3-3-1-35-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

ÜLDKOGU

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-35-15

Otsuse kuupäev

12. aprill 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks,

Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi, Indrek

Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve, Saale Laos, Viive Ligi,

Jaak Luik, Ivo Pilving, Jüri Põld, Paavo Randma, Malle

Seppik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

L. O. kaebus Maksu- ja Tolliameti 4. novembri 2013. a

vastutusotsuse nr 13-7/381-8 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 27. veebruari 2015. a määrus

haldusasjas nr 3-14-50128

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

L. O. määruskaebus

Menetlusosalised Riigikohtus

Asja läbivaatamine

Kaebaja L. O., esindaja vandeadvokaat Kaido Ehasoo

Vastustaja Maksu- ja Tolliamet

Riigikogu

Õiguskantsler

Justiitsminister

2. veebruar 2016. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tunnistada halduskohtumenetluse seadustiku § 112 lg 1 p 1 põhiseaduse vastaseks ja alates

käesoleva otsuse jõustumisest kehtetuks osas, milles see ei võimalda kohtul isiku sissetulekust

maha arvata sättes nimetamata vältimatuid kulutusi.

2. Rahuldada L. O. määruskaebus ning tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 27. veebruari

2015. a määrus haldusasjas nr 3-14-50128.

3. Saata L. O. menetlusabi taotlus Tallinna Ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

4. Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksu- ja Tolliamet (MTA) kohustas 4. novembri 2013. a vastutusotsusega nr 13-7/381-8 L. O.-d

tasuma Lumar Invest OÜ maksuvõla 18 737 eurot 28 senti.

2. L. O. esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse MTA vastutusotsuse tühistamiseks.

3. Tallinna Halduskohus jättis 27. oktoobri 2014. a otsusega haldusasjas nr 3-14-50128 kaebuse

rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda.

4. L. O. esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus,

millega kaebus rahuldada ning mõista vastustajalt välja kaebaja menetluskulud.

5. Kaebaja esitas 11. detsembril 2014 Tallinna Ringkonnakohtule menetlusabi taotluse riigilõivu

tasumise kohustusest täielikult vabastamiseks rahaliste vahendite ebapiisavuse tõttu. Vastuseks

ringkonnakohtu määrusele, millega jäeti taotlus käiguta, esitas kaebaja 29. detsembril 2014 korrektse

menetlusabi taotluse, teatise enda ja oma perekonnaliikmete isikliku ja majandusliku seisundi kohta

ning arvelduskonto väljavõtte ajavahemiku kohta 11. augustist kuni 11. detsembrini 2014.

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 27. veebruari 2015. a määrusega haldusasjas nr 3-14-50128

kaebaja menetlusabi taotluse rahuldamata ja apellatsioonkaebuse käiguta ning nõudis kaebajalt

562 euro 11 sendi suuruse riigilõivu tasumist. Määrust põhjendas ringkonnakohus järgmiselt:

1) kaebaja on saanud taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu jooksul töötasu, riigi- ja kohaliku

omavalitsuse toetusi ning töövõimetushüvitist kokku 2335 eurot 87 senti. Lisaks on tema

arvelduskontole kantud raha nelja eraisiku arvelduskontodelt. Kokku on kaebaja sissetulek taotluse

esitamisele eelnenud nelja kuu jooksul olnud 3183 eurot 82 senti. Taotluse esitamise hetkel oli

kaebaja arvelduskonto lõppsaldo 42 eurot 21 senti. Kaebaja tasub iga kuu väikelaenu makseid

60 eurot 43 senti. Taotluse kohaselt on kaebaja kaasomandis korter, millel lasub hüpoteek

144 093 eurot ja 90 senti. Kaebajaga koos elab tema alaealine laps. Kaebaja on igakuise eluaseme-

kuluna märkinud 200 eurot. Sellele lisandub laenu tagasimakse 285 eurot, mida tasub aga kinnistu

teine kaasomanik. Kaebaja igakuised kulutused toidule on 300 eurot, lisanduvad lapse koolikohustuse

täitmisega seotud kulutused 100 eurot ning muud vältimatud püsikulutused 50 eurot;

2) järgides halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 112 lg 1 p-s 1 toodud valemit, on kaebaja

nelja kuu sissetulek 3183 eurot 82 senti, millest ühe kuu keskmine sissetulek on 795 eurot 96 senti.

Sellest on võimalik maha arvestada kommunaalkulud 200 eurot ja lapse ülalpidamise kohustuse

täitmiseks kuluv summa 150 eurot. Seega on kaebaja kuusissetulek pärast mahaarvamisi 445 eurot

96 senti. Kahe kuu keskmine sissetulek on järelikult suurem kui riigilõiv 562 eurot 11 senti. Isegi kui

tõlgendada väikelaenu eluasemega seonduva kulutusena, ei jää kaebaja kahe kuu keskmine sissetulek

alla riigilõivu. Seega pole menetlusabi andmine lubatud.

7. Kaebaja esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu määruse

menetlusabi taotluse rahuldamata jätmise kohta ning rahuldada uue lahendiga menetlusabi taotlus ja

vabastada kaebaja riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel või alternatiivselt saata asi

uueks lahendamiseks tagasi ringkonnakohtule. Määruskaebuse põhjendused on järgmised:

1) kohus on jätnud põhjendamatult tähelepanuta kaebaja vältimatud igakuised kulud toidule. Lisaks

alaealise lapse ülalpidamisele on kaebajal ka enese ülalpidamise kohustus. On mõeldamatu, et

kaebajat peetakse menetluskulude kandmise võimeliseks tema toiduraha arvel. Seda seisukohta toetab

ka täitemenetluse seadustiku § 132 lg 1, mille kohaselt ei arestita isiku sissetulekuid ühe kuu eest

ettenähtud palga alammäära suurusele vastavas osas. Kaebaja igakuised toidukulud ei ületa seda

summat;

2) kohus on põhjendamatult jätnud arvestamata kaebaja lapse ülalpidamise kohustuse seadusest

tulenevas ulatuses. Kaebaja arvestas oma sissetulekute piiratusest lähtudes lapse ülalpidamiskuluks

150 eurot, kuid perekonnaseaduse § 101 lg 1 järgi ei või alaealise lapse ülalpidamiseks igakuine elatis

olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Selle järgi on kaebaja

ülalpidamiskohustus lapse ees 195 eurot.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI MÄÄRUS

