3-3-1-87-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-87-15

Otsuse kuupäev

12. aprill 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri Põld

Kohtuasi

Kaarel Tammari kaebus Tallinna Linnavalitsuse 12. juuni

2013. a korralduse nr 819-k tühistamiseks ja taotluse uueks

läbivaatamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja Kaarel Tammar

Vastustaja Tallinna linn

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 30. septembri 2015. a otsus haldus-

asjas nr 3-13-1699

Menetluse alus Riigikohtus

Tallinna linna kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Tallinna linna kassatsioonkaebus. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu

30. septembri 2015. a otsus haldusasjas nr 3-13-1699. Jätta jõusse Tallinna Halduskohtu

28. novembri 2014. a otsus samas asjas.

2. Tallinna linna tasutud kautsjon tagastada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise (ÕVVTK) Harju maakonna-

komisjon tunnistas 14. aprilli 2011. a otsusega nr 12372 Tallinnas Raekoja plats 15 asuva ehitise ja

kruntrendimaa (endine kinnistu nr 251) omandireformi objektiks (otsuse resolutsiooni punkt 1), luges

tõendatuks, et see vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal kruntrendi (obrokimaa) õiguse alusel

Eesti kodanik Christjan (Christian) Jürgensonile (resolutsiooni punkt 2), tunnistas selle vara suhtes

omandireformi õigustatud subjektiks Ingrid Gunhild Mieländeri (resolutsiooni punkt 3) ning luges

I. G. Mieländeri nõudeõiguse päritavaks tsiviilseadustes sätestatud korras (resolutsiooni punkt 4).

Otsuse põhjendavas osas leiti tõendeid hinnates, et Saksamaal ei ole nimetatud vara kompenseeritud.

ÕVVTK Harju maakonnakomisjon muutis 19. märtsi 2013. a otsuse nr 12416 resolutsiooni punktiga

1 otsust nr 12372 ning lisas sellesse punkti 5 järgmises sõnastuses: "5. lugeda tõendatuks, et endine

omanik Christjan (Christian) Jürgenson ning tema pärijad sh õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamise või kompenseerimise avalduse esitanuid Ingrid Gunhild Mieländer ei ole saanud

Tallinnas, Raekoja plats 15 (endine kinnistu nr 251) asuva ehitise ja maa eest kompensatsiooni ORAS

§ 17 lg 5 mõistes." Otsuse resolutsiooni punktiga 2 jäeti 14. aprilli 2011. a otsus muus osas

muutmata. Otsuse põhjendavas osas leiti, et C. Jürgensoni pärijad on varade hüvitamise seaduse

(LAG) alusel selle vara eest Saksamaal küll kompensatsiooni saanud, kuid on selle tagasi maksnud,

ning järeldati sellest, et kompensatsiooni Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 17

lg 5 mõttes pole saadud. Seda järeldust põhjendati ka sellega, et Eesti Vabariik Rahandus-

ministeeriumi kaudu on asunud Saksamaa Liitvabariigiga läbirääkimistesse ja on teinud järgmise

ettepaneku: "[K]ui osutub, et isiku õiguseellased on vara eest kahjuhüvitist saanud, siis teeme talle

ettepaneku oma vabal valikul kas nimetatud hüvitis Saksamaa Liitvabariigile viimase poolt määratud

tingimustel tagasi maksta ja jätkata vara tagastamise või kompenseerimise menetlust või loobuda

eesti Vabariigile esitatud restitutsiooninõudest. Kui LAG-i alusel makstud hüvitise tagasimaksmine ei

osutu võimalikuks või isik ei soovi tagasi maksta, siis peame taotluse tagasi maksma." Maakonna-

komisjon leidis, et pärast sellise seisukoha avaldamist ei saa asuda teistsugusele seisukohale, et kui

Saksamaa Liitvabariigile on hüvitis tagasi makstud, siis loetakse, et selle vara eest pole ORAS § 17

lg 5 mõttes kompensatsiooni saadud.

2. Tallinna Linnavalitsus jättis 12. juuni 2013. a korraldusega nr 819-k rahuldamata Kaarel Tammari

taotluse tagastada Tallinnas Raekoja plats 15, endisel kinnistul nr 251 asuva hoone ja maa ning

otsustas mitte alustada kompenseerimise menetlust. Otsuse kohaselt on Saksamaal Bayreuthi

Lastenausgleichsarchiv'is säilitatavates toimikutes tõendid, et C. Jürgensoni pärijatele on selle

kinnisvara eest määratud LAG alusel hüvitis ja see on koos intressiga välja makstud. ORAS § 17 lg 5

välistab selle vara tagastamise ja kompenseerimise.

