3-2-1-3-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-3-16

Otsuse kuupäev

Tartu, 23. märts 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Jaak Luik ja Malle Seppik

Kohtuasi

OK Incure OÜ hagi OÜ Europark Estonia vastu asja

väljanõudmiseks ebaseaduslikust valdusest

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 13. oktoobri 2015. a otsus

tsiviilasjas nr 2-15-1945

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OK Incure OÜ kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

15 000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja OK Incure OÜ, esindaja vandeadvokaat Ilmar Straus

Kostja OÜ Europark Estonia

Asja läbivaatamise kuupäev

22. veebruar 2016. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Muuta tsiviilasja hinda ja lugeda selleks 15 000 eurot.

2. Muus osas jätta Tallinna Ringkonnakohtu 13. oktoobri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-1945

muutmata. Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Kassatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta OK Incure OÜ kanda.

4. Välja mõista OK Incure OÜ-lt riigituludesse riigilõiv 350 (kolmsada viiskümmend) eurot.

5. Välja mõista OK Incure OÜ-lt ja OÜ-lt Europark Estonia solidaarselt riigituludesse riigilõiv

350 (kolmsada viiskümmend) eurot. Omavahelises suhtes vastutab riigilõivu tasumise eest OK

Incure OÜ.

6. Koos vastusega Riigikohtule esitatud Politsei- ja Piirivalveameti teatised tagastada OÜ-

le Europark Estonia.

7. Arvata OK Incure OÜ kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse. Mõista OK

Incure OÜ-lt riigituludesse välja vähem tasutud kautsjon 50 (viiskümmend) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OK Incure OÜ (hageja) esitas 6. veebruaril 2015 Harju Maakohtule hagi OÜ Europark Estonia

(kostja) vastu asja väljanõudmiseks ebaseaduslikust valdusest.

Hagiavalduse kohaselt pargiti hageja sõiduauto Škoda Superb (edaspidi sõiduk) 31. jaanuaril 2015

Tallinnas aadressil Sakala 14b, kus kostja osutab parkimisteenust. Samal kuupäeval (orienteeruvalt

kell 21.30) teisaldas kostja hageja sõiduki Tallinnas Rävala 5 asuvasse parkimismajja, kus sõiduk

paigutati kinnisele alale, takistati selle kasutamine rattatõkisega ega võimaldatud sõiduki volitatud

kasutajal sõidukit oma valdusse võtta. Vaatamata hageja nõudmisele ei ole kostja tema valduses

olevat sõidukit tagastanud. Kostja ei selgita, millisel õiguslikul alusel ta sõidukit kinni peab. Kostja

esitas hagejale tõendeid lisamata teate, et sõiduki valduse saamiseks tuleb tasuda 30 eurot leppetrahvi

ja 105 eurot teisaldamise kulude katteks.

2. Kostja hagi ei tunnistanud, leides, et sõiduk on teisaldatud õiguspäraselt. Kostja osutab renditud

maa-alal parkimisteenust. Parkla sissesõidu juurde on paigaldatud infotahvel, mis sisaldab

tüüptingimusi sõiduki parkimiseks. Ühtlasi on kostja väljendanud sellel oma selget tahet lepingu

sõlmimiseks, kui sõiduki juht auto kostja parklasse pargib. Hageja andis sõiduki majandustegevuses

kasutada oma töötajale, kes teeb esindajana tehinguid hageja nimel. Kostja esitas parkimistingimuste

avaldamisega pakkumuse lepingu sõlmimiseks ja sõiduki parkimisega esitati hageja nimel sellele

nõustumus. Seega sõlmisid pooled parkimislepingu. Lepingus lepiti kokku parkimistingimuste

rikkumise puhuks leppetrahvis 30 eurot, samuti on kostjal lepingu järgi parkimislepingu rikkumisel

õigus sõiduk teisaldada ning teisaldamisega seotud kulud jäävad sõiduki kasutaja kanda. Parkimise

eest ei ole hageja kostjale tasunud. Hageja sõidukit on ka varem korduvalt pargitud kostja parklatesse

selle eest tasu ja nõutud leppetrahvi maksmata. Selliselt oli hageja sõiduk pargitud Olümpia

parkimisalale 14. märtsil 2012, 7. mail 2014, 25. mail 2014 ja 4. juunil 2014 ning Viru hotelli

parkimisalale 25. oktoobril 2014. Kokku on hageja jätnud tasumata leppetrahvi kuuel korral.