8. Riigikohtu halduskolleegium leidis 16. novembri 2015. a määruses asjas nr 3-3-1-35-15, et kuna

kohtuasja lahendamine eeldab põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) alusel

läbivaadatava küsimuse lahendamist, tuleb asi anda HKMS § 228 lg 1 p 3 ja PSJKS § 3 lg 3 teise

lause alusel lahendamiseks Riigikohtu üldkogule. Kolleegium väljendas kahtlust, et HKMS § 112

lg 1 p-s 1 sätestatud piirangud menetlusabi andmisele võivad ebaproportsionaalselt piirata

põhiseaduse (PS) §-s 15 ja § 24 lg-s 5 sätestatud põhiõigusi. PS § 15 esimese lause kohaselt on

igaühel õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. PS § 24 lg 5 järgi on

igaühel õigus tema kohta tehtud kohtuotsuse peale seadusega sätestatud korras edasi kaevata

kõrgemalseisvale kohtule.

9. Kui HKMS § 112 lg 1 p-st 1 lähtudes liita kokku kõik menetlusabi taotluse esitamisele eelnenud

nelja kuu sissetulekud, nii püsivad kui ka ühekordsed, on kaebaja nelja kuu sissetulek 3183 eurot ja

82 senti. Säte võimaldab sellest summast maha arvata eluasemekulud (200 eurot kuus) ning lapse

ülalpidamise kohustuse täitmiseks ettenähtud summa (195 eurot). Seega jääb kaebaja nelja kuu põhjal

arvutatud kahe kuu keskmiseks sissetulekuks 801 eurot ja 91 senti ((3183,82 – 4 × (200 + 195)) ÷ 4 ×

2 = 801, 91).

10. Halduskohtumenetluse seadustik ei võimalda vältimatuteks püsikuludeks lugeda põhjendatud

kulutusi toidule, ravimitele ja hügieenitarvetele. Kui menetluskulud ei ületa eeldatavasti menetlusabi

taotleja HKMS § 112 lg 1 p 1 alusel arvutatud kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut, siis ei

võimalda see säte kaebajale menetlusabi anda. Kolleegium kahtleb sellise olukorra põhiseadus-

pärasuses, kus isik on sunnitud valima oma õiguste kaitseks kohtusse pöördumise ja hädavajalikus

ulatuses toidu, ravimite või hügieenitarvete ostmise vahel.

11. Halduskohtumenetluse seadustikus ei ole ka teisi sätteid, mis võimaldaksid anda menetlusabi

taotlejale, kelle menetluskulud ei ületa kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut. Erinevalt tsiviil-

kohtumenetluse seadustikust (TsMS), mille § 181 lg 31 järgi saab riigilõivu tasuda osamaksetena, ei

näe halduskohtumenetluse seadustik sellist võimalust ette. Samuti pole HKMS järgi võimalik

menetlusabi taotlejat vabastada osaliselt riigilõivust määras, mis on suurem kui tema igakuine püsiv

sissetulek pärast lubatud mahaarvamisi.

MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED

12. Riigikogu põhiseaduskomisjon leiab, et HKMS § 112 lg 1 p 1 ei pruugi olla kooskõlas

põhiseadusega.

12.1. HKMS § 112 lg 1 eesmärgiks on menetlusökonoomia. See on menetlusabi andmise piiramiseks

ning PS § 15 lg-s 1 ja PS § 24 lg-s 5 sätestatud põhiõiguste riivamiseks õiguspärane eesmärk.

Menetlusabi antakse eelkõige vähekindlustatud isikutele õigusemõistmisele juurdepääsu

võimaldamiseks ning HKMS § 112 kehtestab selleks selged järgitavad kriteeriumid. Keeruline on

leida meedet, mis võimaldaks saavutada soovitavaid eesmärke sama tõhusalt, kuid kaebaja õigusi

vähem koormaval viisil. Seega on kehtestatud piirangud menetlusökonoomia tagamiseks sobivad ja

vajalikud meetmed.

12.2. Piirang, mis seob menetlusabi andmise alammäära isiku kahe kuu sissetulekutega ning ei

võimalda makseid ajatada ega vähendada, võib osutuda kaebaja jaoks üsna intensiivseks. Kui

kaebajal pole piisavalt rahalisi sääste, võimalust kanda vajalikud menetluskulud suuremate raskusteta

oma olemasoleva ja müüdava vara arvel või võimalust laenata vajalik summa, ei pruugi tal olla

võimalik oma õigusi kohtus kaitsta.

12.3. Arvestades selles kohtuasjas tasumisele kuuluvate menetluskulude suurust kaebaja jaoks ja

menetlusabi saamise võimatust, ei pruugi HKMS § 112 lg 1 p 1 olla kooskõlas PS § 15 lg-ga 1 ja § 24

lg-ga 5, sest võib ebaproportsionaalselt takistada kaebaja õigust kaevata tema kohta tehtud kohtuotsus

edasi kõrgemalseisvasse kohtusse.

13. Riigikogu õiguskomisjon on seisukohal, et HKMS § 112 lg 1 p 1 võib olla põhiseadusega

vastuolus. Vaidlustatud HKMS § 112 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusabi piirang on õiguskomisjoni

arvates objektiivsemate kriteeriumite puudumise tõttu põhjendatud. Kohtusse pöördumise põhiõiguse

paremaks tagamiseks peab halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud menetlusabi regulatsioon

olema aga paindlikum.

14. Õiguskantsleri hinnangul ei ole HKMS § 112 lg 1 p 1 kooskõlas PS § 24 lg-ga 5 ega §-dega 11

ja 12 osas, milles see ei võimalda anda menetlusabi isikule, kes satub kohtusse pöördumise tulemusel

majanduslikesse raskustesse.

