3-2-1-157-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-157-15

Otsuse kuupäev

Tartu, 30. märts 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Henn Jõks, Ants Kull, Jaak

Luik, Jüri Põld, Malle Seppik, Tambet Tampuu

Kohtuasi

OAO Bank Sankt-Peterburg hagi kohtutäitur Urmas

Tärno vastu kahjuhüvitise (saamata jäänud tulu)

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 30. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas

nr 2-13-50257

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kohtutäitur Urmas Tärno kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

97 446 eurot 18 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja OAO Bank Sankt-Peterburg (asukoht Maloohtinskij

Prospekt 64a, 195112 Sankt-Peterburg, Vene Föderatsioon),

esindaja vandeadvokaat Indrek Leppik

Kostja kohtutäitur Urmas Tärno, esindaja vandeadvokaat

Gerly Kask

Asja läbivaatamise kuupäev

15. veebruar 2016. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 30. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-50257 osas,

millega ringkonnakohus hagi rahuldas ja mõistis kostjalt välja 97 446 eurot 18 senti, samuti

menetluskulude jaotuse osas. Tallinna Ringkonnakohtu 30. juuni otsus tsiviilasjas nr 2-13-

50257 on jõustunud osas, milles hagi ei rahuldatud, st 97 446 eurot 18 senti ületavas osas.

2. Saata tsiviilasi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Tagastada kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OAO Bank Sankt-Peterburg (hageja) esitas 24. oktoobril 2013 Harju Maakohtule kohtutäitur

Urmas Tärno (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt välja mõista kahju hüvitamisena või hüvitisena

rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest (viivisena) võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 alusel

73 480 eurot 92 senti (viivituse aeg 22. novembrist 2010 kuni 24. oktoobrini 2013, viivist arvestada

309 001 eurolt 23 sendilt) ning alates 25. oktoobrist 2013 viivise seadusjärgses määras kuni

kohustuse täitmiseni. Alternatiivselt palus hageja välja mõista kostjalt intressi alusetult saadud raha

eest 54 248 eurot 76 senti.

Hageja palus lõpliku nõudena (pärast Riigikohtu 14. aprilli 2014. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-26-14

kui sarnases asjas antud õiguslikke seisukohti) kostjalt välja mõista saamata jäänud tuluna kas:

1) perioodi 1. august 2011 kuni 11. oktoober 2014 (1168 päeva) eest arvestatuna hagejale viivitusega

tasutud 309 001 eurolt 23 sendilt intressimääraga 11,37% aastas: 112 427 eurot 1 senti või lähtumisel

intressimäärast 9,85% aastas: 97 446 eurot 24 senti, või

2) perioodi 21. november 2011 kuni 11. oktoober 2014 eest arvestatuna hagejale viivitusega tasutud

309 001 eurolt 23 sendilt intressimääraga 11,37% aastas: 101 646 eurot 37 senti või lähtumisel

intressimäärast 9,85% aastas: 88 057 eurot 73 senti, või

3) perioodi 18. aprill 2012 kuni 11. oktoober 2014 eest arvestatuna hagejale viivitusega tasutud

309 001 eurolt 23 sendilt intressimääraga 11,37% aastas: 87 207 eurot 93 senti või lähtumisel

intressimäärast 9,85% aastas: 75 587 eurot 58 senti.

2. Hageja väitel tegi Harju Maakohus 19. augustil 2009 tsiviilasjas nr 2-08-84087 (Bergen

Bunkers AS-i hagi Vyborg Shipping Co Ltd vastu võlgnevuse väljamõistmiseks) hagi tagamise

abinõu asendamise määruse, millega lubas müüa Vyborg Shipping Co Ltd-le kuuluva laeva OMG

Tosno (laev) ja kohustas müügist saadud raha hoiustama Rahandusministeeriumi arvelduskontol.

Määrust täitis kostja. Hageja ühines täitemenetlusega. 30. aprillil 2010 müüs kostja laeva

enampakkumisel 1 724 331 euro 16 sendi eest. 19. augustil 2010 tegi ta viimased täitekulude

väljamõistmise otsused (17 otsust kokku 734 694 euro 65 sendi suuruses summas). 27. aprillil 2011

loobus Bergen Bunkers AS hagist laeva omaniku vastu, misjärel jäi hageja täitemenetluses ainsaks

sissenõudjaks. 10. juunil 2011 tühistas Harju Maakohus tsiviilasjas nr 2-08-84087 19. augustil 2009

rakendatud hagi tagamise abinõu (st kostjal ei olnud enam kohustust raha hoiustada). Kostja tegi

hagejale Harju Maakohtu 8. novembri 2012. a määruse alusel väljamakse 989 636 eurot 52 senti ja

jättis maksmata 309 001 eurot 23 senti (arvates viimati nimetatud summa oma täitekulude otsustega

ebaõigesti täitekulude hulka, lisades täitekuludele alusetult käibemaksu ning määrates laeva sadamas

seismise kulud põhjendamatult suurtena). 309 001 eurot 23 senti kandis kostja hagejale üle

11. oktoobril 2014.

