3-3-1-11-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-11-16

Määruse kuupäev

22. märts 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Indrek Koolmeister ja Viive Ligi

Kohtuasi

Igor Gaynutdinovi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti

18. detsembri 2014. a ettekirjutuse nr 1030726069

tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja Igor Gaynutdinov

Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Jelena

Pribõslavskaja

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 21. jaanuari 2016. a määrus haldus-

asjas nr 3-14-53279

Menetluse alus Riigikohtus

Igor Gaynutdinovi määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Igor Gaynutdinovi määruskaebus.

2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 21. jaanuari 2016. a määrus haldusasjas nr 3-14-53279.

Jätta Tallinna Halduskohtu 7. jaanuari 2015. a määrusega samas asjas kohaldatud esialgne

õiguskaitse kehtima kuni asja kohtumenetluse lõpuni.

3. Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Igor Gaynutdinov on Valgevenes sündinud Venemaa Föderatsiooni kodanik, kes asus Eestisse

elama 4-aastasena. Eestis elavad ka tema ema ja vend. Tallinna Linnakohus karistas 4. jaanuari 2002. a

otsusega ja 18. novembri 2002. a otsusega I. Gaynutdinovit kuritahtliku huligaansuse eest. Harju

Maakohus karistas 10. mai 2006. a otsusega ja 16. septembri 2008. a otsusega teda seksuaalse enese-

määramise vastaste kuritegude eest. Viimati kandis I. Gaynutdinov vanglakaristust 19. veebruarist

2008 kuni 18. detsembrini 2014.

2. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet oli 14. märtsi 2001. a otsusega andnud I. Gaynutdinovile alalise

elamisloa, mille Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tunnistas 9. septembri 2010. a otsusega välismaalaste

seaduse (VMS) § 149 lg 1 p 3 alusel kehtetuks. Kaebaja on taotlenud tähtajalist elamisluba, mille

andmisest PPA viimati 9. juuni 2014. a otsusega VMS § 124 lg 1 p-de 1 ja 2 ning lg 2 p-de 7 ja 9

alusel keeldus. Selle otsuse peale esitatud kaebus jäi rahuldamata (haldusasi nr 3-14-51395).

3. PPA tegi I. Gaynutdinovile 18. detsembril 2014 kohe sundtäidetava ettekirjutuse nr 1030726069

Eesti Vabariigist lahkumiseks, tuginedes muu hulgas väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse

(VSS) § 72 lg 2 p-le 4 (oht avalikule korrale või riigi julgeolekule) ning kohaldades ühtlasi VSS § 74

lg 2 alusel sissesõidukeeldu viieks aastaks.

4. I. Gaynutdinov esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse lahkumisettekirjutuse tühistamiseks ning

esialgse õiguskaitse taotluse, tuginedes kokkuvõtvalt väidetele, et ettekirjutus on ebaproportsionaalne

ning rikub kaebaja õigust elada perekonnaelu. Kaebaja on elanud sisuliselt kogu elu Eestis, tema era-

ja perekonnaelu on tihedalt seotud Eestiga. Venemaa Föderatsiooniga seob teda vaid kodakondsus.

Kaebaja elab koos emaga, kes vajab hooldamist. Kaebaja kui pikaaegse sisserändaja väljasaatmine ei

ole lubatav ning on võimatu ka Venemaa Föderatsiooni ja Euroopa Ühenduse vahel sõlmitud

tagasivõtulepingu raames.

5. Tallinna Halduskohus rahuldas 7. jaanuari 2015. a määrusega haldusasjas nr 3-14-53279 kaebaja

esialgse õiguskaitse taotluse ja peatas lahkumisettekirjutuse täitmise.

