3-1-1-23-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-23-16

Määruse kuupäev

31. märts 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Lea Kivi ja Paavo Randma

Kohtuasi

Kriminaalasi Allan Männi süüdistuses KarS § 298 lg 1 järgi;

Märt Maritsa süüdistuses KarS § 294 lg 1 ja § 300 lg 1 järgi;

Vladimir Grafi süüdistuses KarS § 300 lg 1 – § 22 lg-te 2 ja 3

järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu

Ringkonnakohtu

7. jaanuari

2016.

a

määrus

kriminaalasjas nr 1-15-10199

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Prokuratuur (esindaja Viru Ringkonnaprokuratuuri eriasjade

prokurör Kalmer Kask), määruskaebus

Teised

määruskaebemenetluse

pooled

Allan Männi kaitsjad vandeadvokaadid Sven Sillar ja Leon

Glikman ning vandeadvokaadi vanemabi Allan Valk; Märt

Maritsa kaitsja vandeadvokaadid Rene Varul ja Ain Alvin

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

2. märts 2016, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 7. jaanuari 2016. a määrus ja saata kohtuasi samale

ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus uueks arutamiseks eelmenetluse staadiumis.

2. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

3. Mõista Eesti Vabariigilt Allan Männi kasuks välja 200 (kakssada) eurot Riigikohtus

toimunud määruskaebemenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Ringkonnaprokuratuur saatis 2. detsembril 2015. a kohtusse süüdistusakti Märt Maritsa

süüdistuses karistusseadustiku (KarS) § 294 lg 1 ja § 300 järgi, Allan Männi süüdistuses

KarS § 298 lg 1 järgi ning Vladimir Grafi süüdistuses KarS § 300 lg 1 – § 22 lg-te 2 ja 3 järgi.

Süüdistusaktis märgiti muu hulgas, et A. Mänd ja M. Marits viibivad alates 17. juunist 2015 vahi

all.

2. Maakohtu eelistung toimus 16. detsembril 2015 kell 14.00–15.20. Eelistungil taotles prokuratuur

A. Männi ja M. Maritsa suhtes kohaldatud tõkendi muutmata jätmist. Seejuures leidis prokurör, et

kohtueelses menetluses kohaldatud vahistamise 6-kuuline tähtaeg ei ole veel möödunud, vaid see

mööduks alles 17. detsembril 2015 kell 12.00. Kaitsjad olid seevastu seisukohal, et

vahistamistähtaeg möödus juba 16. detsembril 2015 kell 12.00 ja eelistungi toimumise ajaks on

süüdistatavaid mitu tundi õigusliku aluseta kinni peetud. Samuti leidsid kaitsjad, et süüdistatavate

edasine vahi all hoidmine ei ole vajalik.

3. Viru Maakohtu 16. detsembri 2015. a määrusega anti süüdistatavad kohtu alla. Sama määrusega

jättis kohus nii A. Männi kui ka M. Maritsa suhtes tõkendina kohaldatud vahistamise muutmata,

märkides järgmist. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 130 lg-s 3 ette nähtud 6-kuuline

vahistamistähtaeg

on

kriminaalmenetluslik

tähtaeg,

mille

arvestamist

ei

reguleeri

vangistusseadustik. Kalendri järgi möödub 6-kuuline vahistamistähtaeg A. Männi puhul

17. detsembril 2015 kell 07.24, sest ta võeti vahi alla 17. juunil 2015 kell 07.24, M. Maritsa puhul

aga 17. detsembril 2015 kell 07.30, sest ta võeti vahi alla 17. juunil 2015 kell 07.30. Seega ei ole

süüdistatavad vahi all ebaseaduslikult. Ühtlasi leidis kohus, et eeluurimiskohtunik ja

ringkonnakohus on kohtueelses menetluses tuvastanud vahistamisaluste olemasolu ning kohtule

ei ole esitatud andmeid, et need alused oleksid ära langenud.

4. Viru Maakohtu määruse peale esitasid määruskaebuse A. Männi ja M. Maritsa kaitsjad Allan Valk

ja Rene Varul, kes taotlesid maakohtu määruse tühistamist osas, millega A. Männi ja M. Maritsa

tõkend jäeti muutmata. Kaitsjad palusid lugeda süüdistatavate vabastamise tähtajaks

16. detsembri 2015 ja A. Mänd ning M. Marits kinnipidamisasutusest vabastada.

