3-2-1-12-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-12-16

Määruse kuupäev

Tartu, 23. märts 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Henn Jõks, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet

Tampuu

Kohtuasi

Rein Sääliku (Säälik) (pankrotis) pankrotimenetlus.

Lõpparuande kinnitamine.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 7. detsembri 2015. a määrus

tsiviilasjas nr 2-13-43633

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Rein Sääliku määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Võlgnik Rein Säälik

Pankrotihaldur Oliver Ennok

Asja läbivaatamise kuupäev

7. märts 2016. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 7. detsembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 2-13-43633.

Saata tsiviilasi uueks läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

2. Määruskaebus rahuldada.

3. Tagastada määruskaebuselt tasutud kautsjon Viivi Neumannile.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Rein Säälik (pankrotis, võlgnik) esitas 19. septembril 2013 Harju Maakohtule avalduse, milles

palus kuulutada välja enda pankroti.

Võlgniku pankrotiavalduse kohaselt on ta püsivalt maksejõuetu. Maksejõuetuse põhjuseks on liiga

suured laenukohustused, mille tasumiseks tal ei ole likviidset vara. Võlgniku suhtes toimub viis

täitemenetlust, tal on kohustusi 4687 euro 23 sendi ulatuses. Võlgnik saab iga kuu vanaduspensioni

257 eurot 32 senti ja talle kuuluvad Jõgevamaal Saare vallas asuv kinnistu (kinnistu) ning kolm

Harjumaal Nissi vallas asuvat vallasvarana ehitusregistrisse kantud hoonet (hooned).

2. Harju Maakohus kuulutas 8. oktoobri 2013. a määrusega välja võlgniku pankroti ja nimetas

pankrotihalduriks Oliver Ennoki.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt ei pea kohus juhul, kui füüsilisest isikust võlgnik esitab

enda pankrotiavalduse, ajutist haldurit nimetama ja võib pankrotiavalduse saamisest kümne päeva

jooksul pankroti välja kuulutada (pankrotiseaduse (PankrS) § 15 lg 2). PankrS § 1 lg 2 kohaselt on

võlgnik maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku

majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Kui võlgnik ise esitab pankrotiavalduse, siis eeldatakse,

et ta on maksejõuetu (PankrS § 31 lg 4). Võlgniku esitatud tõenditest nähtuvalt on võlgnik püsivalt

maksejõuetu, sest tal on 4687 euro 23 sendi ulatuses kohustusi, kuid tal ei ole vara kohustuste

täitmiseks.

3. Pankrotihaldur esitas 13. juulil 2015 Harju Maakohtule pankrotimenetluse lõpparuande ja palus

pankrotimenetluse lõpetada, vabastada teda halduri kohustustest ja määrata talle tasu alammääras

8875 eurot 94 senti, millele lisandub sotsiaalmaks 2929 eurot 6 senti (kokku 11 805 eurot).

Lõpparuande kohaselt oli pankrotivara suurus 78 500 eurot 10 senti, millest 78 500 eurot laekus

kinnistu müügist ja 10 senti oli pangaintress. Kõigi võlausaldajate nõuded rahuldati täies ulatuses.

Võlgnikule kuuluvad hooned jäid pankrotimenetluses müümata. Pankrotimenetluse käigus tegeles

haldur võlgniku varalise seisu väljaselgitamisega, tagas vara säilimise, valitses ja võõrandas

enampakkumisel võlgniku vara, suhtles võlgniku ja võlausaldajate esindajatega ning täitis muid

pankrotiseadusest tulenevaid kohustusi. Hagisid haldur ei esitanud.

4. Võlgnik vaidles lõpparuandele vastu. Pankrotimenetluse käigus müüdi kahest katastriüksusest

koosnev kinnistu, kuigi võlausaldajate nõuete rahuldamiseks oleks piisanud vaid ühe katastriüksuse

müügist. Samuti on halduri taotletav tasu liiga suur.

