3-3-1-85-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-85-15

Otsuse kuupäev

23. märts 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Tõnu Anton ja Viive Ligi

Kohtuasi

V. P. kaebus Andmekaitse Inspektsiooni menetluse lõpetamise

teate tühistamiseks ning Andmekaitse Inspektsiooni

kohustamiseks asja uueks läbi vaatamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja V. P.

Vastustaja Andmekaitse Inspektsioon

Kolmas isik Äripäev AS

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 1. oktoobri 2015. a otsus asjas nr 3-

14-51724

Menetluse alus Riigikohtus

V. P. kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta V. P. kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu 1. oktoobri 2015. a

otsuse asjas nr 3-14-51724 resolutsioon muutmata, muutes otsuse põhjendusi vastavalt

käesoleva otsuse põhjendustele.

2. Jätta kassatsiooniastme menetluskulud menetlusosaliste enda kanda.

3. Arvata kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Ajaleht Äripäev avaldas 11. aprillil 2014. a-l paberlehes ja võrguväljaandes rubriigis "Luubi all"

mitu artiklit, mis käsitlesid investeerimist Tallinna börsil, sh investeeringute tasuvust ning investorite

edulugusid. Viidatud artiklite küljeloona avaldati edetabel "Eesti börsiinvestorite TOP 50", milles oli

reastatud Tallinna börsi 50 suurimat väikeinvestorit nende investeeringute väärtuse alusel 2014. a

seisuga. Lisaks kajastati edetabelis investeeringute väärtus 2013. a seisuga ning ka seda, kas investori

positsioon tabelis tõusis või langes. V. P.-le omistati 2014. a edetabelis viies koht, lisaks nähtus

edetabelist tema investeeringute väärtuse oluline kasv ning koha paranemine võrreldes 2013. aastaga.

2. V. P. esitas isikuandmete kaitse seaduse (IKS) § 22 alusel 19. mail 2014 Andmekaitse Inspekt-

sioonile (AKI) kaebuse, milles palus Andmekaitse Inspektsioonil võtta seisukoht, kas Äripäev on

rikkunud isikuandmete töötlemisega tema põhiõigusi. Kui Andmekaitse Inspektsioon leiab, et V. P.

õigusi on rikutud, siis teha Äripäevale IKS §-de 21 ja 33 alusel ettekirjutus lõpetada tema

isikuandmete töötlemine ja avaldamine nii olevikus kui ka tulevikus ning kustutada või sulgeda tema

kohta kogutud isikuandmed.

3. Andmekaitse Inspektsioon algatas Äripäev AS-i suhtes järelevalvemenetluse. Andmekaitse

Inspektsioon informeeris 11. juuli 2014. a menetluse lõpetamise teates isikuandmete kaitse asjas

nr 2.1-1/14/901 (menetluse lõpetamise teade) V. P.-d Äripäev AS-i suhtes algatatud riikliku

järelevalve menetluse lõpetamisest. Ühtlasi tegi Andmekaitse Inspektsioon teatavaks seisukoha, et

V. P. isikuandmete avalikustamiseks olid täidetud kõik IKS § 11 lg 2 tingimused ning isikuandmete

avaldamine ei kahjustanud ülemääraselt tema eraelu puutumatust.

4. V. P. esitas 11. augustil 2014. a-l Tallinna Halduskohtule kaebuse menetluse lõpetamise teate

tühistamiseks ning Andmekaitse Inspektsiooni asja uueks läbivaatamiseks kohustamiseks. Kaebaja

märkis, et enne artikli avaldamist võttis ajakirjanik temaga ühendust, misjärel kaebaja avaldas, et ta ei

soovi oma isikuandmete sellisel viisil avaldamist. Andmete avaldamisel puudus ajakirjanduslik

eesmärk, sest kaebaja töötab patendivolinikuna ja tema igapäevane tegevus ei ole üldjuhul seotud

avalike ülesannete täitmisega. Ka on investeerimine eraeluline tegevus ning kaebajat ei saa pidada

suurinvestoriks. Kaebaja ei ole avaliku elu tegelane, kelleks loetakse isikut, kes teostab avalikku

võimu või suudab mõjutada poliitikat või majandust. Andmekaitse menetluse lõpetamise teade on

haldusakt. See ei vasta haldusmenetluse seaduse (HMS) nõuetele.

5. Tallinna Halduskohus jättis 20. jaanuari 2015. a otsusega V. P. kaebuse rahuldamata.

Kohus leidis, et menetluse lõpetamise teade ei ole haldusakt. Andmekaitse Inspektsioon algatas

järelevalvemenetluse kaalutlusõiguse alusel. HMS § 43 lg 2 kohane toiming, millega järelevalve-

organi poole pöördujat teavitatakse järelevalvemenetluse tulemusest, ei riiva iseseisvalt tema õigusi.

