3-1-1-108-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-108-15

Määruse kuupäev

13. aprill 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Eerik Kergandberg, Lea Kivi,

Saale Laos, Peeter Roosma

Kohtuasi

Kriminaalasi V. Š. süüdistuses KarS § 121 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 4. augusti 2015. a määrus

kriminaalasjas nr 1-15-2777

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

V. Š. kaitsja vandeadvokaadi abi Birgit Sisask, määruskaebus

Teised määruskaebemenetluse

pooled

Lõuna Ringkonnaprokuratuur, ringkonnaprokurör Toomas

Liiva

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

16. märts 2016, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Muuta Tartu Ringkonnakohtu 4. augusti 2015. a määruse põhiosa, jättes sellest välja V. Š.

poolt õigusvastase teo toimepanemise kohta esitatud põhistused koosseisueksimust ja teo

kõrvaltagajärge puudutavas osas.

2. Jätta kaitsja määruskaebus rahuldamata.

3. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Valge & Uiga makstava riigi õigusabi tasu suuruseks V. Š-le

määruskaebemenetluses osutatud riigi õigusabi eest 120 (ükssada kakskümmend) eurot,

sealhulgas käibemaks 20 (kakskümmend) eurot.

4. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks V. Š-lt Eesti Vabariigi kasuks välja

120 (ükssada kakskümmend) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu 11. juuni 2015. a määrusega lõpetati kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 199

lg 1 p 1 alusel V. Š. suhtes kriminaalmenetlus ja talle kohaldati karistusseadustiku (KarS) § 86 lg 1

alusel psühhiaatrilist sundravi. Menetluskulud summas 1374 eurot jäeti KrMS § 183 alusel riigi

kanda.

1.1. Maakohtu lahendis loeti tõendatuks V. Š. poolt toimepandud tegu. Tartu psühhiaatriakliiniku

patsient V. Š. võttis 21. jaanuaril 2015 kliinikumis laualt metallist lusika, murdis selle pooleks ja

tõmbas xxxxxxxxxxxxx A-l lusika terava otsaga üle kaela, tekitades sel moel kannatanule valu ning

marrastused. See tegu vastab objektiivse koosseisu poolest KarS § 121 tunnustele.

1.2. Vaidlus tekkis subjektiivse koosseisu tasandil. Nimelt esitas V. Š. kaitseväite, et ta lõi lusikaga

seetõttu, et tema arvates oli kannatanu kaelal uss ja ta soovis seda tappa.

1.3. Subjektiivse koosseisu juurde asudes käsitles maakohus esmalt koosseisueksimust, nentides, et

küsimus on tegelikult V. Š. tahtluses. Seejärel märgiti maakohtu määruses, et psühhiaatrilise sundravi

kohaldamise menetluses tuleb subjektiivse koosseisu tunnused selgitada välja ulatuses, mis on isiku

vaimset seisundit arvestades võimalik.

1.4. Järgnevalt kirjeldati maakohtu määruses aga V. Š. enda arusaamast lähtuvat tegu ehk siis "ussi

tapmist kannatanu kaelal" ja nenditi 3. veebruari 2015. a ambulatoorse kohtupsühhiaatriaekspertiisi

aktis sisalduvale eksperdiarvamusele tuginevalt, et kannatanu kaelal ussi nägemisel oli tegemist

alkohoolse geneesiga psühhootilisest häirest tingitud tajuhäirega. Maakohus leidis, et sellise häire

tõttu ei olnud V. Š. võimeline aru saama, et rünnates kannatanu kaelal ussi, kahjustab ta sellega

kannatanut. Eksperdi arvamusele tuginevalt ei olnud V. Š. 21. jaanuaril 2015 kõnealuse teo

toimepanemise ajal võimeline aru saama oma tegude keelatusest, iseloomust ja tähendusest ega oma

käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima. "Seega on subjektiivne koosseis täitmata V. Š.

vaimsest tervisest tulenevatel põhjustel," märgitakse määruses. Maakohus lisas, et eelnevast

tulenevalt puuduvad koosseisueksimuse tunnused, sest koosseisueksimus saaks kõne alla tulla vaid

süüdiva isiku puhul.

