3-3-1-2-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-2-16

Otsuse kuupäev

13. aprill 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Tõnu Anton, Indrek

Koolmeister, Viive Ligi ja Jüri Põld

Kohtuasi

Sergei Varakini kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 29. augusti

2013. a otsuse nr 15.3-3/521-1 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja Sergei Varakin

Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 24. septembri 2015. a otsus

haldusasjas nr 3-13-1889

Menetluse alus Riigikohtus

Sergei Varakini kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Sergei Varakini kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Ringkonnakohtu

24. septembri 2015. a otsuse resolutsioon haldusasjas nr 3-13-1889 muutmata, muutes otsuse

põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

2. Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

3. Kanda kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tunnistas 29. augusti 2013. a otsusega nr 15.3-3/521-1 Sergei

Varakini pikaajalise elaniku elamisloa nr EL39R994333 välismaalaste seaduse (VMS) § 241 lg 1 p 2

alusel kehtetuks alates 29. augustist 2013. Otsuses asus PPA seisukohale, et S. Varakin on

välismaalane, kes kujutab endast ohtu avalikule korrale ja julgeolekule, kuna on toime pannud rasked

tahtlikud isikuvastased kuriteod, varavastase kuriteo ja üldohtliku süüteo. Otsuse põhjendused on

järgmised:

1) Sergei Varakin on sündinud 3. jaanuaril 1976 Eestis ning on Vene Föderatsiooni kodanik. Eestis

elavad S. Varakini lähisugulased: ema (Eesti Vabariigi kodanik), isa (Venemaa Föderatsiooni

kodanik, kellel on pikaajalise elaniku elamisluba), abikaasa (Eesti Vabariigi kodanik) ning kaks last

(sündinud 2000 ja 2005, Eesti Vabariigi kodanikud);

2) S. Varakin on Viru Maakohtu Narva kohtumaja 21. novembri 2011. a otsusega kriminaalasjas nr 1-

08-3124 süüdi mõistetud karistusseadustiku (KarS) § 114 p-de 4 ja 5 (mõrv, vähemalt teist korda,

seoses röövimisega või omakasu saamise motiivil), KarS § 214 lg 2 p-de 2 ja 4 (väljapressimine,

toime pandud suures ulatuses, grupi või kuritegeliku ühenduse poolt) ning KarS § 415 lg 1

(lõhkeseadeldise ja selle olulise osa ebaseaduslik käitlemine, lõhkeseadeldise või selle olulise osa, v.a

lõhkeaine, ebaseaduslik valmistamine, omandamine, hoidmine, edasitoimetamine, võõrandamine,

üleandmine vm ebaseaduslik käitlemine) alusel. Karistuseks mõisteti 18-aastane vangistus. Tema

karistusaeg lõppeb 7. septembril 2025, ennetähtaegse vabanemise võimalus elektroonilise valvega on

7. septembril 2016 ja ennetähtaegse vabanemise võimalus 7. septembril 2019;

3) Viru Vangla koostatud iseloomustuse kohaselt on S. Varakin kõrgohtlik konkreetsele täiskasvanule

(st ohtlikkuse tunnused võivad ilmneda igal ajahetkel ja teo toimepanemise tagajärg on suur kahju)

ning ohtlik avalikkusele (st ohtlikkuse tunnused ilmnevad juhul, kui muutub isiku eluviis või

ümbritsevad olud). S. Varakinil on kindlad ja realistlikud tulevikueesmärgid, isik soovib töötada ja

omandada riigikeele, kuid võttes arvesse kuriteo laadi, võib isik olla teiste suhtes teadlikult

agressiivne ja tegutseda konfliktses situatsioonis impulsiivselt. Kuna kuritegu on toime pandud

grupis, võib isik kaaslaste mõjutamise tagajärjel sooritada uue kuriteo. Ka halb majanduslik olukord

võib soodustada uue kuriteo toimepanemist, sest kuriteo toimepanemise põhjuseks oli materiaalse

kasu saamine. S. Varakin ei näita ametnike suhtes vaenulikke hoiakuid, on valmis vanglaametnikega

koostööd tegema. Enda hinnangul on ta motiveeritud loobuma kuritegelikust käitumisest. Kuid tema

suhtlusringkonda kuuluvad kriminaalse mõtteviisiga isikud. Eeltoodud asjaolusid arvestades on

tegemist välismaalasega, kes kujutab endast ohtu avalikule korrale ja julgeolekule;

4) S. Varakin on õigusvastase käitumisega näidanud üles lugupidamatust Eesti Vabariigi õiguskorra ja

põhiseaduslike väärtuste vastu ning kahjustanud teiste isikute õigushüvesid;

5) PPA võttis otsuse tegemisel arvesse S. Varakini Eestis elamise kestust, tema vanust, pikaajalise

elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi tema ja pereliikmete jaoks ning sidemeid Eestiga.

