3-1-1-24-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-24-16

Otsuse kuupäev

30. märts 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Kivi, liikmed Saale Laos ja Paavo Randma

Kohtuasi

Süüdistatava Virgo Raudsepa eemaldamine kohtusaalist

istungi ajaks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 7. oktoobri 2015. a määrus

kriminaalasjas nr 1-15-693

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Virgo Raudsepa (Raudsepp) kaitsja vandeadvokaat Paul

Järve, määruskaebus

Teised määruskaebemenetluse

pooled

Riigiprokuratuuri süüdistusosakonna prokuröri abi Kati

Reitsak

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

2. märts 2016, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta muutmata Tallinna Ringkonnakohtu 7. oktoobri 2015. a määrus, millega jäeti läbi

vaatamata Virgo Raudsepa ja tema kaitsja määruskaebused Harju Maakohtu 16. septembri

2015. a määruse peale.

2. Kaitsja määruskaebus jätta rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 16. septembri 2015. a määrusega eemaldati süüdistatav Virgo Raudsepp

kohtusaalist kuni 18. septembrini 2015 kaasa arvatud. Kohtumääruse põhjendused olid kokkuvõtvalt

järgmised.

1.1. 16. septembri 2015. a hommikul kell 10 pidi Harju Maakohtus algama järjekordne kohtuistung

kriminaalasjas nr 1-15-693. Süüdistatavat V. Raudseppa ei toimetatud vanglast kohtuistungile.

Tallinna Vangla järelevalveosakonna peaspetsialisti J. S-i ettekande kohaselt teatas kartseris karistust

kandev V. Raudsepp, et ta ei jaksa kohtusse minna, kuna tal on halb olla ja ta pole mitu päeva söönud.

Vangla meditsiinitöötaja leidis, et kinnipeetava terviseseisund pole nii halb, et ta ei saaks kohtusse

minna, kuigi tal võib esineda nõrkus.

1.2. Kogutud teabest järeldas maakohus, et V. Raudsepp viitab halvale enesetundele üksnes

kohtuistungi venitamiseks, nagu tegid seda ka teised süüdistatavad. Näiteks 11. septembril 2015

kukkus süüdistatav A. V. kohtuistungil ratastoolist põrandale, vigastas oma pead ja kiirabi viis ta ära.

Sellest lähtudes leidis kohus, et V. Raudsepp, asudes vanglas nälgima, soovis samuti kohtuistungi

jätkumist takistada.

1.3. Eeltoodust tulenevalt asus kohus seisukohale, et V. Raudsepp tuleb kohtu korralduste täitmata

jätmise

ja

kohtuistungi

tahtliku

venitamise

tõttu

ajutiselt

kohtuistungilt

kõrvaldada

kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 267 lg 1 p 1 alusel. Maakohus viitas seejuures ka

Riigikohtu lahendis asjas nr 3-1-1-81-11 sisalduvatele seisukohtadele, tuues välja, et viimase

võimalusena, kui muude abinõudega ei õnnestu kohtumenetluse poole menetlust häirivat käitumist

takistada, tuleb kohtul kaaluda süüdistatava saalist eemaldamist KrMS § 267 lg 1 p 1 alusel.

2. Maakohtu määruse peale esitasid määruskaebused süüdistatav ja tema kaitsja.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 7. oktoobri 2015. a määrusega jäeti V. Raudsepa ja tema kaitsja

määruskaebused sisuliselt läbi vaatamata ja tagastati esitajatele, kuivõrd KrMS § 385 p-st 4 tulenevalt

pole isiku menetlusest kõrvaldamise määrus määruskaebe korras vaidlustatav. Säte ei ole selles osas

ka põhiseadusvastane, sest kohtuistungilt kõrvaldamine on vaidlustatav apellatsiooni- ja

kassatsioonimenetluses (KrMS § 383 lg 2). KrMS § 269 lg 2 p-s 1 on sätestatud, et kriminaalasja

võib erandlikult arutada süüdistatava osavõtuta, kui ta on eemaldatud istungisaalist KrMS § 267 lg 1

p-s 1 sätestatud alustel ja korras.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse süüdistatava kaitsja. Kaebuses palutakse

tühistada Harju Maakohtu määrus, millega V. Raudsepp eemaldati kohtusaalist, ja Tallinna

Ringkonnakohtu määrus, millega jäeti maakohtu määruse peale esitatud määruskaebused läbi

vaatamata. Samuti palub kaitsja tuvastada ebaseadusliku eemaldamisega kaasnevad tagajärjed. Kui

asutakse seisukohale, et KrMS § 267 lg 1 p 1 alusel tehtud kohtumäärus ei ole määruskaebekorras

vaidlustatav, palub kaitsja tunnistada KrMS § 385 p 4 kaebeõiguse piiramise osas

põhiseadusvastaseks ja kehtetuks. Kaitsja põhjendab oma seisukohti järgmiselt.