14.1. Isikule tuleb anda menetlusabi, kui ta riskiks kohtusse pöördumise tõttu majandusraskustesse

sattumisega, peaks müüma ulatuslikult vara või võtma laenu suures ulatuses. Küsimused, kas isik

tuleks riigilõivu maksmisest vabastada ja kas riigilõivust vabastamise piirang on õigustatud, saavad

tekkida alles siis, kui on selge, et riigilõiv on põhiseaduspärase suurusega. Suhestades praeguse riigi-

lõivumäära 2014. a keskmise palgaga 1005 eurot ja miinimumpalgaga 355 eurot, ei ole see

põhiseaduse vastaselt kõrge. Riigikohus pidas 2011. a maksuvaidluses põhiseaduspäraseks kuni

961 euro suurust riigilõivu. Halvemas majanduslikus seisukorras isikute puhul võib sellises suuruses

lõiv siiski välistada riigiga maksuotsuste üle vaidlemise või siis mõjutada apellatsioonkaebust mitte

esitama. See oleks vastuolus kohtusse pöördumise õiguse olemuse ja eesmärgiga.

14.2. Vaidlustatud menetlusabi piirangu alternatiiviks võib olla riigilõivu määra alandamine. Riigilõiv

ei või olla nn keskmise Eesti ettevõtte või inimese jaoks märkimisväärne. 2014. a-l oli Eesti

töötajatele tehtud mediaanväljamakse 616 eurot kuus. Seetõttu võib maksuvaidluses riigilõivu

tasumine olla paljude inimeste jaoks raskendatud.

14.3. Järgmise alternatiivina on võimalik HKMS § 112 lg 1 p 1 alusel sissetulekust maha arvatavate

kulutuste üle otsustamisel arvestada isiku enda või pereliikme ravimi-, tervishoiu-, side-, toidu-,

hügieeni- ja teiste püsikuludega. Kui eesmärgiks on isiku inimväärne toimetulek, on võimalik võtta

aluseks ka toimetulekupiir. See kahjustaks samas menetlusökonoomia saavutamist, sest isikutel oleks

võimalus esitada rohkem menetlusabi taotlusi, mis tooks kohtule kaasa igakordse täiendava

hindamiskohustuse.

14.4. Lisaks võib kaaluda HKMS § 112 lg 1 p-s 1 sätestatud sissetuleku suuruse arvutamise

metoodika muutmist viisil, et lõpptulemuse summa kajastaks võimalikult objektiivselt konkreetse

isiku majanduslikku olukorda ja võimekust riigilõivu tasuda. Seal, kus võimalik, võiks seadusandja

kasutada sama küsimuse reguleerimisel ühtset lähenemist. Selliseks lähenemiseks võib olla toime-

tulekutoetuse arvestamise meetod, mille puhul arvestatakse üldjuhul eelmise kuu netosissetulekut.

Samuti võib kaaluda õppetoetuste määramisel kohalduvat keskmise sissetuleku arvestamise meetodit,

mille puhul arvestatakse eelnenud kalendriaasta tuluga, või mõnda muud lahendust.

14.5. Praegusel juhul tingis arvutuskäik, mille käigus ei arvestatud kõigi igapäevaseks inimväärseks

elamiseks vajalike põhjendatud kulutustega, kohtu järelduse, et apellant on võimeline riigilõivu

tasuma. Seadusandja HKMS §-s 112 sätestatud meetod ei taga mõõdupärast tulemust. Riigilõiv saab

olla üksnes kohtusse pöördumist mõistlikult heidutav tingimus, mitte aga takistus. Riigilõivul ja

menetlusabi välistaval tingimusel ei või nende koostoimes olla õiguskaitset väljasuretavat mõju.

14.6. Samuti võiks kaaluda võimalust anda kohtule õigus teha põhjendatud üksikjuhtumitel

menetlusabi andmise piirangute rakendamisel erand analoogiliselt TsMS § 181 lg-s 31 sätestatuga.

Menetlusabi kontekstis on õiguste kaitstus tsiviilkohtumenetluses isiku jaoks soodsam. Sarnases

olukorras erinev kohtlemine on võimalik, kui selleks on legitiimne eesmärk ja erinev kohtlemine on

proportsionaalne. Praegusel juhul puudub legitiimne eesmärk, mis põhjendaks menetlusabi andmise

rangemaid tingimusi halduskohtumenetluses võrreldes tsiviilkohtumenetlusega. Selline erand oleks

halduskohtumenetluses siiski vaid miinimum, millest lähtuda.

15. Justiitsminister on seisukohal, et HKMS § 112 lg 1 p-s 1 sisalduv piirang, mis ei võimalda

menetlusabi taotleja sissetuleku arvutamisel arvesse võtta toidule, ravimitele ja hügieenitarvetele

tehtud kulutusi, on proportsionaalne piirangu eesmärgi suhtes. Samas võib halduskohtumenetluse

seadustiku menetlusabi regulatsioon olla ebaproportsionaalselt piirav menetlusabi taotleja edasi-

kaebeõiguse suhtes, kuna ei võimalda kohtul anda isikule menetlusabi korras riigilõivu osamaksetena

tasumise võimalust, kui isikul puudub majandusliku seisundi tõttu alus menetlusabi saamiseks, kuid

tasumisele kuuluva riigilõivu korraga tasumine takistab kohtu arvates konkreetse kohtuasja asjaolusid

arvestades ebamõistlikult isiku edasikaebeõiguse realiseerimist.

15.1. HKMS § 112 lg 1 p 1 ei ole praeguses põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses

asjassepuutuv säte, sest kohtud ei ole tuvastanud kõiki asja lahendamiseks olulisi asjaolusid. Näiteks

ei ole kohtud tuvastanud HKMS § 112 lg 1 p-s 2 nimetatud asjaolusid, millest võib tuleneda alus

menetlusabi andmisest keeldumiseks, sõltumata vaidlustatud sätte kohaldamisel saadud tulemusest.

Kohtud ei pea kontrollima taotleja vastavust HKMS § 112 lg 1 p-s 3 nimetatud tingimustele, sest

HKMS § 112 lg-st 3 tulenevalt kõnealust piirangut riigilõivust vabastamise taotlemisel ei kohaldata.

15.2. HKMS § 112 lg 1 p 1 saab kaasuse asjaoludest tulenevalt olla asjassepuutuv üksnes osas, milles

see ei võimalda menetlusabi taotleja keskmist sissetulekut arvutades maha arvata hädavajalikke

kulutusi toidule, ravimitele ja hügieenitarvetele.