Kostja viivitas õigusvastaselt täitemenetluse tulemi väljamaksmisega, mistõttu tekkis hagejal kahju

saamata jäänud tuluna. Hagejal on õigus nõuda kinnihoitud summalt Venemaa pangaturu keskmist

brutointressi (11,37%) arvestatuna. Saamata jäänud tulu nõude õiguslikuks aluseks on VÕS § 128

lg 4. Alternatiivselt on hagejal õigus nõuda enda kui pangaasutuse keskmist brutointressi (9,85%).

Hageja esitas, tõendamaks keskmist laenuintressimäära, millega pangal oli võimalik laenu anda,

intressimäärad aastatel 2011-2012 (II kd, tl 157-225). Samuti 2011. a ja 2012. a majandusaasta

aruanded (II kd, tl 230-251), mis tõendavad, et hageja on andnud laene ja raha väljalaenamiselt

intressitulu teeninud, ning kinnituse, et tal oli võimalus ja kavatsus tulu saada (II kd, tl 227-228, tõlge

tl 226), mis tõendab, et kui hageja oleks saanud kohtutäiturilt õigel ajal täitemenetluse tulemist

väljamakse, oleks ta saanud raha edasi laenata.

Hagejal tekkis kahju kostja õigusvastase tegevusega, mis seisneb õigusvastaste täitekulude

väljamõistmise otsuste vastuvõtmises, täitemenetluse ebaseaduslikus peatamises ja väljamaksete

tegemisest keeldumises. Kostja vastuvõetud 17 täitekulude väljamõistmise otsusest olid 7 osaliselt

või täielikult ebaseaduslikud, mille tõttu tuli hagejale välja maksta veel 309 001 eurot 23 senti.

Kohtulahendite ja kohtutäituri otsustega on tuvastatud, et kostja võttis vastu õigusvastased otsused ja

keeldus seadusliku aluseta toimingu tegemisest (Tallinna Ringkonnakohtu 21. novembri 2011 ja

17. juuni 2013 määrused). Kohtutäituri otsustega või kohtulahenditega on tuvastatud, et kostja arvas

ebaseaduslikult täitekulude hulka 309 001 eurot 23 senti, mis tuli välja maksta hagejale kui

ainukesele sissenõudjale. Kostja tegevuse ja hagejale tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos, sest

õiguspäraselt käitudes oleks kostja pidanud hagejale tegema suurema väljamakse. Kostja oli oma

tegevuses hooletu, sest täitemenetluse korraldamine on kohtutäituri kutsetegevus ja kohtutäitur peab

tundma täitemenetluse seadustikku (TMS).

3. Kostja hagi ei tunnistanud. Saamata jäänud tulu tekkimise võimalikkust ei saa eeldada asjaoludest,

et hageja majandustegevus on laenude väljastamine ja et keskmine intressimäär on 11,37%.

Kohtupraktikast (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-26-14, p 14) tulenevalt peab hageja tõendama,

et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada. Põhjendamatute otsuste vastuvõtmisest ei saa järeldada

kostja rasket hooletust. Kohtutäiturile Harju Maakohtu 10. juuni 2011 määrust ei edastatud,

kohtutäitur sai sellest teada alles Riigikohtu 18. aprilli 2012. a määrusega tutvumisel.

4. Harju Maakohus rahuldas 29. detsembri 2014. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks

välja 75 587 eurot 58 senti. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste järgi vastutab kohtutäitur kohtutäituri seaduse (KTS) § 9 lg 1 järgi

avalik-õigusliku ameti pidajana oma ametitegevuse käigus süüliselt tekitatud kahju eest riigivastutuse

seaduses (RVastS) sätestatud alustel ja ulatuses. Tulenevalt RVastS § 7 lg-st 4 tuleb kohaldada ka

eraõiguse kahju hüvitamise sätteid, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti ja kui see ei ole vastuolus

avalik-õiguslike suhete olemusega. RVastS § 7 lg 3 võimaldab kannatanul nõuda ka saamata jäänud

tulu hüvitamist. VÕS § 128 lg 4 kohaselt on saamata jäänud tulu kasu, mida isik oleks vastavalt

asjaoludele, eelkõige tema tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise

aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud.

Hageja on põhjendanud, et ta oleks saanud raha, mille kostja oleks pidanud talle täitemenetluse

tulemina välja maksma, välja laenata ja sellelt intressitulu teenida. Hageja jäi tulust ilma, kuna

kohtutäitur hagejale tulemit välja ei maksnud vaatamata kohtulahenditele, mis kinnitavad, et tal oli

selline kohustus. Kohtu arvates pidi olema hagejale tekkida võiv kahju kostjale mõistlikult ettenähtav.

Kostjale oli teada, et hageja on pank ning panga üks põhifunktsioone on raha laenamine, mille

tagasimaksmisel tasub laenaja pangale kui laenuandjale intressi.