1.5. Nentides järgnevalt õigusvastasust välistavate asjaolude puudumist, asus maakohus kohtuotsuse

IV allosas taas analüüsima süüküsimust ja sundravi kohaldamise vajalikkust. Kohus nentis veel kord

V. Š. süüdimatusseisundit teo toimepanemise ajal ja põhjendas sundravi kohaldamise vajalikkust.

2. Tartu Maakohtu 11. juuni 2015. a määruse peale esitas määruskaebuse V. Š. kaitsja

vandeadvokaadi abi Birgit Sisask. Määruskaebuses leiti, et kuivõrd V. Š. ei rünnanud enese

ettekujutuses kannatanut, vaid ussi tema kaelal, tegutses ta tahtlust välistavas koosseisueksimuses.

Seega pidi maakohus lõpetama kriminaalmenetluse KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel kuriteokoosseisu

puudumise tõttu. Kuna sundravi kohaldamine eeldab koosseisupärase ja õigusvastase teo tuvastamist,

ei oleks subjektiivse koosseisu puudumise tõttu saanud sundravi kohaldada. Määruskaebuses ei

nõustutud ka isiku jätkuva ohtlikkusega, sest puuduvad seda kinnitavad tõendid ning maakohtu

järeldus on üldsõnaline ja oletuslik.

3. Tartu Ringkonnakohtu 4. augusti 2015. a määrusega jäeti kaitsja määruskaebus rahuldamata ja

maakohtu määrus muutmata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldusega, kuid muutis osaliselt

maakohtu põhjendusi.

3.1. Ringkonnakohus nõustus kaitsjaga selles, et maakohtu põhjendused koosseisueksimuse

käsitlemisel ja subjektiivse koosseisu tuvastamisel on vastuolulised. Maakohus leidis kõigepealt, et

V. Š. ei olnud talle süüksarvatud teo toimepanemisel võimeline aru saama oma tegude keelatusest ega

oma käitumist juhtima (ehk siis sisuliselt, et oli süüdimatusseisundis) ning tegi sellest otsese järelduse

subjektiivse koosseisu, aga ka koosseisueksimuse puudumise kohta. Maakohus on käsitlenud läbisegi

subjektiivset koosseisu ja süüd ning teinud sellise analüüsi põhjal eksliku järelduse

koosseisueksimuse kohta. Ringkonnakohus nõustus kaitsjaga ka selles, et olles tuvastanud V. Š.

käitumises subjektiivse koosseisu puudumise, oleks tulnud kriminaalmenetlus lõpetada, mitte aga

kohaldada psühhiaatrilist sundravi.

3.2. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb lahendada küsimus, kas V. Š. on toime pannud õigusvastase teo.

Ühelt poolt märgib ringkonnakohus, et eeskätt kannatanu ütlustele tuginevalt soovis V. Š. tekitada

talle kehavigastusi, kui lausus teda murtud lusika terava otsaga rünnates: "Ma lõikan sul kõri läbi!".

Kuid seejärel märgib ringkonnakohus, et kannatanu ütlused ei lükka ümber V. Š. väidet, mille

kohaselt ei rünnanud ta mitte kannatanut, vaid ussi viimase kaelal. Ringkonnakohtu arvates on siin

tegemist sõna-sõna-vastu-olukorraga, kus kõrvaldamata kahtlused tuleb tõlgendada V. Š. kasuks.

Vaatamata sellisele järeldusele on ringkonnakohtu edasises käsitluses tehtud järeldus V. Š. käitumises

subjektiivse koosseisu olemasolu kohta vähemalt kaudse tahtluse vormis. Nimelt luges

ringkonnakohus tuvastatuks, et ehkki enda ettekujutuse kohaselt ründas V. Š. ussi, oli ta teadlik ussi

paiknemisest xx kaelal ja järelikult pidi ta lusika terava otsaga ussi rünnates möönma ka xx

vigastamise võimalikkust. Teisisõnu oli ringkonnakohtu arvates kannatanule tervisekahjustuse

tekitamine V. Š. teo kõrvaltagajärg, mille suhtes oli tal vähemalt kaudne tahtlus. Teadlikkus ka xx

kohalolekust ussi ründamisel välistab koosseisueksimuse.

3.3. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et V. Š. on jätkuvalt ohtlik endale ja ühiskonnale ning

tema suhtes tuleb kohaldada sundravi. Sundravi kohaldamise vajadus tuleneb V. Š. haigusloost, temal

diagnoositud psühhootilisest häirest ja toimepandud õigusvastasest teost. V. Š. on ka varem

avaldanud vägivaldseid mõtteid ja soovinud naabri kirvega ära tappa ning võtnud tööle kaasa noa.