5. Tartu Ringkonnakohtu 7. jaanuari 2016. a määrusega tühistati Viru Maakohtu kohtu alla andmise

määrus osas, millega A. Männi ja M. Maritsa suhtes tõkendina kohaldatud vahistamine oli

muutmata jäetud, ja süüdistatavad vabastati vahi alt. Samuti leidis ringkonnakohus, et A. Mänd ja

M. Marits tulnuks vahi alt vabastada 16. detsembril 2015 kell 12.00. Muus osas jättis

ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata. Määruskaebus rahuldati.

6. Ringkonnakohus märkis esmalt, et KrMS § 385 p 16 kohaselt ei ole kohtu alla andmise määrus

vaidlustatav. Riigikohus on aga määruskaebeõigust jaatanud mõningatel juhtudel, mil kohus on

kohtu alla andmise määruses lahendanud vahistamise küsimust (vt määrus asjas nr 3-1-1-104-13,

p 14 ja määrus asjas nr 3-1-1-86-10, p 10.1). Kuna A. Männi ja M. Maritsa kohtu alla andmise

määruse see osa, mis puudutab tõkendi muutmata jätmist, rikub oluliselt süüdistatavate põhiõigusi

ja menetlusõigust, pidas ringkonnakohus vajalikuks kaitsjate kaebust menetleda.

7. A. Mänd peeti kahtlustatavana kinni 17. juunil 2015 kell 07.24 ja M. Marits samal päeval kell

07.30. Vahistamismääruste kohaselt loeti vahistamise alguseks kahtlustatavana kinnipidamise aeg.

Kuna KrMS § 130 lg 3 sätestab vahistamise tähtaja kuudes, lähtutakse KrMS § 171 lg 1 kohaselt

vahistamise tähtaja arvutamisel üksnes kuudest. Järelikult on vahistamistähtaja arvutamisel tähtis

vaid isikute kinnipidamise kuupäev, mitte kellaaeg. Seega on ekslik maakohtu seisukoht, et

vahistamise tähtaeg möödub sel kellaajal, mil isikud kinni peeti. Vangistusseaduse (VangS) § 104

lg 3 sätestab, et kui vahistustähtaega ei pikendata, vabastatakse vahistatu vahistustähtaja viimasel

päeval hiljemalt kell 12.00.

8. KrMS § 171 lg 2 kohaselt arvutatakse vahistamise puhul tähtaega isiku kinnipidamise hetkest,

mitte sellele järgnevast päevast. Maakohus lähtus ekslikult KrMS § 171 lg-s 1 sätestatud

üldnormist ja leidis, et 6-kuuline vahistamistähtaeg lõpeb vahistamise alguspäevaga samal

kuupäeval

ehk

17. detsembril.

Kuna

vahistamistähtaega

arvutatakse

kahtlustatavana

kinnipidamise hetkest ehk 17. juunist, lõpeb 6-kuuline vahistamistähtaeg 16. detsembril.

17. detsembriks 2015 on isikute kinnipidamise algusest möödas juba 6 kuud ja 1 päev. Eelnevat

arvesse võttes tulnuks A. Mänd ja M. Marits vahi alt vabastada hiljemalt 16. detsembril 2015 kell

12.00.

9. Maakohtu eelistungi ajaks ei olnud süüdistatavad seadusest tulenevalt enam vahi all ja seetõttu ei

saanud maakohus jätta nende tõkendit muutmata. Vabaduses viibiva süüdistatava vahistamise

alused on sätestatud KrMS § 130 lg-s 4, kuid praegusel juhul sellele sättele ei tuginetud. Järelikult

tuleb maakohtu määrus süüdistatavate vahi alla jätmise osas tühistada.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

Prokuratuuri määruskaebus

10. Tartu Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse prokuratuur, kes taotleb

ringkonnakohtu määruse tühistamist osas, milles ringkonnakohus maakohtu määruse tühistas, ja

palub maakohtu määruse ringkonnakohtu tühistatud osas jõustada. Ühtlasi palub määruskaebuse

esitaja lugeda õigeks, et Viru Maakohtu eelistungi toimumise ajal ei olnud süüdistatavate

vahistamise tähtaeg möödunud.