Vähemalt ühel korral - 25. mail 2014 - on hageja sõidukile paigaldatud meeldetuletus mitmete

leppetrahvide tasumata jätmise kohta ühes selgitusega, et leppetrahvide tasumata jätmise korral

võidakse sõiduk teisaldada.

3. Harju Maakohus rahuldas 28. mai 2015. a otsusega hagi ja nõudis hageja sõiduki kostja halduses

või kasutuses olevast parklast välja ning kohustas selle hagejale tagastama. Menetluskulud jättis

maakohus kostja kanda, mõistes kostjalt hageja kasuks välja riigilõivu 350 eurot.

Otsuse kohaselt ei vaidle pooled järgmiste asjaolude üle: aadressil Sakala 14b, kuhu 31. jaanuaril

2015 oli pargitud hagejale kuuluv sõiduk, osutab kostja parkimisteenust; parkla sissesõidutee juurde

on paigutatud infotahvel, teavitus- ja liiklusmärgid, mis sisaldavad lepingu tüüptingimusi sõiduki

parkimiseks; sama sõidukit on kostja parklates tasu maksmata pargitud 2014. a vähemalt neljal korral

ja 2015. a vähemalt kahel korral; 31. jaanuaril 2015 teisaldas kostja hageja sõiduki parklast Rävala 5

asuvasse parkimismajja ning sõiduk on kostja valduses.

Pooled vaidlevad selle üle, kas ja kelle vahel sõlmiti parkimisleping, samuti selle üle, kas parkimise

eest tasumata jätmise korral on sõiduki teisaldamine ja kinnipidamine kohane meede.

On tõendatud, et sõiduki omanik on hageja ja sõiduki kasutajateks on neli isikut, sh Eric Noormets.

Tema pidas pärast sõiduki teisaldamist kostjaga ka e-kirja teel läbirääkimisi ja nõudis sõidukit oma

valdusse. Kuigi Eric Noormets eitas hiljem seost vaidlusaluse parkimisega, saab tõenditest järeldada,

et 31. jaanuaril 2015 kasutas ja juhtis sõidukit just tema.

Parkla sissesõidul asuvates kostja pakkumise tingimustes on selgelt väljendatud, et kostja teeb

pakkumuse selles toodud tingimustel ning et parklasse sisenemisega sõlmib sõidukijuht parkimiskoha

üürilepingu. Pakkumuse tingimused on nähtavad ja arusaadavad ning selliselt on Tallinnas parkimist

korraldatud juba aastaid. Eric Noormetsa ja kostja vahel on sõlmitud parkimisleping. Arvestades

parkimistingimusi ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 9 lg-t 1, § 16 lg-t 3 ja § 20 lg-t 1, on tuvastatud, et

kostja tegi parkla territooriumile sissesõidul avalikult pakkumuse parkimiskoha üürilepingu

sõlmimiseks. Eric Noormets võttis 31. jaanuaril 2015 parkla territooriumile sisenedes ja parkides

pakkumuse vastu ja sõlmis parkimiskoha üürilepingu pakkumuses näidatud tingimustel.

Parkimistingimuste p 10 (parkimise korraldajal on õigus eeldada, et sõiduki omanik või vastutav

kasutaja on sõiduki juhiks ning parkimislepingu pooleks) on tühine vastuolu tõttu VÕS § 42 lg-ga 1

ja lg 3 p-dega 7 ja 18. See lepingupunkt annab parkimise korraldajale ainuõiguse tõlgendada lepingut

nii, et kuigi leping sõlmitakse sõiduki juhi ja parkimise korraldaja vahel, siis parkimistingimuste

rikkumise korral vastutab selle eest sõiduki omanik, kes ei pruugi olla sõiduki kasutaja ja seega

parkimislepingu sõlmija. See omakorda võimaldab parkimistingimuste p 8 alusel panna

parkimistingimuste rikkuja vastutuse kolmanda isiku (sõiduki omaniku) kanda.

Parkimistasu maksmise kohustus ning selle täitmata jätmisest tulenevad tagajärjed saavad tekkida

parkimislepingust. Kuna parkimislepingu sõlmisid Eric Noormets ja kostja, siis tulenevalt VÕS § 2

lg-st 1 ja §-st 3 ei saanud hagejale sellest lepingust kohustusi tekkida. Parkimistingimuste rikkumise

eest saab vastutada vaid rikkuja (sõiduki juht), mitte sõiduki omanik. Seetõttu on hageja sõiduki

teisaldamine ja kinnipidamine põhjusel, et sõiduki juht rikkus parkimislepingut, vastuolus seadusega.