Ringkonnakohus leidis, et paralleelselt kriminaalmenetlusega kohaldatud tahtest olenematu ravi

lõpetamine V. Š. suhtes ei tähenda, et tema ohtlikkus oleks ära langenud ja puudub vajadus tema

suhtes sundravi kohaldamiseks. Seejuures viitas ringkonnakohus asjaolule, et tahtest olenematu ravi

kohaldamise lõpetamise aluseks oli psühhiaatri arvamus, millest nähtuvalt oli V. Š. sedavõrd

tervenenud, et temaga sõlmiti ravileping. Samas ei nähtu psühhiaatri arvamusest muid asjaolusid, mis

kirjeldaksid isiku terviseseisundit ja ravisoostumust tahtest olenematu ravi lõpetamise ajal. Kuigi ka

varem on statsionaarsel ravil viibides V. Š. seisund stabiliseerunud, on tema ravisoostumus ja

haiguskriitika jäänud jätkuvalt küsitavaks.

3.4. Ühtlasi asus ringkonnakohus seisukohale, et kaitsja poolt taotletud riigi õigusabi põhjendatud

suurus on 144 eurot (sh käibemaks) ning tulenevalt asjaolust, et kohus tegi KrMS § 187 lg-s 2

nimetatud lahendi, jäeti see kulu V. Š. kanda.

MENETLUS RIIGIKOHTUS

4. Tartu Ringkonnakohtu 4. augusti 2015. a määruse peale esitas määruskaebuse V. Š. kaitsja

B. Sisask, kes taotleb maakohtu määruse tühistamist ja V. Š. suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist

või alternatiivselt kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks. Ringkonnakohtu määruse

kohta kaebuse resolutsioonis ettepanekud puuduvad. Määruskaebuse esitaja seisukohad on

kokkuvõtvalt järgmised.

4.1. Ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, leides, et V. Š. poolt kannatanule

tervisekahjustuse põhjustamine oli tema teo kõrvaltagajärg, mille osas oli tal vähemalt kaudne tahtlus.

4.2. Olles tuvastanud sisuliselt maakohtu poolt KrMS § 339 lg 1 p-s 8 sätestatud

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, oleks ringkonnakohus pidanud maakohtu määruse

tühistama ja saatma kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks, mitte aga hakkama maakohtu

põhjendusi muutma. Kirjeldatud olukorras maakohtu põhjendusi muutes rikkus ringkonnakohus

oluliselt menetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes.

4.3. Ringkonnakohus on jätnud hindamata V. Š. ohtlikkuse puudumist kinnitavad kaitsja väited ja on

sellega rikkunud oluliselt menetlusõigust KrMS § 338 p 1 ja § 339 lg 2 mõttes. 2015. aasta veebruari

alguses koostatud ekspertiisiakti alusel ei saanud maakohus teha 2015. aasta juunis järeldust, et V. Š.

on ohtlik. Et V. Š. allub ravile ega pole enam ohtlik, ilmneb ka sellest, et tsiviilasjas

lõpetati 2015. aasta märtsis tahtest olenematu ravi kohaldamine V. Š. suhtes. Ringkonnakohtuga ei

saa nõustuda, et ravi kohaldamise lõpetamine tsiviilasjas ei võimalda jaatada isiku ohtlikkuse

äralangemist ega välista seetõttu sundravi kohaldamist. Psühhiaatrilise abi seaduse § 11 lg 1 ei erista

hindamiskriteeriume sõltuvalt menetluse liigist. Seega alluvad tahtest olenematu ravi või sundravi

kohaldamise vajalikkuse hindamine samadele kriteeriumitele ja puudub mõistlik põhjendus, miks

peaks neid sõltuvalt menetluse liigist erinevalt sisustama. Ringkonnakohus ei saanud tugineda

ekspertiisiaktile osas, milles viidatakse V. Š. poolt vägivaldsete mõtete avaldamisele.

4.4. Menetluskulud tulnuks ka ringkonnakohtus jätta KrMS § 183 alusel riigi kanda. Praegusel juhul

on isikult menetluskulusid välja mõistes oluliselt rikutud menetlusõigust KrMS § 339 lg 2 järgi.

