3-3-1-2-16 · Riigikohus

Riigikohtunik Tõnu Antoni eriarvamus halduskolleegiumi otsusele asjas nr 3-3-1-2-16, mille

punktidega 5 ja 6 on ühinenud riigikohtunik Viive Ligi

Ma ei nõustu kolleegiumi enamuse lõppjäreldusega (resolutsiooni p 1) ega mitmete oluliste

põhjendustega.

1. S. Varakini pikaajalise elaniku elamisluba tunnistati kehtetuks VMS § 241 lg 1 p 2 alusel. Selles

sättes peetakse silmas pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist kaalumisotsustusena, kui

välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Selle sätte kohaldamisel

vajaliku kaalumisotsustuse tegemist reguleerib sama paragrahvi lõige kolm. Kaaluda tuleb mh

"sidemeid Eesti ja päritoluriigiga", "Eestis elamise kestust", aga ka "pikaajalise elaniku elamisloa

kehtetuks tunnistamise tagajärgi välismaalase ja tema perekonnaliikmete jaoks". S. Varakinil pole

"päritoluriiki", sest ta pole sisserändaja, vaid on Eestis sündinud ja pidevalt elanud. Ka Eestis elamise

kestuse kaalumise nõuet saab täita seoses sisserändajatega, mitte aga isikute osas, kes on Eestis

sündinud ja pidevalt elanud. Seega on VMS § 241 lg 1 p 2 sobiv reguleerima sisserändajate

pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist, ebasobiv aga Eestis sündinud ja pidevalt elanud

välismaalaste osas.

2. Regulatsioon selliste isikute, kes on sündinud ja pidevalt elanud Eestis, pikaajalise elaniku

elamisloa kehtetuks tunnistamiseks puudub. Arvestades reguleeritava meetme tähtsust nimetatud

isikutele ja meetme kohaldamisel olulist riivet põhiõigustele, tulnuks asjakohase regulatsiooni

puudumise õiguspärasust kontrollida põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses. Kui Eestis sündinud

ja pidevalt elanud isikute osas kohaldatakse siiski VMS § 241 lg 1 p 2, tuleb tingimata eristada

sisserändajaid ja Eestis sündinud isikuid, sest viimaste õigust elada Eestis tuleb kaitsta märksa

tugevamalt ja kaalumisele kuuluvad asjaolud on nende puhul põhimõtteliselt erinevad. Eestis

sündinud ja pidevalt elanud välismaalaste väljasaatmine on sisserändajatega võrreldes võimalik vaid

erandlikel asjaoludel, kusjuures üheks eeltingimuseks on isiklikud sidemed vastuvõtjariigis elavate

isikutega. S. Varakini puhul pole teada, et tal oleks sidemeid Venemaal elavate isikutega. Juba sellel

põhjusel poleks S. Varakini väljasaatmine õiguspärane. Ainuüksi asjaolu, et tegemist on Vene

Föderatsiooni kodanikuga, ei saa olla aluseks S. Varakini väljasaatmisele.

S. Varakini vanemad, abikaasa, vend ja alaealised lapsed elavad Eestis, kusjuures nii ema, abikaasa

kui ka lapsed on Eesti Vabariigi kodanikud. Õiguspärane poleks S. Varakini lahutamine ka tema

perekonnast, hoolimata tema poolt toimepandud kuritegude raskusest.

3. Isikust lähtuva ohu hindamisel ei tohi lähtuda üksnes kuriteo toimepanemisest kümmekond aastat

tagasi (S. Varakin pani kuriteod toime 2006.–2007. aastal), vaid ka tema käitumisest pärast

kuritegude toimepanemist. S. Varakini käitumist pole selliselt hinnatud ega sellest lähtuvalt tema

ohtlikkust prognoositud. Silmas on peetud üksnes kuritegude toimepanemist 10 aastat tagasi.

Arvestama peab tõelist (tegelikku), vahetut ja piisavalt tõsist ohtu. Sellistele kriteeriumidele vastavat

ohtlikkust pole tuvastatud ja kohtuasjas puuduvad seetõttu ka asjakohased põhjendused. Asjaolu, et

pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine ei ole õiguslikus mõttes väljasaatmise otsustus,

ei õigusta ohu hindamist lähtudes üksnes kuritegudest, mis pandi toime 10 aastat tagasi. PPA otsuse

aluseks olevast Viru Vangla hinnangust nähtuvalt puuduvad S. Varakinil vanglas

distsiplinaarkaristused. S. Varakin on enda hinnangul motiveeritud loobuma kuritegelikust

käitumisest, tal on kindlad ja realistlikud tulevikueesmärgid, ta soovib töötada ja omandada

riigikeele.