15.3. Vaidlusalune menetlusabi andmise piirang on sobiv abinõu selle legitiimsete eesmärkide –

menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu ja menetlusökonoomia –

saavutamiseks. Regulatsioon, mis välistab füüsilisele isikule menetlusabi andmise otsustamisel isiku

sissetulekust toidu, ravimite ja hügieenitarvete kulude mahaarvamise ja sellest tulenevalt ka

menetlusabi andmise, on menetlusökonoomia eesmärgi täitmiseks ka vajalik abinõu. Menetlusosaliste

õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu eesmärgi saavutamiseks ei ole aga vaidlustatud

piirang vajalik abinõu, kuna mõeldav on alternatiiv, kus HKMS § 112 lg 1 p-s 1 sätestatust

paindlikuma valemi rakendamine tooks kaasa võimaluse tasuda riigilõiv osamaksetena kohtu

määratud tähtaja jooksul (analoogiliselt TsMS § 181 lg-ga 31). Selline alternatiiv oleks isikule vähem

koormav, kuid täidaks samamoodi menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu

eesmärki.

15.4. Selles asjas tasumisele kuuluva riigilõivu suurus on põhiseaduspärane. HKMS § 112 lg 1 p-s 1

sisalduv piirang, mis ei luba taotleja sissetulekust maha arvata kulutusi toidule, ravimitele ja

hügieenitarvetele, on proportsionaalne menetlusökonoomia eesmärgi suhtes. Menetlusabi andmise

piirangute laiendamine HKMS § 112 lg 1 p-s 1 nimetamata kulutustele läheks lubamatult kaugele

seadusandja tahtest, mille kohaselt arvatakse menetlusabi andmisel sissetulekust maha üksnes

maksud, sundkindlustuse maksed, seadusest tulenevate ülalpidamiskohustuste täitmiseks ettenähtud

summa ning mõistlikud kulud eluasemele ja transpordile. Välistades HKMS § 112 lg 1 p-s 1

mahaarvatavate kulude loetelust muud kulud, sh kulutused toidule, ravimitele, hügieenitarvetele,

riietele, on seadusandja eesmärgiks olnud ära hoida menetlusabi andmise otsustamise menetluse

muutumist keerukaks ja aeganõudvaks, kasuistlikuks ja ebavõrdseks.

16. Maksu- ja Tolliamet leiab, et vaidlustatud menetlusabi regulatsioon on põhiseaduse vastane osas,

milles füüsiline isik ei saa menetlusabi seetõttu, et tema sissetuleku ja menetluskulu arvutamisel ei

arvestata (mõistlikke) kulutusi toidule, ravimitele ja hügieenitarvetele.

16.1. Toidust, ravimitest ja hügieenivahenditest ilmajäämine kohtukaebeõiguse realiseerimiseks

riivab intensiivselt isiku õigust tervise kaitsele (PS § 28) ja inimväärikusele (PS §-d 10, 18). Seega on

kaasuses puudutatud hüved sama olulised või isegi olulisemad kui HKMS § 112 lg 1 p-s 1 loetletud

mahaarvamistega kaitstud hüved.

16.2. HKMS § 112 lg 1 p 1 kohaldamine selles asjas toob kaasa olukorra, kus isiku õigus

kohtumenetlusele ei ole tagatud. HKMS § 112 lg 1 p 1 ei ole selles kaasuses sobiv abinõu isiku

kohtukaebeõiguse tagamise suhtes. Kuna riigi finantshuvid (riigilõiv) on Riigikohtu praktika järgi

teisejärgulised olukorras, kus riigilõivu tasumise kohustus välistab isikul PS §-s 15 ja § 24 lg-s 5

sätestatud põhiõiguste realiseerimise, ei saa HKMS § 112 lg 1 p 1 sobivaks pidada ka riigi

finantshuvide kaitsmise seisukohast. HKMS § 112 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusabi piirang ei ole

proportsionaalne abinõu, kuna sunnib isikut valima kohtusse pöördumise õiguse ning õiguse elule ja

tervise kaitsele vahel, tagamata seejuures igakülgset põhiõiguste kaitset.

17. Kaebaja esindaja vandeadvokaat Kaido Ehasoo ei esitanud Riigikohtule seisukohta vaidlustatud

sätte põhiseaduspärasuse kohta.

VAIDLUSTATUD SÄTE

18. Halduskohtumenetluse seadustiku § 112 "Füüsilisele isikule menetlusabi andmise

piirangud" lg 1 p 1:

"(1) Füüsilisele isikule ei anta menetlusabi, kui:

1) menetluskulud ei ületa eeldatavasti menetlusabi taotleja kahekordset keskmist ühe kuu sisse-

tulekut, mis on arvutatud taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu keskmise kuusissetuleku alusel ning

millest on maha arvatud maksud, sundkindlustuse maksed ja seadusest tulenevate ülalpidamis-

kohustuste täitmiseks ettenähtud summa, samuti mõistlikud kulud eluasemele ja transpordile;

[---]."

ÜLDKOGU SEISUKOHT

19. Üldkogu selgitab esmalt välja, kas HKMS § 112 lg 1 p 1 on asjassepuutuv säte (I). Seejärel

tuvastab üldkogu riivatavad põhiõigused (II). Edasi leiab üldkogu riivete legitiimsed eesmärgid ja

annab hinnangu põhiõiguste riivete proportsionaalsusele legitiimse eesmärgi suhtes (III). Viimaks

lahendab üldkogu määruskaebuse (IV).

I

20. Kohus saab algatada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse vaid siis, kui vaidlustatud

õigusakt oli kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv. Üldkogu on seega esmalt kohustatud kontrollima,

kas vaidlusalune HKMS § 112 lg 1 p 1 on asjassepuutuv säte.

21. HKMS § 112 lg 1 p 1 ei võimalda menetlusabi andmise otsustamisel menetlusosalise

sissetulekust maha arvata vajalikke kulutusi toidule. Selle normi tõttu leiti, et kaebaja sissetulek

võimaldab riigilõivu tasuda. Halduskohtumenetluse seadustikus puuduvad ka teised sätted, mille

alusel oleks praegusel juhul võimalik kaebajale taotletud menetlusabi anda (vt ka Riigikohtu haldus-

kolleegiumi 16. novembri 2015. a määrus asjas nr 3-3-1-35-15, p-d 11.3–12). Küll aga ei välista

HKMS § 112 lg 1 p 2, millele viitab justiitsminister, praeguses asjas kaebajale menetlusabi andmist –

asja materjalidest ei nähtu, et kaebajal oleks suuremate raskusteta müüdavat vara, millele saaks

seaduse kohaselt pöörata sissenõude. Kaebaja ja tema lapse eluasemeks olev korter sellise vara hulka

ei kuulu. Ka HKMS § 111 lg-s 1 sätestatud tingimus, et menetlusabi andmiseks peab olema piisav

alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas, ei takista kaebajale menetlusabi

andmist. Apellatsioonkaebust ei saa pidada perspektiivituks.

22. Praegusel juhul esitas menetlusabi taotluse riigilõivu tasumise kohustusest täielikult

vabastamiseks füüsiline isik, kelle kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek (801 eurot 91 senti

arvutatuna HKMS § 112 lg 1 p 1 järgi, vt otsuse p 9) ületas nõutava riigilõivu (562 euro 11 sendi)

suurust. Eeltoodust lähtuvalt tuli ringkonnakohtul lahendini jõudmiseks rakendada HKMS § 112 lg 1

p 1. Kuna ringkonnakohtul tuli jätta sel põhjusel kaebaja menetlusabi taotlus rahuldamata, on

HKMS § 112 lg 1 p 1 kohtuasja lahendamiseks otsustava tähtsusega säte. HKMS § 112 lg 1 p 1 tuleb

seega lugeda asjassepuutuvaks sätteks.

23. Kaebaja peab HKMS § 112 lg 1 p 1 põhiseaduse vastaseks osas, milles see ei võimalda kohtul

menetlusabi andmise otsustamisel arvestada vajalike toidukuludega. Üldkogu on seisukohal, et nii

kitsalt ei ole põhjendatud HKMS § 112 lg 1 p 1 põhiseaduspärasuse kontrolli ulatust määrata.

Üldkogu ei pea mõistlikuks vaielda eraldi iga HKMS § 112 lg 1 p-s 1 nimetamata vältimatu kulutuse

üle sel alusel, kas sellise kulutusega peaks arvestama menetlusabi andmise otsustamise käigus taotleja

sissetuleku hindamisel. See oleks vastuolus põhiseaduslikkuse järelevalve efektiivsuse põhimõttega.

See tooks ühtlasi kaasa õigusselgusetuse HKMS § 112 lg 1 p 1 põhiseaduspärasuse suhtes selles osas,

milles see ei võimalda kohtul tulust maha arvata muid sättes nimetamata vältimatuid kulutusi

(vt Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2011. a otsus asjas nr 3-2-1-62-10, p 33). Üldkogu leiab, et

HKMS § 112 lg 1 p-s 1 nimetamata vältimatuteks kulutusteks võib lugeda Riigikohtu

halduskolleegiumi 16. novembri 2015. a määruses nimetatud kulutusi toidule, ravimitele ja

hügieenitarvetele, aga ka muid inimväärikuse tagamiseks vajalikke kulutusi.

II

24. Halduskolleegium leidis, et HKMS § 112 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusabi andmise piirang võib

riivata PS §-s 15 ja § 24 lg-s 5 sätestatud põhiõigusi (Riigikohtu halduskolleegiumi 16. novembri

2015. a määrus asjas nr 3-3-1-35-15, p 11.1; vt ka 12. märtsi 2014. a määrus asjas nr 3-3-1-82-13,

p 12). Üldkogu kinnitab halduskolleegiumi seisukohta.

25. PS § 15 esimene lause sätestab igaühe õiguse pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise

korral kohtusse. PS § 15 esimeses lauses sätestatud põhiõiguse eesmärk on tagada kohase kohtu-

menetluse kaudu õiguste lünkadeta ja tõhus kohtulik kaitse (vt ka Riigikohtu üldkogu 22. detsembri

2000. a määrus asjas nr 3-3-1-38-00, p 15; 16. mai 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-88-07, p 41).

26. Õigus saada menetlusabi on osa põhiõigusest tõhusale kohtulikule kaitsele. Seetõttu riivavad

menetlusabi andmise piirangud põhiõigust tõhusale kohtulikule kaitsele (vt Riigikohtu põhi-

seaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 1. novembri 2011. a otsus asjas nr 3-4-1-19-11, p 23). Nagu

Riigikohtu halduskolleegium märkis, võib HKMS § 112 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusabi piirang

põhjustada olukorra, kus isikud on sunnitud valima kohtusse pöördumise ja hädavajalikus ulatuses

toidu, ravimite või hügieenitarvete ostmise vahel (Riigikohtu halduskolleegiumi 16. novembri

2015. a määrus asjas nr 3-3-1-35-15, p 11.2). Olukord, kus isik peab valima enda inimväärikuse

tagamiseks vajalike kulutuste tegemise ja oma õiguste kohtuliku kaitse vahel, annab üldkogu

hinnangul tunnistust sellest, et menetlusabi regulatsioon ei võimalda aidata kõiki isikuid, keda see on

mõeldud abistama.

27. Praeguses asjas on riivatud kaebaja edasikaebeõigust. PS § 24 lg 5 järgi on igaühel õigus tema

kohta tehtud kohtuotsuse peale seadusega sätestatud korras edasi kaevata kõrgemalseisvale kohtule.

PS § 24 lg-s 5 tagatud edasikaebeõiguse kaitsealasse kuulub olukord, kus on olemas isiku õigusi ja

vabadusi puudutav kohtu otsustus (Riigikohtu üldkogu 21. aprilli 2015. a määrus asjas nr 3-2-1-

75-14, p 60; 30. märtsi 2011. a määrus asjas nr 3-3-1-50-10, p 48). Kaebaja on vaidlustanud Tallinna

Halduskohtu 27. oktoobri 2014. a otsuse, millega jäeti kaebaja kohta tehtud MTA vastutusotsus

jõusse. Ringkonnakohus jättis aga apellatsioonkaebuse käiguta, sest ei rahuldanud kaebaja menetlus-

abi taotlust riigilõivust vabastuseks ning nõudis kaebajalt apellatsioonkaebuse üle otsustamiseks

riigilõivu tasumist. HKMS § 112 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusabi piirangu tõttu on kaebajal

välistatud edasikaebeõiguse teostamine selles kohtuasjas.

28. Eeltoodust lähtuvalt riivab HKMS § 112 lg 1 p 1 PS § 15 lg 1 esimeses lauses sätestatud

põhiõigust tõhusale kohtulikule kaitsele ja PS § 24 lg-s 5 sätestatud edasikaebeõigust.