6. Tallinna Halduskohus jättis 18. detsembri 2015. a otsusega kaebuse rahuldamata. Otsuse

põhjendused on järgmised:

1) vaidlustatud haldusakt põhineb asjaolul, et kaebaja viibib riigis ilma seadusliku aluseta. Selles

olukorras näeb VSS § 7 lg 1 ette lahkumisettekirjutuse tegemise ning § 72 lg 2 p 4 võimaldab

lahkumisettekirjutuse kohe sundtäita, kui välismaalane kujutab ohtu avalikule korrale või riigi

julgeolekule. Kaebajal Eestis viibimisalust ei ole. Elamisloa andmisest on juba keeldutud alusel, et

kaebaja Eestis viibimine võib ohustada avalikku korda. Muu hulgas tuvastati elamisloa üle peetud

kohtuvaidluses, et kaebaja puhul pole alust rääkida erakorralisest perekondlikust sõltuvussuhtest;

2) arvestades, et lahkumisettekirjutus tugines tähtajalise elamisloa andmisest keeldumisele ning vaid-

lus selle üle on lõppenud, siis on lahkumisettekirjutuse üle peetav vaidlus kaebaja jaoks perspektiivitu;

3) kaebajale ei saa VSS § 9 lg 1 p 3 alusel seadustamisettekirjutust teha, sest ta ohustab avalikku

korda;

4) VSS § 74 lg 2 alusel on kaebaja suhtes kohaldatud sissesõidukeeldu viieks aastaks. Haldusakt on

selles osas VSS § 74 lg-ga 5 kooskõlas.

7. Tallinna Halduskohus andis 19. detsembri 2014. a määrusega haldusasjas nr 3-14-53208 PPA-le loa

paigutada I. Gaynutdinov kinnipidamiskeskusesse (KPK). Tartu Ringkonnakohus leidis 4. veebruari

2015. a määruses, et olukorras, kus lahkumisettekirjutuse täitmine on peatatud, tuleb isik KPK-st

vabastada. Riigikohus tühistas 15. septembri 2015. a määrusega asjas nr 3-3-1-32-15 Tartu

Ringkonnakohtu määruse ja jättis jõusse Tartu Halduskohtu määruse.

18. septembri 2015. a määrusega haldusasjas nr 3-15-2368 andis Tallinna Halduskohus PPA-le VSS

§ 15 lg 1 ja lg 2 p-de 1–3 ning § 23 lg 11 alusel loa paigutada I. Gaynutdinov KPK-sse mitte kaue-

maks kui 18. novembrini 2015. 16. novembri 2015. a määrusega andis Tallinna Halduskohus PPA-le

loa pikendada isiku KPK-s kinnipidamise tähtaega kuni 16. jaanuarini 2016, leides, et esineb

põgenemise oht ja lisaks väljasaatmise takistamisele võib isik kujutada ohtu avalikkusele. Need

määrused on jõustunud Riigikohtu halduskolleegiumi 27. jaanuari 2016. a määrustega asjades nr 3-7-

1-3-116-15 ja 3-7-1-3-47-16.

Tallinna Halduskohus andis 14. jaanuaril 2016 PPA-le loa pikendada I. Gaynutdinovi KPK-s kinni-

pidamise tähtaega kuni 1. veebruarini 2016, leides, et esineb nii põgenemisoht kui ka oht avalikule

korrale, kuid alates 2. veebruarist 2016 (s.o kauem kui kuus kuud) pole alust isikut jätkuvalt kinni

pidada, sest ei esine VSS § 25 lg-s 2 märgitud asjaolusid.

8. I. Gaynutdinov esitas apellatsioonkaebuse halduskohtu 18. detsembri 2015. a otsuse tühistami-

seks ja uue otsusega kaebuse rahuldamiseks. Kaebaja kordas varasemaid väiteid ning heitis haldus-

kohtule ette tuginemist üksnes haldusasjas nr 3-14-51395 jõustunud kohtuotsusele. Kohus pidanuks

kontrollima, kas PPA on arvestanud kaebaja käitumise, alalise elamise kestuse, väljasaatmise ja

sissesõidukeelu tagajärgedega kaebajale ja tema pereliikmetele ning sidemete puudumist koda-

kondsusjärgse riigiga. Kaebaja viitas VSS § 74 lg-tele 3 ja 4, mis võimaldavad sissesõidukeeldu

kohaldada ka lühemaks tähtajaks või jätta humaansetel kaalutlustel kohaldamata.

9. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 21. jaanuari 2016. a määrusega haldusasjas nr 3-14-53279

halduskohtu 7. jaanuari 2015. a määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõu – vaidlusaluse

ettekirjutuse täitmise peatamise – ning jättis esialgse õiguskaitse taotluse alates 27. jaanuarist 2016

rahuldamata. Kohtu põhjendused on järgmised:

1) kaebajal on jätkuvalt esialgse õiguskaitse vajadus, sest ehkki lahkumisettekirjutuse ja sissesõidu-

keelu tühistamist lahkumisettekirjutuse täitmine ei takista, on esialgse õiguskaitse tühistamise tõe-

näoliseks tagajärjeks lahkumisettekirjutuse kohene sundtäitmine ning Eesti Vabariigis viibimisaluse

puudumist arvestades ei saaks kaebaja pelgalt kaebust rahuldava kohtuotsuse tulemusena Eestisse

naasta. Hetkel ei ole kohtule teadaolevalt kaebaja väljasaatmiseks muud takistust kui selles asjas

kohaldatud esialgne õiguskaitse. Kaebajal on kehtiv Venemaa Föderatsiooni kui kodakondsusjärgse

riigi reisidokument ning Venemaa Föderatsiooni ja Euroopa Ühenduse vahelise tagasivõtulepingu art 6

lg 2 kohaselt ei tule erandina lepingu art-test 2–5 tagasivõtutaotlust esitada, kui tagasivõetaval isikul

on kehtiv pass. Kehtiva passiga isik on võimalik üle anda maismaapiiril asuvas piiripunktis;

2) esialgse õiguskaitse lõpetamise tagajärjed on kaebaja jaoks küll väga ebameeldivad, kuid praeguses

asjas pole põhjendatud neid ära hoida. Kui Eestis lähisugulaste (venna ja eelkõige eaka ema)

seaduslikku viibimist arvestades võiks sedavõrd pikaajalise sissesõidukeelu kohaldamise proportsio-

naalsus olla küsitav, siis lahkumisettekirjutuse vaidlustamise osas on kaebus ja apellatsioonkaebus

kohtu esialgse hinnangu kohaselt perspektiivitud. Sissesõidukeeluga seoses ei muuda esialgse õigus-

kaitse kohaldamata jätmine kaebaja õiguste kaitsmist kohtuotsusega raskendatuks või võimatuks.

Kaebaja jätkuvad väited tema pikaajalise Eestis elamise, era- ja perekonnaelu riive ning sidemete

puudumise kohta Venemaaga ei too talle suure tõenäosusega edu. Kaebaja on pannud korduvalt toime

raskeid isikuvastaseid kuritegusid, millele on iseloomulik kõrge retsidiivsus; talle elamisloa andmisest

on keeldutud. Ka KPK-sse paigutamise menetluses pole tuvastatud selliseid asjaolusid, mis võiksid

muuta kaebaja väljasaatmise õigusvastaseks;

3) esialgse õiguskaitse jätkamise tõenäoliseks tagajärjeks oleks olulise avaliku huvi kahjustamine, sest

KPK-st vabanemisel on tõsine oht, et kaebaja hakkab väljasaatmisest kõrvale hoidma.

10. I. Gaynutdinov esitas määruskaebuse ringkonnakohtu 21. jaanuari 2016. a määruse tühista-

miseks ning esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamiseks – peatada väljasaatmine asjas lõpliku kohtu-

lahendi jõustumiseni. Lisaks palus kaebaja peatada vaidlustatud määruse täitmine.

