3-2-1-181-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-181-15

Otsuse kuupäev

Tartu, 13. aprill 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

OÜ Autorollo (pankrotis) pankrotihaldurite Martin Krupi

(Krupp) ja Katrin Prüki (Prükk) hagi Rain Rosimannuse

(Rosimannus), Siim Roode, OÜ Roode & Partnerid,

NJORD Advokaadibüroo OÜ (endine ärinimi MAQS Law

Firm Advokaadibüroo OÜ) ja Keit Pentus-Rosimannuse

vastu kahjuhüvitise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 30. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas

nr 2-12-50785

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Autorollo (pankrotis) pankrotihaldurite Martin Krupi ja

Katrin Prüki kassatsioonkaebus, Rain Rosimannuse

kassatsioonkaebus, Siim Roode kassatsioonkaebus, NJORD

Advokaadibüroo OÜ kassatsioonkaebus ja Keit Pentus-

Rosimannuse kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

OÜ Autorollo (pankrotis) pankrotihaldurite Martin Krupi ja

Katrin Prüki kassatsioonkaebuse hind 579 906 eurot 54 senti,

Rain Rosimannuse kassatsioonkaebuse hind 198 491 eurot

59 senti, Siim Roode kassatsioonkaebuse hind 173 936 eurot

55 senti, NJORD Advokaadibüroo OÜ kassatsioonkaebuse

hind 227 680 eurot 84 senti ja Keit Pentus-Rosimannuse

kassatsioonkaebuse hind 198 491 eurot 59 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja OÜ Autorollo (pankrotis) pankrotihaldurid Martin

Krupp ja Katrin Prükk, esindajad vandeadvokaadid Olavi-Jüri

Luik ja Urmas Ustav

Kostja Rain Rosimannus, esindajad vandeadvokaadid Arne

Ots ja Marika Kütt

Kostja Siim Roode, esindajad vandeadvokaadid Andres Aavik

ja Yulia Klyukach

Kostja NJORD Advokaadibüroo OÜ, esindajad

vandeadvokaadid Marit Toom ja Madis Saar

Kostja Keit Pentus-Rosimannus, esindaja vandeadvokaat

Toomas Vaher

Kolmas isik ERGO Insurance SE

Kolmas isik Tiit Pohl

Kolmas isik Janos Sillamaa

Asja läbivaatamise kuupäev

22. veebruar 2015. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 30. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-50785

alltoodud osades.

1.1. Osas, millega ringkonnakohus tühistas Harju Maakohtu 27. juuni 2014. a otsuse samas

tsiviilasjas osas, millega maakohus jättis rahuldamata OÜ Autorollo (pankrotis)

pankrotihaldurite Martin Krupi ja Katrin Prüki esimese nõude (AutoHills OÜ asutamisest

tuleneva kahju hüvitamise nõude) Keit Pentus-Rosimannuse vastu täielikult ning Rain

Rosimannuse, Siim Roode ja NJORD Advokaadibüroo OÜ vastu osaliselt ehk 43 765 euro

26 sendi ulatuses, ja tegi selles osas uue otsuse, millega mõistis Keit Pentus-Rosimannuselt

OÜ Autorollo (pankrotis) pankrotihaldurite Martin Krupi ja Katrin Prüki kasuks välja

163 817 eurot 67 senti ning viivise ja Rain Rosimannuselt, Siim Roodelt ja NJORD

Advokaadibüroo OÜ-lt 43 765 eurot 26 senti ning viivise.

1.2. Osas, millega ringkonnakohus jättis muutmata p-s 1.1. nimetatud maakohtu otsuse osas,

millega maakohus rahuldas OÜ Autorollo (pankrotis) pankrotihaldurite Martin Krupi ja

Katrin Prüki esimese nõude (AutoHills OÜ asutamisest tuleneva kahju hüvitamise nõude)

Rain Rosimannuse, Siim Roode ja NJORD Advokaadibüroo OÜ vastu ning millega

maakohus mõistis Rain Rosimannuselt, Siim Roodelt ja NJORD Advokaadibüroo OÜ-lt

OÜ Autorollo (pankrotis) pankrotihaldurite Martin Krupi ja Katrin Prüki kasuks

solidaarselt välja 120 052 eurot 41 senti ning viivise.

1.3. Osas, millega ringkonnakohus jättis muutmata p-s 1.1 nimetatud maakohtu otsuse osas,

millega maakohus rahuldas OÜ Autorollo (pankrotis) pankrotihaldurite Martin Krupi ja

Katrin Prüki neljanda nõude (OÜ Autorollo võlgnike võlgade kolmandatele isikutele

tasumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude) ning mõistis Siim Roodelt ja NJORD

Advokaadibüroo OÜ-lt OÜ Autorollo (pankrotis) pankrotihaldurite Martin Krupi ja Katrin

Prüki kasuks solidaarselt välja 17 954 eurot 75 senti ning viivise.

1.4. Osas, millega ringkonnakohus jättis muutmata p-s 1.1 nimetatud maakohtu otsuse osas,

millega maakohus rahuldas OÜ Autorollo (pankrotis) pankrotihaldurite Martin Krupi ja

Katrin Prüki viienda nõude (OÜ Autorollo vara kõrvaldamisest tuleneva kahju hüvitamise

nõude) ning mõistis Siim Roodelt ja NJORD Advokaadibüroo OÜ-lt OÜ Autorollo

(pankrotis) pankrotihaldurite Martin Krupi ning Katrin Prüki kasuks solidaarselt välja

6135 eurot 52 senti ja viivise.

1.5. Osas, millega ringkonnakohus jaotas menetluskulud.

Saata asi resolutsiooni p-des 1.1-1.5 nimetatud tühistatud osades uueks läbivaatamiseks

Tallinna Ringkonnakohtule.

2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 30. juuni 2015. a otsus ja Harju Maakohtu 27. juuni

2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-50785 osas, millega kohtud osaliselt rahuldasid ja osaliselt

jätsid rahuldamata OÜ Autorollo (pankrotis) pankrotihaldurite Martin Krupi ja Katrin Prüki

hagi kõigi nõuete osas OÜ Roode & Partnerid vastu. Lõpetada eelnimetatud osas menetlus.

3. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 30. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-50785 muutmata

alltoodud osades.

3.1. Osas, millega ringkonnakohus jättis muutmata p-s 1.1 nimetatud maakohtu otsuse osas,

millega maakohus jättis OÜ Autorollo (pankrotis) pankrotihaldurite Martin Krupi ja Katrin

Prüki teise nõude (OÜ Autorollo kassa puudujäägist tuleneva kahju hüvitamise nõude) Rain

Rosimannuse, Siim Roode, NJORD Advokaadibüroo OÜ ja Keit Pentus-Rosimannuse vastu

täies ulatuses rahuldamata.

3.2. Osas, millega ringkonnakohus jättis muutmata p-s 1.1 nimetatud maakohtu otsuse osas,

millega maakohus jättis OÜ Autorollo (pankrotis) pankrotihaldurite Martin Krupi ja Katrin

Prüki kolmanda nõude (OÜ Autorollo pankrotimenetluse blokeerimisest tuleneva kahju

hüvitamise nõude) Rain Rosimannuse ja Keit Pentus-Rosimannuse vastu täies ulatuses

rahuldamata.

3.3. Osas, millega ringkonnakohus jättis muutmata p-s 1.1 nimetatud maakohtu otsuse osas,

millega maakohus jättis OÜ Autorollo (pankrotis) pankrotihaldurite Martin Krupi ja Katrin

Prüki neljanda nõude (OÜ Autorollo võlgnike võlgade kolmandatele isikutele tasumisest

tuleneva kahju hüvitamise nõude) Rain Rosimannuse ja Keit Pentus-Rosimannuse vastu

täies ulatuses ning Siim Roode ja NJORD Advokaadibüroo OÜ vastu osaliselt (6055 euro

83 sendi ulatuses) rahuldamata.

3.4. Osas, millega ringkonnakohus jättis muutmata p-s 1.1 nimetatud maakohtu otsuse osas,

millega maakohus jättis OÜ Autorollo (pankrotis) pankrotihaldurite Martin Krupi ja Katrin

Prüki viienda nõude (OÜ Autorollo vara kõrvaldamisest tuleneva kahju hüvitamise nõude)

Keit Pentus-Rosimannuse vastu täies ulatuses rahuldamata ning Siim Roode ja NJORD

Advokaadibüroo OÜ vastu osaliselt ehk 18 513 euro 46 sendi ulatuses ning Rain

Rosimannuse vastu samuti osaliselt ehk 24 488 euro 98 sendi ulatuses rahuldamata.

3.5. Osas, millega ringkonnakohus tühistas p-s 1.1 nimetatud maakohtu otsuse osas, millega

maakohus rahuldas OÜ Autorollo (pankrotis) pankrotihaldurite Martin Krupi ja Katrin

Prüki kolmanda nõude (OÜ Autorollo pankrotimenetluse blokeerimisest tuleneva kahju

hüvitamise nõude) Siim Roode ja NJORD Advokaadibüroo OÜ vastu ning mõistis Siim

Roodelt ja NJORD Advokaadibüroo OÜ-lt OÜ Autorollo (pankrotis) pankrotihaldurite

Martin Krupi ning Katrin Prüki kasuks solidaarselt välja 9784 eurot 11 senti ja viivise, ning

tegi selles osas uue otsuse, millega jättis hagi selles osas rahuldamata.

3.6. Osas, millega ringkonnakohus tühistas p-s 1.1 nimetatud maakohtu otsuse osas, millega

maakohus rahuldas OÜ Autorollo (pankrotis) pankrotihaldurite Martin Krupi ja Katrin

Prüki viienda nõude (OÜ Autorollo vara kõrvaletoimetamisest tuleneva kahju hüvitamise

nõude) Rain Rosimannuse vastu ja mõistis Rain Rosimannuselt OÜ Autorollo (pankrotis)

pankrotihaldurite Martin Krupi ning Katrin Prüki kasuks välja 160 eurot ja viivise, ning

tegi selles osas uue otsuse, millega jättis hagi selles osas rahuldamata.

4. Jätta OÜ Autorollo (pankrotis) pankrotihaldurite Martin Krupi ja Katrin Prüki

kassatsioonkaebus rahuldamata. Rain Rosimannuse ja NJORD Advokaadibüroo OÜ

kassatsioonkaebused rahuldada täielikult, Siim Roode ja Keit Pentus-Rosimannuse

kassatsioonkaebused rahuldada osaliselt.

5. Tagastada Rain Rosimannuse kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon Rain Rosimannusele,

Siim Roode kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon Aavik ja Partnerid Advokaadibüroo OÜ-le,

NJORD Advokaadibüroo OÜ kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon NJORD

Advokaadibüroo OÜ-le ja Keit Pentus-Rosimannuse kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon

Keit Pentus-Rosimannusele. Arvata OÜ Autorollo (pankrotis) pankrotihaldurite Martin Krupi

ja Katrin Prüki kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ Autorollo (pankrotis, Autorollo) pankrotihaldur (hageja) esitas 3. detsembril 2012 Harju

Maakohtule hagi Rain Rosimannuse (kostja I), Siim Roode (kostja II), OÜ Roode & Partnerid

(kostja III), NJORD Advokaadibüroo OÜ (endine ärinimi MAQS Law Firm Advokaadibüroo OÜ,

kostja IV), Keit Pentus-Rosimannuse (kostja V) ja Väino Pentuse vastu, milles palus mõista kostjatelt

solidaarselt välja kahjuhüvitise ja viivise.

Hageja esitas kõigi kostjate vastu solidaarselt viis erinevatest asjaoludest tulenevat kahju hüvitamise

nõuet. Esiteks palus hageja mõista välja 176 600 euro suuruse kahjuhüvitise ja hagi esitamise ajaks

sissenõutavaks muutunud viivise 36 107 eurot 7 senti. Teise nõude rahuldamiseks palus hageja mõista

välja 220 889 euro 65 sendi suuruse kahjuhüvitise ja sissenõutavaks muutunud viivise 41 386 eurot

9 senti. Kolmandaks palus hageja mõista välja 9784 eurot 11 senti ja sissenõutavaks muutunud

viivise 1324 eurot 94 senti. Neljanda nõude rahuldamiseks palus hageja mõista välja 24 010 eurot

58 senti ja sissenõutavaks muutunud viivise 4850 eurot 96 senti. Viiendaks palus hageja mõista välja

24 648 eurot 98 senti ja sissenõutavaks muutunud viivise 3829 eurot 50 senti. Lisaks palus hageja

mõista kõigilt põhinõuetelt välja ka alates 1. detsembrist 2012 viivise seadusjärgses määras kuni

kohustuse täitmiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostjate kanda. Harju Maakohus jättis

12. aprilli 2013. a määrusega hagi V. Pentuse vastu läbi vaatamata, kuna sama nõue oli esitatud ka

V. Pentuse pankrotimenetluses ja pankrotimenetlus lõppes raugemisega.

Hagiavalduse kohaselt võtsid kostjad 2010. a aprillis enda kontrolli alla OÜ Autorollo (Autorollo) ja

asusid seda faktiliselt juhtima. Kostjate eesmärk oli muuta Autorollo varatuks. Selleks palkasid

kostja I ja kostja V vandeadvokaadist kostja II, kelle tööandja oli kostja IV. Õigusabileping kostja IV

ja Autorollo vahel sõlmiti 22. aprillil 2010. Kostjad mõjutasid kostja II juhtimisel Autorollo juhatuse

liiget V. Pentust tegema õigusvastaseid tehinguid, mille tulemusel muutus Autorollo varatuks.

Kostja II kasutas kahju tekitamiseks tema 100%-ise kontrolli all olevat kostjat III, kes sai alates

26. aprillist 2010 V. Pentuse asemel Autorollo ainuosanikuks. Osaniku vahetust nõustas

kostja II. Lisaks advokaadi palkamisele andsid kostjad I ja V Autorollo raamatupidajale korraldusi ja

tegid ülekandeid. 29. märtsil 2011 kuulutati välja Autorollo pankrot. Kuna kostjad tegutsesid grupina,

siis ei ole iga gruppi kuuluva isiku tegevus oluline, sest nende ühine eesmärk ja tahe on omistatav

igale grupiliikmele. Seega ei ole oluline ka iga kostja tegevuse põhjuslik seos kahju tekkimisega.

Alternatiivselt leidis hageja, et on olemas ka seosed iga kostja käitumise ja kahju vahel.

Hageja esimene nõue on Autorollole OÜ AutoHills (AutoHills) asutamisega tekitatud kahju

hüvitamise nõue. AutoHillsi asutamisega tekitati Autorollole 176 600 euro suurune kahju järgmiste

toimingutega. Kõigepealt asutasid Autorollo ja OÜ Kiili Autoveod (KA) 17. mail 2010 AutoHillsi,

mille osakapital (40 000 krooni) kuulus võrdsetes osades asutajatele. KA tasus oma osa eest rahaga,

Autorollo aga mitterahalise sissemaksega, mille esemeks olid neli MAN veokit ja üheksa Krone

haagist. Vara väärtuseks hinnati 136 131 eurot 81 senti, kuid selle tegelik väärtus oli 176 600 eurot.

17. juunil 2010 panditi Autorollole kuuluv AutoHillsi osa fiktiivsete nõuete tagamiseks Renaldo

Invest OÜ (Renaldo) kasuks ja 22. novembril 2010 sõlmitud müügilepingu alusel võõrandati

panditud osa Renaldole. Osa ostuhind oli 200 000 krooni ja Renaldo tasus selle tasaarvestusega.

Seejärel kasutas AutoHillsi teine osanik KA ostueesõigust ja omandas eelnimetatud osa. Nende

tehingute tõttu jäi Autorollo lõpuks ilma nii sõidukitest kui ka osalusest AutoHillsis. Tegu oli tahtliku

heade kommete vastase käitumisega.

Kostjad leppisid ühiselt kokku AutoHillsi asutamises, et viia vara maksejõuetust Autorollost välja.

Kostjad I ja V olid elukaaslased, seega võib eeldada, et nad arutasid omavahel läbi nii AutoHillsi

asutamise, veokite ja haagiste üleandmise kui ka osa pantimise ja võõrandamise Renaldole.

AutoHillsi osa pantimine Renaldo kasuks oli fiktiivne, sest tagatavat nõuet ei olnud. Kostja II esindas

AS-iga Nordea Finance Estonia (Nordea) suheldes korraga Autorollot, Renaldot ja V. Pentust, aidates

viimasel vabaneda käenduslepingust Nordea ees. Seega tegutses kostja II huvide konfliktis ja rikkus

Autorolloga sõlmitud kliendilepingut. AutoHillsi asutamise otsuse tegi Autorollo ainuosanik

kostja III, kes vastutab kahju eest osanikuna äriseadustiku (ÄS) § 188 lg 1 alusel. Kuna kostja III

juhatuse liige oli kostja II, siis tegutses kostja III tahtlikult. Osanik võib vastutada osaühingu ees ka

ÄS § 1671 alusel. Lisaks rikkus kostja III tahtlikult ÄS § 176, sest teadis, et ühing on maksejõuetu.

Kostja III pidanuks määrama V. Pentuse asemele uue juhatuse liikme, kui V. Pentus oli haiglas ja

ülejäänud juhatuse liikmed (Tiit Pohl ja Janos Sillamaa) ei täitnud oma kohustusi.

Autorollo vara kõrvaldamist organiseerisid ja korraldasid ka kostjad I ja V, kes kasutasid ära oma

mõju V. Pentusele. Nende vastutust ei välista see, et nad olid V. Pentuse lähedased, sest ka lähedaste

abistamiseks ei või teha õigusvastaseid tegusid. Alternatiivselt võis kostjatel I ja V olla sõlmitud

Autorolloga käsundusleping ja nad võivad vastutada käsundisaajatena selle eest, et nad ei käitunud

Autorollo suhtes lojaalselt ega ilmutanud vajalikku hoolsust. Kostjad II ja IV vastutavad Autorollo

ees nii mõjutajatena ÄS § 1671 alusel kui ka õigusabilepingu rikkumise tõttu. Nad tegutsesid huvide

konfliktis ja eelistasid Autorollo huvidele V. Pentuse ning kostjate I ja V huve. Renaldo

arvelduskonto kaudu kanti kostja II kontrolli all oleva kostja III arvelduskontole üle

sularahaautomaatidest välja võetud Autorollole kuuluv raha. Seega omastas kostja II Autorollo raha.

Kostjad olid faktilised ühingujuhid ja oleksid pidanud tagama, et Autorollo vara säiliks. Faktiliste

ühingujuhtidena ei käitunud kostjad korraliku ettevõtja hoolsusega.

Hageja teine nõue tulenes Autorollo kassa puudjäägist. Seisuga 19. aprill 2010 pidi dokumentide

kohaselt kassas olema 220 889 eurot 65 senti sularaha, kuid pankroti väljakuulutamise ajal seda raha

enam kassas ei olnud. Kostjad koostasid kassa puudjäägi varjamiseks fiktiivsed laenulepingud.

Kolmanda nõudena palus hageja mõista kostjatelt välja kahjuhüvitise 9784 eurot 11 senti. Kostjad

tekitasid eelnimetatud kahju sellega, et blokeerisid Autorollo pankrotimenetluse. Esimese

pankrotiavalduse esitas võlausaldaja 12. mail 2010. Autorollot esindas menetluses kostja IV töötaja,

kes väitis kohtule esitatud vastuses, et võlgnik on jätkuvalt tegutsev ja suudab kohustusi täita.

Tegelikult oli Autorollo juba siis maksejõuetu, kuid kohus ei algatanud pankrotimenetlust. Autorollo

esindaja ei oleks tohtinud pankrotiavaldusele vastu vaielda, teades, et äriühing on tegelikult

maksejõuetu. Pankrotimenetluse blokeerimise ajal vähenes Autorollo omakapital 9784 euro 11 sendi

võrra. Kahjuna saab käsitada ka võlausaldajate viivisenõude suurenemist Autorollo vastu

ajavahemikus 25. juunist 2010 kuni 29. märtsini 2011 ehk ajast, mil tulnuks pankrot välja kuulutada,

kuni ajani, mil pankrot tegelikult välja kuulutati. Kostjad tegutsesid pankrotiavaldusele vastu

vaidlemisel kooskõlastatult eesmärgiga välistada tagasivõitmise nõuete esitamine ja teha

võlausaldajate nõuete rahuldamine keerulisemaks. Kostjal II oli koos kostjaga III kohustus otsustada

pankrotiavalduse esitamine. V. Pentus oli kostjate mõju all ja lähtus tegutsemisel vaid sellest infost,

mida kostjad talle edastasid. Lisaks olid kostjad faktilised ühingujuhid, kes teadsid maksejõuetusest

ja oleksid seega pidanud ise esitama Autorollo pankrotiavalduse.

Hageja neljas nõue tulenes sellest, et kostjad korraldasid Autorollo võlgnike võlgade tasumise

Autorollo asemel Rendaldole ja Aaloe Kinnisvara OÜ-le (Aaloe). Autorollol olid nõuded kolmandate

isikute vastu, kostjad aga korraldasid nõuete alusetu loovutamise Renaldole ja Aaloele. Seejärel tasus

võlgnik Arco Transport OÜ (Arco) ühe võla ehk 15 300 eurot 45 senti ja teise võla ehk 4686 eurot

(kokku 19 986 eurot 45 senti) Autorollo asemel Renaldole ja Aaloele. Võlgnik TranTec OÜ (Trantec)

tasus 4024 euro 13 sendi suuruse võla Renaldole. Osa sellest rahast kanti üle kostjale III ja võeti

sularahas välja. Niimoodi kõrvaldasid kostjad kokku 24 010 eurot 58 senti.

