3-2-1-184-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-184-15

Määruse kuupäev

Tartu, 23. märts 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Ants Kull ja Peeter Jerofejev

Kohtuasi

Aktsiaseltsi Advokaadibüroo Aivar Pilv hagi

TERVISENÄKS OSAÜHINGU vastu kaubamärgi

üldtuntuse tuvastamiseks, kaubamärgiomaniku

ainuõiguse rikkumise lõpetamiseks, domeeninime üle

andma kohustamiseks ja edasisest õiguste rikkumisest

hoidumiseks. Menetluskulude kindlaksmääramine

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 29. septembri 2015. a määrus

tsiviilasjas nr 2-13-61634

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

TERVISENÄKS OSAÜHINGU määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja aktsiaselts Advokaadibüroo Aivar Pilv, esindaja

vandeadvokaat Britta Oltjer

Kostja TERVISENÄKS OSAÜHING, esindaja

vandeadvokaat Magnus Braun

Asja läbivaatamise kuupäev

29. veebruar 2016. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 29. septembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 2-13-61634

muutmata.

2. Määruskaebus jätta rahuldamata.

3. Arvata määruskaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aktsiaselts Advokaadibüroo Aivar Pilv (hageja) esitas 30. detsembril 2013 Harju Maakohtule hagi

TERVISENÄKS OSAÜHINGU (kostja) vastu kaubamärgiomaniku õiguste kaitseks.

2. Harju Maakohus rahuldas 24. novembri 2014. a otsusega hagi ning jättis menetluskulud kostja

kanda. Tallinna Ringkonnakohus jättis 8. mai 2015. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ning

apellatsiooniastme menetluskulud kostja kanda. Maakohtu otsus jõustus (edasi kaebamata)

ringkonnakohtu otsusega 9. juunil 2015.

3. Hageja esitas menetluskulude suuruse kindlaksmääramise avalduse, milles palus mõista kostjalt

hageja kasuks välja õigusabikulu 2132 eurot 97 senti, hagi esitamisel tasutud riigilõivu 250 eurot ja

viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Vaidlusaluses menetluses

olid hageja lepingulised esindajad Britta Oltjer ja Aivar Pilv. Hageja taotles kostjalt B. Oltjerile

tasutud õigusabiteenuse maksumuse hüvitamist.

4. Kostja palus jätta hageja avalduse rahuldamata, sest hagejal ei ole õigust nõuda menetluskulude

hüvitamist olukorras, kus hagejat esindas töösuhte raames tema töötaja B. Oltjer. Menetlusosalist

esindava töötajaga seotud kuludest hüvitatakse seaduse kohaselt üksnes sõidukulud. Samuti on kostja

arvates hageja esindaja õigusdokumentide koostamise ajakulu liiga suur.

5. Harju Maakohus rahuldas 3. juuli 2015. a määrusega hageja taotluse ning mõistis kostjalt hageja

kasuks välja menetluskulu 2382 eurot 97 senti ja VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses

viivise menetluskuludelt kohtumääruse jõustumisest alates kuni täitmiseni.

Maakohtu määruse kohaselt ei anna asjaolu, et hageja esindaja töötab Advokaadibüroos Aivar Pilv,

alust jätta hageja õigusabikulud kostjalt välja mõistmata. Pooled ei vaidle selle üle, et B. Oltjer võib

olla kohtus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 217 lg 1 ja § 218 lg 1 p 1 järgi esindajaks.

Hageja on selgitanud, et ta sõlmis B. Oltjeriga käsunduslepingu, mille alusel osutati õigusabiteenust

eraldiseisvana muust advokaadibüroo tööst. See on põhjendatud, sest hageja esindaja töö

advokaadibüroos seisneb hageja klientide, mitte hageja esindamises ja õigusnõustamises. Hageja

esindajale maksti käsunduslepingu alusel ja tema töötunde arvesse võttes tasu, millelt tuli seaduse

kohaselt maksta ka sotsiaalkindlustus- ja töötuskindlustusmaksed. Seega ei tegutsenud hageja

esindaja hagejale õigusteenuse osutamisel mitte hageja töötajana, vaid käsunduslepingu alusel.

