3-3-1-86-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-86-15

Määruse kuupäev

29. märts 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Viive Ligi ja Jüri Põld

Kohtuasi

Margit Toominga kaebus Sotsiaalkindlustusameti 27. juuni

2014. a ettekirjutuse nr 9.TL15.2-2/9946 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja Margit Tooming

Vastustaja Sotsiaalkindlustusamet

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 27. augusti 2015. a otsus haldusasjas

nr 3-14-52199

Menetluse alus Riigikohtus

Margit Toominga kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Anda asi lahendada Riigikohtu üldkogule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sotsiaalkindlustusamet määras 18. septembri 2012. a otsusega Margit Toomingale seoses

10. septembril 2012 sündinud lapse kasvatamisega vanemahüvitise 702 eurot ja 30 senti kuus

ajavahemikuks 18. novembrist 2012 kuni 26. jaanuarini 2014.

2. 27. juuni 2014. a ettekirjutusega nr 9.TL15.2-2/9946 kohustas Sotsiaalkindlustusamet

M. Toomingat tagastama talle õigusliku aluseta makstud vanemahüvitise 168 eurot ja 84 senti.

Ettekirjutuse järgi maksis Rekrum Eesti OÜ M. Toomingale 2013. a oktoobris 870 eurot, mis hõlmas

augusti ja septembri töötasu ja koondamishüvitist ning ületas vanemahüvitise määra (2013. aastal 290

eurot). Seega oleks M. Tooming pidanud vanemahüvitise seaduse (VHS) § 3 lg 7 alusel saama

oktoobris 2013 vanemahüvitist 488 eurot ja 58 senti. VHS § 3 lg-s 71 sätestatud erandid, mil hüvitise

vähendamist ei rakendata, ei kohaldu. Seega on M. Toomingale 2013. a oktoobrikuu eest arvestatud

vanemahüvitist 213 eurot ja 72 senti enam ja välja makstud 168 eurot ja 84 senti enam (arvestatud

hüvitis miinus tulumaks).

3. M. Tooming esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus ettekirjutuse tühistada. Kaebaja

selgitas, et töötas vanemahüvitise saamise ajal, kuid tema igakuine töötasu jäi alla seaduses sätestatud

piirmäära, mistõttu tema vanemahüvitist ei vähendatud. Vastustaja on jätnud arvestamata, et piirmäära

ületav laekumine oktoobris 2013 tekkis põhjusel, et tööandja maksis kaebajale korraga välja

koondamisraha koos kahe eelneva kuu eest saamata jäänud töötasuga.

Kaebajat on koheldud ebavõrdselt võrreldes vanemahüvitist mittesaavate koondatavatega. Nii jääb

kaebaja, kellel on väikese lapse vanemana niigi raskem uut töökohta leida, koondamise puhuks

ettenähtud hüvitisest sisuliselt ilma. Lisaks ei vähendata vanemahüvitist VHS § 3 lg 71 p 3 järgi juhul,

kui koondamishüvitise maksab tööandja maksejõuetuse tõttu välja töötukassa. Kaebaja leidis, et ka

tema puhul tuleks analoogia korras rakendada VHS § 3 lg 71 p 3. Kui analoogia pole kohaldatav,

tuleks vanemahüvitise seaduse regulatsioon tunnistada põhiseaduse (PS) vastaseks.

4. Tallinna Halduskohus jättis kaebuse 12. detsembri 2014. a otsusega rahuldamata. Kohus leidis, et

VHS § 3 lg 7 alusel vähendatakse vanemahüvitist, kui hüvitise saaja saab hüvitise maksmise kuul

ükskõik millist sotsiaalmaksuga maksustavat tulu, mis ületab hüvitise määra. Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on asjas nr 3-4-1-23-11 märkinud, et vanemahüvitise

vähendamisel võetakse arvesse tulu saamise hetk, mitte tulu saamiseks õiguse tekkimise hetk. Seega ei

ole oluline see, et kaebajale maksti oktoobris 2013 välja töötasu eelnevate kuude eest. Tegemist ei ole

ka tuluga, millele oleks kaebajal tekkinud õigus enne vanemahüvitise saamiseks õiguse tekkimist,

mistõttu pole kohaldatav VHS § 3 lg 71 p-s 4 sätestatud erand.