III

29. Üldkogul ei ole kahtlusi HKMS § 112 lg 1 p 1 formaalses põhiseaduspärasuses. Järgnevalt hindab

üldkogu HKMS § 112 lg 1 p 1 materiaalset põhiseaduspärasust. Selleks leiab üldkogu esmalt

legitiimsed eesmärgid, milleks piiratakse üldist põhiõigust tõhusale kohtulikule kaitsele ja

edasikaebeõigust.

30. PS § 15 esimeses lauses sätestatud üldine põhiõigus tõhusale kohtulikule kaitsele on ilma

seadusereservatsioonita põhiõigus (Riigikohtu üldkogu 16. mai 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-88-07,

p 43). Seega saab seda riivata üksnes teiste põhiõiguste või muude põhiseaduslikku järku väärtuste

kaitseks.

31. PS § 24 lg-s 5 sätestatud edasikaebeõigus on aga lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus

(Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2011. a otsus asjas nr 3-2-1-62-10, p 38). Lihtne seadusereservatsioon

tähendab, et põhiõigust võib piirata mis tahes eesmärgil, mis ei ole põhiseadusega vastuolus. Sellest

tuleneb, et seadusandjal on võimalik sätestada edasikaebeõiguse suhtes ulatuslikumaid menetluslikke

piiranguid kui põhiõiguse suhtes tõhusale kohtulikule kaitsele.

32. Põhiõiguse tõhusale kohtulikule kaitsele ja edasikaebeõiguse halduskohtumenetluses piiramise

legitiimseteks eesmärkideks võivad muu hulgas olla menetlusökonoomia ja õigusemõistmise kulude

osalise kandmise põhimõte (vt nt Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2011. a otsus asjas nr 3-2-1-62-10,

p 45; 22. novembri 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-33-11, p-d 26–26.3; 29. novembri 2011. a otsus asjas

nr 3-3-1-22-11, p-d 29.1–29.2). Üldkogu jääb oma senise praktika juurde ja loeb praeguselgi juhul

nimetatud põhimõtted riivete legitiimseteks eesmärkideks.

33. Menetlusökonoomia on põhiseaduse XIII peatükist tulenevalt põhiseaduslikku järku õigusväärtus.

Riigilõivude puhul väljendub menetlusökonoomia selles, et riik suunab isikuid mitte esitama

põhjendamatuid või pahatahtlikke kaebusi, mille menetlemine võib põhjustada kohtusüsteemi

suutmatuse pakkuda tõhusat kohtulikku kaitset mõistliku aja jooksul (vt Riigikohtu üldkogu

12. aprilli 2011. a otsus asjas nr 3-2-1-62-10, p 45). Kuna riigilõivude ja menetlusabi õigus-

raamistikud on teineteisega lahutamatult seotud, väljendub menetlusökonoomia samal moel ka

menetlusabi piirangute puhul.

34. Vaidlustatud menetlusabi piirangu eesmärk on võimaldada kohtul lahendada riigilõivust

vabastamise taotlus võimalikult lihtsas korras. Varem, enne 2012. aastat võis kohus isiku taotlusel

määrusega vabastada isiku täielikult või osaliselt riigilõivu tasumisest, kui leidis, et ta on makse-

jõuetu. Riigikohtu halduskolleegiumi 2012. a eelse praktika järgi tuli isik üldjuhul riigilõivu

tasumisest osaliselt või täielikult vabastada, kui tal ei olnud faktiliselt võimalik kaebuse esitamisel

riigilõivu tasuda. Selle kohtupraktika järgi tuli kohtul menetlusabi taotluse lahendamiseks põhjalikult

selgitada isiku maksevõimet. See oli menetlusökonoomia seisukohast kohtutele koormav.

35. Üldkogu on selgitanud, et halduskohtumenetluses saab legitiimseks pidada eesmärki, mille

kohaselt kannab menetlusosaline õigusemõistmise kulud oma kohtuasjas üksnes osaliselt. Kulude

kandmisest osavõtu põhimõte on halduskohtumenetluses piiratud, sest lisaks isiku subjektiivsete

õiguste kaitsele on halduskohtute ülesandeks täidesaatva riigivõimu tasakaalustamine (Riigikohtu

üldkogu 29. novembri 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-22-11, p 29.2; 22. novembri 2011. a otsus asjas

nr 3-3-1-33-11, p 26.3). Olukorras, kus riigivõim võib avalikes huvides isikute õigustesse sekkuda,

tuleb valdavalt avalike vahendite arvel kanda ka sekkumise õiguspärasuse kontrollimiseks vajalikud

kulud.

36. Järgnevalt kontrollib üldkogu HKMS § 112 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusabi piirangust tingitud

üldise põhiõiguse tõhusale kohtulikule kaitsele ja edasikaebeõiguse riive proportsionaalsust menetlus-

ökonoomia ja õigusemõistmise kulude osalise kandmise eesmärkide suhtes.

37. HKMS § 112 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusabi piirang on sobiv, kui see soodustab eesmärki, et

kohtusse ei esitata põhjendamatuid või pahatahtlikke kaebusi ning riigieelarvevahendeid kasutatakse

säästlikult. Vaieldamatult ebaproportsionaalne on sobivuse mõttes abinõu, mis ühelgi juhul ei

soodusta eesmärgi saavutamist. Praegusel juhul ei ole vaidlustatud menetlusabi piirangu puhul sellise

olukorraga tegemist.

38. HKMS § 112 lg 1 p-s 1 sätestatud abinõu soodustab menetlusökonoomia eesmärgi saavutamist,

sest suunab isikuid vähemasti teatud juhtudel mitte kergekäeliselt esitama kohtutele perspektiivituid

kaebusi. Selline isiku sissetulekust lähtuv menetluslik piirang võimaldab hoiduda menetlusabi

andmisest valimatult igale kohtusse pöördujale. See aitab omakorda vältida põhjendamatute kaebuste

kohtulikku menetlemist. Selles kontekstis tuleb arvestada ka vaidlustatud menetlusabi piirangu

menetlusökonoomiat soodustava ennetava toimega. Menetlusabi andmise tingimuste sidumine selle

taotleja majandusliku seisundiga ja tema kaebuse eduväljavaadetega on ka Euroopa Inimõiguste

Kohtu hinnangul põhjendatud (vt nt Steel ja Morris vs. Ühendkuningriik, nr 68416/01, 15. veebruar

2005, p 62). Eeltoodust lähtuvalt soodustab HKMS § 112 lg 1 p-s 1 sätestatud abinõu samuti

riigieelarvevahendite avalikku huvi arvestavat säästlikku kasutamist.