Ka selles episoodis tegutsesid kostjad ühiselt Autorollo faktiliste juhtide ja mõjutajatena. Nad oleksid

pidanud tagama Autorollo vara säilimise, kuid ei taganud. Kostjad II ja IV vastutavad kahju eest ka

advokatuuriseaduse (AdvS) § 55 lg 3 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 620 lg 1 alusel. V. Pentus kirjutas

nõuete loovutamise lepingutele alla kostjate I ja V mõjutusel, sest V. Pentusele edastasid

informatsiooni ainult nemad. Kostja II koostas nõude loovutamise dokumendid, kuigi ta pidi teadma,

et nõuete loovutamiseks ei olnud alust. Dokumendid koostati V. Pentuse käsundita. Kostja II rikkus

kliendilepingut ja kostjaga solidaarselt vastutab ka kostja IV kui advokaadibüroo. Kostja III vastutab

selle kahju eest, kuna ei esitanud õigel ajal pankrotiavaldust.

Hageja viies nõue tuleneb Autorollo vara kõrvaldamisest järgmiste toimingutega. Esiteks võõrandas

Autorollo 28. mail 2010 kaks Krone haagist hinnaga 6135 eurot 52 senti. Haagiste müügiarved käskis

koostada kostja I. Müügihind lasti tasuda Renaldole, kust see kanti edasi kostjale III. Kuna kostja I

korraldas arvete koostamist, pidi ta korraldama ka raha ülekandmise Renaldole. Teiseks müüs

Autorollo Ford Tourneo vaid päev pärast kohtule pankrotiavalduse esitamist kostja V venna

bändikaaslasele. Kostja I käis Autorollo kontoris ja viis ära sülearvuti ja monitori. Kõrvaldati ka

veokite jälgimissüsteem F-Track, mille eest Autorollo oli tasunud liisingumaksed ja mille omand oli

talle üle läinud. Faktiliste ühingujuhtidena oleksid kostjad pidanud tagama äriühingu vara säilimise.

Kostjad vastutavad ka selle kahju eest nii mõjutajate kui ka faktiliste juhtidena. Kokku tekitati

eelnimetatud toimingutega kahju 24 648 eurot 98 senti.

2. Kostja I ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle teda puudutavas osas läbi vaatamata või

rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Kostja I ei ole kunagi olnud Autorollo osanik, juhtorgani liige ega juhatuse variliige. V. Pentus palus

aidata tal leida Autorollole nõustaja, kuna ühing oli keerulises majanduslikus olukorras ja ülejäänud

kaks juhatuse liiget ei soovinud probleemidega tegeleda. Seejärel sattus V. Pentus raskes seisundis

haiglasse ja kostja I pöördus vandeadvokaadist kostja II poole, kes nõustus Autorollo seisu üle

vaatama ja ühingut nõustama. Kostja IV ja Autorollo sõlmisid kliendilepingu, millele kirjutas alla

V. Pentus. Kostja I aitas üksnes vahendada infot V. Pentuse, teiste juhatuse liikmete, kostja II ja

raamatupidaja vahel. Kostja I tegi kõike V. Pentuse teadmisel ja korraldusel.

Kostja I ei olnud seotud AutoHillsi asutamisega. Samuti ei ole hageja tõendanud, et AutoHillsi

asutamisega tekkis Autorollole üldse mingi kahju. AutoHillsi asutamise eesmärk oli jätkata Autorollo

majandustegevust. Autod anti AutoHillsile üle mitterahalise sissemaksena, sest nii sai neid kasutada

rahvusvahelisteks vedudeks. Autorollol endal ei olnud rahvusvaheliste vedude luba, ent teisel

osanikul, KA-l oli luba olemas. AutoHillsi kaudu sai Autorollo seda luba kasutada.

Kostja I ja Autorollo vahel ei olnud käsunduslepingut. Sellist lepingut ei saa lugeda sõlmituks

vaikimise või tegevusetusega. Lisaks on hageja väited vastuolulised, sest kostjad ei saanud samal ajal

V. Pentust mõjutada ja tegutseda käsunduslepingu alusel. Autorollot juhtisid kogu aeg ühingu

juhatuse liikmed. Kõigile tehingutele kirjutas alla V. Pentus. Ka väidetavate fiktiivsete laenulepingute

sõlmimisega ei ole kostjal I mingit seost. Jääb ebaselgeks, kuidas sai fiktiivsete laenulepingutega

tekkida Autorollole kahju. Samuti on tõendamata kostja I seos pankrotiavalduse esitamata jätmise,

nõuete loovutamise ja vara kõrvaldamisega. Kostja I ei olnud seotud nende äriühingutega, kellele

Autorollo asemel tasuti.

3. Kostja II ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle teda puudutavas osa läbi vaatamata või

rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Kostja II on vandeadvokaat, kes osutas Autorollole õigusabi. Advokaat kui professionaalne nõustaja

ei saa olla juhatuse variliige ega vastutada äriühingust kliendi ees ühingu mõjutajana. Advokaat saab

kliendi ees vastutada vaid kliendilepingu rikkumise korral, kuid kostja II ei ole kliendilepingut

rikkunud. Kostja II küsis infot ja andis juhiseid vaid Autorolloga sõlmitud kliendilepingu raames ning

kliendi juhiste kohaselt. AutoHills asutati kliendi juhiste järgi ja selle osa panditi tegelikult

olemasoleva nõude tagatisena. Kõik tehingud allkirjastas V. Pentus, kes kiitis tehingud heaks. Keegi

ei mõjutanud V. Pentust. AutoHillsi asutamise eesmärk oli Autorollo omakapitali seisu parandamine,

seda tehti Nordea nõudmisel. Õigusteenuse eest kostja II Autorollole arveid ei esitatud ja aru andis ta

suuliselt V. Pentusele. Kostja II ei ole tegutsenud huvide konfliktis.

Hageja esimesest kahjunõudest tuleb VÕS § 127 lg 5 järgi igal juhul maha arvata AutoHillsi osa

müügist saadud 200 000 krooni ehk 12 782 eurot 30 senti. Lisaks täitis AutoHills 43 765 euro

36 sendi suuruse Autorollo kohustuse Nordea vastu ja ka see summa tuleb hageja nõudest maha

arvata.

Kostja II ei ole seotud väidetavate fiktiivsete laenulepingute ega kassa puudujäägiga. Lisaks on

laenulepingud tagasivõidetavad. Autorollo nõuded kolmandate isikute vastu panditi olemasolevate

laenude tagatisena ja Autorollole ei ole nõuete kolmandatele isikutele tasumisega kahju tekkinud.

Nõuete tasumise kolmandatele isikutele otsustas V. Pentus. Samuti ei ole kostja II seotud sülearvuti,

monitori, jälgimissüsteemi, haagiste ega auto väidetava kõrvaldamisega. Hageja ei ole tõendanud,

millised asjad üldse kaduma läksid. Lisaks olid eelnimetatud asjad 2010. a juba amortiseerunud.

Haagiste ostuhinna tasumisega Renaldole täideti Autorollo kohustus ja sellest ei saanud Autorollole

kahju tekkida. Haagised võõrandati turuväärtusega. Kostja II ei pidanud kliendilepingu alusel tagama,

et Autorollo vara säiliks.

Hagejal on õigus nõuda viivist üksnes alates hagi esitamisest, sest VÕS § 113 lg-st 2 tulenevalt

arvestatakse viivist ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas hagi.

4. Kostja III ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle teda puudutavas osas läbi vaatamata või

rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Juriidiline isik ei saa olla juhatuse variliige. ÄS § 1671 järgi saab osaühingu üle mõju omav isik olla

ainult füüsiline isik. Lisaks ei saa kostja III kui Autorollo osanik mõjutajana üldse vastutada.

Osanikul ei ole käibekohustust tegutseda võlausaldajate huvides.

Osaniku otsus asutada tütarühing ei saanud emaühingule kahju tekitada. Osanik võib vastutada otsuse

tegemisega süüliselt tekitatud kahju eest, kuid hageja ei ole tõendanud kostja süüd. AutoHillsi

asutamise eesmärk ei olnud ühingut varatuks muuta, vaid jätkata majandustegevust olukorras, kus

Autorollo tegevus oli varasemate halbade tehingute tagajärjel oluliselt raskendatud. Kui Autorollo

osa müügileping oli näilik tehing, siis ei saa kostja III osanikuna üldse vastutada. Mitterahalise

sissemaksena AutoHillsile üle antud sõidukite ja haagiste õige väärtus oli 136 132 eurot 80 senti.

Kahjunõuet tuleb vähendada 56 547 euro 66 sendi võrra.

Kassa puudujäägist tuleneva nõude kohta leidis kostja III, et pole tõendatud, et see summa oleks

2010. a mais Autorollo kassas olemas olnud. Pankrotimenetluse blokeerimisest tuleneva nõude puhul

tuleb arvestada, et omakapitali vähenemine ei ole kahju, kahju saab olla vaid ühingu vara

vähenemine. Hageja neljanda nõude puhul on ebaselge, kuidas sai laenulepingust tuleneva kohustuse

täitmine tekitada hagejale kahju. Viienda nõude puhul ei ole hageja tõendanud arvuti, monitori ja

jälgimissüsteemi harilikku väärtust ega omandit. Haagiste ostuhinna tasumisega kolmandale isikule

täideti Autorollo kohustus võlausaldaja vastu ja kahju ei tekitatud. Ford Tourneo müügihind vastas

turuhinnale.

Lisaks leidis kostja III, et hagi esitamisele eelneva aja eest ei või hageja viivist nõuda.

5. Kostja IV ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle teda puudutavas osas läbi vaatamata või

rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Mõjutaja vastutuse kohaldamisel peab hageja iga konkreetse nõude puhul tõendama, et kostjad

mõjutasid V. Pentust just seoses selle nõude asjaoludega Autorollole kahjulikult käituma. Hageja ei

ole seda aga tõendanud. Nõude rahuldamiseks ei piisa sellest, et kostjad suhtlesid omavahel Autorollo

teemal. Kostja IV nõustas Autorollot AutoHillsi asutamise asjus kliendi juhiste kohaselt. Ta ei ole

kliendilepingut rikkunud ega Autorollole kahju tekitanud. ÄS § 1671 ei ole kohaldatav, kui lähedased

tulevad pereliikmele haiguse ajal appi. Mõjutamine ÄS § 1671 järgi tähendab, et juhatuse liikmel on

võimalik käituda vaid nii, nagu mõjutaja soovib. Vara ei läinud AutoHillsi asutamisel Autorollost

välja vastusoorituseta ja kahju ei tekkinud, sest Autorollo andis AutoHillsile mitterahalise

sissemaksena üle neli veokit ja üheksa haagist ning sai selle eest vastu AutoHillsi osa.

Ka teiste nõuete aspektist ei ole kostja IV kliendilepingut rikkunud ja hageja ei ole selliseid asjaolusid

ka esile toonud. Kõigile vaidlusalustele tehingutele kirjutas alla V. Pentus. Kostja IV ei tegutsenud

huvide konfliktis ega rikkunud lojaalsuskohustust. Advokaat ei pidanud hindama Autorollo juhatuse

juhiste majanduslikke tagajärgi. Kõik lepingud on kehtivad ja seaduslikud. Juhise korraldada osa kui

pandieseme võõrandamine andis klient. Kostja III ei omandanud Autorollo osa õigusabi osutamise

tõttu ja sellest tulenevaid asjaolusid ei saa omistada kostjale IV.

Hageja ei ole tõendanud, et AutoHillsi asutajate sissemaksed ei olnud asutamisel võrdsed, ega ka

seda, milline oli sõidukite ja haagiste tegelik väärtus. Kuna Autorollo sai AutoHillsi 50%-liseks

osanikuks, siis oli osa väärtus vähemalt 68 705 eurot 2 senti. See summa tuleb väidetavast kahjust

maha arvata, nagu ka 41 542 eurot, mille AutoHills tasus Autorollo eest Nordeale, ja 12 782 eurot

33 senti, mille võrra vähenesid pandieseme võõrandamise järel Autorollo kohustused Renaldo vastu.

Hageja saaks seega nõuda maksimaalselt 13 102 euro 46 sendi suurust kahjuhüvitist.

Teise nõude kohta leidis kostja IV, et hageja ei ole välja toonud asjaolusid ega esitanud tõendeid, mis

viitaksid kostja IV seosele kassa puudujäägi või väidetavate fiktiivsete laenulepingutega. Kostja IV ei

vastuta ka kolmanda nõude eest, kuna tema töötaja vaidles pankrotiavaldusele vastu kliendi juhiste

järgi ja kohus tegi lahendi, millest nähtuvalt olid esitatud vastuväited asjakohased.

Neljanda ja viienda nõude puhul ei selgu hagiavaldusest kostja õigusvastane või lepingut rikkuv tegu.

Tõenditest nähtub, et kostja II edastas Autorollo võlgnikele V. Pentuse allkirjastatud teate

nõudeõiguse pantimise kohta. On selgusetu, miks oli teate edastamine õigusvastane või kuidas sai

teate edastamine tekitada ühingule kahju. Hagist ei selgu, kuidas on kostjad seotud sülearvuti,

monitori või jälgimissüsteemi kadumisega. Kahjunõue ei ole tõendatud, sest hageja lähtub

kaotsiläinud esemete soetusmaksumusest, kuid oluline on asjade tegelik väärtus, ja see on teadmata.

Teiseks ei ole kahju osaliselt tekkinudki, sest haagiste ja sõiduki eest tasuti müügihind. Hageja väited,

et kostjad on mõjutanud V. Pentust Autorollo nõudeid kolmandate isikute kasuks pantima või vara

kõrvaldama või müüma, on paljasõnalised. Lisaks on hageja viivisearvestus vale - viivist saab nõuda

üksnes alates hagi esitamisest.

6. Kostja V ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle teda puudutavas osas läbi vaatamata või

rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Kostja V on V. Pentuse tütar ja tema ainus seos Autorolloga oli see, et ta aitas oma isa ja vahendas

infot. Autorollot on kogu aeg juhtinud juhatus, kostja V ei ole Autorollot faktiliselt juhtinud ega

mõjutanud Autorollo juhatust tegema sisulisi majanduslikke otsuseid. Kostja V ei ole seotud ühegi

hageja kirjeldatud kahjujuhtumiga. Tema ja Autorollo vahel ei olnud ka käsunduslepingut. See, et

pereliikmed edastasid V. Pentusele haiglas oleku ajal infot, et anna alust väita, et V. Pentus oli

pereliikmete mõju all. Mõju omamine ÄS § 1671 mõttes tähendab, et isikul on äriühingu suhtes

selline staatus, et äriühingu juhtorgani liikmed on kohustatud talle alluma.

7. Kolmas isik ERGO Insurance SE toetas kostjate II ja IV seisukohti. Kolmandad isikud T. Pohl ja

J. Sillamaa toetasid hageja seisukohti.

8. Harju Maakohus rahuldas 27. juuni 2014. a otsusega hagi kostjate I-IV vastu osaliselt. Kostja V

vastu jättis maakohus hagi täies ulatuses rahuldamata. Kostja V menetluskulud jättis maakohus

hageja kanda, ülejäänud menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

Hageja esimese nõude osaliseks rahuldamiseks mõistis maakohus kostjatelt I-IV solidaarselt välja

135 657 eurot 98 senti, millest 120 052 eurot 41 senti oli põhinõue ja 15 605 eurot 57 senti seisuga

27. juuni 2014 sissenõutavaks muutunud viivis. Hageja teise nõude jättis maakohus täies ulatuses

rahuldamata. Hageja kolmanda nõude (maakohtu otsuse resolutsiooni p-s 5 ekslikult märgitud teise

nõudena) rahuldamiseks mõistis maakohus kostjatelt II ja IV solidaarselt välja 11 056 eurot 34 senti,

millest 9784 eurot 11 senti oli põhinõue ja 1272 eurot 23 senti seisuga 27. juuni 2014 sissenõutavaks

muutunud viivis. Hageja neljanda nõude osaliseks rahuldamiseks mõistis maakohus kostjatelt II ja IV

solidaarselt välja 10 445 eurot 87 senti, millest 9244 eurot 60 senti oli põhinõue ja 1201 eurot 27 senti

seisuga 27. juuni 2014 sissenõutavaks muutunud viivis. Samuti mõistis maakohus hageja neljanda

nõude rahuldamiseks kostjatelt II, III ja IV solidaarselt välja 9843 eurot 5 senti, millest 8710 eurot

15 senti oli põhinõue ja 1132 eurot 90 senti seisuga 27. juuni 2014 sissenõutavaks muutunud viivis.

Hageja viienda nõude osaliseks rahuldamiseks mõistis maakohus kostjalt I hageja kasuks välja

181 eurot 84 senti, millest 160 eurot oli põhinõue ja 21 eurot 84 senti seisuga 27. juuni 2014

sissenõutavaks muutunud viivis. Samuti mõistis maakohus hageja viienda nõude rahuldamiseks

kostjatelt II, III ja IV solidaarselt välja 6933 eurot 31 senti, millest 6135 eurot 52 senti oli põhinõue ja

797 eurot 79 senti seisuga 27. juuni 2014 sissenõutavaks muutunud viivis. Kõigilt rahuldatud

põhinõuetelt mõistis maakohus välja ka alates 28. juunist 2014 kuni täitmiseni viivise VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on ekslik hageja seisukoht, et ÄS § 1671 kohaldamisel ei ole

vaja tõendada iga üksiku kostja tegu ja põhjuslikku seost teo ning väidetava kahju vahel. ÄS § 1671

on kaitsenorm, mille eesmärk on kaitsta osaühingut kahju eest, mille võib juhtorgani liikmeks

mitteolev isik tekitada osaühingule selle juhtorgani liiget mõjutades. Hageja nõue on VÕS § 1045

lg 1 p 7 järgi kahju õigusvastasest tekitamisest tulenev nõue ja hageja peab tõendama iga kostja teo

Autorollo juhatuse liikme õigusvastasel mõjutamisel, sellest teost tuleneva kahju ning põhjusliku

seose kahju ja kostja õigusvastase teo vahel.

Maakohus asus seisukohale, et e-kirjavahetust ja pangaülekandeid, mis hageja arvates tõendavad

seda, et kostjad tegutsesid kahju tekitades vastastikusel kokkuleppel, ei saa seostada ühegi hageja

nõudega ja neist ei saa ka järeldada, et kostjad I ja V oleksid asunud Autorollot igapäevaselt juhtima

või et nad oleksid olnud Autorollo juhatuse variliikmed või tegelikud omanikud. Kostjad soovisid

küll saada ühingu kohta infot ja andsid mõningaid töötajatega seotud korraldusi, kuid seda ei saa

otseselt seostada ühegi hageja nõudega.

Hageja esimene nõue oli AutoHillsi asutamisega seotud kahju hüvitamise nõue ja selle osalist

rahuldamist põhjendas maakohus järgmiselt.

On tuvastatud, et 26. aprillil 2010 sõlmitud müügilepingu alusel omandas kostja III V. Pentuselt

Autorollo 100%-lise osaluse. Osaluse omandamine ei olnud seotud õigusabilepinguga ja kostja II

vande all antud ütlused, et ta omandas osaluse V. Pentuse palvel ning et viimane jäi endiselt n-

ö variomanikuks, ei ole usutavad. Õigusabi osutamiseks ei ole vaja omandada äriühingust kliendi osa.

On tõendatud, et AutoHillsi asutamine oli Autorollole majanduslikult kahjulik tehing, sest asutajate

osalused olid erinevad. Vara väärtus, mille Autorollo andis AutoHillsile asutamisel üle mitterahalise

sissemaksena, oli suurem kui osalus, mille ta AutoHillsis vastu sai. Vara tegelik väärtus üleandmise

ajal oli 176 600 eurot, kuid vastusooritusena saadud AutoHillsi osa nimiväärtus oli vaid 1278 eurot

23 senti. Autorollo 2010. a esimese poolaasta käibedeklaratsioonidest nähtub, et pärast AutoHillsi

asutamist lõppes Autorollo tegevus. Ei ole tõendatud, et Nordea oleks nõudnud, et väljaostetud

liisinguautod tuleb tingimata üle anda AutoHillsile. AutoHillsi asutamise juhis ei tulnud V. Pentuselt,

vaid selle ettepaneku tegi kostja II. Usutav on V. Pentuse kinnitus, et ta ei andnud kostjale II

ülesandeid ja pidas teda Autorollo tegelikuks omanikuks. V. Pentus on õigusteadmisteta isik ja ta ei

saanud anda advokaadile juhiseid keeruliste tehingute tegemiseks, samuti ei osanud ta kohtule

selgitada enda allkirjastatud tehingute tähendust. Arvestades Nordea ja kostja II kirjavahetust, oli

AutoHillsi asutamise tegelik eesmärk vabastada V. Pentus Autorollo liisingulepingutest tulenevate

nõuete käendusest Nordea ees.

Tõenditest nähtub, et AutoHills tegutses vaid ligikaudu aasta, mille jooksul ta tasus Nordeale

liisingulepingutest tuleneva võla. Seejärel võõrandati kõik varem Autorollole kuulunud sõidukid.