4. Olukorras, kus pole näidatud, millisel eesmärgil on kaebaja pikaajalise elaniku elamisluba

tunnistatud kehtetuks ja selline eesmärk pole ka iseenesest mõistetav, võib tegemist olla materiaalses

mõttes lisakaristusega, mis on iseenesest õigusvastane. Täiendava karistusena tajub kohaldatud

meedet ka kaebaja. Elamisloa kehtetuks tunnistamise eesmärgiks võis olla ka S. Varakini

väljasaatmise õiguslik ettevalmistamine tema staatuse nõrgendamise abil. Kuid ka see eesmärk poleks

legitiimne, sest väljasaatmine on hoolimata pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisest

praktiliselt võimatu. Eesmärgipäratud või õiguspärase eesmärgita meetmed isiku õiguste piiramiseks

on õigusvastased. PPA põhjendus, et kaitsta tuleb Eesti teisi elanikke, pole asjakohane, sest

pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine ei mõjuta kuidagi S. Varakini võimalikku

ohtlikkust ega Eesti teiste elanike kaitstust. Elanike kaitstust suurendaks tõepoolest S. Varakini

väljasaatmine, kuid see on praktiliselt võimatu.

5. S. Varakini pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel tehti mitmeid olulisi kaalumis-

vigu. Arvestamata jäeti, et ta on sündinud ja pidevalt elanud Eestis ning tema väljasaatmine on

praktiliselt võimatu. S. Varakini ohtlikkust hinnati üksnes 10 aastat tagasi toimepandud kuritegudest

lähtudes. Samuti jäeti kaalumisel üldse arvesse võtmata S. Varakini pereelu puudutavad asjaolud.

Kuigi VMS § 241 lg-te 1 ja 3 kohaldamine on juba iseenesest problemaatiline, on ka nende sätete

nõudeid rikutud. Selline olukord sai tekkida põhjusel, et PPA oli seisukohal, et pikaajalise elaniku

elamisloa kehtetuks tunnistamine on selles asjas paratamatu. Riigikohus peab PPA sellist seisukohta

küll ekslikuks, kuid ei pea vajalikuks, et PPA otsustaks S. Varakini elamisloa üle uuesti, kaaludes

kõiki asjaolusid.

6. Nõus ei saa olla ka kolleegiumi enamuse arutlusega, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks

tunnistamine toob kaasa vaid mõningase ebakindluse suurenemise. Niisugune mõttekäik ei tohi

asendada pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel selle meetme kohaldamise

konkreetsete tagajärgede väljaselgitamist ja võrdlemist eesmärgiga. Kindlasti tuleb igal juhtumil

eraldi välja selgitada ja hoolikalt kaaluda pereelu riivet. Ebakindluse suurenemine kui abstraktne

hinnang tagajärgedele pole seetõttu ühelgi juhul piisav ega õige. Pikaajalise elaniku elamisloa

kehtetuks tunnistamine tähendab, et isik kaotab tähtajatult Eestis elamise õiguse. Eestis sündinud ja

pidevalt elanud isiku ilmajätmine õigusest elada Eestis tähtajatult on tema õiguste oluline piiramine.

Tähtajalise elamisloa senise pikaajalise elaniku elamisloa asemel saab kehtiva õiguse alusel kaebajale

anda vaid erandina. Seega oleks põhjendamatu kaebaja lootus, et ta saab tähtajalise elamisloa. Eestis

tähtajatult elamise õiguse kaotamine ja üldse Eestis viibimise seadusliku aluse kaotamise reaalne oht

pole taandatav pelgalt ebakindluse suurenemisele. Kui kaebajale ei anta tähtajalist elamisluba

hiljemalt tema vanglast vabanemisel, toob see tõenäoliselt kaasa uue üldjoontes sarnase kohtuasja,

mille menetlemise ajal on ebaselge, kas kaebajal on õiguslik alus Eestis viibida.

Tõnu Anton, Viive Ligi