3. K. Tammar esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Linnavalitsuse 12. juuni 2013. a

korralduse nr 819-k tühistamiseks ja taotluse asja uueks läbivaatamiseks kohustamiseks. Kaebuses

väideti järgmist:

1) ÕVVTK Harju maakonnakomisjoni 19. märtsi 2013. a otsus on vastustajale siduv eelhaldusakt;

vastustaja lähtus korralduse andmisel enda kui üürileandja huvist. Korraldus on nõuetekohaselt

põhjendamata ega viita 19. märtsi 2013. a otsusele. Samuti ei ole korralduses hinnatud, et 6/7 vara

osas on Saksa riigi poolt LAG alusel tasutud hüvitis tagasi makstud ja 1/7 osas ei ole hüvitist

makstud;

2) haldusmenetluses ei väitnud vastustaja enne vaidlustatud korralduse andmist, et 19. märtsi 2013. a

otsus on ÕVVTK Harju maakonnakomisjoni pädevuse puudumise tõttu tühine. Kaebaja ei ole saanud

sellele vastuväiteid esitada;

3) maakonnakomisjon võib Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993. a määruse nr 36 "Õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamise kord" (vara tagastamise kord) p 19 alusel tuvastada vara eest ORAS

§ 17 lg-s 5 nimetatud kompensatsiooni maksmise. Kui maakonnakomisjoni pädevuses on tuvastada

kompensatsiooni maksmine, siis on tema pädevuses tuvastada ka kompensatsiooni maksmata jätmine

või kompensatsiooni suurus. Kui pärast maakonnakomisjoni otsust selguvad uued asjaolud, mis

võivad tingida varasema otsuse muutmise, siis on ka sellisel juhul maakonnakomisjon pädev neid

tõendeid hindama ja otsust muutma. Uusi asjaolusid ei ole selgunud;

4) maakonnakomisjon hindas tõendeid kogumis ja leidis õigesti, et kui C. Jürgensoni pärijad on

hüvitise tagasi maksnud, siis ei ole vara eest ORAS § 17 lg-s 5 nimetatud kompensatsiooni makstud.

Riigikohtu praktika järgi on ORAS § 17 lg 5 sisuks ja mõtteks, et omandireformiga ei kaasneks

rikastumist. Rikastumist ei ole toimunud. Maakonnakomisjon on õigesti viidanud ka Eesti Vabariigi

Rahandusministeeriumi ja Saksamaa Liitvabariigi vahelistele läbirääkimistele, kus Eesti riik on

selgelt väljendanud, et kui isik on Saksamaa Liitvabariigile hüvitise tagasi maksnud, siis loetakse, et

selle vara eest ei ole saadud kompensatsiooni ORAS § 17 lg 5 tähenduses. LAG-i preambuli kohaselt

ei tähendanud LAG alusel summade väljamaksmine ja vastuvõtmine vara tagastamise nõudeõigusest

loobumist;

5) õigusvastaselt võõrandatud vara endise omaniku ühele pärijale Harald Jürgensonile ei makstud

vara eest põhihüvitist ning seetõttu tuleks kaebajale tagastada varast 1/7 mõttelist osa ka siis, kui

LAG alusel hüvitise maksmist saaks arvesse võtta.

4. Tallinna Halduskohus jättis 28. novembri 2014. a otsusega kaebuse rahuldamata. Kohus

põhjendas otsust järgmiselt:

1) kui Saksa riik on maksnud Eestisse jäänud õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsiooni,

siis ei teki selle vara osas enam tagastamise või kompenseerimise õigust;

2) arutlus ÕVVTK maakonnakomisjoni 19. märtsi 2013. a otsuse siduvuse üle (haldusmenetluse

seaduse (HMS) § 60) ei ole olemuslik, kuigi vastustajaga võib põhimõtteliselt nõustuda, et seda

otsust saab pidada tühiseks. Nõustuda saab ka vastustajaga, et linnavalitsusel oli õigus ja kohustus

koguda täiendavaid tõendeid;