Sõidukite võõrandamisest AutoHillsi osanik Autorollo mingit tulu ei saanud ja tähtsust ei ole sellel,

kas AutoHills võõrandas autod turuväärtuse alusel või odavamalt. Kuigi AutoHillsi osa oli panditud

Renaldo kasuks ja pandisumma oli 1 250 000 krooni, on tõendatud vaid see, et Renaldol oli OÜ-

lt Autovaal (Autovaal) omandatud 500 000 krooni (31 955 euro 82 sendi) suurune nõue Autorollo

vastu. Tõenditest ei nähtu, et Renaldo ja Nordea vahel oleks 18. veebruaril 2010 olnud sõlmitud

käendusleping, nagu see on märgitud osa notariaalses pandilepingus, ja et Renaldol oleks sellest

lepingust tulenevalt olnud nõue Autorollo vastu. Laenuleping Nordea ja Renaldo vahel sõlmiti alles

4. juunil 2010 ja üksnes sellest, et Renaldo võttis Autorollo kohustuse üle, ei tekkinud Renaldol nõuet

Autorollo vastu. Eelnevast järeldub, et tagatavaid nõudeid, millele viidati AutoHillsi osa

pandilepingus, ei olnud pandilepingu sõlmimise ajal osaliselt olemas. Pandileping oli näilik ulatuses,

millega AutoHillsi osale seati Renaldo kasuks 750 000-kroonine pant, sest Renaldol ei olnud nii suurt

nõuet Autorollo vastu. Pooled soovisid jätta muljet, et pandiga tagatud nõude suurus on

1 250 000 krooni. Pandilepingu tegelik eesmärk oli luua näilik olukord, mis võimaldaks AutoHillsi

osa 1 250 000 krooni suuruse pandieseme võõrandamise käigus müüa ilma selle eest tasu maksmata

(tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 lg 2).

Pandileping ja osa võõrandamise leping sõlmiti kostjate II ja IV korraldusel ja nende kontrolli all

oleva Renaldo vahendusel. Autorollo ei saanud osa eest midagi vastu, sest Renaldo tasus

tasaarvestusega. Kokkuvõttes kaotas Autorollo AutoHillsi asutamise ja autode üleandmise tulemusel

176 600 euro väärtuses vara. Tehingud olid Autorollole kahjulikud ka seetõttu, et Autorollo

sissemakse väärtus ületas oluliselt teise asutaja KA sissemakse väärtust, samuti olid osa tehingutest

näilikud. Kahju suuruse arvutamisel tuleb lähtuda AutoHillsi asutamisega üle antud autode ja

haagiste turuväärtusest, mitte aga asutamislepingus märgitud mitterahalise sissemakse väiksemast

väärtusest (136 131 eurot 81 senti).

VÕS § 127 lg 5 alusel tuleb kahjuhüvitisest maha arvata kasu, mida kahjustatud isik sai kahju

tekitamise tagajärjel, eelkõige tema säästetud kulud. Kahju hüvitamise eesmärki arvestades tuleb

kahjust maha arvata summa, mille võrra vähenesid Autorollo kohustused võlausaldajate vastu.

Tõenditest nähtub, et AutoHills ja Renaldo tasusid Autorollo eest Nordeale 43 765 eurot 26 senti, mis

tuleb kahjuhüvitisest maha arvata. Samuti tuleb kahjuhüvitisest maha arvata 200 000 krooni ehk

12 782 eurot 33 senti, sest selle võrra vähenesid Autorollo laenulepingust tulenevad kohustused

Autovaala vastu. Seega tekitati AutoHillsi asutamisega Autorollole kahju 120 052 eurot 41 senti.

Kostja II vastutab Autorollo ees eelnimetatud kahju tekitamise eest, kuna ta rikkus Autorolloga

sõlmitud õigusabilepingut. Kostja II ei tegutsenud advokaadi üldtunnustatud kutseoskuste tasemel

ega hoidnud ära kahju tekkimist käsundiandja varale. Ta rikkus VÕS § 620 lg-t 2, AdvS § 44 lg 1 p 1

ja advokatuuri eetikakoodeksi § 8 lg-t 2. Õigushariduseta isikule peab advokaat selgitama kõigi

soovitatud tehingute tagajärgi. Kui advokaat teab, et klient on maksejõuetu, peab ta arvestama

maksejõuetuse õiguslike tagajärgedega. Kliendile võib anda ainult seadusega kooskõlas olevat nõu.

Kui majanduslikes raskustes klient loobub kogu varast ja saab vastu 20 000-kroonise osaluse

äriühingus, siis ei pea advokaadil tehingu kahjulikkuse mõistmiseks olema erilisi finantsteadmisi.

Kostja II rikkus ka lojaalsuskohustust, sest esindas korraga Autorollo, Renaldo ja V. Pentuse huve.

Renaldo oli kostja IV töötajaga seotud äriühing ja V. Pentuse huvid olid vastuolus Autorollo

huvidega. AdvS § 44 lg 4 järgi ei või advokaat õigusteenust osutada, kui ta osutab samas asjas teenust

kliendi huvidega vastuolus olevate huvidega isikule.

Kuna kostja II rikkus vandeadvokaadina Autorolloga sõlmitud lepingut, siis vastutab ta kahju eest

VÕS § 115 lg 1 alusel. AdvS § 47 kohaselt vastutab kostjaga II solidaarselt ka kostja IV kui

advokaadibüroo. Kostja III vastutab AutoHillsi asutamisega tekitatud kahju eest ÄS § 188 lg 1 alusel

Autorollo osanikuna. Kostja III tegevus oli tahtlik, sest kostja II oli kostja III juhatuse liige, kes pidi

teadma tehingute kahjulikkusest ja kostja II teadmise saab omistada kostjale III.

Kostja V vastu tuleb hageja esimene nõue jätta rahuldamata, sest ei ole tõendatud, et kostja V oleks

mõjutanud V. Pentust tegema AutoHillsi asutamisega seotud tehinguid. Tõendatud ei ole hageja

alternatiivsed väited, nagu oleks kostja V sõlminud Autorolloga käsunduslepingu. Erinevalt

kostjast V vastutab kostja I aga Autorollole AutoHillsi asutamisega tekitatud kahju eest. Kostja I oli

ka varem andnud V. Pentusele Autorollo asjus nõu. Asjas kogutud tõenditest võib järeldada, et

V. Pentus usaldas täielikult kostjat I. See nähtub mh asjaolust, et V. Pentus täitis talle võõra kostja II

juhiseid. Seda tegi ta seetõttu, et kostja I soovitas kostjat II kui advokaati. Kostja I osales kostjaga II

toimunud nõupidamistel, suhtles Autorollo autojuhtidega ja avaldas arvamust, mis võiks edasi saada

Autorollost ja selle autodest. Maksejõuetuks muutunud juriidilise isiku juhtorgani liikme lähedased ei

või teda abistades kahjustada äriühingu huve ega mõjutada teda tegutsema äriühingule kahjulikult.

Asjas ei ole küll otseseid tõendeid, millest nähtuks, et tütarühing asutati ja sellega seotud tehingud

tehti kostja I juhiste järgi, kuid kostjal I oli V. Pentuse üle psühholoogiline mõju, kuna V. Pentus

usaldas kostjat I. Seda mõju teostas ta kostja II kaudu. Eeltoodust tulenevalt on kaudsete tõenditega

tõendatud, et kostja I pani toime ÄS § 1671 lg-s 1 sätestatud teo ja mõjutas V. Pentust

psühholoogiliselt asutama AutoHillsi ja tegema Autorollo vara ülekandmise tehinguid. Ta oleks

pidanud V. Pentusele selgitama, et kostja II osutatav õigusabi ei ole Autorollo huvides. V. Pentusel ei

olnud õigusteadmisi ja kogemusi, mistõttu ta ise ei olnud piisavalt pädev, et hinnata kostja II kui

advokaadi tehtud tehingute õiguslikke tagajärgi. Kostja I pani talle etteheidetava teo toime süüliselt ja

süü esines hooletuse vormis.

Eeltoodust tulenevalt vastutavad kostjad I-IV hagejale AutoHillsi asutamisega tekitatud 120 052 euro

41 sendi suuruse kahju eest ja see summa tuleb neilt solidaarselt välja mõista.

Hageja teine nõue oli Autorollo kassa puudujäägist tulenev kahju hüvitamise nõue ja maakohus jättis

selle nõude rahuldamata, kuna leidis, et ei ole tõendatud, et Autorollo kassas oleks 19. aprillil 2010

olnud sularaha, mille väidetavast kõrvaldamisest hageja nõue tulenes. Kuna raha ei olnud sel ajal

enam kassas, siis ei saanud ükski kostjatest kõnealusel perioodil raha ka kõrvaldada.

Hageja kolmas nõue oli Autorollo pankrotimenetluse blokeerimisest tulenev kahju hüvitamise nõue.

Selle nõude kohta leidis maakohus, et kostjad II ja IV ei blokeerinud pankrotimenetlust küll sellega,

et avaldasid kohtule Autorollo majandusliku olukorra kohta valeandmeid, kuid kostja II rikkus siiski

õigusabilepingut, kuna jättis vaatamata sellele, et ta teadis Autorollo maksejõuetusest, juhatuse

liikmetele selgitamata, et nad peavad ise esitama pankrotiavalduse. Tõenditest nähtuvalt selgitas

kostja II vajadust esitada Autorollo pankrotiavaldus alles 2010. a detsembris. Olukorras, kus

V. Pentus käskis kostjal II Autorollo pankrotti vältida, kuid see ei olnud enam võimalik ja tulnuks

esitada pankrotiavaldus, oleks advokaat pidanud seda kliendile selgitama.

Kolmanda nõude puhul saab kahju olla summa, mille võrra suurenes Autorollo viivisevõlg

võlausaldajatele. Sellise kahju eest pidi õigusabileping Autorollot kaitsma. Kostja II vastutab kahju

eest, mis tekkis alates kliendilepingu sõlmimisest 22. aprillil 2010 kuni 29. märtsini 2011 ehk ajani,

mil Autorollo pankrot lõpuks välja kuulutati. Hageja ise on nõudnud seda osa kahjust, mis vastab

alates 25. juunist 2010 lisandunud võlausaldajate viivisenõudele ja selles ulatuses tuleb hageja

kolmas nõue kostjate II ja IV vastu ka rahuldada. Ei ole tõendatud, et kostjad I ja V oleksid

mõjutanud Autorollo juhatuse liikmeid mitte esitama pankrotiavaldust, ja seega tuleb kolmas nõue

jätta nende vastu rahuldamata. Samuti tuleb kolmas nõue jätta rahuldamata kostja III kui Autorollo

osaniku vastu, sest pankrotiavalduse peab esitama osaühingu juhatus, mitte osanik.

Hageja neljas nõue oli Autorollo võlgnike kohustuste Autorollo asemel kolmandatele isikutele

täitmise korraldamisest tulenev kahju hüvitamise nõue.

Tõenditest ei nähtu, et Autorollo oleks sõlminud Renaldo või Aaloega, kellele võlad Autorollo

asemel tasuti, nõuete pantimiseks kirjalikke pandilepinguid. Samuti ei ole tõendatud, et Rendaldol või

Aaloel oli Autorollo vastu tagatavaid nõudeid. Vormistatud on üksnes panditeatised, mis esitati

võlgnikele, et nad maksaks võla Autorollo asemel kas Aaloele või Renaldole. Usutavad on V. Pentuse

ütlused, et ta kirjutas panditeatistele alla kostja II korraldusel ega saanud aru selle toimingu sisust ega

tagajärgedest. Tõenditest nähtub, et Renaldot juhtisid ja selle vara arvel tegid ülekandeid kostja II

ning kostja IV tolleaegne töötaja Kaimo Räppo. Renaldole kanti Autorollo asemel üle 8710 eurot

15 senti, mis seejärel kanti erinevate ülekannetega üle kostjale III ja võeti lõpuks sularahas välja.

Kostjad II ja IV ei ole tõendanud, et Renaldol või kostjal III oli õiguslik alus seda raha saada.

Renaldo ja kostja III kaudu Autorollole kuulunud 8710 euro 15 sendi omastamisega rikkusid

kostjad II ja IV õigusabilepingut, samuti AdvS-i ja advokatuuri eetikakoodeksit.

Tähendust ei ole sellel, et Autorollo võis olla saanud Aaloelt laenu, ega ka sellel, et Renaldo oli

omandanud Autovaalalt vähemalt 500 000 krooni suuruse nõude, millest 200 000 krooni loeti

tasaarvestatuks AutoHillsi osa ostuhinna tasumisega. Kostjad ei ole tõendanud, et nõuete

panditeatistes märgitud pandilepingud olid sõlmitud kirjalikult. Kui pandilepingud olid suulised, siis

olid need TsÜS § 83 lg 1 järgi tühised ja ei olnud alust raha Renaldole või Aaloele üle kanda.

Kostja II oleks advokaadina pidanud kontrollima, kas kirjalikud pandilepingud on olemas, ja

selgitama, millised on õiguslikud tagajärjed, kui lepinguid ei ole. Jättes eeltoodu selgitamata, rikkus

kostja II õigusabilepingut ja peab hüvitama summa, mis tühiste pandilepingute tõttu kanti Autorollo

asemel üle Renaldole ja Aaloele. On tõendatud, et Autorollo võlgnikud Arco ja TranTec tasusid

kolmandatele isikutele kokku 17 954 eurot 75 senti, millest 8710 eurot 15 senti kanti üle

kostjale III. Kostja IV vastutab solidaarselt kostjaga II 17 954 euro 75 sendi suuruse kahju eest.

Eelnimetatud summast 8710 eurot 15 senti omastas kostja III ja selle summa ulatuses vastutab

kostja III kostjatega II ja IV solidaarselt ÄS § 1671 lg 3 alusel kui isik, kes sai kahjustamisest kasu.

Ülejäänud summa ulatuses ei ole hageja neljanda nõude rahuldamine kostja III vastu põhjendatud.

Kostjate I ja V vastu tuleb neljas nõue jätta rahuldamata, kuna tõenditest ei nähtu, et nad oleksid

kuidagi olnud seotud panditeatiste koostamise, allkirjastamise või edastamisega.

Hageja viies nõue oli Autorollo vara (kaks Krone haagist, auto Ford Tourneo, veokite ja kütuse

jälgimissüsteem F-Track, sülearvuti DELL ja kontoritarvikud) kõrvaletoimetamisest tulenev kahju

hüvitamise nõue.

Tunnistaja J. Sillamaa ütlustega on tõendatud, et kostja I käis Autorollo kontoris ja viis ära sülearvuti.

Kostja I ei ole tõendanud, et ta andis sülearvuti üle V. Pentusele, ega seda, et tal oleks olnud õiguslik

alus arvuti endale võtta, seega peab ta VÕS § 1037 lg-te 1 ja 3 alusel hüvitama Autorollole sülearvuti

hariliku väärtuse selle äraviimise ajal. Kaotsiläinud arvuti oli umbes viis aastat vana, selle väärtus oli

160 eurot ja see summa tuleb kostjalt I välja mõista.

Hageja ei ole tõendanud, millistele sõidukitele oli jälgimissüsteem paigaldatud ja kas see süsteem anti

koos sõidukitega üle liisinguandjale või eemaldati sõidukitelt, seega ei saa isegi kaudselt järeldada, et

mõni kostjatest oli seotud jälgimissüsteemi väidetava kaotsiminekuga. Seetõttu tuleb viies nõue selles

osas jätta rahuldamata. Samuti jääb rahuldamata Ford Tourneo võõrandamisest tulenev kahju

hüvitamise nõue. Tõenditest ei nähtu, et kostjad I või V oleksid V. Pentust mõjutanud autot

võõrandama, et kostjad II või IV oleksid andnud selles õigusabi või et kostja III oleks osanikuna

võtnud vastu võõrandamise otsuse.

Hageja ei ole tõendanud, et haagised võõrandati Autorollole kahjulikel tingimustel ehk turuväärtusest

odavamalt ja et kostja I oleks mõjutanud V. Pentust haagiseid müüma. Seega jääb haagiste müügist

tulenev kahju hüvitamise nõue kostja I vastu rahuldamata. Kuid kostjad II ja IV vastutavad haagiste

müügist tuleneva nõude eest samadel põhjustel nagu hageja neljanda kahjunõude eest, sest nad

korraldasid haagiste müügihinna tasumise Autorollo asemel Renaldole. Nendega solidaarselt vastutab

ÄS § 1671 lg 3 alusel ka kostja III, kelle kaudu kostja II omastas 6135 eurot 52 senti, mis tulnuks

maksta Autorollole. Tõenditest ei nähtu, et kostja V oleks mõjutanud V. Pentust Autorollo vara

võõrandamise lepinguid sõlmima või et ta oleks ise vara kõrvaldanud või omastanud võõrandamisest

saadud raha, seega jääb hageja viies nõue kostja V vastu rahuldamata.

Hageja palus mõista kõigilt põhinõuetelt välja ka viivise. Alates 5. aprillist 2011 kehtiva VÕS § 113

lg 2 järgi arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest

või esitas raha sissenõudmiseks hagi. Ka varasema seaduse järgi võis viivist nõuda alates nõude

sissenõutavaks muutmisest ja võlausaldajal tuli esmalt võlgnikule nõudest teatada ja anda talle

mõistlik aeg kohustuse täitmiseks. Ei ole tõendatud, et hageja oleks enne hagi esitamist kostjatelt

tasumist nõudnud. Viivist tuleb seega hakata arvestama hagi esitamisest ehk 3. detsembrist 2012

Hageja viivisenõue tuleb rahuldada, arvestades põhinõuete rahuldamise ulatust. Samuti tuleb

põhinõuetelt mõista välja tulevikus sissenõutavaks muutuv viivis kuni kohustuse täitmiseni.

9. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata, ja teha uue otsuse, millega rahuldada kõik nõuded

kõigi kostjate vastu täies ulatuses. Menetluskulud palus hageja jätta kostjate kanda.

Samuti esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse kostjad. Kõik kostjad palusid tühistada

maakohtu otsuse osas, millega maakohus hagi nende vastu rahuldas, ja teha selles osas uue otsuse,

millega jätta hagi nende vastu täielikult rahuldamata ja nende menetluskulud hageja kanda.

Hageja vaidles kostjate apellatsioonkaebustele vastu ja kostjad vaidlesid hageja apellatsioonkaebusele

vastu.

Kolmandad isikud T. Pohl ja J. Sillamaa palusid hageja apellatsioonkaebuse rahuldada ja jätta

kostjate apellatsioonkaebused rahuldamata. Kolmas isik Ergo Insurance SE palus kostjate

apellatsioonkaebused rahuldada ja jätta hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

10. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 30. juuni 2015. a otsusega maakohtu otsuse esiteks osas,

millega hageja esimene nõue jäeti kostja V vastu rahuldamata, teiseks osas, millega maakohus

vähendas hageja esimese nõude rahuldamiseks välja mõistetud kahjuhüvitist 43 765 euro 26 sendi

võrra, kolmandaks osas, millega hageja kolmas nõue kostjate II ja IV vastu rahuldati, ja neljandaks

osas, millega hageja viies nõue kostja I vastu rahuldati. Tühistatud osas tegi ringkonnakohus uue

otsuse, millega esiteks rahuldas hageja esimese nõude kõigi kostjate vastu ja mõistis neilt välja

163 817 eurot 67 senti, teiseks jättis hageja kolmanda nõude ka kostjate II ja IV vastu rahuldamata ja

kolmandaks jättis hageja viienda nõude kostja I vastu rahuldamata. Vastavalt hagi rahuldamise

ulatusele mõistis ringkonnakohus välja ka viivise. Ülejäänud osas jättis ringkonnakohus maakohtu

otsuse muutmata. Menetluskulud jättis ringkonnakohus menetlusosaliste endi kanda.

Ringkonnakohtu otsuse tulemusena rahuldati hagi osaliselt. Kostjatelt I-V mõisteti hageja esimese

nõude rahuldamiseks solidaarselt välja põhinõue 163 817 eurot 67 senti ja viivis 34 673 eurot

92 senti. Hageja neljanda nõude rahuldamiseks mõisteti kostjatelt II ja IV solidaarselt välja põhinõue

9244 eurot 60 senti ja viivis 1956 eurot 73 senti. Samuti mõisteti hageja neljanda nõude

rahuldamiseks kostjatelt II, III ja IV solidaarselt välja põhinõue 8710 eurot 15 senti ja viivis

1843 eurot 60 senti. Hageja viienda nõude rahuldamiseks mõisteti kostjatelt II, III ja IV välja

põhinõue 6135 eurot 52 senti ja viivis 1298 eurot 65 senti. Kõigilt rahuldatud põhinõuetelt mõisteti

välja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis alates 1. juulist 2015 kuni kohustuse

täitmiseni. Hageja teine ja kolmas nõue jäeti kõigi kostjate vastu rahuldamata. Hageja neljas ja viies

nõue jäeti kostjate I ja V vastu rahuldamata.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tugineb hageja asjaolule, et kostjad I ja V mõjutasid

Autorollo juhatuse liiget V. Pentust usaldama äriühinguga seotud toimingutes neid ja kostjat II ning

seejärel otsustasid kostjad ühiselt, kuidas Autorollo kui maksejõuetu äriühingu vara kõrvaldada.