Avalik huvi teiste Eestis elavate isikute õiguste kaitseks kaalub üles S. Varakini sidemed Eestiga;

6) Eestis elavad S. Varakini abikaasa ja kaks alaealist last, ema, isa ja vend, kes käivad vanglas

regulaarselt lühiajalistel kokkusaamistel. Suhted lähedastega on toetavad. Samas ei ole riik võtnud

S. Varakinilt võimalust elada täisväärtuslikku perekonnaelu, vaid ta on end ise eraldanud võimalusest

elada perekonnaelu, pannes toime kuriteo, mille eest kannab vabaduskaotuslikku karistust. Isik pole

välja toonud ühtegi sellist asjaolu, mille alusel võiks järeldada, et juba niigi piiratud õigus

perekonnaelule saab pikaajalise elamisloa puudumise tõttu veelgi enam rikutud;

7) lähtudes eeltoodust ja kaaludes kõiki asjaolusid kogumis, on S. Varakini pikaajalise elaniku

elamisloa kehtetuks tunnistamine proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes – kaitsta teiste Eestis

elavate isikute õigusi. Isikust lähtuv oht Eesti avalikule korrale ja julgeolekule kaalub üles tema huvi

omada pikaajalise elaniku elamisluba;

8) pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine on seadusest tulenevalt S. Varakinile

määratud kriminaalkaristusi arvestades otsene ja paratamatu järelm, millest on võimalik erandeid teha

vaid erandlike asjaolude esinemisel;

9) isikul ei ole subjektiivset õigust elamisloale. Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks

tunnistamisega ei otsustata isiku Eestist väljasaatmist – tal on võimalus taotleda tähtajalist

elamisluba. Põhiõiguste realiseerimiseks ei pea isik ilmtingimata omama pikaajalise elaniku

elamisluba. Samas, tähtajalise elamisloa taotlemine ei garanteeri selle saamist.

2. Sergei Varakin esitas kaebuse pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse

tühistamiseks. Kaebuse põhjendused on järgmised:

1) elamisloa kehtetuks tunnistamine on täiendav karistus kaebaja sooritatud kuritegude eest, mille

eest teda juba on karistatud. PPA otsuse tagajärjel saab kaebajast ühiskonna heidik;

2) kaebaja on küll Vene Föderatsiooni kodanik, kuid Eestis sündinud ning elanud siin kogu elu. Eestis

elavad kaebaja vanemad, vend, abikaasa ja alaealised lapsed. Kaebaja õpib eesti keelt, on sooritanud

eksamid tasemel A1 ja A2 ning alustanud õppimist tasemel B1. Kaebaja pole vanglas toime pannud

ühtegi õigusrikkumist. Võimalusel ta töötab ja tasub kohtukulusid;

3) kaebajat on kriminaalkorras karistatud esimest korda. Iga inimene võib eksida, kuid talle tuleb

anda võimalus enda parandamiseks. Kaebaja töötas ka enne vangistust ning tasus riigile makse;

4) kaebajal on eakad vanemad, kel on mitmeid kroonilisi haigusi. PPA otsus mõjub halvasti nende

niigi kehvale tervisele. Nii vanemad, abikaasa kui ka lapsed vajavad kaebaja abi. Kaebaja suhtleb

lastega kirja ja telefoni teel ning kohtub nendega ka lühiajaliste kokkusaamiste käigus.

3. Tartu Halduskohus jättis 27. märtsi 2014. a otsusega haldusasjas nr 3-13-1889 kaebuse rahulda-

mata. Kohtuotsuse põhjendused olid järgmised:

1) Euroopa Nõukogu ministrite komitee soovituse Rec (2000) 15 järgi võib pikaajalise sisserändaja

elamisloa kehtetuks tunnistada ka juhul, kui isik on süüdi mõistetud raske kuriteo toimepanemises ja

kujutab tõsist ohtu riigi julgeolekule. Viru Maakohtu 21. novembri 2011. a otsusega kriminaalasjas

nr 1-08-3124 on kaebaja süüdi mõistetud KarS § 114 p-de 4 ja 5, § 214 lg 2 p-de 2 ja 4 ning § 415

lg 1 alusel ning talle on karistuseks mõistetud 18 aastat vangistust. VMS § 241 lg 1 p 2 alusel

pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamiseks peab isikust lähtuv oht avalikule korrale ja

julgeolekule olema reaalne ja piisavalt tõsine. See nõue tuleneb ka Euroopa Nõukogu 25. novembri

2003. a direktiivi 2003/109/EÜ, mis reguleerib pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike

staatust liikmesriikides, art 12 lg-st 1;

2) PPA otsuses on põhjendatud, miks isik kujutab endast avalikule korrale ja julgeolekule jätkuvalt

ohtu. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikast (EIK 3. juuli 2012. a otsus asjas nr 52178/10:

Samsonnikov vs. Eesti, p 86) ega Euroopa Nõukogu ministrite komitee soovitusest Rec (2000) 15 ei

tulene keeldu pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamiseks;