Andmekaitse Inspektsioon on selgitanud oma seisukohti piisavalt arusaadavalt ja põhjalikult ning

analüüsinud kõiki olulisi asjaolusid, ületamata kaalutlusõiguse piire. Andmekaitse Inspektsioon on

põhjendatult jõudnud järeldusele, et IKS § 11 lg 2 nõuete rikkumist ega kaebaja õiguste ülemäärast

kahjustamist ei ole toimunud. Börsiinvestorite edetabel põhineb avalikel andmetel ning kaebaja kohta

on avaldatud üksnes nimi ja börsiinvesteeringute väärtus. Kaebaja põhjendused oma õiguste

ülemäärase kahjustamise kohta on üldsõnalised. Andmete avalikustamise mõõdukuse hindamisel

tuleb arvesse võtta ka kaebaja kohta 2013. aastal analoogsete andmete avalikustamist, mida kaebaja

ei ole vaidlustanud. Andmete avalikustamine ei riiva isiku privaatsusõigust varasemaga võrreldes

intensiivsemalt. Kaebaja on oma tegevusega ise sisenenud avaliku huvi sfääri ja peab seega taluma

ulatuslikumat eraelu puutumatuse riivet. Kohus mõistis V. P.-lt kolmanda isiku kasuks välja

menetluskulud 2475 eurot ja 74 senti.

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 1. oktoobri 2015. a otsusega V. P. apellatsioonkaebuse

rahuldamata ning halduskohtu otsuse muutmata.

Sõltumata sellest, kas andmesubjekt on kaebuse esitanud või mitte, otsustab Andmekaitse Inspekt-

sioon järelevalvemenetluse algatamise IKS § 33 lg-st 5 tulenevalt kaalutlusõiguse alusel. Samuti on

Andmekaitse Inspektsioonil kaalutlusõigus järelevalvemenetluse lõpetamise üle. Andmesubjektil

puudub õigus nõuda Andmekaitse Inspektsioonilt järelevalvemenetluse läbiviimist või konkreetse

järelevalvemeetme rakendamist (s.o haldusakti andmist). Andmesubjekti kaebus IKS § 33 lg 5 ja § 38

tähenduses on olemuselt märgukiri ning puudutatud isik võib üksnes nõuda, et järelevalveorgan

otsustaks järelevalvemenetluse algatamise või järelevalvemeetme rakendamise üle kaalutlusvigadeta,

kui järelevalvet sätestav õigusnorm kaitseb ka tema õigushüve. Äripäev AS-i suhtes läbiviidud

järelevalvemenetlus ei alanud V. P. poolt AKI-ile kaebuse esitamisega, vaid Andmekaitse

Inspektsiooni poolt Äripäev AS-ile järelepärimise saatmise kui esimese menetlustoiminguga (HMS

§ 35 lg 1 p 3). Seetõttu ei saa menetluse lõpetamise teadet käsitada keeldumisena V. P. taotletud

haldusakti andmisest (HMS § 43 lg 2 esimene lause), vaid tegemist on haldusorgani enda initsiatiivil

alustatud menetluse lõpetamise toiminguga (HMS § 43 lg 2 teine lause). Järelevalvemenetluse

lõpetamine ilma ettekirjutust tegemata on menetlustoiming, sest sellel puudub regulatiivne iseloom.

Seega ei vasta järelevalvemenetluse lõpetamise otsus ühele haldusakti olulisele tunnusele.

Apellant ei ole kohtumenetluses toonud välja ühtegi olulist asjaolu, mida AKI poleks järelevalve-

menetluse lõpetamise otsustamisel arvesse võtnud ja mis saaks viidata kaalutlusvigade esinemisele.

Isiku ettevõtlusega seotud info avaldamine ei kujuta endast ülemäärast eraelu puutumatuse riivet, sest

ettevõtlus on väljapoole, avalikkusele suunatud tegevus ning ettevõtlustulu ja varaga seotud

põhimõtteliselt avalike andmete avaldamine toimub ajakirjanduslikul eesmärgil (s.o mitte üksnes

sensatsiooni ja meelelahutuse huvides) ja edendab ühiskonnas vajalikku debatti paljudel erinevatel

olulistel majandusteemadel. Äripäeva artiklitel oli ajakirjanduslik eesmärk anda terviklik ülevaade

börsil aasta jooksul toimunud muutustest ja investeerimistegevuse tendentsidest. Apellandi

investeeringu väärtust arvestades pole ka alust eeldada, et tal pole üldse majanduslikku võimu.

Tabelis on apellandi kohta neutraalsel kujul esitatud üksnes nimi ja tema börsiinvesteeringute väärtus

2013. ja 2014. aasta võrdluses, samuti viide edetabelikoha paranemisele. Sekkumine apellandi

privaatsfääri on olnud väheintensiivne. Kuna praegusel juhul tulenes piisav alus V. P. isikuandmete

tema nõusolekuta meedias avaldamiseks tema investeerimistegevuse mahust, ei ole iseenesest tähtis,

kas teda on põhjust pidada avaliku elu tegelaseks laiemas kontekstis (nt tema töö tõttu

patendivolinikuna).

Apellant ei ole kaebuses Andmekaitse Inspektsioonile väitnud, et ajalehes Äripäev tema kohta

avaldatud informatsioon oleks vale, mistõttu on põhjendamatu etteheide, nagu Andmekaitse

Inspektsioon oleks rikkunud uurimispõhimõtet.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. V. P. palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsus tühistada ja tema kaebus rahuldada või

alternatiivselt saata asi uueks läbivaatamiseks halduskohtule. Kassatsioonkaebuse põhjendused on

järgmised:

1) Andmekaitse Inspektsiooni menetluse lõpetamise teade on haldusakt, mis on kaalutlusvigadega

ega vasta HMS nõuetele;

2) IKS § 33 lg 5 kohaselt võib Andmekaitse Inspektsioon algatada järelevalvemenetluse kaebuse

alusel või omal algatusel. Andmekaitse Inspektsioon algatas järelevalvemenetluse V. P. kaebuse

(taotlus HMS mõttes) alusel, mitte omal initsiatiivil. Vastustaja on viinud kohtu eksiteele.