4.5. Psühhiaatrilise sundravi asjades KrMS § 390 lg 5 kolmandas lauses sisalduv piirang tuleks

tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks.

5. Riigikohtu kriminaalkolleegium arutas kriminaalasja 11. novembril 2015 kolmeliikmelises

koosseisus ja otsustas anda asja põhimõttelist laadi eriarvamuste tekkimise tõttu arutamiseks

kriminaalkolleegiumi kogu koosseisule.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Kolleegium käsitleb kõigepealt V. Š. teo subjektiivset külge (I), võtab siis seisukoha KarS § 86

mõningate tõlgendamisprobleemide kohta (II), analüüsib seejärel V. Š. ohtlikkust (III), peatub

ringkonnakohtus kantud menetluskulude temaatikal (IV), lahendab kaitsja taotluse tunnistada

KrMS § 390 lg 5 kolmas lause põhiseadusevastaseks (V), võtab menetluse tulemuse kokku (VI) ja

teeb viimaks otsustuse Riigikohtu menetluses kantud õigusabi kulude kohta (VII).

I

7. Maa- ja ringkonnakohtu määruses on õigesti ja põhjendatult loetud tõendatuks, et V. Š.

toimepandud teo väline pilt ehk objektiivne koosseis vastab KarS § 121 tunnustele. Maakohtu

edasine mõttekäik subjektiivse koosseisu tuvastamisel, nii nagu märkis ka ringkonnakohus, on aga

raskesti jälgitav. Kuid nagu nähtub edasi käesoleva määruse põhjenduste II osast, on see tõenäoliselt

tingitud üldisemast ebaselgusest KarS § 86 tekstis.

8. Loogiline on, et ka psühhiaatrilise sundravi kohaldamise erimenetluses lähtutakse subjektiivset

koosseisu tuvastada püüdes varem tuvastatud objektiivsest koosseisust. Käesoleva kohtuasja puhul on

maakohus subjektiivse koosseisu juurde asudes aga käsitlenud esmalt hoopis kaitsja tõstatatud

võimaliku koosseisueksimuse küsimust. Kaitsja koosseisueksimuse väide ei lähtu aga sellest teost,

mille objektiivse koosseisu maakohus enne tuvastas (KarS § 121 tunnustele vastav tegu). Nimelt ei

väitnud kaitsja määruskaebuses, et V. Š. ei teadnud mingit KarS §-s 121 sätestatud kehalise

väärkohtlemise koosseisu asjaolu. Kaitsja jättis enda argumentatsioonis objektiivse koosseisu pärase

teo kõrvale, käsitades V. Š. teona "xx kaelal ussi tapmist", ja tegi sellest järelduse, et kuna V. Š. tappis

ussi, siis oli tegemist kehalise väärkohtlemise suhtes koosseisueksimusega. Kolleegiumi hinnangul on

maakohus lasknud end kaitsjal eksitada küsimuses, millist tegu tuleb analüüsida ja kuidas saab selles

erimenetluses üldse tekkida koosseisueksimuse küsimus.

9. Põhimõtteliselt tuleb nõustuda kaitsjaga, et kui psühhiaatrilise sundravi kohaldamise erimenetluses

jääb selgelt ja ühemõtteliselt tuvastamata subjektiivne koosseis põhjusel, mis ei seostu isiku

haigusliku seisundiga, siis ei saa KarS §-s 86 sätestatu kohaselt sundravi kohaldada. Samas ei ole

kolleegium nõus sellega, et käesolevas asjas on maakohus eeltoodud põhimõtte vastu eksinud. Tõsi,

maakohtu seisukoht V. Š. käitumise karistusõiguslikul analüüsimisel pärast objektiivse koosseisu

tuvastamist ja eelkõige subjektiivse koosseisu tuvastamisel, ei ole piisavalt selgelt jälgitav. Kuid

samas on selge, et maakohus on subjektiivse koosseisu täitmise raskused sidunud üheselt V. Š.

vaimsest tervisest tulenevate põhjustega. Õige ei ole kaitsja seisukoht, et maakohus on oluliselt

rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 8 mõttes. Siinjuures osutab kolleegium veel

kord probleemidele seoses KarS § 86 sõnastusega (millel peatutakse põhjenduste II osas). Maakohus

luges põhjendatult ja olemasolevatele tõenditele (eeskätt kannatanu ütlustele) tuginedes vajalikus

ulatuses tuvastatuks ka subjektiivse koosseisu, s.o V. Š. tahtluse tekitada kannatanule

tervisekahjustusi, kui ta lausus teda rünnates: "Ma lõikan sul kõri läbi!". Sellest oleks kolleegiumi

hinnangul piisanud, et kaaluda sundravi kohaldamise vajalikkust.