3) otsuse tegemisel pole rikutud kaalutlusreegleid. Isikut on menetluse algatamisest teavitatud ning

talle on antud õigus esitada enda seisukohad ja vastuväited. Arvesse on võetud kaebaja peresidemeid

ning Eestis viibimise kestust. Haldusaktis leiti, et kaebaja side kodakondsusjärgse riigiga on nõrk,

kuid see ei välista elamisloa kehtetuks tunnistamist. Avalik huvi tagada avalik kord ja julgeolek

kaalub praegusel juhul üles isiku huvi säilitada pikaajalise elaniku elamisluba;

4) tegu pole topeltkaristamise keelu rikkumisega, kuna elamisloa kehtetuks tunnistamine ei ole

karistus.

4. S. Varakin esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada.

5. Tartu Ringkonnakohus jättis 24. septembri 2015. a otsusega haldusasjas nr 3-13-1889

apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Otsust põhjendati järgmiselt:

1) ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohtadega ega pea vajalikuks neid korrata;

2) elamisloa tühistamine ei ole käsitatav karistusena. See, et vaidlusaluse haldusakti andmisel on mh

tuginetud varasemale karistatusele ja isiku toimepandud tegude raskusastmest tulenevalt antud

hinnang isiku võimalikule ohtlikkusele, ei anna meetmele karistuslikku dimensiooni. Kui kriminaal-

korras karistamine on reaktsioon juba tehtud teole või tegudele ning teenib ka potentsiaalselt ohtliku

isiku eraldamise eesmärki muust õiguskuulekast ühiskonnast, siis pikaajalise elaniku elamisloa

kehtetuks tunnistamise peamise eesmärgina tuleb praegusel juhul näha riigi soovi hoida ära tulevikus

toimuvaid võimalikke uusi süütegusid. Sellest nähtub ka riigi usaldamatus isiku vastu, kellele on

varem antud elamisluba, isik aga on oma käitumisega riigi usaldust kuritarvitanud;

3) vaidlusaluses haldusaktis defineeriti avaliku korra mõistet kuni 30. juunini 2014 kehtinud politsei-

ja piirivalve seaduse redaktsiooni (PPVS) § 72 lg 1 järgi, mille kohaselt avalik kord on ühiskonna

seisund, milles on tagatud õigusnormide järgimine ning isikute subjektiivsete õiguste ja õigushüvede

kaitstus. 1. juulist 2014 jõustunud korrakaitseseaduse (KorS) § 4 lg 1 annab avaliku korra kohta

samasisulise definitsiooni. Kuigi erinevates seadustes võidakse avalikku korda mõista erinevalt, võib

VMS § 241 lg 1 p 2 sisustamisel eeskujuks võtta PPVS § 72 lg 1 ja KorS § 4 lg 1. Korrakaitseseaduse

eelnõu seletuskirja kohaselt võib avaliku korra kaitsealana mõista objektiivset õiguskorda ning

kogumit kollektiivsetest ja individuaalsetest õigushüvedest. Sellega on hõlmatud ka isikute ootus, et

riik suudab tagada neile turvalise elukeskkonna, sh kaitse võimalike rünnete eest, mis võivad lähtuda

teistelt isikutelt. Ohu kujutamiseks riigi julgeolekule või avalikule korrale ei pea isik olema

sooritanud riigivastaseid süütegusid KarS kontekstis. Oht riigi julgeolekule ja avalikule korrale

hõlmab ohtu riigis elavatele isikutele. Distsiplinaarsüütegude puudumine vanglas ei vähenda kaebaja

varasemate tegude mõju talle antavale hinnangule. Viru Vangla riskianalüüsist nähtub, et süütegude

toimepanek oli tingitud kehvast majanduslikust seisust ja materiaalse kasu saamise võimalusest,

lisaks võivad kaaslased kaebajat mõjutada;

4) EIK on leidnud, et isik ei saa tugineda "perekonnaelu" olemasolule, viidates täiskasvanutele, kes ei

kuulu tuumikperekonda ja kelle suhtes ei suudeta näidata, et nad on kaebaja pere abivajavad liikmed

(vt EIK 9. oktoobri 2003. a otsus asjas nr 48321/99: Slivenko vs. Läti, p 97; EIK 7. novembri 2000. a

otsus vastuvõetavuse kohta asjas nr 31519/96: Kwakye-Nti ja Dufie vs. Holland; EIK 7. juuni 2011. a

otsus vastuvõetavuse kohta asjas nr 21783/08: Anam vs. Ühendkuningriik). Ei esine asjaolusid, mis

võimaldaks väita, et kaebaja vanemad, abikaasa ja alaealised lapsed oleksid kaebaja perekonna

abivajavad liikmed. Vanemate terviseprobleemid ei välista kaebaja elamisloa kehtetuks tunnistamist –

kuna kaebaja viibib kinnipidamisasutuses, pole tal praegugi tegelikku võimalust vanemaid abistada.

