandis hageja ise.

10. Kohtuistungil jäid pooled varasemate seisukohtade juurde. Kohtu ettepanekul avaldasid nad mh

seisukohta lõpetamiskokkuleppe p 16 õigusliku olemuse ja tühistatavuse kohta. Kostja arvates tuleb

see kvalifitseerida VÕS § 207 lg 2 järgi, hageja arvates tuleks poolte tegelik tahe esmalt kindlaks

teha.

Pooled esitasid kohtule ka kohtukõnede kirjalikud teesid ja kassatsioonimenetluses kantud kulude

nimekirjad. Hageja palus mõista kostjalt kassatsioonimenetluse kuludena välja õigusabikulud

8437 eurot 66 senti ja kostja hagejalt 3600 eurot. Vastuväiteid vastaspoole kulunimekirjale pooled ei

esitanud, jättes nende põhjendatuse kohtu hinnata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et kohtute otsused tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691 p 4,

§ 692 lg 1 p-de 1 ja 2 ja lg 5 teise lause alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja

menetlusnormi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata uueks arutamiseks Harju Maakohtule.

Kassatsioonkaebus rahuldatakse.

12. Kolleegium käsitleb esmalt hageja nõudeid (I), seejärel analüüsib lõpetamiskokkuleppe p 16 (II),

selle kehtivust ja sellest vabanemise võimalusi (III) ning tühistamist eksimuse tõttu (IV). Lõpetuseks

käsitleb kolleegium menetluslikke probleeme ja teeb menetluslikud otsustused (V).

I

13. Hageja nõuab kostjalt põhivõla 722 963 euro ja viivise väljamõistmist.

14. Hageja tugineb põhinõudes järgmistele põhilistele asjaoludele, mis ei ole ka vaidluse all:

kostja oli hageja ainus juhatuse liige 31. maini 2012. a;

4. mail 2012. a sõlmis kostja hageja nimel nõukogu nõusolekuta KC-ga kommipoe ja mahlabaari

kümneaastase tähtajaga ruumide üürilepingu;

10. mail 2012. a sõlmis kostja hageja nimel nõukogu nõusolekuta HP-ga kümneks aastaks parkla

üürilepingu;

kostja muutis lõpetamiskokkuleppele eelnenud kuudel hageja nimel 15 töötajaga töölepinguid

selliselt, et neile nähti ette kuue kuu keskmise palga suurune täiendav lahkumishüvitis, neljale

töötajale on see ka välja makstud;

kostja müüs 11. mail 2012. a hageja nimel töötajatele ja nendega seotud isikutele 13 sõiduautot

turuhinnast madalama hinnaga.

15. Põhivõla maksmist nõuab hageja kostjalt hüvitisena kahju eest, mida kostja põhjustas hagejale

kahjulike tehingute tegemisega, rikkudes juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustusi ning jättes

üürilepingud ja sõiduautode töötajatele võõrandamise hageja nõukoguga kooskõlastamata. Nõude

õiguslikuks aluseks võib olla ÄS § 315 lg 2 esimene lause.

16. Hageja kahju hüvitamise nõue 722 963 eurot koosneb järgmistest komponentidest:

484 042 eurot KC-ga sõlmitud mahlabaari ja kommipoe üürilepingust tingitud kahju, mis koosneb

aastatel 2012-2015 saamata jäänud tulust ja investeeringust uude kommipoodi;

84 012 eurot HP-ga sõlmitud parkla üürilepingust tingitud kahju, sh kompromissi alusel HP-le

lepingu lõpetamise eest tasutud 34 000 eurot ning 2012. a maist kuni parkla tagastamiseni 2013. a

mais saamata jäänud 50 012 eurot;

neljale töötajale täiendava lahkumishüvitise maksmisest tingitud kahju 74 699 eurot;

sõiduautode alla turuhinna võõrandamisest tingitud kahju 80 210 eurot.

17. Kuna kohtud on jätnud hagi rahuldamata esmajoones põhjendusega, et lõpetamiskokkuleppe p 16

välistab nõuete esitamise kostja vastu, ei ole nad hageja nõuetega sisuliselt tegelenud.

18. ÄS § 315 lg 1 järgi pidi kostja oma kohustusi täitma korraliku ettevõtja hoolsusega ja ÄS § 306

lg 2 kolmanda lause järgi tegutsema majanduslikult kõige otstarbekamal viisil ning TsÜS § 35 järgi

olema hagejale lojaalne (vt juhatuse liikme kohustuste kohta ka nt Riigikohtu 4. mai 2010. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-33-10, p-d 11, 18; 29. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-13, p 27).

Juhatuse liikme äriühingu nimel tehtud tehingu vajalikkuse ja majandusliku otstarbekuse hindamisel

tuleb eelkõige hinnata tehinguga saadud vastusoorituse väärtust, mille kaudu on võimalik hinnata,

mis oli tehingu tegelik majanduslik sisu ning kas see tuli äriühingule kasuks või kahjuks

(vt Riigikohtu 30. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-14, p-d 12, 13).

Kui kostja rikkus oma kohustusi, vastutab ta ÄS § 315 lg 2 järgi hagejale tekitatud kahju eest, v.a kui

ta tõendab, et on oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega (vt nõude eelduste kohta ka nt

Riigikohtu 29. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-13, p 18; 30. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-20-14, p 11).