4.1. Maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust, jättes V. Raudseppa puudutavad

asjaolud välja selgitamata ja tehes tema suhtes kohtumääruse, mida KrMS § 267 lg 1 p 1 ei võimalda.

KrMS § 267 lg 1 p 1 reguleerib olukorda, kus süüdistatav viibib kohtuistungil. Kuivõrd V. Raudsepp

ei viibinud kohtus, ei saanud ta rikkuda kohtuistungi korda ega jätta täitmata kohtuniku korraldust.

Kohus saanuks kohaldada sundtoomist (KrMS § 139), selgitades välja süüdistatava terviseseisundi

kohapeal. Vajadusel oleks saanud kohtuistungi edasi lükata. Kohtumääruse seisukohad, kus

põhjendatakse V. Raudsepa suhtes KrMS § 267 lg 1 p 1 kohaldamist A. V-i kukkumisega, on otsitud

ja üllatavad.

4.2. V. Raudsepp on käesoleva kriminaalasja kohtus arutamise ajaks asetatud ebainimlikesse

tingimustesse, mis takistavad tal vabalt ja teiste kohtualustega võrdsetes oludes oma kohtuasja

arutamisest osa võtta. 16. septembri 2015. a hommikul toimetati V. Raudsepp kohtusse viimiseks

kartserist etapeerimisruumi, kus ta teatas, et on nõrk, söömata, tal on kõrge vererõhk ja ta kardab, et

ei jaksa kohtuistungil viibida. Seejärel saadeti ta arsti juurde vererõhu mõõtmiseks ja toimetati tagasi

kartserisse. V. Raudsepp pole kohtuistungile minekust keeldunud, iseseisvalt ta sinna minna ei

saanud. Nii vaidlustatavast kohtumäärusest kui ka kohtuistungi protokollist ilmneb, et kohus ei

selgitanud süüdistatava kohtuistungilt eemaldamise määruse tegemise ajaks välja tegelikku olukorda.

4.3. Kaitsja hinnangul peab maakohtu määrus olema vaidlustatav. Kui jõuda siiski järeldusele, et

KrMS § 385 p 4 välistab määruse vaidlustamise, tuleb säte tunnistada selles osas

põhiseadusvastaseks. Kohus tegi teadlikult ebaseadusliku määruse, mille vaidlustamine on välistatud.

Samas ei ole sellist rikkumist võimalik kõrvaldada apellatsiooni- või kassatsioonimenetluses, sest

selleks ajaks on süüdistatava õigusi pöördumatult rikutud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

5. Ringkonnakohus tegi põhjendatult süüdistatava ja tema kaitsja määruskaebuse läbi vaatamata

jätmise määruse, sest KrMS § 385 p 4 ei võimalda isiku menetlusest kõrvaldamist

määruskaebemenetluses vaidlustada. Kolleegiumi hinnangul ei ole selline kaebepiirang ka

põhiseadusvastane ja seda järgmistel põhjustel.

6. Põhiseaduse (PS) § 24 lg-st 2 tuleneb põhiõigus viibida enda asja arutamise juures ja sellest

lähtuvalt õigus olla kohtus ära kuulatud (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. mai 2008. a otsus

asjas nr 3-1-1-18-08, p 14.1). Kaudselt on see õigus järeldatav ka kohtusse pöördumise õigust

sätestavast PS § 15 lg-st 1, mis on ausa kohtumenetluse õiguse üldnorm. Analoogsed õigused

tulenevad Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 lg-test 1 ja 3. Nende

õiguste tagamiseks näeb KrMS § 35 lg 2 ette, et süüdistataval on õigus võtta osa kohtulikust

arutamisest, s.t viibida oma asja arutamise juures. Õigus osaleda oma asja arutamisel ei ole siiski

absoluutne ja seda on võimalik piirata seaduses ettenähtud juhtudel ja alustel, eeskätt juhul, kus

süüdistatav on ise põhjustanud olukorra, kus ta ei saa või ei soovi osaleda asja arutamisel

(menetlusest kõrvalehoidumine või kohtuistungi korra rikkumine). Piirang peab mõistetavalt olema

legitiimse eesmärgiga ja proportsionaalne. Üheks selliseks eesmärgiks tuleb pidada vajadust tagada

kohtumenetluse normaalne funktsioneerimine, kindlustamaks asja arutamist mõistliku aja jooksul. Ka

kehtiv menetlusseadus näeb ette, et kriminaalasja arutatakse üldjuhul süüdistatava osavõtul,

arvestades KrMS §-des 267 ja 269 nimetatud erandeid. Viidatud erandid annavad õigusliku aluse asja

arutamiseks süüdistatava osavõtuta.