10. Siiski leidis ringkonnakohus, et V. Š. väited mitte kannatanu, vaid ussi ründamise kohta tuleb

tõlgendada V. Š. kasuks. Sellest hoolimata jaatas teise astme kohus V. Š. vähemalt kaudset tahtlust

xxxxxxxxxxxxxx tervisekahjustuse tekitamise ehk oma teo kõrvaltagajärje osas, sest V. Š. möönis

oma kaelal ussi kandnud kannatanu vigastamise võimalikkust. Seetõttu oli ringkonnakohtu hinnangul

välistatud ka koosseisueksimus.

11. Kolleegiumi arvates ei ole siiski alust ilmselgelt vaimsest seisundist lähtuvatele ütlustele omistada

sellist tõenduslikku tähendust, mis võimaldaks konstrueerida nende ütluste osalusel nn sõna-sõna-

vastu-olukorda. Kuna kõnealuse õigusvastase teo puhul on ringkonnakohus enne juba lugenud

subjektiivse koosseisu tuvastatuks, siis tuleb käesoleva määruse eelmises punktis kajastatud

põhjendused jätta V. Š. õigusvastase teo toimepanemise põhjendustest välja.

II

12. Obiter dictum-korras peab nentima, et selle kohtuasja lahendamisel ilmnenud probleemid

tõukuvad olulisel määral mõningasest ebaselgusest KarS § 86 kohaldamisel. Tuleb nõustuda

õiguskirjanduses (vt Kriminaalmenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne. Koostajad

E. Kergandberg ja P. Pikamäe. Tallinn: Juura 2012, § 394, p 2) märgituga, et selle erimenetluse

loogika eeldab kõigepealt süüdimatusseisundi kui deliktistruktuuri kolmanda taseme asjaolu

(õigemini selle asjaolu puudumise) tuvastamist.

13. Kuigi KarS §-s 86 sätestatud psühhiaatriline sundravi on üks KarS 7. peatüki nn muudest

karistusõiguslikest mõjutusvahenditest, on kõnealune mõjutusvahend teistest oluliselt erinev. Nii

konfiskeerimiste (KarS §-d 83–85), alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite (KarS § 87) kui ka

karistusjärgse käitumiskontrolli (KarS § 871) kohaldamise kohustuslikuks eelduseks on alati

karistusõiguse mõttes koosseisupärase, õigusvastase ja süülise teo, s.o kuriteo täismahus tuvastatus.

Samasuguse kohustusliku eelduse olemasolust, kuigi teatud eripäraga ja vahendatult, saab rääkida ka

laiendatud konfiskeerimise ja kolmandalt isikult konfiskeerimise puhul.

14. Psühhiaatrilise sundravi kohaldamise kohustuslik eeldus ei ole aga isiku poolt kuriteo

toimepanemise tuvastatus.

14.1. Vastupidiselt tavapärasele kriminaalmenetlusele tingibki selle karistusõigusliku meetme

kohaldamise isiku süüdimatusseisund teo toimepanemise ajal ja seega siis ka kuriteo tuvastamise

võimatus.

14.2. KarS § 86 lg-s 1 sisalduva teise alternatiivi järgi võidakse psühhiaatrilist sundravi kohaldada ka

isikule, kellel karistuse kandmise ajal ilmnevad karistuse kandmise jätkamist välistavad vaimuhaigus,

nõdrameelsus või muu raske psüühikahäire KarS § 34 p 5 mõttes. Nendel juhtudel on isiku

psüühikaseisund selline, millest lähtudes ei oleks tavaolukorras võimalik rääkida temast kui kuriteo

toimepanijast.