3) ÕVVTK maakonnakomisjoni ORAS § 17 lg-le 5 antud tõlgendus oli ekslik. Tallinna Ringkonna-

kohtu 17. juuni 2014. a otsuse p-s 18 asjas nr 3-12-2267 on veel kord selgitatud viitega Tallinna

Ringkonnakohtu varasemale seisukohale kohtuasjas nr 3-10-2838, et õigusvastaselt võõrandatud vara

eest Saksa riigilt saadud hüvitise tagasimaksmisega ei kaasne selle vara tagastamist või kompen-

seerimist ORAS alusel;

4) avalik-õigusliku lepingu, mille kohaselt avaldajad soovisid ja kohustusid vara eest LAG alusel

saadud põhihüvitise Saksamaal tagasi maksta, osalise tõlke punktis 6 on märgitud, et kui avaldajad

vara tagasi ei saa ja neile ei maksta ka hüvitist, siis makstakse punktis 3 nimetatud summa (põhi-

hüvitis) tagasi kohe, kui Saksamaa Koormiste Heastamise Ametile esitatakse Eesti ametiasutuse

vastavasisulise tõendi kinnitatud tõlge saksa keeles. Sellest järeldub, et kompensatsiooni tagasi

maksnud isikute olukord ei halvene ja nad saavad tagastatud summat tagasi taotleda;

5) menetluslikud rikkumised ei saanud mõjutada asja otsustamist;

6) asjasse ei puutu kaebaja väide, et 1/7 ulatuses jäi vara Saksamaal üldse hüvitamata. Kaebajal oli

võimalik lähtuda maa ja ehitise tagastamise või kompenseerimise nõudeõigusest sellises osas,

millisena see Grita-Signe Heinze poolt talle loovutati.

5. K. Tammar palus apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega

kaebus rahuldada.

6. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas apellatsioonkaebuse, tühistas halduskohtu otsuse ja tegi uue

otsuse, millega tühistas linnavalitsuse 12. juuni 2013. a korralduse nr 819-k ja kohustas Tallinna linna

vaatama vara tagastamise avalduse uuesti läbi. Ringkonnakohus mõistis Tallinna linnalt K.Tammari

kasuks välja menetluskulud 3390 eurot ja jättis Tallinna linna menetluskulud tema enda kanda.

Ringkonnakohus põhjendas otsust järgmiselt:

1) vara tagastamise korra p 7 kohaselt koosneb vara tagastamise menetlus järgmistest osadest: 1) vara

võõrandamise õigusvastasuse, vara koosseisu ja endise (õigusjärgse) omaniku tuvastamine ning

õigustatud subjektide kindlaksmääramine (vara tagastamist ettevalmistav menetlus); 2) vara

tagastamise otsuse vastuvõtmine; 3) õigustatud subjektidele vara tagastamine. Vara tagastamise korra

p 11, mis paikneb vara tagastamist ettevalmistavat menetlust reguleerivas korra osas, näeb ette, et kui

õigusvastaselt võõrandatud vara on tagastatud või kompenseeritud Eesti NSV Ministrite Nõukogu

20. veebruari 1989. a määruse nr 81 "Massirepressioonide läbi kannatanutele vara tagastamise ja

kahju hüvitamise korra kohta" või muul alusel, siis selle vara osas omandireformi aluste seaduse

alusel vara tagastamise menetlust ei alustata või juba alustatud menetlus lõpetatakse. Vara

tagastamise korra p 16 sätestas, et kui pärast õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja

kompenseerimise avalduse vastuvõtmist selgub uusi asjaolusid selle vara kohta (vara suurus ja

koosseis, endine omanik jm), teeb materjalides vajalikud täiendused ja täpsustused avaldajate poolt

esitatud või kogutud tõendite alusel korra p-s 14 märgitud materjalide ettevalmistaja. Kui uued asja-

olud ilmnevad pärast maakonnakomisjoni otsuse vastuvõtmist, talitatakse "Avalduste läbivaatamise

korra" p 36 sätete kohaselt. Selle korra (Vabariigi Valitsuse 28. augusti 1991. a määrusega nr 161

kinnitatud "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja

läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise kord") § 36 sätestas ÕVVTK maakonnakomisjoni

