3-3-1-70-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-70-15

Otsuse kuupäev

28. märts 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Tõnu Anton, Indrek

Koolmeister, Viive Ligi ja Jüri Põld

Kohtuasi

Aadu Jaansoo kaebus kohtu poolt ärikeelu kohaldamisega

tekitatud kahju hüvitamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja Aadu Jaansoo

Vastustaja Justiitsministeerium

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 19. juuni 2015. a otsus haldusasjas

nr 3-09-1504

Menetluse alus Riigikohtus

Aadu Jaansoo kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Aadu Jaansoo kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu 19. juuni

2015. a otsus haldusasjas nr 3-09-1504 muutmata.

2. Jätta kassatsiooniastme menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pankrotihaldur esitas tsiviilasjas nr 2-414/02 maakohtule taotluse kohaldada kuni pankroti-

menetluse lõpuni AS Tamsalu TERKO (pankrotis) juhatuse liikmele A. Jaansoole ärikeeldu.

2. aprillil 2001 algatati ettevõtte maksejõuetuks muutumise asjaolude väljaselgitamiseks A. Jaansoo

vastu kriminaalkoodeksi § 148 lg 2 tunnustel kriminaalmenetlus.

2. AS Tamsalu TERKO pankrot kuulutati välja 10. oktoobril 2002. Lääne-Viru Maakohus kohaldas

pankrotihalduri taotlusel 22. aprilli 2004. a määrusega tsiviilasjas nr 2-414/02 (hilisem nr 2-02-399)

Aadu Jaansoo suhtes pankrotiseaduse (PankrS) § 91 lg 2 alusel ärikeeldu kuni AS Tamsalu TERKO

pankrotimenetluse lõpuni. Ärikeelu kohaldamise eesmärgiks oli ära hoida AS Tamsalu TERKO juht-

organite liikmete endi ja nende juhitavate juriidiliste isikute varaliste kohustuste mahu põhjendamatu

suurendamine. Pankrotihalduri ettekandest nähtuvalt oli AS Tamsalu TERKO maksejõuetus välja

kujunenud juba aastal 2001, kuid pankrotiavaldus esitati alles 7. augustil 2002, kui tootmistegevuse

aluseks olnud tervikvarad olid võõrandatud AS-le Tamsalu Veskid, mille juhtorgani liikmeks oli ka

A. Jaansoo. Lisaks äriühingu maksejõuetuse kujunemise asjaoludele on selgunud, et ka AS Tamsalu

Veskid majandustegevus on raskustes. Nimetatud äriühinguga seoses võivad A. Jaansoole kaasneda

täiendavad rahalised kohustused, mis omakorda võivad kahjustada võlausaldajate huve AS Tamsalu

TERKO pankrotimenetluses seoses võimalike hagidega juhatuse liikmete vastu. Kas juhatuse liikmed

võetakse kriminaalvastutusele maksejõuetuse põhjustamise ning kreeditoride huvide kahjustamise

eest, selgub algatatud kriminaalasja uurimise tulemusena.

3. Viru Ringkonnakohus jättis veebruaris 2005 määrusega ärikeelu kohaldamise määruse peale

esitatud erikaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata.

4. A. Jaansoo esitas Viru Maakohtule 20. juunil 2005 taotluse ärikeelu tühistamiseks. Viru Maakohus

jättis 23. jaanuari 2006. a määrusega tsiviilasjas nr 2-02-399 taotluse rahuldamata, sest kohtu

hinnangul ei olnud ärikeelu kohaldamise aluseks olnud asjaolud ära langenud. Käimasolev kriminaal-

menetlus ei ole küll iseseisvaks ärikeelu kohaldamise aluseks, küll aga esinevad jätkuvalt ärikeelu

kohaldamise alused võlausaldajate kaitse tagamise eesmärgil pankrotimenetluses. Ärikeeldu

kohaldati preventiivsetel eesmärkidel. Ärikeelu tühistamisel võiksid A. Jaansoo juhtimisel teises

äriühingus tema tegevuse tõttu tekkida lisakohustused, mis omakorda võivad kahjustada

võlausaldajate huve ka AS Tamsalu TERKO pankrotimenetluses. A. Jaansoo ja teise juhatuse liikme

vastu on esitatud kahju hüvitamise hagi.

5. A. Jaansoo esitas 9. novembril 2007 Viru Maakohtule uue taotluse ärikeelu tühistamiseks.

6. Viru Maakohus tühistas 9. veebruari 2009. a määrusega tsiviilasjas nr 2-02-399 A. Jaansoo suhtes

kohaldatud ärikeelu. Kohtu hinnangul on ärikeelu kohaldamise aluseks olnud faktilised asjaolud

samad, kuid A. Jaansoo ja teise juhatuse liikme vastu esitatud hagi on jõustunud maakohtu otsusega

tsiviilasjas nr 2-05-16933 jäetud rahuldamata. Pankrotihaldurite avalduste alusel alustatud

kriminaalasja nr 04259000487 menetlus on lõpetatud kuriteo koosseisu puudumise tõttu. AS Tamsalu

Veskid pankrotihaldurite avalduse alusel algatatud kriminaalmenetlus kestab. Pankrotimenetlus on

kestnud üle seitsme aasta ning haldurite esile toodud asjaoludest nähtuvalt puudub perspektiiv

lähiajal pankrotimenetlus lõpetada. Nii AS Tamsalu TERKO kui ka AS Tamsalu Veskid vara on

pankrotihaldurite kontrolli all. Tsiviilasjas nr 2-05-16933 leidis kohus, et A. Jaansoo on AS Tamsalu

