3-2-1-178-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

ERIKOGU

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-178-15

Otsuse kuupäev

Tartu, 28. märts 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Tõnu Anton, Villu Kõve,

Viive Ligi ja Malle Seppik

Kohtuasi

Mäksa valla hagi Elina Madala vastu 987 euro 15 sendi

ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 8. oktoobri 2015. a otsus tsiviilasjas

nr 2-14-18970

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Mäksa valla kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

1089 eurot 75 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Mäksa vald (Mäksa Vallavalitsuse kaudu), esindaja

vandeadvokaat Marina Valge

Kostja Elina Madal

Asja läbivaatamise kuupäev

23. veebruar 2016. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 8. oktoobri 2015. a otsus ja Tartu Maakohtu 3. novembri

2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-18970 ning saata asi uueks läbivaatamiseks samale

maakohtule.

2. Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt.

3. Saata Elina Madala maakohtule esitatud hagi vastus (s.o puudustega kaebus)

ettevalmistavaks menetluseks Tartu Halduskohtule.

4. Tasutud kassatsioonikautsjon tagastada osaühingule Advokaadibüroo Valge & Uiga.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Mäksa vald (hageja) esitas 12. mail 2014. a Elina Madala (kostja) vastu hagi, milles palus mõista

kostjalt hageja kasuks välja 1307 eurot 60 senti (sh põhivõlg 1280 eurot ja viivis 27 eurot 60 senti) ja

viivise 1280 eurolt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates hagi

esitamisest. 13. oktoobril 2014. a täpsustas hageja oma nõuet ja palus mõista kostjalt hageja kasuks

välja 1008 eurot 31 senti, millest 987 eurot 15 senti põhinõudena ja 21 eurot 16 senti sissenõutavaks

muutunud viivisena. Lisaks nõudis hageja põhinõudelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

viivist alates hagi esitamisest kuni põhinõude tasumiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja

kanda.

Hageja väitel määras Mäksa Vallavolikogu (volikogu) 14. oktoobri 2013. a otsusega nr 56 (2013. a

otsus) „Ühekordse lisatasu määramine" sel ajal vallavanemaks olnud kostjale ühe kuupalga suuruse

ühekordse lisatasu 1280 eurot. Volikogu tunnistas 20. jaanuari 2014. a otsusega nr 3 (2014. a otsus)

volikogu 2013. a otsuse tagasiulatuvalt kehtetuks. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 69 lg 1

kohaselt tuleb tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistatud haldusakti alusel isikule üle antud raha (987 eurot

15 senti) haldusorganile tagastada. Volikogu 2014. a otsus on jõustunud ning seetõttu on tegemist

õigusliku aluseta saadud rahaga. Lisaks põhinõudele 987 eurot 15 senti tuleb kostjalt välja mõista

viivis sellelt 10. veebruarist 2014. a kuni 12. maini 2014. a 21 eurot 16 senti ja edasi VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude tasumiseni.

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja arvates oli lisatasu määramise otsus HMS § 54 kohaselt materiaalselt ja formaalselt

õiguspärane. Tegemist on jõustunud ja täidetud haldusaktiga. Kohaliku omavalitsuse korralduse

seaduse (KOKS) § 22 lg 1 p 19 kohaselt oli volikogul õigus määrata vallavanemale lisatasu. Kostja

arvates ei välista lisatasu määramist ja maksmist ka avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 61 lg-d 5 ja 6.

2014. a otsus ei ole jõustunud. Soodustava ja koormava haldusakti motiveerimise kohustused on

erineva kaaluga. Õiguspärase haldusakti tagasiulatuv kehtetuks tunnistamine on üldjuhul lubamatu.

Tulenevalt menetlusökonoomia põhimõttest puudub mõistlik põhjendus ja vajadus haldusakti eraldi

halduskohtus vaidlustada, kuna õiguslikule ebaselgusele saab hinnangu anda ka maakohus

(Riigikohtu 10. märtsi 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-03). Seega ei pea kostja haldusakti

vaidlustamiseks eraldi halduskohtusse pöörduma. Hageja nõudearvestus on ebaselge.