14.3. KarS § 86 lg 1 sisaldab ka kolmandat alternatiivset psühhiaatrilise sundravi kohaldamise

võimalust: kui isikul on eeluurimise või kohtus asja arutamise ajal tuvastatud vaimuhaigus,

nõdrameelsus või muu raske psüühikahäire KarS § 34 mõttes, mis ei võimalda kindlaks teha tema

vaimset seisundit õigusvastase teo toimepanemise ajal. Kuigi seda KarS § 86 tekstis otsesõnu ei

märgita, saab kolleegiumi arvates kolmandat alternatiivi süstemaatiliselt mõista vaid selliselt, et kui

kriminaalasja menetlemise ajal ilmnevad loetletud psüühilised probleemid, mis ei võimalda tuvastada

isiku vaimset seisundit (süüdivust) õigusvastase teo toimepanemise ajal, tuleb eeldada (presumeerida)

tema süüdimatusseisundit kõnealusel ajal.

15. Kooskõlas eelmärgituga puudub kolleegiumi arvates alus väiteks, et eranditult kõigi KarS-

i 7. peatükis sisalduvate karistusõiguslike mõjutusvahendite kohaldamise eelduseks on

koosseisupärase ja õigusvastase teo tuvastatus ühesuguse karistusõigusliku standardi alusel. Tuleb

asuda seisukohale, et psühhiaatrilise sundravi kohaldamise eeldusi tuvastades ei saa subjektiivse

koosseisu selgitamisel lähtuda tavajuhtudele omastest nõuetest.

16. Teisalt ei tähenda KarS §-s 86 sisalduv nõue tuvastada psühhiaatrilise sundravi kohaldamise

eeldusena õigusvastane tegu seda, et kõnealuses erimenetluses saab ja tuleb piirduda vaid objektiivse

koosseisu tuvastamisega, jättes subjektiivse koosseisu igasuguse tähelepanuta.

16.1. Kõigepealt tuleb silmas pidada, et kui teo subjektiivne koosseis pole täidetud põhjusel, mis ei

ole seotud isiku haigusliku seisundiga, siis ei saa KarS § 86 kohaldada.

16.2. Kuid ulatuses, milles see on üksikjuhtumil konkreetse vaimuseisundi eripära arvestades

võimalik, tuleb teo subjektiivse koosseisu tuvastamisel lähtuda ka isikut tema enda sõnade kohaselt

motiveerinud ettekujutustest. See võib olla vajalik siis, kui isikut tema sõnade kohaselt motiveerinud

ettekujutust saab kvalifitseerida nn loomulikuks tahteks või loomulikuks teosooviks. Üldjuhul

puudub alus rääkida näiteks ettevaatamatust süütamisest siis, kui isik ise kinnitab sellise teo

tahtlikkust. Samas on just selles erimenetluses sagedamini põhjust jätta subjektiivse koosseisu

hindamisel ja eeskätt tahtluse tuvastamisel arvestamata isiku enda selgitused teda ajendanud

motiivide kohta, kui need on ilmselges vastuolus objektiivse teopildiga (objektiivse koosseisuga).

III

17. Kaitsja on leidnud ka seda, et V. Š. pole enam ohtlik, mistõttu ei saa tema suhtes psühhiaatrilist

sundravi kohaldada. Kolleegium sellise hinnanguga ei nõustu.

18. Kõigepealt heidab kaebaja maakohtule ette, et kohus tugines üle nelja kuu vanusele

ekspertiisiaktile ning see akt ei andnud adekvaatset infot V. Š. terviseseisundi kohta kohtumääruse

tegemise ajal.

19. Riigikohus on leidnud, et mitmete psühhiaatrilise sundravi kohaldamise jaoks vajalike asjaolude

kindlakstegemiseks on tarvis rakendada mitteõiguslikke eriteadmisi (ekspertiis), kuid hinnangu isiku

ohtlikkusele ja sellest tulenevale psühhiaatrilise sundravi kohaldamise vajadusele annab kohus

(Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. detsembri 2012. a määrus asjas nr 3-1-1-121-12, p 10).

Kolleegium märgib siinkohal, et Euroopa inimõiguste konventsiooni art 5 lg 1 punkti e kohaselt

peavad vaimse häirega isiku seaduslikuks kinnipidamiseks olema täidetud kolm miinimumtingimust.