Seega nõuab hageja hüvitist kahju eest, mille on tekitanud äriühingu juhtorgani liikmeteks

mitteolevad isikud juhtorgani liikme mõjutamisega. ÄS § 1671 on kaitsenorm, mille eesmärk on

kaitsta osaühingut sellisest mõjutamisest tuleneva kahju eest. Selline nõue on kahju õigusvastasest

tekitamisest tulenev nõue VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi.

Maakohus eksis hageja esimest nõuet rahuldades esiteks selles, et leidis, et kostja V ei vastuta

AutoHillsi asutamisega tekitatud kahju eest. Kostja V mitte ainult ei abistanud oma isa, vaid kogus

infot, et otsustada, kuidas edasi toimida. Kostjad I ja V ei saanud V. Pentuselt mingeid juhiseid. See,

et kostja V mõjutas V. Pentust, on tõendatud samade tõenditega, mille alusel maakohus rahuldas

hageja esimese nõude kostja I vastu. On tõendatud, et mõlemad kostjad teadsid, milline oli Autorollo

varaline olukord ja et nad soovisid lahendada olukorra endale ja oma lähikondsetele kasulikult. Kuigi

tegutsemisskeemi pakkus välja kostja II, ei vabasta see kostjaid I ja V kui juhatuse liikme esmaseid

mõjutajaid vastutusest.

Kostjate e-kirjavahetusest ajavahemikus 20. aprillist 2010 kuni 11. maini 2010 nähtub, et Autorollo

igapäevase majandustegevuse juhtimisega tegelesid kostjad I, II ja V, kusjuures kostja II oli allutatud

kostjatele I ja V. Kõnealustest tõenditest ei saa järeldada, et kostjad oleksid tegutsenud V. Pentuse

palvel ja tema juhiste järgi ja selline järeldus oleks vastuolus ka muude tõenditega, sh V. Pentuse

ütlustega. E-kiri, mille kostja V saatis 20. aprillil 2010 Autorollo raamatupidajale, sisaldas küll viidet,

et ta tegeleb Autorollo asjadega ajutiselt, kuid raamatupidamisandmete küsimine viitas soovile viia

ennast kurssi äriühingu majandusliku olukorraga. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et neid andmeid

oleks vajanud V. Pentus või et need oleksid talle edastatud.

Maakohus tuvastas õigesti, et AutoHillsi asutamisega lõppes Autorollo majandustegevus ja

AutoHillsi asutamisega seotud tehingute tulemusel kaotas Autorollo vara, mille väärtus oli

176 600 eurot. Kuid maakohus leidis ebaõigesti, et ÄS § 1671 ja õigusabilepingu kaitse-eesmärke

arvestades tuleb kahjust maha arvata Autorollo säästetu ehk summa, mille võrra vähenesid Autorollo

kohustused võlausaldajate vastu. Ei ole alust järeldada, et Nordeale võla tasumine oli seotud

AutoHillsi asutamisega. Autorollol ei olnud Nordea vastu kohustusi, mis oleksid tulenenud

AutoHillsile mitterahalise sissemaksena üleantud varast, ja seega ei saanud kohustused väheneda.

Õige on aga maakohtu järeldus, et kahjust tuleb maha arvata AutoHillsi osa müügihind

200 000 krooni ehk 12 782 eurot 33 senti ja seega on Autorollole AutoHillsi asutamisega tekitatud

kahju 163 817 eurot 67 senti.

Hageja teise nõude jättis maakohus õigesti rahuldamata, sest ei ole tõendatud, et vaidlusalune

sularaha oli 19. aprillil 2010 Autorollo kassas olemas.

Hageja kolmas nõue tuleb kõigi kostjate vastu jätta rahuldamata. Ekslik on maakohtu seisukoht, et

vandeadvokaadist kostja II, kes teadis Autorollo tegelikku majanduslikku olukorda, pidi

õigusabilepingu järgi selgitama juhatuse liikmetele vajadust esitada pankrotiavaldus. Kostjal II ei

olnud seadusest ega õigusabilepingust tulenevat kohustust jälgida esindatava majandustegevust ega

maksejõudu. Samuti ei saa asjas tuvastatu põhjal väita, et Autorollo juhatus oleks kostjaga II arutanud

pankrotiavalduse esitamist varem kui 2010. a detsembris või et kostja II oleks soovitanud

pankrotiavaldust mitte esitada. Lisaks ei vaidle pooled selle üle, et Autorollo oli maksejõuetu juba

enne 2010. a aprilli ja et kõik juhatuse liikmed teadsid sellest.

Hageja neljanda nõude rahuldas maakohus õigesti osaliselt kostjate II ja IV vastu. Maakohus selgitas

kostjatele II ja IV eelistungil, et neil tuleb tõendada pandilepingute ja nende aluseks olevate nõuete

olemasolu, kuid kostjad ei tõendanud, et kirjalikud pandilepingud ja nõuded, mida pandiga tagati,

olid olemas. Kuna maakohus selgitas eelmenetluses kostjatele tõendite esitamise vajadust, ei võtnud

ringkonnakohus kostjate esitatud uusi tõendeid (pandilepinguid) vastu.

Hageja viienda nõude kohta tehtud maakohtu otsus tuleb tühistada osas, millega kohus mõistis

kostjalt I välja sülearvuti väärtuse (160 eurot) ja sellega seotud viivise. Selle nõuda lahendamisel

jättis maakohus põhjendamatult kõrvale tõendid, millest nähtus, et kostja I viis Autorollo kontorist

võetud asjad V. Pentuse kätte. Ülejäänud osas on maakohtu otsus hageja viienda nõude kohta õige.

Viivisenõude kohta leidis maakohus õigesti, et hagejal on õigus nõuda seadusjärgset viivist alates

hagi esitamisest.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

11. Hageja palub ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi ja apellatsioonkaebus jäid

rahuldamata ja teha asjas uue otsuse, millega rahuldada hagi täies ulatuses. Menetluskulud palub

hageja jätta solidaarselt kostjate kanda.

Hageja kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt jättis ringkonnakohus kostjate tegevuse

õigusvastasuse tuvastamisel ekslikult arvestamata, et äriühingu faktilise juhtimise üle võtnud isikute

vastutus võib lisaks ÄS §-le 1671 tuleneda ka VÕS § 1045 lg 1 p-st 5, sest kostjad rikkusid

õigusvastaselt Autorollo omandit ja valdust. Samuti jätsid kohtud analüüsimata, kas kostjate ja

Autorollo vahel võis olla sõlmitud käsundusleping ja kas nad võiksid vastutada lepingurikkumise

eest.

Ringkonnakohus ei tuvastanud rahuldamata jäänud nõuete osas õigesti kostjate käibekohustusi.

Kostjate kui faktiliste juhtide tegevuse õigusvastasuse hindamisel tulnuks lähtuda äriühingu juhatuse

liikme kohustustest ja hoolsuse määrast, sest faktilised juhid vastutavad samamoodi nagu juhatuse

liikmed. Muu hulgas peavad faktilised juhid sarnaselt juhatuse liikmetega tagama pankrotiavalduse

esitamise ja kui nad seda ei tee, on nad oma kohustusi rikkunud. Pärast juhtimise ülevõtmist

vastutasid kõik kostjad faktiliste ühingujuhtidena Autorollo omakapitali ja vara säilimise eest.

Kostjad rikkusid oma kohustusi sellega, et lasid varal väheneda. Kohtud kohaldasid ebaõigesti

VÕS § 138 lg-t 2, mis reguleerib vastutust ühiselt tekitatud kahju eest. Ringkonnakohus leidis, et

kõik kostjad tegutsesid kooskõlastatult ja ühiselt selleks, et viia vara Autorollost välja, ja kui ühine

tegutsemine on kindlaks tehtud, siis ei ole enam vaja tuvastada, milliste tegudega üks või teine kahju

tekitati. Näiteks ei ole kolmanda nõude puhul oluline, kes kostjatest mida tegi. Oluline on vaid see, et

kostjate ühise tegevuse tulemusel blokeeriti Autorollo pankrotimenetlus.

Hageja esimese nõude rahuldamata jäetud osas kohaldasid kohtud ekslikult VÕS § 127 lg-t 5, kui

leidsid, et kahjuhüvitisest tuleb maha arvata 12 782 eurot 33 senti. Renaldol ei olnud Autorollo vastu

tasaarvestatavaid nõudeid ja isegi kui oleks olnud, ei oleks praegusel juhul alust kahjuhüvitist

vähendada. Ringkonnakohtu põhjendused hageja teise nõude rahuldamata jätmise kohta on

vastuolulised. Kuna on tõendatud, et kostja II allus kostjatele I ja V ja nemad mõjutasid V. Pentust,

siis peavad kostjad tõendama, et nad ei ole kassaraha kõrvale toimetanud. Kuna kostjad seda ei

tõendanud, siis jätsid kohtud valesti teise nõude rahuldamata. Alternatiivselt rikkusid kohtud teise

nõude lahendamisel selgitamiskohustust, jättes selgitamata, et kassa puudujäägist tuleneva nõude

oleks hageja võinud esitada alusetu rikastumise nõudena kostja V vastu.

Hageja kolmas nõue tulnuks rahuldada kõigi kostjate vastu. Kostja II pidi advokaadina kaitsma

Autorollo vara ja kahju ära hoidma. VÕS § 624 lg 1 järgi pidanuks ta kliendile selgitama, et tuleb

esitada pankrotiavaldus, kuid ei teinud seda. Kostja II oli allutatud kostjatele I ja V. Neljanda nõude

lahendamisel kohaldasid kohtud ebaõigesti VÕS § 127 lg-t 1 ja jaotasid valesti tõendamiskoormuse.

Kahjustatud isik ei pea lisaks kahju tekkimisele tõendama, kes täpselt kahjustamisest kasu sai, oluline

on vaid, et vara vähenes. Kohtu põhjendused viienda nõude osalise rahuldamata jätmise kohta on

vastuolulised. Selle nõude kohta tehtud otsus ei põhine asjas kogutud tõenditel. Samuti leidsid kohtud

põhjendamatult, et kontorist äraviidud sülearvuti oli väärtusetu.

Menetluskulude jaotus on ebaõiglane. Ringkonnakohtu otsuse järgi peab Autorollo kandma

menetluskulusid võrdselt kostjatega, kuigi välja mõistetud kahjuhüvitise suurus on sarnane hageja

pakutud kompromissi ulatusega. Alternatiivselt on kohtud menetluskulude jaotamisel kohaldanud

vääralt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg-t 1 ja § 163 lg-t 2. Menetluskulud oleks

tulnud jätta kostjate kanda, arvestades hagi rahuldamise ulatust.

12. Kostja I palub kassatsioonkaebuses nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu otsuse tühistada osas,

millega hagi tema vastu rahuldati ja menetluskulud jäeti tema enda kanda, ning teha uue otsuse,

millega jätta hagi kostja I suhtes täies ulatuses rahuldamata. Alternatiivselt palub kostja I saata asja

uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Kostja I toetab ka kostja V kassatsioonkaebust.

Kostja I kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt kohaldasid kohtud kostjate I ja V vastutuse

hindamisel põhjendamatult madalat tõendamisstandardit. Füüsilisi isikuid ei saa panna vastutama

lähikondse äriühingule tekitatud kahju eest kaudsete ja tõendamiseseme suhtes peaaegu olematute

tõendite alusel. ÄS § 1671 lg 1 eeldused ei ole kostja I vastutuse kohaldamiseks täidetud. Kostja I

ainus kokkupuude Autorolloga oli see, et tema abikaasa on V. Pentuse tütar. Ta ei ole kunagi olnud

Autorollo juhtorgani liige, selle töötaja ega omanud Autorollos osalust. Ta on üksnes aidanud

V. Pentusel üksikuid asju ajada. Suurem osa abist seisnes info vahendamises.

Kohtud on eksinud ÄS § 1671 lg 1 kohaldamisel, selle nõude eeldusi pole korralikult tuvastatud ja

kohtuotsused on vastuolulised ning ebaselged. ÄS § 1671 lg 1 kohaldamine eeldab osaühingu üle

mõju omamist, mida saaks kasutada mõju avaldavale isikule soodsate otsuste tegemiseks. Selle sätte

alusel saab vastutada vaid isik, kes on osaühingu suhtes sellisel positsioonil, et juhtorganite liikmetel

ei ole iseseisvat otsustusruumi. Advokaadi soovitamine ei ole mõju avaldamine ÄS § 1671 mõttes.

Kohtud ei ole põhjendanud, millest järeldub, et V. Pentus kõnealusel ajal enam ühingut ei juhtinud.

Kostja ainuke seos AutoHillsiga on üks e-kiri, millega notarile edastati mitterahalise sissemakse

hindamise aktid ja mille koopia saadeti ka kostjale I.

Kohtuotsused ei ole seaduslikud, sest tõendite hindamine ja kohtu järelduste kujunemine ei ole

lahendites jälgitav. Tõendite hindamisel on jäetud tähelepanuta, et Autorollo ei saanud 2010. aasta

aprillis olla kostjate kontrolli all, sest teised Autorollo juhatuse liikmed tegid sel ajal Autorollo

arvelduskontolt ülekandeid. Samuti järeldas ringkonnakohus valesti, et AutoHillsi asutamine oli

Autorollole kahjulik. Ringkonnakohus suurendas alusetult hageja esimese nõude rahuldamiseks

kostjatelt väljamõistetud hüvitist ja jättis ekslikult kõrvale mitterahalise sissemakse hindamist

puudutavad tõendid, millest nähtus, et asutamistingimused ei olnud Autorollo jaoks kahjulikud.

Menetluskulud on jaotatud ebaõiglaselt. Isegi kui hagi osaline rahuldamine oleks kostja I suhtes

põhjendatud, tuleks menetluskulud jaotada hagi osalise rahuldamise reeglite järgi.

13. Kostja II palub tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, millega ringkonnakohus hagi tema vastu

rahuldas, ja teha uue otsuse, millega jätta hagi tema suhtes täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulud

palub kostja II jätta hageja kanda. Samuti palub kostja II jätta maakohtu otsuse põhjendavast osast

välja p-d 614-615.

Kostja II kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt jättis ringkonnakohus osa kostja II väiteid

põhjendamatult tähelepanuta ja otsuse olulises ulatuses põhjendamata. Lisaks kohaldas

ringkonnakohus ebaõigesti materiaalõiguse norme (VÕS § 138, § 620 lg-d 1-4, VÕS § 175 ja

ÄS § 1671). Hageja ei ole tõendanud, et iga konkreetse kostja Vastutuse eeldused oleksid kõigi

nõuete osas täidetud. Asjas kogutud materjalidest ei nähtu, et kostjad oleksid leppinud kokku, et

muudavad Autorollo varatuks, seega ei saa solidaarvastutust üldse kohaldada.

Kostja II kui kliendile õigusabi osutav advokaat ei saa vastutada kliendi ees ÄS § 1671 lg 1 alusel.

Kostja II võib vastutada ainult lepingulisel alusel, kuid praegusel juhul ei ole kohtud esile toonud,

kuidas kostja II lepingut rikkus. Kliendileping oli raamleping ja selles ei lepitud kokku täpseid

ülesandeid. Kohtud leidsid küll, et kostja II rikkus lepingut sellega, et ei selgitanud Autorollole

tehingute tagajärgi ega hoidnud ära kliendi kahju, kuid advokaadil ei ole pädevust ega kohustust

hinnata tehingute majanduslikke tagajärgi ega seda kliendile selgitada. Kliendilepingust ei tulene, et

kostja II pidanuks kaitsma Autorollo huve AutoHillsi asutamisel. Lisaks ei vastuta käsundisaaja oma

kohustuste rikkumise eest, kui käsundiandja kiidab käsundisaaja tegevuse hiljem heaks. On

tõendatud, et V. Pentus kiitis kõik heaks.

AutoHillsi ei asutatud kostja II ettepanekul, tegelikult toimus see Autorollo juhatuse soovil. Sellest, et

kostja II pidas advokaadina e-kirjavahetust, ei saa järeldada, et AutoHillsi asutamise initsiatiiv tuli

temalt. Samuti ei ole õige, et kostja II korraldas pandilepingu sõlmimise ja et tagatavaid nõudeid ei

olnud osaliselt olemas. Osa pantimise korralduse andis V. Pentus. Ekslik ja kogutud tõenditega

vastuolus on ringkonnakohtu seisukoht, et AutoHillsi asutamisega väidetavalt tekitatud kahjust ei saa

maha arvata summat, mille võrra vähenesid Autorollo kohustused võlausaldajate vastu. Õige on

maakohtu järeldus, et AutoHillsi asutamisel vähenesid Autorollo kohustused 43 765 euro 26 sendi

võrra. Kuigi toimikus ei ole Renaldo ja Autorollo lepingut, oli Renaldol tagasinõudeõigus Autorollo

vastu VÕS § 78 lg 4 alusel, sest Renaldo täitis kolmanda isikuna Autorollo kohustuse.

Ringkonnakohus jättis kostja sellekohased väited tähelepanuta ja valesti VÕS § 78 lg 4 kohaldamata.

T. Pohla ja J. Sillamaa ütlused on tõenditena ebausaldusväärsed, sest nad soovivad ise vastutusest

vabaneda.

Kuigi hageja teine nõue jäeti rahuldamata, palub kostja II jätta maakohtu otsuse põhjendavast osast

välja otsuse p-d 614-615, milles maakohus märkis, et kostja II andis raamatupidajale üleandmiseks

kaks fiktiivset laenulepingut, mille eesmärk oli varjata kassa puudujääki ja millega kostja II võis

panna toime KarS §-des 344, 345 või 3811 sätestatud teo. Kostja II leiab, et sellel maakohtu otsuse

osal võib olla mõju tema õigustele ja kohustustele.

Kohtud on hageja neljanda nõude ekslikult rahuldanud, kuna leidsid, et pandilepinguid ja tegelikke

nõudeid ei olnud olemas. Nii pandilepingud kui ka nõuded olid olemas ja seega ei saanud Autorollole

nendest tehingutest kahju tekkida. Kostja II esitas pandilepingud ringkonnakohtule, ringkonnakohus

ei võtnud neid tõendeid põhjendamatult vastu. Ka hageja viies nõue on ebaõigesti rahuldatud.

Haagiste müügilepingust tuleneva ostuhinna tasumisega kolmandale isikule täideti Autorollo

kohustus Renaldo kui võlausaldaja vastu. Sellest ei saanud Autorollole kahju tekkida.

Ringkonnakohus jaotas menetluskulud valesti, 80% kostja II menetluskuludest tulnuks jätta hageja

kanda, sest kohus rahuldas hageja põhinõudest kostja II vastu 20%.

14. Kostja IV palub tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, millega hagi tema vastu rahuldati, ja saata

asja tühistatud osas uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Menetluskulud palub kostja IV jätta

hageja kanda või jaotada TsMS § 163 lg 1 kohaselt võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega.

Kostja IV kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on kohtud rikkunud otsuse põhjendamise

kohustust. Kohtuotsused on ebaülevaatlikud ega võimalda kohtu analüüsitud tõendeid ja tuvastatud

asjaolusid siduda hageja nõuete rahuldamise eelduste ega kohtute järeldustega. Ringkonnakohus ei

ole otsust põhjendanud ka nendes osades, milles ta tõendeid maakohtuga võrreldes ümber hindas ja

maakohtu otsust muutis. Ringkonnakohus jättis otsuses käsitlemata kõik kostja IV

apellatsioonkaebuse väited, mis puudutasid AutoHillsi asutamisega seotud kahjunõuet, sh kostja IV

väiteid, et AutoHillsi asutamine ei olnud kahjulik ja et Autorollo vabanes selle tagajärjel osast

kohustustest. Ringkonnakohus ei ole asja lahendamisel tuvastanud hagi rahuldamise eeldusi iga

kostja suhtes eraldi. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohtu otsus olulises osas põhjendamata.

Ringkonnakohus kohaldas valesti ÄS § 1671, sest advokaadi vastutus ei saa olla lepinguväline.

Kohtud on sisuliselt tuvastanud lubamatu mõjutamise ja siis nimetanud seda kliendilepingu

rikkumiseks. Lisaks eeldab ÄS § 1671 kohaldamine selgelt tuvastatud tegu, mõjutamine ei saa olla

mingi ebamäärane tegude kogum. Kliendi ja advokaadi vaheline usaldussuhe ei saa olla käsitatav

mõjutamisena. Advokaadi vastutus saab põhineda kliendilepingul, kuid ringkonnakohus ei ole

tuvastanud, millised olid kostja IV kohustused kliendilepingu järgi ja millist kohustust kostja IV

rikkus. Käsunduslepingu rikkumist ei saa praegusel juhul advokaadile ette heita, sest tegutseti kliendi

(Autorollo juhatuse liikme V. Pentuse) juhise järgi. Samuti on V. Pentus kõik advokaatide tehtu heaks

kiitnud. Ekslik on kohtute seisukoht, et advokaat ei tohi äriühingu juhatuse liikme juhiseid järgida

olukorras, kus juhatuse liikme juhised ei ole äriühingule lojaalsed. Lisaks ei ole äriühingu huvid

samastatavad tema võlausaldajate huvidega, nagu ekslikult leiab hageja.

Ringkonnakohtu lahend ei ole õige ka menetluskulude jaotuse osas - menetluskulud tulnuks jaotada

võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega.