Ringkonnakohtu seisukoht, et kaebuse (taotluse) esitamise korral on haldusorganil kaalutlusõigus, kas

alustada või mitte alustada haldusmenetlust, on vastuolus seadusandja tahtega ja HMS mõttega;

3) IKS alusel menetletavates asjades on olulise tähtsusega kontrollida, kas isikuandmete töötlemine

vastab IKS §-s 6 toodud põhimõtetele. Seega oli Andmekaitse Inspektsioonil kohustus kontrollida,

kas Äripäev AS-i avaldatud edetabelis toodud andmed on asjakohased ja täielikud, sõltumata sellest,

kas kaebaja on seda eraldi välja toonud või mitte;

4) kohtud on jätnud käsitlemata osa kaebaja esitatud väidetest, rikkudes sellega halduskohtu-

menetluse seadustiku (HKMS) § 157 lg-st 1 ja §-dest 164 ning 165 tulenevaid nõudeid. V. P. esitas

Tallinna Halduskohtule 5. detsembril 2014. a-l nõude täpsustuse, millega taotles vastustaja haldusakti

tühistamist ja vastustaja kohustamist väljastama kaalutlusvigadeta haldusakti V. P. 19. mai 2014. a

kaebuse lahendamiseks. Tallinna Halduskohus ei ole nõude muutmist käsitlenud ja kohtuotsusest ei

selgu selle põhjust;

5) Euroopa inimõiguste konventsiooni (EIK) art 8 lg 2 ja Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 26 ei saa

olla aluseks meedias isiku eraelu puutumatuse riive õigustamiseks, sest Äripäev AS ei ole riigiasutus

ega kohalik omavalitsus;

6) täitmata on IKS § 11 lg 2 eeldused isikuandmete andmesubjekti nõusolekuta ajakirjanduslikul

eesmärgil avaldamiseks. Kassaator ei ole avaliku elu tegelane. Börsiinvestorite edetabeli avaldamise

eesmärk saab olla ainult lugejaskonna uudishimu rahuldamine ja meedia majandushuvide

kindlustamine, mitte avaliku debati arendamine. Äripäeva artiklid oleksid täitnud oma funktsiooni ja

eesmärki ka ilma konkreetsete isikuandmete avalikustamiseta. Ebaseadusliku isikuandmete

avaldamise puhul ei ole tähtsust, kas avaldamine kahjustas andmesubjekti õigusi ülemääraselt.

Kassaatori eraviisiline investeering ei ole ettevõtlus. Investeerimine on raha säästmise ja hoiustamise

ning tuleviku tarbeks vahendite kogumise üks vorme;

7) menetluskulud, mille Tallinna Halduskohus mõistis kolmanda isiku kasuks kassaatorilt välja, on

üksnes osaliselt vajalikud ja põhjendatud. Lisaks võimaldavad väljamõistetud menetluskulud

kolmandal isikul alusetult rikastuda, sest käibemaksukohustuslasena on tal erinevalt kassaatorist

võimalik tasutud käibemaks tagasi arvestada.

8. Andmekaitse Inspektsioon on vastuses seisukohal, et kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

Tema põhjendused on järgmised:

1) kaebus ei ole taotlus HMS mõttes. Taotlus HMS mõttes on isiku tahteavaldus tema enda suhtes

toimingu tegemiseks või haldusakti andmiseks. Kaebuses aga soovitakse menetluse alustamist

kolmanda isiku vastu, kes kaebaja õigusi rikub. Järelevalve alustamine ja lõpetamine on

väljakujunenud kohtupraktika kohaselt menetlustoimingud. Vaatamata sellele, et kassaator jäi ebaõige

seisukoha juurde ning taotles kohtult menetluse lõpetamise teate kui haldusakti tühistamist, on

kohtud, sõltumata ebaõigest nõudest, kaebuse sisuliselt läbi vaadanud;

2) IKS näeb Andmekaitse Inspektsioonile ette laia diskretsiooniõiguse selles üle kuidas peaks

kaebuse lahendama ja milliseid meetmeid rakendama. Ka rikkumise avastamise korral ei järgne

Andmekaitse Inspektsioonile automaatselt kohustust ettekirjutuse tegemiseks ning kaebajal ei ole

subjektiivset nõudeõigust konkreetse järelevalvemeetme rakendamiseks;

3) praegusel juhul on tegemist kahe vastandliku õigushüve (õigus eraelu puutumatusele ja õigus

sõnavabadusele) ristumisega. Ajakirjandusvabadus on üks neist alustest, mis võimaldab eraelu

puutumatust ja informatsioonilist enesemääramisõigust riivata. Asjaolusid hinnates asus AKI

seisukohale, et kaebaja eraelu riive küll eksisteerib, kuid see ei olnud nii ulatuslik, et õigustada

täitevvõimu sekkumist ajakirjandusvabadusse;

4) otsus selle üle, milline asjassepuutuvatest ja kaitsmist väärivatest õigustest ja huvidest on

kaalukam, on halduse kaalutlusõiguse tuum. Õiguste ja huvide ebaõigele väärtustamisele saab kohus

tugineda vaid juhul, kui see on toimunud ilmselgelt meelevaldselt, ebaratsionaalselt või vastuolus

diskretsioonivolituse eesmärgiga, õiguse üldpõhimõtetega või senise kohtupraktikaga. Kohtud ei ole

tuvastanud kaalutlusreeglite rikkumist;

5) IKS § 11 lg 2 ei eelda, et isik oleks avaliku elu tegelane, ka ei ole Andmekaitse Inspektsioon seda

väitnud. Isiku vastu võib eksisteerida avalik huvi ka siis, kui ta ei kvalifitseeru üldisemas plaanis

avaliku elu tegelaseks. Praegusel juhul on avalik huvi tingitud kaebaja börsiinvesteeringute suurusest,

edetabeli koostamise eesmärk ei ole kajastada tuntud inimeste varalist seisu.

9. Äripäev AS on vastuses seisukohal, et kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Tema

põhjendused on järgmised:

1) IKS § 11 lg 1 kohaselt, kui andmesubjekt on oma isikuandmed avalikustanud ise või kui

isikuandmed avalikustatakse seaduse, sealhulgas IKS § 11 lg 2 alusel, ei kohaldata isikuandmete

töötlemisele teisi IKS paragrahve. Praegusel juhul on andmesubjekti andmed avaldatud seaduse

alusel, sest äriregistri ja Eesti väärtpaberite keskregistri andmed on avalikud ning artikkel on

koostatud avalikes andmebaasides seaduse alusel avaldatud olemasoleva informatsiooni põhjal. Kui

selline töötlemine ja avalikustamine riiklikes registrites on lubatud, ei saa olla keelatud ka andmete

edasine töötlemine. Selliselt avalikustatud andmete taasavaldamise puhul ei ole tähtis ajakirjanduslik

eesmärk, huvi või ülemäärase kahjustamise kriteeriumid, veel vähem kassaatori viidatud kriteeriumid

avaliku elu tegelase, investeerimise kui põhitegevuse jmt kohta. Oluline on vaid see, et andmed oleks

varem seaduslikult avaldatud;

2) kumulatiivselt on täidetud ka kõik IKS § 11 lg 2 erandi kohaldamise kriteeriumid: andmete

avaldamisel oli ajakirjanduslik eesmärk, eksisteeris ülekaalukas avalik huvi, andmesubjekti õigusi ei

kahjustatud ülemääraselt ning järgiti ajakirjanduseetika koodeksi nõudeid. See, et Äripäev on

avalikke andmeid täiendavalt analüüsinud, ei ole vastuolus IKS § 11 lg-ga 2;

3) ajakirjandust saab teha paljudel erinevatel viisidel, kuid seda ajakirjanduse enda valikul. Kui kohus

hakkaks seda ajakirjandusele ette kirjutama, läheks see vastuollu vaba ajakirjanduse põhimõttega.

EIK on rõhutanud, et riigisisese kohtu ülesandeks ei ole asendada ajakirjanduse meetodid enda

arusaamadega. Väljendusvabadus ei kaitse üksnes ideede ja teabe sisu, vaid ka nende vormi.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Esmalt analüüsib kolleegium seda, kas menetluse lõpetamise teade on haldusakt või toiming (I).

Seejärel peatub kolleegium kassaatori õigusel vaidlustada menetluse lõpetamise teadet ja nõuda

ettekirjutuse tegemist (II). Edasi kontrollib kolleegium, kas Andmekaitse Inspektsioon järgis

kaalutlusreegleid (III) ja analüüsib kassaatori ülejäänud väiteid (IV). Viimaks lahendab kolleegium

menetluslikud küsimused (V).

I

11. Menetluse lõpetamise teates viitas Andmekaitse Inspektsioon tema menetluses olnud V. P.

kaebusele. Teate kohaselt algatas Andmekaitse Inspektsioon Äripäev AS-i suhtes järelevalve-

menetluse, selgitamaks välja, kas kaebaja isikuandmete avalikustamisel on täidetud IKS § 11 lg 2

nõuded. Menetluse lõpetamise teates on ära toodud Andmekaitse Inspektsiooni hinnang isikuandmete

töötlemisele kolmanda isiku poolt. Andmekaitse Inspektsioon ei tuvastanud isikuandmete töötlemisel

seaduse rikkumist ning teatas, et lõpetab riikliku järelevalve menetluse.

Praegune asi on sarnane 22. oktoobri 2014. a otsusele nr 3-3-1-42-14, milles kolleegium pidas

tühistamiskaebust lubatavaks. Kolleegium märgib, et HMS § 43 lg 2 järgi on haldusaktina käsitatav

sisuline keeldumine taotletud haldusakti andmisest. Praegusel juhul on tegemist haldusmenetluse

lõpetamisega sisulisel põhjusel, mis on võrdväärne haldusakti andmisest keeldumisega.

12. V. P. on esitanud lisaks tühistamisnõudele kohustamisnõude väljastada tema kaebuse lahendamise

kohta kaalutlusvigadeta haldusakt. Kohustamisnõude rahuldamise üheks eelduseks on see, et

vastustaja on õigusvastaselt keeldunud haldusakti andmisest või toimingu sooritamisest, olnud

tegevusetu või viivitanud. Kohustamiskaebus on praeguses olukorras asjakohane ning kohtud on selle

põhjendatult läbi vaadanud.

II

13. Kolleegium on varasemas praktikas (vt nt 13. oktoobri 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-44-10, p 15;

23. oktoobri 2013. a määrus asjas nr 3-3-1-29-13, p 17; 22. otsus nr 3-3-1-42-14, p 12) leidnud, et

isikul puudub subjektiivne õigus nõuda järelevalvemenetluse algatamist või konkreetse meetme

rakendamist kolmanda isiku suhtes, kui pädevus- ja volitusnorm näevad järelevalveorganile ette

kaalutlusõiguse nii järelevalvemenetluse algatamiseks kui ka järelevalvemeetme rakendamiseks.

Puudutatud isik (isik, kelle õigusi võib kolmanda isiku õigusvastane tegevus rikkuda) võib aga nõuda,

et järelevalveorgan otsustaks järelevalvemenetluse algatamise või järelevalvemeetme rakendamise

üle kaalutlusvigadeta, kui järelevalvet sätestav õigusnorm kaitseb ka tema õigushüve.

14. IKS § 33 lg 5 kohaselt võib Andmekaitse Inspektsioon algatada järelevalvemenetluse kaebuse

alusel või omal algatusel. Selle kohaselt on Andmekaitse Inspektsioonile järelevalve menetluse

algatamiseks jäetud kaalumisruum. Samuti on tal kaalutlusõigus otsustada järelevalvemenetluse

lõpetamise üle.

15. IKS normid kaitsevad kolleegiumi arvates ilma kahtlusteta füüsiliste andmesubjektide, sh kaebaja

õigushüve. PS § 26 järgi on igaühel õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele. Õigus eraelu

puutumatusele ei ole üksnes kaitseõigus riigi sekkumise vastu, vaid see loob riigile ka positiivseid

kohustusi. IKS § 1 lg 1 järgi on selle seaduse eesmärk kaitsta isikuandmete töötlemisel just füüsilise

isiku põhiõigusi ja -vabadusi, eelkõige õigust eraelu puutumatusele. Sama eesmärk on fikseeritud

direktiivis 95/46/EÜ üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba

liikumise kohta (edaspidi andmekaitse direktiiv), mida IKS üle võtab (vt andmekaitse direktiivi art 1

lg 1). Andmekaitse direktiivi art 28 kohaselt peavad liikmesriigid ellu kutsuma järelevalveasutuse,

kes vaatab läbi kõigi isikute või kõnealuseid isikuid esindava ühenduse esitatud avaldused nende

õiguste ja vabaduste kaitse kohta seoses isikuandmete töötlemisega ning teavitab andmesubjekte

avalduse tagajärgedest. Seega on Andmekaitse Inspektsiooni järelevalve üheks peamiseks eesmärgiks

just kaitsta füüsiliste isikute õigust eraelu puutumatusele.

16. Ülaltoodut arvestades on kassaatoril kaebeõigus vaidluses selle üle, kas Andmekaitse

Inspektsioon oleks pidanud järelevalvemenetlust jätkama ja tegema kolmandale isikule ettekirjutuse.

III

17. Kuna Andmekaitse Inspektsioon kohaldab konkreetset järelevalvemeedet kaalutlusõiguse alusel,

piirdub sisuline kohtulik kontroll hindamisega, kas Andmekaitse Inspektsioon on kaalutlusreeglitest

kinni pidanud.

18. IKS § 11 lg 1 piirab teiste sama seaduse sätete kohaldamist, mitte ei ole iseseisev alus andmete

töötlemiseks. Ka ei tulene sellest sättest, et juba avalikustatud isikuandmete uueks töötlemiseks ei pea

olema seaduslikku alust (vt 12. juuni 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-3-12, p 23; 18. veebruari 2015. a

otsus asjas nr 3-2-1-159-14, p 14). Avalikest allikatest pärinevate andmete isikute lõikes koondamine

ning avaldamine varalist seisundit kajastava pingereana laia lugejaskonnaga majanduslehes loob

isikuandmetele uue konteksti ning avardab oluliselt teavitatavate isikute ringi, kujutades endast seega

arvestatavat eraelu riivet. Lisaks on kaebaja välja toonud, et 2014. a edetabeli avaldamisele järgnes ka

raadiosaade, milles toodi välja tabelis olevate isikute nimed ja nende ametikohad, ning pärast

raadiosaadet tekkis nii tuttavatel kui ka võõrastel isikutel kaebaja vastu kõrgendatud huvi (vt

16. detsembri 2014. a kohtuistungi protokoll, tl 124). Kolleegium leiab, et kassaatori isikuandmete

töötlemise õiguslikuks aluseks on IKS § 11 lg 2. Vaidlust ei ole selle üle, et andmete avaldamiseks ei

olnud andmesubjekti nõusolekut.

19. IKS § 11 lg 2 kehtestab eriregulatsiooni isikuandmete töötlemisele ajakirjanduslikul eesmärgil.

Selle kohaselt võib isikuandmeid ilma andmesubjekti nõusolekuta ajakirjanduslikul eesmärgil

töödelda ja avalikustada meedias, kui selleks on ülekaalukas avalik huvi ning see on kooskõlas

ajakirjanduseetika põhimõtetega. Andmete avalikustamine ei tohi ülemääraselt kahjustada andme-

subjekti õigusi.

Sellise regulatsiooni kehtestamise kohustus tuleneb andmekaitsedirektiivi artiklist 9 (vt ka direktiivi

põhjendust 37). See säte orienteerib liikmesriike leidma tasakaalu sõnavabaduse, sh ajakirjandus-

vabaduse, ja eraelu puutumatuse vahel ning kehtestama eriregulatsiooni isikuandmete töötlemisele

ajakirjanduslikul eesmärgil (andmekaitse direktiivi eestikeelses tõlkes on kasutatud väljendit

"ajakirjanduse jaoks").

20. Euroopa Kohtu praktika kohaselt tuleb, selleks et võtta arvesse sõnavabaduse tähtsust igas

demokraatlikus ühiskonnas, sellega seonduvaid mõisteid, sealhulgas ajakirjanduse mõistet,

tõlgendada laialt (Euroopa Kohtu 16. detsembri 2008. a otsus asjas nr C-73/07: Satakunnan

Markkinapörssi, p 56). Euroopa Kohus rõhutas samas kohtuasjas, et asjaolu, et andmete avaldamine

on seotud kasu saamise eesmärgiga ei välista a priori, et seda võib lugeda toiminguks "üksnes aja-

kirjanduse jaoks" andmekaitse direktiivi art 9 mõttes, sest iga ettevõtja eesmärk on oma tegevusest

kasu saada ning teatav äriline edu võib olla isegi professionaalse ajakirjanduse olemasolu sine qua

non tingimus (p 59). Andmete avaldamine meediatarbijate jaoks atraktiivsemal moel, mille abil

meediaettevõte taotleb suuremat lugejate huvi ning seeläbi majanduslikku kasu, ei välista seetõttu

kolleegiumi hinnangul andmete avalikustamise ajakirjanduslikku eesmärki.

Kui andmed on loodud kutselise ajakirjanduse tulemina ning avaldatud üleriigilise levikuga aja-

kirjandusväljaandes, tuleb kolleegiumi hinnangul ajakirjanduslikku eesmärki eeldada. Tegemist ei

olnud kolmanda isiku ajakirjandusvälise kõrvaltegevusega (nt reklaami või kuulutuste avaldamine),

vaid vaieldamatult väljaande põhitegevusega, mis moodustab ajakirjandusvabaduse tuuma – teabe,

arvamuste ja mõtete avalikustamise (vrd C-73/07, p 62).

21. IKS § 11 lg 2 kohaldamisel tuleb arvestada ka EIK praktikat väljendusvabaduse ja eraelu

tasakaalustamisel. Eraelu puutumatust ja ajakirjanike sõnavabadust on EIK pidanud võrdseteks

põhiõigusteks, mille kaal peaks olema põhimõtteliselt sama (vt nt Axel Springer AG vs. Saksamaa,

07.02.2012, nr 39954/08, p 87; Von Hannover vs. Saksamaa (nr 2), 07.02.2012, nr 40660/08 ja

60641/08, p 106; Delfi vs. Eesti, 16.06.2015, nr 64569/09, p 139). Kaalumisel on EIK hinnanud

andmete panust üldist huvi pakkuvasse debatti, puudutatud isiku tuntust ja avalikustatud materjali

teemat, puudutatud isiku varasemat käitumist, teabe hankimise viisi ja tõelevastavust, avaldatud

materjali sisu, vormi ja tagajärgi, samuti mõistetud karistuse raskust (vt eelkõige Axel Springer AG

vs. Saksamaa, p 89−95 ja Von Hannover vs. Saksamaa (nr 2), p-d 108−113; ja neile järgnenud

lahendid Küchl vs. Austria, 4.12.2012, nr 51151/06, p 67; Von Hannover vs. Saksamaa (nr 3),

19.09.2013, nr 8772/10, p 46; Print Zeitungsverlag GmbH vs. Austria, 10.10.2013, nr 26547/07, p 33;

Ristamäki ja Korvola vs. Soome, 29.10.2013, nr 66456/09, p 48).

Kolleegium ei nõustu kassaatori väitega, et EIK art 8 lg 2 ega PS § 26 ei saa olla aluseks meedias

eraelu puutumatuse riive õigustamiseks. Äripäev AS ei ole riigiasutus ega kohalik omavalitsus ning

on seetõttu põhiõiguste kandja. Eraelu riivet võib õigustada ka teise isiku põhiõigus (nt sõnavabadus).

Ajakirjandusvabadus oleks olulisel määral pärsitud, kui meedias võiks isikuga seotud teavet töödelda

ja avaldada üksnes isiku nõusolekul. IKS § 11 lg 2 kohaselt tuleb riive puhul leida tasakaal eraelu

puutumatuse ning avaliku huvi ja teiste isikute õiguste vahel.

22. Nii Andmekaitse Inspektsioon kui ka kolmas isik on põhjendatult viidanud sellele, et andmed

pärinesid avalikest allikatest.

Kolleegium märgib, et Eesti väärtpaberite keskregistri seaduse (EVKS) § 4 p-dest 1−3, § 7 lg-st 1 ja

lg 2 p-st 1 tuleneb, et reguleeritud turul kaubeldavate aktsiate (väärtpaberibörsil noteeritud aktsiate)

puhul on kõigil isikutel õigus tutvuda väärtpaberi omaniku nime, väärtpaberi liigi, nimiväärtuse (koos

vääringuga) ja kogusega ning seda sõltumata väärpaberi omajale kuuluvate aktsiate arvust. Börsil

noteerimata aktsiate puhul on kõigil isikutel õigus tutvuda üle 10 protsendi aktsiatega määratud hääli

omavate aktsiate omajatega, sellest väiksema osaluse puhul on õigus tutvuda ja saada

registriväljavõtteid emitendil ja isikul, kellel on selleks õigustatud huvi (vt EVKS § 7 lg 2 p 2).

Sellest nähtub, et seadusandja on pidanud börsiettevõtte aktsiate omajate osaluste avaldamist börsi

toimimise seisukohast vajalikuks ning Eesti Väärpaberikeskuse veebilehel ongi avaldatud kõigi

Tallinna börsil tegutsevate ettevõtete aktsiaraamatud. Tallinna börsi toimimiseks kehtestatud

reeglitest tulenevalt peavad börsil noteeritud aktsiate omanikud, sõltumata nende osaluste suurusest,

taluma seega teatavat eraelu puutumatuse riivet, mis seondub nende varalist seisu kajastavate

andmete kättesaadavusega, ning seda sõltumata hinnangust, kas investeerimist tuleb lugeda eraelu või

avaliku elu sfääri kuuluvaks tegevuseks.

23. Kolleegium märgib, et ajakirjandusel on ajakirjandusvabaduse olemusest tulenevalt lai otsustus-

vabadus avalikku huvi puudutava teemaderingi määratlemisel. Avaliku huvi puudumist võiks

sedastada näiteks juhul, kui avaldatakse eraelu detaile, mis kuidagi ei seondu avaliku huviga ega aita

kaasa ühiskondlikule debatile. Sealjuures peaks avalik huvi puuduma täielikult ja ilmselgelt, sest

vastasel juhul saaks täitevvõim riikliku järelevalve käigus liiga suures ulatuses otsustada, millistel

teemadel võib ajakirjandusväljaanne kirjutada ja millistel mitte. See moonutaks ajakirjandusvabadust.

IKS § 11 lg-s 2 nimetatud ülekaalukas avalik huvi ei tähenda huvi kuulumist mingisse eriliselt

kaitstud huvide kataloogi. Avaliku huvi ülekaalukus tuleb kindlaks teha konkreetse juhu asjaolude

põhjal, võrreldes andmete avaldamise kasuks rääkivaid asjaolusid tagajärgedega, mida isikule

põhjustatakse. Isiku andmete avaldamist ei õigusta pelk erahuvi ega sensatsioonijanu. Kolleegium

leiab, et investori tegevus börsil ei ole selgelt eraeluline ega avalik, vaid skaala keskel asuv tegevus.

Avalik huvi selle kajastamise vastu pole sedavõrd kaalukas kui nt isiku poliitilise tegevuse puhul.

Teisalt aga ei toimu investeerimine inimese intiim- või privaatsfääris. Selleks astub isik ärilistesse

suhetesse, mis on oma iseloomult tunduvalt avalikumad kui nt suhted lähedastega. Seejuures on

tegutsemine börsil märgatavalt avalikum kui paljud muud äritegevuse valdkonnad (vt otsuse p 22).

Kolleegium leiab, et avalik huvi Tallinna börsi toimimise, sh börsiinvestorite isikute ja nende

investeeringute suuruse vastu kaalub üles börsiinvestori huvi eraelu puutumatusele.

24. Õiguste kahjustamise ülemäärasuse kohta leiab kolleegium, et andmeid kaebaja kohta esitati

minimaalses mahus, teave ei asetanud kaebajat negatiivsesse valgusesse asetav ega sisaldanud

kohatuid väärtushinnanguid. Andmete allikatele oli viidatud ning andmete tõepärasust ei ole Andme-

kaitse Inspektsioonile esitatud kaebuses vaidlustatud. Kolleegium märgib, et suuremate

börsiinvestorite vastu on eelduslikult suurem huvi. Kaebaja platseerus 2014. a börsiinvestorite

edetabelis 5. kohale. Hoolimata tema investeeringute väärtusest ning selle suhtest börsi üldisesse

käibesse, on tegemist Tallinna börsi olulise tegutsejaga, kelle investeerimistegevuse vastu on

kolleegiumi hinnangul avalik huvi. Seda ei mõjuta asjaolu, milline seisukoht võtta isikute varalist

seisu kajastavate pingeridade koostamise kohta üldisemalt. Kuna Äripäevas avaldatud artiklites

rubriigis "Luubi all" oli fookuses just 50 suurema väikeinvestori investeerimistegevus, investeerimis-

strateegiad, eelistatumad aktsiad jms, ei saa "Börsiinvestorite TOP 50" edetabeli avaldamist artiklite

küljeloona pidada ebavajalikuks, sest tabel hõlmas andmeid artiklites käsitletud börsiinvestorite

valimi kohta. Kolleegium nõustub Andmekaitse Inspektsiooni ja kolmanda isikuga, et kolmandale

isikule ettekirjutuse tegemine kaebaja isikuandmete eemaldamiseks viidatud edetabelist tähendaks

lubamatut sekkumist ajakirjandusvabadusse.

