3-1-1-27-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-27-16

Otsuse kuupäev

30. märts 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Lea Kivi ja Paavo Randma

Kohtuasi

Kriminaalasi Vladimir Viira süüdistuses KarS § 200 lg 2 p-de

5 ja 8, § 117 lg 1 ning § 424 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 26. augusti 2015. a otsus

kriminaalasjas nr 1-14-10682

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Vladimir Viira kaitsja vandeadvokaat Natalia Lausmaa,

kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Põhja

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör

Rita

Siniväli

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

2. märts 2016, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 26. augusti 2015. a otsus osas, millega:

1.1. Vladimir Viira tunnistati süüdi KarS § 118 lg 1 p 1 järgi ja talle mõisteti KarS § 118 lg 1 p 1

ning § 117 lg 1 järgi üks karistus;

1.2. Harju Maakohtu 15. aprilli 2015. a otsus jäeti Vladimir Viirale KarS § 200 lg 2 p-de 5 ja 8

järgi karistuse mõistmise osas muutmata;

1.3. Vladimir Viirale mõisteti KarS § 64 lg 1 ja § 65 lg 2 alusel liitkaristused.

2. Tühistada Harju Maakohtu 15. aprilli 2015. a otsus osas, millega Vladimir Viirale mõisteti

KarS § 200 lg 2 p-de 5 ja 8 järgi eraldi karistus.

3. Tühistatud osas teha uus otsus, millega:

3.1. mõista Vladimir Viirale KarS § 200 lg 2 p-de 5 ja 8 ning § 117 lg 1 järgi karistuseks 6

(kuus) aastat vangistust;

3.2. KarS § 64 lg 1 alusel liita Vladimir Viirale eelmises punktis karistuseks mõistetud

kuueaastane vangistus ja Harju Maakohtu 15. aprilli 2015. a otsusega KarS § 424 järgi

karistuseks mõistetud kahe aasta ja kaheksa kuuline vangistus osaliselt, mõistes liitkaristuseks

8 (kaheksa) aastat vangistust;

3.3. KarS § 65 lg 2 alusel suurendada eelmises punktis märgitud liitkaristust Harju Maakohtu

11. juuli 2013. a otsusega mõistetud vangistuse ärakandmata osa (s.o 1 aasta 2 kuu ja 10 päeva)

võrra ning mõista Vladimir Viirale kohtuotsuste kogumi eest ärakantavaks liitkaristuseks 9

(üheksa) aastat 2 (kaks) kuud ja 10 (kümme) päeva vangistust.

4. Muus (sh karistuse kandmise algusaja) osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

5. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

6. Määrata Advokaadibüroole Natalia Lausmaa makstava riigi õigusabi tasu suuruseks

Vladimir Viirale kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 192 (ükssada

üheksakümmend kaks) eurot, sealhulgas käibemaks 32 (kolmkümmend kaks) eurot. Jätta see

menetluskulu Eesti Vabariigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vladimir Viira tunnistati Harju Maakohtu 15. aprilli 2015. a otsusega süüdi ning teda karistati

KarS § 200 lg 2 p-de 5 ja 8 järgi 5-aastase vangistusega, § 117 lg 1 (maakohtu otsuses ekslikult

§ 117) järgi 1 aasta ja 5 kuulise vangistusega ning § 424 järgi 2 aasta ja 8 kuulise vangistusega.

KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks 6 aastat vangistust, mida suurendati KarS § 65 lg 2

alusel Harju Maakohtu 11. juuli 2013. a otsusega mõistetud vangistuse ärakandmata osa (s.o 1 aasta 2

kuu ja 10 päeva) võrra. V. Viira lõplikuks karistuseks kujunes 7 aastat 2 kuud ja 10 päeva vangistust.

Karistuse kandmise algusajaks loeti 15. aprill 2015.