Kaebaja vabaneb eelduslikult alles 2025. aastal ning selleks ajaks on täisikka jõudnud tema mõlemad

lapsed. Kuigi kaebaja on vangistuse jooksul säilitanud kokkusaamiste ja telefoni teel kontakti

pereliikmetega, ei kaalu perekonna- ja eraelu riive üles ohtu, mis kaebajast avalikkusele ja riigi

julgeolekule tuleneb. Neid aspekte on vaidlusaluses otsuses ka kaalutud;

5) pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine ei too kaasa isiku riigist väljasaatmist ja tema

suhtes täiendavate meetmete kohaldamist. VMS § 43 lg-st 3 tulenevalt on kaebajal kinnipidamis-

asutuses viibides Eestis viibimiseks seaduslik alus olemas. Lisaks on isikul võimalus taotleda

tähtajalist elamisluba.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. S. Varakin esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse ning teha

uue otsuse, millega tühistada PPA otsus temalt elamisloa äravõtmise kohta ja anda kaebajale võimalus

naasta pärast kinnipidamiskohast vabanemist ühiskonda täieõigusliku kodanikuna. Kassatsioon-

kaebuse põhjendused on järgmised:

1) tegu on lisakaristusega kuriteo eest, mille eest kaebaja juba kannab karistust;

2) PPA otsus mõjutab negatiivselt kaebaja psüühikat, samuti tema püüdu ennast parandada, kuna tal

pole perspektiivi naasta pärast vabanemist ühiskonda täieõigusliku kodanikuna. Karistusasutuse

üheks eesmärgiks on õpetada kinnipeetavat elama vastutustundlikult. Karistuse kandmise jooksul

pole kaebaja toime pannud ühtegi distsiplinaarrikkumist ning on kuriteo toimepanekut kahetsenud.

Kaebaja püüab integreeruda Eesti ühiskonda, õpib eesti keelt (praeguseks B1 tase), ajalugu ja kultuuri

– see näitab tema lojaalsust Eesti riigi suhtes. Vene Föderatsiooniga ei seo kaebajat miski peale

emakeele. Kogu elu on kaebaja elanud Eestis, siin on ta perekond (abikaasa ja kaks alaealist last) ja

vanemad (mõlemad pensionärid, kes töötasid ja elavad Eestis), kogu tema tööstaaž on seotud vaid

Eestiga. Kriminaalkorras on kaebaja karistatud esimest korda;

3) Viru Vangla iseloomustus ei vasta tegelikkusele. Ükski ametnik pole kaebajaga selles küsimuses

vestelnud. Kaebaja ei pannud kuritegu toime materiaalse olukorra tõttu – ta töötas, tal oli legaalne ja

alaline sissetulek, ta maksis makse ja pangalaenu intressi, tal oli auto ja kinnisvara. Kaebaja läbis

vanglas sotsiaalse treeningu, mis teeb kindlaks agressiivsuse astme ja uute kuritegude toimepanemise

ohtlikkuse määra. Treeningu tulemusel saab teha järelduse, et kaebaja pole agressiivne ning ei kujuta

ümbritsevatele ega vangla julgeolekule ohtu. Seda kinnitab ka kaebaja vanglas kinnipidamise režiim.

7. PPA vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ning leiab, et ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks ei ole

alust. Kuna kassatsioonkaebuse väited on identsed esimeses ja teises astmes esitatud väidetega, jääb

ka vastustaja oma varem esitatud seisukohtade juurde ega korda neid. Avaliku korra mõiste osas

viitab vastustaja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi definitsioonile asjas nr 3-1-1-102-03, millest võib

järeldada, et iga kriminaalkuritegu on suuremal või vähemal määral avaliku kindlustunde ja seega

avaliku korra rikkumine. Samuti on vastustaja hinnangul asjakohased Riigikohtu halduskolleegiumi

seisukohad asjades nr 3-3-1-1-14 ja 3-3-1-14-03. Vastustaja arvates kaalub kaebaja õiguste riive üles

riigi julgeolek ja avalik kord kui avalik hüve. Kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks

tunnistamine on proportsionaalne meede seatud eesmärgi suhtes.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

8. Kaebaja on vaidlustanud PPA otsuse, millega tunnistati kehtetuks tema pikaajalise elaniku elamis-

luba.

9. Kolleegium nõustub kohtute seisukohaga, et elamisloa kehtetuks tunnistamine ei ole lisakaristus

kuritegude eest, vaid haldusmeede, millel on teised eesmärgid, ega pea vajalikuks korrata kohtute

sellekohaseid põhjendusi.

10. Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine ei too Nõukogu direktiivi 2003/109/EÜ

pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta (muudetud Euroopa Parlamendi ja

Nõukogu direktiiviga 2011/51/EL) ega välismaalaste seaduse järgi automaatselt kaasa kinnipeetava

ega vabaduses viibiva isiku riigist väljasaatmist. Isikul on võimalik taotleda tähtajalist elamisluba ja

sellele on PPA oma otsuses juhtinud ka kaebaja tähelepanu. Ka ei ole kinnipeetavat võimalik

vanglakaristuse kandmise ajal välja saata.

11. Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine mõjutab aga isiku õigust perekonnaelule

ja muudele eraelulistele suhetele ning mitmetele õigushüvedele, eeskätt direktiivi 2003/109/EÜ III

osas sätestatud õigustele.

12. Elamisloa omamine või mitteomamine võib mõjutada kinnipeetava tingimisi enne tähtaega

vangistusest vabanemise võimalusi, ehkki kehtiv vangistusseaduse § 761 ei seosta enam tingimisi

enne tähtaega vabastamist elamisloa olemasoluga. Kuid VMS § 241 lg 3 ei nõua, et PPA kaaluks

pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise mõju tingimisi enne tähtaega vabanemise

võimalusele. Tingimisi enne tähtaega vabastamise otsustab maakohus.

KarS § 76 lg 4 järgi arvestab kohus tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel

kõrvuti muude asjaoludega ka isiku elamistingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdlasele kaasa

tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. Üheks tagajärjeks võib olla isiku väljasaatmine

ja selle tagamiseks kinnipidamiskeskusse paigutamine, kui isikul ei ole elamisluba, elamisõigust või

viibimisõigust Eestis.

Kui kinnipeetav ei ole esitanud tähtajalise elamisloa taotlust, siis tuleb talle elamisloa andmise

võimalusi kaaluda aegsasti enne vanglast vabanemise võimaluse avanemist. Justiitsministri

25. jaanuari 2001. a määrusega nr 11 vastu võetud kinnipeetava vanglast vabastamise korra § 42

paneb vangla sotsiaaltöötajale kohustuse esitada vähemalt kuus kuud enne elamisloata või tähtaegse

elamisloaga välismaalasest kinnipeetava vanglast vabanemist või võimalikku tingimisi enne-

tähtaegset vabastamist Kodakondsus- ja Migratsiooniameti viisa- ja illegaalse immigratsiooni

osakonnale (praegu PPA asjakohasele struktuuriüksusele) päringu, et välja selgitada välismaalasest

kinnipeetavale elamisloa andmine või tema väljasaatmine. Elamisloa andmise võimaluste välja-

selgitamisel tuleb esialgu kaaluda asjaolusid, mida võetakse arvesse elamisloa andmisel. Seega on

kinnipeetava jaoks lisaks võimalusele taotleda pärast pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks

tunnistamist uut elamisluba veel täiendav mehhanism, millest tuleneb täitevvõimu kohustus aegsasti

enne vanglast vabanemise võimaluse avanemist kaaluda viibimisaluse andmise võimalust.

Võimalik on teha ka seadustamisettekirjutus väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS)

§ 9 alusel.

Ilma viibimisaluseta isiku vanglast vabastamise vältimatuks ja automaatseks tagajärjeks ei ole tema

kinnipidamiskeskusse paigutamine. Kinnipidamiskeskusse paigutamiseks on VSS § 18 lg 3 järgi vaja

halduskohtu luba.

II

13. Kaebaja elamisloa kehtetuks tunnistamise aluseks oli VMS § 241 lg 1 p 2, mille kohaselt

pikaajalise elaniku elamisloa võib kehtetuks tunnistada, kui välismaalane kujutab endast ohtu

avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Direktiivi 2003/109/EÜ art 9 lg 1 p "b" kohaselt ei ole

pikaajalisel elanikul enam õigust pikaajalise elaniku staatusele, kui rakendatakse väljasaatmist art 12

tingimuste kohaselt, ning art 9 lg 3 järgi võivad liikmesriigid ette näha, et pikaajalisel elanikul ei ole

enam õigust pikaajalise elaniku staatusele juhul, kui ta kujutab ohtu avalikule korrale või

julgeolekule, arvestades tema sooritatud õigusrikkumise kaalu, kuid selline oht ei ole väljasaatmise

põhjuseks artikli 12 tähenduses. Direktiivi art 12 lg 1 sätestab, et liikmesriik võib teha otsuse

pikaajaline elanik välja saata üksnes siis, kui isik kujutab tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule

korrale ja julgeolekule. Direktiivi 2003/109/EÜ preambuli p-st 8 tulenevalt võib terminiga "avalik

kord" tähistatud mõiste hõlmata süüdimõistmist tõsise kuriteo eest.