Tulenevalt panga töö eripärast ei oleks mõistlik oodata, et pank peaks tõendama, et tal oleks olnud

võimalus raha, mille kostja täitemenetluse jaotisena jättis hagejale välja maksmata üsna pika perioodi

vältel, välja laenata ja seega intressitulu saada. Pank on rahaasutus, mis tegeleb raha hoiustamise,

laenamise, investeerimise ja teiste finantsteenuste osutamisega. Pangad teenivad tulu laenuintresside,

investeerimise ja finantsteenuste osutamise eest võetava tasu pealt. Pank krediidiasutusena on

äriühing, mille peamiseks ja püsivaks majandustegevuseks on avalikkuselt rahaliste hoiuste ja muude

tagasimakstavate vahendite kaasamine ning oma nimel laenude andmine või muu finantseerimine.

Pankade peamiseks tuluallikaks on laenudelt teenitavad intressitulud. On normaalne, et pank annab

laenu intressiga. See tähendab, et laenaja peab mingi (kokku lepitud) aja möödudes maksma pangale

tagasi laenatud summa ja sellele lisaks intressi. Ülalmärgitud panga tegevust kirjeldab ka hageja

30. juuli 2014 kinnitus (II kd, tl 227-228, tõlge tl 226). Oodates hagejalt tõendamist, et tal olnuks

võimalus raha, mille ta pidanuks kostjalt saama, välja laenata, pidanuks hageja laenu saada soovijale

teatama, et kuna tal on kostjalt raha saamata, ei saa ta laenutaotlejale laenu anda. Selliselt tegutsemist

ei ole mõistlik pangalt kui krediidiasutuselt oodata. Arvestades panga tegutsemise korda, ei ole

võimalik laenusaajale teada anda, millistest (kellelt saadud) panga rahalistest vahenditest laenatav

raha pärineb. VÕS § 128 lg-s 4 sätestatud kahju liigi (saamata jäänud tulu, sh kasu saamise võimaluse

kaotamine) puhul tuleb hinnata tõenäosust, millega ja millises suuruses tulu oleks saadud, ning

kahjustatud isik peab tõendama üksnes neid asjaolusid, millest nähtub tulu saamise tõenäosus,

kuivõrd tegemist on tulevikus tekkiva kahjuga (oletusliku tuluga). Nimetatud asjaolusid on hageja

tõendanud.

Hageja tõenditena esitatud kohtutäituri otsused ja kohtulahendid (I kd, tl 12-144) tõendavad kostja

täitemenetluses tehtud vigu, mille tagajärjel jättis ta hagejale tulemi välja maksmata. RVastS § 7 lg 4

ja VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi on kahju tekitamine õigusvastane ka siis, kui kahju tekitati seadusest

tulenevat kohustust rikkuva käitumisega. Kostja rikkus TMS §-s 43 sisalduvat kohustust maksta välja

sissenõudjale raha kohtutäituri ametialaselt arvelduskontolt 10 päeva jooksul raha laekumisest

arvates. Riigikohus leidis tsiviilasjas nr 3-2-1-38-12 tehtud lahendis, et kostjal puudus õiguslik alus

keelduda hagejale väljamakse tegemisest.

Tsiviilasja nr 3-2-1-26-14 lahendis on Riigikohus sedastanud, et kostja käitumine väljamakse

tegemata jätmisel ei saanud olla süüline enne seda, mil ta sai või pidi teada saama deponeerimist

tühistava jõustunud kohtulahendi tegemisest. Harju Maakohus tühistas 10. juuni 2011 määrusega

arestitud laeva müügist saadud raha hoiustamise kohustuse. Esitatud tõendi kohaselt edastas hageja

kostjale 28. juunil 2011 teate täiteasjas, 28. juuni 2011 e-kirja manust hageja kohtule ei esitanud.

Kuna saatekiri teate teksti ei sisalda, ei ole tuvastatav, milline oli teate sisu. Kostja väitel talle Harju

Maakohtu 10. juuni 2011 määrust ei edastatud, ta sai sellest teada alles Riigikohtu 18. aprilli 2012. a

määrusega tutvumisel. Seega ei ole hageja tõendanud, millal sai või pidi saama kostja teada

deponeerimist tühistava jõustunud kohtulahendi tegemisest. Arvestades kostja vastuväidet, luges

maakohus tõendatuks, et kostja sai sellest teada 18. aprillil 2012 (Riigikohtu määruse tegemise aeg).

Ülalmärgitu alusel mõistis maakohus kostjalt hagejale välja kahjuhüvitise saamata jäänud tuluna

75 587 eurot 58 senti, arvestades tähtaega 18. aprillil 2012, kohustuse täitmise aega 11. oktoobril

2014, viivitatud päevi 906, hageja intressimäära 9,85% ja võlgnetavat summat 309 001 eurot 23 senti

(0,027 × 309 001,23 : 100 = 83,43 × 906 = 75 587,58).