5. Harju Maakohus kinnitas 24. septembri 2015. a määrusega pankrotimenetluse lõpparuande halduri

esitatud kujul ja lõpetas pankrotimenetluse. Maakohus määras haldurile tasu 8875 eurot 94 senti,

millele lisandub sotsiaalmaks 2929 eurot 6 senti.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt vastab lõpparuanne PankrS § 162 lg-tes 2 ja 3 sätestatud

nõuetele ning tuleb kinnitada. Võlgnik esitas ise kohtule avalduse enda pankroti väljakuulutamiseks,

märkides, et ta on püsivalt maksejõuetu. PankrS § 108 lg 2 järgi on pankrotivara vara, mis oli

võlgnikul pankroti väljakuulutamise ajal, samuti vara, mis nõutakse või võidetakse tagasi või mille

võlgnik omandab pankrotimenetluse ajal. Pankrotivara hulka kuulusid erinevad kinnistud, millest

pankrotihaldur müüs võlausaldajate nõuete rahuldamiseks vaid ühe. Seadus ei näe ette, millises

ulatuses peab haldur vara müüma või millist vara ta peaks eelistama. Haldur ei ole pankrotivara

võõrandades rikkunud võlgniku õigusi ega seadust. Võlgnik esitas ise kohtule pankrotiavalduse ja

pidi seega ka arvestama, et pankrotimenetluse käigus tuleb võlausaldajate nõuete rahuldamiseks tema

vara müüa. Võlausaldajate nõuete rahuldamiseks pidi haldur vähemalt ühe võlgniku kinnistutest

võõrandama. Võlgnik teatas küll pankrotimenetluse alguses haldurile, et soovib esitada

võlausaldajatele kompromissettepaneku võlgade tasumiseks, kuid ei esitanud seda. Enne vara

võõrandamist hoiatas haldur võlgnikku korduvalt, et juhul, kui viimane kompromissettepanekut ei

esita, alustab ta vara müüki.

PankrS § 651 lg-te 1 ja 2 kohaselt on halduri tasu alammäär 78 500 euro 10 sendi suuruselt

pankrotivaralt 8875 eurot 94 senti. PankrS § 193 lg 4 sätestab, et kui pankrotiavaldus on menetlusse

võetud enne 2015. aasta 1. jaanuari, kohaldatakse halduri tasu maksustamisele kuni 2014. a

30. juunini kehtinud PankrS § 23 lõigete 3 ja 4 ning § 65 redaktsiooni ning pankrotihalduri tasule

lisatakse kas käibemaks või sotsiaalmaks. Halduri tasu taotlus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.

Kuna haldur palus määrata halduri tasu alammääras ja tasu suurus on põhjendatud ning kooskõlas

tehtud töö mahu ja halduri kutseoskustega, siis tuleb taotletav tasu haldurile välja mõista.

6. Võlgnik esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada

pankrotihaldurile tasu määramist puudutavas osas. Samuti soovis võlgnik, et talle tagastataks

pankrotimenetluses kohtutäiturile makstud 758 eurot 11 senti.

Pankrotihaldur vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu

määruse muutmata.

7. Harju Maakohus keeldus 3. novembri 2015. a määrusega määruskaebuse menetlusse võtmisest

osas, millega võlgnik palus tagastada kohtutäiturile makstud 758 eurot 11 senti. Ülejäänud osas jättis

maakohus määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 633 lg 5 alusel Tallinna

Ringkonnakohtule läbivaatamiseks ja lahendamiseks.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tallinna Ringkonnakohus jättis 7. detsembri 2015. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ja

maakohtu määruse muutmata.

Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt ei oleks pankrotihaldur saanud müüa võlgniku

kinnistust ainult ühte 4,25 hektari suurust katastriüksust, sest maa kui kinnisasi saab tsiviilkäibes

liikuda vaid tervikuna ja ei ole võimalik müüa ainult ühte ühe kinnisasja koosseisus olevast kahest

katastriüksusest. Samuti on võlgnik valesti aru saanud PankrS § 108 lg 3 mõttest. Ekslik on ka

võlgniku väide, et halduri tasu tuleb arvestada selle pankrotivara osa järgi, mis kulus võlausaldajate

nõuete rahuldamiseks. Pankrotihalduri tasu arvutamisel lähtutakse pankrotivara suurusest. Võlgniku

pankroti väljakuulutamisega muutub PankrS § 108 lg 1 järgi kogu võlgniku vara pankrotivaraks ja

selle suurus ei ole seotud võlausaldajate nõuete suurusega. Seega tuleb halduri tasu määramisel

arvestada kogu pankrotivara väärtust.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Võlgnik palub määruskaebuses ringkonnakohtu määruse tühistada.