11. Prokuratuur märgib, et tulenevalt KrMS § 171 lg-st 2 arvutatakse isiku kahtlustatavana

kinnipidamise või vahistamise korral tähtaega tema kinnipidamise hetkest. Seega oli käesolevas

asjas vahistustähtaja (eelvangistuse) kulgemise esimene päev (alguspäev) mõlema süüdistatava

puhul nende kinnipidamise päev ehk 17. juuni 2015.

12. VangS § 104 lg 1 kohaselt vabastatakse vahistatu vahistustähtaja lõppemisel, samuti teistel

seaduses sätestatud alustel. Vahistamistähtaja lõppemisena VangS § 104 lg 1 mõttes tuleb mõista

KrMS § 130 lg-s 3 sätestatud kuuekuulise vahistamistähtaja lõppemist. VangS § 104 lg 3 sätestab,

et kui vahistustähtaega ei pikendata, vabastatakse vahistatu vahistustähtaja viimasel päeval

hiljemalt kell 12.00. KrMS § 130 lg-s 3 ette nähtud vahistamistähtaja lõpu arvutamisel tuleb

lähtuda KrMS § 171 lg-s 4 sätestatust, mille kohaselt lõpeb kuudes arvutamise korral tähtaeg

viimase kuu vastaval kuupäeval. Kui tähtaja lõpp langeb kalendrikuule, millel vastav kuupäev

puudub, lõpeb tähtaeg selle kuu viimasel päeval. 17. juunil 2015 alanud 6-kuulise vahistustähtaja

viimase kuu vastavaks kuupäevaks 17. detsember 2015. Selline arvestus lähtub seisukohtadest,

mida Riigikohus avaldas oma otsustes asjades nr 3-1-1-79-14 (p-d 26–31) ja nr 3-1-1-14-14

(p 756). Riigikohtu viidatud praktika kohaselt on "vastav" KrMS § 171 lg 4 tähenduses tähtaja

viimase kuu see kuupäev, mis kannab tähtaja kulgemise esimese päevaga sama numbrit või –

juhul kui tähtaja viimases kuus sellise numbriga kuupäeva ei ole – kuu viimane päev. Kuigi

Riigikohtu osutatud lahendid käsitlesid vangistustähtaja ja jälitustoimingute kestuse arvestamist,

on samasugune käsitlus kohaldatav ka vahistustähtaja lõpu arvestamisel.

13. Eeltoodut arvesse võttes ei ole A. Männi ja M. Maritsa suhtes kohaldatud tõkendi seaduslik

lõpptähtpäev 16. detsember 2015 kell 12.00, vaid 17. detsember 2015. Süüdistatavad tulnuks

tõkendi pikendamata jätmise korral vabastada kell 12.00. Seega ei olnud maakohtu eelistungi

toimumise ja kohtu alla andmise määruse tegemise ajaks vahistamistähtaeg möödunud ning

isikute vabastamine on põhjendamatu.

Vastused määruskaebusele

14. Prokuratuuri määruskaebusele esitasid ühise vastuse A. Männi kaitsjad vandeadvokaat Leon

Glikman ja vandeadvokaadi vanemabi Allan Valk ning M. Maritsa kaitsjad vandeadvokaadid

Rene Varul ja Ain Alvin. Eraldi vastuse esitas ka A. Männi kaitsja vandeadvokaat Sven Sillar.

Mõlemas vastuses palutakse jätta ringkonnakohtu määrus muutmata ja prokuratuuri

määruskaebus rahuldamata. S. Sillari määruskaebuses taotletakse alternatiivselt prokuratuuri

vahistamistaotluse rahuldamata jätmist. Samuti palub S. Sillar mõista riigilt A. Männi kasuks

välja 576 eurot Riigikohtus toimuva määruskaebemenetluse kulude katteks. Kaitsjate

põhiseisukohad on järgmised.