TERKO juhatuse liikmena täitnud temale pandud kohustusi ning isik ei ole süüliselt käitunud ega

äriühingule kahju tekitanud. Kuigi ärikeeldu oli A. Jaansoo suhtes kohaldatud kuni pankrotimenetluse

lõpuni, ei ole ärikeelu kohaldamise aluseks olnud asjaolude äralangemisel ja pikaleveninud

pankrotimenetluse edasisel jätkumisel enam ärikeelu kohaldamine põhjendatud. Kohtul puudub alus

arvata, et isiku edasine tegevus ettevõtjana võiks ohustada võlgniku AS Tamsalu TERKO või tema

võlausaldajate huve. Ärikeeldu tühistava määruse jõustumisel tuleb äriseadustiku § 69 alusel

äriregistri teabesüsteemis avalikustatud kehtiv ärikeeld A. Jaansoo suhtes kustutada.

7. A. Jaansoo esitas 9. mail 2009 Justiitsministeeriumile kahju hüvitamise taotluse, milles palus

hüvitada kohtu poolt alusetu ärikeelu kohaldamisega tekitatud kahju 4 666 428 krooni ja 31 senti

(298 239 eurot ja 13 senti). Justiitsministeerium jättis 10. juuni 2009. a vastusega nr 16-3/6149

taotluse rahuldamata, sest riigivastutuse seaduse (RVastS) §-s 15 sätestatud eeldused ei ole täidetud.

8. A. Jaansoo esitas 10. juulil 2009 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mida hiljem täiendas. Kaebaja

palus Justiitsministeeriumi 10. juuni 2009. a vastuse nr 16-3/6149 tühistada ja mõista põhjendamatu

ärikeelu kohaldamisega põhjustatud kahju eest välja hüvitis 4 666 428 krooni ja 31 senti (298 239

eurot ja 13 senti). Kaebaja põhiseisukohad olid kokkuvõtlikult järgmised.

8.1. AS Tamsalu TERKO pankrotihaldurite avalduse alusel algatatud kriminaalmenetluses kuriteo

tunnustega tegu ei tuvastatud. Samuti ei rahuldatud pankrotihaldurite tsiviilhagi. Neis asjades leidis

kohus, et kaebaja on AS Tamsalu TERKO juhatuse liikmena täitnud temale seadusega pandud

kohustusi ega ole süüliselt käitunud ega äriühingule kahju tekitanud. Kaebaja suhtes on kohaldatud

põhjendamatult ärikeeldu, millega tekitati kaebajale äriühingu juhatuse liikmena tegutsemise

võimatuse tõttu kahju saamata jäänud palga näol 842 693 krooni (58,5 kuud × töötasu AS Tamsalu

Veskid juhatuse liikmena 14 405 krooni kuus; 53 857 eurot ja 90 senti). Kaebaja sai AS Tamsalu

Veskid juhatuse liikmena töötamise eest igakuist tasu ning selle suurus on mõistlik võtta ärikeelu

kohaldamisega tekitatud kahju suuruse arvestamisel aluseks. AS Tamsalu TERKO pankroti-

menetluses kohaldatud üldise ärikeelu tõttu ei olnud kaebajal võimalik jätkata töötamist AS Tamsalu

Veskid juhatuse liikmena ning saada tasu. Lisaks on kaebajal lähtuvalt 30. juunini 2009 kehtinud

palgaseadusest õigus saada viivist palga maksmisega viivitamise eest 3 823 735 krooni ja 31 senti.

8.2. Kahjunõude õiguslikuks aluseks on RVastS § 16 ja alternatiivselt RVastS § 15 lg 1. Sõltumata

sellest, kumb säte on kahju hüvitamise nõude aluseks, nõuab kaebaja saamata jäänud tulu (saamata

jäänud töötasu) hüvitamist õiglases ulatuses.

8.3. Ärikeelu kohaldamisega sekkuti intensiivselt põhiseaduse (PS) §-des 29, 31 ja 32 sätestatud

põhiõigustesse. Üldise ärikeelu tõttu kaotas kaebaja võimaluse töötada ettevõtete juhtorganites ning

ärikeelu rakendamine ja äriregistris kajastamine raskendas sobiva töö leidmist. Kaebaja oli sunnitud

ajavahemikul 1. septembrist 2004 kuni 31. oktoobrini 2007 töötama üksnes poole koormusega ja

sisuliselt miinimumpalga eest AS-s Keila Veskid nõunikuna.

8.4. Pankrotimenetluses kasutas kaebaja kahel korral võimalust taotleda ärikeelu tühistamist: esimest

korda 21. juunil 2005, kui esimest korda lõpetati kriminaalmenetlus, ning teisel korral 9. novembril

2007, kui kaebaja suhtes lõpetati alustatud kriminaalmenetlus kuriteo koosseisu puudumise tõttu.

9. Justiitsministeerium palus jätta kaebuse täies ulatuses rahuldamata. Vastustaja põhiseisukohad olid

kokkuvõtlikult järgmised.

9.1. Maakohtu määrus, millega ärikeeldu kohaldati, on õiguspärane. PankrS § 91 lg-s 2 sätestatud

ärikeelu kohaldamise õigus võimaldab seaduslikult piirata kaebaja ettevõtlusvabadust. Õiguspärast

kohtumäärust ega pankrotimenetlust ei saa pidada isiku põhiõigusi või -vabadusi erakordselt

piiravaks haldusaktiks või halduse toiminguks RVastS § 16 lg 1 tähenduses. See norm ei ole selle asja

lahendamisel ka kohaldatav.