Esiteks, asjaomase isiku vaimne häire peab olema usaldusväärselt tõendatud. Teiseks, vaimne häire

peab olema sellist laadi või sellise raskusastmega, mis nõuab sundravi. Kolmandaks, sundravi kestuse

pikendamine sõltub vaimse tervise häire püsivusest (Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) 17. jaanuari

2012. a. otsus asjas Stanev vs. Bulgaaria, p 145, koos edasiste viidetega). Tõendatud peab olema

vaimse häire olemasolu sel ajal, kui isik paigutatakse sundravi tegevasse asutusse (EIK 22. jaanuari

2013. a otsus asjas Mihailovs vs. Läti, p 147). Samas on paratamatu, et ekspertiisiakti ja seda akti

käsitleva kohtulahendi tegemise vahele jääb mingi aeg; mõne kuuni ulatuvat perioodi ekspertiisi

tegemise ja kohtu hinnangu vahel on EIK pidanud konkreetses asjas aktsepteeritavaks (EIK

17. septembri 2013. a otsus vastuvõetavuse kohta asjas Juncal vs. Ühendkuningriik, p-d 4 ja 29).

Seega ei saa iseenesest heita kohtule ette, et ta tugineb varem tehtud ekspertiisile. Siiski tuleb silmas

pidada, et kohus peab KrMS § 61 lg 2 kohaselt tuginema mitte üksnes ekspertiisiaktile, vaid kõigile

asjakohastele tõenditele. Kolleegiumi hinnangul ei ole välistatud psühhiaatrilise sundravi

kohaldamata jätmine näiteks siis, kui ekspertiisiaktis on isiku ohtlikkust õigusvastasest teost lähtuvalt

küll tunnistatud, kuid ekspertiisi tegemisest möödunud pikema ajavahemiku jooksul on isik käitunud

õiguskuulekalt ja puuduvad andmed ka selle kohta, et teda oleks varem saanud endale või teistele

ohtlikuks pidada.

20. Maa- ja ringkonnakohus on korrektselt tuvastanud, et V. Š. puhul tuleb tema ohtlikkust

ühiskonnale jaatada. Ehkki ekspertiisiakt V. Š. suhtes koostati 3. veebruaril 2015, kuulas maakohus

üle ka ekspertiisi teinud eksperdi, kelle arvamuse kohaselt peab V. Š. ravi kestma vähemalt aasta (tl

92). Samuti tuleb arvestada, et V. Š. viibis 2014. aasta teisel poolel ja 2015. aasta alguses korduvalt

psühhiaatriakliinikus statsionaarsel ravil. Ka on jätkuvalt alust arvata, et ta võib panna toime

isikuvastaseid ründeid. Ekspertiisiakti kirjeldavast osast (millele saab alates 1. septembrist 2011

KrMS § 63 lg 1 kohaselt tugineda) nähtub, et V. Š. on plaaninud tappa oma korteris oleva kirvega

naabri ja läinud tööle noaga, sest kolleegid tundusid talle pahatahtlikud. V. Š. ohtlikkusele viitab

seegi, et ta ei saa aru oma haiguse tõsidusest (st tema haiguskriitika on puudulik).

21. Eeltoodud järeldust ei muuda ka kaitsja osutatud asjaolu, et tsiviilkohus lõpetas V. Š. tahtest

olenematu ravi. Esiteks ei lange psühhiaatrilise abi seaduse § 11 järgse tahtest olenematu vältimatu

psühhiaatrilise abi kohaldamise eeldused tsiviilkohtumenetluse seadustiku 54. peatüki alusel täpselt

kokku KarS § 83 järgse psühhiaatrilise sundravi kohaldamise tingimustega. Kriminaalkolleegium on

leidnud, et mõningad erisused on tuletatavad mh sellest, et psühhiaatrilise abi seaduse regulatsioonist

lähtuvalt võib isiku tahtest olenematu psühhiaatrilise abi kohaldamise menetluse alustada ka siis, kui

isik pole veel jõudnud teiste isikute elu või tervist kahjustaval viisil käituda (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi määrus asjas nr 3-1-1-121-12, p 12.2). Teiseks aga on menetlejad lähtunud

praegu teistsugusest tõendikogumist võrreldes sellega, millele rajas 20. märtsi 2015. a tahtest

olenematu ravi kohaldamise lõpetamise määruse Tartu Maakohus. Näiteks on kohtud hinnanud

käesolevas kriminaalasjas ka 3. veebruari 2015. a ekspertiisiakti.

