3-1-1-30-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-30-16

Määruse kuupäev

12. aprill 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Saale Laos ja Paavo

Randma

Kohtuasi

Kriminaalasi Andrus Eriku süüdistuses KarS § 274 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 9. detsembri 2015. a määrus

kriminaalasjas nr 1-15-7798

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Anneli

Lumiste, määruskaebus

Teised

määruskaebemenetluse

pooled

Andrus Eriku kaitsja vandeadvokaat Natalia Lausmaa

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

23. märts 2016, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 9. detsembri 2015. a määrus ja saata kriminaalasi uueks

arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.

2. Prokuröri määruskaebus rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 30. oktoobri 2015. a otsusega tunnistati Andrus Erik süüdi karistusseadustiku

(KarS) § 274 lg 1 järgi ja teda karistati vangistusega 3 kuuks. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati

mõistetud karistust Pärnu Maakohtu 10. novembri 2010. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata

osa, s.o 5 kuu ja 1 päeva võrra, ning liitkaristuseks mõisteti vangistus kestusega 8 kuud ja 1 päev.

Karistuse kandmise aja alguseks loeti 30. oktoober 2015.

2. A. Erik tunnistati KarS § 274 lg 1 järgi süüdi selles, et Xxxxxxxx Xxxxxx kinnipeetavana ähvardas

ta 24. oktoobril 2013 Xxxxxxxx Xxxxxx xxxxxxxxxx ja 8. novembril 2013 Põhja

Ringkonnaprokuratuurile saadetud kirjas Xxxxxxxx Xxxxxx xxxxxxxxxx X. X. vägivalla kasutamise

ning tervisekahjustuse tekitamisega.

3. Harju Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid A. Erik ja tema kaitsja vandeadvokaat Natalia

Lausmaa. A. Erik taotles otsuse tühistamist ja enda õigeksmõistmist või alternatiivselt kergema

karistuse mõistmist. Kaitsja taotles otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist või

alternatiivselt tema käitumise kvalifitseerimist KarS § 120 järgi ning sellest lähtudes kergema

karistuse mõistmist.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 9. detsembri 2015. a eelmenetluses tehtud määrusega tühistati maakohtu

otsus ja kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) §-s 226 ette nähtud kriminaalasja materjal saadeti

samale maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus alates eelistungil kohtu alla andmise

staadiumist. Muus osas tagastati kohtutoimik prokuratuurile. Kokkuvõtlikult märkis ringkonnakohus

järgmist.

4.1 Kuigi apellatsioonides sellele veale ei osutatud, nõustusid kohtumenetluse pooled ringkonnakohtu

eelistungil

seisukohaga,

et

maakohus

rikkus

kriminaalasja

lahendamisel

oluliselt

kriminaalmenetlusõigust. Prokuröri arvates rikuti oluliselt kriminaalmenetlusõigust kohtu alla

andmisel, kaitsja aga leidis, et kriminaalmenetlusõigust rikuti oluliselt nii kohtu alla andmisel kui ka

sellega, et eelistungit jätkati kohtuliku arutamisega. Kohtumenetluse poolte hinnangul ei ole need

rikkumised apellatsioonimenetluses kõrvaldatavad, mistõttu tuleb kriminaalasi saata uueks

arutamiseks maakohtu teisele kohtukoosseisule.

4.2 Maakohus andis A. Eriku üldmenetluses kohtu alla protokollilise määrusega, jättes eraldi kohtu

alla andmise määruse koostamata. Riigikohtu kriminaalkolleegium on asjas nr 3-1-1-118-98 leidnud,

et kohtu alla andmise määruse tegemata jätmine takistab kriminaalasja seaduslikku uurimist, sest

tagatud ei ole kriminaalasja arutamise igakülgsus, täielikkus ja objektiivsus. Samuti takistab see

seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse tegemist. Kirjeldatud seisukoht on kohaldatav ka praeguses

kriminaalasjas. KrMS § 262 lg 1, § 263 ja § 279 lg 2 sõnastusest järeldub, et maakohus ei saa teha

kohtu alla andmise määrust protokolliliselt, jätta eraldi määrus koostamata ja selle koopia

süüdistatavale kätte andmata. Need toimingud on olulised süüdistatava kaitseõiguse tagamiseks.