9.2. Vastustaja nõustub kohtuga, et kaebaja oli kuni AS Tamsalu Veski pankroti väljakuulutamiseni

selle juhatuse liige ja sai kaebuses märgitud suuruses töötasu. Kaebaja ei ole aga tõendanud, et ta

oleks reaalselt saanud võimaluse töötada mistahes äriühingu juhtorganis, kui tema suhtes ei oleks AS

Tamsalu TERKO pankrotimenetluses ärikeeldu kohaldatud. Samuti ei ole kaebaja täpsustanud,

millise teise äriühingu juhatuse liikmena ta oleks pärast ärikeelu kohaldamist soovinud töötada.

Kahju tekkimine pole tõendatud. Pärast AS Tamsalu Veskid pankroti väljakuulutamist ei oleks

kaebaja saanud selle juhatuse liikmena töötada.

9.3. Viru Ringkonnaprokuratuur alustas 8. novembril 2005 kriminaalmenetlust karistusseadustiku

§ 289 tunnustel ka seoses AS Tamsalu Veskid maksukohustuste täitmata jätmisega. Kaebajat

süüdistati äriühingu maksudeklaratsioonides maksuhaldurile tahtlikult valeandmete esitamises ja ta

mõisteti süüdi (vt ka Riigikohtu 17. augusti 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-57-11). Kaebaja suhtes nii

kriminaalmenetluse läbiviimine kui ka mitme äriühingu pankrotistumine tema juhatuse liikmeks

oleku ajal annab alust arvata, et kaebajal oleks Eesti väiksust arvestades nii või teisiti tekkinud suuri

raskusi juhtivale töökohale saamisel.

9.4. Üldjuhul ei hüvitata isikule õiguspärase haldustegevusega tekitatud kahjulikke tagajärgi. RVastS

§ 16 võimaldab kompensatsiooni saamist üksnes juhul, kui õiguspärase haldustegevusega kaasneb

isiku põhiõiguste erakordne piiramine. Selleks, et riigil tuleks isikule tekitatud negatiivsed tagajärjed

heastada, peab isiku põhiõiguste piiramine olema sedavõrd ulatuslik, et seda ei saa hoolimata

õiguspärasest haldustegevusest pidada mõõdukaks. Praegusel juhul ei ole tegemist kaebaja

põhiõiguste erakordse piiramisega, vaid mõõduka riivega. Ärikeelu tõttu ei saanud kaebaja töötada

juhtorgani liikmena, kuid tal oli võimalik tegutseda muul tegevusalal. Kuna määruses, millega

kohaldati kaebaja suhtes ärikeeldu, ei täpsustatud, millise ettevõtluse või muu majandustegevusega ei

või kaebaja tegeleda, ei laienenud keeld nt füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemisele. Kaebajal

puudus takistus leida muu töö ja saada vahendeid äraelamiseks ja seeläbi tekkinud kahju

ärahoidmiseks või vähendamiseks.

10. Tallinna Halduskohus võttis kaebuse 22. oktoobri 2009. a määrusega menetlusse ja peatas

2. detsembri 2009. a määrusega haldusasja menetluse kuni Viru Maakohtu menetluses olnud tsiviil-

asja nr 2-09-11433 (A. Jaansoo hagi AS Tamsalu TERKO ning pankrotihaldurite vastu varalise kahju

4 666 428 krooni ja 31 sendi hüvitamiseks + õigusabikulud) lahendamiseni.

11. Viru Maakohus jättis 29. veebruari 2012. a otsusega tsiviilasjas nr 2-09-11433 hagi rahuldamata.

Tartu Ringkonnakohus jättis 4. märtsi 2013. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kohus

märkis muu hulgas, et ärikeelu kohaldamisega tekitatud kahju osas on hagi esitatud valede kostjate

vastu. Kohtute otsused jõustusid 19. juunil 2013, mil Riigikohus keeldus A. Jaansoo kassatsioon-

kaebust menetlusse võtmast.

12. Tallinna Halduskohus uuendas 2. juulil 2013 haldusasja nr 3-09-1504 menetluse ja arutas asja

kohtuistungil 18. novembril 2013. Halduskohus uuendas 11. juunil 2014 asja arutamise ja kohustas

kaebajat esitama oma seisukohad lahendatava nõude ulatuse ja tähtaegsuse kohta. Kohus selgitas, et

viimastest kohtule esitatud menetlusdokumentidest nähtub kaks probleemi, mille lahendamiseta ei ole

seaduslikku kohtuotsust võimalik teha. Kohus on teinud vea ja jätnud vastustaja esitatud menetluse

lõpetamise taotluse, mis tugineb kaebetähtaja ületamise väitele, nõuetekohaselt lahendamata. Ka

kaebajale ei ole tagatud seaduses ettenähtud võimalust esitada seisukoht kaebuse tähtaegsuse kohta

ning vajaduse korral tähtaja ennistamise avaldus. Otsuse koostamise käigus ilmnes, et ka menetletava

nõude ulatus on ebaselge. Kohus on kaebajat menetluses nõuete ulatuse osas eksitanud. Kohus on

menetlusse võtnud üksnes saamata jäänud tulu nõude 842 693 krooni, kuid on hilisemates

menetlusdokumentides ebaõigesti kajastanud nõuet suuremana. Kohus peab otstarbekaks anda

kaebajale võimalus määratleda halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 49 alusel lõplikult oma

nõue.

13. A. Jaansoo asus kohtule esitatud vastuses seisukohale, et kaebus on tähtaegne ning kohtu

menetluses on kaks nõuet: põhinõudena saamata jäänud töötasu nõue ning kõrvalnõudena

viivisenõue. Kaebaja palus kohtul otsustada, millised kohtumenetluses esitatud nõuetest on kaebuse

eesmärgi saavutamiseks vajalikud ja lubatavad (II kd, tl 19)

14. Tallinna Halduskohus jättis 6. märtsi 2015. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohtu

põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised.