19. märtsi 2013. a otsuse tegemise ajal, et kui pärast komisjoni otsuse tegemist ilmnevad uued

asjaolud (taotletakse vara, mida ei olnud esialgu märgitud, esitatakse uusi tõendeid jms), mis võivad

tingida tehtud otsuse muutmise, esitab avalduse vastuvõtja materjalid ilmnenud asjaolude kohta

kohalikule komisjonile, kes vaatab need läbi ühe kuu jooksul avalduse saamise päevast arvates. Kui

täiendavad andmed, tõendid ja taotlused ei tingi komisjoni otsuse muutmist, lisatakse need samuti

toimikusse. Vaidlustatud haldusakti andmise ajal kehtinud sõnastuses nägi sama punkt ette, et kui

pärast maakonnakomisjoni või kuni 31. augustini 2010 tegutsenud linnakomisjoni otsuse tegemist

esitatakse uusi tõendeid, mis võivad tingida otsuse muutmise, esitab avalduste vastuvõtja materjalid

uute tõendite kohta maakonnakomisjonile, kes vaatab need läbi ühe kuu jooksul avalduse saamise

päevast arvates. Kui esitatud täiendavad andmed, tõendid ja taotlused ei tingi maakonnakomisjoni

otsuse muutmist, lisatakse need samuti toimikusse. Maakonnakomisjoni otsuse tegemise ajaks olid

kohalikud komisjonid oma tegevuse lõpetanud (vt ORAS § 16 lg 21 ja Vabariigi Valitsuse

30. jaanuari 2014. a määrus nr 14 "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseeri-

misega seonduvate Vabariigi Valitsuse määruste muutmine");

2) vara tagastamise korra p-s 19 nähti ette, et maakonnakomisjoni otsuses tuvastatakse või

määratakse kindlaks vara võõrandamise õigusvastasus, vara endine (õigusjärgne) omanik, vara koos-

seis ning õigustatud subjektid ja igale õigustatud subjektile kuuluv mõtteline osa tagastamisele

kuuluvast varast või määratavast kompensatsioonist;

3) sellest saab järeldada, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise

avalduse lahendamisel tuleb see, kas vara on õigustatud subjektile juba hüvitatud, välja selgitada vara

tagastamist ettevalmistavas menetluses, seega maakonnakomisjoni poolt, kes juhul, kui menetluse

käigus ilmnevad uued asjaolud – nagu praegusel juhul Saksa riigi poolt LAG-i kohase põhihüvitise

maksmine ja vara tagastamise menetluse kestel saadud hüvitise tagastamine –, peab otsustama

komisjoni (sh ÕVVTK linnakomisjoni) otsuse muutmise või muutmata jätmise. Kui isik on

õigusvastaselt võõrandatud vara eest saanud juba hüvitist, tuli vara tagastamise menetlus maa-

konnakomisjoni otsusega lõpetada. ÕVVTK komisjonide poolt LAG-i alusel põhihüvitise maksmise

korral menetluse lõpetamist on kohtupraktikas peetud õigeks (vt nt kohtuotsused asjades nr 3-10-

2818, 3-10-2995, 3-10-2885 ja 3-10-2838);

4) eeltoodu tõttu ei ole maakonnakomisjoni otsus tühine. Kuigi ORAS § 19 ei näe ette vara

tagastamise korra p-s 11 nimetatud asjaolude tuvastamist otsuse resolutsiooniga, oli hüvitise saamise

tuvastamine maakonnakomisjoni pädevuses. Seetõttu ei ole HMS § 63 lg 2 p-s 3 sätestatud tühisuse

eeldused maakonnakomisjoni 19. märtsi 2013. a otsuse puhul täidetud. Vara tagastamise korra p 24

kohaselt otsustatakse vara tagastamine maakonnakomisjoni otsuse, õigusvastaselt võõrandatud vara

toimiku ja tagastamist korraldava valla- või linnavalitsuse poolt täiendavalt kogutud materjalide

alusel. Maakonnakomisjoni otsused, sh 19. märtsi 2013. a otsus, olid seega vara edasises tagastamise

menetluses siduvad eelhaldusaktid. 19. märtsi 2013. a otsuse õigusvastasus ei oma vaidlustatud

haldusakti õiguspärasuse hindamisel seetõttu tähtsust;

5) ringkonnakohus on varem selgitanud, et LAG-i alusel põhihüvitise maksmine on ORAS § 17 lg 5

tähenduses vara kompenseerimine ja hüvitise tagasimaksmine ei kõrvalda sama vara tagastamise või

kompenseerimise keeldu. Ringkonnakohus leidis 5. aprilli 2012. a otsuses asjas nr 3-10-2838, et

ekslik on halduskohtu seisukoht, et juhul, kui Saksa riigilt saadud põhihüvitis välistab Eesti õigus-

aktide järgi õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise/kompenseerimise, saab isik selle välistava

asjaolu kõrvaldada, makstes põhihüvitise Saksa Liitvabariigile tagasi. ORAS § 17 lg 5 ega ükski teine