Määruskaebuse põhjenduste kohaselt ei oleks pankrotihaldur võinud müüa võlgniku kinnistut ehk

põllumajandusmaad, vaid oleks pidanud müüma hoopis võlgniku hooned. Samuti ei olnud võlgniku

arvates vaja müüa Jõgevamaa kinnistu mõlemat katastriüksust. Kahest katastriüksusest koosneva

kinnistu oleks saanud jagada ja müüa vaid väiksema osa kinnistust. Haldur on teinud õigusvastase

makse kohtutäiturile 758 eurot 11 senti. Lisaks ei võimalda PankrS § 541 lg 4 füüsilise isiku pankroti

korral kanda võlgniku vara arvel bürookulusid.

Pankrotivara rahaline väärtus ei saa olla suurem kui võlausaldajate nõuded. Haldur võib müüa ainult

pankrotivara, mitte aga võlgniku isiklikku vara. Võlgniku vara müügist saadud raha on pankrotivara

vaid selles ulatuses, mida on vaja võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Kui vara müügist laekub

rohkem, kui on vaja võlausaldajate nõuete rahuldamiseks, siis on ebaõiglane lähtuda halduri tasu

määramisel kogu laekunud summast.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 701

lg 3 esimese lause alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata

uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Määruskaebus rahuldatakse.

11. Kolleegium käsitleb esmalt halduri tasu määramist.

Pankrotihaldur palus mõista talle koos lõpparuande kinnitamisega välja tasu alammääras ja kohtud

seda ka tegid. PankrS § 65 lg 1 järgi on halduril õigus saada oma ülesannete täitmise eest tasu, sama

paragrahvi lg 2 kohaselt arvestatakse halduri tasu, lähtudes pankrotivarasse laekunud ja pankrotivara

hulka arvatud rahast. Tasu suuruse määramisel võetakse arvesse töö mahtu, keerukust ja halduri

kutseoskust.

Kolleegium on varasemas praktikas leidnud, et kohtu pädevus määrata haldurile tasu sisaldab ka

kohtu õigust hinnata tasu määramise aluseks olevaid asjaolusid ja vajadusel taotletavat tasu

vähendada (Riigikohtu 12. oktoobri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-71-11, p 13). Kolleegium

kordab oma varasemat seisukohta, et kuigi seaduse järgi on halduri tasu määramisel orientiiriks

eelkõige pankrotivara suurus, ei saa haldurile tasu määramisel lähtuda üksnes sellest, vaid eelkõige

tuleb lähtuda halduri töö mahust ja keerukusest. Lisaks peab kohus arvestama, et ka tasu alammäär on

pigem orienteeruv summa ja kui halduri töömaht ei ole suur ja vara võõrandamisel või

tagasivõitmisel ei ole saadud oodatust märksa paremaid tulemusi, siis on alust määrata ka

alammäärast väiksem tasu, sest vastasel korral võiks halduri tasu kujuneda ebamõistlikult suureks

(vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 4. novembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-15, p 29).

12. Kolleegium leiab, et käesolevas asjas on kohus põhjendamatult määranud pankrotihaldurile tasu

alammäära järgi ja arvestades konkreetse pankrotimenetluse iseärasusi, oleks tulnud määrata

alammäärast märkimisväärselt väiksem tasu. Praegusel juhul taotles haldur tasu küll

miinimummääras, kuid asjaoludest nähtuvalt ei ole haldur peale vara müümise teinud mingeid

märkimisväärseid toiminguid. Lisaks selgus vara müües, et müügitulem ületas olulisel määral

võlausaldajate nõuete kogusummat, mis tähendab, et tegelikult ei olnud tegu pankrotiseisuga, mida

haldur oleks pidanud märkama.