39. Menetlusökonoomia ja õigusemõistmise kulude osalise kandmise eesmärgi saavutamiseks ei ole

ühtegi teist abinõu, mis koormaks isikut vähem, ent oleks vähemalt sama efektiivne kui HKMS § 112

lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusabi piirang. Seetõttu on vaidlustatud sättes kehtestatud menetlusabi

piirang vajalik abinõu menetlusökonoomia ja õigusemõistmise kulude osalise kandmise eesmärkide

saavutamiseks.

40. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja

intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärkide tähtsust. Seejuures tuleb arvestada, et mida intensiivsem on

põhiõiguse riive, seda mõjuvamad peavad olema riivet õigustavad põhjused (vt nt Riigikohtu

üldkogu 7. juuni 2011. a otsus asjas nr 3-4-1-12-10, p 50).

41. Õigus kohtulikule kaitsele ja edasikaebeõigus on olulised põhiõigused ning need peavad PS § 15

lg 1 ja § 24 lg 5 järgi olema tagatud igaühele, mitte ainult kulude kandmises osaleda suutvale isikule.

HKMS § 112 lg 1 p-st 1 tulenev riive on intensiivne ja ulatuslik. Kui menetlusabi andmine on

välistatud, ent isikul puuduvad tegelikult vahendid ettenähtud riigilõivu tasumiseks, ei ole kohtusse

pöördumine pelgalt raskendatud, vaid isik on sellest võimalusest täielikult ilma jäetud. Samuti jäävad

selle tagajärjel kaitseta need õigused, mille kaitseks isik soovib kohtusse pöörduda.

42. Selleks, et riigilõiv ei oleks kohtulikku kaitset väljasuretav, peab menetlusabi välistama olukorra,

kus edulootusega kohtusse pöörduja õigused jäävad kohtuliku kaitseta üksnes isiku majandusliku

seisundi tõttu.

43. Vältimatute kulutuste arvestamata jätmine loob menetlusabi andmise otsustamisel isiku

majanduslikust seisundist moonutatud pildi. Kui isikul pole sääste ega hõlpsasti võõrandatavat vara

ning kogu tema sissetulek pärast HKMS § 112 lg 1 p-s 1 lubatud mahaarvamiste tegemist kulub

hädavajalikus ulatuses toidule, ravimitele, riietele ja hügieenivahenditele, puuduvad isikul tegelikult

rahalised vahendid menetluskulude kandmiseks või peaks isik menetluskulude kandmiseks jätma

rahuldamata enda või oma ülalpeetavate esmavajadused. Mõlemad tagajärjed oleksid liiga rasked, et

neid saaks õigustada huvi säästa mõnevõrra õigusemõistmiseks kuluvaid riigieelarvevahendeid.

44. Menetlusökonoomia kui riive eesmärgi kaalumisel tuleb esiteks arvestada, et HKMS § 112 lg 1

p 1 ei ole ainus abinõu perspektiivitute ja pahatahtlike kaebuste tõrjumiseks, sest kohus võib

niisuguste kaebuste puhul jätta menetlusabi andmata ka HKMS § 111 lg 1 alusel. Samuti on

seadusandjal võimalik selgemini kindlaks määrata niisuguste kaebuste läbivaatamatult tagastamise

alused. Teiseks tuleb menetlusökonoomia seisukohast siiski möönda, et täiendavate kulude maha-

arvamine HKMS § 112 lg 1 p 1 rakendamisel muudaks menetlusabi üle otsustamise kohtute jaoks

keerulisemaks. Seda lisanduvat koormust on samas osaliselt võimalik muude vahenditega piirata

(allpool p 47 jj).

45. Kolmandaks tuleb mõõdukuse hindamisel arvestada, et kulutuste kandmisest osavõtu eesmärk on

halduskohtumenetluses sekundaarne (eespool p 35) ning seega väikese kaaluga. Menetlusosaliste

kanda saab jätta niikuinii üksnes osa halduskohtute tööks vajalikest kuludest, mistõttu kaitseb

vaidlusalune menetlusabi andmise piirang kulude kandmises osalemise põhimõtet vaid vähesel

määral. Kuna riive on ebamõõdukas edasikaebeõiguse suhtes, on see seda enam ebamõõdukas oma

õiguste kaitseks esimese astme kohtusse pöördumise põhiõiguse suhtes.

46. Eeltoodust lähtuvalt ja PSJKS § 15 lg 1 p-le 2 tuginedes tunnistab üldkogu HKMS § 112 lg 1 p 1

põhiseaduse vastaseks ja alates käesoleva otsuse jõustumisest kehtetuks osas, milles see ei võimalda

kohtul isiku sissetulekust maha arvata sättes nimetamata vältimatuid kulutusi.

47. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tunnistatakse normid üldjuhul tagasiulatuvalt

kehtetuks, kuid Riigikohus võib otsuse tagasiulatuvat mõju piirata muu hulgas PS §-st 10 tulenevast

õiguskindluse põhimõttest lähtuvalt (vt nt Riigikohtu üldkogu 10. märtsi 2008. a otsus kohtuasjas

nr 3-3-2-1-07, p-d 19 ja 20; põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 17. aprilli 2012. a otsus

kohtuasjas nr 3-4-1-25-11, p 55). HKMS § 112 lg 1 p 1 tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistamine

põhjustaks HKMS § 240 lg 2 p 7 alusel paljude varasemate menetlusabi taotluste kohta tehtud

lahendite teistmise. Teistmisavalduste rahuldamisel tuleks uuesti lahendada ka avaldused, mis jäid

menetlusabi andmata jätmise tõttu läbi vaatamata. Sellest tingitud halduskohtute täiendav töökoormus

võib põhjustada halduskohtute suutmatuse pakkuda mõistliku aja jooksul tõhusat kohtulikku kaitset

muudes haldusasjades. Arvestades res judicata ehk kohtulahendi seadusjõu põhimõtte olulisust, ei

oleks avalduste uuesti menetlemine sellises mahus kooskõlas õiguskindluse põhimõttega. Seetõttu

tunnistab üldkogu HKMS § 112 lg 1 p 1 osaliselt kehtetuks käesoleva otsuse jõustumisest alates.