15. Ringkonnakohus leidis õigesti, et A. Männi ja M. Maritsa suhtes kohtueelses menetluses

kohaldatud vahistamise tähtaeg lõppes 16. detsembril 2015 kell 12.00. KrMS § 130 lg 3 kohaselt

ei tohi isik olla kohtueelses menetluses vahi all üle 6 kuu. 17. detsembriks 2015 oli isikute

kinnipidamise algusest möödas juba 6 kuud ja 1 päev. KrMS § 171 lg 4 tõlgendamine ei tohi viia

tulemuseni, mille kohaselt kujuneks vahistamise tähtaeg pikemaks kui 6 kuud. Seaduses

sätestatud vahistamistähtaeg peab olema absoluutselt kehtiv ja seda ei saa tõlgenduslikult

pikendada. Vastasel korral tekiks vastuolu põhiseadusest tuleneva õigusselguse põhimõttega.

16. Prokuratuuri viited Riigikohtu otsustele asjades nr 3-1-1-79-14 ja nr 3-1-1-14-14 ei ole

asjakohased, sest nendes lahendites ei käsitleta vahistamistähtaja arvestamist. Lisaks ei ole

Riigikohus asjas nr 3-1-1-79-14 silmas pidanud, et isiku vangistuse tähtaja algus on erisätteline

(KrMS § 171 lg 2), niisamuti nagu on erisätteline ka isiku kinnipidamise või vahistamise tähtaja

kulgemise algus. Asjaolu, et KrMS § 171 lg 2 seob tähtaja alguse kinnipidamise, vahistamise või

vangistuse hetkega, tähendab, et tähtaja hulka arvatakse ka päev, millest loetakse tähtaja algust.

Seega tuleb KrMS § 171 lg-s 2 sätestatud juhtudel käsitada vastava päevana KrMS § 171 lg 4

mõttes kinnipidamise, vahistamise või vangistuse päevale eelnevat päeva. Teistsuguse tõlgenduse

korral oleks isik vabaduseta ühe päeva võrra rohkem, kui seadus lubab.

17. Kaitsja S. Sillar märgib täiendavalt, et prokuratuuri määruskaebusest, milles sisuliselt taotletakse

Riigikohtult vabaduses viibiva A. Männi vahistamist, ei nähtu vahistamise aluseid. Järelikult ei

ole ka Riigikohtul võimalik selliste aluste olemasolu tuvastada. Ajas vahistamise alused

hägustuvad. Seega ei saa automaatselt lähtuda nendest põhjustest, millele tuginedes

A. Männilt 2015. a juunis vabadus võeti.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

18. Riigikohus selgitab esmalt, miks ringkonnakohus pidanuks jätma kaitsjate määruskaebuse läbi

vaatamata (I), peatudes seejärel vahistamistähtaja arvestamisel (II), A. Männi kaitsja taotlusel

prokuratuuri

vahistamistaotlus

rahuldamata

jätta

(III)

ja

võttes

lõpuks

kokku

määruskaebemenetluse tulemuse ning lahendades menetluskulude hüvitamise taotluse (IV).

I

19. Ringkonnakohus

vaatas

sisuliselt

läbi

kaitsjate

määruskaebuse

Viru

Maakohtu

16. detsembri 2016. a kohtu alla andmise määruse selle osa peale, millega jäeti süüdistatavate

suhtes kohtueelses menetluses tõkendina kohaldatud vahistamine muutmata.

20. KrMS § 383 lg 1 sätestab, et määruskaebusega võib vaidlustada kohtueelses menetluses, esimese

ja teise astme kohtumenetluses ning täitemenetluses koostatud kohtumääruse, kui nende

vaidlustamine ei ole välistatud sama seadustiku § 385 kohaselt. KrMS § 385 p 16 kohaselt ei saa

määruskaebust esitada kohtu alla andmise määruse peale. Kui määruskaebuse on esitanud isik,

kellel ei ole KrMS § 383 või § 384 järgi määruskaebuse esitamise õigust, peab ringkonnakohus

jätma kaebuse KrMS § 389 lg-st 1 ja § 326 lg 2 p-st 3 tulenevalt läbi vaatamata.

21. Ringkonnakohus möönis KrMS § 385 p-s 16 sätestatud kaebepiirangu olemasolu, leides samas, et

kuna Riigikohus on jaatanud määruskaebeõigust, kui kohtu alla andmise määruses on lahendatud

vahistamise küsimus, ja kuna vaidlustatud määrus rikub oluliselt süüdistatavate põhiõigusi, tuleb

kaitsjate määruskaebus läbi vaadata.