IV

22. Määruskaebuses vaidlustati muu hulgas ka ringkonnakohtu otsustust jätta KrMS § 187 lg-st 2

lähtuvalt menetluskulud V. Š. kanda. Riigikohus on varem määruskaebemenetluse kulusid

psühhiaatrilise sundravi kohaldamise asjas käsitlenud kriminaalasjas nr 3-1-1-80-15

tehtud 11. novembri 2015. a määruses. Selles määruses leidis kriminaalkolleegium, et kui

menetlusosaline vaidlustab kriminaalmenetluse lõpetamise määruse määruskaebe korras, tuleb

edasises menetluses võtta aluseks määruskaebemenetluse sätted, sh menetluskulude osas.

Süüdimatult isikult menetluskulude väljamõistmise osas menetlusseadus erisusi ette ei näe.

Ringkonnakohus on seega jätnud õigustatult KrMS § 187 lg 2 esimese lause alusel kaitsjatasu

summas 144 eurot V. Š. kanda.

V

23. Määruskaebuses leiti sedagi, et KrMS § 390 lg 5 kolmas lause on vastuolus põhiseaduse § 15 lg-

ga 1 ja § 24 lg-ga 5, kuna see piirab ebaproportsionaalselt isiku kohtusse pöördumise õigust.

Kolleegium selgitab, et põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses kontrollitakse sellise sätte

põhiseaduspärasust, mis on konkreetse kohtuasja lahendamisel asjasse puutuv (põhiseaduslikkuse

järelevalve kohtumenetluse seaduse § 14 lg 2). Asjasse puutuv on säte, mis on kohtuasja

lahendamisel otsustava tähtsusega ning mille põhiseadusvastasuse ja kehtetuse korral peaks kohus

otsustama teisiti kui selle põhiseaduspärasuse korral (vt nt Riigikohtu üldkogu 6. jaanuari 2015. a

otsus asjas nr 3-4-1-18-14, p 44). Praeguses asjas vastas V. Š. kaitsja esitatud määruskaebus

KrMS § 390 lõike 5 kolmandas lauses sätestatud tingimustele ja Riigikohus võttis määruskaebuse

menetlusse. Seega ei mõjuta KrMS § 390 lg 5 kolmanda lause väidetav põhiseadusvastasus

käesolevas asjas tehtavat lahendit ning see säte ei ole praegusel juhul põhiseaduslikkuse järelevalve

kohtumenetluse seaduse tähenduses asjasse puutuv. Seetõttu jätab kolleegium läbi vaatamata kaitsja

taotluse tunnistada psühhiaatrilise sundravi asjades KrMS § 390 lg 5 kolmandas lauses sisalduv

piirang põhiseadusvastaseks.

VI

24. Lähtudes eeltoodust, saab kriminaalmenetluse lõpetamist KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel ja V. Š.

suhtes KarS § 86 lg 1 alusel sundravi kohaldamist pidada lõppjäreldusena õigeks. Võttes arvesse

vaidlustatud kohtumääruses ilmnenud ekslikke järeldusi, muudab Riigikohtu kriminaalkolleegium

KrMS § 390 lg-st 1 ning § 361 lg 1 p-st 3 juhindudes ringkonnakohtu määruse põhiosa, jättes

ringkonnakohtu määrusest välja V. Š. poolt õigusvastase teo toimepanemise kohta esitatud põhistused

koosseisueksimust ja teo kõrvaltagajärge puudutavas osas. Muus osas tuleb ringkonnakohtu määrus

jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

VII

25. V. Š. kaitsja on esitanud taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks summas 120 eurot, sh

käibemaks 20 eurot. Taotluse kohaselt on kriminaalasja materjaliga tutvumiseks ja määruskaebuse

koostamiseks kulutatud aega 5 pooltundi. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on taotlus põhjendatud ja

see tuleb riigi õigusabi seaduse § 21 lg 3, § 23 lg 1 ning § 22 lg 6 ja Eesti Advokatuuri juhatuse

15. detsembri 2009. a otsuse "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused,

maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja

kord" punktide 2, 23 ja 24 alusel rahuldada. KrMS § 187 lg-st 2 ja § 175 lg 1 p-st 4 lähtudes tuleb

eespool nimetatud menetluskulu välja mõista V. Š-lt.

(allkirjastatud digitaalselt)