Ka koondamishüvitis on sotsiaalmaksuga maksustatav tulu, mis tuli seega arvata kaebaja 2013. a

oktoobrikuu sissetuleku hulka. VHS § 3 lg 71 p-s 3 sätestatud erand pole analoogia korras kohaldatav.

Riigikohus on asjas nr 3-4-1-23-11 selgitanud, et VHS § 3 lg 71 p-de 3 ja 4 kehtestamisega soovis

seadusandja kompenseerida väljamaksete hilinemisest tingitud vanemahüvitise suuruse moonutusi.

Seadusandja ei soovinud teha hüve saamise üldreeglist erandit muudel juhtudel.

Vanemahüvitist saavad isikud ei ole võrreldavas olukorras nendega, kes vanemahüvitist ei saa. Riik ei

nõua kaebajalt tagasi mitte koondamishüvitist vaid enammakstud vanemahüvitist. Võrreldavateks

gruppideks on isikud, kelle vanemahüvitist vähendatakse, ja isikud, kelle vanemahüvitist VHS § 3

lg 71 p-s 3 sätestatud erandi alusel ei vähendata. Õige on see, et tegu on võrdsuspõhiõiguse riivega.

Olukord pole aga põhiseadusevastane, kuna vanemahüvitise maksmise kohustuse on riik endale

võtnud heast tahtest ning vanemahüvitise vähendamise või vähendamata jätmise juhtumite üle

otsustamine on riigi sotsiaalpoliitiline otsus. Kohus ei saa riigi otsustusruumi sekkuda.

5. M. Tooming esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada. Kaebaja leiab,

et tema puhul esinevad sisuliselt nii VHS § 3 lg 71 p-s 3 kui ka p-s 4 nimetatud asjaolud – tööandja

maksejõuetus ja saamata jäänud tasu väljamaksmine vanemahüvitise saamise perioodil. Laekumiste

kuhjumises pole süüdi mitte kaebaja vaid tööandja, kes ei suutnud oma kohustusi õigel ajal täita. Kui

tööandja oleks täitnud oma kohustusi ja maksnud töötasu iga kuu, ei oleks kaebajal vanemahüvitise

tagasimaksmise kohustust tekkinud. Seadusandja on kehtestanud regulatsiooni, mille järgi on

vanemahüvitise saamise ajal õigus töötada ja saada töötasu allpool vanemahüvitise piirmäära, ilma et

vanemahüvitist vähendataks. Kaebajal pole võimalik esitada ka kahjunõuet tööandja vastu, kuna

tööandja on pankrotis. Kaebaja ei nõustu kohtu seisukohaga, et teda ei saa võrrelda vanemahüvitist

mittesaavate koondatud isikutega. Kaebajat koheldakse ebavõrdselt ka nende vanemahüvitist saavate

isikutega võrreldes, kellele maksab koondamishüvitise välja töötukassa.

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 27. augusti 2015. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus leidis, et seaduse analoogia kohaldamiseks ei ole

alust, kuna VHS regulatsioon on selge. Mitme kuu töötasu maksmise korral ühel kalendrikuul on

vanemahüvitise vähendamine õigustatud. Ka tuli vanemahüvitise vähendamisel arvestada koondamis-

hüvitist. Õiguskantsler on 16. juuni 2015. a kirjas nr 6-7/150710/150270 selgitanud, et vanemahüvitise

vähendamine koondamishüvitise võrra on põhjendatud. Vanemahüvitist mittesaav koondatav isik ei

saa koondamisele järgnevatel kuudel töötasu, vanemahüvitise saajale jätkatakse aga hüvitise maksmist

kuni hüvitise maksmise perioodi lõpuni. Ringkonnakohus nõustus õiguskantsleriga, ja leidis, et VHS

§ 3 lg 71 p 3 ei ole PS §-ga 12 vastuolus.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. M. Tooming esitas kassatsioonkaebuse, milles palus haldus- ja ringkonnakohtu otsused tühistada ja

saata asi uueks arutamiseks Tallinna Halduskohtule. Kaebaja leiab, et õiguskantsler ei ole

ringkonnakohtu viidatud arvamuses käsitlenud olukorda, kus tööandja rikkumise tõttu makstakse

mitme kuu palk välja ühel kuul. Kaebaja vanemahüvitise vähendamine tööandja süü tõttu pole

õigustatud. Isegi kahe kuu töötasu ja koondamishüvitise ühekordse väljamaksena tasumise korral oleks

tööandja pidanud tasu deklareerima erinevate kuude TSD deklaratsioonis. Sel juhul ei oleks kaebaja

vanemahüvitist vähendatud.