22. Tõlgendus, nagu ei hõlmaks KrMS § 385 p-s 16 sätestatud kaebepiirang kohtueelses menetluses

kohaldatud tõkendi muutmata jätmist, pole kohtupraktikaga kooskõlas. Ringkonnakohtu enda

viidatud 4. novembri 2013. a määruses asjas nr 3-1-1-104-13 asus Riigikohus seisukohale, et

kohtu alla andmise määrus, millega maakohus jätab süüdistatavate suhtes kohtueelses menetluses

tõkendina kohaldatud vahistamise muutmata, ei ole määruskaebe korras vaidlustatav (vt osutatud

määruse punkt 14). Ka asjas nr 3-1-1-110-10 tehtud 22. veebruari 2011. a määruses leidis

kolleegium, et erinevalt vahistamise ja vahistamise tähtaja pikendamise määrusest, mille suhtes

kehtib erinorm, ei ole määruskaebe korras vaidlustatav määrus, millega jäetakse rahuldamata

isiku taotlus muuta talle tõkendina kohaldatud vahistamine kergemaliigiliseks tõkendiks (vt

viidatud määruse punkt 7). Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks tema arvates peaks seadust

teisiti tõlgendama ja millisest seadusesättest tuleneb erinorm, mis välistab kohtu alla andmise

määruses tõkendi muutmata jätmise kohta tehtud otsustuse paigutamise KrMS § 385 p-s 16 ette

nähtud kaebepiirangu toimealasse (vrd nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. veebruari 2011. a

määrus asjas nr 3-1-1-110-10, p 7 ja 8. novembri 2010. a määrus asjas nr 3-1-1-86-10, p 10.1).

23. Ringkonnakohtu argument, et maakohtu määrus rikub süüdistatavate põhiõigusi, ei ole

määruskaebuse lubatavuse hindamisel asjakohane. Seda, kas vaidlustatud kohtulahend rikub isiku

õigusi ja kas selle peale esitatud kaebus on põhjendatud, saab kõrgema astme kohus asuda

hindama alles siis, kui ta on enne kindlaks teinud seadusliku aluse kaebus sisuliselt läbi vaadata.

Edasikaebuse lubatavust ei saa argumenteerida selle põhjendatusega, sest kohus on menetluslikult

pädev kontrollima üksnes lubatava kaebuse põhjendatust.

24. Olukorras, kus isik on esitanud edasikaebuse sellise kohtulahendi peale, mida seadus ei võimalda

vaidlustada, on kaebuse läbi vaatamata jätmise ainukene alternatiiv edasikaebepiirangu

põhiseadusvastaseks tunnistamine ja kohaldamata jätmine (vt nt Riigikohtu üldkogu 30. aprilli

2013. a otsus asjas nr 3-1-1-5-13; 13. novembri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-45-12 ja 3. juuli

2012. a otsus asjas nr 3-1-1-18-12). Riigikohus on selgitanud, et tulenevalt põhiseaduse § 15 lg-

st 2, §-st 152 ja põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 9 lg-st 1 saab esimese

või teise astme kohus jätta õigustloova akti asjassepuutuva normi kohaldamata üksnes juhul, kui

ta koos kohtuasja lahendamisega tunnistab selle normi põhiseadusega vastuolus olevaks.

Kohaldatava õigustloova akti sätte põhiseadusvastaseks tunnistamine peab kajastuma maa- või

ringkonnakohtu lahendi resolutiivosas ja selline kohtulahend tuleb edastada põhiseaduslikkuse

järelevalve

kohtumenetluse

algatamiseks

Riigikohtule.

(Vt

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 14. jaanuari 2008. a määrus asjas nr 3-1-1-88-07, p 10 ja samas asjas tehtud

Riigikohtu üldkogu 16. mai 2008. a otsuse p 46.)

25. Ringkonnakohus, jättes KrMS § 385 p 16 kohaldamata, selle sätte suhtes põhiseaduslikkuse

järelevalve menetlust ei algatanud. Samas ei näe kolleegium konkreetse kohtuasja asjaolude

põhjal ka piisavat alust KrMS § 385 p 16 põhiseaduspärasuses kahelda.

26. Seega eiras ringkonnakohus kaitsjate määruskaebust sisuliselt läbi vaadates KrMS § 385 p 16

nõudeid. Tegemist on kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes.

