3-1-1-32-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-32-16

Otsuse kuupäev

7. aprill 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Lea Kivi ja Saale Laos

Kohtuasi

Kriminaalasi Rait Õiso süüdistuses KarS § 200 lg 2 p-de 5, 7 ja 8

ning § 307 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 27. oktoobri 2015. a otsus kriminaalasjas nr

1-12-10224

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Rait Õiso kaitsja vandeadvokaat Anti Aasmaa, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Viru Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Sirje Merilo

Asja läbivaatamise kuupäev ja viis

30. märts 2016, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Ringkonnakohtu 27. oktoobri 2015. a otsus sisuliselt muutmata, kuid täpsustada selle resolutsiooni

punkti 2 c, lisades lause: „KarS § 68 lg 1 alusel arvata Rait Õisole mõistetud liitkaristuse hulka eelvangistuses

viibitud kolm päeva ja lugeda ärakantavaks liitkaristuseks 4 (neli) aastat 5 (viis) kuud ja 27 (kakskümmend seitse)

päeva vangistust“.

2. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

3. Määrata Advokaadibüroole Anti Aasmaa makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Rait

Õisole

kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 288 (kakssada kaheksakümmend kaheksa) eurot, sealhulgas

käibemaks 48 (nelikümmend kaheksa) eurot. Jätta see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Rait Õisole esitati süüdistus karistusseadustiku (KarS) § 200 lg 2 p-de 5, 7 ja 8 järgi selles, et ta röövis ühiselt ja

kooskõlastatult koos T. V-i ja K. E-ga ööl vastu 1. novembrit 2010 Lääne-Virumaal X vallas X külas M. M-i. Süüdistuse

kohaselt lõi K. E. M. M-i raudkangiga kuklasse, misjärel kaotas kannatanu teadvuse ja kukkus maha. Pärast seda võtsid

K. E., K.T ja T. V. kannatanu autost ära erinevaid asju (automaki, kõlarid, CD-plaadid, elektripumba, tulekustuti jms)

koguväärtuses 262 eurot ja 2 senti. Soovides lavastada liiklusõnnetust, tõsteti teadvusetu kannatanu viimaks tema auto

juhiistmele ja lükati X karjääri kallakust alla. Kannatanu leiti karjäärist järgmise päeva õhtul ning temal tuvastatud

vigastuste tüsistusena tekkis kauem kui neli kuud kestev kõnehäire.

Samas kriminaalasjas esitati K.T-le süüdistus veel KarS § 307 lg 1 järgi. Samuti esitati süüdistused T. V-ile, K. E-le, R. K-

le ja R. Õ-le ning maakohtu otsusega tunnistati nad ka süüdi, kuid nende suhtes kassatsiooni menetlust ei toimu.

2. Viru Maakohtu 19. märtsi 2015. a otsusega tunnistati K.T süüdi KarS § 306 lg 1 ja § 307 lg 1 järgi ning teda karistati

vastavalt 2-aastase ning 1 aasta ja 6 kuulise vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks 3 aastat vangistust,

mille hulka arvati KarS § 68 lg 1 alusel 3 eelvangistuses viibitud päeva. Juhindudes KarS § 65 lg-st 1 ja § 64 lg-st 1, loeti

ärakantava karistusega kaetuks Viru Maakohtu 8. detsembri 2014. a otsusega mõistetud 7-kuuline vangistus ning

KarS § 74 lg-te 1 ja 3 alusel jäeti lõplikuks karistuseks kujunenud 2 aastat 11 kuud ja 27 päeva vangistust 3-aastase

katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. KarS § 200 lg 2 p-de 5, 7 ja 8 järgi mõisteti K.T õigeks. M. M-i röövimise osas

olid maakohtu seisukohad kokkuvõtlikult järgmised.