õigusnorm ei näe ette, et vara saab tagastada isikule, kes on sama vara eest saadud kompensatsiooni

tagasi maksnud. Sama seisukohta kinnitas ringkonnakohus 17. juuni 2014. a otsuses haldusasjas nr 3-

12-2267 (p 18);

6) maakonnakomisjoni 19. märtsi 2013. a otsuse õigusvastasuse tõttu on maakonnakomisjonil

võimalik see HMS § 64 lg-t 3, § 66 lg-t 1 ja § 67 arvestades tunnistada kehtetuks. Ringkonnakohus

on haldusasjas nr 3-06-83 tehtud 23. mai 2007. a otsuse p-s 11 selgitanud, et õiguslikke eriteadmisi

ei nõua põhimõtte teadmine, mille kohaselt õigusvastaselt võõrandatud vara, mille eest on

kompensatsiooni juba makstud, ei ole võimalik enam tagastada. Asjaolu, et kohtupraktikas oli

maakonnakomisjoni 19. märtsi 2013. a otsuse tegemise ajaks selgitatud ka seda, et hüvitise tagasi-

maksmine ei kõrvalda ORAS § 17 lg-s 5 sätestatud keeldu, ei pruukinud siiski kaebajale teada olla.

Hinnata tuleks seetõttu ka kaebaja elukorralduse muutmist või kulutuste tegemist pärast 19. märtsi

2013. a otsust.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Tallinna linn esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsus ja jätta

jõusse halduskohtu otsus. Kassaator väidab järgmist:

1) ringkonnakohus tegi sellest, et maakonnakomisjon on pädev tuvastama hüvitise saamise, ebaõige

järelduse, et maakonnakomisjon oli pädev andma ka 19. märtsi 2013. a otsuse resolutiivosas toodud

hinnangu. Vara tagastamise korra punkt 19 näeb ammendavalt ette maakonnakomisjoni pädevuse

asjaolude tuvastamisel ega nimeta maakonnakomisjoni pädevust tuvastada otsuse resolutsioonis vara

tagastamise korra punktis 19 nimetamata asjaolusid või anda hinnanguid mingite asjaolude kohta.

Vara tagastamise korra punktis 19 nimetatud otsuses ei tuvastata kompensatsiooni maksmist

puudutavaid asjaolusid, sest selle otsuse eelduseks ongi, et vara eest pole kompensatsiooni makstud.

Kui maakonnakomisjon tuvastab, et vara eest on makstud kompensatsiooni, siis ei tee ta vara

tagastamise korra punktis 19 nimetatud otsust, vaid lõpetab menetluse. Seega puudub vajadus ja

põhjendus tuvastada vara tagastamise korra punktis 19 nimetatud otsuses, et vara eest pole kompen-

satsiooni makstud. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta, et maakonnakomisjoni otsuse resolut-

sioonis pole komisjon tuvastanud hüvitise maksmist, vaid on sisuliselt andnud hinnangu, et vara eest

saadud hüvitise tagasimaksmine välistab ORAS § 17 lg 5 kohaldamise. Kuna maakonnakomisjon

pole otsuse resolutsioonis tuvastanud vara tagastamise korra punktis 19 nimetatud asjaolu ja on

otsuse resolutsioonis andnud arvamuse, et kompensatsiooni tagasimaksmine tähendab, et hüvitist

vara eest pole ORAS § 17 lg 5 mõttes saadud, siis on maakonnakomisjoni otsus antud pädevust

ületades. HMS § 63 lg 2 p 3 järgi on komisjoni otsus tühine;

2) isegi kui maakonnakomisjoni otsus pole HMS § 63 lg 2 p 3 järgi tühine, pole see siduv

eelhaldusakt vara tagastamise menetluses. Õiguslikult siduv on otsus, millega on tuvastatud vara

tagastamise korra punktis 19 nimetatud asjaolud. Sellisel seisukohal on Riigikohus olnud asjades

nr 3-3-1-27-03 (p 19) ja 3-3-1-51-01 (p-d 2 ja 4). Maakonnakomisjoni 19. märtsi 2013. a otsuses ei

ole ühtegi vara tagastamise korra punktis 19 nimetatud asjaolu. Seadusest ega kohtupraktikast ei

tulene, et vara tagastamisel tuleb lähtuda asjaolust, mille tuvastamiseks maakonnakomisjonil pole