11. Riigikohtu halduskolleegium peatas 27. jaanuari 2016. a määrusega asjas nr 7-1-3-73-16

esialgse õiguskaitse korras vaidlusaluse ettekirjutuse täitmise Riigikohtu lahendi jõustumiseni

I. Gaynutdinovi määruskaebuse kohta.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

12. I. Gaynutdinov põhjendab oma määruskaebust järgmiselt:

1) apellatsioonkaebuse läbivaatamine on kaebaja jaoks väga oluline. Sellest, kas ta saab isiklikult

osaleda kohtuistungil ning veenda kohut, et ta pere- ja eraelu vajab kaitset, sõltuvad kaebaja ja tema

ema elud;

2) kaebaja 74-aastase ema terviseseisund halveneb ning ta vajab pidevat hooldust. Kaebaja on ainus,

kes saab ema aidata, sest tema vend elab eraldi koos oma perega;

3) kaebajal puuduvad Venemaal elukoht ja sissetulek. Faktiliselt peaks ta väljasaatmise korral elama

tänaval. Kaebajaga ei saaks sel juhul ühendust võtta, muu hulgas kui emaga midagi juhtub;

4) oht avalikule korrale pole tõendatud. Kuriteo toimepanekust on möödunud palju aega ning isik on

karistuse täiel määral ära kandnud. Vangla riskianalüüsi hinnang "avalikkusele kõrgohtlik" lähtub

kuriteo raskusest, mitte kaebaja käitumisest mh vangistuse jooksul. Kaebaja osales sotsiaal-

programmides ja õppis eesti keelt. Tal on tihedad sidemed perega;

5) väidetav põgenemisoht on teoreetiline. Kaebaja viibis veebruarist septembrini 2015 vabaduses,

hoolitses ema eest, õigusrikkumised puudusid ning ta oli PPA-le kättesaadav. Kaebaja ei kavatse ka

edaspidi hakata väljasaatmisest kõrvale hoidma, vaid soovib oma õigusi kaitsta õiguslikel viisidel;

6) esialgse õiguskaitse kohaldamine võimaldab kaebajal realiseerida põhiõigust osaleda oma kohtuasja

arutelul, ilmuda kohtusse ning anda oma seletusi.

4. veebruaril 2016 esitas kaebaja Riigikohtule perearsti tõendi oma ema terviseseisundi halvenemise

ning tema pideva kõrvalabi vajaduse kohta. 7. märtsil 2016 esitas kaebaja Riigikohtule tõendi selle

kohta, et tema emal on tuvastatud raske puue, millest tingituna ta vajab igal ööpäeval kõrvalabi

hügieenitoimingutel, riietumisel ja liikumisel ning järelevalvet.

13. PPA vaidleb määruskaebusele vastu ning leiab, et ringkonnakohtu määrus on seaduslik ja

põhjendatud. Arvestades, et tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise otsus on läbinud kohtuliku

kontrolli kõigis kolmes kohtuastmes ning on tunnistatud proportsionaalseks ja õiguspäraseks, on

lahkumisettekirjutuse vaidlustamine muutunud perspektiivituks. Samuti ei aita lahkumisettekirjutuse

vaidlustamine kaebajal saavutada tema eesmärki – ka ettekirjutuse tühistamine ei annaks kaebajale

seaduslikku alust Eestis viibimiseks. PPA on 29. veebruari 2016. a kirjaga teatanud kaebajale ka, et

esineb alus jätta rahuldamata tema uus tähtajalise elamisloa taotlus (isik ei vasta tähtajalise elamisloa

andmise tingimustele).

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

14. Praeguses asjas on vaidlus selle üle, kas lahkumisettekirjutuse täitmine tuleks peatada lahkumis-

ettekirjutuse ja sissesõidukeelu üle peetava vaidluse lõpuni.