Riigikohus on korduvalt leidnud, et isikute ebavõrdset kohtlemist ei saa õigustada administratiivsete

või tehnilist laadi põhjendustega (3-4-1-33-05, 3-4-1-7-03).

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. 2013. aastal kehtinud VHS § 3 lg 7 (vana redaktsioon, edaspidi VHS v.r) sätestas: "Kui hüvitise

saaja saab hüvitise maksmise kalendrikuul hüvitise määrast suuremat sotsiaalmaksuga maksustatavat

tulu [---], võrdub hüvitise suurus hüvitise ja hüvitise määra ületava tuluosa summa ning arvu 1,2

jagatisega, millest lahutatakse hüvitise määra ületav tuluosa. [---]". Seega sätestas viidatud norm

üldreegli, mille järgi vähendati vanemahüvitist igasuguse tulu alusel, mis

(a) laekus hüvitise maksmise kalendrikuu jooksul,

(b) ületas vanemahüvitise määra ja

(c) oli maksustatud sotsiaalmaksuga.

Seejuures ei arvestata seda, millal tulu välja teeniti või kas vanemahüvitise määrast suurema tulu

laekumine oli lapsevanema kavandatud või toimus see väljamakse tegija ja lapsevanema vahel

sõlmitud kokkulepete rikkumise tõttu. Praegu kehtiv norm sätestab sama põhimõtte, muutunud on

hüvitise vähendamise arvutamise valem.

Kaebaja sai oktoobris 2013 sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu 870 eurot, mis vastas kolmekordsele

hüvitise määrale (2013. aastal oli hüvitise määr 290 eurot kuus: 2013. aasta riigieelarve seadus § 2

lg 5). See summa koosnes kaebaja kahe kuu palgast ja koondamishüvitisest. Riigikohtu haldus-

kolleegium käsitleb vanemahüvitise osalise tagastamise nõude põhjendatust esmalt hilinenult laekunud

palgatulu alusel (I osa), seejärel koondamishüvitise saamise alusel (II osa).

I

9. Kaebaja tööandja Rekrum Eesti OÜ selgitas haldusmenetluses vastustajale, et kaebajaga sõlmitud

lepingu järgi pidi ta kaebajale augusti töötasu 290 eurot välja maksma hiljemalt 10. septembril 2013 ja

septembri töötasu hiljemalt 10. oktoobril 2013. Mõlema kuu töötasu maksti tegelikult välja

18. oktoobril 2013 koos koondamishüvitisega.

10. VHS § 3 lg 71 p 4 järgi ei rakendata hüvitise vähendamist enne vanemahüvitisele õiguse tekkimist

saamata jäänud tulu osas, mis makstakse välja vanemahüvitise maksmise kalendrikuul, kui hilisem

maksmine toimus sotsiaalmaksu maksja süül. See säte ei reguleeri kaebaja olukorda, kuna temal jäi

tööandja süü tõttu õigel ajal kätte saamata 2013. a septembrikuu töötasu. Vanemahüvitisele tekkis tal

aga õigus juba 2012. a novembris. Seega tuli vastustajal vanemahüvitise seaduse alusel esitada

kaebajale tagasinõue.

11. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium tunnistas 20. märtsi 2006. a otsusega asjas

nr 3-4-1-33-05 põhiseaduse § 12 lg 1 esimesest lausest tuleneva õigusloome võrdsuse põhimõtte

vastaseks ja kehtetuks VHS § 3 lg 7 teise lause osas, milles see nägi ette, et isikule määratud

vanemahüvitist vähendatakse talle tööandja süül vanemahüvitise kuul välja makstud varem saamata-

jäänud töötasu tõttu.

12. Riigikohtu otsuse asjas nr 3-4-1-33-05 põhjendustest nähtub, et tolles asjas sai kaebaja vanema-

hüvitise saamise kuul töötasu, millele tal tekkis õigus enne vanemahüvitisele õiguse tekkimist. Lisaks

oleks kaebaja pidanud saama selle töötasu kätte vanemahüvitise määramisele eelnenud kalendriaastal,

st ajavahemikul, mille jooksul saadud tulu oleks võetud arvesse vanemahüvitise suuruse arvutamisel.

Seega määrati kaebajale õigel ajal töötasu laekumata jäämise tõttu ka väiksem vanemahüvitis.

Riigikohus on otsuse põhjendustes leidnud, et kaebajat, kellele tööandja maksis sotsiaalmaksuga

maksustatavat tulu ettenähtust hiljem, kusjuures tulu hilinenud maksmist võeti arvesse üksnes talle

makstava vanemahüvitise vähendamisel, mitte aga vanemahüvitise suuruse arvutamisel, on koheldud

ebavõrdselt võrreldes teiste lapsevanematega, kellele tööandjad maksid tulu välja õigel ajal (otsuse

p 28).

13. Eeltoodud põhjendustest hoolimata on Riigikohus otsuse resolutsioonis tunnistanud VHS § 3 lg 7

teise lause põhiseadusvastaseks laiemas ulatuses, hõlmates kõik olukorrad, kus vanemahüvitist

vähendatakse isikule tööandja süül õigel ajal välja maksmata jäänud töötasu võrra. Seega nägi Riigi-

kohus VHS vastuolu põhiseadusega ka kaebaja olukorras.

Pärast Riigikohtu otsuse jõustumist lisati VHS-i § 3 lg 71, kus on loetletud olukorrad, mil hüvitist ei

vähendata. Kaebaja olukorda see loetelu aga ei hõlma. Seega ei ole seadusandja Riigikohtu otsuse

resolutsiooniga arvestanud. Riigikohtu otsuse resolutsiooni eiramisega rikub seadusandja PS §-st 4

tulenevat võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtet ja PS § 152 lg-st 2 tulenevat keeldu taas-

kehtestada Riigikohtu otsusega kehtetuks tunnistatud säte. Kolleegium peaks põhiseaduspäraseks ja

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi lahendiga kooskõlas olevaks VHS § 3 lg 71 p 4 järgmises

sõnastuses: "Käesoleva paragrahvi lõikes 7 sätestatud hüvitise vähendamist ei rakendata järgmistel

juhtudel: 4) enne vanemahüvitise maksmise kalendrikuud saamata jäänud tulu osas, mis makstakse

välja vanemahüvitise maksmise kalendrikuul, kui hilisem maksmine toimus sotsiaalmaksu maksja

süül."

14. Riigikohtu halduskolleegium on seisukohal, et hoolimata sellest, et kaebaja M. Tooming ei ole

täpselt samasuguses olukorras kui kaebaja kohtuasjas nr 3-4-1-33-05, on ka tema puhul riivatud PS

§ 12 lg 1 esimesest lausest tulenevat võrdse kohtlemise põhimõtet. PS § 12 lg 1 esimene lause

sätestab: "Kõik on seaduse ees võrdsed". Riigikohtu üldkogu on selgitanud, et selles sättes sisaldub

üldine võrdsuspõhiõigus, mis on piiratav igal põhiseadusega kooskõlas oleval põhjusel (7. juuni

2011. aasta otsus kohtuasjas nr 3-4-1-12-10, p-d 28-31). Võrdsuspõhiõigust riivab eeskätt see, kui

sarnases olukorras olevaid isikuid koheldakse ebavõrdselt.

15. Esiteks koheldakse kaebajat ebavõrdselt võrreldes isikutega, kes töötasid vanemahüvitise saamise

ajal ja said töötasu kätte õigel, tööandjaga sõlmitud lepingus sätestatud ajal. Erinevalt eelnimetatud

isikutegrupist vähendatakse kaebaja vanemahüvitist temast sõltumatul põhjusel (tööandja

lepingurikkumine). Kaebajal polnud ka efektiivset võimalust nõuda tööandjalt lepingurikkumisega

põhjustatud kahju hüvitamist, kuna enne vanemahüvitise tagasinõude esitamist oli välja kuulutatud

Rekrum Eesti OÜ pankrot (21. mail 2014).

Teiseks koheldakse kaebajat ebavõrdselt võrreldes isikutega, kes saavad tööandja süül vanemahüvitise

maksmise kalendrikuul kätte töötasu, mis neil jäi saamata enne vanemahüvitisele õiguse tekkimist.

Selliste isikute vanemahüvitist VHS § 3 lg 71 p 4 järgi ei vähendata. Seejuures on kaebajale kõige

lähemas olukorras isikud, kellele ei määratud töötasu hilinenud laekumise tõttu väiksemat igakuist

vanemahüvitist. Tegemist on isikutega, kes saavad vanemahüvitise saamise kalendrikuul kätte tasu,

mille nad oleksid pidanud saama enne vanemahüvitise väljamaksmise perioodi algust, kuid seejuures

samal kalendriaastal, mil neil tekib õigus vanemahüvitisele. Kuna vanemahüvitise suurus arvutatakse

eelmise kalendriaasta tulu põhjal (VHS § 3 lg-d 1 ja 2), ei mõjuta tulu hilinenud laekumine nende

isikute puhul igakuise vanemahüvitise suurust (vt selle kohta ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegiumi 27. detsembri 2011. a otsus asjas nr 3-4-1-23-11, p 52).

16. Sarnaselt kohtuasjas nr 3-4-1-33-05 märgitule saab ebavõrdse kohtlemise põhjenduseks praegusel

juhul tuua vanemahüvitise administreerimise lihtsuse. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegium on selgitanud, et ebavõrdset kohtlemist ei saa alati õigustada pelgalt administratiivse

raskustega (3-4-1-33-05, p 30, vt ka 21. jaanuari 2004. a otsus asjas nr 3-4-1-7-03, p 39). Samas on

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium hilisemas, samuti vanemahüvitist puudutavas otsuses

(eelviidatud otsus asjas nr 3-4-1-23-11) märkinud, et süsteemi administreerimise lihtsus võib mõnel

juhul siiski olla ebavõrdse kohtlemise legitiimseks eesmärgiks (p 58).

Vanemahüvitise puhul on tegemist sotsiaalpoliitika valdkonnaga, kus riik on endale ise soodustuse

andmise ülesande võtnud. See tähendab, et erinevate argumentide kaalumisel tuleb arvestada, et

tegemist on riigi heast tahtest ja poliitilistest eesmärkidest lähtuvalt isikutele antava hüve või

soodustusega, mitte PS § 28 lg 2 alusel abi andmisega (3-4-1-23-11, p 68). Seetõttu võib süsteemi

administreerimise lihtsus mõningast ebavõrdsust vanemahüvitise maksmisel õigustada. Riigikohtu

halduskolleegium leiab aga, et see ei õigusta ebavõrdset kohtlemist praegusel juhul, kus kaebaja

vanemahüvitist vähendati tööandja lepingurikkumise tõttu, mille vältimiseks kaebajal mingit

võimalust ei olnud. Erinevalt isikust, kelle ebavõrdse kohtlemise põhiseaduspärasust kontrolliti asjas

nr 3-4-1-23-11, ei saanud M. Tooming lepinguga ette nähtud töötasu kätte õigel ajal.

Kolleegium märgib siinkohal, et vanemahüvitise saamise ajal töötasu teenimise võimaldamise ees-

märgiks on toetada töö- ja pereelu ühitamist (vt VHS § 1 lg 1 ja VHS eelnõu nr 125 SE I seletuskiri, lk

7). See hõlbustab tööle naasmist, kuna säilitatakse side tööeluga, ning võimaldab perele lisasissetuleku

teenimist. Selle eesmärgiga oleks vastuolus vanemahüvitise saamise ajal töötava isiku vanemahüvitise

vähendamine üksnes tööandja rikkumise tõttu.

17. Seda, kuivõrd muutuks vanemahüvitise süsteemi administreerimine võrreldes praegusega

keerulisemaks ja kulukamaks, kui kaebaja olukorras olevate isikute vanemahüvitist ei vähendataks, on

võimalik täpsustada põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses.

18. Arvestades, et Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on tunnistanud VHS § 3 lg 7

põhiseaduse vastaseks ka kaebaja olukorda hõlmavas ulatuses, eeldab asja lahendamine põhi-

seaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse alusel läbivaadatava küsimuse lahendamist.

Seetõttu tuleb asi anda lahendada Riigikohtu üldkogule (halduskohtumenetluse seadustiku § 228 lg 1

p 3).