õiguslikku alust, või maakonnakomisjoni arvamusest selle kohta, milliste asjaolude esinemisel pole

hüvitist ORAS § 17 lg 5 mõttes saadud. Vara tagastamise korra punktid 24 ja 25 annavad linna-

valitsusele õiguse koguda enne vara tagastamise otsustamist täiendavaid tõendeid. Vastuolus ORAS

§-s 2 sätestatud eesmärkidega oleks eirata tõendeid kompensatsiooni maksmise kohta, mis saadi alles

vara tagastamise otsustamisel;

3) ringkonnakohus, leides, et maakonnakomisjoni otsus on edasises vara tagastamise menetluses

siduv eelhaldusakt, pole põhjendanud, miks ta ei nõustu kassaatoriga, et maakonnakomisjoni otsuse

resolutsioonis olev hinnang vara eest saadud kompensatsiooni kohta pole siduv vara tagastamise

otsustamisel. Sellega on ringkonnakohus rikkunud halduskohtumenetluse seadustiku § 157 lg 1 ja

§ 165 lg 1 p 4.

8. K. Tammar palub jätta kassatsioonkaebus menetlusse võtmata, selle menetlusse võtmisel aga jätta

kassatsioonkaebus täies ulatuses rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et ORAS § 17 lg 5 välistab õigusvastaselt võõrandatud

vara tagastamise ka siis, kui selle vara eest Saksa riigilt saadud kompensatsioon on tagasi makstud,

ning et vara tagastamise menetlus tuleb maakonnakomisjoni otsusega lõpetada, kui selgub, et isik on

õigusvastaselt võõrandatud vara eest saanud kompensatsiooni, sh kompensatsiooni LAG alusel.

Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga ka selles, et maakonnakomisjoni otsus on vara tagastamist või

kompenseerimist otsustava valla- või linnavalitsuse jaoks õigusaktidega ettenähtud ulatuses siduv

eelhaldusakt ning et praegusel juhul pidanuks maakonnakomisjon vara tagastamise menetluse

lõpetama ja et komisjoni 19. märtsi 2013. a otsus oli õigusvastane, kuid ei ole HMS § 63 järgi tühine.

Vastus tuleb leida aga küsimusele, millises osas on maakonnakomisjoni otsus siduv haldusakt ja kas

maakonnakomisjoni 19. märtsi 2013. a otsus oli Tallinna linna jaoks praeguses asjas siduv haldusakt

vara tagastamise üle otsustamisel.

10. Tulenevalt HMS § 60 lg-st 2 on haldusaktist, seega ka ÕVVTK maakonnakomisjoni otsusest,

siduv üksnes resolutiivosa; haldusakti põhjendustes tuvastatud asjaoludel on iseseisev õiguslik

tähendus ainult seaduses sätestatud juhtudel.

11. Omandireformi aluste seaduses ega kohtupraktikas ei ole maakonnakomisjoni otsuse

põhjendustes tuvastatud asjaoludele antud iseseisvat õiguslikku tähendust.

12. Asjaolud, mida maakonnakomisjon on pädev otsuse resolutsioonis tuvastama, on ammendavalt

loetletud vara tagastamise korra punktis 19. Sellisteks asjaoludeks on vara võõrandamise

õigusvastasus, vara endine (õigusjärgne) omanik, vara koosseis ja õigustatud subjektid ning igale

õigustatud subjektile kuuluv mõtteline osa tagastamisele kuuluvast varast või määratavast kompen-

satsioonist. Kolleegium on 7. detsembri 2001. a otsuses asjas nr 3-3-1-51-01 nendest asjaoludest vara

tagastamise või kompenseerimise üle otsustava valla- või linnavalitsuse jaoks siduvalt tuvastatuks

lugenud mitte kõiki komisjoni otsuse resolutsiooniga tuvastavaid asjaolusid, vaid vara tagastamisel

tähtsust omavaid neid asjaolusid, mis puudutavad taotleja isikut ja vara õigusvastast võõrandamist.