2.1. M. M-i röövisid T. V. ja K. E. Kohtuistungil uuritud tõendite kohaselt lõi K. E. kannatanut maantee ääres raudkangiga

kuklasse, misjärel kaotas kannatanu teadvuse ja kukkus maha. Pärast seda võtsid T. V. ja K. E. kannatanu autost ära

erinevaid esemeid ja panid need K.T auto tagaistmele. K.T-le tuli kannatanu löömine üllatusena ja ta ei võtnud kannatanu

autost ka asju ära. Pärast asjade äravõtmist otsustas T. V. lavastada liiklusõnnetuse ja tõstis koos K. E-ga teadvusetu

kannatanu tema auto pakiruumi. Seejärel anti K.T-le korraldus järgneda ning kahe autoga sõideti X karjääri juurde.

Karjääris sõitsid T. V. ja K. E. kannatanu autoga kallaku äärele, tõstsid kannatanu juhiistmele ning lükkasid auto

karjäärinõlvast alla. Seejärel lahkusid kõik asjaosalised K.T autoga karjäärist. Kuna K.T ei olnud M. M-i röövimiseks T. V-

i ja K. E-ga ühist teoplaani ning ta ei täitnud ka ühtki röövimise koosseisu tunnust, tuleb ta KarS § 200 lg 2 p-de 5, 7 ja 8

järgi õigeks mõista.

2.2. K.T teopanus seisnes selles, et tema autosse paigutati kannatanu asjad. Samuti tõi ta T. V-i ja K. E. pärast

liiklusõnnetuse lavastamist karjäärist tagasi, saades seejuures aru, et karjääri sõidetakse kuriteo varjamiseks ja et tema

ülesanne on T. V-i ja K. E. tagasitoomine. Kuna K.T-le anti korraldus karjääri sõitmiseks pärast röövimise lõpuleviimist,

pole tema tegevus käsitatav kaasaaitamisena. K.T tuleb süüdi tunnistada KarS § 306 lg 1 järgi.

3. Viru Maakohtu 19. märtsi 2015. a otsuse peale esitasid apellatsioonid Viru Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Sirje

Merilo ja K.T kaitsja vandeadvokaat Anti Aasmaa.

4. Prokurör vaidlustas K.T õigeksmõistmise KarS § 200 lg 2 p-de 5, 7 ja 8 järgi ning tema süüditunnistamise ja karistamise

KarS § 306 lg 1 järgi. Prokurör taotles K.T tegevuse kvalifitseerimist KarS § 200 lg 2 p-de 5, 7 ja 8 järgi ning tema

karistamist 4-aastase vangistusega. Samuti vaidlustas prokurör maakohtu otsuse osa menetluskulude riigi kanda jätmises

ning taotles süüdistatavatelt ekspertiisikulu katteks 7739 euro ja 63 sendi väljamõistmist.

Seoses M. M-i röövimisega märkis prokurör, et K.T viibis M. M-i röövimise juures ning oli T. V-i ja K. E. teoplaanist

teadlik hiljemalt kannatanu asjade paigutamisest tema autosse. Vaatamata sellele osutas K.T T. V-ile ja K. E-le kuriteo

toimepanemisel igakülgset abi, transportides kannatanult äravõetud asju ning tagades ka T. V-i ja K. E. kiire ja ohutu

lahkumise sündmuskohalt. Eelnevast nähtuvalt osales K.T aktiivselt röövimise toimepanemises ja tema teopanus on

piisavalt oluline, et käsitada teda röövimise kaastäideviijana. Alternatiivselt tuleb kõne alla K.T süüditunnistamine

röövimisele kaasaaitamises.

5. Kaitsja taotles maakohtu otsuse tühistamist K.T süüditunnistamises KarS § 306 lg 1 järgi ja palus süüdistatava selles osas

õigeks mõista. Samuti taotles kaitsja KarS § 65 lg 1 alusel mõistetud liitkaristuse vähendamist ja katseaja alguse

kindlaksmääramist. Kokkuvõtlikult märgiti apellatsioonis järgmist.

5.1. Maakohus väljus K.T süüditunnistamisel esitatud süüdistuse piiridest. Kuna süüdistuses pole kirjeldatud K.T

garandiseisundi aluseks olevaid asjaolusid, pole võimalik omistada talle röövimise varjamist tegevusetusega. Samuti ei

tohtinud maakohus teha ühes kuriteoepisoodis samal ajal nii õigeks- kui ka süüdimõistvat otsust ning pärast K.T

õigeksmõistmist teda KarS § 306 lg 1 järgi süüdi tunnistada.