Kehtetuks tunnistatud osas ei saa vaidlusalust sätet enam kohaldada veel lahendamata menetlusabi

taotluste lahendamisel, samuti menetlusabi andmata jätmise peale esitatud määruskaebuste

läbivaatamisel.

48. Üldkogu peab vajalikuks selgitada põhimõtteid, mille alusel ajutiselt hinnata kulude vältimatust

käesoleva otsuse jõustumise järel kuni ajani, mil seadusandja kehtestab kehtetuks tunnistatud

menetlusabi piirangu asemel uue regulatsiooni.

49. Käesolevast otsusest ei tulene, et kohus peab lugema põhjendatuks igasugused kulutused toidule,

riietele jne. HKMS § 112 lg 1 p 1 tunnistab üldkogu kehtetuks vaid vältimatute kulude mahaarvamise

võimatuse osas. Seni kehtinud HKMS § 112 lg 1 p-s 1 nimetamata kulutuste puhul võib eeldada, et

need on üldjuhul iga inimese jaoks vältimatud igakuiselt umbes poole töötasu alammäära ehk

praegusel ajal 200 euro ulatuses. Taotluse esitamise ajal 2015. aastal oli töötasu alammäär 390 eurot

(vt Vabariigi Valitsuse 28. novembri 2013. a määruse nr 166 § 1 lg 2). Statistikaameti andmetel oli

2014. aastal ühe liikmega leibkonna ühe kuu minimaalse toidukorvi maksumus 91 eurot 96 senti ja

võib eeldada, et see jäi samasse suurusjärku ka 2015. aastal. Sellele lisanduvad muud igakuised

vältimatud väljaminekud näiteks ravimitele, hügieenile ja riietusele ning võimalikud ühekordsed

erakorralised kulutused. Eeltoodust nähtub, et 2015. a toimetulekupiir 90 eurot (2015. a riigieelarve

seaduse § 2 lg 8 p 1) ei kata selliseid vältimatuid kulutusi ega isegi mitte täies ulatuses ühe kuu

minimaalse toidukorvi maksumust (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi

21. jaanuari 2004. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-7-03, p 21; 5. mai 2014. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-67-

13, p 51). Küll aga katab isiku sellised vältimatud kulutused eelduslikult pool töötasu alammäärast

(s.o 2015. aastal 195 eurot). Tegemist on orientiiriga, mis ei välista selliste kulutuste põhjendatust ka

mõnevõrra väiksemas või suuremas määras.

50. Kui isikul on iga kuu vältimatuid väljaminekuid enam kui poole miinimumpalga ulatuses, tuleb

neid sissetulekust mahaarvamiseks põhistada.

51. Kulutused toidule, riietele jne ei ole vältimatud, kui isiku vastavate vajaduste rahuldamine on

piisaval määral tagatud muul viisil, nt kinnipeetava toitlustamisega vanglas. Arvestades siiski

nt vajadust osta hügieenitarbeid ning teha aeg-ajalt ühekordseid erakorralisi kulutusi, võib ka kinni

peetavate isikute puhul eeldada, et lisaks seni tunnustatud mahaarvamistele on igakuised kulutused

ca 5% ulatuses töötasu alammäärast (2015. aastal seega 20 eurot) vältimatud ning neid ei tule

menetlusabi andmisel täpsemalt hinnata. Kinnipeetava vajadust teha kulutusi hügieenitarvetele tuleb

eeldada, sest hügieenipakk väljastatakse vangla kulul üldjuhul üksnes tingimusel, et tema isiklikul

arvel on hügieenipaki saamisele eelneval kolmel kuul vabaks kasutuseks olnud rahasumma

keskmiselt alla 9 euro 59 sendi (Tartu Vangla ja Viru Vangla kodukordade p 11.3.3, Tallinna Vangla

kodukorra p 11.3.1).

52. Uue regulatsiooni väljatöötamisel on seadusandjal võimalik kaaluda ka muid lahendusi, mis

tagavad eeltoodut arvestades põhiseaduspärase tulemuse.

IV

53. Kaebaja on ringkonnakohtule esitatud menetlusabi taotluses palunud ennast 562 euro ja 11 sendi

suuruse riigilõivu tasumisest täielikult vabastada. Tema taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu

sissetulek oli 3183 eurot ja 82 senti (Riigikohtu halduskolleegiumi 16. novembri 2015. a määrus asjas

nr 3-3-1-35-15, p 9). Kaebaja on menetlusabi taotluses välja toonud eluasemekulu 200 eurot ja

kulutused toidule 300 eurot. Lisaks palub ta oma igakuisest sissetulekust maha arvata seadusjärgse

ülalpidamiskohustuse täitmiseks 195 eurot (perekonnaseaduse § 101 lg 1).

54. Üldkogu hinnangul tuleb kaebaja kulutused enda toidule ja muudele esmavajadustele lugeda

vältimatuks 200 euro ulatuses kuus. Samuti on juba seadusandja lugenud vältimatuteks kulutusteks

eluasemekulud ja seadusjärgse ülalpidamiskohustuse täitmiseks ettenähtud summa. Seega jääb

kaebaja nelja kuu põhjal arvutatud kahe kuu keskmiseks sissetulekuks koos põhjendatud maha-

arvamistega umbes 400 eurot ((3183,82 – 4 × (195 + 200 + 200)) ÷ 4 × 2 = 401 eurot 91 senti).

55. Järelikult ei ole kaebajale menetlusabi andmine välistatud. HKMS § 116 lg 2 näeb aga lisaks ette

taotleja majandusliku seisundi hindamise TsMS §-st 186 lähtudes. Seda ei ole ringkonnakohus

praeguses asjas teinud, kuna piirdus taotluse lahendamisel HKMS § 112 lg 1 p 1 järgse kontrolliga.

Seetõttu tuleb määruskaebus rahuldada, tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 27. veebruari 2015. a

määrus ning saata menetlusabi taotlus ringkonnakohtule uueks lahendamiseks.

56. HKMS § 107 lg 4 esimese lause alusel tuleb kautsjon tagastada.

Priit Pikamäe, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi, Indrek

Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve, Saale Laos, Viive Ligi, Jaak Luik, Ivo Pilving, Jüri Põld, Paavo

Randma, Malle Seppik, Tambet Tampuu