7. KrMS § 267 lg 1 p 1 näeb ette, et kohtumääruse alusel võidakse eemaldada süüdistatav

kohtuistungi saalist ajutiselt või kogu istungi ajaks, kui ta rikub kohtuistungi korda ega täida

kohtuniku või kohtukordniku korraldust. Kuigi süüdistatava eemaldamine kohtuistungilt ei ole

vaidlustatav määruskaebemenetluses, on tema kaebeõigus PS § 24 lg 5 tähenduses siiski tagatud

võimalusega

tugineda

oletatavale

menetlusõiguse

rikkumisele

apellatsiooni-

või

kassatsioonimenetluses (KrMS § 383 lg 2). Kolleegiumi hinnangul ei piirata sellega isiku kaebeõigust

ebaproportsionaalselt. Kriminaalasja arutamine süüdistatava kohalolekuta, kui selleks ei olnud

nõuetekohast õiguslikku alust, võib vastata olulise kriminaalmenetlusõiguse rikkumise tunnustele

(vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. jaanuari 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-106-06, p 8.3). Jõudes

apellatsiooni- või kassatsioonimenetluses järeldusele, et isiku kõrvaldamisega kaasnes või võis

kaasneda ebaseaduslik või põhjendamatu kohtuotsus, saab seda rikkumist korvata asja uue

arutamisega tervikuna või konkreetses osas.

8. Apellatsiooni- või kassatsiooniastmes süüdistatava kohtuistungilt eemaldamise õiguspärasust

hinnates tuleb esmalt kontrollida, kas menetlustoiminguks esines kohane õiguslik alus.

Võimaldamaks asja kaebemenetluses läbivaataval kohtul hinnata ilma süüdistatavata asja arutamise

põhjendatust ja õiguspärasust, peab menetlustoimingu teinud kohus koguma tõendeid, mis

puudutavad süüdistatava eemaldamise põhjuseid ja tingimusi. Kui süüdistatava kohtuistungilt

kõrvaldamisel rikuti menetlusõigust, ei pruugi see siiski tingimata viia ebaseadusliku või

põhjendamatu kohtuotsuseni, s.o tegemist ei ole vältimatult kriminaalmenetlusõiguse olulise

rikkumisega KrMS § 339 tähenduses. Lähtudes konkreetse kriminaalasja asjaoludest ja põhiõiguste

tagamise eesmärgist, tuleb rikkumise olulisuse hindamisel muu hulgas kaaluda, kas süüdistatava

juuresolekuta uuritud tõenditele tugineti tema osas kohtuotsuse tegemisel. Samuti näeb KrMS § 269

lg 4 ette, et mitme süüdistatavaga kriminaalasja kohtulikul arutamisel võib nende kuritegude

arutamine, mis ei puuduta konkreetset süüdistatavat, toimuda ilma süüdistatava ja tema kaitsjata.

Seega tuleb mitme süüdistatavaga kriminaalasjas kõigepealt hinnata, kas kohtulik arutamine ilma

konkreetse süüdistatava juuresolekuta üldse puudutas temale esitatud süüdistust või mõjutas muul

viisil tema olukorda.

9. Kokkuvõtvalt leiab kriminaalkolleegium, et ka apellatsiooni- või kassatsioonimenetluses on

võimalik

menetlusõiguse

rikkumise

tagajärgi

kõrvaldada,

mistõttu

määruskaebemenetluse

välistamine ei kahjusta pöördumatult süüdistatava õigusi. Kohtu menetlusotsustuste seaduslikkuse

tagab kaudselt ka KarS §-s 311 ettenähtud sanktsioon kohtuniku poolt teadvalt ebaseadusliku

kohtulahendi tegemise eest.

10. Eeltoodust lähtudes ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 361 lg 1 p-st 1, jätab Riigikohus

muutmata Tallinna Ringkonnakohtu 7. oktoobri 2015. a määruse, millega jäeti läbi vaatamata

V. Raudsepa ja tema kaitsja määruskaebused Harju Maakohtu 16. septembri 2015. a määruse peale.

Kaitsja määruskaebus jätta rahuldamata.

(allkirjastatud digitaalselt)