19. Kostja hoolsuskohustuse rikkumise hindamisel tuleb käsitleda ka seda, kas vaidlusalused

tehingud väljusid hageja igapäevase majandustegevuse raamest ja nende tegemiseks oli vajalik hageja

nõukogu nõusolek. Ringkonnakohus on otsuses märkinud, et kostjal oli õigus vaidlusaluseid

tehinguid teha hageja nõukogu nõusolekuta, sest tehingud ei väljunud hageja igapäevase

majandustegevuse raamest (ringkonnakohtu otsuse p 46). Kolleegiumi arvates on selline järeldus

põhjendamata.

Tehinguid, mis väljuvad aktsiaseltsi igapäevase majandustegevuse raamest, võib juhatus ÄS § 306

lg 2 teise lause ja § 317 lg 1 teise lause järgi teha ainult nõukogu nõusolekul. Selliste tehingutena on

ÄS § 317 lg 1 teises lauses nimetatud mh tehingud, millega kaasneb ettevõtte võõrandamine või selle

tegevuse lõpetamine (p 2) või kinnisasjade ja registrisse kantud vallasasjade võõrandamine ja

koormamine (p 3). Nõukogu nõusolek ei ole selliste tehingute tegemiseks ÄS § 317 lg 3 järgi vajalik

vaid juhul, kui tehingu tegemisega viivitamisega kaasneks aktsiaseltsile oluline kahju. Põhikirjaga

võib nõukogu pädevust ÄS § 317 lg 2 järgi ka laiendada või kitsendada, kuid asjas ei ole väidetud, et

seda oleks tehtud.

Kolleegiumi arvates saab esitatud asjaoludel lähtuda eeldusest, et hageja kinnisasja pikaks ajaks teise

isiku kasutusse andmine ja hulga sõidukite võõrandamine oma töötajatele või nendega seotud

isikutele on hinnatavad tehingutena, mida hageja iga päev ei tee. Selliste tehingute tegemine

nõunkogu nõusolekuta pärast enda juhatusest tagasikutsumise kavatsusest teadasaamist võib viidata

lisaks mh lojaalsuskohustuse rikkumisele. Hageja väitel andsid parkla, mahlabaar ja kommipood 10%

hageja iga-aastasest müügitulust. Selline osa majandustegevusest võib kolleegiumi arvates

moodustada olulise osa hageja majandustegevusest ja selle ümberkorraldamiseks on eelduslikult

vajalik nõukogu nõusolek. Määrav ei ole seejuures, kas parkla või kommipoos ja mahlabaar olid

ettevõtte või käitis, sest ÄS § 317 lg 1 teise lause loetelu ei ole ammendav. Seda, et kostjal oli õigus

hageja igapäevasest majandustegevusest väljuvaid tehinguid teha seadusest erinevalt (olgu põhikirja,

otsuste, lepingute või ka praktika alusel) nõukogu nõusolekuta, peab tõendama kostja.

20. Kahju hüvitamise nõude sisulisel lahendamisel tuleb hinnata ka kahju hüvitamise üldiste eelduste

täidetust, mh rikutud kohustuse eesmärki, kahju tekkimist hagejal, selle ettenähtavust ning

põhjuslikku seost kohustuste rikkumise ja kahju vahel (VÕS § 127).

21. Viivist nõuab hageja põhinõudelt 722 963 eurot alates 20. juunist 2012. a kuni kohtuotsuse

täitmiseni. Viivisenõude õiguslikuks aluseks saab olla VÕS § 113 lg 1 esimene lause, viivise suuruse

määrab sama lõike teine lause. Tulevast viivist saab hageda TsMS § 367 alusel.

Kolleegium märgib, et hageja nõuab viivist alates esialgse hagi esitamisest 20. juunil 2012, kuigi

viivisenõude esitas ta alles 31. oktoobril 2013. See on siiski lubatav, sest kahju hüvitamise nõudelt

saab VÕS § 113 lg 2 esimese lause järgi viivist nõuda mh alates ajast, mil võlausaldaja teatas

võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi.

II

22. Kohtud jätsid hagi rahuldamata põhjusel, et lõpetamiskokkuleppe p 16 välistab kostja vastu

nõuete esitamise. Seega on oluline määrata kindlaks selle kokkuleppe sisu ja õiguslik olemus.

23. Lõpetamiskokkuleppe p-s 16 kinnitasid pooled, et neil ei ole teineteise suhtes mingeid nõudeid,

v.a nõuded, mis tulenevad samast kokkuleppest.

Pooled on menetluse vältel olnud sarnasel seisukohal, et see tingimus välistab kehtivuse korral kostja

vastu haginõuete esitamise. Kostja on seda seisukohta väljendanud selgelt, hageja aga möönnud seda,

esitades mh selle tingimuse tühistamise avalduse ja keskendudes tühistamise küsimusele ka

kassatsioonkaebuses.