Eric Noormetsa ei saa pidada automaatselt hageja esindajaks, kuna ta ei ole hageja registrikaardile

kantud seadusjärgne esindaja (juhatuse liige). Kostja tegevus on käsitatav hageja valduse rikkumisena

(asjaõigusseaduse (AÕS) § 40 lg 3). Kostja ei ole toonud kohtu ette asjaolusid, mis võimaldaksid

järeldada, et kostjal on seadusest või lepingust tulenev alus takistada hagejal talle kuuluva sõiduauto

kasutamist ja valdamist. AÕS § 47 lg-te 1 ja 2 kohaselt on AÕS §-des 44 ja 45 nimetatud nõuete

esitamise õigus ka kaudsel valdajal, kes võib nõuda valduse üleandmist endale. Seega on hagejal kui

asja omanikul õigus nõuda valduse üleandmist endale.

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja jätta uue otsusega hagi

rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 13. oktoobri 2015. a otsusega maakohtu otsuse ning jättis uue

otsusega hagi rahuldamata. Maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud jättis kohus hageja kanda ning

mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulu 300 eurot.

Ringkonnakohtu otsuse põhjendustel eitas Eric Noormets (ühtlasi hageja esindaja praeguses

menetluses) ringkonnakohtu istungil, et oleks sel päeval selles parklas parkinud, ning kinnitas, et

sõiduki juhti ei ole suutnud tuvastada ka hageja korraldatud sisejuurdlus. Hageja leidis, et kuivõrd

parkimisleping sõlmitakse sõiduki juhiga ning sõiduki juhti ei ole tuvastatud, siis hageja lepingu

rikkumise eest ei vastuta. Kostja leidis, et parkimislepingu pooleks on hageja, tuginedes

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 116 lg-le 2, mille alusel tuleb eeldada, et hageja töötaja, kes

kasutas tööandja sõidukit, kasutas seda ettevõttega seotud tegevuseks. Kostja seisukoha järgi kehtib

selline eeldus seni, kuni sõiduki omanik ei ole tõendanud vastupidist.

Hea usu põhimõttest tulenevalt on võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub eelduste

esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel ümber, eelkõige, kui tõendada tuleb

asjaolu, mille esinemine on kostja kontrolli all, hagejal ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada

ja kostja keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast. Seega, kui kostja on asjaolu esinemise

tõenäosust põhistanud, peab hageja tõendama asjaolu esinemise puudumist - hageja peab tõendama,

kes sõidukit kasutas ja parkis. Ainult sõiduki omanikul või vastutavatel kasutajatel on võimalik

tõendada, kes sõidukit kostja osutatud kuupäevadel tegelikult kasutas ja kostjaga parkimislepingu

sõlmis. Kuivõrd juriidilise isiku teovõime realiseerub tema esindusorgani liikmete kaudu, siis kuni

sõiduki juht on tuvastamata, tuleb eeldada, et sõidukit kasutas ja parkis hageja seaduslik esindaja.

Eeltoodu alusel on parkimislepingu pooleks hageja.

Selget lepingu sõlmimise tahet väljendavad infotahvlid saavad olla lepingu sõlmimise pakkumuseks.

Pooled ei vaidlustanud parkla infotahvlite nähtavust ja neil märgitud parkimistingimusi, samuti seda,

et parkimisleping sõlmiti. Kostja on tõendanud, et parkimistingimusi arvestades on tal hageja vastu

31. jaanuaril 2015 sõlmitud parkimislepingust tulenev nõue. Eelneva tõttu ei saa nõustuda ka

maakohtu järeldusega parkimistingimuste p 10 tühisuse kohta, kuivõrd sellest tulenevalt ei vastuta

kolmas isik parkimistingimuste rikkumisel, mis seisneb parkimistasu maksmata jätmises. Lepingu

kohaselt on parkimistingimuste rikkumise korral parkimise korraldajal õigus väljastada leppetrahv

(p 7) ja/või teisaldada sõiduk (p 8). Kostjal oli õigus kasutada lepingu rikkumisel VÕS § 101 lg 2

esimeses lauses sätestatud õiguskaitsevahendit. Hageja sõidukit oli tasuta pargitud korduvalt ja

sõiduki omanik ei olnud näidanud üles soovi tekkinud kohustusi täita, seega ei saa ilmselgelt rääkida

parkimise eest ekslikult tasumata jätmisest. Teisaldamine on äärmuslik õiguskaitsevahend, kuid

praegustel asjaoludel kohane. Eeltoodu hindamisel on kohus arvestanud vastava valdkonna

spetsiifikat, parkimissuhetes väljakujunenud käitumisreegleid ning võtnud arvesse, millised muud

võimalused on parkimise korraldajal oma õiguste maksmapanekuks, millistel põhjustel on

kinnipidamine toimunud ning millised on sõiduki parkijate võimalused kinnipidamine lõpetada.

Kostja on selgitanud, et muud õiguskaitsevahendid (nt tõkkepuu, rataste lukustamine) rikkumisi ei

lõpeta.

Pooled ei vaidle selle üle, et kostja ei ole hageja nõutavat leppetrahvi ja teisaldamistasu ära maksnud.

Poolte lepingu kohaselt on parkimise korraldajal parkimistingimuste rikkumise korral õigus kuni

parkimistasu, leppetrahvi või muude sarnaste tasude või sõiduki parklast eemaldamise kulude

tasumiseni sõidukit sõidukijuhi vastutusel ja kulul kinni pidada. Seega on vaidlusalune sõiduk

lepingu alusel kostja õiguspärases valduses ja hagi sõiduki väljanõudmiseks tuleb jätta rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja uueks

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu järelduste kujunemine ei ole jälgitav, rikutud on kohtuotsuse põhjendamise

kohustust. Kohtuotsuses viidatakse läbisegi sõidukijuhi tööandjale ja sõiduki omanikule, kellega

parklasse sisenemise korral loetakse parkimisleping sõlmituks. Sõidukijuhi tööandja ja sõiduki

omanik ei pruugi alati kattuda, nt liisitud sõidukite puhul. Otsusest jääb selgusetuks, millal tuleb

lugeda leping sõlmituks juhiga ja millal tema tööandjaga.

Otsusest ei selgu, millisel õiguslikul alusel loeti leping sõlmituks hageja kui sõiduki omanikuga.

TsÜS § 116 lg 2, millele ringkonnakohus on viidanud, ei kohaldu. Asjas ei ole tuvastatud, et tehing

oleks seotud hageja majandus- või kutsetegevusega. Hageja hinnangul saab lugeda vaidlusaluse

lepingu pooleks sõiduki juhi. Sõiduki omanikku ei saa samastada isikuga, kes tegutseb majandus- või

kutsetegevuses ja sõlmib selle raames teise isiku nimel lepinguid. Kohus ei ole ka põhjendanud, miks

väljaspool tööaega (kell 21.30) sõlmitud lepingu puhul tuleb see lugeda sõlmituks autojuhi

tööandjaga. Jääb arusaamatuks, millal loetaks, et parkimislepingu on sõlminud töötaja tööandja

nimel.

Parkimislepingu saab lugeda sõlmituks sõiduki juhiga, kes sõiduki parkimisalale pargib. Ka

parkimistingimused nägid ette lepingu sõlmimise sõiduki juhiga. Õiglane oleks, kui parkimise

korraldaja saaks tuvastada, kes on sõiduki parkimisalale parkinud ja kellega on sel viisil leping

sõlmitud. Parkimist korraldav isik on jätnud selleks vajalikud investeeringud tegemata.

Ringkonnakohus pööras tõendamiskoormuse valesti ümber, kui leidis, et hageja peab sõiduki

omanikuna tõendama, kes oli sõiduki roolis.

Kordades enam maksva sõiduki teisaldamine mõne euro suuruse parkimistasu maksmata jätmise eest

on õiguskaitsevahendina ebaseaduslik. Selline õiguste kaitse meede riivab ebaproportsionaalselt

hageja omandiõigust ja on vastuolus heade kommetega.

7. Kostja palub kaebuses esiletoodud asjaolusid arvestades jätta see läbi vaatamata. Kui

kassatsioonkaebust otsustatakse menetleda, siis on kostja hinnangul ringkonnakohtu otsus

põhjendatud ja kaebus tuleks jätta rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsust tühistada.

Muuta tuleb maa- ja ringkonnakohtus määratud tsiviilasja hinda, lugedes uueks hinnaks 15 000 eurot.

Sellest tulenevalt tuleb hagejalt riigituludesse välja mõista täiendav riigilõiv 350 eurot ja täiendav

kautsjon 50 eurot. Lisaks tuleb apellatsioonkaebuselt vähem tasutud riigilõiv 350 eurot välja mõista

pooltelt solidaarselt, kusjuures omavahelises suhtes jääb selle lõivu tasumise eest vastutavaks hageja.

Sisuliselt tuleb ringkonnakohtu otsus jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691 p 1 alusel

muutmata ning kassatsioonkaebus rahuldamata.

9. Hagiavalduse kohaselt on hagejal kostja vastu valduse rikkumisest tulenev nõue - hageja palub

tagastada talle kuuluv sõiduk, mille kostja (parkimisteenuse osutaja) teisaldas teenuse osutamiseks

rajatud parkimisalalt 31. jaanuaril 2015 oma valdusesse kinnisele alale.

Maakohus rahuldas hagi ja nõudis sõiduki kostjalt hageja kasuks välja. Maakohus tugines oma

järelduses sellele, et parkimislepingu sõlmis ja parkimistingimuste rikkumise eest vastutab sõidukit

juhtinud Eric Noormets ning kostja ei saa tugineda tühisele parkimistingimuste p-le 10, mille

kohaselt on kostjal õigus eeldada, et parkimislepingu pooleks ja parkimistingimuste rikkumise eest

vastutajaks on sõiduki omanikuna hageja. Ringkonnakohus asus maakohtust vastupidisele

seisukohale. Ringkonnakohus tugines oma järelduses sellele, et sõiduki juhti, kes sõlmis

parkimislepingu ja peaks parkimistingimuste rikkumise eest vastutama, ei ole tuvastatud, ning

olukorras, kus hageja ei suuda tõendada, kes sõidukit juhtis, eeldatakse parkimistingimuste p 10 järgi,

et parkimislepingu sõlmis ning parkimistingimuste rikkumise eest vastutab sõiduki omanikuna

hageja.

10. Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, kellega sõlmis kostja parkimislepingu ja kes

vastutab sellest tulenevalt parkimistingimuste rikkumise eest, kas sõiduki juht või sõiduki omanik

(hageja). Samuti vaidlevad pooled selle üle, kas parkimise eest tasumata jätmisel oli kostjal õigus

hageja sõidukit teisaldada ja kinni pidada.

11. Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus nõuetekohaselt põhjendanud, miks tuleb

parkimisleping lugeda sõlmituks hageja kui sõiduki omanikuga.

Kassatsiooniastmes ei vaidle pooled selle üle, et kostja osutas eraõigusliku isikuna parkimisteenust

parkimisalal, kust hageja sõiduk teisaldati, ning et 31. jaanuaril 2015 kostja parkimisalale sissesõidul

sõlmiti parkimiskoha üürileping (parkimisleping) (vt parkimislepingu sõlmimise (VÕS §-de 16 ja 20

kohaldamine) kohta Riigikohtu 20. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-75-10, p-d 12-14).

Parkimislepingule kohalduvad VÕS-s üürilepingut sätestavad õigusnormid.

Parkimislepingu p 1 järgi sõlmitakse parkimisleping VÕS-s sätestatud korras parkimise korraldaja ja

sõiduki juhi vahel. Parkimistingimuste p 10 järgi on parkimise korraldajal õigus eeldada, et sõiduki

omanik või vastutav kasutaja on sõiduki juhiks ja parkimislepingu pooleks. Ringkonnakohus leidis

erinevalt maakohtust õigesti, et parkimistingimuste p 10 ei ole tühine tüüptingimus. Maakohtu

hinnangul võimaldab see lepingupunkt tõlgendust, et parkimistingimuste rikkuja (sõiduki juhi)

vastutus pannakse kolmanda isiku (sõiduki omaniku) kanda. Ringkonnakohus leidis õigesti, et sellist

järeldust parkimistingimuste p-st 10 teha ei saa. Viidatud lepingupunkt ei pane parkimistingimuste

rikkumise korral vastutust kolmandale isikule, vaid sätestab parkimise korraldajale õiguse eeldada, et

sõiduki juhiks ja seega ka parkimislepingu pooleks on sõiduki omanik või vastutav kasutaja. Selle

eelduse saab sõiduki omanik või vastutav kasutaja ümber lükata.

Ringkonnakohtu tuvastatud asjaoludel on hageja väitnud, et talle ei ole teada, kes vaidlusalusel ajal

sõiduki kostja parkimisalale parkis, ning et sõiduki parkimisalale parkinud juhti ei ole suudetud

tuvastada ka hageja korraldatud sisejuurdluse käigus.

TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi peab hagimenetluses kumbki pool tõendama neid asjaolusid,

millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kolleegium nõustub

ringkonnakohtu seisukohaga, et hageja tõendamiskoormuseks on tõendada, kes vaidlusalusel ajal

hageja sõidukit kasutas ja kostja parkimisalale parkis. Viidatud asjaolude väljaselgitamine on hageja

kui sõiduki omaniku kontrolli all, seevastu on kostjal objektiivselt võimatu selle kohta tõendeid

esitada. Liiatigi on hageja kui sõiduki omaniku kohustuseks järgida liiklusseaduses (LS)

sõidukiomanikule sätestatud kohustusi. LS § 72 lg 1 järgi peavad sõiduki omanik ja vastutav kasutaja

tagama talle kuuluva või tema valduses oleva sõiduki õige kasutamise, tehnilise korrasoleku ja

nõuetekohase hoidmise. LS § 72 lg-s 2 sätestatakse, et kui mootorsõiduki omanik annab

mootorsõiduki kasutada teisele isikule, peab ta mootorsõiduki kasutamise ajal ja teise isiku poolt

mootorsõiduki kasutamise lõppemisest arvates kuue kuu jooksul säilitama ning liiklusjärelevalve

teostaja või kohtu nõudmisel esitama järgmised andmed: mootorsõidukit kasutanud isiku ees- ja

perekonnanimi, mootorsõidukit kasutanud isiku aadress, mootorsõidukit kasutanud isiku sünniaeg või

isikukood ja mootorsõidukit kasutanud isiku juhiloa number. LS § 72 lg 3 kohaselt laienevad

vastutavale kasutajale LS § 72 lg-s 2 sätestatud kohustused seoses tema kasutuses oleva

mootorsõidukiga. Praeguses asjas ei ole hageja esitanud kohtule andmeid selle kohta, kes tema

sõidukit kasutas. Hageja ei ole tõendanud, et sõidukit juhtis ja selle parkis vaidlusalusel ajal kostja

parklasse keegi teine. Niisuguses olukorras leidis ringkonnakohus õigesti, et parkimistingimuste p 10

alusel saab eeldada, et sõidukit juhtis ja parkis hageja (oma seadusliku esindaja vahendusel).

12. Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väidetega TsÜS § 116 lg 2 vale kohaldamise kohta.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei ole ringkonnakohus oma järeldustes sellele sättele tuginenud.

Kõnealusele sättele on viidatud ringkonnakohtu otsuse p-s 25, kus on esitatud kostja seisukoht

viidatud sätte kohaldamise võimalikkuse kohta. Ringkonnakohus on nõustunud kostja seisukohaga

vaid osas, mis puudutab asjaolu tõendamiskoormust (vt ringkonnakohtu otsuse p 26).

13. Eeltoodu alusel tuvastas ringkonnakohus õigesti parkimislepingu pooled, kelleks tuleb pidada

hagejat ja kostjat, ning järeldas põhjendatult, et kostjal on hageja vastu 31. jaanuaril 2015 sõlmitud

parkimislepingust tulenev nõue (parkimistingimuste p 2 kohaselt tuleb parkimise eest maksta

parkimise korraldajale parkimistasu). Pooled ei ole vaielnud selle üle, et parkimistasu vaidlusaluse

parkimise eest ei ole kostjale makstud.

VÕS § 101 lg 2 esimese lause järgi võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või

koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada,

kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Lepingus on pooled kokku leppinud parkimislepingu

tingimuste rikkumise korral järgmistes õiguskaitsevahendites. Parkimislepingu p 7 järgi tuleb

parkimistingimuste rikkumise korral maksta parkimise korraldajale leppetrahvi 30 eurot.

Parkimistingimuste p 8 järgi on parkimise korraldajal õigus teisaldada sõiduk sõidukijuhi vastutusel

ja kulul muu hulgas juhul, kui sõiduki parkimisel on rikutud parkimistingimusi. Parkimislepingu p-

s 9 sätestatakse, et parkimistingimuste rikkumisel on parkimise korraldajal õigus kuni parkimistasu,

leppetrahvi või muude sarnaste tasude või sõiduki parklast eemaldamise kulude tasumiseni sõidukit

sõidukijuhi vastutusel ja kulul kinni pidada (sh lukustada sõiduki ratas).

Kolleegium märgib, et parkimistingimustes sätestatud parkimise korraldaja pandiõigus on kooskõlas

VÕS-s üürileandja pandiõigust sätestava § 305 lg 1 esimese lausega, mille kohaselt on kinnisasja

üürileandjal üürilepingust tulenevate nõuete tagamiseks pandiõigus üüritud kinnisasjal asuvatele ja

ruumi üürimisel selle sisustusse või kasutamise juurde kuuluvatele vallasasjadele ka siis, kui need ei

ole üürileandja valduses. VÕS § 305 lg 2 kohaselt ei ulatu pandiõigus asjadele, millele ei saa pöörata

sissenõuet (vt ka Riigikohtu 11. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 11). Selliselt ulatub

parkimise korraldaja pandiõigus VÕS § 305 lg 1 järgi ka parkimisalale paigutatud sõidukitele.

Samuti nõustub kolleegium ringkonnakohtuga, et parkimislepingust tulenevat sõiduki teisaldamise

õigust saab lugeda praegustel asjaoludel kohaseks õiguskaitsevahendiks. Ringkonnakohus on

hinnanud hageja käitumist (hageja rikkus parkimislepingut korduvalt ega näidanud üles soovi oma

kohustusi kostja ees täita), samuti kostja käitumist ja tema alternatiivseid mõistlikke võimalusi oma

õiguste tagamiseks. Ringkonnakohus on oma järeldust nõuetekohaselt põhjendanud. Kolleegium

osutab lisaks, et sõiduki teisaldamine ei ole sõiduki parkijale koormavam võrreldes olukorraga, kus

sõiduk jääb lukustatud rattaga kuni parkimise korraldaja nõuete rahuldamiseni parkimisalale seisma.

Küll aga on sõiduki parkimisalal hoidmine võrreldes teisaldamisega koormavam parkimise

korraldajale, sest sõiduk hoiab parkimiskohta kinni ega võimalda sinna teisi sõidukeid parkida.

Hinnates sõiduki kinnipidamise ja teisaldamise kui õiguskaitsevahendi proportsionaalsust, ei saa

kolleegiumi arvates silmas pidada üksnes asjaolu, et parkimisteenuse osutaja nõue parkimistasu jms

saamiseks on üldjuhul kordades väiksem sõiduki väärtusest (vrd VÕS § 307 lg 1). Oluline on

arvestada, millised on parkimisteenuse osutaja võimalused oma õiguste maksmapanekuks ja parkija

võimalused sõiduki kinnipidamise ja teisaldamise vältimiseks.

Ringkonnakohus on tuvastanud, et hageja ei ole kostja nõutud leppetrahvi ja teisaldamistasu ära

maksnud. Seega on hageja sõiduk kostja õiguspärases valduses (tegemist ei ole valduse rikkumisega

AÕS § 40 lg 3 järgi ega ebaseadusliku valdusega AÕS § 80 lg 1 järgi). Eeltoodut arvestades jättis

ringkonnakohus õigesti hageja nõude rahuldamata.

Kolleegium märgib lisaks, et VÕS § 110 sätestab võlgnikule õiguse keelduda oma kohustuse

täitmisest, kuni kohustused on tema suhtes täidetud. VÕS § 110 lg 5 kohaselt, kui võlausaldaja nõuab

võlgnikult kohtus kohustuse täitmist ja võlgnik täitmisest VÕS § 110 alusel keeldub, teeb kohus

otsuse, millega võlgnikku kohustatakse otsust täitma üksnes juhul, kui võlausaldaja on oma

kohustuse tema suhtes täitnud või võlgnik on täitmise vastuvõtmisega sattunud viivitusse.

Ringkonnakohus praeguses asjas VÕS § 110 lg-s 5 märgitud tingimuslikku otsust ei teinud. Samas ei

ole otsust selles osas vaidlustatud ja pooled ka ei ole vaidle selle üle, et hagejal on õigus sõiduk

kostjalt kätte saada juhul, kui hageja on kostja nõutud leppetrahvi ja teisaldamistasu ära maksnud.

14. Kuna ringkonnakohtu otsus jääb muutmata ja hageja kassatsioonkaebus rahuldamata, tuleb

menetluskulud Riigikohtus jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Samamoodi jäävad

ringkonnakohtu otsuse järgi hageja kanda varasemates kohtuastmetes kantud menetluskulud.

Pooled ei ole maakohtule ega ringkonnakohtule menetluskulude nimekirju esitanud. Ringkonnakohus

mõistis hagejalt kostja kasuks välja riigilõivu 300 eurot, mis oli apellatsioonimenetluse ainukeseks

menetluskuluks. Riigikohtule esitas menetluskulude nimekirja üksnes hageja, paludes kostjalt välja

mõista kassatsiooniastmes kantud õigusabi kulu 1200 eurot (koos käibemaksuga). Kuivõrd asjast

nähtuvalt ei ole kostja menetluses rohkem menetluskulusid kandnud, siis ei ole ka võimalik rohkem

menetluskulu hagejalt välja mõista.

15. Kolleegium leiab, et maa- ja ringkonnakohus on ebaõigesti määranud tsiviilasja hinna.

TsMS § 126 lg 1 järgi määratakse isiku valdusest asja väljanõudmise vaidluse puhul hagihind asja

väärtusega. Hageja on esitanud just niisuguse nõude. Hagiavalduses on hageja TsMS § 135 kohaselt

nimetanud vaidlusaluse sõiduki hinnaks 15 000 eurot. Kolleegium peab võimalikuks sellest

väärtusest lähtuda. Riigilõivuseaduse lisa 1 kohaselt tuleb tsiviilasjas hinnaga kuni 15 000 eurot

tasuda lõivu 650 eurot. Hageja tasus hagiavalduselt esialgu 600 eurot, kuid maakohus tagastas talle

2. juuni 2015. a määrusega 300 eurot. Seega on hagiavalduselt tasutud lõivu 300 eurot ehk 350 eurot

seaduse kohaselt nõutavast vähem. Ka apellatsioonkaebuselt oleks tulnud kostjal tasuda riigilõivu

650 eurot, kuid kostja on tasunud üksnes 300 eurot. Seega on ka apellatsioonkaebuselt tasumata

riigilõiv 350 eurot.

TsMS § 179 lg 1 kohaselt mõistab asja lahendav kohus menetluskulud, mis tuleb tasuda riigile ja mis

ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, muu hulgas tasumata või vähem tasutud

riigilõiv või riigi kasuks välja mõistetud menetlusabikulud, kohustatud isikult välja asjas tehtavas

lahendis või eraldi määrusega. Seega tuleb kohustatud isikutelt vähem tasutud riigilõiv riigituludesse

välja mõista.

TsMS § 146 lg 1 järgi kannab menetluskulud mh menetluse algatamist või muu menetlustoimingu

tegemist taotlenud isik (p 1) või isik, kelle kanda jäävad menetluskulud kohtulahendi alusel (p 3).

Sama paragrahvi lg 2 järgi, kui menetluskulusid ette maksma kohustatud isikud ei ole kulusid

maksnud, vastutavad nad maksmata kulude ulatuses solidaarselt nii omavahel kui ka isikuga, kellelt

need kulud riigi kasuks kohtulahendiga on välja mõistetud, samuti muu menetluskulusid kandma

kohustatud isikuga. Sama paragrahvi lg 3 järgi vastutab menetluskulude kandmiseks kohustatud

isikute omavahelises suhtes menetluskulude kandmise eest isik, kelle kanda jäävad menetluskulud

kohtulahendi alusel.

TsMS § 147 lg 1 esimese lause kohaselt maksab avaldaja riigilõivu lõivustatud toimingu tegemiseks

ette. Seega oli hagiavalduselt kohustatud lõivu ette tasuma hageja ja apellatsioonkaebuselt kostja.

Samas on kõik menetluskulud jäetud hageja kanda. TsMS § 146 lg 1 p 1 ja lg 2 kohaselt vastutab

hagiavalduselt vähem tasutud riigilõivu tasumise eest hageja, kellelt tuleb 350 eurot välja mõista

riigituludesse. Apellatsioonkaebuselt tasumata riigilõivu 350 euro tasumise eest vastutavad hageja ja

kostja solidaarselt, kusjuures omavahelises suhtes vastutab apellatsioonkaebuselt tasumata riigilõivu

tasumise eest hageja (TsMS § 146 lg 1 p-d 1 ja 3 ning lg-d 2 ja 3).

16. Riigikohtu pädevuses ei ole üldjuhul tõendeid koguda ega uurida (TsMS § 688 lg 5 esimene

lause), koos kassatsioonkaebuse vastusega esitatud kirjalikud tõendid tuleb seetõttu jätta asja juurde

võtmata ja tagastada kostjale. Kuna dokumendid on esitatud elektrooniliselt, puudub vajadus neid

kostjale füüsiliselt tagastada.

17. Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata

tasutud kautsjon riigituludesse. Samas on hageja tasunud kassatsioonkaebuselt kassatsioonikautsjonit

50 eurot vähem, kui on seaduse järgi nõutud. Vähem tasutu tuleb temalt riigituludesse välja mõista.

Villu Kõve, Jaak Luik, Malle Seppik