19. Riigikohtu halduskolleegium möönab, et kaebaja õiguste riive ei olnud praegusel juhul suur.

Eeldades, et koondamishüvitise saamise alusel tagasinõude esitamine oli õigustatud (vt määruse

põhjenduste II osa), vähendati kaebaja vanemahüvitist hilinenult välja makstud palga tõttu lisaks

umbkaudu 38 euro võrra. Lähtudes VHS (v.r) § 3 lg-s 7 sätestatud valemist, oleks üksnes koondamis-

hüvitise koos palgaga laekumise korral vanemahüvitist vähendatud 130 euro ja 67 sendi võrra (702,3 –

(((702,3 + 290) ÷ 1,2) – 290) = 165,4; pärast tulumaksu (21%) kinnipidamist seega 130,67). Kuna

kaebajale laekus korraga kahe kuu palk ja koondamishüvitis, vähendati tema vanemahüvitist valemi

alusel 168 euro ja 80 sendi võrra (702,3 – (((702,3 + 580) ÷ 1,2) – 580) = 213,7; pärast tulumaksu

kinnipidamist seega 168,8).

Sarnases olukorras olevate isikute õiguste riive võib aga olla ka oluliselt suurem. VHS v.r järgi ei

makstud hüvitist, kui hüvitise maksmise kalendrikuul saadud tulu ületas viiekordset hüvitise määra.

Seega võis tagasinõude maksimaalne suurus võrduda hüvitise maksimaalse suurusega. Praegu kehtiva

VHS alusel võib isikule määratud hüvitist vähendada maksimaalselt pooles ulatuses, sealjuures mitte

allapoole hüvitise määrast. Seega on tagasinõude maksimaalne suurus praegu 50% hüvitise

maksimumsuurusest.

II

20. Lisaks kahe kuu palgale maksis tööandja kaebajale 2013. a oktoobris välja ühe kuu palga suuruse

koondamishüvitise. Kaebaja leiab, et tema vanemahüvitise vähendamine sel põhjusel paneb ta

põhiseadusevastaselt ebavõrdsesse olukorda võrreldes vanemahüvitist mittesaavate isikutega, kes

saavad koondamishüvitist, ja vanemahüvitist saavate isikutega, kellele maksab tööandja pankroti tõttu

koondamishüvitise välja töötukassa. VHS § 3 lg 71 p 3 järgi ei rakendata hüvitise vähendamist

töötuskindlustuse seaduse alusel tööandja maksejõuetuse korral makstava hüvitise osas.

21. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on kontrollinud VHS § 3 lg 71 p 3 põhi-

seaduspärasust eelviidatud otsuses asjas nr 3-4-1-23-11. Selles asjas maksti kaebajale vanemahüvitise

saamise ajal välja kasutamata puhkusepäevade hüvitis tähtajalise töölepingu lõppemise tõttu.

Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium võrdles kaebajat isikute grupiga, kellele maksis

puhkuserahad välja töötukassa ja kelle vanemahüvitist seega VHS § 3 lg 71 p 3 järgi ei vähendatud.

Kolleegium pidas erinevat kohtlemist riigi raha kokkuhoiu ja vanemahüvitise süsteemi

administreerimise lihtsuse põhjusel õigustatuks. Ka leidis kolleegium, et grupid ei ole siiski päris

võrreldavas olukorras. Puhkusehüvitis maksti isikule välja seaduse järgi õigel ajal. VHS § 3 lg 71

p-de 3 ja 4 kohaldamise puhul makstakse isikutele aga vähemalt osa tulust tähtpäevast hiljem. See

tähendab, et mingil ajavahemikul pole neil isikutel regulaarset sissetulekut või on nende regulaarne

sissetulek vähenenud. Seesugust raskust või ebamugavust praeguses asjas kaebajaks olnud isik taluma

ei pidanud.

22. Riigikohtu halduskolleegium nõustub haldus- ja ringkonnakohtuga, et koondamishüvitise saamise

tõttu vanemahüvitise vähendamine ei riku kaebaja õigust võrdsele kohtlemisele. Sarnaselt kaebajaga

asjas nr 3-4-1-23-11 sai M. Tooming koondamishüvitise kätte õigel ajal. Seega erineb kaebaja olukord

nende isikute olukorrast, kellele maksab tööandja maksejõuetuse tõttu koondamishüvitise välja

töötukassa.

Kolleegium möönab, et kaebaja kui koondatu olukord erineb isikute olukorrast, kelle tööleping lõppeb

tähtaja möödumise tõttu. Koondamine on erinevalt tähtajalise töölepingu lõppemisest sageli ootamatu

ning võib põhjustada seega suuremat ebamugavust ja suuremaid raskusi igapäevaelus. Erinevus ei ole

kolleegiumi meelest aga nii oluline, et õigustaks riive põhiseadusvastaseks tunnistamist.

Viive Ligi, Ivo Pilving, Jüri Põld