14.1. Kohus uuendas asja arutamise 11. juuni 2014. a määrusega ja võimaldas kaebajal nõuet

täpsustada ja esitada seisukoha kaebuse tähtaegsuse kohta. Kuna kaebaja jättis kohtule esitatud

vastuses kohtu määrata, millist nõuet menetleda, siis ei ole kaebaja kohtu hinnangul kaebuse

muutmise taotlust esitanud. Kohtu hinnangul pidi kaebaja aru saama ja ka sai aru, et menetlusse on

võetud ainult saamata jäänud tulu hüvitamise nõue 53 857 eurot ja 89 senti (842 693 krooni) ja

viivisenõuet ei ole kohus menetlusse võtnud. Riigilõivu tasuti samast kahjusummast lähtuvalt.

14.2. Välistada ei saa, et ärikeelu kohaldamise tõttu võis kaebaja tulu väheneda ning saamata jäänud

tulu arvestuse aluseks võib võtta kaebaja töötasu suuruse enne ärikeelu rakendamist. Kaebaja peab

aga põhjendamatult õigusvastaseks kohtumäärust, millega tema suhtes kohaldati ärikeeldu. Viru

Maakohus tühistas 9. veebruari 2009. a määrusega ärikeelu edasiulatuvalt. Nimetatud määruses

märkis kohus, et kohtul pole alust tunnistada õigustühiseks ärikeelu kohaldamise kohtumääruses

märgitud ning pankrotihaldurite taotluses nimetatud asjaolusid. Jõustunud kohtulahendi vaidlusta-

mine oleks ärikeelu kohaldamisele eelnenud uute asjaolude ilmsikstulekul olnud võimalik üksnes

teistmismenetluses. Kahju hüvitamise õiguslikuks aluseks ei saa olla PS § 25, kuna selle sätte alusel

saab isik nõuda vaid õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist. Samuti ei ole asjakohane RVastS § 15,

mistõttu pole vajadust kontrollida selle sätte põhiseaduslikkust.

14.3. Kaebaja on sarnaselt kriminaalmenetluses tõkendi kohaldamisega kandnud pankrotimenetluses

ärikeelu kohaldamisega kahju tõe väljaselgitamise huvides ehk avalikes huvides. Ärikeelu

rakendamise aluseks olid kaebaja vastu algatatud kriminaalmenetlused ja tsiviilkohtumenetlus, mis

kõik lõppesid kaebajale soodsalt. Riigikohtu lahendist asjas nr 3-3-1-10-01 lähtudes saab kaebaja

erinormi puudumisel nõuda kahju hüvitamist õiguse üldpõhimõtetele tuginedes. Kohus kohaldab

analoogia korras RVastS § 16 lg-t 1.

14.4. Ärikeelu seaduslikku kohaldamist tuleb üldjuhul pidada mõõdukaks meetmeks, mille

rakendamine ei piira isiku põhiõigusi ja -vabadusi erakordselt. Ärikeeluga rakendatavad piirangud on

sätestatud PankrS § 91 lg-s 2, millest tulenevalt ei võinud kaebaja pankrotimenetluse lõpuni olla

ettevõtja, juriidilise isiku juhtorgani liige, juriidilise isiku likvideerija ega prokurist. Üldise ärikeelu

kohaldamine riivab intensiivselt töökoha valiku vabadust (PS § 29 lg 1), ettevõtlusvabadust (PS § 31)

ja omandi kasutamise vabadust (PS § 32 lg 2). Piirangutele vaatamata oli kaebajal võimalik jätkata

töötamist töölepingu alusel näiteks ettevõtte juhina ja saada tulu. Samuti oli isikul võimalik taotleda

ja kohtul anda talle nõusolek osalemiseks näiteks mõne konkreetse juriidilise isiku juhatuses.

Ärikeelu kohaldamise kestust (üle nelja aasta) ei saa asjaolusid arvestades pidada ebamõistlikult

pikaks. Arvestades, et ärikeelu tühistamise taotluse menetlemine maakohtus sõltus osaliselt teise

tsiviilasja (nr 2-05-16933) menetluse tulemustest, ei ole põhjust pidada ärikeelu tühistamise

menetlust ülemäära pikaks. RVastS §-s 16 sätestatud õiguspäraselt tekitatud kahju hüvitamise

eeldused ei ole täidetud.

15. Aadu Jaansoo esitas apellatsioonkaebuse halduskohtu otsuse tühistamiseks ja palus kaebuse täies

ulatuses rahuldada. Kohtuistungil kinnitas kaebaja, et halduskohtule esitatud saamata jäänud tulu

nõue on samane viivisenõudega.

16. Tallinna Ringkonnakohus jättis 19. juuni 2015. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohus jättis halduskohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid asendas põhjendused enda

põhjendustega. Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid järgmised.

16.1. Halduskohus leidis õigesti, et kaebaja nõue puudutab võlaõigusseaduse § 128 lg 4 mõttes

saamata jäänud tulu, st kaebaja kahjunõue seisneb üksnes saamata jäänud tulu hüvitamise nõudes.

Ebaõige on aga halduskohtu järeldus, et kohus ei ole viivisenõudeks nimetatud nõuet menetlusse

võtnud. Kaebuses nimetatud kahjusumma 4 666 428 krooni ja 31 senti hõlmas nii saamata jäänud

palka kui ka viivist. 22. oktoobri 2009. a määruses ei ole halduskohus keeldunud viivisenõude

menetlusse võtmisest ja samuti ei nähtu kohtumaterjalidest, et kohus oleks nimetatud nõude jätnud

läbi vaatamata. Viivisenõude kui kõrvalnõude rahuldamine sõltub põhinõude rahuldamisest.