5.2. K.T ei karistatud Viru Maakohtu 8. detsembri 2014. a otsusega mitte 7-kuulise vangistusega, vaid 1 aasta ja 1 kuulise

vangistusega, millest ta oli 6 kuud vangistust ära kandnud. Lugedes KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1 alusel Viru Maakohtu

8. detsembri 2014. a otsusega mõistetud karistuse praeguses asjas mõistetud karistusega kaetuks, oleks maakohus pidanud

seega moodustunud liitkaristusest 6 kuud vangistust maha arvama ning määrama K.T lõplikuks karistuseks 2 aastat 5 kuud

ja 27 päeva vangistust. Kuna Viru Maakohtu 8. detsembri 2014. a otsusega määratud katseaeg polnud praeguses asjas

kohtuotsuse tegemise ajaks veel möödunud, tulnuks katseaja alguseks määrata 8. detsember 2014.

6. Tartu Ringkonnakohtu 27. oktoobri 2015. a otsusega tühistati Viru Maakohtu 19. märtsi 2015. a otsus osaliselt K.T

süüditunnistamises ja karistamises KarS § 306 lg 1 järgi, K.T-le liitkaristuste mõistmises ning lõpliku karistuse täitmisele

pööramata jätmises. Samuti tühistati maakohtu otsus osas, millega T. V-ilt ja K. E-lt mõisteti kannatanu M. M-i kasuks välja

262 eurot ja 4 senti. Uue otsusega tunnistati K.T süüdi KarS § 200 lg 2 p-de 5, 7 ja 8 − § 22 lg 3 järgi ning teda karistati

selle kuriteo eest 4-aastase vangistusega. Arvestades maakohtu otsusega KarS § 307 lg 1 järgi mõistetud karistust, mõisteti

KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuseks 4 aastat ja 6 kuud vangistust ning KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1 alusel loeti selle

liitkaristusega kaetuks Viru Maakohtu 8. detsembri 2014. a otsusega mõistetud 7-kuuline vangistus. Samuti mõisteti M. M-i

kasuks K.T-lt, T. V-ilt ja K. E-lt solidaarselt välja 262 eurot ja 4 senti. Prokuröri apellatsioon rahuldati osaliselt, kaitsja

apellatsioon jäeti rahuldamata. Kokkuvõtlikult olid ringkonnakohtu seisukohad K.T osas järgmised.

6.1. K.T pole võimalik M. M-i röövimises süüdi tunnistada. Viies kannatanu asjad röövimise toimumiskohalt ära, aitas

süüdistatav röövitud asju kindlasse kohta toimetada ja osales seega kuriteo toimepanemises. Kuid selline teopanus polnud

piisavalt oluline, et ta oleks kuriteotunnustele vastavat sündmust oma kontrolli all hoidnud. Kõigepealt toimus M. M-i

röövimine pimedal ja küllaltki hilisel ajal väheasustatud paigas, mistõttu polnud saagist ilmajäämise oht ka K.T panuseta

ülearu suur. Võimalus, et T. V. ja K. E. oleksid röövitud asjadest ilma jäänud näiteks seetõttu, et keegi oleks kuriteo

avastanud ja politseid teavitanud, oli pigem ebatõenäoline. Samuti elasid T. V. ja K. E. sündmuskoha lähedal ning nad

oleksid saanud röövitud asjad ilma suurema pingutuse ja ajakuluta ka koju kindlasse kohta viia. Viimaks oleksid T. V. ja

K. E. võinud panna röövitud asjad ka kannatanu autosse, millega sündmuskohalt niikuinii minema sõideti. Kokkuvõtlikult

ei sõltunud K.T-st olulisel määral, kas, kuidas ja millal kuritegu toime panna, ning seetõttu pole alust käsitada teda

röövimise kaastäideviijana.