KarS § 200 lg 2 p-de 5 ja 8 ning § 117 lg 1 järgi tunnistati V. Viira süüdi A. H. röövimises ja surma

ettevaatamatus põhjustamises. Maakohtu tuvastatud asjaolude kohaselt nõudis V. Viira 18. oktoobril

2013 kella 15.30 paiku Tallinnas Xxxxxxxxxx XX asuvas OÜ F töökojas A. H-lt töötasu maksmist ja

lõi teda seejärel kaks korda noaga, tekitades vasakule kubeme piirkonda torke-lõikehaava ning

parema reie eespinnale torke-lõikehaava koos reiearteri ja reieveeni vigastusega, mille tüsistusena

tekkis välisest verejooksust äge verekaotus. Kui kannatanu löökide tagajärjel maha kukkus, püüdis

V. Viira verejooksu peatada ja tõmbas oma püksirihma kannatanu jala ümber. Seejärel võttis ta

kannatanult rahakoti koos sularaha, OÜ F pangakaardi ja PIN-koodidega ning lahkus sündmuskohalt.

Samal päeval kell 18.09 võttis V. Viira OÜ F kontolt välja 110 eurot. Kannatanu suri verekaotuse

tõttu 18. oktoobril 2013 kell 17.20 haiglas.

2. Harju Maakohtu 15. aprilli 2015. a otsuse peale esitasid apellatsioonid kannatanu R. G. ja V. Viira

kaitsja vandeadvokaat Natalia Lausmaa.

3. Kannatanu vaidlustas maakohtu otsuse süüdistatava süüditunnistamises KarS § 117 lg 1järgi ning

taotles A. H. surma põhjustamise kvalifitseerimist KarS § 118 lg 1 p-de 1 ja 7 ning § 117 lg 1 järgi.

Samuti palus kannatanu karistada süüdistatavat maksimaalmääras vangistusega, märkides

kokkuvõtlikult järgmist.

3.1. V. Viira tekitas A. H-le parema reie arteri ja veeni vigastuse tahtlikult. Kohtus uuritud tõendite

kohaselt suundus süüdistatav tootmishoone puhkeruumis kannatanu juurde ja lõi teda kaks korda

noaga. Vabariigi Valitsuse 13. augusti 2002. a määruse nr 266 "Tervisekahjustuse kohtuarstliku

tuvastamise kord" § 7 lg 2 p 14 kohaselt on reiearteri ja arterit saatva veeni vigastus eluohtlik

tervisekahjustus ning noaga reide löömisel on sellise vigastuse tekkimise võimalus tavalise

elukogemuse põhjal äratuntav. Samuti pidi V. Viira kujutama ette põhjuslikku seost oma teo ja

eluohtliku vigastuse tekkimise vahel. Kuna noahoopide tagajärjel saabus kannatanu surm, tuleb

V. Viira tegu kvalifitseerida KarS § 118 lg 1 p-de 1 ja 7 ning § 117 lg 1 järgi.

3.2. Süüdistatava karistus ei vasta tema süü suurusele. Maakohus jättis karistuse mõistmisel

tähelepanuta, et süüdistatav soovis kannatanult raha saada, võttis pärast noaga löömist ära tema

rahakoti koos sularaha, pangakaardi ja PIN-koodidega ning võttis hiljem pangaautomaadist välja veel

sularaha. Eelnevast nähtuvalt ründas V. Viira kannatanut omakasu eesmärgil ja teise süüteo

hõlbustamiseks, pannes kuriteo toime KarS § 58 p-des 1 ja 9 nimetatud raskendavatel asjaoludel.

3.3. Kannatanule abi andmine ei ole usaldusväärselt tõendatud. Samuti pole V. Viira toimepandud

kuritegu kahetsenud, vaid üritas vastutusest kõrvale hoida. Kohtuistungil antud ütluste kohaselt

püüdis V. Viira kuriteo toimepanemise ajal seljas olnud riideid puhtaks pesta ja põletas need hiljem.

3.4. Maakohus ei arvestanud karistuse mõistmisel ka õiguskorra kaitsmise huvidega. V. Viirat on

varem kümme korda kriminaalkorras karistatud ning ta pani järjekordse kuriteo toime omakasu

eesmärgil. Samuti üritas süüdistatav kuritegu varjata ja Eestist põgeneda. Kuna V. Viira pole seni aru

saanud oma tegude tagajärgedest, tuleb teda karistada maksimaalmääras vangistusega.