Riigikohtu üldkogu on asunud seisukohale, et kui ringkonnakohus on sisuliselt läbi vaadanud

lubamatu määruskaebuse, tuleb kohtuasi pärast ringkonnakohtu määruse tühistamist saata uueks

arutamiseks ringkonnakohtule eelmenetluse staadiumis (vt Riigikohtu üldkogu 3. juuli 2012. a

otsus asjas nr 3-1-1-18-12, p 33). Nii toimib kolleegium ka praeguses asjas.

II

27. Pidades silmas ülesannet tagada seaduse ühetaoline kohaldamine, käsitleb Riigikohus järgnevalt

asjas tekkinud vaidlust vahistamistähtaja arvestamise üle.

28. Senises menetluses on esitatud kolm seisukohta selle kohta, millal möödus A. Männi ja

M. Maritsa suhtes kohtueelses menetluses tõkendina kohaldatud vahistamise tähtaeg. Maakohus

leidis, et see juhtus 17. detsembril 2015 kell 07.24 (A. Männi puhul) ja 07.30 (M. Maritsa puhul);

ringkonnakohtu arvates 16. detsembril 2015 kell 12.00 (mõlema süüdistatava puhul),

määruskaebuse esitanud prokuratuuri hinnangul oli vahistamise lõpptähtpäev aga 17. detsember

2015 kell 12.00.

29. On tuvastatud, et A. Mänd peeti kahtlustatavana kinni 17. juunil 2015 kell 07.24 ja M. Marits

samal kuupäeval kell 07.30 ning järgmisel päeval võeti mõlemad isikud vahi alla.

30. KrMS § 130 lg 3 esimene lause sätestab, et kohtueelses menetluses ei või kahtlustatav või

süüdistatav olla vahistatud üle kuue kuu. KrMS § 130 lg-s 31 ette nähtud erand käesolevas asjas

ei kohaldu.

31. Kalendri järgi lõppes 6-kuuline tähtaeg, mis algas 17. juunil 2015 kell 07.24, 17. detsembril 2015

kell 07.24; 17. juunil 2015 kell 07.30 alanud sama pikk tähtaeg aga 17. detsembril 2015 kell

07.30.

32. Õiguslike

tagajärgedega

seotud

tähtaegade

arvutamiseks

(tähtaja

alguse

ja

lõpu

kindlaksmääramiseks) on seadusandja kehtestanud reeglid, mis peamiselt tähtaegade järgimise

lihtsustamiseks kalduvad mõnikord kalendaarsest arvestusest kõrvale (vt nt tsiviilseadustiku

üldosa seaduse §-d 134–137, tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 62; halduskohtumenetluse

seadustiku §-d 66–67; haldusmenetluse seaduse § 33). Kriminaalmenetluslike tähtaegade, sh

vahistamistähtaegade arvutamist reguleerib eeskätt KrMS § 171, mis samuti näeb ette mõningad

erandid kalendaarsest ajaarvestusest.

33. KrMS § 171 lg 2 esimene lause sätestab, et isiku kahtlustatavana kinnipidamise või vahistamise

korral arvutatakse tähtaega tema kinnipidamise hetkest. Seega tuleb A. Männi vahistamistähtaja

alguseks lugeda 17. juuni 2015 kell 07.24, M. Maritsa vahistamistähtaja alguseks aga 17. juuni

2015 kell 07.30. KrMS § 171 lg-st 2 ei saa järeldada, nagu hakkaks vahistamistähtaeg –

olenemata isiku kinnipidamise kellaajast – kulgema kinnipidamise päeval kell 00.00.

34. Kuna KrMS § 130 lg 3 esimene lause sätestab kuudes arvutatava tähtaja, tuleb selle lõpu

kindlaksmääramisel juhinduda KrMS § 171 lg-st 4, mis sätestab, et kuudes arvutamise korral

lõpeb tähtaeg viimase kuu vastaval kuupäeval. Kui tähtaja lõpp langeb kalendrikuule, millel

vastav kuupäev puudub, lõpeb tähtaeg selle kuu viimasel päeval.