Kohtud ei ole selle tingimuse kvalifitseerimisega lähemalt tegelenud. Maakohus on üksnes viidanud,

et see tingimus lõpetas VÕS § 207 lg-te 1 ja 2 alusel (täpsustamata, kumma lõike alusel konkreetselt)

hageja tulevased nõuded kostja vastu. Kuigi Riigikohtu istungil möönis hageja, et see tingimus

võimaldab erinevaid arusaamu ja maakohtul tuleks poolte tegelik tahe kindlaks teha, ei ole ta varem

menetluse kestel selliseid kahtlusi esitanud.

24. Eelneva (vt otsuse p 23) põhjal lähtub ka kolleegium sellest, et pooled on lõpetamiskokkuleppe p-

s 16 käsutanud nõudeid selliselt, et see tingimus välistab kehtivuse korral vastastikku hagide

esitamise. Seega lähtub kolleegium eeldusest, et selle sätte puhul on tegemist tehinguga TsÜS § 67

lg 1 mõttes, mitte lihtsalt vastastikuste nõuete puudumisest teadmise kinnitamisega.

25. Põhimõtteliselt võib võlausaldaja talle kuuluvat nõuet käsutada, mh selle loovutada või lõpetada.

See puudutab nii olemasolevaid kui ka tulevasi nõudeid, nii teadaolevaid kui ka teadmata nõudeid.

Teadmata ja tulevastest nõuetest loobumise tahet ei saa vaidluse korral siiski eeldada.

Nõudest loobumiseks näeb VÕS § 207 ette eriregulatsiooni. Esiteks võivad võlausaldaja ja võlgnik

VÕS § 207 lg 1 järgi leppida kokku võlasuhte lõpetamises võlausaldaja loobumisega nõudest. Sama

tagajärg on VÕS § 207 lg 2 järgi sellel, kui võlasuhte pooled on kokku leppinud või võlausaldaja

tunnistab, et võlasuhet ei ole. Võlasuhe lõpeb VÕS § 207 lg 2 järgi ka siis, kui pooled arvasid, et see

on juba lõppenud või ei olegi tekkinud.

Põhimõtteliselt võib nõudest loobumine sisalduda ka kompromissis, milles pooled teevad vastastikku

järeleandmisi, loobudes oma nõuetest (VÕS § 578). Nõudest loobumiseks ei saa pidada vastutuse

eelnevat välistust (VÕS § 106 mõttes), kuna sel juhul nõue ei tekigi.

26. Arvestades lõpetamiskokkuleppe p 16 sõnastust ja poolte varasemaid seisukohti menetluses, saab

kolleegiumi arvates järeldada VÕS § 207 lg 2 järgset kokkulepet selle kohta, et pooled kinnitavad

vastastikku lõpetamiskokkuleppe väliste nõuete puudumist. Pooled on lähtunud sellest, et tegemist on

õiguslikult siduva kokkuleppega. Esitatud ei ole asjaolusid, mis viitaksid lõpetamiskokkuleppe

sõlmimisel vastastikustele järeleandmistele ja seega kompromissile.

Selline kinnitus toob VÕS § 207 lg 2 järgi samuti kaasa nõudest loobumise ehk nõude käsutamise.

Nõude puudumise kinnitus võib põhimõtteliselt olla n-ö negatiivne võlatunnistus, VÕS § 207 lg 2

järgi käsutustehinguna ka konstitutiivne võlatunnistus, „peegelpildina" tavalisest (või positiivsest)

VÕS § 30 järgsest konstitutiivsest võlatunnistusest (sel seisukohal ollakse ka õiguskirjanduses,

vt VÕS I. Komm. v.a (2006), § 207, lk 680).

III

27. VÕS § 207 lg 2 järgne negatiivne konstitutiivne võlatunnistus välistab võlausaldaja õiguse esitada

nõudeid, mille puudumist kinnitati (st millest sisuliselt loobuti). Võlausaldajal on võimalik esitada

nõudeid vaatamata sellele võlatunnistusele üksnes juhul, kui võlatunnistuse kokkulepe on tühine või

tühistatud.

Vaatmatata negatiivsele konstitutiivsele võlatunnistusele võib põhimõtteliselt olla võimalik esitada

nõudeid, kui võlatunnistuse aluseks olev kausaaltehing on tühine või tühistatud või kui võlatunnistuse

õiguslik alus muul põhjusel puudub või on lõppenud ja võlatunnistus nõutakse seetõttu tagasi. Ka

võib võlatunnistusele tuginemine olla välistatud hea usu põhimõtte rikkumise tõttu.

28. Hageja tugineb sellele, et ta on lõpetamiskokkuleppe p 16 tühistanud eksimuse tõttu, st TsÜS § 92

lg 3 alusel. Hagi alusena esitatud asjaolud võimaldavad tugineda ka tehingu tühistamisele pettuse

tõttu (TsÜS § 94 lg 3). Kui tehing on seaduses sätestatud alustel ja korras tühistatud, on see

TsÜS § 90 lg 1 kolmanda lause järgi algusest peale kehtetu.

Kolleegium märgib, et TsÜS tehingu tühistamise koosseisud (eelkõige TsÜS §-d 92, 94 ja 96) on

erinormiks TsÜS § 86 suhtes, st tehingu tühistamise aluseks olevad asjaolud ei saa olla samal ajal

tehingu tühisuse aluseks heade kommete vastasuse tõttu (vt nt Riigikohtu 13. veebruari 2008. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 32).