15. Vaidlustatud haldusaktiga on otsustatud kaks küsimust: teha kaebajale ettekirjutus Eesti Vaba-

riigist lahkumiseks ning kohaldada tema suhtes sissesõidukeeldu viieks aastaks. Halduskohus peatas

7. jaanuari 2015. a määrusega esialgse õiguskaitse korras lahkumisettekirjutuse täitmise ning põhjen-

das seda sellega, et ettekirjutuse vahepealse sundtäitmise korral oleks tegemist kaebaja jaoks

pöördumatute tagajärgedega ning kaebuse rahuldamise korral oleks kohtuotsuse täitmine tõenäoliselt

võimatu. Ringkonnakohus tühistas 21. jaanuari 2016. a määrusega esialgse õiguskaitse peamiselt kahel

põhjusel: esiteks lahkumisettekirjutuse tühistamise osas kaebuse perspektiivituse tõttu (sissesõidukeelu

osas kohus kaebust perspektiivituks ei pidanud) ja teiseks ohu tõttu, et kaebaja asub KPK-st

vabanemisel väljasaatmisest kõrvale hoidma.

16. VSS § 16 lg 1 teise lause kohaselt ei lükka väljasaatmise vaidlustamine kohtumenetluse ajaks

väljasaatmist edasi. Sellegipoolest annab halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 249 lg 1 muu

hulgas lahkumisettekirjutuse vaidlustamisel aluse kohaldada põhjendatud vajaduse korral esialgset

õiguskaitset, mis võib HKMS § 251 lg 1 p-st 1 tulenevalt seisneda vaidlustatud haldusakti kehtivuse

või täitmise peatamises. HKMS § 249 lg 1 seab esialgse õiguskaitse eelduseks, et vastasel juhul võib

kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. HKMS § 249 lg 3

järgi arvestab kohus esialgse õiguskaitse määruse tegemisel avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi

ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi.

17. Praeguses asjas ei ole vaidlust selle üle, et lahkumisettekirjutust puudutavas osas välistaks

kaebaja väljasaatmine menetluse kestel kaebuse eesmärgi saavutamise isegi juhul, kui kaebus rahul-

datakse – viibimisaluse puudumisel ei piisa lahkumisettekirjutuse tühistamisest, et kaebajal oleks alus

Eestisse naasta. Lisaks tuleneb kaebaja väidetest, et ka kohtumenetluses osalemine on tema välja-

saatmise korral oluliselt raskendatud. Kaebajal ei oleks võimalik menetluses isiklikult osaleda ning

Venemaal elukoha ja kontaktide puudumise tõttu oleks keeruline pere ja kohtuga suhelda.

18. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on seoses väljasaatmisega kohtumenetluse kestel leidnud

järgmist.

Kui isiku väljasaatmisel ähvardab teda tema väitel Euroopa inimõiguste konventsiooni (EIÕK) art 3

(piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise keeld) vastase kohtlemise oht, siis, arvestades art 3

olulisust ja võimaliku kahju pöördumatust, hõlmab õiguskaitsevahendi tõhususe nõue (EIÕK art 13),

et õiguskaitsevahendil oleks automaatne edasilükkav mõju. Sama kehtib EIÕK art 2 (õigus elule) või

EIÕK protokolli nr 4 art 4 (grupiviisiline väljasaatmine) rikkumise ohu korral (EIK 13. detsembri

2012. a otsus asjas nr 22689/07: De Souza Ribeiro vs. Prantsusmaa, p 82; EIK 18. veebruari 2010. a

otsus asjas nr 54131/08: Baysakov jt vs. Ukraina, p 71). Era- või perekonnaelu puutumatuse (EIÕK

art 8) rikkumise ohu korral ei ole automaatne edasilükkav mõju tingimata vajalik. Siiski nõuab art 13

koosmõjus art-ga 8 ka asjades, kus väljasaatmine sekkuks väidetavalt isiku õigusesse era- ja

perekonnaelu puutumatusele, et riik annaks isikule tõhusa võimaluse vaidlustada väljasaatmist või

elamisloa andmisest keeldumist ning näeks ette piisavad menetluslikud tagatised ja põhjaliku uurimise

sõltumatu ja erapooletu organi poolt (De Souza Ribeiro vs. Prantsusmaa, p 83). Tõhusa

õiguskaitsevahendi nõue art 13 mõttes eeldab, et õiguskaitsevahendiga oleks võimalik vältida

meetmete täideviimist, mis on konventsiooniga vastuolus ja mille tagajärjed võivad olla pöördumatud.