14. Riigikohus on asjas nr 3-3-1-1-14 (otsuse p 15) selgitanud järgmist: "Pikaajalise elaniku

elamisloa kehtetuks tunnistamine eeldab, et esiteks tehakse kindlaks isikust lähtuv oht ja seejärel

langetatakse kaalumisotsus, kas avalik huvi kaalub üles isiku erahuvi säilitada elamisluba (VMS

§ 241 lg 1 p 2 ja lg 3). Oht peab olema reaalne ja piisavalt tõsine. Euroopa Nõukogu 25. novembri

2003. a direktiivi 2003/109/EÜ [---] art 12 lg-s 1 sätestatakse, et liikmesriik võib teha otsuse

pikaajaline elanik välja saata üksnes siis, kui isik kujutab tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule

korrale ja julgeolekule. Tõsi, nimetatud artikkel on asjakohane eelkõige väljasaatmisotsuse ehk

lahkumisettekirjutuse tegemisel. Kuna pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärjel

kaotab isik Eestis viibimiseks seadusliku aluse, on eeltoodud säte asjakohane ka VMS § 241 lg 1 p 2

tõlgendamisel." Samas lahendis leidis kolleegium, et kuriteo toimepanemine ja selle asjaolud on

üheks minevikusündmuseks, mis on olulise tähtsusega ka isikust lähtuva jätkuva ohu olemasolu üle

otsustamisel, mistõttu on kuriteo toimepanemise fakt avalikule korrale ja seeläbi riigi julgeolekule

eksisteerivat ohtu kinnitavaks asjaoluks (otsuse p 17).

Kolleegium täpsustab, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel peab oht olema

"reaalne ja piisavalt tõsine", kui kehtetuks tunnistamisega kaasneb isiku kohustus Eestist lahkuda.

Kui elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärjeks ei ole lahkumiskohustus, võib kehtetuks tunnista-

mist VMS § 241 lg 1 p-st 2 ja direktiivi 2003/109/EÜ art 9 lg-st 3 nähtuvalt õigustada ka vähem

tõsine oht avalikule korrale ja riigi julgeolekule, tingimusel et see on proportsionaalne isiku õiguste

riive suhtes.

15. VMS § 241 lg 3 sätestab, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel põhjusel, et

välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale, kaalutakse välismaalase toimepandud õigus-

rikkumise raskust või laadi või asjaomase isikuga seotud ohte, võttes arvesse välismaalase Eestis

elamise kestust, välismaalase vanust, pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi

välismaalase ja tema perekonnaliikmete jaoks ning sidemeid Eesti ja päritoluriigiga. Direk-

tiivi 2003/109/EÜ art 12 järgi tuleb enne, kui liikmesriik teeb otsuse pikaajaline elanik välja saata,

arvestada järgmiste teguritega: a) elamise kestus tema territooriumil; b) asjaomase isiku vanus;

c) tagajärjed asjaomase isiku ja tema pereliikmete jaoks; d) sidemed elukohariigiga ja sidemete

puudumine päritoluriigiga.

16. Euroopa Inimõiguste Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei ole siiski välistatud ka selliste

isikute väljasaatmine, kes on vastuvõtjariigis sündinud. EIÕK art 8 lg 1 kohaselt on igaühel õigus

sellele, et austataks tema era- ja perekonnaelu. Sama artikli teisest lõikest tulenevalt ei sekku võimud

selle õiguse kasutamisse muidu, kui kooskõlas seadusega ja kui see on demokraatlikus ühiskonnas

vajalik riigi julgeoleku, ühiskondliku turvalisuse või riigi majandusliku heaolu huvides, korratuse või

kuriteo ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitseks. Otsuse

tegemisel selle kohta, kas sekkumine EIÕK art 8 lg-s 1 nimetatud õigusesse on demokraatlikus

ühiskonnas vajalik, st proportsionaalne saavutatava seadusliku eesmärgi suhtes, tuleb kaaluda

järgmisi asjaolusid:

- kaebaja toime pandud süüteo olemus ja raskusaste;

- kaebaja viibimise kestus riigis, kust ta välja saadetakse;

- aeg, mis on möödunud süüteo toimepanemisest, ja kaebaja käitumine selle aja jooksul;

- erinevate puudutatud isikute kodakondsused;

- kaebaja perekondlik olukord, nt abielu pikkus ja muud asjaolud, millest nähtub abielupaari

perekonnaelu toimivus;

- kas abikaasa teadis süüteost ajal, mil ta sõlmis peresuhted;

- kas abielust on sündinud lapsi ning kui on, siis nende vanus; ja

- nende raskuste tõsidus, millega abikaasa peab tõenäoliselt toime tulema riigis, kuhu kaebaja

saadetakse.

Lisaks on EIK välja toonud veel kaks kriteeriumi:

- laste parimad huvid ja heaolu, eelkõige nende raskuste tõsidus, millega kes iganes kaebaja lastest

peab tõenäoliselt toime tulema riigis, kuhu kaebaja saadetakse; ja

- vastuvõtjariigi ja sihtkohariigiga olemasolevate ühiskondlike, kultuuri- ja peresidemete tugevus. (Vt

nt EIK 18. oktoobri 2006. a otsus asjas nr 46410/99: Üner vs. Holland, p-d 54–58; 3. juuli 2012. a

otsus asjas nr 52178/10: Samsonnikov vs. Eesti, p 86, ja seal viidatud varasem praktika.) Isikute

puhul, kes on seaduslikult veetnud riigis kas kogu oma lapsepõlve või suurema osa sellest, saavad

väljasaatmist õigustada ainult väga kaalukad põhjused (EIK 23. juuni 2008. a otsus asjas nr 1638/03:

Maslov vs. Austria, p 75).