Protokollilise määruse tegemine ja kohtu alla andmise määruse koostamata jätmine on käsitatav

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.

4.3 Maakohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes ka sellega, et jätkas

eelistungit kohtuliku arutamisega, kuigi selleks puudus kannatanu nõusolek. Kannatanut eelistungile

ei kutsutud ja eelistungi protokolli kohaselt selgitati välja üksnes prokuröri, kaitsja ning süüdistatava

nõusolek. Samuti ei tehtud kindlaks, kas kannatanu nõustus eelistungilt kohtuistungile üleminekuga.

Selle kohta ei esitatud mingeid argumente ega tõendeid. Lähtudes KrMS § 2651 nõuetest ja

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohast asjas nr 3-1-1-19-11, oleks tulnud kannatanu

eelistungile kutsuda ning küsida põhiistungile üleminekuks tema nõusolekut. Osutatud rikkumine

pole apellatsioonimenetluses kõrvaldatav, mistõttu tuleb maakohtu otsus tühistada ja kriminaalasi

saata samale kohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus alates kohtu alla andmise

otsustamiseks peetavast eelistungist.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse Põhja Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Anneli Lumiste, kes taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist. Prokuröri

põhiseisukohad on järgmised.

5.1 Kuigi ringkonnakohus leidis, et kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine on toonud kaasa

ebaseadusliku kohtulahendi tegemise, ei selgu vaidlustatud määrusest, miks ta sellisele järeldusele

jõudis. Ebaseadusliku kohtuotsuse tegemine ja tuvastatud rikkumine peavad olema omavahel seotud,

kuid arutatavas asjas ei saa väita, et rikkumiste puudumise korral olnuks maakohtu lahend

teistsugune. Ringkonnakohus tugines määruses põhjenduste esitamise asemel Riigikohtu lahenditele,

mille tehiolud ei kattu praeguse kriminaalasja tehioludega ja mis pole seetõttu kohaldatavad.

5.2 Kohtuasjas nr 3-1-1-118-98 käsitles Riigikohus olukorda, kus kohtu alla andmise määrus puudus

üldse. A. Eriku kriminaalasjas otsustas maakohus kohtu alla andmise protokollilise määrusega.

KrMS §-de 262 ja 263 järgi ei nõua kohtu alla andmise määruse tegemine põhistuste esitamist. Kuigi

KrMS § 279 lg 2 tekstist ilmneb, et kohtuistungi rakendamise hetkeks peaks süüdistataval olema käes

kohtu alla andmise määruse koopia või kui tal seda ei ole, annab kohus määruse koopia talle kätte

ning võimaldab sellega tutvuda, siis kõnealuse määruse eraldi dokumendina vormistamata jätmine ei

ole praegusel juhul käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.

A. Erik viibis eelistungil, kuulis suuliselt ette loetud ja kohtuistungi protokolli kantud kohtu alla

andmise määrust ning teadis seetõttu üldmenetluses kohtuistungi rakendamise ajaks, et ta on kohtu

alla antud.

5.3 Ka kohtuasjas nr 3-1-1-19-11 käsitles Riigikohus teistsugust olukorda, kuna selle asja puhul

alustas maakohus kohtulikku arutamist vahetult pärast eelistungit vaatamata süüdistatava ja tema

kaitsja vastuseisule. Praegusel juhul olid süüdistatav ja kaitsja nõus sellega, et eelistungi jätkuna

toimub põhiistung. Samuti kinnitas prokurör ringkonnakohtu istungil, et kannatanu teadis asjaolust, et

eelistungile järgneb kohtulik arutamine ja et kannatanu oli sellega nõus. Seega teadsid kõik

kohtumenetluse pooled, et eelistung jätkub põhiistungiga ja nad olid sellega nõus.

5.4 Ühtlasi ei ole õige järeldus, et ringkonnakohtu eelistungil pidasid kõik kohtumenetluse pooled

eespool kirjeldatud väidetavaid eksimusi kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks. Eelistungi

protokolli helifaili kohaselt leidis prokurör, et tegemist ei ole kriminaalmenetlusõiguse olulise

rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Ringkonnakohtu hinnangul on arutatavas kohtuasjas kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

KrMS § 339 lg 2 mõttes käsitatav ühest küljest see, et maakohus andis A. Eriku kohtu alla

protokollilise määrusega ja jättis eraldi dokumendina kohtu alla andmise määruse koostamata.