16.2. Justiitsministeeriumi vastuse tühistamine ei ole kaebaja õiguste kaitseks vajalik. RVastS § 18

lg 2 alusel tuleb kohtuvälises menetluses kahjunõude rahuldamata jätmise korral esitada kohtule

üksnes hüvitamisnõue. Ringkonnakohus tõlgendab seetõttu HKMS § 2 lg 4 teise lause alusel kaebaja

nõuet vaid hüvitamiskaebusena.

16.3. RVastS § 16 ei ole analoogia korras selle vaidluse lahendamisel kohaldatav. Kaebajale ei ole

tekitatud kahju haldusakti ega toiminguga ning kohtu tegevust tsiviilkohtumenetluses ei saa

samastada halduse tegevusega RVastS § 16 lg 1 mõttes. Kohtuasi lahendati õigusemõistmise põhi-

mõtete järgi ning selle tegevusega tekitatud kahju hüvitamist reguleerib RVastS § 15.

16.4. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-124-09 selgitanud, et PankrS § 91 lg 2 alusel kohaldatava

ärikeelu põhiliseks eesmärgiks on olla preventiivne sunnivahend ning selle kestus on seotud pankroti-

menetluse kestusega. Ärikeeldu saab kohaldada isiku suhtes, sõltumata kriminaalmenetlusest. Kui

aga isik mõistetakse kriminaalmenetluses õigeks tegudes, millest lähtudes ärikeeld määrati või kui

kriminaalmenetlus lõpetatakse kuriteokoosseisu puudumise tõttu, siis on see asjaolu ärikeelu

lõpetamise aluseks.

16.5. Puuduvad tõendid selle kohta, et kohtunik oleks tsiviilasja menetlemisel toime pannud kuriteo.

Isegi kui tsiviilkohtumenetluses kohaldati ärikeeldu õigusvastaselt, siis oli kaebajal võimalik oma

õigusi kaitsta edasikaebekorras ning kaebaja on seda ka teinud.

16.6. Maakohtu ärikeelu kohaldamise lõpetamise määrusest ei saa välja lugeda, et kaebaja suhtes

oleks ärikeeldu kohaldatud alusetult. Kuna kohus ei ole ärikeeldu kohaldanud õigusvastaselt, siis ei

saa kahju hüvitamise õiguslikuks aluseks olla RVastS § 7 lg 1 ega PS § 25.

16.7. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamiseks ei ole alust. Ärikeelu kohaldamist

ei saa võrrelda kriminaalmenetluses tõkendi kohaldamisega, kus kriminaalmenetluse äralangemisel

muutub tõkendi kohaldamine tagasiulatuvalt alusetuks. Kriminaalmenetluse lõpetamine isiku suhtes

ei tähenda iseenesest, et pankrotimenetluses oleks ärikeelu kohaldamine algusest peale õigusvastane

või alusetu. Halduskohtu pädevuses ei ole hinnata tsiviilkohtute lahendite sisulist õiguspärasust.

16.8. Kaebaja õiguste riive ei ole sedavõrd intensiivne, et pidada põhiseadusvastaseks olukorda, kus

isikul puudub õiguslik alus nõuda ärikeelu kohaldamisega tekitatud kahju hüvitamist. Kaebajal oli

pärast ärikeelu kohaldamist õigus edasi töötada samas tegevusvaldkonnas näiteks palgatöötajana. Ka

võis kaebaja jätkata ettevõtlust füüsilisest isikust ettevõtjana (Riigikohtu halduskolleegiumi 5. aprilli

2006. a otsus asjas nr 3-3-1-15-06). Kaebajal oli samuti võimalik taotleda kohtult luba ettevõtjana või

mõne konkreetse äriühingu juhtorgani liikmena tegutsemiseks, kuid ta ei ole seda teinud. Kahe

äriühingu pankrotistumise tõttu ei oleks kaebaja ka ärikeelust hoolimata saanud nendes äriühingutes

juhatuse liikmena edasi tegutseda ega tasu saada.

16.9. Ärikeeld ei kehtinud asjaolusid arvestades ebamõistlikult kaua ning ka ärikeelu kohaldamise

lõpetamise taotluse lahendamise aeg maakohtus (1 aasta ja 2 kuud) ei ole ebamõistlikult pikk.

Ärikeelu tühistamisele kulunud menetlusaja arvestamisel ei saa lähtuda 21. juuni 2005. a taotlusest,

sest selle on maakohu lahendanud jõustunud 23. jaanuari 2006. a määrusega.

16.10. Kaebaja etteheited, et halduskohus on rikkunud selgitamiskohustust, andes eksitavat teavet

RVastS §-de 15 ja 16 kohaldamise kohta, on osaliselt põhjendatud, kuid need ei tingi halduskohtu

otsuse tühistamist. Halduskohus jättis õigesti kaebuse rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

17. A. Jaansoo esitas kassatsioonkaebuse, milles palub kohtute otsused tühistada ja teha uus otsus,

millega kaebus täies ulatuses rahuldada ja mõista välja hüvitis ka sellise kahju eest, mis seisneb

kaebaja nõude reaalväärtuse vähenemises või nõudelt teenimata finantstulus. Alternatiivselt palub

kaebaja saata asja uueks läbivaatamiseks alama astme kohtule. Kaebaja kordab kassatsioonkaebuses

varasemas menetluses esitatud seisukohti ning leiab, et ärikeelu kohaldamine oli õigusvastane

algusest peale. Ärikeelu pikaajalise kohaldamisega riivati intensiivselt isiku põhiõigusi, mistõttu

esineb kahju hüvitamise alus ka juhul, kui tegemist on õiguspäraselt tekitatud kahjuga.