Puudub mõistlik põhjendus, miks peaks advokaadibüroo kohtumenetluses poolena osaledes tingimata

kasutama esindajat väljaspool bürood.

Maakohus leidis, et hageja menetluskulude nimekirjast ja esitatud arvetest nähtub piisava täpsusega

osutatud teenuse sisu, selle kestus ja tunnihind (130 eurot ilma käibemaksuta). Põhjendatud ja vajalik

on õigusabi osutamine 27 tunni 19 minuti eest (kohus vähendas ajakulu kokku 5 tundi 39 minutit).

Põhjendatud õigusabikulu on järelikult 3551 eurot 60 senti, mis ületab hageja taotletavat 30%-ni

vähendatud õigusabikulu 2132 eurot 97 senti. Seega tuleb kostjal hagejale hüvitada menetluskulu

2382 eurot 97 senti (õigusabikulu 2132 eurot 97 senti + riigilõiv 250 eurot), samuti maksta viivist

TsMS § 177 lg 2 alusel.

6. Kostja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, leides, et maakohus ei ole kõikidele tema

vastuväidetele vastanud, ja paludes ringkonnakohtul hinnata kulude põhjendatust ja vajalikkust.

7. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks

Tallinna Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tallinna Ringkonnakohus jättis 29. septembri 2015. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ja

maakohtu määruse muutmata. Nõustudes maakohtu põhjendustega, ei pidanud ringkonnakohus

vajalikuks neid TsMS § 654 lg 6 kohaselt korrata.

Ringkonnakohus märkis vastuseks määruskaebusele, et tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei

esindanud B. Oltjer hagejat selle töötajana. Töösuhet konkreetses kohtuasjas esindamiseks ei ole

tõendatud. Toimiku materjalide kohaselt on hageja esindaja ja hageja sõlminud kutsetegevuse

lepingu, mille järgi osutab hageja esindaja advokaadibüroo klientidele õigusteenust. Lepingus ei ole

kokkulepet selle kohta, et hageja esindaja ülesandeks oleks ka advokaadibüroole endale õigusteenuse

osutamine. Hageja mõlemad esindajad on selgitanud, et hageja esindaja esindusõiguse aluseks

praeguses tsiviilasjas on spetsiaalselt selleks puhuks sõlmitud suuline käsundusleping. Ei ole

mõistlikku põhjust, miks peaks advokaadibüroo kohtumenetluses poolena osaledes tingimata

kasutama esindajat väljastpoolt bürood. Õigusaktidest ei tulene keeldu kasutada advokaadibüroo

lepingulise esindajana kohtumenetluses sama bürooga seotud advokaati. Seadusest ei tulene sama

advokaadibüroo advokaadile kohustust anda advokaadibüroole õigusalast kvalifikatsiooni nõudvat

õigusabi tasuta.

Põhjendatud ei ole seisukoht, et kui advokaadibüroo kasutab lepingulise esindajana sama büroo

advokaati, on õigusabikulude nõudmine põhjendamatu. Hagejat on esindanud nii seaduslik kui ka

lepinguline esindaja, millest on lähtutud ka menetluskulude väljanõudmisel: tegelikult kantud

õigusabikuludest on hageja taotlenud kostjalt välja nõuda vaid lepingulise esindajaga kokku lepitud

osale vastava osa (30%).

Hageja kulud ei ole ülepaisutatud ega põhjendamatud. Maakohus ei ole diskretsiooni piire ületanud.

Maakohtu siseveendumuse kujunemine on loogiline ja jälgitav.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Määruskaebuses palub kostja ringkonnakohtu ja maakohtu määruse tühistada ja määrata uue

määrusega hageja menetluskuludeks 250 eurot. Kostja palub alternatiivselt määrata uue määrusega

hageja menetluskuludeks 1315 eurot 75 senti või saata asi uueks lahendamiseks tagasi samale

maakohtule.