Teisena nägi apellatsioonikohus kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist ka KrMS § 2651 nõuete

eiramises, sest eelistungi jätkamiseks kohtuliku arutamisega puudus kannatanu nõusolek.

7. Põhjendamaks seisukohta, miks tuleb süüdistatava protokollilise määrusega kohtu alla andmist ja

kohtu alla andmise määruse koostamata jätmist käsitada kriminaalmenetlusõiguse olulise

rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses, osutas ringkonnakohus vaidlustatud määruses KrMS § 262

lg-s 1, §-s 263 ja § 279 lg-s 2 märgitule. Nendest normidest, eeskätt KrMS §-st 263, ilmneb,

missuguseid andmeid peab eelistungi tulemina tehtud kohtu alla andmise määrus kajastama. KrMS §

279 kohaselt tuleb aga kohtuistungi rakendamise käigus kontrollida, kas süüdistatav on kohtu alla

andmise määruse koopia kätte saanud, vajadusel tuleb määruse koopia isikule kätte anda ja tema enda

või kaitsja taotlusel määrata aeg sellega tutvumiseks või lükata kohtuistung edasi. Kolleegium

märgib, et kuivõrd KrMS § 263 kohaselt peab kohtu alla andmise määrus muu hulgas sisaldama

andmeid selle kohta, millal ja kus kohtuistung toimub (kui see on määruse koostamise ajaks teada) (p

3), kas kriminaalasja arutatakse avalikul või kinnisel istungil (p 4), kes ning missugusel ajal on

kohtuistungile kutsutud (p 5), kas kohaldatakse või muudetakse tõkendit (p 7) ja lahendust esitatud

taotluste kohta (p 8), on kõnealused sätted mõeldud tagama nii kriminaalasja igakülgset ja takistusteta

arutamist kui ka süüdistatava kaitseõigust. Loetletud andmete kirjalik esitamine määruses on

süüdistatava jaoks tähtis just olukorras, kus eelistung ja kohtuasja sisuline arutamine on üksteisest

ajaliselt lahutatud.

8. Kuna üldkorras kohtusse saadetud kriminaalasja puhul on vaja planeerida kohtuliku arutamise aeg,

aga sageli lahendada ka tõkendi kohaldamine või muutmine või kohtumenetluse poolte taotlused, ja

kuna KrMS § 259 lg-te 2 ning 3 kohaselt kutsutakse erinevalt kaitsjast ning prokurörist teised

menetlusosalised eelistungile üksnes vajaduse korral, siis küsimust eelistungil protokollilise kohtu

alla andmise määruse tegemise võimalikkuse kohta üldjuhul ei saagi tekkida. See tõdemus ega ka

KrMS §-s 263 ja § 279 lg-s 2 märgitu aga ei tähenda, nagu ei võiks maakohus mõnel juhul siiski

kirjaliku kohtu alla andmise määruse koostamise nõudest kõrvale kalduda ning vormistada

vastavasisulise otsustuse protokollilise määrusena. Kolleegium rõhutab, et protokollilise määrusega

kohtu alla andmise otsustamise võimalus sõltub suuresti lahendatava kohtuasja eripärast, s.t sellest,

kes kohtumenetluse pooltest kohtu alla andmise otsustamiseks peetavast eelistungist osa võtavad,

missuguseid küsimusi maakohus kohtu alla andmise raames lahendab ja millisele seisukohale

jõutakse kohtuasja sisulise arutamise küsimuses.