6.2. K.T tegevus on kvalifitseeritav röövimisele kaasaaitamisena. T. V. ja K. E. täitsid röövimise koosseisu ja viisid kuriteo

juriidiliselt lõpuni hetkel, mil nad kannatanu asjad enda kätte võtsid. Kuriteole kaasaaitamine on võimalik aga kuni kuriteo

faktilise lõpetamiseni ja praegusel juhul tuli röövimise lõpetamiseks kannatanu asjadele kehtestatud uut valdust võimaliku

asjadest ilmajäämise vastu piisavalt kindlustada. Kuna ei saanud täielikult välistada võimalust, et keegi võis maantee ääres

tegutsevaid röövijaid näha ja politseid teavitada, tuli uue valduse kindlustamiseks röövitud asjad sündmuskohalt ära viia.

Viimast K.T autot juhtides tegigi. Osutades T. V-i ja K. E. teole kaasabi, pani K.T toime KarS § 200 lg 2 p-de 5, 7 ja 8 −

§ 22 lg 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

6.3. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1045 lg 4 kohaselt loetakse kahju tekitanud teole kaasaaitaja käitumine võrdseks kahju

tekitaja käitumisega ja ta vastutab kahju tekitamise eest samadel alustel kahju tekitajaga. Maakohtu tuvastatud asjaolude

kohaselt rikkusid T. V. ja K. E. kannatanu omandit ja tekitasid kannatanu asjade röövimisega talle 262 eurot ja 4 senti

varalist kahju. Kuna K.T aitas kahju tekitamisele kaasa, peab ta M. M-ile tekitatud kahju hüvitama solidaarselt koos T. V-i

ja K. E-ga.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

7. Tartu Ringkonnakohtu 27. oktoobri 2015. a otsuse peale esitas kassatsiooni K.T kaitsja A. Aasmaa, kes taotleb

ringkonnakohtu otsuse tühistamist süüdistatava süüditunnistamises KarS § 200 lg 2 p-de 5, 7 ja 8 − § 22 lg 3 järgi ning

temalt M. M-i kasuks 262 euro ja 4 sendi väljamõistmises. Kaitsja palub mõista K.T M. M-i vastu toimepandud tegudes

õigeks, märkides kokkuvõtlikult järgmist.

7.1. K.T süüditunnistamisel KarS § 200 lg 2 p-de 5, 7 ja 8 − § 22 lg 3 järgi kohaldati ebaõigesti materiaalõigust. Selleks

hetkeks, kui K.T hakkas kannatanu asjadega sündmuskohalt karjääri poole sõitma, olid T. V. ja K. E. kannatanu valduse

lõpetanud ja tema asjadele juba uue valduse kehtestanud. Eelnevast nähtuvalt oli röövimine faktiliselt lõppenud ja K.T

polnud võimalik enam selle toimepanemisele kaasa aidata.

7.2. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused on vastuolulised. Ühelt poolt leitakse otsuse punktis 94, et T. V. ja K. E. oleksid

saanud panna M. M-ilt äravõetud asjad oma autosse ning kindlustada uue valduse ka K.T teopanuseta. Teisalt märgitakse

otsuse punktis 108, et enne asjade panekut K.T autosse polnud T. V. ja K. E. röövitut veel piisaval määral asjadest

ilmajäämise vastu kindlustanud.

7.3. Ringkonnakohus jättis eelvangistuses viibitud 3 päeva alusetult K.T karistusaja hulka arvamata. Samuti jättis

ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga liitkaristuse mõistmisel tähelepanuta, et K.T karistati Viru Maakohtu 8. detsembri

2014. a otsusega 1 aasta ja 1 kuulise vangistusega, millest ta oli 6 kuud vangistust ära kandnud. Lugedes KarS § 65 lg 1 ja

§ 64 lg 1 alusel Viru Maakohtu 8. detsembri 2014. a otsusega mõistetud karistuse praeguses asjas mõistetud karistusega

kaetuks, oleks ringkonnakohus pidanud seega moodustunud liitkaristusest 6 kuud vangistust maha arvama ning määrama

K.T lõplikuks karistuseks 3 aastat 11 kuud ja 27 päeva vangistust.