Kuigi haldurile tasu määramine on ülem- ja alammäära raames kohtu diskretsiooniotsustus, on

kolleegium seisukohal, et kohtud on praegusel juhul ületanud diskretsioonipiire, mis on

menetlusõiguse normi oluline rikkumine, ning seepärast tuleb ringkonnakohtu määrus tühistada ja asi

tuleb saata uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul

halduri tasu suurus uuesti otsustada ja sellest tulenevalt lõpparuanne uuesti kinnitada.

13. Kohtu kohustuste kohta füüsilisest isikust võlgniku pankrotimenetluses, kui võlgnik on ise

esitanud enda pankrotiavalduse, märgib kolleegium järgmist.

Pankrotimenetlus on TsMS § 475 lg 1 p 122 järgi hagita menetlus ja seega peab kohus TsMS § 477

lg 7 kohaselt kontrollima avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui avalduse

kohta ei ole esitatud vastuväiteid. Vajaduse korral nõuab kohus avaldajalt tõendite esitamist või

kogub neid omal algatusel. Muu hulgas on kohtul pankrotimenetluses kohustus kontrollida võlgniku

varalist seisundit vähemalt avalikesse registritesse kantud andmete põhjal.

Iseenesest on õige kohtute seisukoht, et võlgnik esitas ise kohtule avalduse enda pankroti

väljakuulutamiseks, märkides, et ta on püsivalt maksejõuetu, ja seega saab PankrS § 31 lg 4 järgi

üldjuhul eeldada, et ta on maksejõuetu. Kuid PankrS § 31 lg-s 4 sätestatu ei tähenda, et kohus ei pea

füüsilisest isikust võlgniku enda pankrotiavalduse puhul üldse kontrollima, kas võlgnik on ka

tegelikult maksejõuetu. PankrS § 31 lg 1 järgi kuulutab kohus pankroti siiski välja vaid juhul, kui

võlgnik on maksejõuetu, mis PankrS § 1 lg 2 järgi tähendab seda, et võlgnik ei suuda rahuldada

võlausaldajate nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine.

Seda, kas võlgnik on ka tegelikult maksejõuetu, peab kohus asja läbivaatamisel (vähemalt avalikest

registritest andmeid hankides) omal algatusel kontrollima.

14. Kolleegium leiab, et praegusel juhul jättis kohus pankroti väljakuulutamisel põhjendamatult

kontrollimata, kas võlgnik on ka tegelikult maksejõuetu. Üksnes asjaolu, et võlgnik ise nii väidab, ei

anna alust automaatselt pankrotti välja kuulutada, vaid kohus peab talle esitatud asjaoludest (vara ja

võlgade nimekiri) suutma järeldada, kas võlgnik on ka tegelikult püsivalt maksejõuetu. Kui

maksejõuetus ei ole selgelt tuvastatav, siis peab kohus asjaolusid täiendavalt uurima ja vajadusel

tõendeid koguma. Kuna pankrotimenetlus on alati seotud kuludega, siis tuleb eriti just füüsiliste

isikute puhul hoolikalt uurida, kas pankroti väljakuulutamise alus on olemas. Õige on küll see, et

seadus ei pane kohtule kohustust määrata füüsilise isiku pankrotiavalduse korral kõigepealt ajutist

haldurit ja kohus võib kohe pankroti välja kuulutada (PankrS § 15 lg 2), kuid kui on põhjust kahelda

võlgniku tegelikus maksejõuetuses, tuleb ajutine haldur siiski määrata. Selline kulu on võlgniku jaoks

väiksem kui hilisem pankrotimenetluse kulu.

Ka pankrotihaldur oleks pidanud oma 20. jaanuari 2014. a aruandes olema suuteline tuvastama, et

võlgnik ei ole tegelikult maksejõuetu, kui tal on vara, mida oleks võimalik müüa palju suurema

summa eest kui võlgade kogusumma. Isegi kui võlgnik ise esitab pankrotiavalduse ja isegi kui sellisel

juhul PankrS § 31 lg 4 järgi eeldatakse, et võlgnik on maksejõuetu, on ka halduril kohustus võlgniku

varaline seis kindlaks teha ja ta ei või lähtuda üksnes neist andmetest, mis võlgnik talle esitab.