Kuid ka viimati nimetatud asjaolusid on kolleegium siduvaks pidanud reservatsiooniga. Kolleegium

asus seisukohale, et õigustatud subjektiks tunnistatud isik võib põhjendatult eeldada, et komisjon on

need küsimused lõplikult lahendanud ning ilma mõjuva põhjuseta neid uuesti üle vaatama ei hakata ja

kui ei esine seaduslikke takistusi vara tagastamise või kompenseerimise korralduse andmiseks, siis

see korraldus ka antakse. Õiguspärase ootuse hindamisel tuleb siiski arvestada, et vahetult õigustatud

subjektiks tunnistamise otsuse alusel ei toimu veel tagastamist ega kompenseerimist.

13. Maakonnakomisjon on pädev tuvastama ka seda, kas õigusvastaselt võõrandatud vara eest on

makstud kompensatsiooni. Kolleegiumi arvates on komisjon vara tagastamise korra punktide 11 ja 19

järgi pädev seda tuvastama aga otsuse põhjendavas osas, mitte resolutsioonis. Kui komisjon leiab, et

vara eest on kompensatsiooni makstud, siis peab ta vara tagastamise korra punkti 11 alusel otsuse

resolutsiooniga vara tagastamise menetluse lõpetama. Kui komisjon leiab otsuse põhjendavas osas, et

kompensatsiooni ei ole makstud, siis on tal võimalik teha korra punktis 19 nimetatud resolutsioon.

Nimetatud resolutsiooni saab komisjon teha ka siis, kui ta ei võta seisukohta, kas vara eest on või

pole kompensatsiooni makstud. Seega on komisjoni pädevuses teha kompensatsiooni saamise kohta

vaid menetluslikke otsuseid, mitte anda lõplikke hinnanguid, mis on siduvad vara tagastamise

otsustamisel. Kui maakonnakomisjon on tuvastanud, et kompensatsiooni pole makstud, siis on

kohaliku omavalitsuse täitevorgan vara tagastamise otsustamisel pädev seda ümber hindama.

14. Praegusel juhul on maakonnakomisjon esimest korda tuvastanud, et vara eest ei ole kompen-

satsiooni makstud, 14. aprilli 2011. a otsuse põhjendavas osas. Teist korda tuvastas komisjon hilisema

tõendi alusel sama asjaolu 19. märtsi 2013. a otsuse põhjendavas osas ja 19. märtsi 2013. a otsuse

resolutsiooni punktis 1, millega vormiliselt täiendati komisjoni 14. aprilli 2011. a otsuse resolutsiooni

punktiga 5. 19. märtsi 2013. a otsuse resolutsiooni punktist 2 nähtuvalt ei ole 14. aprilli 2011. a otsuse

põhjendusi muudetud.

Kuna 19. märtsi 2013. a otsuse vastuvõtmise tingis pärast 14. aprilli 2011. a otsuse tegemist saadud

teave, et õigusvastaselt võõrandatud vara eest on küll kompensatsiooni makstud, kuid see on

tagastatud, siis tulnuks maakonnakomisjonil juhinduda "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise

ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra"

punktist 36. Selle sätte kohaselt pidanuks maakonnakomisjon, kes uuesti leidis, et vara eest ei ole

kompensatsiooni makstud, lisama need tõendid kui komisjoni otsuse muutmist mittetingivad

toimikusse. Seda tulnuks teha motiveeritud otsusega. Omandireformi reguleerivate õigusaktide

mõttega polnuks ka vastuolus, kui maakonnakomisjon oleks 19. märtsi 2013. a otsusega muutnud

14. aprilli 2011. a otsuse põhjendusi.

15. Seega ei tohtinud maakonnakomisjon 19. märtsi 2013. a otsuse resolutsioonis tuvastada

õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsiooni saamist.

16. Kolleegium on seisukohal, et selliselt kujunenud maakonnakomisjoni otsuse resolutsiooni tuleb

käsitada lähtuvalt selle tegelikust sisust, mitte vormist. Sisuliselt on maakonnakomisjon 19. märtsi

2013. a otsuse resolutsiooniga muutnud oma 14. aprilli 2011. a otsuse põhjendusi.

17. HMS § 60 lg-st 2 tuleneb, et niisuguse asjaolu, mida pole nimetatud korra punktis 19,

tuvastamine maakonnakomisjoni otsuses ei ole valla- või linnavalitsusele siduv. Tulenevalt HMS § 68

lg 2 esimesest lausest saab valla- või linnavalitsus kui vara tagastamise otsustuspädevust omav organ

ise tühistada maakonnakomisjoni otsuse osas, milles komisjon on vara tagastamise otsustamiseks

tuvastanud, et kompensatsiooni ei ole saadud.