Järelikult ei ole art-ga 13 kooskõlas selliste meetmete täideviimine enne, kui riigisisesed organid on

hinnanud meetmete kooskõla konventsiooniga, kuigi selle nõude täitmise viisi osas on riikidel teatav

kaalutlusruum (EIK 5. mai 2002. a otsus asjas nr 51564/99: Čonka vs. Belgia, p 79). Asjas De Souza

Ribeiro vs. Prantsusmaa märkis EIK lisaks, et kohtute töökoormus ei saa õigustada EIÕK art 13 nõuete

eiramist – riikidel on kohustus ehitada kohtusüsteem üles selliselt, et see vastaks art 13 nõuetele

(otsuse p 98).

19. Kuigi praeguses asjas viitab kaebaja üksnes enda era- ja perekonnaelu puutumatuse rikkumisele

lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu kehtimajäämise korral, nähtub EIK praktikast, et teatud

juhtudel on ka sellistes asjades väljasaatmise peatamine kohtumenetluse ajaks ainus viis õiguskaitse-

vahendi tõhususe tagamiseks. Kolleegium nõustub määruskaebuses esitatud seisukohaga, et kaebaja

väljasaatmise korral riiki, kus tal igasugused sidemed, elukoht ja kontaktid puuduvad, muutub tema

osalemine enda era- ja perekonnaelu kaitseks olulises kohtumenetluses keeruliseks. Teiselt poolt

märgib kolleegium, et kaebaja puhul ei ole väljasaatmisest kõrvalehoidumise oht märkimisväärne – ta

ei ole varem menetlusest kõrvale hoidunud (2015. aastal oli kaebaja üle poole aasta vabaduses) ning

pole ka muid asjaolusid, mis sellele ohule viitaksid. Asjaolu, et kaebaja KPK-s hoidmise

maksimumtähtaeg on möödunud, ei takista PPA-d kohaldamast lahkumisettekirjutuse täitmise taga-

miseks teisi VSS § 10 lg-s 2 loetletud järelevalvemeetmeid. See on lubatud ka ajal, kui lahkumis-

ettekirjutuse täitmine on peatatud (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi määrus asjas nr 3-3-1-32-15,

p-d 11 ja 12).

20. Eeltoodud põhjustel on kolleegium seisukohal, et ringkonnakohus tühistas esialgse õiguskaitse

põhjendamatult. Lahkumisettekirjutuse täitmise peatamine on oluline tagamaks, et kaebaja saaks

tõhusalt osaleda asja kohtulikul arutamisel, ning kaebaja väljasaatmine enne kohtumenetluse lõppu

raskendaks kaebuse rahuldamise korral oluliselt selle eesmärkide saavutamist. Kolleegiumi hinnangul

ei saa kaebust pidada vaatamata kaebajal Eestis viibimise aluse puudumisele ilmselgelt perspek-

tiivituks. Olukorras, kus isikul puudub Eestis viibimiseks õiguslik alus, on PPA-l lahkumisettekirjutuse

asemel võimalik otsustada ka seadustamisettekirjutuse tegemise kasuks (VSS § 9 lg 1 p 3).

21. Määruskaebuse esitamisel tasutud kautsjon tuleb HKMS § 107 lg 4 esimese lause alusel

tagastada.

Indrek Koolmeister, Viive Ligi, Ivo Pilving