Ka Euroopa Liidu Kohtu praktika kohaselt direktiivi 2003/109/EÜ art 12 tõlgendamisel võib avaliku

korra või julgeoleku kaalutlustel meetmeid võtta üksnes siis, kui pärast seda, kui pädevad riigisisesed

asutused on üksikjuhtumit hinnanud, on tõendatud, et asjaomase üksikisiku käitumine kujutab endast

tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi. Selle hindamise

käigus peavad need ametiasutused järgima nii proportsionaalsuse põhimõtet kui ka võtma arvesse

asjaomase isiku põhiõigusi ning eriti õigust era- ja perekonnaelu austamisele. Selliseid meetmeid ei

saa seega automaatselt võtta süüdimõistvate kohtuotsuste tõttu või üldise preventsiooni eesmärgil

(Euroopa Kohtu 8. detsembri 2011. a otsus asjas C-371/08: Ziebell, p-d 82–83).

III

17. Kolleegium on seisukohal, et vaidlusaluses otsuses on piisavalt põhjendatud kaebaja ohtlikkust.

Kaebaja on toime pannud tapmiskatse omakasu motiivil (KarS § 25 lg-d 1 ja 2 ning § 114 p 5),

tapmise omakasu motiivil vähemalt teist korda (KarS § 114 p-d 4 ja 5), varalise kasu üleandmise

nõudmise vägivallaga ähvardades suures ulatuses grupi poolt (KarS § 214 lg 2 p-d 2 ja 4) ning

tulirelva, laskemoona, lõhkematerjali ja lõhkeseadeldise ebaseadusliku käitlemisega seotud kuriteod

(KarS § 418 lg 2 p 1, § 4181 lg 2 p 1, § 414 lg 2 p 2 ja § 415 lg 1). Nende tegude eest mõisteti talle

liitkaristuseks 18 aastat vangistust. Kaebaja oli varem kriminaalkorras karistamata.

PPA tugines otsuses muu hulgas Viru Vangla hinnangule, mille kohaselt on isik kõrgohtlik konkreet-

sele täiskasvanule (st ohtlikkuse tunnused võivad ilmneda igal ajahetkel ja teo toimepanemise

tagajärg on suur kahju) ning ohtlik avalikkusele (st ohtlikkuse tunnused ilmnevad juhul, kui muutub

isiku eluviis või ümbritsevad olud); isik võib olla teiste suhtes teadlikult agressiivne ja tegutseda

konfliktses situatsioonis impulsiivselt ning kuna kuritegu on toime pandud grupis, võib isik kaaslaste

mõjutamise tagajärjel sooritada uue kuriteo; ka halb majanduslik olukord võib soodustada uue kuriteo

toimepanemist.

18. Praegusel juhul oli kaalukausil endast ohtu kujutava kinnipeetava perekonnaelu, millele

pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise mõju on kaudne ja piiratud.

19. Vangla hinnangule tugineva PPA otsuse kohaselt on kaebaja kõrgohtlik täiskasvanud isikule ja

ohtlik avalikkusele (vt käesoleva otsuse p 17). Kolleegium mõistab PPA seisukohta selliselt, et

kaebajast isikule lähtuv oht võib realiseeruda igal ajal ja teo toimepanemise tagajärg on suur kahju

ning et oht avalikkusele võib realiseeruda, kui muutub kaebaja eluviis või ümbritsevad olud. Praegu-

ses asjas kaaluvad need ohud üles kaebaja perekonnaelu väheolulise riive. Seepärast on kolleegium

seisukohal, et praegusel juhul ei ole PPA teinud sellist kaalutlusviga, mis toob kaasa tema otsuse

tühistamise.

20. Kolleegium ei nõustu siiski PPA otsuse p-s 16 esitatud seisukohaga, et pikaajalise elaniku

elamisloa kehtetuks tunnistamine on "seadusest tulenevalt kaebajale määratud kriminaalkaristusi

arvestades otsene ja paratamatu järelm, millest on võimalik erandeid teha vaid erandlike asjaolude

esinemisel". VMS § 241 lg 1 p-st 2 ei tulene, nagu oleks isegi ohu puhul avalikule korrale selle sisu-

liselt automaatseks järelmiks elamisloa kehtetuks tunnistamine – vastupidi, nii sätte enda sõnastus kui

ka § 241 lg-s 3 nimetatud asjaolud, mida tuleb elamisloa kehtetuks tunnistamise üle otsustamisel

kaaluda, viitavad PPA kaalutlusõigusele selles küsimuses. Seda enam ei saa elamisloa kehtetuks

tunnistamist pidada kuriteo paratamatuks järelmiks – kõigepealt tuleb tuvastada isikust jätkuvalt

lähtuva ohu tase ning ka seejärel täiendavalt kaaluda muid asjaolusid.