4. Kaitsja taotles maakohtu otsuse tühistamist V. Viira süüditunnistamises ja karistamises

KarS § 200 lg 2 p-de 5 ja 8 järgi ning palus kvalifitseerida A. H-lt rahakoti äravõtmise

KarS § 201 lg 1 või § 199 lg 2 p 5 järgi. Samuti taotles kaitsja süüdistatavale mõistetud karistuste

kergendamist, ekspertiisikulude osalist riigi kanda jätmist, süüdistatava vara aresti alt vabastamist ja

menetluskulude tasumise ajatamist nii, et menetluskulud tuleb tasuda 12 kuu jooksul alates

vangistuse lõppemisest. Seoses A. H-lt rahakoti äravõtmisega selgitas kaitsja, et V. Viiral ei olnud

noaga löömise ajal kavatsust kannatanu asju ära võtta ega tema vastupanu maha suruda. Süüdistatav

ei teadnud, kas kannatanul on rahakott kaasas, ja võttis pärast noaga löömist põgeneda soovides kaasa

oma noa kõrval lebanud eseme, teadvustamata, mida see endast kujutab. Kui V. Viira sai aru, et ta oli

kannatanu rahakoti kaasa võtnud, ei tagastanud ta võõraid asju, vaid võttis pangakaardi ja PIN-

koodide abil välja veel sularaha. Eelnevast nähtuvalt tuleb süüdistatava tegevus kvalifitseerida

KarS § 201 lg 1 või § 199 lg 2 p 5 järgi. Samuti tuleb kergendada talle mõistetud karistusi.

5. Tallinna Ringkonnakohtu 26. augusti 2015. a otsusega tühistati Harju Maakohtu 15. aprilli 2015. a

otsus osaliselt V. Viira süüditunnistamises ja karistamises KarS § 117 lg 1 järgi, V. Viirale

KarS § 64 lg 1 ja § 65 lg 2 alusel liitkaristuste mõistmises ning V. Viiralt ekspertiisikulude

väljamõistmises. Tühistatud osas tehti uus otsus, millega V. Viira tunnistati A. H. surma

põhjustamises süüdi KarS § 118 lg 1 p 1 ja § 117 lg 1 järgi ning teda karistati selle kuriteo eest 6-

aastase vangistusega. Arvestades ka maakohtu otsusega KarS § 200 lg 2 p-de 5 ja 8 ning § 424 järgi

mõistetud karistusi, mõisteti KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuseks 8 aastat vangistust. KarS § 65 lg 2

alusel suurendati seda liitkaristust Harju Maakohtu 11. juuli 2013. a otsusega mõistetud vangistuse

ärakandmata osa võrra, misjärel kujunes V. Viira lõplikuks karistuseks 9 aastat 2 kuud ja 10 päeva

vangistust. Ekspertiisikuludena mõisteti V. Viiralt välja 2819 eurot ja 50 senti. Muus osas jäeti

maakohtu otsus muutmata. Kaitsja apellatsioon rahuldati osaliselt ja kannatanu apellatsioon täielikult.

V. Viira süüditunnistamise ja karistamise osas olid ringkonnakohtu seisukohad kokkuvõtlikult

järgmised.

5.1. Maakohus kohaldas süüdistatava süüditunnistamisel KarS § 117 lg 1 järgi ebaõigesti

materiaalõigust. Kohtuliku uurimise käigus tuvastatud asjaolude kohaselt lõi V. Viira kannatanut kaks

korda noaga, tekitades talle vasakule kubeme piirkonda torke-lõikehaava ning parema reie eespinnale

torke-lõikehaava koos reiearteri ja reieveeni vigastusega, mille tüsistustena tekkis välisest

verejooksust äge verekaotus. Süüdistatav osutas kannatanule vahetult pärast noaga löömist esmaabi ja

kohale kutsuti ka kiirabi, kuid kannatanu suri siiski samal päeval haiglas. Kuna V. Viira lõi

kannatanut noaga tahtlikult ja põhjustas raske tagajärje ettevaatamatusest, tuleb ta süüdi tunnistada

KarS § 118 lg 1 p 1 ja § 117 lg 1 järgi. Üksnes KarS § 117 järgi tuleks süüdistatava tegu

kvalifitseerida siis, kui ta oleks pannud tagajärjeni viinud teo toime ettevaatamatusest.