35. Riigikohus on varem leidnud, et "vastav" on KrMS § 171 lg 4 tähenduses tähtaja viimase kuu see

kuupäev, mis kannab tähtaja kulgemise esimese päevaga sama numbrit või – juhul kui tähtaja

viimases kuus sellise numbriga kuupäeva ei ole – kuu viimane päev (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 756 ja 2. detsembri 2014. a

otsus asjas nr 3-1-1-79-14, p 31). Kolleegium ei jaga kaitsjate vastuses väljendatud arvamust, et

see seisukoht ei kehti vahistamistähtaja puhul. Seadus ei sätesta vahistustähtaja viimase päeva

arvestamiseks erikorda. Puudub norm, mis võimaldaks lugeda vahistamistähtaja lõppenuks isiku

kinnipidamisele eelnevale päevale vastaval päeval, nagu kaitsjad seda soovivad.

36. Kuna A. Männi ja M. Maritsa suhtes kohtueelses menetluses kohaldatud vahistamise 6-kuulise

tähtaja kulgemise esimene päev oli 17. juuni 2015, lõppes see KrMS § 171 lg 4 kohaselt

17. detsembril 2015.

37. Ehkki kalendri järgi möödus 6 kuud A. Männi vahistamisest 17. detsembril 2015 kell 07.24 ja

M. Maritsa vahistamisest samal päeval kell 07.30, on seadusandja näinud siinkohal tähtaegade

järgimise lihtsustamiseks ette kõrvalekalde kalendaarsest arvestusest. Riigikohus on varem

selgitanud järgmist: "KrMS § 171 lg 3 esimene lause sätestab, et päevades arvutamise korral

lõpeb tähtaeg viimasel tööpäeval kell kakskümmend neli. Ehkki kriminaalmenetluse seadustikus

ei ole kuudes arvutatava tähtaja lõppemise kellaaega otsesõnu sätestatud, leiab kolleegium, et ka

kuudes arvutatav tähtaeg lõpeb üldjuhul tähtaja viimasel päeval kell 24.00. Puudub mõistlik

põhjus, miks peaks tähtaja kellaajaline lõpp kuudes ja päevades arvutatavate tähtaegade puhul

erinema. Seda järeldust kinnitab ka analoogia tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 137 lg-

ga 1 ja TsMS § 62 lg-ga 2. Tuleb küll silmas pidada, et mõningate kuudes arvutatavate tähtaegade

puhul võib seaduses olla ette nähtud varasem lõpukellaaeg (vt nt vangistusseaduse § 104 lg 3

koostoimes KrMS § 130 lg 3 esimese lausega). Erinormi puudumisel lõpeb aga kuudes arvutatav

tähtaeg tähtaja viimasel kuul tähtaja kulgemise alguspäevale vastaval kuupäeval kell 24.00." (Vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 757.) Seega

reguleerib vahistustähtaja kellaajalist lõppu VangS § 104 lg 3, mis on KrMS § 171 lg 3 suhtes

erinorm.

38. VangS § 104 lg 3 sätestab, et kui vahistustähtaega ei pikendata, vabastatakse vahistatu

vahistustähtaja viimasel päeval hiljemalt kell 12.00. Järelikult oli vahistamise lõpptähtpäev nii

A. Männi kui ka M. Maritsa puhul 17. detsember 2015 kell 12.00.

39. KrMS § 130 lg 3 esimese lause, § 171 lg-te 2 ja 4 ning VangS § 104 lg 3 alusel arvestatav

vahistamistähtaeg võib kalendaarsest arvestusest kuni 12 tunni võrra kõrvale kalduda. Kui isik

peetakse kinni enne kella 12.00, võib seadusest tulenev vahistamistähtaeg kalendaarset tähtaega

kuni 12 tunni võrra ületada. Pärast kella 12.00 kinni peetud isikute puhul jääb see aga võrreldes

kalendaarse arvestusega kuni 12 tundi lühemaks. A. Männi puhul ületas juriidiline

vahistamistähtaeg kalendaarset arvestust 4 tunni 36 minuti võrra, M. Maritsa puhul oli sama

näitaja 4 tundi 30 minutit.