IV

21. Praeguses asjas vaieldakse pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise üle.

Kolleegium peab vajalikuks selgitada, et seda otsust ei saa toimelt samastada lahkumisettekirjutusega

ega selle sundtäitmisega (väljasaatmisega). Kuigi pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks

tunnistamine muudab isiku olukorra ebakindlamaks, ei too see vältimatult kaasa tema riigist lahku-

mist. Kaebajal on Eestis viibimise alus vanglast vabanemiseni olemas (VMS § 43 lg 3). Ka

direktiivi 2003/109/EÜ art-st 9 tuleneb selgelt, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnista-

mine põhjusel, et ta kujutab ohtu avalikule korrale või julgeolekule, ei too vältimatult kaasa isiku

väljasaatmist, vaid võib tähendada hoopis pikaajalise elaniku elamisloa asendamist tähtajalise

elamisloaga.

Seetõttu ei kaasne pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisega isiku era- ja perekonnaelu

sedavõrd tugevat riivet nagu isiku väljasaatmisega. See ei tähenda aga, et mõju perekonnaelule

puuduks. Ka ebakindlus võimaluse osas Eestisse alaliselt elama jääda võib perekonnaelu negatiivselt

mõjutada. Nagu tuleneb VMS § 241 lg-st 3, tuleb pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks

tunnistamisel kaaluda muu hulgas mõju kaebajale ja tema perekonnaliikmetele.

22. Kaebajale tähtajalise elamisloa andmise võimaluse kohta märgib kolleegium järgmist. VMS

§ 124 lg 2 p 7 sätestab, et tähtajalise elamisloa andmisest keeldutakse, kui välismaalane on toime

pannud kuriteo, mille eest talle on mõistetud vangistus kestusega üle ühe aasta, ja tema karistatus ei

ole kustunud. VMS § 125 lg 1 p 2 näeb siiski ette, et kui välismaalase suhtes ei esine muid VMS

§-s 124 nimetatud ohu tõttu avalikule korrale ja riigi julgeolekule elamisloa andmisest keeldumise

aluseid, võib erandina anda tähtajalise elamisloa, kui välismaalane on toime pannud kuriteo, mille

eest talle on mõistetud vangistus kestusega üle ühe aasta, ja tema karistatus ei ole kustunud. Kuigi

seadusest nähtuvalt on tegemist üksnes erandliku võimalusega, tuleb VMS § 125 lg 1 p 2 alusel

elamisloa andmist siiski igal üksikjuhtumil kaaluda, võttes arvesse isikust lähtuvat ohtu ja seda, kas

õigus era- ja perekonnaelu puutumatusele kaalub või ei kaalu selle ohu üles. Kolleegium peab elamis-

loa andmise üle otsustamisel asjakohaseks samu asjaolusid, mida tuleb EIK praktikast tulenevalt

arvesse võtta isiku väljasaatmise üle otsustamisel (vt käesoleva otsuse p 16).

Kolleegium märgib, et tähtajalise elamisloa mittesaamise tagajärjeks on isiku vanglast vabanemisel

tema väljasaatmine või paigutamine kinnipidamiskeskusesse (vangistusseaduse § 75 lg 5). Seetõttu

riivaks tähtajalise elamisloa mitteandmine oluliselt kinnipeetava era- ja perekonnaelu puutumatust.

Loa andmata jätmise mõju isiku perekonnaelule pärast vabanemist tuleb kaaluda ka ajal, kui isik

viibib veel vangistuses, sest vangistusseaduse § 75 lg-st 5 tulenevalt on hilja hakata elamisluba

taotlema pärast vanglast vabanemist. Oht, mis õigustab pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks

tunnistamist, ei pruugi olla piisavalt tõsine ega reaalne selleks, et keelduda pikaajalise elaniku

staatuse minetanud isikule ka tähtajalise elamisloa andmisest.

V

23. Eeltoodud põhjustel jätab Riigikohus S. Varakini kassatsioonkaebuse rahuldamata ning

ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni muutmata. Arvestades, et ringkonnakohus on ekslikult välista-

nud perekonnaelu riive vaidlusaluse haldusaktiga, tuleb ringkonnakohtu otsuse põhjendusi muuta

vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele. Kaebaja menetluskulud jäävad halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude välja-

mõistmise taotlust ega menetluskulude nimekirja esitanud, mistõttu jäävad ka tema menetluskulud

HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda. Kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon tuleb

HKMS § 107 lg 4 kolmanda lause alusel arvata riigituludesse.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Viive Ligi, Ivo Pilving, Jüri Põld