9. Kriminaalkolleegium leiab, et ühe eelmises punktis kirjeldatud erandliku olukorrana, mil

maakohus võib süüdistatava kohtu alla andmise lahendada protokollilise määrusega, saab käsitada

KrMS §-s 2651 toodud menetlussituatsiooni, kus eelistung jätkub kõigi kohtumenetluse poolte

nõusolekul kohtuliku arutamisega ja kohtumenetluse pooled on sõnaselgelt või ka konkludentselt

avaldanud, et nad ei soovi kirjaliku kohtu alla andmise määruse koostamist ning kirjaliku määruse

koostamata jätmisega ei rikuta ühegi kohtumenetluse poole õigusi. Teistsuguse arusaama korral peaks

maakohus eelistungi järel tegema vaheaja, koostama kirjaliku kohtu alla andmise määruse, selle

saalis kuulutama, andma määruse koopia nii prokurörile, kaitsjale kui ka süüdistatavale, võimaldama

sellega tutvuda ja alles seejärel alustama kohtuliku arutamisega. Kirjeldatu oleks aga vastuolus

KrMS §-ga 2651 taotletava eesmärgiga, milleks on tagada kohtumenetluse katkematus ja

viivitamatus, kuna sellega võib menetlusele kuluv aeg hoopis pikeneda ja ühtlasi võivad suureneda ka

menetluskulud. Olukorras, kus eelistungit on kõigi kohtumenetluse poolte hinnangul võimalik kohe

jätkata kriminaalasja sisulise arutamisega, ei sisaldaks eraldiseisva dokumendina vormistatud kohtu

alla andmise määrus endas mingit menetluse tõrgeteta ning sujuvat kulgemist garanteerivat väärtust.

10. Prokurör märgib kriminaalkolleegiumi hinnangul põhjendatult, et arutatavas kohtuasjas viibis A.

Erik nii nagu ka kaitsja ja prokurör maakohtu eelistungil ning kuulis tehtud menetlusotsustusi. Keegi

kohtumenetluse pooltest ei esitanud maakohtu tegevusele vastuväiteid ega avaldanud ka soovi kohtu

alla andmise määruse koopia saamiseks. Seega võib kohtumenetluse poolte käitumisest

konkludentselt järeldada, et nõustuti kohtu alla andmise määruse tegemisega protokollilises vormis.

Eelistungi protokollist nähtuvalt ei pidanud maakohus A. Eriku kohtu alla andmise otsustamisel

lahendama kohtumenetluse poolte taotlusi. Samuti ei ole tuvastatav, et protokollilise määruse

tegemisega oleks rikutud mõne kohtumenetluse poole õigusi või huve. Seetõttu ei ole alust käsitada

kõnealuse menetlusotsustuse tegemist üksnes protokollilise määruse vormis kriminaalmenetlusõiguse

rikkumisena. Määruskaebuse esitaja märgib õigesti sedagi, et kohtuasjas nr 3-1-1-118-98, millele

ringkonnakohus enda seisukohtade põhjendamiseks osutas, jättis maakohus erinevalt A. Eriku suhtes

menetletavast kriminaalasjast süüdistatavate kohtu alla andmise üldse lahendamata.

11. Järgnevalt hindab kolleegium, kas maakohus eiras eelistungit vahetult kohtuliku arutamisega

jätkates KrMS § 2651 nõudeid.

12. KrMS § 2651 lg 1 sätestab, et üldkorras kohtusse saadetud kriminaalasja kohtulik arutamine võib

toimuda vahetult pärast eelistungit, kui eelistungi ajaks on võimalik ilmuda kohtusse kõigil

kohtumenetlusega seotud isikutel, kui see tagaks kohtumenetluse katkematuse ja viivitamatuse ning

kohtumenetluse pooled ja kohus on sellega nõus. Sama paragrahvi 2. lõike järgi võivad

kohtumenetluse pooled ja kohus eelistungile vahetult järgneva kohtuliku arutamise kokku leppida

enne eelistungit või eelistungil.

13. Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et seadus ei piira kohtumenetluse poole õigust jätta

KrMS § 2651 lg-s 1 ette nähtud nõusolek andmata, samuti ei pea kohtumenetluse pool nõusoleku

andmata jätmist põhjendama. Kui kohtumenetluse pool siiski selgitab eelistungil, miks ta ei ole nõus

kohe kohtuliku arutamisega jätkama, ei ole sellel otsest õiguslikku tähendust ning eelistungi

jätkamine kohtuliku arutamisega on välistatud, olenemata sellest, kas kohus peab esitatud põhjendust

veenvaks või mitte. Sama paragrahvi teisest lõikest järeldub ühemõtteliselt, et nii nagu eelistungil, on

ka enne eelistungit võimalik teha otsustus selle kohta, et kohtulik arutamine toimub vahetult pärast

eelistungit, üksnes kohtu ja kohtumenetluse poolte kokkuleppel. Kohtul puudub nii eelistungil kui ka

enne seda menetluslik pädevus ühepoolselt määrata, et eelistungit jätkatakse kohtuliku arutamisega.

(Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. aprilli 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-19-11, p 11.) Nendest

seisukohtadest saab järeldada, et KrMS § 2651 lg-tes 1 ja 2 märgitud nõue peab esmajoones tagama

selle, et nii kohus kui ka kõik kohtumenetluse pooled oleksid valmis üldkorras kohtusse saadetud

kriminaalasja sisuliseks kohtulikuks arutamiseks.

14. Kohtuasjas nr 3-1-1-19-11, millele tugines arutatavas asjas kriminaalmenetlusõiguse olulise

rikkumise põhjendamisel ka ringkonnakohus, käsitas Riigikohtu kriminaalkolleegium eelistungi

jätkuna toimunud kohtulikku arutamist ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõttega vastuolus

olevana seetõttu, et selleks puudus nii süüdistatava kui ka tema kaitsja nõusolek. Kuigi mõlemad

nimetatud isikud avaldasid eelistungil, et põhiistungiga ei saa kohe jätkata, jätkas maakohus sellele

vaatamata kohtulikku arutamist vahetult pärast eelistungit (vt osutatud otsuse p-d 3, 4 ja 13).

Kolleegiumi hinnangul ei olnud sellises olukorras tagatud süüdistatava kaitseõigus.

15. Praegusel juhul kinnitas prokurör ringkonnakohtu eelistungil, et kannatanu oli maakohtus

toimunud eelistungi ajast teadlik ja nõus sellega, et eelistung jätkub kohe kohtuliku arutamisega

(tl 122). Kõnealuse väitega on kooskõlas nii maakohtu eelistungi protokolli tehtud märge, mille järgi

pidi kannatanu kohtuistungile tulema pool tundi pärast eelistungi algust, kui ka see, et kohe pärast

kohtu alla andmise otsustamist kannatanu ilmuski istungile (tl 72). Samas ei ole lahendatava

kohtuasja tehiolusid silmas pidades tähtis niivõrd see, et kannatanu eelnev vastavasisuline nõusolek

jäeti kirjalikult fikseerimata, vaid see, kas tal oli kohtu toimingutele mingeid sisulisi vastuväiteid ja

kas eelistungilt kohe kohtuistungile üle minnes rikuti tema õigusi.

16. Kriminaalasja materjali kohaselt ei ole kannatanu kohtulikul arutamisel ega ka hiljem esitanud

ühtegi etteheidet selle kohta, et tema menetluslikke õigusi oleks eelistungile kutsumata jätmise ja

kohtuliku arutamise alustamisega vahetult pärast eelistungit mingilgi kujul rikutud. Kannatanu ei

avaldanud, et ta soovinuks esitada omapoolseid tõendeid või taotlusi või vajanuks lisaaega kohtuliku

arutamise ettevalmistamiseks. Tsiviilhagi ta ei esitanud, samuti ei vaidlustanud kannatanu maakohtu

otsust. Seetõttu ei ole kannatanu õiguste rikkumine mingistki aspektist tuvastatav ja tema eelistungilt

puudumine kriminaalasja edasist lahendamist ei mõjutanud. Osutatud põhjustel leiab prokurör seega

õigustatult, et võrrelduna asjas nr 3-1-1-19-11 tehtud lahendiga on tegemist sootuks erineva

olukorraga, millega ei saanud kaasneda ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse tegemist.

Tühistades ebaõigetel kaalutlustel maakohtu otsuse ja saates kriminaalasja maakohtule uueks

arutamiseks teises kohtukoosseisus, rikkus ringkonnakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust

KrMS § 339 lg 2 mõttes.

17. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 6 ning § 362 p-st 2,

tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 9. detsembri 2015. a määruse ja

saadab kriminaalasja uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Prokuröri

määruskaebus tuleb rahuldada.

(allkirjastatud digitaalselt)