3. Tartu Maakohus jättis 3. novembri 2014. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda, mõistes hagejalt kostja kasuks välja menetluskuludena 405 eurot.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt toimetati 2014. a otsus kostjale kätte koos hagimaterjalidega

27. juunil 2014 ja sealt algas ka halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 46 lg-s 1 sätestatud 30-

päevane tühistamiskaebuse esitamise tähtaeg. Samas ei pea haldusakti halduskohtus eraldi

vaidlustama, kuna õigusliku hinnangu saab anda ka maakohus. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 22

lg 3 järgi on vaidlus, kus avaliku võimu kandja nõuab isikult avalik-õiguslikus suhtes õigusliku

aluseta üleantu või säästetu tagastamist, maakohtu pädevuses. Maakohus saab tuvastada, kas

haldusakt kehtib ja on õiguspärane, kuid kehtivat haldusakti ei saa tsiviilkohtumenetluses tunnistada

kehtetuks. KOKS § 22 lg 1 p 19 järgi on vallavolikogu ainupädevuses otsustada lisatasu maksmine.

Volikogu otsus tasu maksmise kohta jõustus ja see on täidetud. HMS § 65 lg-te 2 ja 3 kohaselt võib

õiguspärase haldusakti tagasiulatuvalt isiku kahjuks kehtetuks tunnistada, kui see on lubatud

seadusega või kui selleks on jäetud võimalus haldusaktis, haldusaktiga on seotud lisakohustusi ja isik

ei ole neid täitnud või isik ei kasuta haldusakti alusel üle antud asja või raha eesmärgipäraselt.

Selliseid asjaolusid ei ole hageja esile toonud. HMS § 61 lg 2 kohaselt kehtib haldusakt kuni

kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni

või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti. Lisatasu maksmist ei välistanud ka ATS § 61

lg 6, kuna seaduslik alus (KOKS § 22 lg 1 p 19) lisatasu maksmiseks oli olemas. Lisatasu maksmist

ei välistanud ka ATS § 61 lg 5. Lisatasu määras kostjale volikogu, mitte kostja ise. Kuna lisatasu

maksti kehtival õiguslikul alusel, tuleb hagi jätta rahuldamata.

4. Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada, hagi rahuldada ja jätta

menetluskulud kostja kanda.

Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud

hageja kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning

menetluskulud ringkonnakohtus hageja kanda.

Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et haldusakt, millega kostjale lisatasu määrati, oli õiguspärane.

Õige on maakohtu seisukoht, et seda haldusakti ei saanud hiljem kehtetuks tunnistada, kuna haldusakt

oli kehtivuse kaotanud. HMS § 61 lg 2 kohaselt kehtib haldusakt kuni kehtetuks tunnistamiseni,

kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni,

kui seadus ei sätesta teisiti. Pooled ei vaidle selle üle, et õiguspärane haldusakt oli välja antud kostja

kasuks, see oli täidetud, seega oli haldusakt oma kehtivuse kaotanud.

Ka juhul kui eeldada, et 2013. a otsuse võis tagasiulatuvalt isiku kahjuks kehtetuks tunnistada, ei ole

täidetud HMS § 66 lg 2 p-des 1, 3 ja 4 sätestatud eeldused. Toimiku materjalidest ei nähtu, et

kehtetuks tunnistamine on lubatud seadusega või selleks oli jäetud võimalus haldusaktis.

Haldusaktiga ei olnud seotud lisakohustusi, mille täitmata jätmist saaks kostjale ette heita. Asjas ei

ole esitatud väiteid, et kostjale heideti ette, et talle määrati haldusaktiga raha kasutamiseks ülesanne

ja kostja ei kasutanud haldusakti alusel üleantud raha või asja eesmärgipäraselt. Asja materjalidest ei

nähtu ka, et hageja oleks kooskõlas HMS § 67 lg-ga 1 arvestanud isiku kahjuks haldusakti kehtetuks

tunnistamist otsustades peale HMS § 64 lg-s 3 sätestatu ka isiku usaldust, et haldusakt jääb kehtima,

avalikku huvi ja haldusaktiga koormatud isiku huvi, et haldusakt tunnistataks kehtetuks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hageja palub kassatsioonkaebuses alama astme kohtute otsused tühistada ja hagi rahuldada ning

jätta menetluskulud kostja kanda.

Kaebuse põhjenduste kohaselt ei võinud kohtud hinnata volikogu 2013. a otsuse õiguspärasust, kuna

see otsus oli volikogu 2014. a otsusega tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistatud ning kehtetuks

tunnistamise otsus on kehtiv. Selliselt on haldusakti alusel isikule makstud rahasummade

tagasinõudmine sisuliselt võimatu, sest kui haldusakti alusel on raha välja makstud, on haldusakt

HMS § 61 lg 2 kohaselt kehtivuse kaotanud ning seda ei saa kehtetuks tunnistada.