5.2. Kuna V. Viira täitis KarS § 118 lg 1 p 1 ja § 117 lg 1 koosseisud ühe teoga, tuleb talle mõista

karistus raskeimat karistust ettenägeva seadusesätte alusel. Süü suuruse hindamisel arvestab kohus, et

V. Viira võttis kannatanu juurde nõudmisi esitama minnes kaasa noa ja põhjustas noalöökidega

kannatanu surma. Samas ei rünnanud ta kannatanut kasu saamise eesmärgil, vaid pigem

kättemaksuks, ja osutas vahetult pärast noaga löömist esmaabi. Arvestades eeltoodut, tuleb V. Viirat

karistada KarS § 118 lg 1 p 1 alusel 6-aastase vangistusega.

5.3. Süüdistatava süüditunnistamine KarS § 200 lg 2 p-de 5 ja 8 järgi on seaduslik. Maakohtu

tuvastatud asjaolude kohaselt võttis V. Viira kannatanu rahakoti ära pärast seda, kui kannatanu oli

noalöökide tagajärjel maha kukkunud ja vastupanuvõimetuks muutunud. Eelnevast nähtuvalt kasutas

süüdistatav võõra vara hõivamiseks vägivalla kestvat toimet ja pani sellega toime röövimise.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

6. Tallinna Ringkonnakohtu 26. augusti 2015. a otsuse peale esitas kassatsiooni V. Viira kaitsja

N. Lausmaa, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist süüdistatava süüditunnistamises ja

karistamises KarS § 118 lg 1 p 1 ja § 117 lg 1 ning § 200 lg 2 p-de 5 ja 8 järgi. Kaitsja palub

kvalifitseerida A. H-lt rahakoti äravõtmise KarS § 199 lg 2 p 4 järgi ning jõustada A. H. surma

põhjustamise osas Harju Maakohtu 15. aprilli 2015. a otsus, millega süüdistatav tunnistati süüdi

KarS § 117 lg 1 järgi. Samuti taotleb kaitsja süüdistatavale mõistetud karistuste kergendamist ja

menetluskulude tasumise ajatamist nii, et menetluskulud tuleb tasuda 12 kuu jooksul alates

vangistuse lõppemisest. Kokkuvõtlikult märgitakse kassatsioonis järgmist.

6.1. Ringkonnakohtu seisukoht, et süüdistatav tekitas kannatanule eluohtliku tervisekahjustuse

tahtlikult, on alusetu. Kohtumenetluse käigus ei ole tuvastatud, millises järjekorras noahaavad

tekitati, ja seega polnud ringkonnakohtul põhjust arvata, et süüdistatav lõi kannatanut kõigepealt

kubemesse ja seejärel reide. Süüdistatava ütluste kohaselt lõi ta kannatanut ühel korral noaga reide

ega pidanud eluohtliku tervisekahjustuse tekitamist võimalikuks. Teine haav võis tekkida noaga

löömisele järgnenud rüseluse käigus. Eelnevast nähtuvalt oli V. Viira tahtlus suunatud kerge

kehavigastuse tekitamisele ning kuna ta põhjustas sellega ettevaatamatusest kannatanu surma, tuleb

tema tegu kvalifitseerida KarS § 117 lg 1järgi.

6.2. Süüdistatavat pole võimalik tunnistada samal ajal süüdi nii KarS § 118 lg 1 p 1 kui ka

§ 200 lg 2 p 5 järgi. Kui kohtu hinnangul tekitas süüdistatav kannatanule eluohtliku tervisekahjustuse

tahtlikult, on see vägivald hõlmatud KarS § 118 lg 1 p 1 koosseisuga ega saa enam vara hõivamisega

seotud olla. Järelikult tuleb rahakoti äravõtmine kvalifitseerida KarS § 199 lg 2 p 4 järgi. Tegude

ümberkvalifitseerimise tõttu tuleb süüdistatavale mõistetud karistusi kergendada.

6.3. Kuna süüdistatav viibib vanglas, pole tal võimalik tasuda väljamõistetud menetluskulusid 12 kuu

jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Vanglakaristust kandva isiku jaoks peaks menetluskulude

hüvitamise tähtaeg algama tema vanglast vabanemisest, mil tal on reaalne võimalus töötasu arvelt

oma rahalisi kohustusi täita.