5. Kostja palus apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega jätta hagi

rahuldamata. Kohus on vastuolus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg-ga 1 ning

Riigikohtu antud juhistega vabastanud hageja kahju tõendamise kohustusest ning seeläbi lugenud

kahju olemasolu justkui iseenesestmõistetavaks.

Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda.

6. Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles

maakohus tuvastas tulemi väljamaksete tegemise tähtajaks 18. aprilli 2012 ja jättis kostjalt välja

mõistmata 36 839 eurot 43 senti.

Kostja palus jätta vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 30. juuni 2015. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega jäeti

välja mõistmata kahjuhüvitis 21 799 eurot 60 senti ja jaotati menetluskulud. Ringkonnakohus tegi

tühistatud osas uue otsuse, mõistes kostjalt hageja kasuks täiendavalt välja kahjuhüvitise 21 799 eurot

60 senti. Kokkuvõttes mõisteti kostjalt hageja kasuks välja 97 446 eurot 18 senti. Maakohtu

menetluskuludest jäeti 87% kostja ning 13% hageja kanda, apellatsiooniastme menetluskulud

kummagi poole enda kanda.

Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et hageja tõendas piisava veenvusega elulisi asjaolusid, mille

alusel saab asuda seisukohale, et tema kui krediidiasutus oleks oma tavapärases majandustegevuses

saanud vaidlusalust rahasummat kasutades tõenäoliselt kasu, et tal olid kõik ettevalmistused tehtud, et

ka seda summat välja laenates kasu saada. Saamata jäänud tulu arvestamisel tuleb lähtuda kannatanu

omapärast, sh tema tegevuse iseloomust. Panga kui krediidiasutuse puhul on see oluliselt teistsugune

kui nt füüsilisel isikul või muul tegevusalal tegutseval juriidilisel isikul. Hageja tõendas oma

tavapärast tegevust, mille hulka kuulub ka laenude väljastamine, 14. augusti 2014

menetlusdokumendi lisadena esitatud dokumentaalsete tõenditega, milleks on seadusjärgse esindaja

allkirjaga kinnitus ja 2011.-2012. a majandusaastate aruanded (II kd, tl 227-228, 229-351). Kostja

neid tõendeid ümberlükkavaid tõendeid ei esitanud. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool

tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene

teisiti. Kostja seisukohta kinnituse kui lubamatu tõendi kohta ei toeta TsMS ega kehtiv kohtupraktika.

Tegemist on dokumentaalse tõendiga TsMS § 229 lg 2 ning § 272 lg-te 1 ja 2 mõttes.

Õiged on hageja etteheited maakohtule osas, milles kohus luges tõendatuks kostja õigusvastase

viivituse alates 18. aprillist 2012, mitte aga alates 1. augustist 2011. Maakohus tuvastas, et hageja ei

tõendanud, millal kostja sai või pidi teada saama maakohtu 10. juuni 2011. a määrusest tsiviilasjas

nr 2-08-84087, millega kohus tühistas laeva müügist saadud raha hoiustamise kohustuse. Sellest

määrusest teada saamisega tuleb Riigikohtu tsiviilasjas nr 3-2-1-26-14 tehtud lahendi kohaselt

(punktid 19-20) seostada kostja TMS § 43 rikkumise (tegevusetuse) süüliseks muutumist.

Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-26-14 tehtud otsuse p-s 19 selgitanud, et kui kostja käitumise

õigusvastasus põhineb TMS § 43 rikkumisel, tuleb süü küsimuse üle otsustamisel mh analüüsida,

millisest ajast muutus kostja tegevusetus süüliseks, st millal ta sai teada või pidi teada saama, et

väljamakse tegemiseks puuduvad takistused (et Harju Maakohtu 19. augusti 2009 määrus, mille

kohaselt ei võinud kostja teha väljamakset, vaid pidi tulemi deponeerima, on tühistatud). Maakohus

eksis, kui leidis, et põhjusel, et käesoleva tsiviilasja materjalidesse ei ole esitatud 28. juuni 2011

(maakohus on otsuses ekslikult märkinud 28. juuni 2014) e-kirja (II kd, tl 126) manust, on selle sisu

tõendamata. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et nimetatud manus oli tegelikkuses maakohtule esitatud

ja asub kohtutoimikus (II kd, tl 11-13). Seega on tõendatud, et hageja teatas 28. juuni 2011 e-kirjaga

kostjale, et pärast teise sissenõudja hagist loobumist on tema jäänud ainsaks sissenõudjaks, ja palus

täitemenetlust jätkata. E-kirjast nähtub, et hageja saatis selle kostja ametialasele e-posti aadressile.

Kuna kostja ei toonud esile selliseid elulisi asjaolusid, mis seaksid usutavalt kahtluse alla e-kirja

kostjani jõudmise, on põhjendatud eeldada, et kostja sai e-kirja saatmise päeval või sellele järgmisel

tööpäeval kätte. Lisaks nähtub Tallinna Ringkonnakohtu 21. novembri 2011 lahendist tsiviilasjas

nr 2-10-60584 (I kd, lk 87-97), millega lahendati maakohtu 30. juuni 2011 määrust, et kostja pidi

olema saanud ka nimetatud tsiviilasja menetluses hageja 28. juunil 2011 esitatud avaldusest teada, et

tsiviilasja nr 2-08-84087 menetlus (ehk selle tsiviilasja menetlus, milles oli tehtud 19. augusti 2009

määrus) on sissenõudja Bergen Bunkers AS-i hagist loobumise tõttu lõpetatud (I kd, tl 91). Sama

nähtub samas asjas maakohtu tehtud 30. juuni 2011 määrusest (II kd, tl 127-132), mille põhjenduste

p-st 5 on näha, et hageja (tolles asjas avaldaja; kostja oli puudutatud isikuks) oli ka 27. juunil 2011

esitatud avalduses samadest asjaoludest teada andnud.

Kostja ei lükanud ümber hageja väidet, et ta e-kirjale ei reageerinud. Selline käitumine on vastuolus

TMS §-s 8 sätestatud kohtutäituri kohustusega võtta viivitamatult tarvitusele kõik seadusega lubatud

abinõud täitedokumendi täitmiseks, koguda vajalikku teavet ning selgitada täitemenetluse osalistele

nende õigusi ja kohustusi. Kuna kostjal pidi hageja e-kirja alusel tekkima arusaam, et täitemenetluse

ajal võivad asjaolud olla oluliselt muutunud (mh teadis ta, et müügist saadud raha deponeerimise

määrus oli tehtud nimelt selles tsiviilasjas ja selle menetlusosalise taotlusel, kes hagist loobus), oli ta

TMS § 8 alusel kohustatud aktiivselt välja selgitama, kas pärast algse sissenõudja loobumist ja ainult

ühe sissenõudja olemasolul on võimalik tulemist väljamakseid teha või kehtib selline keeld jätkuvalt

edasi. Kostjal oli TMS §-st 8 tulenev kohustus selgitada sissenõudjale, mis põhjusel tema arvates

siiski väljamakset teha ei saa, misjärel oleks sissenõudja saanud aluse maakohtult uurida 19. augusti

2009 määruse saatuse kohta ning saanud teavet 10. juuni 2011 määruse olemasolu kohta tsiviilasjas

nr 2-08-84087. Samuti oli kostjal õigus teha järelepärimine maakohtule, et sel viisil saada mõistliku

aja jooksul pärast 28. juuni 2011. a e-kirja ja maakohtu 30. juuni 2011. a määruseid teavet tsiviilasjas

nr 2-08-84087 tehtud lahendite/toimingute kohta. Täitemenetluse formaliseerituse põhimõte ei anna

kohtutäiturile õigust olla täitemenetluses passiivne, seda enam, et konkreetsel juhul ei olnud hageja

tsiviilasjas nr 2-08-84087 menetlusosaline, mistõttu temale maakohus eelduslikult 10. juuni 2011

määrust ei oleks väljastanudki.

Eeltoodust tulenevalt pidi kostja mõistliku aja jooksul, milleks saab lugeda 1 kuu, saama teada, et

täitemenetluses on asjaolud oluliselt muutunud ja raha väljamaksmise takistus on tühistatud. Seega

tuleb nõustuda hageja käsitlusega, et kostja viivitas süüliselt ja õigusvastaselt hagejale tulemi osa

väljamaksmisega alates 1. augustist 2011. Seega tuleb hagi rahuldada täiendavalt 1. augustist 2011

kuni 17. aprillini 2012 saadud kahju väljamõistmiseks. Kokku viivitas kostja toimingu tegemisega

õigusvastaselt 1168 päeva.

Õige ei ole hageja seisukoht, nagu tuleks saamata jäänud tulu suuruse arvutamisel lähtuda Venemaa

Föderatsiooni keskpanga statistika järgsest keskmisest turuintressimäärast (11,37%), mitte hageja

enda keskmisest laenuintressimäärast (9,85%). Küll aga on maakohtu otsus selles osas TsMS § 442

lg-s 8 ettenähtud ulatuses põhjendamata ning otsuse põhjendusi tuleb täiendada. Kahju hüvitamise

eesmärgiga ei oleks kooskõlas olukord, kus kahju suuruse kindlakstegemisel võetaks aluseks kogu

riigi krediidiasutuste laenutegevuse keskmine tulemus, kuigi võimalik on tuvastada kannatanu enda

igapäevase majandustegevuse tulemused ning nende põhjal tuvastada hüpoteetiline saamata tulu.

VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärgiks asetada kahjustatud isik olukorda, mis on

võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat

asjaolu ei oleks esinenud. Hageja on ise tõendanud, et aastatel 2011 ja 2012 oli tema laenutegevuses

keskmine intress madalam kui riigis keskmiselt. Seega ei oleks riigi keskmise intressimäära

kasutamine kooskõlas kahjuhüvitamise üldiste eesmärkidega (VÕS § 127 lg-d 1 ja 5).

Iseenesest asjakohased on kostja seisukohad hageja esitatud Saksa kohtulahendist (II kd, tl 139-147,

tõlge tl 148-156) nähtuva teise riigi kohtupraktika nn automaatse ülevõtmise lubamatuse kohta.

Samas ei ole maakohus selliselt toiminud ja seda möönab kaebuses ka kostja ise. Hageja

menetlusdokumentidest nähtub, et nimetatud kohtulahend oli esitatud eesmärgiga põhistada

seisukohta, et meiega sarnases õigusruumis on kõrgeim kohus aktsepteerinud hagejaga sarnast

käsitlust pangaasutuse saamata jäänud tulu arvustamise võimaluse kohta.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Kostja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi

rahuldamata või saata asi uueks lahendamiseks ringkonnakohtule.

Kaebuse järgi ei ole kohtuotsuses tõendeid analüüsitud. Analüüsi puudumise tõttu ei ole jälgitav

ringkonnakohtu siseveendumuse kujunemine. Hageja kinnitus võimaluse kohta raha välja laenata ei

saa olla tõend. Saamata jäänud tulu ei saa eeldada ainuüksi seetõttu, et hageja on pank, kes üldiselt

laenabki raha välja.

Osa apellatsioonkaebuse väiteid jäi vastuseta, nt see, et on tõendamata täitemenetlusest saadava raha

suunamine just laenuportfelli, mitte nt aktsia- või võlakirjatehingutesse. Vastuseta jäi ka väide

tavapäraste äririskide (nt ei maksta laenu tagasi) arvestamise vajaduse kohta. Hageja suutis

teenindada kõiki oma laenukliente.

Hageja 2011. a e-kiri ei ole piisav, järeldamaks, et kohtutäitur pidi teadma deponeerimist tühistava

kohtumääruse olemasolust ning oli seega kahju tekkimises süüdi. See kiri ei asenda ka Bergen

Bunkers AS-i enda tahteavaldust hagist loobumise kohta, mida kohtutäiturile ei esitatud.

9. Hageja leiab vastuses kassatsioonkaebusele, et kaebus tuleb jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu

otsus muutmata.

10. Riigikohtus asja lahendanud kolmeliikmeline kohtukoosseis andis tekkinud põhimõttelist laadi

eriarvamuste tõttu (eelkõige VÕS § 128 lg 4 kohaldamise osas) 1. detsembri 2015. a määrusega asja

lahendamiseks üle tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ning § 692 lg 1 p 1 alusel

tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu osas, millega ringkonnakohus hagi rahuldas

ja mõistis kostjalt välja 97 446 eurot 18 senti, samuti menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohtu

otsus on jõustunud osas, milles hagi ei rahuldatud, st 97 446 eurot 18 senti ületavas osas. Asi tuleb

tühistatud osas saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus

rahuldatakse osaliselt.

12. Kolleegium käsitleb esmalt kassatsioonkaebuse väiteid saamata jäänud tulu nõude kohta.

Mõlemad madalama astme kohtud on leidnud, et hageja kui krediidiasutus on tõendanud saamata

jäänud tulu olemasolu, esitades andmed selle kohta, millise intressiga oleks ta vaidlusalusel perioodil

saanud välja laenata raha, mida kohtutäitur talle enampakkumise tulemist õigel ajal välja ei maksnud.

13. Kolleegium ei nõustu kohtute seisukohaga, kuna kohtud ei ole õiguslikult korrektselt käsitlenud

põhjuslikku seost tekitatud kahju ja kohtutäituri tegevusetuse vahel, kohaldades VÕS § 127 lg-t 4

ja § 128 lg-t 4 valesti. Kolleegiumi arvates ei ole avalik-õiguslikus suhtes kohtutäituri tekitatud kahju

üle peetavas vaidluses piisav tõendada saamata jäänud tulu (põhjuslikku seost) üksnes abstraktselt, st

hageja kui krediidiasutuse tavalise laenutegevuse jätkamise eeldamise kaudu selle raha arvel, mida

kohtutäitur hagejale õigel ajal välja ei maksnud.

VÕS § 128 lg 4 kohaselt on saamata jäänud tulu kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige

tema tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei

oleks esinenud. Kolleegium on varem selgitanud, et saamata jäänud tulu eest kahjuhüvitise saamiseks

peab hageja muu hulgas tõendama, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada (vt Riigikohtu 21. juuni

2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-11, p 12 ja seal viidatud varasem praktika).