15. Kostja V palub tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, millega hagi tema vastu rahuldati ja

kostja V menetluskulud jäeti tema enda kanda, ning teha uue otsuse, millega jätta kostja V suhtes

jõusse maakohtu otsuse või jätta hagi tema suhtes täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulud palub

kostja V jätta hageja kanda.

Kostja V kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt oli tema ainus kokkupuude Autorolloga see, et

tema isa V. Pentus oli Autorollo juhatuse liige ja kuni 2010. a aprillini ka osanik. Kostja V seos

Autorolloga tulenes üksnes neljast e-kirjast, millest nähtus, et kostja V teavitas raamatupidajat oma

isa tervislikust seisundist ja vahendas V. Pentuse palvel infot. Füüsilisi isikuid ei saa panna vastutama

nende lähedasele kuulunud äriühingule tekitatud kahju eest kaudsete tõendite alusel. Kohtud on

oluliselt eksinud ÄS § 1671 lg 1 kohaldamisel ega ole õigesti tuvastanud selle sätte kohaldamise

eeldusi. Ringkonnakohtu otsus on vastuoluline ega ole seaduslik. Ringkonnakohus ei tuvastanud

ühegi tõendi alusel, et kostjal V oleks olnud Autorollo üle mõju, mida ta oleks saanud ühingu

juhtimisotsuste tegemiseks ära kasutada. Kostja V vastutust on põhjendatud vaid sellega, et kostjad I

ja V teadsid, et Autorollo majanduslik olukord on halb, ja soovisid lahendada tekkinud olukorra

endale ja oma lähikondsetele kasulikul viisil, sellega, et kostja V kogus infot, otsustamaks, kuidas

edasi toimida, ja sellega, et ta ei saanud V. Pentuselt juhiseid. Eelnimetatud asjaoludest ei saa aga

järeldada, et kostjal V oleks olnud Autorollo üle mõju või et ta oleks mõjutanud oma isa AutoHillsi

asutama ja vara sellele üle andma.

Lisaks ei olnud AutoHillsi asutamine Autorollo jaoks kahjulik tehing. Autorollole saanuks

teoreetiliselt tekkida kahju üksnes AutoHillsi osa pantimise ja võõrandamise tõttu. Asjas ei ole aga

esitatud ühtegi tõendit, et kostja V oleks kuidagi olnud sellega seotud. Samuti ei käsitlenud

ringkonnakohus kostjate väidet, et AutoHillsi asutamisel paranes Autorollo võlausaldajate olukord,

sest tegu oli ettevõtte üleminekuga ja võlausaldajatel oli võimalus esitada nõudeid lisaks Autorollole

ka AutoHillsi vastu. Isegi kui AutoHillsi asutamise tõttu oleks Autorollole tekitatud kahju, tuleks

kahjuhüvitisest maha arvata kohustused, mille AutoHills täitis Autorollo eest.

Menetluskulud tulnuks jaotada võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega.

16. Hageja vaidleb kostjate kassatsioonkaebustele vastu ja palub jätta need rahuldamata. Kostjad

vaidlevad hageja kassatsioonkaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata.

17. Kolmandad isikud ERGO Insurance SE, T. Pohl ja J. Sillamaa ei ole poolte kassatsioonkaebustele

vastanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

18. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi tühistada

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu järgmistes

osades: 1) osas, millega ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis

hageja esimese nõude kostja V vastu täielikult ning kostjate I, II ja IV vastu osaliselt ehk 43 765 euro

26 sendi ulatuses rahuldamata, ja tegi selles osas uue otsuse, millega mõistis kostjalt V hageja kasuks

välja 163 817 eurot 67 senti ning viivise ja kostjatelt I, II ja IV 43 765 eurot 26 senti ja viivise;

2) osas, millega ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse osas, millega maakohus rahuldas

hageja esimese nõude kostjate I, II ja IV vastu ning millega maakohus mõistis kostjatelt I, II ja IV

hageja kasuks solidaarselt välja 120 052 eurot 41 senti ning viivise; 3) osas, millega ringkonnakohus

jättis maakohtu otsuse muutmata osas, millega maakohus rahuldas hageja neljanda nõude ning

mõistis kostjatelt II ja IV hageja kasuks solidaarselt välja 17 954 eurot 75 senti ja viivise; 4) osas,

millega ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata osas, millega maakohus rahuldas hageja

viienda nõude ning mõistis kostjatelt II ja IV hageja kasuks solidaarselt välja 6135 eurot 52 senti ja

viivise; 5) osas, millega ringkonnakohus jaotas menetluskulud. Eelnimetatud tühistatud osades tuleb

asi TsMS § 691 p 2 alusel saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 1 alusel jätta muutmata järgmistes osades: 1) osas, millega

ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis hageja teise nõude

kostjate I, II, IV ja V vastu täies ulatuses rahuldamata; 2) osas, millega ringkonnakohus jättis

muutmata maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis hageja kolmanda nõude kostjate I ja V

vastu täies ulatuses rahuldamata; 3) osas, millega ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse

osas, millega maakohus jättis hageja neljanda nõude kostjate I ja V vastu täies ulatuses ning

kostjate II ja IV vastu osaliselt (6055 euro 83 sendi ulatuses) rahuldamata; 4) osas, millega

ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis hageja viienda nõude

kostja V vastu täies ulatuses rahuldamata ning kostjate II ja IV vastu osaliselt ehk 18 513 euro

46 sendi ulatuses ning kostja I vastu samuti osaliselt ehk 24 488 euro 98 sendi ulatuses rahuldamata;

5) osas, millega ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osas, millega maakohus rahuldas hageja

kolmanda nõude kostjate II ja IV vastu ning mõistis kostjatelt II ja IV välja 9784 eurot 11 senti ja

viivise, ning tegi selles osas uue otsuse, millega jättis hagi selles osas rahuldamata; 6) osas, millega

ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osas, millega maakohus rahuldas hageja viienda nõude

kostja I vastu ja mõistis kostjalt I välja 160 eurot ja viivise, ning tegi selles osas uue otsuse, millega

jättis hagi selles osas rahuldamata.

Eeltoodust tulenevalt jäävad hageja teine ja kolmas nõue tervikuna kõigi kostjate vastu rahuldamata.

Hageja neljas ja viies nõue jäävad tervikuna kostjate I ja V vastu rahuldamata. Hageja neljas nõue

jääb kostjate II ja IV vastu osaliselt ehk 6055 euro 83 sendi ulatuses rahuldamata. Hageja viies nõue

jääb kostjate II ja IV vastu osaliselt ehk 18 513 euro 46 sendi ulatuses rahuldamata.

Kuna kostja III on 17. septembril 2015 äriregistrist kustutatud ja õigusjärglust ei nähtu, siis tuleb nii

maa- kui ka ringkonnakohtu otsus TsMS § 431 lg 2 järgi tühistada ja menetlus TsMS § 428 lg 1 p 5

alusel lõpetada osas, millega kohtud rahuldasid osaliselt ja jätsid osaliselt rahuldamata hageja kõik

nõuded kostja III vastu.

Hageja kassatsioonkaebus jääb rahuldamata. Kostjate I ja IV kassatsioonkaebused rahuldatakse

täielikult. Kostjate II ja V kassatsioonkaebused rahuldatakse osaliselt.

19. Kolleegium käsitleb: 1) asjas tuvastatud olulisi asjaolusid, hageja nõudeid ja vaidluse eset

kassatsiooniastmes (I); 2) ÄS § 1671 lg 1 rikkumisest tuleneda võiva kahju hüvitamise kohustuse

tekkimise eeldusi (II); 3) nn faktilise ühingujuhi võimaliku tsiviilõigusliku vastutuse eeldusi (III);

4) õigusteenuse osutamise lepingu rikkumisest tuleneda võiva kahju hüvitamise kohustuse eeldusi,

advokaadi vastutuse eeldusi AdvS § 47 järgi, kostjate II ja IV võimaliku kahju hüvitamise kohustuse

üldisi eeldusi ning VÕS § 138 lg 1 kohaldamise eeldusi (IV); 5) hageja esimese nõudega seotud

kostjate I ja V vastutuse küsimusi (V); 6) hageja esimese nõudega seotud kostjate II ja IV vastutuse

küsimusi (VI); 7) hageja teist nõuet (VII); 8) hageja kolmandat nõuet (VIII); 9) hageja neljandat ja

viiendat nõuet (IX). Lõpetuseks teeb kolleegium menetluslikud otsustused (X).

I

20. Pooled ei vaidle järgmiste asja lahendamisel oluliste asjaolude üle:

· V. Pentus oli Autorollo ainuosanik kuni 26. aprillini 2010; alates 26. aprillist 2010 oli

Autorollo ainuosanik kostja III;

· V. Pentus oli aprillis 2010 ja on äriregistri andmetel siiani Autorollo juhatuse liige. Autorollo

teised kaks juhatuse liiget olid vaidlusaluste toimingute tegemise ajal (26. aprillist 2010 kuni

2010. a novembrini) J. Sillamaa ja kuni 2010. a juulini ka T. Pohl;

· kostjad I, II, IV ja V ei ole kunagi olnud Autorollo osanikud ning ükski kostjatest ei ole

kunagi olnud Autorollo juhatuse liige;

· kostja V on V. Pentuse tütar;

· kostjad I ja V on abielus;

· kostja II töötas vaidlusalusel perioodil (aprillist kuni novembrini 2010) kostja IV juures

vandeadvokaadina;

· Autorollo ja kostja IV sõlmisid 22. aprillil 2010 õigusabilepingu, mille täitmiseks kasutas

kostja IV kostjat II kui oma töötajat;

· kostjad I, II ja V on suhelnud e-kirjade vahendusel omavahel ja Autorollo teise juhatuse

liikme J. Sillamaaga ning Autorollo raamatupidajaga seoses Autorollo tegevusega;

· V. Pentus viibis 19. aprillist kuni 7. maini 2010 haiglaravil;

· kostja III kui Autorollo ainuosanik võttis 17. mail 2010 vastu otsuse asutada AutoHills, milles

Autorollole kuulus 50% suurune osalus;

· AutoHillsi asutamislepingule kirjutasid Autorollo nimel alla V. Pentus ja teise asutaja KA

nimel Valjo Liivamägi;

· kostja II leppis notariga kokku aja AutoHillsi asutamislepingu tõestamiseks ja korraldas

asutamiseks vajalike dokumentide koostamist;

· kostja IV tasus AutoHillsi asutamiseks vajaliku riigilõivu ja kostja II tasus notaritasu;

· kostja II pidas notariga kirjavahetust AutoHillsi osa Renaldo kasuks pantimise lepingu

sõlmimise asjus;

· 17. juunil 2010 sõlmisid Autorollo ja Renaldo AutoHillsi osa notariaalselt tõestatud

pandilepingu, millele kirjutas Autorollo nimel alla V. Pentus;

· 27. septembril 2010 ilmus ajalehes Tartu Postimees teade, et Renaldo müüb avalikul

enampakkumisel Autorollole kuuluva AutoHillsi osa; enampakkumise teate sisestas kostja IV

töötaja;

· kostja II leppis notariga kokku aja AutoHillsi osa müügilepingu tõestamiseks;

· 22. novembril 2010 sõlmisid Autorollo ja Renaldo AutoHillsi osa müügilepingu, mille alusel

Renaldo omandas varem Autorollole kuulunud AutoHillsi osaluse;

· 29. märtsil 2011 kuulutas Harju Maakohus välja Autorollo pankroti.

21. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjad korraldasid selliste tehingute tegemise, mille tulemusel

muutus Autorollo varatuks, ja kas nad vastutavad hageja väidetud kahju tekitamise eest.

Kassatsiooniastmes on vaidluse all kõik hageja nõuded kostjate I, II, IV ja V vastu, kuna eelnimetatud

kostjad on vaidlustanud kohtuotsused osas, millega hagi nende vastu rahuldati, ja hageja on

vaidlustanud kohtuotsused osas, millega hagi jäeti rahuldamata. Kuna kostja III on 17. septembril

2015 äriregistrist kustutatud ja õigusjärglust ei nähtu, siis tuleb menetlus tema suhtes TsMS § 428

lg 1 p 5 alusel lõpetada ning nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus TsMS § 431 lg 2 järgi tühistada

osas, millega kohtud osaliselt rahuldasid ja jätsid osaliselt rahuldamata hageja kõik nõuded kostja III

vastu.

22. Hageja on kohtumenetluses tuginenud sellele, et kostjad tekitasid Autorollole ühiselt kahju

sellega, et võtsid Autorollo juhtimise faktiliselt üle ja mõjutasid Autorollo juhatuse liiget V. Pentust

tegema Autorollole kahjulikke tehinguid. Alternatiivselt leiab hageja, et kõigil kostjatel oli

Autorolloga sõlmitud käsundusleping, millest tulenevaid kohustusi nad on rikkunud, mistõttu võivad

kostjad vastutada kahju tekitamise eest ka lepingulisel alusel.

Kohtud on nõuded kostjate I ja V vastu kvalifitseerinud ÄS § 1671 lg 1 järgi ning nõuded kostjate II

ja IV vastu VÕS § 115 lg 1 ning AdvS § 47 järgi.

II

23. Kolleegium selgitab esmalt, millised on ÄS § 1671 lg 1 rikkumisest tuleneda võiva kahju

hüvitamise kohustuse tekkimise eeldused.

24. Kahju hüvitamise nõue võib mh tuleneda kas lepingulise kohustuse (VÕS § 3 p 1) või seaduse

alusel tekkinud võlasuhtest tuleneva kohustuse (VÕS § 3 p 6) rikkumisest (vt VÕS § 100 ja § 101

lg 1 p 3). Nendel juhtudel on kahju hüvitamise nõude õiguslik alus VÕS § 115 lg 1. VÕS § 103 lg-

st 1 tulenevalt vabaneb kohustuse rikkumisega kahju põhjustanud isik kahju hüvitamise kohustusest

üldjuhul siis, kui rikkumine on vabandatav (vt ka VÕS § 103 lg 4). Kahju hüvitamise nõue võib

tekkida ka deliktiõiguslikul alusel, st VÕS 53. ptk-s sätestatud juhtudel, sh kahju õigusvastase ja

süülise põhjustamise korral (VÕS §-d 1043-1050). Lepingu rikkumisest tulenevate kahju hüvitamise

nõuete ja deliktiõiguslike kahju hüvitamise nõuete konkurentsi reguleerib VÕS § 1044 (vt selle kohta

ka käesoleva otsuse p-d 25, 37, 44). VÕS § 1044 tuleb analoogia korras kohaldada ka seaduse alusel

tekkinud võlasuhtest tuleneva kohustuse rikkumisest tulenevate kahju hüvitamise nõuete ja

deliktiõiguslike kahju hüvitamise nõuete konkurentsi korral (vt selle kohta ka käesoleva otsuse p-d 39

ja 44).

25. ÄS § 1671 lg 1 sätestab, et isik, kes oma mõju osaühingule ära kasutades mõjutab juhtorgani liiget

või prokuristi (edaspidi juhtorgani liiget) osaühingu kahjuks tegutsema, peab hüvitama osaühingule

sellega tekitatud kahju.

Kohtud leidsid õigesti, et ÄS § 1671 lg 1 on deliktiõiguslik kaitsenorm VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes.

ÄS § 1671 lg 1 keelab mõjutada osaühingu juhtorgani liiget tegutsema osaühingu kahjuks. Selleks, et

kohaldada isiku suhtes ÄS § 1671 lg 1 rikkumise eest deliktilist vastutust VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi,

peab isik olema rikkumises süüdi (vt VÕS § 1043) ning tema tekitatud kahju peab olema hõlmatud

ÄS § 1671 lg 1 kaitse-eesmärgiga (vt VÕS § 1045 lg 3). ÄS § 1671 lg-s 1 sätestatu rikkumine ei

välista seda, et isikul võib sama teo tagajärjel tekkida kahju hüvitamise kohustus muul

deliktiõiguslikul alusel, nt VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 järgi. Viimati nimetatud sätete alusel on

võimalik deliktiline vastutus ka juhul, kui osaühingule kahju tekitanud isiku tegu sisaldab vaid osa

ÄS § 1671 lg-s 1 sätestatud teo tunnuseid, kuid seda tegu saab vaatamata sellele pidada tahtlikuks

heade kommete vastaseks teoks VÕS § 1045 lg 1 p 8 mõttes (vt ka käesoleva otsuse p-d 28 ja 39).

ÄS § 1671 lg-s 1 sätestatud keelu rikkumine võib endast kujutada ka lepingu rikkumist. Juhul kui

osaühingule selliselt tekitatud varaline kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-

eemärgiga VÕS § 127 lg 2 mõttes, on deliktiõiguse kohaldamine VÕS § 1044 lg-st 2 tulenevalt

välistatud (vt selle kohta ka Riigikohtu 10. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-61-15, p 9). See

tähendab, et sellisel juhul saab isik vastutada üksnes lepingu rikkumisest tulenevalt (vt ka käesoleva

otsuse p-d 37 ja 44).

26. ÄS § 1671 lg 1 kohaselt on selle sätte kohaldamise eeldused järgmised:

esinema peab objektiivne teokoosseis, mis seisneb järgmises:

mõjutajal on oluline mõju osaühingu üle (vt käesoleva otsuse p-d 27 ja 29);

mõjutaja kasutab eelnimetatud olulist mõju ära tahtlikult ja eesmärgiga mõjutada osaühingu

juhtorgani liiget tegutsema osaühingut kahjustavalt (vt käesoleva otsuse p 28);

juhtorgani liige rikub mõjutamise tulemusel kas tahtlikult või hooletusest oma kohustusi, kusjuures

juhtorgani liikme kohustuste rikkumine võib olla ka vabandatav ÄS § 187 lg 2 teise lause mõttes

(vt käesoleva otsuse p 28);

osaühingule tekib mõjutamise ja sellest tuleneva juhtorgani liikme kohustuse rikkumise tõttu kahju,

kusjuures kahju tekkimise ja mõjutamise vahel on kahetasandiline põhjuslik seos: esiteks peab

mõjutamine olema põhjustanud juhtorgani liikme kohustuse rikkumise ja teiseks peab juhtorgani

liikme kohustuse rikkumine põhjustama osaühingule kahju (vt käesoleva otsuse p 31);

teo subjektiivne külg peab sisaldama mõjutaja otsest tahtlust mõjutada juhtorgani liiget ühingule

kahjulikult käituma, st et mõjutaja tegutseb osaühingu kahjustamise eesmärgil (vt käesoleva otsuse

p 32).

Eelnimetatud eelduste esinemist peab tõendama hageja, mh peab ta tõendama ka teo subjektiivse

külje. Kui hageja väidab, et mõjutajaid oli mitu, tuleb eelnimetatud nõude eeldused tõendada iga

mõjutaja kohta eraldi.

27. ÄS § 1671 lg 1 esimese eeldusena peab mõjutajal olema mõju osaühingu üle. Mõju, mille

ärakasutamine on ÄS § 1671 lg 1 järgi mõjutaja vastutuse koosseisu elemendiks, on mõjutaja

niisugune faktiline või õiguslik positsioon, mis on piisav, mõjutamaks kahjustatava ühingu juhtorgani

liikmeid rikkuma oma seadusest või ühingusisestest suhetest tulenevaid kohustusi. Mõju osaühingule

tähendab, et mõju omatakse osaühingu juhtimise seisukohast oluliste otsuste tegijatele (eelkõige

juhatuse või nõukogu liikmetele). Mõju peab olema oluline, st just selle positsiooni tõttu peab olema

võimalik mõjutada juhtorgani liiget tegutsema osaühingule kahjulikult. Selline mõju võib olla nii

ühinguõiguslik (tuleneda nt olulise osaluse omamisest mõjutatavas äriühingus), aga nt ka majanduslik

või isiklik.

28. Üksnes mõju omamisest ÄS § 1671 lg-s 1 sätestatud rikkumise tuvastamiseks aga ei piisa. Isik

peab selles sättes nimetatud mõju ka ära kasutama eesmärgiga panna osaühingu juhtorgani liige

osaühingut kahjustavalt käituma. Mõju ärakasutamine ehk mõjutamine tähendab, et algatus ühingut

kahjustavaks käitumiseks peab tulema mõjutajalt. Samas ei pea mõjutatav isik olema oma kohustusi

rikkudes teadlik mõjutaja eesmärgist kahjustada osaühingut ega soovima ise osaühingut kahjustada.

Kolleegiumi arvates ei piisa selleks, et isik kvalifitseeruks ÄS § 1671 lg 1 mõttes osaühingu

mõjutajaks, üksnes sellest, et juhtorgani liige küsib väidetavalt mõjutajalt nõu või usaldab teda mingis

küsimuses kui asjatundjat. Osaühingu mõjutamine kujutab endast nõu andmisega võrreldes

intensiivsemat ja teistsuguse sisuga tegevust. Mõjutamine ÄS § 1671 lg 1 mõttes on eesmärgipärane

tegevus, mille sihiks on panna juhtorgani liige käituma nii, nagu mõjutaja soovib. Mõjutamisega

ÄS § 1671 lg 1 mõttes ei ole tegemist ka nt juhul, kui väidetav mõjutaja üksnes soovitab äriühingu

juhtorgani liikmele advokaati või nõustajat. Samuti ei saa mõjutamiseks pidada äriühingu

raamatupidamisandmetega tutvumist või muu info kogumist ühingu kohta. Kuigi ÄS § 1671 lg 1

sõnastuse järgi on mõjutaja vastutuse sisuks ühingu suhtes eksisteeriva mõju ära kasutamine, ei

tähenda see, et mõjutaja peaks mõjutamisest mingit kasu saama. Mõjutamisest kasusaaja vastutus on

eraldi reguleeritud ÄS § 1671 lg-s 3, mille kohaselt vastutavad mõjutanud isikuga solidaarselt ka

isikud, kes said kahjustamisest kasu.