29. Üldjuhul ei tule käsutustehingu tühistamine eksimuse või pettuse tõttu kõne alla, kuna sellega

seotud asjaolud puudutavad esmajoones kohustustehingut (vt ka Riigikohtu 13. veebruari 2008. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 38; 27. jaanuari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-09, p 20).

Siiski saab kolleegiumi arvates tühistada eksimuse või pettuse tõttu ka käsutustehingu, kui toimunud

on eksitus käsutuse enese suhtes, mh kui eksinud pool on nõude puudumist kinnitades olnud

arusaamisel, et tal nõuet ei olegi. Riigikohus on varem pidanud kinnitust nõuete puudumise kohta

tühistatavaks ähvarduse tõttu, st TsÜS § 96 alusel (Riigikohtu 27. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-11-08, p-d 12, 13).

Lähemalt vt lõpetamiskokkuleppe p 16 tühistamise kohta otsuse IV osa.

30. Põhimõtteliselt võib hagejal olla kostja vastu lõpetamiskokkuleppe p-st 16 tulenevalt ka kahju

hüvitamise nõue lepingueelsetel läbirääkimistel oluliste asjaolude avaldamata jätmise ja seega

eksitamise tõttu VÕS § 14 lg 2 esimese lause ja § 115 lg 1 alusel (vt selle kohta ka nt Riigikohtu

27. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-15, p 14; 13. jaanuari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

156-15, p 17).

Kahju hüvitamise eesmärgiks saaks sel juhul VÕS § 127 lg 1 järgi olla hageja paigutamine olukorda,

kus teavitamiskohustust ei oleks rikutud, st nn negatiivse kahju (usalduskahju) hüvitamine

analoogselt TsÜS §-ga 101. See tähendaks hageja asetamist olukorda, kus ta eelduslikult nõuete

puudumist (vähemasti vastusoorituseta) kinnitanud ei oleks. Samas, kui hageja jättis tähtaegselt

tehingu tühistamata või kasutamata muu õiguskaitsevahendi piirangust vabanemiseks, võib see olla

aluseks kahjuhüvitise vähendamisele VÕS § 139 või § 140 alusel.

IV

31. Hageja väitel on ta tühistanud lõpetamiskokkuleppe p 16 põhjusel, et alles pärast

lõpetamiskokkuleppe sõlmimist sai ta teada, et kostja on juhatuse liikmena tegutsemise ajal teinud

hageja nimel tehinguid, mille tingimused on äärmiselt kahjulikud ega vasta hageja huvidele (vt otsuse

p 14).

32. Kohtud jätsid hagi rahuldamata, sest hageja lõpetamiskokkuleppe p 16 tühistamise avaldus ei

toonud kaasa selle tingimuse kehtetust, kuna:

· kostja ei saanud ette näha tehtud vaidlusaluseid tehinguid puudutava teabe olulisust hagejale;

· kostja pidi hageja nõukogu teavitama vaidlusalustest tehingutest alles 11. juuniks 2012 ja

dokumendid andma lõpetamiskokkuleppe p 8 järgi üle alles pärast selle kokkuleppe

sõlmimist;

· tehingutest teavitamata jätmine ei olnud vastuolus VÕS § 14 lg-tega 1 ja 2 ega hea usu

põhimõttega;

· hageja kandis ise TsÜS § 92 lg 5 alusel eksimuse riisikot, jättes ennast enne

lõpetamiskokkuleppe allkirjastamist informeerimata kostja tehtud tehingutest.

Kolleegium ei nõustu kohtute seisukohaga TsÜS § 92 lg 5 kohaldamisel. Samuti on kohtute

asjaoludest tehtud järeldused nõuetekohaselt põhjendamata.

33. Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle:

kostja oli vaidlusaluste tehingute tegemise ajal hageja ainus juhatuse liige;

24. aprillil 2012. a teavitas hageja nõukogu esimees kostjat hageja kavatsusest ta juhatusest tagasi

kutsuda;

lõpetamiskokkuleppe allkirjastas hageja poolt nõukogu esimees L.-M. Jauho;

vaidlusalused tehingud said hageja nõukogule teatavaks pärast lõpetamiskokkuleppe sõlmimist;

tehingu tühistamise formaalsed eeldused on täidetud, kuna lõpetamiskokkuleppe tühistamise avaldus

on jõudnud TsÜS § 98 lg 1 esimene lause tähenduses kostjani TsÜS § 99 lg 1 p-s 2 sätestatud tähtaja

jooksul.

34. Tehingu tühistamiseks peavad olema aga täidetud ka materiaalsed eeldused, sest üksnes juhul, kui

tehing on seaduses sätestatud alustel ja korras tühistatud, on see TsÜS § 90 lg 1 kolmanda lause järgi

algusest peale kehtetu ning seda sõltumata vastaspoole vastuvaidlemisest (vt ka nt Riigikohtu

13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 35).

Tehingu saab TsÜS § 92 lg 3 järgi eksimuse alusel tühistada järgmiste eelduste tuvastamisel:

· tehingu teinud isik oli eksimuses (TsÜS § 92 lg 1);

· eksimus oli oluline (TsÜS § 92 lg 2)

· eksimuse põhjustas teise poole käitumine (TsÜS § 92 lg 3 p-d 1 ja 2, § 95) või jagatud

eksimus (TsÜS § 92 lg 3 p 3);

· eksimuse riisikot kannab vastaspool (TsÜS § 92 lg 5).

35. Eksimus on TsÜS § 92 lg 1 järgi ebaõige ettekujutus tegelikest asjaoludest.

Lõpetamiskokkuleppe allkirjastas kostjaga kui hageja juhatuse ainsa liikmega hageja nõukogu

esimees, kelle teadmist asjaoludest saab omistada hagejale (TsÜS § 31 lg 5 ja § 123 lg 1). Just

nõukogu otsustab ÄS § 317 lg 8 järgi juhatuse liikmetega tehingute tegemise ja määrab tehingute

tingimused ning määrab ka aktsiaseltsi esindaja. Kohtute tuvastatud asjaolude järgi ei ole kahtluse all,

et hageja nõukogu esimees ega nõukogu liikmed ei teadnud lõpetamiskokkuleppe sõlmimise ajal

vaidlusalustest tehingutest, ega seda, et see võis mõjutada hageja nõukogu esimehe otsust see

kokkulepe allkirjastada.

Seega saab kolleegium vähemasti eeldada eksimuse olemasolu.

36. Tehingu tühistamiseks peab eksimus TsÜS § 92 lg 3 järgi olema oluline. Tehing on TsÜS § 92

lg 2 järgi tehtud olulise eksimuse mõjul, kui eksimus tehingu tegemisel oli sellise tähtsusega, et

tehingu teinud isikuga sarnane mõistlik isik ei oleks samasuguses olukorras tehingut teinud või oleks

selle teinud oluliselt teistsugustel tingimustel.

Kohtud ei ole küll eksimuse olulisust selgelt tuvastanud, kuid ei ole leidnud ka vastupidist.

Arvestades vaidlusaluste tehingute iseloomu ja mahtu (vt otsuse p-d 14, 16), saab kolleegiumi arvates

eeldada, et vähemasti osaliselt väljusid need hageja igapäevase majandustegevuse raamest ja vajasid

seetõttu ÄS § 317 lg 1 teise lause järgi hageja nõukogu nõusolekut (vt ka otsuse p 19). Seega saab

sellistest tehingutest tulenevatest nõuetest loobumist pidada vähemasti eelduslikult tehtuks olulise

eksimuse mõjul.

37. Tehingu teinud isik võib selle TsÜS § 92 lg 3 järgi tühistada siiski vaid täiendavate eelduste

olemasolul. Esitatud asjaoludel tuleb neist esmajoones kõne alla eksimus, mille põhjustas tehingu

teine pool asjaoludest teatamata jätmisega, kui asjaolude teatavakstegemine oli vastavalt hea usu

põhimõttele nõutav (TsÜS § 92 lg 3 p 1).

Selleks, et kindlaks teha, kas asjaolu tuleb teisele poolele teatavaks teha, tuleb TsÜS § 95 järgi

eelkõige arvestada, kas asjaolu on teisele poolele ilmselt tähtis, millised eriteadmised on pooltel,

millised on teise poole mõistlikud võimalused vajalike andmete saamiseks ja kui suured on nende

andmete saamiseks tehtavad vajalikud kulutused. Lepingueelsetel läbirääkimistel tuleb VÕS § 14 lg 2

esimese lause järgi teisele poolele teatada kõigist asjaoludest, mille vastu teisel poolel on lepingu

eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. Lepingu eksimuse tõttu tühistamiseks tuleb eelkõige

asjaolusid hinnates tuvastada, kas hagejal oli hea usu põhimõttest tulenev objektiivne

teatamiskohustus, st kas teatamine oli vastavalt hea usu põhimõttele ning käibetavadele oodatav ja

mõistlik (vt ka Riigikohtu 19. oktoobri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-05, p 16; 25. mai 2015. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-15, p 18).

38. Maa- ja ringkonnakohtu otsustest järeldub seisukoht, et kostja ei pidanudki vaidlusalustest

tehingutest hagejat (st hageja nõukogu) teavitama.

Kolleegium märkis juba eespool, et ei nõustu ringkonnakohtu sisuliselt põhjendamata järeldusega,

nagu ei väljunuks vaidlusalused tehingud hageja igapäevase majandustegevuse raamest ega vajanud

seetõttu nõukogu nõusolekut (vt otsuse p 19). Kui tehinguteks oli vajalik nõukogu nõusolek, tuli neist

nõukogu vältimatult ka enne teavitada.

39. See, et tehingute tegemiseks ei olnud vajalik nõukogu nõusolek, ei välista, et teavitamiskohustus

võis hõlmata ka tehinguid, mille tegemiseks nõukogu nõusolekut ei olnud.

Ringkonnakohus põhjendas tehingutest teatamata jätmise lubatavust mh sellega, et

lõpetamiskokkuleppe p 8 järgi ei pidanud kostja tagastama hagejale dokumente enne

lõpetamiskokkuleppe allkirjastamist (vt ringkonnakohtu otsuse p 55). Ka leidsid kohtud, et

olulisematest tehingutest pidi kostja hageja nõukogu teavitama kord kuus nn management letter'i

vormis järgmise kuu 11. päevaks, st 2012. a mai tehingutest pidi kostja teavitama hagejat alles pärast

lõpetamiskokkuleppe sõlmimist, 11. juunil 2012. a (vt ringkonnakohtu otsuse p 45).

Kolleegiumi arvates ei välista ka need asjaolud kostja kohustust teavitada hagejat (nõukogu)

lõpetamiskokkuleppe sõlmimisel kõigist olulistest asjaoludest. Seda ei välista ka asjaolu, et

lõpetamiskokkuleppes ei ole kostja kinnitust kõigi oluliste andmete esitamise kohta. Põhjendamata on

ringkonnakohtu seisukoht, nagu ei oleks võimalik järeldada tehingutest teavitamata jätmisel hea usu

põhimõtte rikkumist (ringkonnakohtu otsuse p 56). Juhatus peab ÄS § 306 lg 3 esimese lause järgi

teatama nõukogule kohe aktsiaseltsi majandustegevusega seotud olulistest asjaoludest ning ÄS § 306

lg 3 kolmanda lause järgi esitama nõukogule aruanded ja teated ülevaatlikult ja selgelt, võimalikult

varakult ning kirjalikult taasesitatavas vormis. Aktsiaseltsi juhatuse liikmelt saab kolleegiumi arvates

tema ametist vabastamise kokkuleppe sõlmimisel nii VÕS § 14 lg 2 esimese lause kui ka TsÜS § 95

järgi eeldada nõukogu teavitamist kõigist olulistest juhatuse tegevusega seotud asjaoludest,

mh olulistest tehingutest, iseäranis ebaharilikel tingimustel tehtud ja võimalikest kahjulikest

tehingutest. Arvestada tuleb ka TsÜS §-ga 32, mille järgi peavad juriidilise isiku juhtorganite liikmed

omavahelistes suhetes järgima hea usu põhimõtet ja arvestama üksteise õigustatud huve, ning

TsÜS §-ga 35, mis paneb juhatusele lojaalsuskohustuse. Kohtute põhjendustest ei ole mh järeldatav,

kuidas saanuks kostja oma juhatuse liikme teavitamiskohustust täita pärast tema ametist vabastamist.

Ametiaja lõppemisel tuleb täita ka need kohustused, mida saab täita, kuid mille täitmise aeg ametiaja

jätkumise korral saabuks tulevikus. Sisuliselt on kohtud õigustanud oluliste andmete varjamist

nõukogu eest.

40. Tehingu teinud isik ei või TsÜS § 92 lg 5 järgi tehingut siiski tühistada, kui ta vastavalt tehingu

tegemise asjaoludele ja tehingu sisule kandis eksimuse riisikot. Selleks tuleb selgitada, kas lisaks

teise poole teavitamiskohustusele lasus ka eksinud poolel enesel kohustus teavet hankida (vt ka

Riigikohtu 19. oktoobri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-05, p 17).

Kohtuotsused ongi põhiosas keskendunud põhjendamisele, miks peab hageja ise kandma TsÜS § 92

lg 5 järgi eksimuse riisikot ega või seetõttu lõpetamiskokkuleppe p 16 tühistada. Põhimõtteliselt

leidsid kohtud, et kui kostja ka jättis hageja tehingutest teavitamata, pidanuks hageja nõukogu ise

tundma huvi kostja tehtud tehingute vastu ja võinuks tellida ka audiitori arvamuse (vt ringkonnakohtu

otsuse p 53).

Hageja ei ole väitnud, et nõukogul ei olnud enne lõpetamiskokkuleppe sõlmimist mingit võimalust

saada ülevaadet kostja tehtud tehingutest. Oma ülesannete täitmiseks on nõukogul ÄS § 317 lg 6 järgi

õigus tutvuda kõikide aktsiaseltsi dokumentidega, samuti kontrollida mh raamatupidamise õigsust ja

vara olemasolu. Nõukogul on ÄS § 317 lg 7 esimese lause järgi õigus saada juhatuselt teavet

aktsiaseltsi tegevuse kohta ja nõuda juhatuselt tegevusaruannet ning bilansi koostamist. Kinnituse

andmist nõuete puudumise kohta ja nõuetest loobumist olukorras, kus puudub piisav ülevaade

olukorrast või kui nõukogu ise ei ole järelevalvet juhatuse üle piisavalt korraldanud, võib üldjuhul

tõesti pidada eksinud poole riskiks TsÜS § 92 lg 5 mõttes.

41. Praeguses asjas ei nõustu kolleegium kohtute järeldusega TsÜS § 92 lg 5 järgse riskijaotuse kohta

aga põhjusel, et kohtud ei ole arvestanud riskijaotust muuta võivate asjaoludega. Sellisteks

asjaoludeks võivad olla mh kostja tehtud tehingutest ja nende tagajärgedest ülevaate saamiseks kuluv

aeg, töö maht ja selleks tehtavad kulud, samuti usaldus kostja varasema käitumise vastu ja kahtluste

puudumine ning võimalik kahjulike tehingute tahtlik tegemine ja nende varjamine nõukogu eest.

Kolleegiumi arvates ei pidanud hageja eeldama, et kostja asub pärast tema juhatusest tagasikutsumise

kavatsusest teadasaamist ulatuslikke tehinguid tegema, pigem võik eeldada vastupidist käitumist.

Arvestada tuleb sedagi, et ainsa juhatuse liikmena oli üksnes kostjal pikka aega kontroll hageja

tehingute ja vara liikumiste üle. Kolleegium ei nõustu kohtute seisukohtadest järelduva arusaamaga,

et juhatuse liikme ametiaja lõppemisel peaks äriühing teda eelduslikult alati kahtlustama kahjulike

tehingute tegemises või muul viisil kahju tekitamises ega võiks ainuüksi juhatuse enda antud teabele

tuginedes ja kulukat auditit tellimata sõlmida ka kokkuleppeid nõuete puudumise tunnustamise kohta.

Kolleegiumi arvates pidanuks hageja nõukogul olema eksimuse riski kandmiseks teadmine või

vähemasti mõistlik kahtlus nõuete olemasolu suhtes. Hageja ei pea kandma riski siis, kui kostja jätab

nõude aluseks olevates asjaoludest tahtlikult teatamata. Olukorras, kus kostjal oli kohustus teavitada

hagejat enne lõpetamiskokkuleppe allkirjastamist kõigist olulistest tehingutest, kogu kostja tegevusest

ülevaate saamine eeldanuks auditi tegemist, kostja oli ainus hageja juhatuse liige, kes korraldas tema

majandustegevust ega ole ka tuvastatud, et kostja varasemast tegevusest pidanuks hageja nõukogul

olema tekkinud kahtlus kostja tegevuse ja nõuete olemasolu suhtes, ei saa eksimust pidada hageja

riskiks. Kolleegiumi arvates saab pidada TsÜS § 32 järgi hea usu põhimõttega vastuolus olevaks

juhatuse liikme käitumist, kes sisuliselt varjab nõukogu eest vahetult enne ametist vabastamist tehtud

majanduslikult küsitavaid tehinguid ja tugineb hiljem aktsiaseltsi teadmatusest antud kinnitusele

nõuete puudumise kohta tema vastu. Juriidilise isiku juhtorgani liikmed peavad TsÜS § 35 järgi

olema juriidilisele isikule lojaalsed.

42. Kostja on väitnud ka seda, et ta ei oleks lõpetamiskokkulepet p-ta 16 sõlminud. Seega väidab

kostja, et lõpetamiskokkuleppe üks tingimus ei olnud eraldi tühistatav, st lõpetamiskokkulepe ei ole

osadeks jagatav TsÜS § 90 lg 3 järgi, sest ei saa eeldada, et tehing oleks tehtud ka tühistatud osata.

Kohtud ei ole selle kohta selget seisukohta võtnud.

Hindamaks, kas lõpetamiskokkulepe on osadeks jagatav, tuleb tõlgendada lõpetamiskokkulepet

tervikuna, st poolte vastastikuseid õigusi ja kohustusi (mh hüvitis, saladuse hoidmise kohustused,

konkurentsikeeld jms), mis sellest tulenevad. Arvestada tuleb ka seda, et kostja võidi ÄS § 309 lg 3

esimese lause järgi ametist sõltumata põhjusest igal ajal tagasi kutsuda, st kostja ei saanuks

lõpetamiskokkuleppe allkirjastamist vältides enda tagasikutsumist juhatusest takistada. Kuigi

ÄS § 309 lg 3 teise lause järgi ei lõpe juhatuse liikmega sõlmitud leping juhatuse liikme

tagasikutsumise tõttu automaatselt, saanuks hageja selle vähemasti eelduslikult ÄS § 309 lg 3

kolmandast lausest ja VÕS §-st 631 juhindudes ka erakorraliselt üles öelda.

43. Eelneva põhjal tuleb lõpetamiskokkuleppe tühistamise asjaolusid uuesti hinnata ja teha kindlaks

kõik lõpetamiskokkuleppe p 16 eksimuse alusel tühistamise tingimused. Seetõttu tuleb

ringkonnakohtu otsus tühistada. Riigikohus ei saa TsMS § 688 lg-te 3-5 järgi tuvastada hagi aluseks

olevaid asjaolusid ega hinnata tõendeid. Seetõttu tuleb asi saata uueks arutamiseks. Kuna kohtud ei

ole hageja kahju hüvitamise nõudeid sisuliselt hinnanud, tuleb lisaks ringkonnakohtu otsusele

TsMS § 692 lg 5 teise lause alusel tühistada ka maakohtu otsus ja saata asi maakohtule uueks

läbivaatamiseks.

V

44. Vastuseks kassatsioonkaebuse väitele märgib kolleegium, et isegi kui maakohus kohaldas

TsÜS § 92 lg-t 5 üllatuslikult, said pooled oma väited selle sätte kohaldamise kohta esitada

apellatsioonimenetluses. Hageja ei ole kassatsioonkaebuses esile toonud, millised väited ja tõendid tal

maakohtu käitumise tõttu ringkonnakohtus esitamata jäid.