18. Vastustaja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata. Kaebaja suhtes kohaldatud ärikeeld oli

õiguspärane, sobiv, vajalik ja proportsionaalne selle eesmärgiga, kaebaja põhiõigusi ei ole rikutud.

RVastS § 15 kohaldamise eeldused pole täidetud, sest kohtu tegevuse õigusvastasus pole tuvastamist

leidnud ning põhiseadusliku järelevalve menetluse algatamiseks puudub seetõttu vajadus. Normis

vastutuseeldusena sätestatud kohtuniku kuriteo tuvastamine kaitseb kohtu sõltumatust ning see eeldus

on asjakohane ka õiguspäraselt tekitatud kahju puhul. Kaebaja ei ole välja toonud, et tal jäi

realiseerimata mõni äriplaan, millega tekitati talle kahju. Kaebaja ettevõtlusvabaduse riivet ei saa

pidada intensiivseks. Kaebajal olid piisavad võimalused töötada muul töökohal ning pankrotistunud

äriühingute juhatuse liikmena poleks ta ärikeelust hoolimata tegutseda saanud. Miski ei takistanud

kaebajal osalise tööajaga töötamise korral leida endale tasuvam töö või lisaks kõrvaltöö. Kaebaja

kahjustas enne ärikeelu kohaldamist AS Tamsalu Veskid juhtorgani liikmena tegutsedes otseselt riigi

ja võlausaldajate õigusi ja huve, mida kinnitab kaebaja süüdimõistmine Riigikohtu otsusega asjas

nr 3-1-1-57-11 ja tsiviilhagi osaline rahuldamine Tallinna Ringkonnakohtu 23. detsembri 2013. a

otsusega asjas nr 1-09-5750. Kaebaja omandiõiguse riive ei olnud ärikeelu preventiivset eesmärki

arvestades ebaproportsionaalselt intensiivne. Seetõttu pole asja lahendamisel alust pidada

põhiseadusvastasteks RVastS regulatsiooni võimalikke puuduseid, mis seisnevad kaebaja hinnangul

selles, et regulatsioon ei võimalda õigusemõistmisel ärikeelu kohaldamisega õiguspäraselt tekitatud

kahju hüvitamist.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

19. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohtadega ärikeelu kohaldamise õiguspärasuse kohta

ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 231 lg 6). Tähelepanu tuleb juhtida aga väidetavalt õigus-

vastase jõustunud kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamise nõude läbivaatamise ulatusele.

20. Riigikohtu üldkogu on varasemas praktikas kriminaalmenetluse toimingute ja otsustuste õigus-

pärasuse kontrollimise kohta möönnud, et erandjuhtudel, kui isikul puuduvad võimalused nõuda

kriminaalmenetluse toimingute õigusvastasuse tuvastamist mõnes muus menetluses, on halduskohus

pädev kahjunõude lahendamisel hindama ka kriminaalmenetluse toimingute või otsustuste õigus-

pärasust (Riigikohtu üldkogu 31. augusti 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-35-10, p 55). Sama põhimõtet

on kohaldatud ka väärteomenetluse toimingute õiguspärasuse hindamisel (Riigikohtu üldkogu

11. detsembri 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-75-11, p 21).

Kolleegium peab eeltoodud põhimõtteid asjakohasteks ja järgitavateks ka pankrotimenetluses kohtu

poolt ärikeelu kohaldamisega tekitatud kahju hüvitamise nõuete lahendamisel. Eelnevast tulenevalt

oleks halduskohtul kahjunõude lahendamisel võimalik ärikeelu kohaldamise sisulist õiguspärasust

kontrollida vaid erandkorras juhul, kui isikul puudusid teises menetluses võimalused kontrollida

kohtulahendi õiguspärasust edasikaebe korras. Kui edasikaebeõigus on isikule õigusaktidega tagatud

ning isik on seda kasutanud või jätnud teadlikult kasutamata, siis tuleb ka õigusemõistmisega

tekitatud kahju hüvitamise kaebuse läbivaatamisel lähtuda jõustunud kohtulahendi resolutsioonis

kajastatust ning halduskohtul puudub õigus hinnata vaidlustatud kohtulahendite sisulist õigus-

pärasust. Lisaks nõuab RVastS § 15 kohtuniku kuriteo tuvastamist, mida halduskohus teha ei saaks.

Sellega tagatakse res judicata põhimõtte järgimine.

21. Ärikeelu kohaldamine otsustatakse maakohtu määrusega, mille peale võib isik, kelle suhtes

keeldu on kohaldatud, esitada määruskaebuse (PankrS § 91 lg 4). Kaebaja on seda võimalust

kasutanud. Ärikeelu kohaldamise tingimused ja vaidlustamise kord on ammendavalt reguleeritud

pankrotiseaduses ja tsiviilkohtumenetluse seadustikus (TsMS) ning kui kaebaja hinnangul ei

tulenenud nendest seadustest alust tema õiguste efektiivseks kaitsmiseks ärikeelu kohaldamise

menetluses, siis tulnuks need väited esitada tsiviilasja lahendamisel edasikaebuses või teistmis-

avalduses. Samuti on isikule, kelle suhtes on kohaldatud ärikeeldu, tagatud õigus taotleda aluste

äralangemise korral ärikeelu tühistamist PankrS § 3 lg 2 ja TsMS § 4 lg 1 alusel ning taotluse kohta

tehtav maakohtu määrus on samuti edasi kaevatav (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 22. veebruari

2010. a määrus asjas nr 3-2-1-124-09, p 35). Ka seda võimalust on kaebaja korduvalt kasutanud.