7.4. Isegi juhul, kui K.T süüditunnistamine KarS § 200 lg 2 p-de 5, 7 ja 8 − § 22 lg 3 järgi on seaduslik, ei õigusta see

temalt M. M-i tsiviilhagi väljamõistmist. Erinevalt karistusõigusest ei saa tsiviilõiguses aktsepteerida suktsessiivset

kaasaaitamist ega käsitada kaasaaitajana isikut, kes soodustab juriidiliselt lõpule viidud tegu. Kannatanu tsiviilhagi peavad

hüvitama isikud, kes panid vahetult toime kahju põhjustanud teo.

8. Kassatsioonile esitas vastuse Viru Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör S. Merilo, kelle hinnangul jättis

ringkonnakohus ajavahemikul 29. kuni 31. maini 2012 eelvangistuses viibitud aja ekslikult K.T karistusaja hulka arvamata.

Ülejäänud osas on kaitsja kassatsioon alusetu.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegiumi hinnangul on K.T süüditunnistamine röövimisele kaasaaitamises põhjendatud. Ringkonnakohus märkis

õigesti, et teise isiku kuriteole kaasaaitamine on võimalik kuni teo faktilise lõpetamiseni, kuni kestab veel koosseisuga

kaitstud õigushüve kahjustamine ja kogu ebaõigus ei ole vaatamata koosseisu täitmisele veel täielikult realiseerunud.

Erinevalt ringkonnakohtust lülitus K.T kolleegiumi hinnangul röövimise toimepanemisse aga juba enne kuriteokoosseisu

täitmist. Nimelt pidid T. V. ja K. E. võtma KarS § 200 koosseisu täitmiseks võõra asja ebaseadusliku omastamise eesmärgil

kannatanult vägivalla abil ära tema asjad. Asjade äravõtmiseks tuli T. V-il ja K. E-l kannatanu senine valdus lõpetada ja

asjadele uus valdus kehtestada. Arvestades aga, et ainuüksi teadvuse kaotamisega ei lõppenud veel kannatanu valdus tema

asjade üle, ei piisanud praegusel juhul uue valduse kehtestamiseks sellest, kui T. V. ja K. E. kannatanu asjad enda kätte

võtsid. Kolleegiumi hinnangul saavutasid T. V. ja K. E. faktilise võimu kannatanu asjade üle ja lõpetasid kannatanu valduse

siis, kui nad panid asjad K.T autosse. Võimaldades paigutada kannatanu asjad enda poolt valitsetavasse ruumi, abistas K.T

T. V-i ja K. E-d seega juba kannatanu asjadele uue valduse kehtestamisel. See tegu on kvalifitseeritav KarS § 200 lg 2 p-de

5, 7 ja 8 − § 22 lg 3 järgi.

10. Kolleegium ei nõustu ka ringkonnakohtu otsuse vastuolulisust puudutava kriitikaga. Nimelt kirjeldatakse

ringkonnakohtu otsuse punktis 94, miks pole K.T teopanus piisavalt oluline, et lugeda teda röövimise kaastäideviijaks, ning

punktis 108 selgitatakse, miks on K.T-le siiski omistatav kaasaaitamine. Et kaasaaitamistegu ei pea olema põhiteoga niivõrd

tugevas põhjuslikus seoses kui täideviimistegu, väljendavad ringkonnakohtu otsuse põhjendused üksnes erinevust

täideviimise ja kaasaaitamise vahel. Asjaolu, et T. V. ja K. E. oleksid saanud röövimise toime panna ka K.T teopanuseta, ei

osuta samuti K.T süüditunnistamise ebaseaduslikkusele. K.T muutis oma panusega röövimise toimepanemise T. V-i ja