7. Kassatsioonile esitas vastuse Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Rita Siniväli, kes

märgib kokkuvõtlikult järgmist.

7.1. V. Viira süüditunnistamine KarS § 200 lg 2 p-de 5 ja 8 järgi on seaduslik. Kohtus uuritud tõendite

kohaselt nõudis süüdistatav kannatanult raha ja lõi teda seejärel kaks korda noaga. Pärast teist

noahoopi kukkus kannatanu maha ega suutnud enam vastupanu osutada. Kasutades ära kannatanu

seisundit, võttis V. Viira kaasa tema rahakoti ja lahkus sündmuskohalt. Hiljem võttis süüdistatav

kannatanult äravõetud pangakaardi ja PIN-koodide abil välja veel sularaha. Kuna süüdistatav kasutas

vägivalda pärast raha nõudmist, oli vägivald suunatud kannatanu vastupanu mahasurumisele.

Kannatanul polnud kavas süüdistatavale töötasu maksta ja ta poleks vabatahtlikult oma rahakotti

loovutanud.

7.2. V. Viira süüditunnistamisel KarS § 118 lg 1 p 1 järgi kohaldati ebaõigesti materiaalõigust. Kuna

raske tervisekahjustuse tekitamine on hõlmatud KarS § 200 lg 2 p 5 koosseisuga, ei moodustu

kogumit KarS §-ga 118.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegiumi hinnangul on V. Viira süüditunnistamine KarS § 200 lg 2 p-de 5 ja 8 järgi

põhjendatud. Kohtute tuvastatud asjaolude kohaselt nõudis V. Viira 18. oktoobril 2013 A. H-lt töötasu

maksmist ja lõi teda seejärel kahel korral noaga, tekitades vasakule kubeme piirkonda torke-

lõikehaava ning parema reie eespinnale torke-lõikehaava koos reiearteri ja reieveeni vigastusega,

mille tüsistusena tekkis välisest verejooksust äge verekaotus. Kui kannatanu noalöökide tagajärjel

maha kukkus, võttis süüdistatav tema rahakoti ja lahkus sündmuskohalt. Hiljem võttis süüdistatav

kannatanult äravõetud pangakaardi ja PIN-koodidega OÜ F kontolt välja sularaha. Kuna ülaltoodust

nähtuvalt võttis süüdistatav kannatanu rahakoti ära ajal, mil kannatanu oli noalöökide tagajärjel

vastupanuvõimetuks muutunud, kasutas ta võõra asja hõivamiseks vägivalla kestvat mõju ja pani

sellega toime röövimise. Riigikohus on ka varem selgitanud, et vägivalla kasutamist ei saa lugeda

lõppenuks, kui vägivallategu on juba toime pandud, kuid selle toime kestab veel edasi. KarS §-s 200

ettenähtud kuriteo subjektiivne koosseis ei eelda, et vägivalla kasutamise tahtlusega peab samal ajal

olemas olema ka asja hõivamise tahtlus, ning seetõttu tuleb süüdlase tegu kvalifitseerida röövimisena

ka siis, kui ta kasutas kannatanu suhtes vägivalda muul eesmärgil ja soov võtta ära võõras asi tekkis

alles kannatanu vastupanuvõimetu seisundi mõjul (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. märtsi

2009. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-12-09, p-d 8 ja 9). Pidades silmas, et V. Viira kasutas A. H.

vastupanu mahasurumiseks nuga ja tekitas talle eluohtliku tervisekahjustuse, omistati V. Viirale

õigustatult ka KarS § 200 lg 2 p-des 5 ja 8 sätestatud kvalifikatsioonid. Seejuures on alusetu kaitsja

etteheide, et ringkonnakohtu hinnangul tekitas süüdistatav kannatanule eluohtliku tervisekahjustuse

tahtlikult. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt lõi süüdistatav kannatanut tahtlikult noaga ja

põhjustas raske tagajärje ettevaatamatusest.

9. Kohtud leidsid õigesti sedagi, et KarS § 200 lg 2 p-d 5 ja 8 ei väljendanud teo toimepanemise ajal

kogu toimepandu ebaõigussisu. Kuna süüdistatav põhjustas röövimise käigus kasutatud vägivallaga

ettevaatamatusest kannatanu surma, tuli tema tegu kvalifitseerida täiendavalt ka KarS § 117 lg 1 järgi.

Samas rõhutab kolleegium, et eeltoodud mõttekäik kohaldub üksnes enne 1. jaanuari 2015. a

toimepandud tegude suhtes. Kuna KarS § 118 lg 1 p 7 jõustumise tõttu hõlmab KarS § 200 lg 2 p 5

alates 1. jaanuarist 2015 röövimise enam ohtliku tagajärjena ka surma ettevaatamatu põhjustamise, ei

moodustu enam kogumit KarS §-ga 117. Juhul, kui röövimise käigus põhjustatakse ettevaatamatusest

kannatanu surm, tuleb süüdlase tegu kvalifitseerida edaspidi üksnes KarS § 200 lg 2 p 5 järgi.

10. Kaitsja märgib õigesti, et süüdistatavat pole võimalik korraga süüdi tunnistada nii

KarS § 200 lg 2 p 5 kui ka § 118 lg 1 p 1 järgi. Kuna röövimise põhikoosseis eeldab tahtlikku

vägivalla kasutamist ja KarS § 200 lg 2 p 5 sätestab enam ohtliku tagajärjena raske tervisekahjustuse

tekitamise, hõlmab kõnealune säte KarS § 118 ebaõigussisu ning kogumit ei moodustu. Riigikohtu

kriminaalkolleegium on selgitanud, et KarS §-s 200 kirjeldatud röövimine kujutab endast

liitkoosseisu ehk mitmeaktilist delikti, mis koosneb vargusest (KarS § 199 lg-s 1 kirjeldatud võõra

vallasasja hõivamine) ning vägivallast (vastavalt KarS §-des 118 ja 120-121 kirjeldatud raske

tervisekahjustuse tekitamine ja vägivallateod). Viimati nimetatud koosseisude suhtes moodustab

röövimine eridelikti (lex specialis) (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. novembri 2006. a otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-100-06, p 9). Eelnevast nähtuvalt kajastab V. Viira süüditunnistamine

KarS § 200 lg 2 p-de 5 ja 8 ning § 117 lg 1 järgi kogu A. H. suhtes toimepandu ebaõigussisu ning

tema teo kvalifitseerimine täiendavalt KarS § 118 lg 1 p 1 järgi on liigne. Asudes vastupidisele

seisukohale, kohaldas ringkonnakohus ebaõigesti materiaalõigust. Selle vea tõttu tuleb

ringkonnakohtu otsus osaliselt tühistada.

11. Kolleegiumi hinnangul kohaldasid kohtud ebaõigesti materiaalõigust ka V. Viirale

KarS § 200 lg 2 p-de 5 ja 8 ning § 117 lg 1 järgi eraldi karistuste mõistmisel ja nende karistuste

liitmisel. Kuna süüdistatav põhjustas kannatanule raske tervisekahjustuse ja kannatanu surma tema

röövimise käigus kasutatud vägivallaga, on A. H. ründamise puhul tegemist ühe teoga, mis vastas teo

toimepanemise ajal KarS § 200 lg 2 p-de 5 ja 8 ning § 117 lg 1 koosseisule. Sellise teo eest tuleb

KarS § 63 lg 1 kohaselt mõista üks karistus raskeimat karistust ettenägeva seadusesätte alusel.

Praegusel juhul on raskeimat karistust ettenägevaks seadusesätteks KarS § 200 lg 2 p-d 5 ja 8, mis

sätestab karistusena kolme- kuni viieteistaastase vangistuse.

12. Karistuste mõistmisel aset leidnud vigade kõrvaldamiseks tuleb teha uus otsus, millega mõista

V. Viirale KarS § 200 lg 2 p-de 5 ja 8 ning § 117 lg 1 järgi kvalifitseeritava teo toimepanemise eest

KarS § 200 lg 2 p-de 5 ja 8 alusel üks karistus. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb

karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr.

Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud,

mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr

võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra ja selliselt saadud süüle vastava

karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 16. veebruari 2015. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-63-14, p 15.2).

KarS § 200 lg 2 sanktsiooni keskmiseks määraks on 9 aastat vangistust. Arvestades karistuse

mõistmisel sarnaselt ringkonnakohtuga ühelt poolt seda, et süüdistatav põhjustas noahoopidega

kannatanu surma, kuid teisalt seda, et ta osutas vahetult pärast noaga löömist kannatanule esmaabi,

vastaks kolleegiumi hinnangul V. Viira süü suurusele KarS § 200 lg 2 sanktsiooni keskmise määra

lähedale jääv vangistus. Pidades aga silmas, et reformatio in peius-keelu tõttu pole kohtul pädevust

kaitsja kaebuse alusel süüdistatava olukorda raskendada, mõistab kolleegium V. Viirale

KarS § 200 lg 2 p-de 5 ja 8 ning § 117 lg 1 järgi karistuseks 6-aastase vangistuse. Nii see kui ka

pärast liitkaristuste moodustamist kujunev lõplik ärakantav karistus ei ületa ringkonnakohtu otsusega

mõistetud karistusi ega raskenda süüdistatava olukorda.

13. Väljamõistetud menetluskulude tasumise ajatamise osas on kaitsja etteheited alusetud. Riigikohus

on varasemas praktikas selgitanud, et KrMS § 423, § 417 lg 3 ja § 424 lubavad menetluskulude

tasumist ajatada maksimaalselt kuni üheks aastaks. Samuti ei saa menetluskulude hüvitamise

otsustust tegev kohus juba ette lähtuda sellest, et süüdimõistetu vangistuse kandmise ajal kindlasti ei

tööta. Juhul kui isik menetluskulusid siiski õigel ajal ei tasu, tuleb lähtuda täitemenetluse seadustiku

regulatsioonist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. detsembri 2012. a määrus asjas nr 3-1-1-120-

12, p 7). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde ka praeguses asjas.

14. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 7 ja § 362 p-st 1, tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 26. augusti 2015. a otsuse osaliselt V. Viira

süüditunnistamises KarS § 118 lg 1 p 1 järgi ning V. Viirale KarS § 118 lg 1 p 1 ja § 117 lg 1 järgi

karistuse mõistmises. Samuti tühistab Riigikohus Harju Maakohtu 15. aprilli 2015. a otsuse osas,

millega V. Viirale mõisteti KarS § 200 lg 2 p-de 5 ja 8 järgi eraldi karistus, ning Tallinna

Ringkonnakohtu 26. augusti 2015. a otsuse osas, millega maakohtu otsus jäeti V. Viirale

KarS § 200 lg 2 p-de 5 ja 8 järgi karistuse mõistmises muutmata. Viimaks tühistab Riigikohus

Tallinna Ringkonnakohtu 26. augusti 2015. a otsuse ka V. Viirale liitkaristuste mõistmise osas.

Tühistatud osas teeb Riigikohus uue otsuse, millega mõistab V. Viirale KarS § 200 lg 2 p-de 5 ja

8 ning § 117 lg 1 järgi karistuseks 6-aastase vangistuse ning KarS § 64 lg 1 ja § 65 lg 2 alusel uued

liitkaristused. V. Viira lõplikuks ärakantavaks karistuseks kujuneb 9 aastat 2 kuud ja 10 päeva

vangistust. Muus (sh karistuse kandmise algusaja) osas jääb ringkonnakohtu otsus muutmata.

Kassatsioon rahuldatakse osaliselt.

15. V. Viira kaitsja esitas Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks

Advokaadibüroole Natalia Lausmaa summas 192 eurot (sh käibemaks 32 eurot). Taotluse kohaselt

kulutas kaitsja 2015. aasta septembris ja oktoobris kassatsioonimenetluseks ettevalmistamisel 8

pooltundi. Kolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb juhindudes riigi õigusabi

seaduse § 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 1. mai 2015. a otsuse p-dest 2 ja

16 ning 2. oktoobri 2015. a otsuse p-dest 2 ja 16 rahuldada. Kuna Riigikohtu kriminaalkolleegium

teeb KrMS § 361 lg 1 p-s 7 nimetatud lahendi, tuleb eelmärgitud menetluskulu KrMS § 186 lg 1

alusel jätta riigi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)