45. Kolleegium märgib ka, et hageja on oma haginõuet korduvalt vähendanud, ilma et maakohus

oleks selle kohta selget seisukohta võtnud. Kuigi TsMS § 376 lg 4 p 2 järgi ei ole tegu hagi

muutmisega, peab kohus selle kohta siiski tegema vähemasti suulise määruse kohtuistungil, millest

nähtub, millist haginõuet parajasti menetletakse (vt ka nt Riigikohtu 29. mai 2013. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-50-13, p 15). Hiljem lisatud viivisenõude menetlusse võtmist ei ole maakohus samuti

sõnaselgelt otsustanud ega ka selle liitmist käesoleva asjaga.

Lisaks on pooled maakohtu menetluses korduvalt oma seisukohti muutnud ja täiendanud, mis on

koostoimes maakohtu suutmatusega menetlust ohjata ja juhtida toonud kaasa menetluse venimise ja

menetluskulude suurenemise. Muu hulgas on maakohus suuliselt menetluselt läinud üle kirjalikule

kohtuvaidlusele (V kd, tl 20 pöördel), millel ei ole erilist mõtet, kui uusi asjaolusid nagunii esitada ei

saa. See põhjustas pooltele vaid lisakulusid, korduvate kulunimekirjade esitamist ja hilisemaid

vaidlusi uute seisukohtade esitamise üle.

46. Kolleegiumi arvates kohaldas maakohus põhjendamatult ka TsMS § 444 lg-t 1, jättes otsusest

välja nii hageja nõude kirjelduse kui ka asjaolud, millel see tugineb, samuti kostja vastuväited. See

raskendab kohtuotsuse mõistmist.

Kolleegiumi arvates ei saa TsMS § 444 lg-t 1 kohaldada vastuolus § 442 lg-ga 7, mis nõuab mh

poolte väidete ja tõendite kajastamist kohtuotsuses, kuna sel juhul muutuks § 442 lg 7 sisutühjaks.

Sisuliselt tähendab TsMS § 444 lg 1 rakendamine, nii nagu seda tegi maakohus, kirjeldava osa

väljajätmist otsusest. Kolleegium tõlgendab TsMS § 444 lg-t 1 kitsendavalt ja põhiseaduskonformselt

ning vastuolusid vältivalt selliselt, et see säte kohaldub vaid sama paragrahvi 3. ja 4. lõikes nimetatud

juhtudel, st kui:

tegu on tagaseljaotsusega (TsMS § 444 lg 3 I alt);

tegu on õigeksvõtul põhineva otsusega (TsMS § 444 lg 3 I alt);

otsus tehakse lihtmenetluse asjas (TsMS § 405 lg 1 teise lause p 9, § 444 lg 4 esimese lause II alt);

menetlusosalised on kirjeldava osa otsusest väljajätmisega nõustunud (TsMS § 444 lg 4 I alt).

Suure hinnaga ja õiguslikult keerukates asjades tuleks iseäranis hoiduda liigsest lihtsustamisest.

Esmalt raskendab see otsuse mõistmist, mh mis nõue üldse lahendati, seda eriti, kui hagi jäeti

rahuldamata, vältimaks hilisemat samas asjas kohtusse pöördumist. Teiseks on võimalus sellises asjas

tehtud otsuse vaidlustamiseks suur ja kõrgema astme kohtul võib olla raskendatud maakohtu otsust

mõista, samuti tähendab see kõrgema astme kohtule lisatööd puuduvate andmete kogumisel.

Kolmandaks võimaldab korralikult koostatud kirjeldav osa otsust paremini põhjendada, vältida

oluliste küsimuste tähelepanu alt väljajäämist ja aitab seega kohtu enda jaoks kaasa asja õigele

lahendamisele.

47. Kolleegium juhib tähelepanu, et maakohus tühistas hagi tagamise hagi rahuldamata jättes

ebakorrektselt. Hagi tagamine tulnuks TsMS § 386 lg 4 esimese lause ja § 442 lg 5 esimese lause

järgi tühistada otsusega, tagamaks selle kehtivuse seotus otsuse omaga. Kui maakohus jättis selle

otsusega tegemata, pidanuks kohus siduma hagi tagamise tühistamise jõustumise määruses otsuse

jõustumisega (vt ka Riigikohtu 4. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-09, p 40). Täpsemalt

pidanuks seda tegema määruse resolutsioonis, mida maakohus vähemasti selgelt ei teinud. Samuti

pidanuks maakohus tühistamisel lisaks algsele hagi tagamise määrusele viitama ka hilisemale hagi

tagamist muutvale määrusele.

Asja uuel läbivaatamisel tuleks maakohtul hagi tagamise tühistamine tühistada ja asja otsusega

lahendades lahendada sellega ka hagi tagamisega seonduv.

48. Kohtuotsuste tühistamise tõttu määrab menetluskulude jaotuse ja kulude rahalise suuruse

TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 alusel kindlaks maakohus sõltuvalt asja lahendamise

tulemusest.

49. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause

alusel tagastada. Hageja taotlusel tagastatakse kautsjon Advokaadibüroo Tark Grunte Sutkiene AS-le.

Jaak Luik, Henn Jõks, Villu Kõve