40. Kolleegium ei näe eelnevas vastuolu põhiseadusega, sh ka mitte õigusselguse põhimõttega.

Tähtaja arvestamise reeglid ja seega ka kõrvalekalded kalendaarsest arvestusest tulenevad

seadusest. Olukorras, kus seadusandja otsustada on vahistamistähtaja pikkus, võib ta kehtestada

ka selle tähtaja arvestamise reeglid, mis kalduvad kalendaarsest arvestusest mõnevõrra kõrvale, sh

isikule kahjulikus suunas. 12 tundi, mis on vahistamistähtaja kontekstis kõige suurem võimalik

kõrvalekalle

kalendaarsest

arvestusest,

moodustab

kuust

vähem

kui

0,28%.

Vahistamistähtaegade puhul kalendaarsest arvestusest kõrvalekaldumiseks on ka legitiimne

põhjus, sest, kui iga vahistatu tuleks vabastada kellajal, mis vastab tema kinnipidamise kellaajale,

muutuks vahistatute vabastamine ülemääraselt keerukaks. Ühtlasi poleks üldjuhul ilmselt ka

vahistatu huvides, kui tema vabastamise kellaaeg langeks näiteks öötundidele.

III

41. Vastuseks A. Männi kaitsja S. Sillari taotlusele jätta prokuratuuri vahistamistaotlus vahistamise

aluste puudumise tõttu rahuldamata märgib kolleegium järgmist. Nõustuda ei saa kaitsja

seisukohaga, nagu tuleks prokuratuuri määruskaebust ringkonnakohtu määruse peale käsitada

sisuliselt vahistamistaotlusena ja et seetõttu peaks määruskaebusest nähtuma vahistamise aluste

olemasolu. Praeguse vaidluse eset arvestades polnuks vahistamise aluste käsitlemine

määruskaebuses asjakohane.

42. Samas juhib kolleegium väljaspool määruskaebuse lahendamise piire tähelepanu kohtupraktikas

väljendatud seisukohale, mille kohaselt vahistamisaluse kaal aja jooksul väheneb. Hinnates ühelt

poolt avalikku huvi kuriteos kahtlustatavat kinni pidada ja teisalt isiku vabaduspõhiõigust, tuleb

arvesse võtta nii konkreetseid vahistamisaluseid kui ka seda, kui aktiivselt on riik

kriminaalmenetlust toimetanud. Seega peab vahistamine jääma mõistliku aja piiresse, sõltumata

vahistamisaluse olemasolust. (Vt lähemalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. veebruari 2011. a

määrus asjas nr 3-1-1-110-10, p-d 14–16 koos seal toodud viidetega.) Märgitust tulenevalt ei piisa

selleks, et kohtueelses menetluses tõkendina kohaldatud vahistamine süüdistatava kohtu alla

andmisel muutmata jätta, üldjuhul pelgalt sellest, kui kohtueelses menetluses on tuvastatud

vahistamisaluse olemasolu ja kohtu alla andmisel ei esitata kohtule andmeid vahistamisaluse

äralangemise kohta. Kohus peab hindama ka menetluse senist käiku ja seda, kas vahistamisaluse

toime kaalub jätkuvalt üles vahistamisega kaasneva põhiõiguste riive. Selle nõude järgimine on

seda olulisem, mida pikem aeg on isiku vahi alla võtmisest möödunud.

IV

43. Käesoleva määruse I osas toodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 6

ning § 362 p-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu

7. jaanuari 2016. a määruse ja saadab kohtuasja uueks arutamiseks eelmenetluse staadiumist

samale ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus.

44. A. Männi kaitsja S. Sillar esitas Riigikohtule taotluse hüvitada A. Männile Riigikohtus toimunud

määruskaebemenetluses tekkinud menetluskulu – valitud kaitsjale makstud tasu summas 576

eurot. Taotluse kohaselt osutas kaitsja A. Männile õigusabi kokku 4 tundi ja õigusteenuse

tunnitasu oli 120 eurot, millele lisandub käibemaks. Kolleegium leiab, et taotlus tuleb rahuldada

osaliselt. Arvestades menetluseseme mahtu, keerukust ja kaitsja vastuse põhjendatuse astet, ei saa

kaitsjatasu mõistlik suurus (KrMS § 175 lg 1 p 1) praegusel juhul ületada 200 eurot. See summa

tuleb riigil KrMS § 187 lg 1 alusel A. Männile hüvitada.

Hannes Kiris, Lea Kivi, Paavo Randma

(allkirjastatud digitaalselt)