Samuti on Riigikohus 14. aprillil 2014 tehtud otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-26-14 kui sarnases

tsiviilvaidluses kohtutäituri tekitatud kahju üle leidnud, et saamata jäänud tulu hüvitamiseks tuleb

hagejal mh tõendada, et kahju tekitanud isiku käitumine on põhjuslikus seoses tekkinud kahjuga

(RVastS § 7 lg 4, VÕS § 127 lg 4). Seega tuleks hagejal tõendada, et temal kui pangal oli kavatsus ja

võimalus tulu saada, tal jäi raha majandustegevuses kasutamata (nt välja laenamata) ja seega tulu

saamata just kohtutäituri tegevusetuse tõttu väljamakse tegemisel (viidatud otsuse p 14). Kolleegium

jääb selle seisukoha juurde. See tähendab, et hageja pidanuks hagi rahuldamiseks tõendama, et tal

jäid laenulepingud sõlmimata seetõttu, et tal polnud (kohtutäiturilt saamata jäänud) raha puudumise

tõttu võimalusi laenude väljaandmiseks klientidele, kes selleks soovi avaldasid. Kui hageja suutis

enampakkumise tulemi kinnipidamisest hoolimata teenindada kõiki oma laenukliente, ei ole saamata

jäänud tulu hüvitamise nõudel alust. Vastupidine seisukoht ei oleks kooskõlas avalik-õiguslikus

suhtes tekitatud kahju hüvitamise olemusega. Hageja seisukohtades viidatud Saksa kõrgeima kohtu

lahend on tehtud tsiviilõigusliku pangalaenulepingu korral laenu tagasimaksetega viivitamise kohta.

14. Ringkonnakohus ei ole eespool kirjeldatud normide sisu ega tõendamiskoormust hagejale

selgitanud, mistõttu tuleb ringkonnakohtu otsus osaliselt tühistada. Hageja ei vaidlustanud

ringkonnakohtu otsust 97 446 eurot 18 senti ületavas osas hagi rahuldamata jätmise tõttu. Asja uuel

läbivaatamisel tuleb hagejale anda võimalus saamata jäänud tulu nõuetekohaselt tõendada.

15. Kassatsioonkaebuse muud väited ei tingi kolleegiumi hinnangul ringkonnakohtu otsuse

tühistamist. Ringkonnakohus on eelkõige tõendite hindamise kaudu jõudnud järeldustele selle kohta,

kas ja millal pidi kostja hageja 28. juuni 2011. a e-kirja alusel mõistlikult võttes aru saama sellest, et

raha väljamaksmise takistus on tühistatud. Riigikohus ei saa TsMS § 688 lg-te 3-5 tõttu ise tõendeid

hinnata. Kolleegium ei näe selles osas ringkonnakohtu menetluslikke rikkumisi. Ringkonnakohus on

mh selgelt põhjendanud seda, miks ta asus viivitusperioodi määrates maakohtust erinevale

seisukohale.

16. Kolleegium peab alljärgnevatel põhjustel vajalikuks käsitleda ka hageja algses hagiavalduses

esitatud viivisenõudega seotud õiguslikke küsimusi.

17. Riigikohtu 14. aprilli 2014. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-26-14 on leitud, et asja müügist saadud

raha sissenõudjale ülekandmise kohustus ei ole kohtutäituri rahaline kohustus, vaid haldustoimingu

(täitetoimingu) tegemise kohustus. Seega ei saavat kohaldada ka VÕS § 113, mis reguleerib

seadusjärgse viivise maksmist ainult rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral (vt viidatud

otsuse p 13).

Kolleegium asub osaliselt teistsugusele seisukohale, kui oma varasemas lahendis. Kolleegiumi

arvates on asja müügist saadud raha TMS § 43 lg 1 järgne sissenõudjale ülekandmise kohustus küll

haldustoimingu tegemise kohustus, kuid samal ajal on see ka kohtutäituri avalik-õiguslik rahaline

kohustus sissenõudja vastu.

18. Sarnaselt leidis Riigikohus 21. oktoobril 2015 tsiviilasjas nr 3-2-1-66-15 tehtud tsiviilkolleegiumi

kogu koosseisu otsuses. Nimetatud otsusega lahendatud tsiviilasjas esitas hageja hagi

pankrotihaldurite vastu, kes keeldusid pankrotimenetluses pärast täitemenetluse seadustiku alusel

korraldatud, kuid nurjunud enampakkumist tagastamast hagejale tema tasutud tagatisraha. Riigikohus

luges hageja nõude avalik-õiguslikuks rahaliseks nõudeks (pankrotihaldurid täidavad enampakkumist

korraldades samamoodi avalik-õiguslikke ülesandeid nagu kohtutäitur) ja märkis, et sellelt nõudelt

saab nõuda viivist VÕS § 113 lg 2 alusel (vt otsuse p-d 10 ja 19). Seega oli Riigikohus seisukohal, et

tagatisraha tagastamata jättes (seda kinni hoides) rikkusid pankrotihaldurid avalik-õiguslikku rahalist

kohustust.