K. E. jaoks kergemaks.

11. K.T-le KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristus on samuti seaduslik. Nähtuvalt kriminaalasja materjalist

tunnistati K.T Viru Maakohtu 8. detsembri 2014. a otsusega süüdi ja teda karistati KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi 6-

kuulise vangistusega ning § 1572 järgi 3-kuulise vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks 7 kuud

vangistust, mida suurendati KarS § 65 lg 2 alusel Viru Maakohtu 30. mai 2012. a otsusega karistuseks mõistetud 6-kuulise

vangistuse võrra. Seejärel märgiti, et K.T on 6 kuud vangistust ära kandnud, ja talle mõisteti lõplikuks karistuseks 7 kuud

vangistust (vt II kd, tl 196-196 pöördel). Arvestades, et KarS § 65 lg 2 võimaldab suurendada uue kuriteo eest mõistetud

karistust üksnes eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra, jätsid kohtud kolleegiumi hinnangul

Viru Maakohtu 8. detsembri 2014. a otsusega KarS § 65 lg 2 alusel moodustatud liitkaristuse praeguses asjas õigustatult

tähelepanuta. Kuna K.T oli Viru Maakohtu 8. detsembri 2014. a otsuse tegemise ajaks 6 kuud vangistust ära kandnud, oli

KarS § 65 lg 2 alusel liitkaristuse moodustamine õigusliku tähenduseta. Seetõttu lähtusid kohtud liitkaristuse mõistmisel

põhjendatult Viru Maakohtu 8. detsembri 2014. a otsusega KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuseks mõistetud 7-kuulisest

vangistusest ja lugesid selle praeguses asjas mõistetud liitkaristusega kaetuks. Nii kujunes K.T liitkaristuseks õigustatult 4

aastat ja 6 kuud vangistust.

12. Kaitsja märgib põhjendatult siiski seda, et ringkonnakohus jättis 29. kuni 31. maini 2012 eelvangistuses viibitud aja

ekslikult K.T karistusaja hulka arvamata. See viga on kõrvaldatav ringkonnakohtu otsuse täpsustamisega.

13. Tsiviilhagi väljamõistmine K.T-lt on põhjendatud. VÕS § 1045 lg 4 kohaselt loetakse kahju tekitanud teole kihutaja või

kaasaaitaja käitumine võrdseks kahju tekitaja käitumisega ja nad vastutavad kahju tekitamise eest samadel alustel kahju

tekitajaga. Praegusel juhul võimaldas K.T T. V-il ja K. E-l panna kannatanu asjad oma autosse ja jättis asjadega

sündmuskohalt lahkudes kannatanu tema varast kestvalt ilma. Eelnevast nähtuvalt osales K.T kannatanu omandiõiguse

rikkumises ja varalise kahju põhjustamises ning peab seetõttu hüvitama kannatanule tekitatud kahju solidaarselt koos T. V-i

ja K. E-ga.

14. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 2, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu

Ringkonnakohtu 27. oktoobri 2015. a otsuse sisuliselt muutmata, kuid täpsustab selle resolutsiooni punkti 2 c, lisades lause:

„KarS § 68 lg 1 alusel arvata Rait Õisole mõistetud liitkaristuse hulka eelvangistuses viibitud kolm päeva ja lugeda

ärakantavaks liitkaristuseks 4 (neli) aastat 5 (viis) kuud ja 27 (kakskümmend seitse) päeva vangistust“. Kaitsja kassatsioon

rahuldatakse osaliselt.

15. K.T kaitsja esitas Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaks määramiseks Advokaadibüroole Anti

Aasmaa summas 288 eurot (sh käibemaks 48 eurot). Taotluse kohaselt kulutas kaitsja ringkonnakohtu otsuse

resolutiivosaga tutvumiseks ja kassatsiooniteate esitamiseks 1 pooltunni, ringkonnakohtu tervikotsusega tutvumiseks 2

pooltundi ning kassatsiooni koostamiseks 9 pooltundi. Kokku osutas kaitsja K.T-le kassatsioonimenetluses õigusabi 12

pooltunni vältel. Kolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja

§ 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 2. oktoobri 2015. a otsuse p-dest 2 ja 16 rahuldada. Kuna Riigikohtu

kriminaalkolleegium teeb KrMS § 361 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi, tuleb eelmärgitud menetluskulu KrMS § 186 lg 1

alusel jätta riigi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)