22. Kolleegium on küll varem väljendanud (seoses isikult vabaduse võtmisega tekitatud kahju

hüvitamise nõudega) kahtlust kahju hüvitamise regulatsiooni piisavuses (vt Riigikohtu haldus-

kolleegiumi 22. detsembri 2014. a määrus asjas nr 3-3-1-21-14), kuid see ei mõjuta praeguse asja

lahendamist. Selles asjas ei ole vaidluse all isikult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamine

ning ärikeelu hilisemal tühistamisel puudub tagasiulatuv toime. Kuna maakohtu tegevust ärikeelu

kohaldamisel ei ole alust käsitada õigusvastasena ning selle õigusvastasust ei ole pankrotimenetluse

raames maakohtus tuvastatud, siis on täitmata üks RVastS § 15 kohaldamise eeldustest (õigus-

vastasus) ning puudub vajadus kontrollida teiste nimetatud normis sätestatud vastutuspiirangute põhi-

seaduspärasust.

23. Samuti on ringkonnakohus jõudnud õigele järeldusele, et õigusemõistmisega tekitatud kahju

hüvitamise õiguslikuks aluseks ei saa olla RVastS § 16. RVastS § 16 reguleerib kitsalt avalik-

õiguslikus suhtes õiguspärase haldusakti või toiminguga tekitatud kahju hüvitamist. Ärikeelu

kohaldamine pankrotimenetluses kohtu määrusega ei ole käsitatav haldusakti ega toiminguna, vaid

õigusemõistmisena ning selle raames tekitatud kahju hüvitamist reguleerib ammendavalt erinormina

RVastS § 15. Ka analoogia kohaldamiseks puudub alus, sest seadusandja on selgelt soovinud

välistada õigusemõistmisel õiguspäraselt tekitatud kahju hüvitamise. Sellele viitab ainuüksi juba

vastutuse piiramine kohtuniku kuriteo tingimusega. Samuti on kohtupraktikas eitatud võimalust

kohaldada RVastS § 16 analoogia korras näiteks kohtueelses kriminaalmenetluses tõkendite

kohaldamisega tekitatud kahju hüvitamise asjades (vt Riigikohtu üldkogu 30. augusti 2011. a otsus

asjas nr 3-3-1-15-10 ja 31. augusti 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-35-10).

24. Riigikohtu üldkogu on kriminaalmenetluses isiku ametikohalt kõrvaldamisega tekitatud kahju

hüvitamise nõuete lahendamise kontekstis märkinud, et PS §-st 32 tuleneb riigi kohustus kujundada

õigusinstituut, mille normidega reguleeritakse omandiõigust erakordselt piirava õiguspärase akti või

toiminguga tekitatud varalise kahju hüvitamist õiglases ulatuses. Võib esineda olukordi, kus riigil

võib olla üldistes huvides vaja piirata üksikisiku omandipõhiõigust sedavõrd, et oleks põhjendamatu

jätta kogu tekitatud kahju üksikisiku kanda. Omandipõhiõiguse erakordse piirangu puhul pole hüvitist

maksmata võimalik leida tasakaalu üldiste ja üksikisiku huvide vahel (3-3-1-15-10, p-d 49–50).

25. Riigivastutuse seadus eristab õigusvastaselt ja õiguspäraselt tekitatud kahju ning viimasel juhul

on kahju hüvitamine võimalik erandina, kui isiku põhiõigusi või -vabadusi on riivatud erakordselt

intensiivselt. Kehtivas RVastS-s ei ole sätet, mis näeks ette pankotimenetluses ärikeelu kohalda-

misega õiguspäraselt tekitatud varalise kahju õiglases ulatuses hüvitamise. Kas selline regulatsioon

peaks olema, sõltub vastusest küsimusele, kas ärikeelu kohaldamisega sekkutakse isiku põhi-

õigustesse sedavõrd intensiivselt, et käsitada seda põhiõiguste erakordse piiramisena, mis eeldaks

õiglase hüvitise määramist. Kui puudub hüvitatav kahju, siis ei oma kahju hüvitamise õigusliku aluse

ebapiisavus asja lahendamisel tähtsust (3-3-1-21-14, p 21).

26. Kohtud on leidnud, et isiku põhiõiguste riive ei olnud sedavõrd intensiivne, et kaebajale saanuks

tekkida õiguspäraselt hüvitatav kahju. Riigikohtu tsiviilkolleegium on rõhutanud, et PankrS § 91 lg 2

järgse ärikeelu põhiliseks eesmärgiks on olla preventiivne sunnivahend. Seejuures tuleb tsiviil-

kolleegiumi arvates sätet tõlgendada kitsendavalt, kuna ärikeeluga riivatakse intensiivselt isiku põhi-

õigusi: töökoha valiku vabadust (PS § 29 lg 1), ettevõtlusvabadust (PS § 31) ja omandi kasutamise

vabadust (PS § 32 lg 2) (3-2-1-124-09, p 15). Halduskolleegium jagab seda seisukohta, kuid õiguse-

mõistmisega tekitatud kahju hüvitamiseks ei ole ainuüksi põhiõiguste intensiivne riive piisav.