Kohtud jätsid ekslikult kohaldamata advokatuuriseaduse (AdvS) § 49 lg 1. Viidatud säte ei võimalda

advokaadil osutada õigusteenust muul viisil kui büroo vahendusel. Seega tegutses hageja esindaja

hageja töötajana ja asjas tuli kohaldada TsMS § 175 lg-t 2. Eeltoodu tuleneb ka hageja esindaja

töölepingust (lepingu p-d 3.2, 3.3, 6.5.3). Kohtud tõlgendasid hageja esindajaga sõlmitud töölepingut

valesti.

Kui ka TsMS § 175 lg 2 asjas ei kohalduks, tuleks vaidlustatud kohtumäärused tühistada, sest

väljamõistetud menetluskulud ei olnud kogu ulatuses vajalikud ja põhjendatud.

10. Hageja vaidleb määruskaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu määruse tühistamiseks.

Määruskaebus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 ja § 695 alusel rahuldamata ja ringkonnakohtu määrus

muutmata.

12. Kohtud mõistsid kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 2382 eurot 97 senti (õigusabikulu

2132 eurot 97 senti + riigilõiv 250 eurot), samuti VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses

viivise menetluskuludelt kohtumääruse jõustumisest alates kuni täitmiseni.

13. Kolleegium ei nõustu kostja kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus rahuldas hageja

õigusabikulude hüvitamise taotluse vastuolus seaduse ning poolte sõlmitud töölepinguga.

Tuvastatud asjaoludel oli vaidlusaluses asjas hageja (aktsiaselts Advokaadibüroo Aivar Pilv)

lepinguliseks esindajaks vandeadvokaat B. Oltjer, kes on ühtlasi hageja töötaja.

Kohtud järeldasid tõenditest, et kuigi B. Oltjer on hageja töötaja, ei esindanud ta vaidlusaluses

kohtuasjas hagejat tulenevalt nendevahelisest töösuhtest. Tuvastatud asjaoludel on hageja sõlminud

B. Oltjeriga nii kutsetegevuse lepingu kui ka käsunduslepingu. Kutsetegevuse lepingu kohaselt osutas

B. Oltjer õigusteenust hageja kui advokaadibüroo klientidele. Käsunduslepingu kohaselt osutas

B. Oltjer hagejale endale praeguses kohtuasjas õigusteenust. Kohtute hinnangul on seega tegemist

kahe erineva sisuga lepinguga.

Kolleegium leiab, et kohtud on oma eeltoodud järeldust nõuetekohaselt põhjendanud. Seadusest ei

tulene keeldu kasutada advokaadibüroo lepingulise esindajana kohtumenetluses sama

advokaadibürooga seotud advokaati. Vastupidist järeldust ei tulene kostja viidatud

advokatuuriseaduse sätetest ega ka asjas esitatud kutsetegevuse lepingust. Nii sätestab AdvS § 49

õigusteenuse osutamise üldised põhimõtted. Viidatud sätte lg 1 esimese lause järgi osutab advokaat

õigusteenust advokaadibüroo kaudu ning advokaadi poolt õigusteenuse osutamine on advokaadibüroo

pidaja ettevõtlus. Sama sätte lg 5 järgi määratakse advokaadibüroo pidaja ja advokaadi suhted

lepinguga. AdvS § 40 sätestab õigusteenuse sisu. Eeltoodud sätete alusel ei ole välistatud

advokaadibüroo õigus sõlmida büroo advokaadiga käsundusleping büroo esindamiseks konkreetses

kohtuvaidluses. Kolleegium ei nõustu ka kostja väidetega kutsetegevuse lepingu vale tõlgendamise

kohta. Kõnealune leping on sõlmitud AdvS § 49 lg 5 alusel ja kostja viidatud lepingupunktid

puudutavad B. Oltjeri tööd advokaadibüroos büroo klientide esindamisel, samuti tema muid

ülesandeid tulenevalt advokaadibüroo töökorraldusest, advokaadi kutsest ja õigusteenuse osutamise

iseloomust. Ringkonnakohus järeldas kutsetegevuse lepingust põhjendatult, et selles ei ole

kokkulepet, et B. Oltjeri ülesandeks oleks ka advokaadibüroole endale õigusteenuse osutamine.