HMS § 69 lg 1 näeb ette võimaluse tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistatud haldusakti alusel isikule üle

antud raha tagasi nõuda. Ka RVastS § 22 lg 3 kohaselt on avaliku võimu kandjal õigus isikult nõuda

õigusliku aluseta avalik-õiguslikus suhtes üleantud asja või raha tagastamist. Kohtuotsuste

jõustumine tähendaks, et haldusakti kehtetuks tunnistamise otsuse tähtaegsel vaidlustamisel HKMS-s

ettenähtud korras ei ole tähendust, kuna maakohus võib muuta täitevvõimu tehtud otsuseid väljaspool

korralist kaebemenetlust, mis kuulub HKMS § 5 lg 1 kohaselt üksnes halduskohtu pädevusse.

Sõltumata kehtetuks tunnistamise õiguspärasusest ei saa kohus kohtuotsuse resolutsioonis haldusakti

tühistamata leida, et kehtivat haldusakti ei pea täitma.

Hageja arvates oli kohtutel kohustus kontrollida üksnes seda, kas volikogu 2014. a otsuse, millega

2013. a otsus oli kehtetuks tunnistatud, kehtivuse eeldused olid HMS § 61 mõttes täidetud ehk kas

volikogu 2014. a otsus oli haldusakti adressaadile teatavaks tehtud. Kostja on otsuse kätte saanud

ning ei ole seda vaidlustanud. Kuni 2014. a otsus on kehtiv, on 2013. a otsus algusest peale kehtetu

ehk õiguslik alus, mille alusel kostja on lisatasu saanud, on ära langenud ning tal on kohustus

HMS § 69 lg 1 ning VÕS § 1027 ja VÕS § 1028 lg 1 kohaselt saadud lisatasu hagejale tagasi maksta.

7. Kostja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata ning

menetluskulud hageja kanda.

ERIKOGU SEISUKOHT

8. Riigikohtu tsiviilkolleegium andis asja lahendamise erikogule, kuna tsiviilasja arutamisel tekkis

küsimus, kuivõrd tsiviilkohtumenetluses on võimalik hinnata haldusakti kehtivust.

9. Esmalt võtab erikogu seisukoha, milliste eelduste esinemise korral on avaliku võimu kandjal õigus

nõuda isikult aluseta avalik-õiguslikus suhtes üleantud raha tagastamist (I). Seejärel võtab erikogu

seisukoha maakohtu pädevuse ja volituse kohta hinnata haldusakti kehtivust (II) ning lõpuks

lahendab menetluslikud küsimused (III).

I

10. Mäksa Vallavolikogu määras 14. oktoobri 2013. a otsusega nr 56 vallavanemast kostjale ühe

kuupalga suuruse ühekordse lisatasu 1280 eurot. 20. jaanuari 2014. a otsusega nr 3 tunnistas Mäksa

Vallavolikogu oma 2013. a otsuse omakorda tagasiulatuvalt kehtetuks. Mäksa vald esitas maakohtule

hagi kostja vastu 1008 euro ja 31 sendi väljamõistmiseks.

11. Maa- ja ringkonnakohus asusid seisukohale, et tulenevalt Riigikohtu 10. märtsil 2003. a

tsiviilasjas nr 3-2-1-17-03 tehtud otsuse p-st 12 ei tule kostjal halduskohtus haldusakti eraldi

vaidlustada, vaid sellele saab õigusliku hinnangu anda maakohus. Kohtud märkisid, et kuna 2013. a

otsuse alusel maksti kostjale lisatasu välja, on see otsus kehtivuse kaotanud ning seda ei saanud

seetõttu kehtetuks tunnistada. Lisaks märkisid kohtud, et lisatasu maksmiseks oli õiguslik alus

(KOKS § 22 lg 1 p 19).

12. RVastS § 22 lg 3 sätestab, et avaliku võimu kandja võib isikult nõuda õigusliku aluseta avalik-

õiguslikus suhtes üleantud asja või raha tagastamist eraõiguses sätestatud alustel ja korras. Seega

järeldub RVastS § 22 lg-st 3, et tagastusnõude eeldused on vara ümberpaigutumine ja selle toimumine

õigusliku aluseta. Praegusel juhul ei ole vaidlust selle üle, et vara on ümber paigutunud, kuna kostjale

on raha üle kantud. Vaidluse all on küsimus, kas vara paigutus ümber õigusliku aluseta.