25. Menetluse lõpetamise teates on Andmekaitse Inspektsioon asunud seisukohale, et kaebaja on

tuntud intellektuaalomandi õiguse eksperdina ning peab seetõttu taluma ulatuslikumat eraelu

puutumatuse riivet kui need, kes mitte mingil moel ei ole avalikkuse huviorbiidis. Sama on väitnud

ka kolmas isik ning sellega on nõustunud halduskohus. Ringkonnakohus leidis, et kuna kassaatori

isikuandmete meedias avaldamine tulenes tema investeerimistegevuse mahust, ei oma iseenesest

tähtsust see, kas teda on põhjust pidada avaliku elu tegelaseks laiemas kontekstis (nt tema töö tõttu

patendivolinikuna). Põhimõtteliselt samale seisukohale on asunud Andmekaitse Inspektsioon ka

vastuses kassatsioonkaebusele. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga ning leiab, et selles asjas ei

ole relevantne kaebaja kutsetegevus ja tema tuntus patendivolinikuna. Kolleegiumi hinnangul pole

aga tegemist olulise kaalumisveaga, sest avaliku huvi ülekaalukuse põhjendamiseks piisab juba

eespool p-des 22−24 märgitust.

26. Kolleegium, ei näe praegusel juhul kolmanda isiku tegevuses ajakirjanduseetika põhimõtete

rikkumist. Vaidlust ei ole selle üle, et isikult küsiti eelnevalt nõusolekut tema andmete avaldamiseks.

Ka andmete saamise ning avaldamise viis ei viita kolleegiumi hinnangul ajakirjanduseetika

põhimõtete rikkumisele. Kaebaja ei ole väitnud, et esitatud andmed on valed.

27. Ülaltoodut arvestades on kolleegium seisukohal, et Andmekaitse Inspektsioon ei ole

järelevalvemenetluse käigus ning konkreetset järelevalvemeedet kohaldamata jättes teinud olulisi

kaalutlusvigu.

IV

28. Kassaator leiab, et kohtuotsustest ei nähtu, et kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule 20. oktoobril

2014 seisukoha vastustaja vastuses toodud väidete kohta, 17. novembril 2014 seisukoha kolmanda

isiku vastuses toodud väidete kohta ja 5. detsembril 2014 nõude täpsustuse.

Kolleegium märgib, et tulenevalt HKMS §-st 164 ei esitata kohtuotsuse kirjeldavas osas sõna-sõnalt

kõiki menetlusosaliste väiteid. Ei nähtu, et mõni kaebaja oluline positsioon oleks kohtuotsuste

kirjeldavas või põhjendavas osas jäänud kajastamata. Kaebaja 5. detsembri 2014. a nõude täpsustust

ja kaebuse tõlgendamist on ringkonnakohus käsitlenud otsuse p-s 14.

29. Kaebaja väidab, et tulenevalt IKS §-st 6 oli Andmekaitse Inspektsioonil kohustus kontrollida, kas

kolmanda isiku avaldatud andmed on asjakohased ja täielikud, sõltumata sellest, kas kaebaja on seda

kaebuses välja toonud või mitte. Kolleegium ei nõustu sellega, vaid leiab, et Andmekaitse

Inspektsioonil on kaalutlusõigus, kas jääda kaebuse piiridesse või kontrolliulatust enda initsiatiivil

laiendada. Kaebaja on rõhutanud 16. detsembril 2014 Tallinna Halduskohtu istungil, et kaebuse

eesmärk ei olnud välja selgitada, kas andmed olid õiged või mitte, vaid kaebus seisnes selles, et

kaebaja kohta avaldati andmeid ilma tema loata (kd I, tl 124 pöördel). Kolleegium ei näe ülaltoodu

valguses põhjust Andmekaitse Inspektsioonile uurimispõhimõtte rikkumist ette heita.

30. Halduskohus mõistis kassaatorilt esimese astme menetluses kolmanda isiku kasuks välja

menetluskulud 2475 eurot ja 74 senti. Ringkonnakohus on märkinud, et menetluskulude põhjendatuse

ja vajalikkuse hindamine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes

juhul, kui kohus on teinud kaalumisel vea, ning sellist kaalumisviga praegusel juhul ei nähtu.

Riigikohus nõustub ringkonnakohtuga ega pea vajalikuks kolmanda isiku kasuks halduskohtus

väljamõistetud menetluskulude suurust muuta.

Riigikohtu halduskolleegiumi praktika kohaselt tuleb menetluskulu välja mõista koos arvel märgitud

käibemaksuga (vt 19. detsembri 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-54-12, p 22; 15. novembri 2007. a otsus

asjas nr 3-3-1-58-07, p 15). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde.

V

31. Eeltoodust tulenevalt jätab kolleegium kassatsioonkaebuse rahuldamata.

32. Kuna kassatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad V. P. kassatsiooniastme menetluskulud

tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1).

Andmekaitse Inspektsioon ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud.

33. Kolmas isik on taotlenud kaebajalt kassatsiooniastme menetluskulude katteks 1200 euro välja-

mõistmist. Kolmas isik on 1. veebruaril 2016. a-l Riigikohtule esitanud Advokaadibüroo Triniti OÜ

1200 euro suuruse arve projekti, kuid ei ole esitanud korrektset arvet ega tõendeid arve tasumise

kohta. Seetõttu jäävad kolmanda isiku menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel välja mõistmata.

Kautsjon tuleb arvata riigituludesse (HKMS § 107 lg 4).

Tõnu Anton, Viive Ligi, Ivo Pilving