18. Ringkonnakohus, tühistades Tallinna linna vaidlustatud korralduse, asus seisukohale, et maa-

konnakomisjonil on võimalik 19. märtsi 2013. a otsuse õigusvastasuse tõttu tunnistada see kehtetuks,

kuid otsuse kehtetuks tunnistamisel tuleks hinnata ka kaebaja elukorralduse muutmist või kulutuste

tegemist pärast 19. märtsi 2013. a otsust. Kaebajale ei pruukinud teada olla kohtupraktika seisukoht,

et hüvitise tagasimaksmine ei kõrvalda ORAS § 17 lg-s 5 sätestatud keeldu (vt käesoleva otsuse

punkti 6 alap 6).

Maakonnakomisjoni 14. aprilli 2011. a otsus ja 19. märtsi 2013. a otsus olid soodustavad haldusaktid.

Soodustava haldusakti resolutsiooniga ekslikult tuvastatud asjaolu haldusorgani poolt hilisemas

menetluses hilisemas menetluses kõrvale jätmine on kolleegiumi arvates mõjult samasugune kui

soodustava haldusakti kehtetuks tunnistamine. Seetõttu on sellise haldusakti kõrvale jätmisel

asjakohane arvesse võtta ka haldusmenetluse seaduse sätteid, mis reguleerivad soodustava haldusakti

kehtetuks tunnistamist isiku kahjuks.

19. Halduskohus asus seisukohale, et avalik-õigusliku lepingu, mille kohaselt avaldajad soovisid ja

kohustusid vara eest LAG alusel saadud põhihüvitise Saksamaal tagasi maksta, osalise tõlke punktis

6 on märgitud, et kui avaldajad vara tagasi ei saa ja neile ei maksta ka hüvitist, siis makstakse punktis

3 nimetatud summa (põhihüvitis) tagasi kohe, kui Saksamaa Koormiste Heastamise Ametile

esitatakse Eesti ametiasutuse vastavasisulise tõendi kinnitatud tõlge saksa keeles. Sellest järeldub, et

kompensatsiooni tagasi maksnud isikute olukord ei halvene ja nad saavad tagastatud summat tagasi

taotleda (vt käesoleva otsuse punkti 4 alap 4).

Kolleegium on seisukohal, et kuna kaebaja oli sõlminud lepingu, mis tagas vara tagastamata jätmise

korral kompensatsiooni tagasimaksmise, siis ei saanud tal tekkida HMS §-ga 67 kaitstavat usaldust

selle vastu, et maakonnakomisjoni 19. märtsi 2013. a otsusega tuvastatust lähtutakse vara tagastamise

otsustamisel. Õiguspärast ootust, et vara tagastatakse, ei saanud tekkida ka seetõttu, et nimetatud

leping sõlmiti enne maakonnakomisjoni 19. märtsi 2013. a otsust.

20. Maakonnakomisjoni 19. märtsi 2013. a otsuse põhjendavas osas viidatud Eesti riigi poolt

Rahandusministeeriumi kaudu Saksamaa Liitvabariigile tehtud ettepanekust (vt käesoleva otsuse

punkti 2 teine lõik) ei ole võimalik teha järeldust, et ORAS § 17 lg 5 ei kohaldata, kui isik on

õigusvastaselt võõrandatud vara eest Saksamaal saadud kompensatsiooni tagasi maksnud. Sellise

erandi kehtivast seadusest saab põhiseaduse § 123 lg 2 järgi teha vaid Riigikogus ratifitseeritud

välislepinguga.

21. Eeltoodust tulenevalt on kolleegium seisukohal, et 19. märtsi 2013. a otsusega täiendatud

14. aprilli 2011. a otsus ei ole Tallinna linnale Raekoja plats 15 asuva hoone ja kinnistu tagastamise

otsustamisel siduv.

22. Tallinna linna kassatsioonkaebus rahuldatakse. Kolleegium tühistab ringkonnakohtu otsuse ja

jätab jõusse halduskohtu otsuse. Tallinna linna tasutud kautsjon tagastatakse.

Indrek Koolmeister, Ivo Pilving, Jüri Põld