27. Vajadus hüvitada õiguspäraselt tekitatud kahju võib tekkida siis, kui põhiõiguste riive on asja-

olusid arvestades erakordselt intensiivne. Kolleegiumi hinnangul ei anna A. Jaansoo suhtes ärikeelu

kohaldamise asjaolud ning kestus alust pidada preventiivse sunnivahendi kohaldamist isiku põhi-

õigusi erakordselt intensiivselt riivavaks. Ärikeeldu kohaldati isikule ligikaudu neli ja pool aastat, sel

ajal oleks kaebajal olnud võimalik tegutseda füüsilisest isikust ettevõtjana (vt Riigikohtu haldus-

kolleegiumi 5. aprilli 2006. a otsus asjas nr 3-3-1-15-06, p 8). Seega ei olnud kaebaja võimalused

tegutseda ettevõtjana ärikeelu kohaldamisega täielikult välistatud. Samuti oli isikul võimalik töötada

samas tegevusvaldkonnas palgatöötajana või teenida tulu muul, v.a ärikeelu kohaldamise määruses

sätestatuga vastuolus oleval, viisil. PankrS § 91 lg-st 2 tulenevalt ei olnud kaebajal keelatud esitada

maakohtule ka taotlust ärikeelu ulatuse muutmiseks nii, et ärikeelu all oleval isikul oleks võimalik

olla kas ettevõtja mõnes konkreetses tegevusvaldkonnas või juhatuse liige mõnes teises pankroti-

menetlusega mitteseotud äriühingus vms. A. Jaansoo ei ole sellist taotlust maakohtule esitanud, vaid

on soovinud üksnes ärikeelu täielikku tühistamist. Ka ärikeelu tühistamise taotluse lahendamise

kestus ei olnud samal ajal toimunud ning pankrotimenetlust, sh ärikeelu kohaldamist, oluliselt

mõjutanud teise tsiviilasja menetlemist arvestades ülemäära pikk.

28. Lisaks tuleb arvestada, et õiguste piiramise erakordsus ei ole taandatav ainuüksi riive

intensiivsusele. Ka paljusid väga intensiivseid riiveid, nt pikaajalist vangistust, peavad isikud tihti-

peale taluma ilma hüvitiseta. Riive erakordsus eeldab lisaks intensiivsusele ka seda, et isikul puudub

riigi sekkumise vajadusega selline seos, mis õigustaks sekkumise tõttu tekkinud kahju jätmist isiku

kanda. Teisisõnu, õiguspäraselt tekitatud kahju hüvitamiseks peab olema tegemist olukorraga, kus

riigi tegevus on vajalik ülekaaluka avaliku huvi tõttu, kuid tegevuse kahjulikud tagajärjed tekivad

juhuslikult kannatanud isikul. Lisaks varem Riigikohtu praktikas käsitletud juhtumitele oleks

võrdsuspõhimõttega vastuolus ka olukord, kus juhuslik kannatanu peab üldistes huvides kandma

suuremaid kulutusi kui teised, kes võidavad riigi sekkumisest kannatanuga samaväärselt (vrd

Riigikohtu üldkogu 31. märtsi 2011. a otsus asjas 3-3-1-69-09, p 61). Kui aga isik ise on aidanud

kaasa sellele, et riigi sekkumine on muutunud vajalikuks või kui sekkumine toimub isiku enda

huvides, siis ei saa isik nõuda, et sekkumisega kaasnenud kahjulikud tagajärjed peaks enda kanda

võtma üksnes riik.

Näiteks, kui isikult on võetud vabadus kriminaalasjas, milles ta mõistetakse lõplikult õigeks, siis

tuleb lähtuda sellest, et isik ei ole andnud piisavat alust temalt vabaduse võtmiseks. Sellisel juhul

võivad vabaduse võtmise tagajärjed ületada isiku talumiskohustuse ning avalikes huvides võetud

meetme tagajärjed tuleb tasandada avalike vahendite arvelt.

29. Selles asjas ei pruugi A. Jaansoo pankrotimenetluse algatamises süüdi olla. Kaebaja ei pruugi

isegi olla käitunud õigusvastaselt, kuid samas ei saa ka väita, et tema tegevuse ja pankroti vahel

puudub igasugune seos. Ettevõtluses osalemisega kaasnevad riskid, kuid ka võimalus saada kasu.

Üheks ettevõtlusriskiks on võimalik pankrotimenetlus ning sellega kaasnev vajadus seada äri-

ühinguga seotud isikute tegevusele teiste isikute õiguste kaitse eesmärgil ennetava iseloomuga

piiranguid. Äriühingu juhtimisega seotud isik ei saa nõuda, et kohtu õiguspärase tegevusega tekitatud

kahju hüvitamise kaudu jäetaks ettevõtluse kahjulikud tagajärjed seotud isiku asemel ühiskonna

kanda. Kolleegium rõhutab, et ärikeelu proportsionaalsus tuleb tagada ennekõike selle kohaldamise

hoolika kaalumisega. Erilisi asjaolusid, mis viitaks talumiskohustuse puudumisele, praeguses asjas ei

ole. Asjaolusid arvestades on kogu väidetavalt tekkinud kahju kaebaja kanda jätmine põhjendatud.

30. Aadu Jaansoo kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu 19. juuni

2015. a otsus haldusasjas nr 3-09-1504 muutmata. Kuna A. Jaansoo kassatsioonkaebus jääb

rahuldamata ning Justiitsministeerium ei ole kassatsiooniastmes menetluskulude kandmise kohta

andmeid esitanud, siis jäävad kassatsiooniastme menetluskulud menetlusosaliste endi kanda (HKMS

§ 108 lg 1 ja § 109 lg 1). Kassaator oli kautsjoni tasumise kohustusest Riigikohtu määrusega

vabastatud.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Viive Ligi, Ivo Pilving, Jüri Põld