15. Kuigi võlgnik ei olnud pankrotiavalduse esitamise ajal tegelikult maksejõuetu, on nii

pankrotimäärus kui ka jaotusettepaneku kinnitamise määrus jõustunud. Kohus ei saanud

pankrotimenetlust ise lõpetada, sest PankrS § 159 lg 1 järgi lõpetab kohus pankrotimenetluse

võlgniku avalduse alusel, kui võlgnik tõendab, et ta ei ole maksejõuetu. Sellist avaldust ei ole võlgnik

menetluses esitanud.

16. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib kolleegium, et võlgniku käsitlus pankrotivarast on

ekslik. PankrS § 108 lg 2 järgi on pankrotivara vara, mis oli võlgnikul olemas pankroti

väljakuulutamise ajal, samuti vara, mis nõutakse või võidetakse tagasi või mille võlgnik omandab

pankrotimenetluse ajal. See tähendab, et pankrotivara on kogu vara, mis võlgnikul on pankroti

väljakuulutamise ajal, mitte ainult see vara, mille arvel rahuldatakse võlausaldajate nõuded, ja see on

nii isegi juhul, kui pankrotivara väärtus osutub suuremaks kui võlausaldajate nõuded.

Iseenesest on õige määruskaebuse väide, et haldur oleks saanud vältida põllumajandusliku kinnistu

mõlema katastriüksuse müüki kinnistu jagamisega, kuid sellist kohustust halduril seaduse järgi ei ole.

Samuti on pankrotihalduril õigus valida, millised pankrotivara hulka kuuluvad esemed ta müüb ja

millised mitte. Pankrotiseadus ei näe ette, millist vara peaks pankrotihaldur eelistama.

17. Ekslik on võlgniku määruskaebuse seisukoht, et PankrS § 541 lg 4 kohaselt ei ole füüsilise isiku

pankroti korral lubatud kanda võlgniku vara arvel bürookulusid. Viidatud sätte järgi võib haldur

füüsilisest isikust võlgniku pankroti puhul teha pankrotivaraga ainult neid tehinguid ja

õigustoiminguid, mis on vajalikud pankrotimenetluse eesmärgi saavutamiseks ja halduri ülesannete

täitmiseks. See säte ei reguleeri mitte pankrotimenetluse kulude kandmist, vaid tehingute tegemist

pankrotivaraga (nt vara müüki, kasutusse andmist jms). Pankrotimenetluse kulude kandmist

pankrotivara arvel reguleerivad PankrS § 146, mille lg 1 p 4 järgi on pankrotimenetlusega seotud

väljamakseteks mh pankrotimenetluse kulud, ja PankrS § 150 lg 1 p 5, mille kohaselt on

pankrotimenetluse kulud mh ka halduri tehtud vajalikud kulutused oma ülesannete täitmiseks. Ka

PankrS § 66 lg 1 esimese lause järgi on halduril lisaks tasule õigus nõuda oma kohustuste täitmiseks

tehtud vajalike kulutuste hüvitamist. Seega on pankrotimenetluse kuludeks ka halduri mõistlikud

bürookulud ja need kantakse pankrotivara arvel.

18. Ekslik on ka seisukoht, et haldur on õigusvastaselt teinud 758 euro 11 sendi suuruse makse

kohtutäitur Kaire Põltsile. Kohtutäitur oli võlausaldaja, kellele tehti makse Harju Maakohtu 30. aprilli

2015. a määrusega kinnitatud jaotusettepaneku alusel. Jaotusettepaneku kinnitamise kohta tehtud

määrus on jõustunud ja väljamakse on tehtud kooskõlas seadusega.

19. Menetluskulud jaotatakse TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ja määratakse TsMS § 174 lg 6

alusel kindlaks asja uuel läbivaatamisel.

20. Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb määruskaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4

esimese lause alusel tagastada.

Henn Jõks, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu