3-2-1-6-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-6-16

Määruse kuupäev

Tartu, 23. märts 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Henn Jõks, liikmed Peeter Jerofejev ja Malle Seppik

Kohtuasi

FAMA Invest OÜ hagi Expert Tehnikakaupluste AS-i

vastu 1 500 000 krooni ja viivise saamiseks.

Menetluskulude kindlaksmääramine

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 21. oktoobri 2015. a määrus tsiviilasjas

nr 2-10-381

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Expert Tehnikakaupluste AS-i määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja FAMA Invest OÜ, esindaja vandeadvokaat Margo

Lemetti

Kostja Expert Tehnikakaupluste AS, esindaja vandeadvokaat

Eero Tonka

Asja läbivaatamise kuupäev

22. veebruar 2016. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 21. oktoobri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 2-10-381 osas,

milles Expert Tehnikakaupluste AS-ilt mõisteti FAMA Invest OÜ kasuks välja menetluskulu

rohkem kui 7987 eurot 16 senti. Ülejäänud osas jätta Tartu Ringkonnakohtu 21. oktoobri

2015. a määrus muutmata.

2. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada määruskaebuselt tasutud kautsjon.

4. Lugeda Tartu Ringkonnakohtu 21. oktoobri 2015. a määruse kehtiv resolutsioon sõnastatuks

järgmiselt:

„4.1. Rahuldada FAMA Invest OÜ menetluskulude kindlaksmääramise avaldus osaliselt.

4.2. Mõista Expert Tehnikakaupluste AS-ilt FAMA Invest OÜ kasuks välja menetluskulu

7987 eurot ja 16 senti.

4.3. Mõista Expert Tehnikakaupluste AS-ilt FAMA Invest OÜ kasuks välja

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis menetluskuludelt

(7987 eurot ja 16 senti) alates määruse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni."

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. FAMA Invest OÜ (hageja) esitas 4. jaanuaril 2010 Tartu Maakohtule Expert Tehnikakaupluste AS-

i (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt välja 472 262 krooni 75 senti (30 183 eurot 9 senti)

ja viivise. Tartu Maakohus saatis 7. jaanuaril 2010 asja lahendamiseks kohtualluvuse järgi Viru

Maakohtule. 2. novembril 2010 suurendas hageja haginõuet, paludes mõista kostjalt välja kokku

1 500 000 krooni (95 867 eurot 47 senti) ja viivise. Hageja maksis hagilt riigilõivu kokku

85 000 krooni (5432 eurot 49 senti). Hageja suurendas 2. oktoobril 2012 oma nõuet, paludes mõista

kostjalt välja 119 606 eurot 97 senti või alternatiivselt 136 932 eurot 99 senti või alternatiivselt

130 120 eurot 82 senti ning viivise. Hagejalt ei nõutud nõude suurendamise eest täiendavalt

riigilõivu, kuna juba varem makstud riigilõiv kattis suurendatud nõude (136 932 eurot 99 senti) eest

nõude suurendamise ajal nõutavat riigilõivu määra (1300 eurot).

Viru Maakohus rahuldas 20. detsembri 2012. a otsusega hagi osaliselt ning jättis riigilõivust 80%

hageja ja 20% kostja kanda ja ülejäänud menetluskulud poolte endi kanda. Tartu Ringkonnakohus

tühistas 19. septembri 2013. a otsusega maakohtu otsuse osaliselt ning jättis hageja maa- ja

ringkonnakohtus kantud menetluskuludest 80% kostja kanda ja kostja menetluskulud tema enda

kanda. Riigikohus tühistas 26. veebruari 2014. a otsusega ringkonnakohtu otsuse osaliselt, kuid ei

muutnud ringkonnakohtu menetluskulude jaotust. Riigikohtus kantud menetluskulud jäid poolte endi

kanda.

2. Hageja esitas 11. märtsil 2014 Viru Maakohtule menetluskulude kindlaksmääramise avalduse,

paludes määrata kostja hüvitatavaks menetluskuluks 15 145 eurot 62 senti.

3. Kostja vaidles hageja avaldusele osaliselt vastu. Hageja põhjendatud menetluskulu on alla

4942 euro 49 sendi.

4. Viru Maakohus rahuldas 19. mai 2015. a määrusega hageja avalduse osaliselt, mõistis kostjalt

hageja menetluskulude katteks välja 11 087 eurot 38 senti ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1

sätestatud ulatuses viivise alates kohtulahendi jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni.

Maakohtu määruse kohaselt tuleb riigilõiv määrata enne 1. jaanuari 2009 kehtinud riigilõivuseaduse

(RLS) § 56 lg 1 järgi, mille kohaselt tuli hagilt hinnaga kuni 2 200 000 krooni tasuda riigilõivu

58 750 krooni (3754 eurot 81 senti). Maakohus rahuldas hagi tagamise taotluse ja määrates, et sellelt

tasutud riigilõiv 28 eurot 76 senti tuleb hagejale hüvitada. Apellatsioonkaebuselt maksis hageja

riigilõivu 1300 eurot. Kokku on hageja makstud riigilõivust põhjendatud ja vajalik 5083 eurot

57 senti, millest kostja peab hüvitama 80%, s.o 4066 eurot 86 senti. Arvestades, et hageja esindaja on

koostanud 83 lehekülge sisulisi menetlusdokumente, mille koostamise ajakulu on 50 minutit

lehekülje kohta, ja väiksemamahulisi dokumente ning valmistunud kohtuistungiteks ja nendel

osalenud, on hageja esindaja põhjendatud ajakulu 76,31 tundi. Hageja esindaja tunnitasu 115 eurot

(ilma km-ta) on mõistlik. Seega on põhjendatud ja vajalik hageja lepingulise esindaja kulu 8775 eurot

65 senti, millest kostja peab hüvitama 80%, s.o 7020 eurot 52 senti.

5. Kostja esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse osaliselt tühistada ning vähendada

kostjalt väljamõistetavate menetluskulude suurust. Hageja maksimaalne põhjendatud riigilõivu kulu

on kokku 4300 eurot 65 senti (sh hagi tagamise taotluselt makstud riigilõiv 28 eurot 76 senti,

apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv 1300 eurot ja hagilt tasutav riigilõiv 2971 eurot 89 senti),

millest 80% on 3440 eurot 52 senti. Hageja lepingulise esindaja kulude põhjendatuse hindamisel on

maakohus valesti võtnud aluseks üksnes menetlusdokumentide lehekülgede arvu, jättes arvestamata

dokumentide sisuga. Põhjendatud ei ole vandeadvokaat A. Noormetsa toimingutega seotud ajakulu,

kuna tema ei ole hagejat menetluses esindanud.

6. Hageja vaidles määruskaebusele vastu.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tartu Ringkonnakohus tühistas 21. oktoobri 2015. a määrusega maakohtu määruse osas, milles

maakohus avalduse rahuldas, ja tegi selles osas uue määruse, millega mõistis kostjalt hageja kasuks

välja 8613 eurot 50 senti.

Ringkonnakohtu määruse kohaselt maksis hageja hagiavalduselt riigilõivu 85 000 krooni (5432 eurot

49 senti), s.o kuni 1 500 000 kroonise hinnaga hagilt makstavas määras. Pärast nõude suurendamist

2. oktoobril 2012 oli hagi hind 136 933 eurot 1 sent. Kuna nõude suurendamise ajal kehtisid hagi

esitamise aja seisuga võrreldes väiksemad riigilõivumäärad ja hageja varem makstud riigilõiv kattis

tasutava riigilõivu, ei maksnud hageja rohkem riigilõivu. Riigikohus on tunnistanud ajavahemikus

1. jaanuar 2009 kuni 31. detsember 2010 kehtinud RLS § 56 lg 1 koostoimes lisaga 1 põhiseadusega

vastuolus olevaks osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 1 000 000 krooni kuni 1 500 000 krooni tuli

hagilt tasuda riigilõivu 85 000 krooni ning tsiviilasjas hinnaga üle 2 000 000 krooni kuni

2 500 000 krooni tuli hagilt tasuda riigilõivu 115 000 krooni. Olukorras, kus ajavahemikul 1. jaanuar

2009 kuni 31. detsember 2010 kehtinud RLS-is sätestatud riigilõivumäär on tunnistatud

põhiseadusega vastuolus olevaks, tuleb menetluskulude kindlaksmääramisel lähtuda enne 1. jaanuari

2009 kehtinud määradest. Menetluskulude kindlaksmääramisel tuleb lähtuda lõplikust hagi hinnast,

s.o 2 142 536 krooni (136 933 eurot 1 sent). Enne 1. jaanuari 2009 kehtinud RLS § 56 lg 1 ja lisa 1

kohaselt tuli hagilt hinnaga kuni 2 200 000 krooni tasuda riigilõivu 58 750 krooni (3754 eurot

81 senti). Seega on maakohus õigesti mõistnud kostjalt välja riigilõivu 4066 eurot 86 senti.

Hageja lepingulise esindaja kulude kindlaksmääramisel tuleb lähtuda sellest, milliseid kulutusi hageja

menetlusdokumentide koostamise tõttu kandis, mitte menetlusdokumentide lehekülgede arvust.

Lehekülgede arvust lähtumine soodustaks ebamõistlikult mahukate, kuid sisutute

menetlusdokumentide esitamist. Seega tuleb iga menetlusdokumendi puhul eraldi hinnata, kas selle

koostamiseks kulunud aeg on vajalik ning põhjendatud. Hageja lepingulise esindaja kulust ei tule

maha võtta vandeadvokaat A. Noormetsa ajakulu kohtule esitatud menetlusdokumentide koostamise

eest. Hageja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks on kokku 49,42 tundi. Seega on

hageja kuluks 5683 eurot 30 senti (49,42 tundi × 115 eurot/tund), millest kostja peab hüvitama 80%,

s.o 4546 eurot 64 senti.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Kostja palub ringkonnakohtu määruse tühistada hageja avalduse rahuldamise osas ning teha selles

osas uue määruse, millega vähendada kostjalt hageja kasuks väljamõistetava riigilõivu ja

õigusabikulu suurust seadusliku ja põhjendatud suuruseni.

Määruskaebuse kohaselt leidis ringkonnakohus valesti, et asjas kohaldub enne 1. jaanuari 2009. a

kehtinud RLS. Hageja pidi maksma hagilt riigilõivu enne 1. jaanuari 2009. a kehtinud RLS-i järgi

2971 eurot 89 senti. Haginõude suurendamise ajal kehtis 1. juulil 2012 jõustunud RLS, mille alusel

pidi hageja maksma riigilõivu juurde 350 eurot. Arvestades, et nõude suurendamise ajal tuli

136 933 euro 1 sendi suuruse hinnaga hagilt tasuda riigilõivu 1300 eurot ning hageja oli hagi esitades

maksnud riigilõivu sellest rohkem, ei pidanud ta hagi suurendamisel riigilõivu juurde maksma.

Ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et hagi hind suurenes 136 933 euro 1 sendini alles 2. oktoobril

2012, mil enne 1. jaanuari 2009. a kehtinud riigilõivumäärad enam ei kehtinud. Riigilõivu suurus

tuleb määrata hagi suurendamise ajal kehtinud RLS-i järgi.

Kuna vandeadvokaat A. Noormets ei teinud menetluses menetlustoiminguid ega esitanud taotlusi ja

tema esindusõigus ei nähtu ühestki hageja menetlustoimingust ega -dokumendist, ei ole tema

toimingud ja selleks kulutatud aeg käsitatav hageja esindamisena. Hageja esindaja ajakulu ei ole

põhjendatud, mh ei ole ringkonnakohus selgitanud ca 3-tunnise ajakulu põhjendatuks lugemist.

9. Hageja palub jätta määruskaebuse rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 695, § 692 lg 1 p 2 ja § 701 lg 3

esimese lause kohaselt tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu kostjalt hageja kasuks

väljamõistetud menetluskulu 7987 eurot 16 senti ületavas osas. Määruskaebus tuleb rahuldada

osaliselt.

11. Hageja palus 4. jaanuaril 2010 esitatud hagis ja 2. novembril 2010 esitatud suurendatud nõudega

hagis mõista kostjalt välja kokku 1 500 000 krooni (95 867 eurot 47 senti) ja viivise. Hageja maksis

hagilt riigilõivu kokku 85 000 krooni (5432 eurot 49 senti), s.o riigilõivumäära kuni

1 500 000 kroonise tsiviilasja hinnaga hagilt ajavahemikul 1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini

2010 kehtinud RLS § 56 lg 1 ja lisa 1 järgi. Hageja suurendas 2. oktoobril 2012 oma nõuet veelgi,

paludes mõista kostjalt välja kuni 136 932 eurot 99 senti ja viivise. Hagi suurendamise ajal,

2. oktoobril 2012 kehtinud RLS § 57 lg 1 ja lisa 1 järgi oli kuni 150 000 eurose hinnaga tsiviilasjas

avalduse elektroonilisel esitamisel veebilehe www.e-toimik.ee kaudu riigilõiv 1300 eurot ja täismäär

1500 eurot. Kuna haginõudelt juba makstud riigilõiv kattis hageja suurendatud nõudelt nõutavat

riigilõivu määra, ei pidanud hageja riigilõivu juurde maksma.

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium tunnistas 11. juuni 2013. a otsusega asjas nr 3-

4-1-15-13 ajavahemikul 1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud RLS § 56 lg 1

koostoimes lisaga 1 põhiseadusega vastuolus olevaks osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle

1 000 000 krooni kuni 1 500 000 krooni tuli hagiavalduselt tasuda riigilõivu 85 000 krooni.

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium tunnistas 10. detsembri 2013. a otsusega asjas

nr 3-4-1-20-13 alates 1. juulist 2012 kehtiva RLS § 57 lg 1 ja lisa 1 põhiseadusega vastuolus olevaks

ja kehtetuks osas, mis sätestab tsiviilkohtumenetluses avalduse muul viisil esitamisel kohustuse

tasuda riigilõivu suuremas määras kui avalduse elektroonilisel esitamisel veebilehe www.e-toimik.ee

kaudu. Kuna Riigikohus ei tunnistanud eeltoodud regulatsioone põhiseaduse vastaseks alates otsuste

tegemisest, saab ka praeguses asjas nende regulatsioonide põhiseaduse vastasusele tugineda (vt ka

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 13. novembri 2013. a määrus asjas nr 3-2-1-115-13, p 21).

12. Kolleegium kordab oma varasemat seisukohta, et menetluskulude kindlaksmääramise menetluses

ei saa mõista teiselt poolelt välja riigilõivu, mida on tasutud seaduses ettenähtust rohkem

(vt Riigikohtu 16. oktoobri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-12, p-d 20 ja 21). See kehtib ka

olukorras, kus riigilõivu on tasutud põhiseadusvastase sätte alusel. TsMS § 150 lg 1 p 1 ja lg 6 alusel

on menetlusosalisel õigus taotleda enam tasutud riigilõiv tagasi ning riigilõivu tagastamise nõue

lõpeb kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti, kuid mitte enne menetluse

jõustunud lahendiga lõppemist. Riigikohus on varem selgitanud, et juhul, kui menetlus on jõustunud

lahendiga lõppenud, ei saa isik enam tasutud riigilõivu tagastamist nõudes lõivu

põhiseadusvastasusele tugineda, kui tal oli võimalus esitada selline taotlus menetluse ajal

(vt Riigikohtu üldkogu 2. aprilli 2013. a määrus asjas nr 3-2-1-140-12, p 20).

13. Kuna hagi esitamise aegne riigilõivumäär on tunnistatud põhiseaduse vastaseks, pidid kohtud

määrama põhiseaduspärase riigilõivu (vt Riigikohtu üldkogu 11. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-27-13, p 29). Kohtutel oli riigilõivu määramisel õigus lähtuda enne 1. jaanuari 2009 kehtinud

RLS § 56 lg-s 1 ja lisas 1 sätestatud riigilõivu määrast. Põhjendatud ei ole aga kohtute käsitlus, et

kostjalt väljamõistetava riigilõivu suuruse määramise aluseks tuleb võtta hagi hind pärast nõude

suurendamist 2. oktoobril 2012.

Kohtusse esitatavalt avalduselt riigilõivu määramise aluseks on tsiviilasja hind. TsMS § 123 kohaselt

võetakse tsiviilasja hinna arvestamisel aluseks hagi või muu avalduse esitamise aeg. Enne 1. juulit

2012 kehtinud TsMS § 133 lg 1 järgi arvutati hagihind põhinõude järgi. Kuna nõude suurendamise

ajaks 2. oktoobril 2012 olid riigilõivumäärad muutunud ja hagilt juba makstud riigilõiv kattis hageja

suurendatud nõudelt nõutavat riigilõivu määra, tuleb ka kostjalt väljamõistetava riigilõivu määramisel

lähtuda hagi hinnast enne nõude suurendamist 2. oktoobril 2012.

Hageja palus enne nõude suurendamist 2. oktoobril 2012 mõista kostjalt välja 1 500 000 krooni

(95 867 eurot 47 senti). Enne 1. jaanuari 2009. a kehtinud RLS § 56 lg 1 ja lisa 1 kohaselt tuli hagilt

hinnaga kuni 1 500 000 krooni maksta riigilõivu 46 500 krooni (2971 eurot 89 senti). Pooled ei vaidle

kostja hagejale hüvitatava hagi tagamise taotluselt ja apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivu suuruse

üle. Seega kuna hageja pidi maksma riigilõivu hagilt 2971 eurot 89 senti, hagi tagamise taotluselt

28 eurot 76 senti ja apellatsioonkaebuselt 1300 eurot, s.o kokku 4300 eurot ja 65 senti ning kostjal on

kohustus hüvitada hageja menetluskuludest 80%, on kostjalt alust hageja kasuks välja mõista riigilõiv

3440 eurot ja 52 senti (0,8 × 4300 eurot 65 senti). Järelikult mõistis ringkonnakohus kostjalt hageja

kasuks alusetult välja riigilõivu 626 euro 34 sendi ulatuses (4066,86 - 3440,52).

14. Kolleegium leiab, et ülejäänud osas on ringkonnakohtu määrus põhjendatud ja selle tühistamiseks

ei ole alust. Kooskõlas TsMS § 695 ja § 689 lg-s 5 sätestatuga märgib kolleegium, et järgib selles

osas ringkonnakohtu määruse põhjendusi.

TsMS § 175 lg 1 kohaselt mõistab kohus menetlusosaliselt teise menetlusosalise lepingulise esindaja

kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kolleegium on varem korduvalt märkinud, et

TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja

vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui

kohus on ületanud diskretsioonipiire (nt Riigikohtu 18. mai 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-

10, p 19). Samuti on kolleegium leidnud, et kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud

aja ja keerukuse hindamise kohta (Riigikohtu 11. veebruari 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-

14, p 11). Kolleegium leiab, et ringkonnakohus hindas hageja lepingulise esindaja kulude (sh ajakulu)

põhjendatust ja vajalikkust kooskõlas TsMS § 175 lg-s 1 sätestatuga.

15. Eeltoodust lähtuvalt tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja menetluskulu kokku 7987 eurot

16 senti, sh riigilõiv 3440 eurot 52 senti ja lepingulise esindaja kulu 4546 eurot 64 senti.

16. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata (TsMS § 178

lg 4).

17. Määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb kaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4

esimese lause ja lg 8 esimese lause alusel tagastada isikule, kes selle tasus.

Henn Jõks, Peeter Jerofejev, Malle Seppik