13. Kui avalik võim otsustas haldusakti (s.o 2013. a otsuse) alusel isikule maksta lisatasu, oli see

haldusakt väljamakse õiguslikuks aluseks (HMS § 60 lg 1). Selleks, et lisatasu oleks makstud

õigusliku aluseta, peab haldusorgan lisatasu maksmise aluseks oleva haldusakti tagasiulatuvalt

kehtetuks tunnistama (s.o 2014. a otsus) (HMS § 60 lg 1, § 61 lg 2) (Riigikohtu

halduskolleegiumi 12. oktoobri 2009. a otsus asjas nr 3-3-1-50-09, p 13), halduskohus lisatasu

maksmise aluseks oleva haldusakti tühistama (HKMS § 5 lg 1 p 1) või selle tühisuse tuvastama

(HKMS § 5 lg 1 p 6, HMS § 63). Lisatasu aluseks olnud haldusakt tunnistatakse kehtetuks samuti

haldusaktiga (HMS § 70 lg 1). Kui 2014. a otsus on õigusvastane, ei muuda see 2014. a otsust

kehtetuks ning 2013. a otsus on endiselt tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistatud (HMS § 60 lg 1 ja § 61

lg 2, Riigikohtu 7. märtsi 2003. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-21-03, p 15). Seega, selleks et 2013. a

otsus kehtima hakkaks ja taaslooks raha maksmiseks õigusliku aluse, tuleb selle kehtetuks

tunnistamise aluseks olnud 2014. a otsus kehtetuks tunnistada, tühistada või tuvastada selle tühisus.

Kui seda ei tehta, on raha maksmise aluseks olnud haldusakt endiselt tagasiulatuvalt kehtetuks

tunnistatud ning seetõttu on raha makstud õigusliku aluseta.

II

14. Kuigi avalik-õiguslikus suhtes alusetu rikastumise vaidlus on olemuslikult avalik-õiguslik

vaidlus, on seadusandja RVastS § 22 lg-ga 3 näinud ette, et alusetult üle antud asi või raha tuleb

avaliku võimu kandjal isiku käest tagasi nõuda eraõiguse sätete alusel ja korras. Sellest järeldub, et

neid vaidlusi on pädev lahendama maakohus.

15. Järgnevalt analüüsib erikogu seda, milliseid tagastusnõude eelduseid ja millises ulatuses saab

maakohus kontrollida.

16. Erikogu hinnangul saab maakohus kontrollida, kas vara on ümber paigutunud. Tegemist on

eelkõige fakti tuvastamise küsimusega, kas haldusorgan tegi isikule väljamakse või mitte.

17. Probleemne on see, kas ja millises ulatuses saab maakohus kontrollida haldusakti kehtivust.

Haldusakt tunnistatakse tagasiulatuvalt kehtetuks avalik-õiguslikus suhtes, kuna avalik võim

rakendab oma volitusi avaliku ülesande täitmisel (RVastS § 3 lg 4, HMS §-d 64-70). Halduskohtu

pädevuses on avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine, kui seadus ei näe ette

teistsugust menetluskorda (HKMS § 4 lg 1). Eriseadus ei anna maakohtule haldusakti tühistamise

pädevust ja volitusi, samuti ei tee seda RVastS § 22 lg 3.

18. Praeguses asjas on kohtud tuginenud Riigikohtu 10. märtsi 2003. a otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-

17-03, mille punktis 12 on märgitud järgmist: "Kohtuvõim ei saa täitevvõimu tehtud otsuseid muuta

väljaspool korralist kaebemenetlust, milleks Eesti õiguskorras on halduskohtumenetlus. Selle tõttu on

kehtiva haldusakti resolutiivosa, vaatamata võimalikule õigusvastasusele, üldjuhul siduv ka

haldusaktiga seotud tsiviilvaidlust lahendavale kohtule. See põhimõte on nüüdseks väljendatud

haldusmenetluse seaduse § 60 lg-s 2. Üldkohus on tsiviilkohtumenetluses siiski pädev tuvastama, kas

haldusakt kehtib ja kas ta on õiguspärane, kui sellest sõltub mõne tsiviilasja lahendamine, kuid

kehtivat haldusakti ei saa tsiviilkohtumenetluses tunnistada kehtetuks."

18.1. HMS § 61 lg 1 esimene lause sätestab reegli, mille kohaselt kehtib haldusakt adressaadile

teatavaks tegemisest või kättetoimetamisest alates, kui haldusaktis ei ole ette nähtud hilisemat

kehtima hakkamist. Lisaks kehtib haldusakt kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni või

haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni (HMS § 61 lg 2).

Seega võib eelnevast teha järelduse, et maakohus saab kontrollida, kas haldusakt, millega

haldusorgan tunnistas kehtetuks raha maksmise aluseks olnud haldusakti, on:

isikule teatavaks tehtud või kättetoimetatud;

haldusorgani poolt kehtetuks tunnistatud või halduskohtu poolt tühistatud;

kehtivusaja kaotanud (kui on tähtajaline haldusakt);

realiseeritud või sellest tulenev kohustus täidetud.