Kolleegiumi arvates ei ole otsuse p-s 17 ja praeguses punktis esitatud olukordades rahalise kohustuse

olemasolu aspektist põhimõttelist vahet. Mõlemal juhul on avalik-õiguslikke ülesandeid täitvad

isikud jätnud täitmata sarnase kohustuse, mida saab pidada rahaliseks kohustuseks.

19. Riigikohtu 14. aprilli 2014. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-26-14 on leitud ka seda, et avalik-

õiguslikus suhtes rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel võib makse saaja üldjuhul nõuda

seadusjärgses määras viivist (p 12). Kolleegium selgitab täiendavalt viivisenõude kohta järgmist.

Riigikohus on 8. mail 2014 haldusasjas nr 3-3-1-9-14 tehtud otsuses leidnud mh seda (vt p-d 48-52),

et avalik-õiguslikus suhtes on võimalik viivist nõuda, ning et seejuures ei eelda viivisenõude

rahuldamine hüvitise maksmisega viivitamisest tingitud kahju tõendamist (p 51). See seisukoht

vastab ka VÕS § 113 järgse viivise loogikale, mille kohaselt on viivisenõude mõte esmajoones

lihtsustada võlausaldajal raha maksmisega viivitamisest tekkiva ja ka üldiselt hüvitatava kahju

suuruse arvutamist. Kolleegiumi hinnangul ei ole praeguse avalik-õigusliku rahalise kohustuse

rikkumise korral viivisenõue vastuolus selle kohustuse olemusega. Samuti ei välista kohtutäiturilt

viivise nõudmist KTS § 9, mis reguleerib üksnes kohtutäituri vastutust ametitegevuse käigus süüliselt

tekitatud kahju eest (lisaks ka alusetu rikastumise nõuet kohtutäituri vastu, Riigikohtu 21. oktoobril

2015 tsiviilasjas nr 3-2-1-66-15 tehtud otsuse p 10), viitega riigivastutuse seadusele.

20. Kolleegium märgib, et avalik-õigusliku rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel reguleerivad

seadusjärgse viivisenõude eeldusi eraõiguslikud normid, kui ei ole olemas avalik-õiguslikke

erinorme. Viivisenõude eeldusteks on võlasuhte olemasolu (võib olla ka lepinguväline), rahalise

kohustuse olemasolu, kohustuse sissenõutavus (eelkõige VÕS § 82 lg-d 3 ja 7 või avalik-õigusliku

erisätte olemasolul see erisäte, nt TMS § 43) ning rikkumise vabandatavuse puudumine (VÕS § 103

lg 2 kohaselt on rikkumine vabandatav vääramatu jõu korral, kui sama paragrahvi lg-st 4 ei tulene

teisiti).

Kolleegiumi hinnangul tuleb kohtutäituri vastu esitatud viivisenõude korral lähtuda sellest, et

KTS § 9 lg 1 kohaselt vastutab kohtutäitur ka rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel üksnes

süüliselt.

21. Praeguses tsiviilasjas on hageja muutnud oma hagiavalduse viivisenõude esialgset alternatiivset

õiguslikku põhjendust (mõista viivis välja "kas kahju hüvitisena või hüvitisena rahalise kohustuse

täitmisega viivitamise eest", I kd, tl 5) pärast Riigikohtu 14. aprilli 2014. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-

26-14. Hageja on maakohtu istungil (III kd, tl 34) mh teatanud, et: "Viivist hageja ei nõua tulenevalt

Riigikohtu otsusest asjas 3-2-1-26-14."

Riigikohtu õiguslikud seisukohad on TsMS § 693 lg 2 järgi kitsamas tähenduses kohustuslikud vaid

sama asja uuesti läbivaatavale kohtule, mitte aga kohtutele teistes tsiviilasjades. Kuigi hagejal puudus

vajadus õiguslikku seisukohta muuta, tuleb arvestada sedagi, et praktikas üldjuhul lähtutakse

Riigikohtu õiguslikest seisukohtadest nende kehtima jäämist usaldades laiemalt, st mitte ainult sama

tsiviilasja piirides. Samas ei ole ka Riigikohtu seisukohad ajas alati muutumatud. Praegusel juhul on

hageja seisukohad muutunud Riigikohtu selliste õiguslike seisukohtade alusel, mida praeguse

otsusega osaliselt muudetakse. Sellises erandlikus olukorras peab kolleegium võimalikuks seda, et

hageja saab asja uuel läbivaatamisel otsustada, kas ta nõuab kostjalt viivist või nõuab kahju saamata

jäänud tuluna, tõendades seda nõuetekohaselt. Hageja on ka kassatsioonkaebuse vastuses taotlenud

varasema praktika muutmist ja viivise väljamõistmist.

22. Menetluskulud jaotatakse TsMS § 173 lg 3 alusel asja uuel läbivaatamisel ringkonnakohtus.

Menetluskulude rahaline suurus määratakse kindlaks TsMS § 174 lg-tes 4 ja 6 sätestatu kohaselt.

23. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kostja

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tagastada.

Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik, Jüri Põld, Malle Seppik, Tambet Tampuu