Kolleegium märgib veel, et olukorras, kus äriühingu juhtorgani liige sõlmib äriühingu nimel

advokaadibüroo või advokaadiga käsunduslepingu ja soovib saada õigusteenust, mille eesmärk on

tekitada äriühingule kahju, ja advokaat annab talle sellesisulist nõu ning juhatuse liige ka toimib

vastavalt sellele nõuandele, ei saa nõu andnud advokaati ainuüksi seetõttu pidada äriühingu

mõjutajaks ÄS § 1671 lg 1 mõttes (vt selle kohta ka käesoleva otsuse p 44). Samuti ei ole

mõjutamisega ÄS § 1671 lg 1 mõttes tegemist siis, kui advokaat või muu isik aitas kaasa juhtorgani

liikme enda algatatud osaühingut kahjustavale tegevusele. Samas ei ole viimati nimetatud juhul

välistatud advokaadibüroo või advokaadi deliktiline vastutus muude sätete, eelkõige VÕS § 1043

ja § 1045 lg 1 p 8 järgi (vt käesoleva otsuse p-d 25, 39 ja 44).

29. Mõjutajaks ÄS § 1671 lg 1 mõttes võib olla nii füüsiline kui ka juriidiline isik, nii ühingusisene

kui ka -väline isik.

Muu hulgas võib mõjutaja olla näiteks äriühingu enamusosanik, aga ka võlausaldaja, kellel on

osaühingu üle mõju tema ja ühingu vahelisest võlasuhtest tuleneva märkimisväärse nõude tõttu,

mistõttu mõjutajal on võimalik kallutada äriühingu juhtorgani liikmeid tegutsema äriühingule

kahjulikul viisil. Samuti ei ole välistatud, et mõju tuleneb juhtorgani liikme ja mõjutaja isiklikust

suhtest. Mõjutaja vastutuse kohaldamiseks ei ole oluline, et mõjutaja ja mõjutatava juhtorgani liikme

vahel oleks selgelt määratav (sh ühinguõiguslik, isiklik või majanduslik) seos. See vastutuse liik on

kohaldatav ka nt juhul, kui ühingu ainuosanik määrab enda asemele juhatuse liikmeks variisiku (nn

tankisti), kuid jätkab juhtimisega seotud korralduste andmist juhatuse liikmele selleks, et jätta muljet,

et ta ise enam ei juhi ühingut, ja selleks, et vältida enda vastutust ühingu juhtimisel tehtud kahjulike

tegude eest.

30. Isikuks, keda ÄS § 1671 lg 1 kohaselt peab olema mõjutatud osaühingu kahjuks tegutsema, on

osaühingu juhatuse või nõukogu liige, samuti prokurist, st mõjutatav isik peab olema formaalselt

valitud ühingu juhtorgani liikmeks või määratud prokuristiks.

31. ÄS § 1671 lg-s 1 nimetatud rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõude eelduseks on lisaks

rikkumise ja kahju olemasolule põhjuslik seos sellise rikkumise ja kahju vahel (vt VÕS § 127 lg 4).

Põhjuslik seos avaldub seejuures järjestikuste sündmuste ahelas, kus mõjutamine peab põhjustama

juhtorgani liikme kohustuse rikkumise ning seejärel peab juhtorgani liikme kohustuse rikkumine

põhjustama osaühingule kahju.

Põhjusliku seose tuvastamisel tuleb kohaldada nn conditio sine qua non põhimõtet, mille kohaselt

loetakse ajaliselt eelnev sündmus hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks

ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Selleks saab kasutada nn elimineerimise meetodit, mille abil

jäetakse kostja Väidetav tegu mõtteliselt kõrvale ja uuritakse, kas kahjulik tagajärg oleks ka ilma

selleta saabunud. Kui kahjulik tagajärg oleks saabunud ka ilma kostja Väidetava teota, pole kostja

tegu kahju põhjuseks (vt Riigikohtu 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 11).

Seega tuleb ÄS § 1671 lg-s 1 nimetatud rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõude korral

kõigepealt kontrollida, kas juhtorgani liige rikkus oma kohustust seetõttu, et teda mõjutati kohustust

rikkuma. Selleks, et tekiks mõjutaja kohustus kahju hüvitada, peab mõjutamine olema olnud

juhtorgani liikme rikkumise põhjuseks, st tuleb tuvastada, et kui mõjutamist ei oleks olnud, siis ei

oleks juhtorgani liige oma kohustust rikkunud. Kui juhtorgani liige oleks rikkunud oma kohustust ka

mõjutamiseta, siis ei ole ÄS § 1671 lg 1 rikkumise ja osaühingu kahju vahel põhjuslikku seost.

32. ÄS § 1671 lg-s 1 nimetatud teo subjektiivne külg sisaldab tegutsemise otsest tahtlust eesmärgiga

mõjutada osaühingu juhtorgani liiget nii, et see käituks mõjutamise tulemusel osaühingule kahjulikult

(rikuks oma kohustusi) ja tekitaks sellega osaühingule kahju. Tahtlus peab hõlmama mõjutaja

teadmist oma mõjust osaühingule, tahtlust seda mõju kasutada ning eesmärki mõjutada juhtorgani

liiget osaühingule kahjulikult käituma (seega ka kahju tekitamise tahtlust). Sellise tahtluse

tõendamise koormus lasub kannatanul. Samuti peab tahtlus hõlmama teadmist sellest, et mõjutatud

isik kuulub formaalselt nende isikute ringi, kes on nimetatud ÄS § 1671 lg-s 1. Kuna kõnealusel juhul

on vajalik tõendada rikkuja otsene tahtlus, siis ei saa tekkida hooletuse küsimust (VÕS § 1050).

33. ÄS § 1671 lg-s 1 sätestatud teo toimepanemisega tekitatud kahju hüvitamisel kohalduvad

VÕS 7. peatüki sätted. Mh tuleb arvestada VÕS § 127 lg-s 2 sätestatuga, mille kohaselt ei hüvitata

kahju ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel

kahju hüvitamise kohustus tekkis. ÄS § 1671 lg 1 puhul hinnatakse selle sätte kaitse-eesmärgi ulatust

teo õigusvastasuse kontrollimise etapis VÕS § 1045 lg 3 järgi selleks, et otsustada, kas isiku tegu on

õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 järgi (vt ka käesoleva otsuse p 49).

ÄS § 1671 lg-s 1 nimetatud mõjutaja vastu esitatud kahju hüvitamise nõude lahendamisel võib

vastavalt asjaoludele olla kohaldatav ka VÕS § 139 (vt selle kohta Riigikohtu 25. mai 2015. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-46-15, p 12). Kahjuhüvitist ei saa aga VÕS § 139 lg 1 järgi vähendada asjaolu

tõttu, et kahju tekitajaks oli mõjutatud osaühingu juhatuse või nõukogu liige või prokurist.

Samuti kohaldub kõnealust liiki kahju hüvitamise nõude korral VÕS § 127 lg-s 5 sätestatud

kannatanu rikastumise keeld, mille kohaselt tuleb kahjuhüvitisest maha arvata igasugune kasu, mida

kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema säästetud kulud, välja arvatud juhul, kui

kasu mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga (vt selle kohta käesoleva otsuse

p 55.)

III

34. Lisaks sellele, et hageja on kostjatele ette heitnud ÄS § 1671 lg-s 1 sätestatud keelu rikkumist, on

ta tuginenud sellele, et kostjad olid Autorollo faktilisteks (de facto) juhatuse liikmeteks. Hageja leiab,

et kostjad võtsid Autorollo juhtimise 2010. a aprillis üle ja vastutavad seetõttu AutoHillsi

asutamisega tekitatud kahju eest faktiliste ühingujuhtidena ning kahju hüvitamise nõue on nende

vastu võimalik rahuldada ka analoogia korras ÄS § 187 lg 2 ja VÕS § 115 lg 1 alusel.

35. Järgnevalt selgitab kolleegium, milline õigussuhe võib osaühingul tekkida isikuga, kes, olemata

seaduses sätestatud korras valitud osaühingu juhatuse liikmeks, käitub nn faktilise ühingujuhina, ning

milline võib olla sellise isiku vastutus ühingu ees, kui ta tekitab faktilise ühingujuhina osaühingule

kahju.

36. Eesti õigus ei sisalda faktilise ühingujuhi mõistet. Isik, keda ei ole seaduses sätestatud korda

järgides valitud äriühingu juhatuse liikmeks ning keda ei saa selleks lugeda ka tema ja ühingu

vastastikuseid tahteavaldusi tõlgendades (vt selle kohta Riigikohtu 8. oktoobri 2008. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-65-08, p 34), kuid kes faktiliselt täidab juhatuse liikme kohustusi, ei saa vastutada

äriühingule kahju tekitamise eest juhatuse liikme vastutuse sätete (osaühingu puhul VÕS § 115 lg 1 ja

ÄS § 187 lg 2) alusel.

37. Juhul kui juhatuse liikme kohustusi faktiliselt täitva isiku ehk faktilise ühingujuhi ja äriühingu

vahel on sõlmitud lepingu (nt käsundusleping) juhatuse liikme kohustuste täitmiseks, saab faktiline

ühingujuht vastutada selle lepingu rikkumisega tekitatud kahju eest VÕS § 115 lg 1 järgi.

VÕS § 1044 lg 2 välistab deliktiõigusliku vastutuse kohaldamise (sh ÄS § 1671 lg 1 rikkumise eest)

juhul, kui lepingut rikuti ja rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärk hõlmab varalise kahju, mille

hüvitamist äriühing faktiliselt ühingujuhilt nõuab (vt ka käesoleva otsuse p-d 25, 44 ja 54).

38. Juhul kui isik tegutseb faktilise ühingujuhina, olemata selleks lepingu järgi kohustatud, võib tema

tegevus olla kvalifitseeritav käsundita asjaajamisena VÕS § 1018 mõttes. Äriühing (organi kaudu,

kellel on õigus juhatuse liikmeid valida) võib sellise asjaajamise ülevõtmiseks anda eelneva

nõusoleku. Sellisel juhul vastab faktiline ühingujuhtimine äriühingu avaldatud tahtele ja on

eeldatavasti kooskõlas ka tema huvidega (VÕS § 1018 lg 1 p 2). Kõnealust tahet võib äriühing

avaldada ka TsÜS § 68 lg 3 mõttes kaudselt. Äriühing võib sellise asjaajamise (faktilise

ühingujuhtimise) ülevõtmise heaks kiita ka pärast asjaajamise ülevõtmist (VÕS § 1018 lg 1 p 1).

Selline heakskiit võidakse mh anda kaudse tahteavaldusega TsÜS § 68 lg 3 järgi. Juhul kui äriühing

ei ole faktiliseks ühingujuhtimiseks andnud eelnevat nõusolekut või pärast faktilise ühingujuhtimise

kui käsundita asjaajamise algust sellist tegutsema asumist (mitte selle tulemust) heaks kiitnud, võib

faktilise ühingujuhina tegutsema asumine olla siiski äriühingu eeldatava tahte ja huvide kohane

VÕS § 1018 lg 1 p 2 mõttes. Faktilise ühingujuhina tegutsemine kui käsundita asjaajamine ei saa

üldjuhul olla õigustatud olulise avaliku huvi tõttu VÕS § 1018 lg 1 p 3 järgi.

Juhul kui faktiline ühingujuhtimine on kvalifitseeritav käsundita asjaajamisena VÕS § 1018 järgi,

peab faktiline ühingujuht asjaajajana täitma käsundita asjaajamisest kui seaduse alusel tekkivast

võlasuhtest (VÕS § 3 p 6) tulenevaid kohustusi. Käsundita asjaajajaks saab olla nii füüsiline kui ka

juriidiline isik. Üheks käsundita asjaajaja kohustuseks on VÕS § 1022 lg 1 järgi kohustus arvestada

asjaajamise käigus soodustatu huve ning lähtuda tema tegelikust või eeldatavast tahtest, välja arvatud

kui soodustatu huvidega arvestamine oleks vastuolus avalike huvidega. Kui faktiline ühingujuht

käsundita asjaajajana seda kohustust rikub ja tekitab sellega äriühingule kahju, peab ta kahju

VÕS § 115 lg 1 järgi hüvitama eeldusel, et see kahju on tulenevalt VÕS § 127 lg-st 2 hõlmatud

rikutud kohustuse (VÕS § 1022 lg 1) kaitse-eesmärgiga.

Kolleegiumi arvates saab faktilise ühingujuhi hoolsusstandardi (VÕS § 1022 lg 1) sisustamisel

lähtuda ÄS § 187 lg-s 1 sätestatud juhatuse liikme hoolsusstandardist, mille järgi peab juhatuse liige

käituma kooskõlas korraliku ettevõtja hoolsusega. Tema vastutusest vabastamise võimalikkuse

hindamisel tuleb muu hulgas arvestada ÄS § 187 lg 2 teises lauses sätestatud ärilise kaalutluse

reegliga (vt selle kohta Riigikohtu 24. novembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-15, p 17).

Sellise hoolsusstandardi kohaldamine on aga põhjendatud vaid juhul, kui faktiline ühingujuht juhtis

asjaajamisel äriühingut nagu juhatuse liige. Kuna käsundita asjaajajana tegutsemine ei anna

faktilisele ühingujuhile juhatuse liikme seadusest tulenevat pädevust, siis ei saa faktilisele

ühingujuhile omistada kohustuse rikkumisi, mida saab omistada ainult äriühingu juhatuse liikme

pädevusega isikule. Näiteks ei saa faktilisele ühingujuhile omistada ÄS § 180 lg 51 esimeses lauses

sätestatud kohustuse - esitada osaühingu püsiva maksejõuetuse korral osaühingu pankrotiavaldus -

rikkumist.

Juhul kui isik tegutseb faktilise ühingujuhina, olemata selleks lepingu järgi kohustatud, kuid ei esine

ühtegi VÕS § 1018 lg 1 p-des 1-3 nimetatud eeldust, kuid faktiline ühingujuht siiski tegutses

äriühingu soodustamise eesmärgil VÕS § 1018 lg 2 mõttes, on tegemist mittenõuetekohase ehk

õigustamatu käsundita asjaajamisega VÕS § 1024 mõttes. Sellisel juhul vastutab faktiline ühingujuht

käsundita asjaajamise käigus äriühingule tekitatud kahju eest sõltuvalt sellest, kas ta oli VÕS § 1018

lg 1 p-des 1-3 nimetatud eelduste mitteesinemise suhtes hea- või pahauskne, kas VÕS § 115 lg 1,

§ 1022 lg 4 ja § 1024 lg 1 (pahauskse asjaajaja vastutus) või VÕS § 115 lg 1 ja § 1024 lg 2 (heauskse

asjaajaja vastutus) järgi. Kolleegiumi arvates tuleb VÕS § 1024 lg 2 esimeses lauses nimetatud

hoolsusstandardi sisustamisel samuti lähtuda ÄS § 187 lg-s 1 sätestatud juhatuse liikme

hoolsusstandardist, kui faktiline ühingujuht juhtis asjaajamisel äriühingut nagu juhatuse liige. Ka

eelnimetatud juhtudel saab faktiliseks ühingujuhiks olla nii füüsiline kui ka juriidiline isik.

39. Välistatud ei ole faktilise ühingujuhi deliktiline vastutus ka VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7

ning lg 3 (nt ÄS § 1671 lg-s 1 sätestatud keelu rikkumise eest) või VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8

järgi. Samas tuleb arvestada, et kui faktiline ühingujuht tegutses käsundita asjaajajana VÕS § 1018

või § 1024 mõttes (vt käesoleva otsuse p 38), siis on poolte vahel tekkinud seadusest tulenev

võlasuhe (VÕS § 3 p 6) ning deliktiõiguse sätete kohaldamise võimalust tuleb sellisel juhul hinnata

VÕS § 1044 lg 2 järgi analoogia alusel.

Kolleegium märgib, et erinevus ÄS § 1671 lg 1 järgi keelatud teo ja faktilise ühingujuhi kohustuste

rikkumise vahel seisneb selles, et mõjutaja ÄS § 1671 lg 1 mõttes kallutab äriühingu juhtorgani liiget

äriühingule kahjulikke tegusid tegema või kahju ärahoidvast tegevusest hoiduma, kuid faktiline

ühingujuht teeb äriühingu juhtorgani liikme asemel toiminguid ise.

IV

40. Hageja tugineb nõuetes kostjate II ja IV vastu alternatiivselt ÄS § 1671 lg 1 rikkumisest

tulenevale deliktilisele vastutusele lisaks ka sellele, et need kostjad vastutavad kahju eest ka lepingu

rikkumisest tulenevalt, sest Autorollol oli kostjatega II ja IV lepinguline suhe. Kohtute tuvastatud

asjaolude järgi olid Autorollo ja kostja IV sõlminud kliendilepingu ning kostjad II ja IV töölepingu.

Kolleegium selgitab, et kui advokaadibüroo pidaja sõlmib kliendiga õigusteenuse osutamise lepingu,

millega ei lepita kokku saavutatavas tulemuses, on tegemist käsunduslepinguga VÕS § 619 mõttes.

Sellisel juhul ei ole advokaadibüroos töötav advokaat, keda advokaadibüroo pidaja kasutab kliendiga

sõlmitud lepingu täitmiseks, ise lepingulises suhtes advokaadibüroo kliendiga. TsÜS § 132 lg-st 1

tulenevalt loetakse eelnimetatud lepinguliste suhete korral advokaadi tegevus õigusteenuse

osutamisel advokaadibüroo pidaja tegevuseks. Samas sätestab AdvS § 47 esimene lause, et

advokaadibüroo pidaja ja advokaat vastutavad õigusteenust osutades tekitatud kahju eest solidaarselt.

AdvS § 47 mõtteks on kolleegiumi arvates sätestada advokaadi vastutuse erialus, mis paneb

õigusteenuse osutamise lepingu täitmisel advokaadi vastutama selle lepingu täitmise eest VÕS § 115

lg 1 alusel advokaadibüroo kui õigusteenuse osutaja kõrval ka isiklikult. AdvS § 47 on sarnane

VÕS § 758 lg-ga 2, mis sätestab, et tervishoiuteenuse osutamisel osalev kvalifitseeritud arst,

hambaarst, iseseisvalt tervishoiuteenust osutav õde või ämmaemand, kes tegutseb tervishoiuteenuse

osutajaga sõlmitud töölepingu või muu sellesarnase lepingu alusel, vastutab tervishoiuteenuse

osutamise lepingu täitmise eest tervishoiuteenuse osutaja kõrval ka isiklikult.

Eeltoodust tulenevalt loeb seadus advokaadi tegevuse advokaadibüroo tegevuseks ning juhul, kui

advokaadibüroo pidaja vastutab kliendile õigusteenuse osutamise lepingu rikkumisega tekitatud kahju

eest, vastutab temaga solidaarselt (AdvS §-st 47 tulenevalt) ka advokaat, kelle tegevus tõi TsÜS § 132

lg 1 järgi kaasa advokaadibüroo vastutuse.

41. Käsundisaaja üldised kohustused on sätestatud VÕS §-s 620, mille lg 1 kohaselt peab

käsundisaaja tegutsema käsundi täitmisel käsundiandjale lojaalselt ja käsundi laadist tuleneva

vajaliku hoolsusega. Sama paragrahvi teise lõike järgi peab käsundisaaja täitma käsundi vastavalt

oma teadmistele ja võimetele käsundiandja jaoks parima kasuga ning ära hoidma kahju tekkimise

käsundiandja varale. Oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev käsundisaaja peab lisaks sellele

toimima üldiselt tunnustatud kutseoskuste tasemel. VÕS § 621 lg 1 järgi peab käsundisaaja käsundi

täitmisel üldjuhul järgima käsundiandja juhiseid, kuid kui käsundisaaja peab käsundi täitma oma

erialastele teadmistele või võimetele tuginedes, ei või käsundiandja anda üksikasjalikke juhiseid

käsundi täitmise viisi ega tingimuste kohta. VÕS § 621 lg 3 sätestab, et kui juhistest kinnipidamisega

kaasneks käsundiandjale ilmselt ebasoodus tagajärg, võib käsundisaaja järgida juhiseid alles siis, kui

ta on juhtinud käsundiandja tähelepanu ebasoodsale tagajärjele ja käsundiandja ei muuda juhiseid.

VÕS § 621 lg 4 sätestab, et käsundisaaja ei vastuta VÕS § 621 lg-tes 1-3 sätestatud kohustuste

rikkumise eest, kui käsundiandja kiidab käsundisaaja tegevuse hiljem heaks. VÕS § 623 lg 1 sätestab,

et kui käsundi esemeks on tehingu tegemine, võib käsundisaaja olla ühel ajal käsundi täitmiseks

tehtava tehingu teiseks pooleks või tehingu teise poole käsundisaajaks üksnes juhul, kui huvide

konflikt on välistatud.