Eespool nimetatud asjaolude tuvastamisel ei tunnista maakohus haldusakti kehtetuks. Kehtiva õiguse

kohaselt on haldusakti kehtetuks tunnistamise õigus halduskohtul (HKMS § 4 lg 1, § 5 lg 1 p 1,

RVastS § 3 lg 4).

18.2. Kuigi maakohus on hinnanud, kas haldusakt on õiguspärane, ei kaota haldusakt hoolimata selle

õigusvastasusest ilma haldusakti kehtetuks tunnistamiseta, tühistamiseta või tühisuse tuvastamiseta

õiguslikku kehtivust (vt käesoleva otsuse p 13).

19. Kohtute seisukoht, et 2013. a otsus on kehtivuse kaotanud, kuna isikule on raha välja makstud, ja

seetõttu ei saanud seda kehtetuks tunnistada, ei ole õige. Selle otsusega määrati kostjale lisatasu, mis

maksti talle välja. Tegemist ei ole õiguse lõpliku realiseerimise või isikule peale pandud kohustuse

täitmisega HMS § 61 lg 2 mõttes. Ka pärast lisatasu väljamakse tegemist on 2013. a otsusel

tuvastuslik mõju ja praktiline tähendus, kuna sellega on loodud raha maksmise õiguslik alus. 2013. a

otsus ei kehti põhjusel, et hageja tunnistas kehtiva 2014. a otsusega selle tagasiulatuvalt kehtetuks.

Kohtute seisukoht, et 2013. a otsuse õiguslikuks aluseks võis olla KOKS § 22 lg 1 p 19, ei muuda

2014. a otsust kehtetuks.

20. Eelnevast tulenevalt on erikogu seisukohal, et 2014. a otsuse kehtivust oleks tulnud hinnata

halduskohtumenetluses, kuna selle otsuse kehtivusest sõltub hagi rahuldamine või rahuldamata

jätmine. Kohtute seisukoht, et kostja ei pidanud 2014. a otsust halduskohtus vaidlustama, ei ole seega

õige.

21. Erikogu hinnangul on kostja tahteks olnud maakohtus hagile koostatud vastuses vaidlustada

2014. a otsuse kehtivust, mistõttu on sisuliselt tegemist puudustega kaebusega ebapädevale kohtule

(tl 42-51). Erikogu hinnangul oleks maakohus pidanud sellises olukorras kostjale selgitama, et tal

tuleb 2014. a otsuse tühistamise kaebusega pöörduda halduskohtusse. Maakohus tuvastas, et kostjale

tehti 2014. a otsus teatavaks koos hagimaterjalide kättetoimetamisega 27. juunil 2014, kostja esitas

maakohtule vastuse 2. juulil 2014 ning selleks hetkeks ei olnud möödunud 30-päevane kaebetähtaeg

2014. a otsuse tühistamiseks. Selgitamiskohustuse täitmata jätmine on oluline menetlusnormi

rikkumine, kuna selgitamata jätmise tagajärjest sõltub suure tõenäosusega hagi rahuldamine või

rahuldamata jätmine.

III

22. Eelnevast tulenevalt tühistab erikogu maa- ja ringkonnakohtu otsused (tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p 1).

23. Erikogu peab isiku õiguste tõhusa kaitse vajaduse ja menetlusökonoomia tagamiseks

põhjendatuks saata kostja vastus hagile (tl-d 42-51) halduskohtule ettevalmistava menetluse

toimingute tegemiseks, kuna sisuliselt on see käsitatav ebapädevale kohtule esitatud puudustega

kaebusena (TsMS § 8 lg 2, § 711 lg-d 1 ja 3). Erikogu hinnangul tuleb praeguses asjas halduskohtule

saadetav tühistamiskaebus lugeda HKMS § 46 lg 1 mõttes esitatuks tähtaegselt, sest isik on vastava

tahtega kohtu poole tähtaegselt pöördunud (vt käesoleva otsuse p 21).

24. Kuna käesolevas asjas tehtav otsus sõltub 2014. a otsuse kehtivusest, mida tuleb hinnata

halduskohtumenetluses, tuleks maakohtul kaaluda asja menetluse peatamist kuni teise menetluse

lõppemiseni (TsMS § 356 lg 1).

Priit Pikamäe, Tõnu Anton, Villu Kõve, Viive Ligi, Malle Seppik