Ülatoodule tuginedes nõustub kolleegium ringkonnakohtuga, et B. Oltjer esindas hagejat tema

lepingulise esindajana (käsunduslepingu alusel), mitte hageja töötajana. Tuvastatud asjaoludel ei

vaidle pooled selle üle, et B. Oltjer võib TsMS § 217 lg-st 1 ja § 218 lg 1 p-st 1 tulenevalt olla kohtus

esindajaks. Kohtud on õigesti selgitanud, et juriidilisel isikul on õigus volitada omal äranägemisel

end kohtumenetluses esindama iga isikut, kes vastab TsMS § 218 lg 1 sätetele (sh juriidilise isiku

juhatuse liiget), ning sellised õigusabikulud on hüvitatavad (vt ka Riigikohtu 18. juuni 2014. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-62-14, p 13-14).

Advokatuuriseadus ega kutsetegevuse leping ei reguleeri menetluskulude teiselt poolelt

väljamõistmist. Lepingulise esindaja kulude hüvitamist sätestab TsMS § 175 lg 1, mille kohaselt, kui

menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist

menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja

vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu

esindaja TsMS §-s 218 sätestatu kohaselt. Kuivõrd B. Oltjer ei esindanud hagejat vaidlusaluses

kohtuasjas tulenevalt nendevahelisest töösuhtest, ei kohaldu asjas TsMS § 175 lg 2, mille kohaselt

hüvitatakse menetlusosalist esindava töötajaga seotud kuludest üksnes sõidukulud.

14. Kolleegium ei nõustu määruskaebuse väitega, et hageja lepingulisele esindajale kulutuste

hüvitamisel on kohtud rikkunud TsMS § 175 lg-t 1. Maakohtu järeldus kostjalt väljamõistetava

vajaliku ja põhjendatud õigusabikulu kohta põhineb hagejale osutatud õigusabiteenuse sisu ja kestuse

analüüsil. Ringkonnakohtule esitatud määruskaebuse kohaselt palus kostja kohtul hinnata kulude

vajalikkust põhjendusega, et maakohus on lugenud vajalikuks ajakulu, mida kostja hinnangul selleks

pidada ei saa. Oma seisukohta täpsustas kostja vaid väitega, et esindaja ajakuluks ei saa lugeda

erialase kirjanduse analüüsiks kulunud aega. Vaidlustatud määruse kohaselt on ringkonnakohus

hinnanud, et maakohtu järelduse muutmiseks ei ole alust, s.t maakohtu väljamõistetud menetluskulu

kokku 27,19 tunni ulatuses on vajalik ja põhjendatud. Kolleegium osutab lisaks, et TsMS § 175 lg 1

kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse

hindamine kohtu kaalutlusotsus (kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja

keerukuse hindamise osas), millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on

ületanud diskretsioonipiire (vt nt Riigikohtu 11. veebruari 2015. a kohtumäärus tsiviilasjas nr 3-2-1-

115-14, p 11; Riigikohtu 18. mai 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-10, p 19). Kolleegiumi

hinnangul ei ole kohtud hageja lepingulise esindaja antud õigusabile kulunud aja põhjendatuse ja

vajalikkuse ning asja keerukuse hindamisel kaalumispiire ületanud.

15. Eeltoodut arvestades on ringkonnakohtu määrus hageja menetluskulude kostjalt väljamõistmise

kohta põhjendatud ja tuleb jätta muutmata. Kostja määruskaebus jääb rahuldamata.

16. TsMS § 178 lg 3 kohaselt ei hüvitata menetluskulude kindlaksmääramise menetluses esitatud

määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid.

17. Kostja määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 teise

lause alusel arvata riigituludesse.

Jaak Luik, Ants Kull, Peeter Jerofejev