Kolleegium juhib tähelepanu, et lepingu rikkumise korral tuleb VÕS § 127 lg 2 kohaselt hüvitada

üksnes kahju, mis on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga ja mis VÕS § 127 lg-

st 3 tulenevalt oli või pidi olema lepingut rikkunud poolele lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, välja

arvatud juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu. VÕS § 127 lg 2 kohaldamisel

peab kohus märkima ka lepingulise kohustuse või sätte, mille rikkumist kostjale ette heidetakse ning

mille kaitse-eesmärgi ulatust kohus hindab (vt Riigikohtu 9. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

174-10, p 12).

42. Advokaadi kohustused on lisaks sätestatud ka advokatuuriseaduses. AdvS § 44 lg 1 näeb muu

hulgas ette, et advokaat on kohustatud kasutama kliendi huvides kõiki seadusega kooskõlas olevaid

vahendeid ja viise ning teavitama klienti õigusteenuse osutamisega seotud tegevusest. Sama

paragrahvi kolmanda lõike järgi ei või advokaat õigusteenust osutades omandada kliendi õigusi.

Samuti peab advokaat vältima õigusabi osutamisel huvide konflikti. Huvide konflikti vältimise

kohustus on kõige üldisemalt reguleeritud AdvS § 44 lg-s 4, mis näeb ette, et advokaat ei või

õigusteenust osutada, kui ta samas asjas on osutanud või osutab õigusteenust kliendi huvidega

vastuolus olevate huvidega isikule või kui seaduse kohaselt ei ole lubatud õigusteenust osutada.

43. Hageja on kostjatele II ja IV heitnud ette esiteks seda, et kostja II ei hoidnud ära kahju tekkimist

Autorollole, teiseks seda, et ta andis kliendile nõu, mis oli vastuolus seadusega ja mille tulemusel

Autorollo muutus varatuks, kolmandaks seda, et kostja II ei selgitanud Autorollole tehingute

õiguslikke tagajärgi, ja neljandaks seda, et kostja II tegutses Autorollole õigusabi osutades huvide

konfliktis, sest nõustas samal ajal faktiliselt ka Autorollo juhatuse liiget V. Pentust.

Kolleegium märgib, et kõik eelnimetatud, hageja väidetud rikkumised võivad kujutada endast

kostja IV ja Autorollo vahelise lepingu rikkumist, mille eest vastutavad üldjuhul advokaat ja

advokaadibüroo pidaja solidaarselt. Kuigi advokaadil on kutsealased teadmised ja kliendil selliseid

teadmisi üldjuhul ei ole, ei vastuta advokaat ja advokaadibüroo pidaja mitte alati kõigi kliendi

soovitud teenuste tagajärgede eest. Eelkõige on vastutus välistatud siis, kui klient saab aru teenuse

sisust ning tagajärgedest ja kiidab lepingu täitmiseks tehtud tegevuse heaks. Iseenesest on õige

maakohtu seisukoht, et advokaat peab õigusteadmiseta kliendile selgitama soovitatud tehingute

tagajärgi, mh võimalikku maksejõuetuks muutumise riski. Kui aga klient, vaatamata selgitustele,

soovib sellise tehingu tegemist, on tegu heakskiiduga VÕS § 621 lg 4 mõttes ja selle tehingu

tulemusel kliendile tekkinud kahju eest advokaat ja advokaadibüroo pidaja ei vastuta.

44. Kostjad II ja IV on kogu menetluse vältel olnud seisukohal, et advokaat ei saa kutselise

õigusnõustajana vastutada äriühingust kliendi ees deliktilise vastutuse sätete järgi (sh ÄS § 1671 lg 1

rikkumise eest). Selle kohta selgitab kolleegium, et deliktiõiguse kohaldamine on võimalik eelkõige

siis, kui kostja II tegevus, mida TsÜS § 132 lg 1 järgi tuleks lugeda ka kostja IV tegevuseks, ei kujuta

endast Autorollo ja kostja IV vahel sõlmitud käsunduslepingu rikkumist. Kui tegemist on

lepingurikkumisega, sõltub deliktiõiguse kohaldamine VÕS § 1044 lg-st 2 tulenevalt sellest, kas

hageja nõutud kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2)

või mitte.

Lepingu rikkumisega ei ole kolleegiumi arvates tegemist nt olukorras, kus lepingupoolte kokkuleppel

muudetakse äriühing maksejõuetuks. Kuna sellisel juhul ei ole tegemist lepingu rikkumisega, siis ei

välista VÕS § 1044 lg 2 deliktiõiguse kohaldamist ning kõne alla võib tulla advokaadi deliktiline

vastutus nt VÕS § 1043 ja § 1043 lg 1 p 8 järgi. Kui eelnimetatud juhul oli advokaadi poolt kahju

tekitamine seotud advokaadibüroo majandus- ja kutsetegevusega (eelkõige õigusteenuse

osutamisega) ning advokaat vastutab deliktiõiguse järgi selle kahju tekitamise eest, vastutab

advokaadibüroo sama kahju eest, sõltumata oma süüst VÕS § 1054 lg 1 järgi. Advokaadibüroo pidaja

ja advokaadi deliktiline vastutus on sellisel juhul solidaarne (vt VÕS § 137 lg 1). Seega on ekslik

kostja IV seisukoht, et olukorras, kus kostja II tegevus väljus kostjaga IV sõlmitud kliendilepingu

raamidest, ei saa tema kui advokaadibüroo vastutada tekkinud kahju eest, sest AdvS § 47 näeb ette

advokaadi ja advokaadibüroo pidaja solidaarvastutuse üksnes kliendilepingu rikkumisega tekitatud

kahju eest.

Ei ole välistatud, et kostjad II ja IV vastutavad Autorollole kahju tekitamise eest käsundita

asjaajamise võlasuhtest (VÕS § 1018 või § 1024) tulenevate kohustuste rikkumise eest (vt selle kohta

käesoleva otsuse p 38). Selline olukord võiks esineda nt siis, kui kostjad II ja IV on vaatamata

kliendilepingule ajanud Autorollo asja tema soodustamise eesmärgil (VÕS § 1018 lg 2) väljaspool

seda lepingut (st teinud Autorollo asjaajamisena rohkem, kui olid lepingu järgi kohustatud, vt ka

käesoleva otsuse p-d 38 ja 55).

Juhul kui kostjad II ja IV rikkusid käsundita asjaajajana oma seadusest tulenevaid kohustusi,

kohaldub VÕS § 1044 lg 2 analoogia alusel (vt selle kohta käesoleva otsuse p 39). See tähendab, et

kui kostjate II ja IV käsundita asjaajajana Autorollole tekitatud kahju on hõlmatud rikutud kohustuse

kaitse-eesmärgiga VÕS § 127 lg 2 mõttes, siis on deliktiõiguse kohaldamine välistatud.

45. Hageja on kassatsioonkaebuses muu hulgas tuginenud sellele, et kohtud kohaldasid ebaõigesti

VÕS § 138 lg-t 2, mis reguleerib vastutust ühiselt tekitatud kahju eest. Kolleegium leiab, et

VÕS § 138 ei ole praegusel juhul asjakohane säte. VÕS § 138 lg 1 järgi võib olukorras, kus tekkinud

kahju eest võivad vastutada erinevad isikud ja on kindlaks tehtud, et kahju võis tekitada neist igaüks,

kahju hüvitamist nõuda neilt kõigilt. Sellisel juhul vabaneb kahju hüvitama kohustatud isik

vastutusest, kui ta tõendab, et tema kahju ei tekitanud (VÕS § 138 lg 2). VÕS § 138 lg 1 on oma

olemuselt säte, mille eesmärk on kergendada kannatanu tõendamiskoormust, ja seda kohaldatakse

olukorras, kus kannatanu suudab tõendada tema suhtes ohtlikult käitunud isikute ringi, kuid mitte

seda, kes sellesse ringi kuuluvatest isikutest kannatanule kahju tekitas. Samal ajal peab olema selge,

et üks ohtlikult käitunud isikutest põhjustas kindlasti kannatanule kahju (vt ka Riigikohtu 8. aprilli

2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-15, p 12).

Teoreetiliselt võiks VÕS § 138 lg 1 kohalduda nt juhul, kui on tuvastatud, et mitu isikut mõjutasid

üksteisest sõltumatult äriühingu juhtorgani liiget ÄS § 1671 lg 1 mõttes ühingule kahju tekitama ja

tõendatud on ka see, et üks nendest põhjustas kahju, kuid äriühing ei suuda tõendada, kes (st seda,

kelle mõjutusel juhtorgani liige tegelikult kahjulikult käitus). Käesoleval juhul ei piisa VÕS § 138

lg 1 kohaldamiseks Autorollole tekkinud kahju tõendamisest, nagu ekslikult leiab hageja. Nii maa-

kui ka ringkonnakohus leidsid õigesti, et selleks, et hagi iga kostja vastu rahuldada, peavad kahju

hüvitamise nõude eeldused olema nende suhtes täidetud.

46. Ekslik on hageja kassatsioonkaebuse väide, mille kohaselt ringkonnakohus tuvastas, et kõik

kostjad tegutsesid kooskõlastatult ja ühiselt selleks, et viia vara Autorollost välja. Kohtud ei ole

lugenud tõendatuks, et kostjad oleksid tegutsenud vastastikusel kokkuleppel Autorollole kahju

tekitamise eesmärgil.

V

47. Kolleegium leiab, et kohtud on hageja esimese nõude rahuldamisel kostjate I ja V vastu valesti

tõlgendanud ja kohaldanud materiaalõigust, mistõttu nad on jätnud tuvastamata ÄS § 1671 lg-s 1

sätestatud kohustuse rikkumisest tuleneva deliktilise vastutuse eeldused (vt käesoleva otsuse p-d 23-

33). Kohtud ei ole otsustes ÄS § 1671 lg-s 1 sätestatud deliktiõigusliku kaitsenormi (VÕS § 1045 lg 1

p 7) koosseisulisi elemente kindlaks teinud. Kohtud põhjendasid hageja esimese nõude rahuldamist

ÄS § 1671 lg 1 alusel sellega, et kostjad mõjutasid V. Pentust tekitama Autorollole kahju sellega, et

kõigepealt asutati AutoHills, millele anti üle enamik Autorollo autodest ja haagistest, ning hiljem

korraldati ka AutoHillsi osaluse võõrandamine Autorollo jaoks kahjulikel tingimustel. Seda, et

kostjad I ja V vastutavad Autorollo ees tema mõjutajatena, põhjendasid kohtud sellega, et kostja I oli

ka varem andnud V. Pentusele Autorollo asjus nõu, et V. Pentus usaldas kostjat I, et V. Pentus täitis

kostja I leitud advokaadi kostja II korraldusi, et kostja I osales Autorolloga seotud nõupidamistel,

saatis raamatupidajale korralduslikke e-kirju ja suhtles autojuhtidega ajal, mil V. Pentus oli haiglas.

Eelnevast järeldasid kohtud, et kostjal I oli V. Pentuse üle psühholoogiline mõju, mida ta teostas

kostja II kaudu. Ringkonnakohus, tühistades maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis hageja

esimese nõude kostja V vastu rahuldamata, luges nõude eeldused kostja V suhtes täidetuks samade

asjaolude ja tõendite põhjal nagu kostja I suhtes. Need kohtute tuvastatud asjaolud ei anna aga

kolleegiumi arvates alust kohaldada kostjate suhtes deliktilist vastutust ÄS § 1671 lg 1 rikkumise

eest.

Maakohus leidis, et kostja I oli ÄS § 1671 lg 1 järgi kahju tekitamises süüdi ja et süü vormiks oli

hooletus. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga ja kuigi seda ei ole otsuses selgelt väljendatud, leidis

sama ka kostja V kohta. Kolleegium märgib, et ÄS § 1671 lg 1 koosseisuliseks elemendiks on

mõjutaja otsene tahtlus. Äriühingu juhtorgani liiget saab seega mõjutada äriühingu kahjuks tegutsema

vaid tahtlikult, kusjuures tahtluse peab tõendama hageja (vt käesoleva otsuse p-d 26 ja 32).

Ringkonnakohtu otsuses puudub TsMS §-s 653 sätestatule vastav põhjendus, miks ringkonnakohus

hindas kostja V suhtes tõendeid maakohtust erinevalt. Kohtuotsuse põhjendamise nõuetele ei vasta

see, et ringkonnakohus leidis, et sellega, et kostja I osales Autorolloga seotud nõupidamistel, saatis

raamatupidajale korraldusliku sisuga e-kirju ja suhtles raamatupidaja ning autojuhtidega ajal, mil

V. Pentus oli haiglas, samuti soovitas V. Pentusele kostjat II kui advokaati, on tõendatud, et kostja V

tegi sedasama. Selliselt on ringkonnakohtu otsus hageja esimese nõude kostja V vastu rahuldamisel

sisuliselt täielikult põhjendamata.

Õige on kostjate etteheide, et kohtuotsused on vastuolulised ja ebaselged. Kohtud ei ole teinud vahet

hageja alternatiivsetel nõudealustel, vaid on sisuliselt pidanud äriühingu mõjutaja vastutust ja

faktilise ühingujuhi vastutust üheks ja samaks. Nii on ringkonnakohus nt leidnud, et kostjad

vastutavad hageja esimeses nõudes nimetatud kahju eest juhtorgani liikme mõjutajatena ÄS § 1671

lg 1 alusel, kuid samas on lugenud tuvastatuks, et ajavahemikus 20. aprillist 2010 kuni 11. maini

2010 tegelesid kostjad I, II ja V Autorollo igapäevase juhtimisega.

48. Eelnevast tulenevalt tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada materiaalõiguse normi väära

tõlgendamise ja kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, millega kohus

rahuldas hageja esimese nõude kostjate I ja V vastu. Asi tuleb saata tühistatud osas ringkonnakohtule

uueks läbivaatamiseks. Kolleegium leiab, et ei ole vajadust tühistada ka maakohtu otsust ega saata

asja tagasi uueks läbivaatamiseks maakohtusse, sest rikkumised on võimalik kõrvaldada asja uuel

läbivaatamisel ringkonnakohtus.

Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus hageja esitatud ja tõendatud asjaolusid uuesti hindama

ning võtma seiskoha, kas kostjad I ja V vastutavad hageja ees deliktiõiguslikult ÄS § 1671 lg 1

rikkumise eest (VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3) või muul deliktiõiguslikul alusel

(nt VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 järgi).

Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus, lähtudes hageja taotlusest, võtma juhul, kui kostjate I

ja V deliktiline vastutus on välistatud, seisukoha, kas hageja ning kostjate I ja V vahel oli sõlmitud

käsundusleping ning kas hageja esimene nõue tuleks kostjate I ja V vastu rahuldada selle lepingu

rikkumisest tulenevalt (vt selle kohta ka käesoleva otsuse p 41).

Kuna hageja on tuginenud ka sellele, et kostjad I ja V olid Autorollo faktilised ühingujuhid, peab

ringkonnakohus hindama, kas kostjad I ja V vastutavad hageja esimese nõude puhul käsundita

asjaajamise võlasuhtest (VÕS § 1018 või § 1024) tulenevate kohustuste rikkumisega tekitatud kahju

eest (vt selle kohta käesoleva otsuse p-d 34-38).

Kolleegium selgitab, et hageja esimese nõude põhjendamiseks toodud asjaolude kohaselt ei ole

võimalik kostjate tegu pidada õigusvastaseks VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi. Nimelt on hageja nõudnud

esimese nõudena varalise kahju hüvitamist, mida ta ei ole seostanud omandiõiguse ega sellega

sarnase õiguse või valduse rikkumisega. VÕS § 1045 lg 1 p-s 5 mõeldakse omandiõigusega sarnase

õiguse all isiku absoluutseid õigusi, nt autoriõigust.

49. Kolleegiumi arvates on ÄS § 1671 lg 1 eesmärgiks eelkõige vältida juhtorgani liikmete

õigusvastase mõjutamise kaudu äriühingule kahjulike tehingute tegemist, aga ka makseraskustes

osaühingu varatuks muutmist. Seega on hageja esimeses nõudes nimetatud kahju iseenesest

VÕS § 1045 lg 3 mõttes hõlmatud ÄS § 1671 lg 1 kaitse-eesmärgiga.

50. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et menetlusosaliste ja kohtute kasutatud termin „tütarühing"

ei ole AutoHillsi kohta õige. ÄS § 6 lg 1 näeb ette, et kui üks äriühing on teises äriühingus osanik või

aktsionär ning omab seal häälteenamust, nimetatakse osalevat ühingut emaettevõtjaks (emaühinguks)

ja ühingut, kus ta osaleb, tütarettevõtjaks (tütarühinguks). Emaühingu tütarühing on ka ühing, kus

häälteenamus on teisel tütarühingul või tütarühingul üksinda või koos emaühinguga. Sama paragrahvi

teise lõike kohaselt on tütarühing ka ühing, kus teine ühing (emaühing) omab selle osaniku või

aktsionärina lepingu alusel või ilma selleta valitsevat mõju. Asjas tuvastatu kohaselt oli Autorollo

osalus AutoHillsis 50% ja ei ole tuvastatud, et Autorollol oleks olnud teisi tütarühinguid, mille kaudu

ta oleks saanud omada häälteenamust AutoHillsis. Samuti ei ole tuvastatud, et Autorollol oleks muul

põhjusel olnud valitsev mõju AutoHillsi üle. Seega on kohtud Autorollo osalusel asutatud äriühingut

ekslikult pidanud Autorollo tütarühinguks.

51. Kostjad I ja V on oma kassatsioonkaebuses leidnud, et kohtud kohaldasid nende kui võimalike

mõjutajate vastutuse hindamisel lubamatult madalat tõendamisstandardit, kui kvalifitseerisid nende

tegevuse kaudsete tõendite alusel mõjutamisena. Seadus ei tee vahet otsestel ja kaudsetel tõenditel

ning iseenesest ei ole kaudsel ja otsesel tõendil erinevat tõendiväärtust. Tõend peab vastama

TsMS § 229 lg 1 nõuetele, st see peab sisaldama teavet, mille alusel kohus teeb seaduses sätestatud

korras kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti

muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. Tõend peab olema seaduses sätestatud

protsessivormis. Tõendeid hindab kohus igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma

siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte (TsMS § 232

lg 1), kusjuures ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Tõend peab olema

asjakohane (TsMS § 238 lg 1) ja lubatav (TsMS § 238 lg 2).

Kostjad I ja V ei ole väitnud, et osa tõendeid oleksid lubamatud, kuid on leidnud, et V. Pentuse

mõjutamine on tõendatud ainult tunnistajate ütlustega, kusjuures osale ütlustele on omistatud suurem

kaal kui teistele. Kolleegium märgib, et äriühingu juhtorgani liikmele kahjulike tehingute tegemiseks

mõju avaldamist ei tule seaduse kohaselt tõendada mingit kindlat liiki tõenditega ja olukorras, kus

tegu on õigusvastase mõjutamisega, on tõenäoline, et dokumentaalseid tõendeid ei ole. Kohtud ei ole

menetlusõiguse norme rikkunud mitte sellega, et nad on tuginenud tunnistajate ütlustele kui

kaudsetele tõenditele, vaid sellega, et nad on jätnud põhjendamata, kuidas tuleneb tõenditest

järeldus, et kostjad I ja V mõjutasid V. Pentust Autorollole kahjulikult käituma. Üksnes sellest, et

tõenäoliselt oli saavutatav tulemus (Autorollo varatuks muutmine) mingil viisil kasulik ka

kostjatele I ja V, ei saa mõjutamist järeldada. Maakohtu põhjendustest nähtuvalt oli kostja I andnud

V. Pentusele Autorollo kohta nõu, V. Pentus usaldas teda ja tema pakutud advokaati. Eeltooduga võib

kolleegiumi arvates küll põhjendada seda, et kostjal I oli V. Pentuse (ja seega ka Autorollo) üle

oluline mõju, kuid sellest ei järeldu veel, et kostja I seda mõju ÄS § 1671 lg-s 1 sätestatud viisil ka

ära kasutas.

VI

52. Järgmiseks käsitleb kolleegium hageja esimese nõude rahuldamist kostjate II ja IV vastu (vt ka

käesoleva otsuse p-d 43-45). Kohtute tuvastatud asjaolude järgi olid Autorollo ja kostja IV sõlminud

õigusabilepingu ning selle lepingu täitmiseks kasutas kostja IV kostjat II kui oma töötajat. Kohtud

rahuldasid hageja esimese nõude kostja IV vastu osaliselt VÕS § 115 lg 1 alusel ja kostja II vastu ka

AdvS § 47 alusel, kuna leidsid, et kostja II rikkus kliendilepingut.

Kolleegium leiab, et kui Autorollo ja kostja IV olid sõlminud õigusabilepingu, saab kostja IV

vastutada selle lepingu rikkumisega tekitatud kahju eest VÕS § 115 lg 1 järgi. Kuna kostja II ei ole

selle lepingu pool, siis ei saa teda pidada selle lepingu rikkujaks. Kuid kui kostja II osutas selle

lepingu alusel kostja IV töötajana õigusteenust, siis vastutab ta AdvS § 47 järgi juhul, kui kostja IV

vastutab selle lepingu rikkumise eest, kostjaga IV hageja ees solidaarselt (vt käesoleva otsuse

p-d 40-43).

53. Kohtud jätsid põhjendamatult tuvastamata, millised kohustused olid õigusabilepingu järgi

kostjal IV AutoHillsi asutamise korraldamisel. Asja lahendamisel on oluline kindlaks teha, millist

teenust V. Pentus Autorollo juhatuse liikmena Autorollo nimel kostjalt IV saada soovis. Maakohtu

otsus on selles osas vastuoluline. Näiteks on maakohus leidnud, et V. Pentus ei andnudki kostjale II

mingeid ülesandeid ja pidas kostjat II Autorollo tegelikuks omanikuks, kuid samas on maakohus

leidnud, et kostja II ei täitnud kostjaga IV sõlmitud käsunduslepingut nõuetekohaselt.

Käsundusleping eeldab aga alati, et käsundiandja ja käsundisaaja on leppinud kokku ülesannetes,

mida käsundisaaja täidab käsundiandja jaoks. Ringkonnakohus ei kõrvaldanud seda vastuolu.

54. Hageja on kostjatele II ja IV heitnud ette küll seda, et advokaadi kui käsundisaaja tegevus ei

vastanud üldistele hoolsus- ja lojaalsusstandarditele, kuid selleks, et tuvastada kliendilepingu

rikkumine, tuleb esmalt kindlaks teha, milles kokku lepiti. Lepingurikkumine kujutab endast

sooritusvahet ehk erinevust kokkulepitu ja tegelikult tehtu vahel. Lepingust tulenevate kohustuste

tuvastamisel tuleb Autorollo ja kostja IV vahel sõlmitud käsunduslepingut VÕS § 29 järgi

tõlgendada, lähtudes esmalt lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest (VÕS § 29 lg 1) ja kui ühist tahet

ei ole võimalik kindlaks teha, siis lepingupooltega sarnase mõistliku isiku arusaamast (VÕS § 29

lg 4). Seega tuleb hageja esimese nõude puhul kindlaks teha, kas kliendilepingu eesmärk oli

Autorollo majandusraskustest väljatoomine (nagu väidavad kostjad) või V. Pentuse vabastamine

isiklikust käendusest Nordea ees kõiki võimalusi kasutades (nagu väidab hageja).

Juhul kui kõnealuse lepingu eesmärk oli ühingu tegevuse jätkamiseks võimaluste leidmine ja on

tuvastatud, et kostja II osutatud õigusabi tulemusel muutus Autorollo hoopis varatuks, võib kostja IV

vastutada selle lepingu rikkumisega Autorollole tekitatud kahju eest ning kostja II võib sama kahju

eest vastutada AdvS § 47 järgi (vt ka käesoleva otsuse p-d 40-43). Kuid kui selle lepingu eesmärgiks

oli V. Pentuse vabastamine käendusest, ei saa kostjad lepingu rikkumisest tulenevalt vastutada.

Sellisel juhul ei ole aga välistatud kostjate II ja IV deliktiline vastutus Autorollole tekitatud kahju eest

või kostja IV vastutus VÕS § 1054 lg 1 järgi kostja II õigusvastaselt ja süüliselt tekitatud kahju eest

(vt ka käesoleva otsuse p 44).

Vastuseks kostja V kassatsioonkaebuse väitele, et AutoHillsi asutamine kujutas endast ettevõtte

üleminekut, märgib kolleegium, et kohtud on selles osas tõendeid hinnanud ja leidnud, et tegu ei

olnud ettevõtte üleminekuga. Kohtud ei ole seejuures menetlusõiguse norme rikkunud. Riigikohus

kassatsioonimenetluses tõendeid ei hinda ega asjaolusid ei tuvasta (TsMS § 688 lg-d 3-5).

55. Eeltoodust tulenevalt tuleb ringkonnakohtu otsus materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja

kohaldamise tõttu tühistada ka osas, millega kohus rahuldas hageja esimese nõude kostjate II ja IV

vastu. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul mh tuvastada, millist teenust pidid kostjad II

ja IV Autorollole osutama ja milles kokku lepiti. Vastavalt sellele tuleb hinnata, kas kostja IV rikkus

seda lepingut ning kas esinevad muud kahju hüvitamise nõude eeldused (sh tuleb hinnata kahju

hüvitatavust VÕS § 127 lg-te 2 ja 3 järgi).

Kui kostja IV ei ole käsunduslepingut rikkunud või kui Autorollole tekitatud kahju ei ole hõlmatud

rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2), siis ei välista lepingulise suhte

olemasolu kostja IV ja Autorollo vahel deliktiõiguse sätete kohaldamist (vt VÕS § 1044 lg 2).

Sellisel juhul peab ringkonnakohus hindama, kas kostjad II ja IV vastutavad hageja esimeses nõudes

nimetatud kahju eest deliktiõiguslike sätete (nt VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 ning lg 3 (nt ÄS § 1671

lg-s 1 sätestatud keelu rikkumine) või VÕS § 1043 ja § 1043 lg 1 p 8) järgi (vt käesoleva otsuse

p 44). Juhul kui kostja II vastutab Autorollole tekitatud kahju eest deliktiõiguse sätete järgi, võib

kostja IV vastutada sama kahju eest VÕS § 1054 lg 1 järgi (vt käesoleva otsuse p-d 44 ja 54).

Käsunduslepingu olemasolu hageja ja kostja IV vahel ning lepinguline suhe kostjate II ja IV vahel

välistavad eeldatavasti hageja nõuded kostjate II ja IV vastu käsundita asjaajamise võlasuhtest

tulenevate kohustuste rikkumisega tekitatud kahju eest, sest lepinguliste suhete tõttu (millest

tulenevalt olid kostjad kohustatud AutoHillsi asutamisel tegutsema Autorollo huvides) ei saa nende

kostjate puhul rääkida käsundita asjaajamisest VÕS § 1018 või § 1024 mõttes. Kui aga kostjad II

ja IV tegutsesid Autorollo huvides AutoHillsi asutamisel VÕS § 1018 lg 2 mõttes, ilma et nad oleksid

olnud selleks lepingu järgi kohustatud, võivad nad vastutada Autorollole faktiliste ühingujuhtidena

tekitatud kahju eest käsundita asjaajamise sätete järgi (vt käesoleva otsuse p-d 38 ja 44).

Hageja esimese nõude rahuldamise ulatuse hindamisel peab ringkonnakohus arvestama VÕS § 127

lg-s 5 sätestatuga, mille kohaselt tuleb kahjuhüvitisest maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud

isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema säästetud kulud, välja arvatud juhul, kui kasu

mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Pooled vaidlevad, kas kahjuhüvitisest

tuleks maha arvata kogu summa, mille võrra Autorollo kohustused võlausaldajate ees vähenesid ehk

nii Autorollo eest Nordeale tasutud 43 765 eurot 26 senti kui ka AutoHillsi osa eest Autorollole

tasaarvestusega tasutud 12 782 eurot 33 senti. Kolleegium selgitab, et VÕS § 127 lg 5 järgi tuleb

kahjuhüvitisest üldjuhul maha arvata kasu, mis on põhjuslikus seoses kahju põhjustanud teoga. Seega

on ka kõnealuse vaidluse puhul oluline, kas Autorollo sai varalist kasu ja kas ta oleks seda saanud ka

siis, kui AutoHillsi ei oleks asutatud või oleks asutatud teistsugustel tingimustel.

VII

56. Hageja teine nõue on Autorollo kassaraha kadumisest tulenev kahju hüvitamise nõue. Selle nõude

jätsid kohtud kõigi kostjate vastu rahuldamata, sest nad leidsid, et ei ole tõendatud, et Autorollol

oleks 19. aprillil 2010 olnud kassas sularaha hageja väidetud 220 889 eurot 65 senti. Kohtud jagasid

tõendamiskoormuse õigesti. Hageja ülesanne oli tõendada, et kassaraha läks kostjate tegevuse

tulemusel kaotsi. Seega pidanuks hageja esmalt tõendama, et see raha oli kõnealusel ajal kassas.

Ekslik ja asjas tuvastatud asjaoludega vastuolus on hageja kassatsioonkaebuse seisukoht, et kostjad

oleksid pidanud tõendama, et nad ei ole kassaraha kõrvale toimetanud. Kahju tekkimise peab

tõendama hageja sõltumata sellest, kas tegu on lepingulise või deliktiõigusliku (sh ÄS § 1671 lg-s 1

sätestatud mõjutaja) vastutusega. Kolleegiumi leiab, et ei ole alust kohtute otsuseid eelnimetatud osas

tühistada, sest kohtud ei ole asjaolude tuvastamisel ja tõendite hindamisel rikkunud menetlusõiguse

norme.

57. Vastuseks hageja kassatsioonkaebuse väitele, et maakohus rikkus selgitamiskohustust, jättes

hagejale selgitamata, et kassa puudujäägist tuleneva nõude oleks hageja võinud esitada alusetust

rikastumisest tuleneva nõudena kostja V vastu, märgib kolleegium, et TsMS § 392 lg 1 p 1 kohaselt

on kohtul küll kohustus selgitada eelmenetluses välja hageja nõuded, kuid nimetatud säte ei kohusta

kohut selgitama hagejale hagi eseme muutmise vajadust, st seda, millise nõude esitamine aitaks

hagejal paremini saavutada tema soovitud eesmärki (vt ka Riigikohtu 10. juuni 2009. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-66-09, p 11).

58. Kostja II on nõustunud maa- ja ringkonnakohtu otsuse resolutsiooniga selles osas, millega kohtud

jätsid hageja teise nõude tema vastu rahuldamata, kuid palub jätta maakohtu otsuse põhjendavast

osast välja otsuse p-d 614-615, milles maakohus märkis, et kostja II andis raamatupidajale

üleandmiseks kaks fiktiivset laenulepingut, mille eesmärk oli varjata kassa puudujääki ja millega

kostja II võis panna toime KarS §-des 344, 345 ning 3811 sätestatud teo.

TsMS § 457 lg 1 järgi on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, millega

lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei

tulene teisiti. Hageja nõue lahendatakse kohtuotsuse resolutsiooniga. Just kohtuotsuse resolutsiooniga

kohustatakse kostjat hagi rahuldamisel teataval viisil käituma või käitumisest hoiduma. Seega toob

pooltele õiguslikud tagajärjed kaasa üksnes kohtuotsuse resolutsioon. Kuna kohtuotsuse põhjendav

osa iseseisvalt poolte õigusi ja kohustusi ei mõjuta, ei ole kohtuotsus vaidlustatav otsuse resolutsiooni

peale kaebust esitamata (vt ka Riigikohtu 31. oktoobri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-88-07, p 14;

7. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-09, p 16). Kostja II ei esitanud apellatsioonkaebust

selle osa peale maakohtu otsusest, millega maakohus jättis hageja teise nõude tema vastu

rahuldamata. Eeltoodust tulenevalt ei saanud kostja II ei apellatsioonkaebuses ega saa ka

kassatsioonkaebuses eelnimetatud maakohtu otsuse osa vaidlustada.

VIII

59. Hageja kolmas nõue on Autorollo pankrotimenetluse blokeerimisest tulenev kahju hüvitamise

nõue. Selle nõude jättis ringkonnakohus kõigi kostjate vastu rahuldamata. Kolleegium nõustub

ringkonnakohtuga, et maakohus rahuldas hageja kolmanda nõude kostjate II ja IV vastu ekslikult.

60. Kolmanda nõude alusena tugines hageja sellele, et kostja IV rikkus õigusabilepingut sellega, et

tema advokaat vaidles vastu Autorollo esimesele pankrotiavaldusele, mille võlausaldaja esitas juba

2010. a mais. Kohtud lugesid tuvastatuks, et esimese pankrotiavalduse menetlemisel esindas

Autorollot kohtus kostja IV advokaat. Pooled ei vaidle selle üle, et Autorollo kohtus esindamine oli

kliendilepingus kokku lepitud õigusteenus. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu põhjendustega, et

vandeadvokaadist kostja II, kes teadis Autorollo tegelikku majanduslikku olukorda, ei pidanud

2010. a aprillis-mais selgitama Autorollo juhatuse liikmetele vajadust esitada pankrotiavaldus ja et

vähemalt üldjuhul ei ole advokaadil, kes esindab klienti tema pankrotiavalduse menetlemisel kohtus

või osutab muud sellega seotud õigusabi, kohustust jälgida kliendi majandustegevust ega

maksejõudu.

61. Kolleegium märgib täiendavalt, et ekslik on hageja kassatsioonkaebuse seisukoht, et kuna

kostja II pidi advokaadina kaitsma käsundiandja vara ja hoidma ära kahju, pidi ta kliendi juhatuse

liikmele selgitama, et juhatuse liige peab esitama Autorollo pankrotiavalduse ja et selle tõttu

vastutavad kostjad II ja IV kahju eest, mis tekkis Autorollol seetõttu, et pankrot jäi õigel ajal välja

kuulutamata ja võlausaldajate viivisenõue Autorollo vastu suurenes. Samuti on ekslik hageja

seisukoht, et advokaat ei või olukorras, kus tema osutatava õigusteenuse sisuks on mh kliendi

esindamine kohtus pankrotiavalduse läbivaatamisel, kliendi vastu kohtusse esitatud

pankrotiavaldusele vastu vaielda ja rikub seda tehes seadusest ja kliendilepingust tulenevat kohustust

hoida ära kahju tekkimine käsundiandja varale. Advokaadi kohustuste sedavõrd laiendava tõlgenduse

korral ei oleks maksejõuetuse piirile jõudnud isikutel enam võimalik sõlmida advokaadiga kohtus

esindamiseks käsunduslepingut.

62. Kostjate I ja V vastu jätsid kohtud hageja kolmanda nõude rahuldamata põhjendusega, et ei ole

tõendatud, et nimetatud kostjad oleksid kuidagi olnud seotud pankrotiavalduse menetlusega või et

nad oleksid Autorollo juhatusega arutanud pankrotiavaldusega seonduvat. Kohtud on tuvastanud asja

lahendamiseks vajalikud olulised asjaolud ega ole seejuures menetlusõiguse norme rikkunud.

Kolleegium selgitab lisaks, et käsundita asjaajajast faktilisel ühingujuhil (vt käesoleva otsuse p-d 34-

38) ei saa käsundita asjaajamisest tekkivast võlasuhtest tulenevalt olla kohustust esitada äriühingu

pankrotiavaldust, sest pankrotiavalduse esitamise kohustus on üksnes äriühingu juhatuse liikmetel

(vt selle kohta ka käesoleva otsuse p 38).

IX

63. Hageja neljas nõue on Autorollo võlgnike kohustuste Autorollo asemel kolmandatele isikutele

(Rendalo ja Aaloe) tasumise korraldamisest tulenev kahju hüvitamise nõue. Selle nõude rahuldasid

kohtud kostjate II ja IV vastu osaliselt ning jätsid kostjate I ja V vastu täielikult rahuldamata.

64. Osas, millega kohtud jätsid hageja neljanda nõude kostjate I ja V vastu rahuldamata, tuleb

ringkonnakohtu otsus jätta muutmata. Kohtute järeldused, et kostjad I ja V ei vastuta selle kahju eest,

põhinevad tõendite hindamisel ja tõenditest tehtud järeldustel, et nimetatud kostjad ei olnud kuidagi

seotud fiktiivsete pandilepingute koostamisega ega võlgade Renaldole ja Aaloele tasumise

korraldamisega. Kui kostjad I ja V ei olnud kuidagi seotud eelnimetatud toimingutega, ei saa selle

nõude osas ka ükski nõude alus kõne alla tulla. Kohtud on tuvastanud asja lahendamiseks vajalikud

olulised asjaolud ega ole seejuures menetlusõiguse norme rikkunud.

65. Samuti tuleb ringkonnakohtu otsus jätta muutmata osas, millega kohtud jätsid hageja neljanda

nõude kostjate II ja IV vastu rahuldamata. Hageja palus neljanda nõude rahuldamiseks mõista

kostjatelt solidaarselt välja 24 010 eurot 58 senti. Maakohus tuvastas, et Autorollo võlgnikud kandsid

Renaldole ja Aaloele tegelikult üle 17 954 eurot 75 senti ja ülejäänud osas ei ole hageja kahjunõue

tõendatud. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga. Kolleegium leiab, et kohtud ei ole eeltoodu

tuvastatuks lugemisel menetlusõiguse norme rikkunud.

66. Osas, millega hageja neljas nõue kostjate II ja IV vastu rahuldati, tuleb ringkonnakohtu otsus aga

tühistada ja asi saata tagasi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Ka selle nõude

maksmapandavuse hindamisel tuleb sarnaselt hageja esimese nõudega (vt käesoleva otsuse p-d 40-44

ja 52-55) kontrollida, milles täpselt (kas üksikult võetuna või kõiki toiminguid kogumis vaadeldes)

kostja IV kui advokaadibüroo pidaja ja Autorollo kui klient kliendilepingus kokku leppisid, ja

vastavalt sellele tuvastada, kas, ja kui jah, siis missugusel alusel kostjad II ja IV vastutavad

Autorollole kahju tekitamise eest.

67. Hageja neljandas nõudes nimetatud kahju suuruse tuvastamise kohta märgib kolleegium järgmist.

Kohtud leidsid, et see, kas Renaldol ja Aaloel ka tegelikult Autorollo vastu nõudeid oli, ei ole asja

lahendamisel oluline ja kahju saab lugeda tekkinuks juba seetõttu, et pandilepingud, millega TranTeci

ja Arco nõuded Renaldo ja Aaloe kasuks panditi, olid suulised ja seega tühised. Kolleegium ei nõustu

seisukohaga, et nõuete olemasolul ei ole üldse tähtsust. VÕS § 127 lg 1 järgi on kahju hüvitamise

eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, kus ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse

aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. See tähendab, et võlgade Autorollo asemel kolmandatele

isikutele tasumisega võidi tekitada Autorollole kahju ulatuses, milles Autorollo midagi vastu ei

saanud. Kui Autorollo kohustused võlausaldajate vastu niisuguste tehingute tulemusel vähenesid, ei

ole selles ulatuses, milles kohustused vähenesid, kahju tekkinud. Kui Renaldo ja Aaloe olid ka

tegelikult Autorollo võlausaldajad, võidi Autorollo kohustuste neile täitmisega kahjustada teiste

võlausaldajate huve. Kuid see ei tähenda automaatselt, et ühingule tekiks sellest kahju.

Võlausaldajate huvide kahjustamine (ühe võlausaldaja eelistamine teisele) annab pankrotihaldurile

võimaluse esitada pankrotimenetluses tagasivõitmise nõue.

68. Hageja viies nõue on Autorollole kuulunud kahe haagise ja Ford Tourneo müügiga ning

jälgimissüsteemi F-Track, sülearvuti ja kontoritarvikute kaotsiminekuga tekitatud kahju hüvitamise

nõue. Selle nõude rahuldas ringkonnakohus osaliselt kostjate II ja IV vastu ning jättis kostjate I ja V

vastu täielikult rahuldamata.

69. Kolleegium leiab, et osas, millega ringkonnakohus jättis hageja viienda nõude kostjate I, II, IV

ja V vastu rahuldamata, tuleb ringkonnakohtu otsus jätta muutmata. Kohtute järeldused, et kostjad ei

vastuta selle kahju eest, põhinevad tõendite hindamisel. Samamoodi nagu hageja neljanda nõue

puhul, leidsid kohtud, et kostjad I ja V ei ole vara kadumisega seotud, samuti leidsid kohtud, et auto

müügist saadud raha ning sülearvuti anti üle V. Pentusele. Kohtud on tuvastanud asja lahendamiseks

vajalikud olulised asjaolud ega ole seejuures menetlusõiguse norme rikkunud.

70. Küll aga tuleb sarnaselt hageja esimese ja neljanda nõude kohta tehtud otsusega tühistada

ringkonnakohtu otsus viienda nõude rahuldamise kohta selles osas, millega ringkonnakohus jättis

jõusse maakohtu otsuse, millega rahuldati hageja viies nõue kostjate II ja IV vastu. Samamoodi nagu

hageja esimese ja neljanda nõude uuel läbivaatamisel, tuleb kostjate II ja IV võimalik vastutuse alus

teha kindlaks, hinnates kõigepealt kostja IV ja Autorollo vahel sõlmitud lepingu rikkumisest tuleneva

vastutuse võimalust (vt käesoleva otsuse p-d 40-44, 52-55, 66). Kahjuhüvitise suuruse

kindlakstegemisel tuleb tuvastada, kas kahe haagise müügilepingust tuleneva müügihinna tasumise

kohustuse täitmisega Autorollo asemel Renaldole võisid Autorollo kohustused võlausaldajate vastu

väheneda.

71. Hageja palus mõista kõigilt põhinõuetelt välja ka viivise. Asja uuel läbivaatamisel tuleb

viivisenõue uuesti lahendada. Kolleegium nõustub kohtutega, et viivist tuleb hakata arvestama hagi

esitamisest ehk 3. detsembrist 2012.

X

72. Menetluskulud jaotatakse TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel asja uuel läbivaatamisel

ringkonnakohtus. Menetluskulude rahaline suurus määratakse asja uuel läbivaatamisel kindlaks

TsMS § 174 lg-tes 4 ja 6 sätestatu kohaselt.

73. Kostjate I ja IV kassatsioonkaebuste täieliku ning kostjate II ja V kassatsioonkaebuste osalise

rahuldamise tõttu tuleb kaebustelt tasutud kautsjonid TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada.

Hageja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tuleb kaebuse rahuldamata jätmise tõttu TsMS § 149

lg 4 teise lause alusel arvata riigituludesse.

Ants Kull, Villu Kõve, Tambet Tampuu