3-1-1-3-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-3-16

Otsuse kuupäev

21. märts 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Saale Laos, liikmed Eerik Kergandberg ja Paavo

Randma

Kohtuasi

Eldur Põlluaasa väärteoasi kalapüügiseaduse § 231 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 5. augusti 2015. a otsus väärteoasjas nr 4-15-

3961

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kohtuväline menetleja Keskkonnainspektsioon, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Eldur Põlluaasa kaitsja vandeadvokaadi abi Indrek Kukk

Asja läbivaatamise kuupäev

20. jaanuar 2016

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 5. augusti 2015. a otsus Eldur Põlluaasa väärteoasjas

kalapüügiseaduse § 231 lg 1 v.r järgi osaliselt, s.o väärteomenetluse lõpetamise osas seoses 36

lesta püüdmise ja kalapüügipäeviku täitmata jätmisega.

2. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata, kuid asendada selles esitatud põhjendused kahe

alamõõdulise

merisiia

püüdmise

kohta

käesoleva

otsuse

punktides

25–27

toodud

põhjendustega.

3. Saata väärteoasi tühistatud osas uueks arutamiseks samale maakohtule teises

kohtukoosseisus.

4. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

5. Mõista Eesti Vabariigilt Eldur Põlluaasa kasuks välja 726 (seitsesada kakskümmend kuus)

eurot kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Keskkonnainspektsiooni 20. mai 2015. a väärteootsusega karistati Eldur Põlluaasa

kalapüügiseaduse (KPS) § 231 lg 1 vana redaktsiooni (edaspidi v.r) järgi rahatrahviga 50 trahviühikut

(200 eurot) 29. märtsil 2015. a Harjumaal Kakumäe lahe rannikul toime pandud tegude eest. Nimelt

püüdis E. Põlluaas kutselisel kalapüügil merest ja tõi kaldale kaks alamõõdulist merisiiga, hoolimata

sellest, et KPS § 20 lg 2 alamõõdulise kala püüdmise keelab. Samuti püüdis E. Põlluaas ja tõi kaldale

36 lesta, ehkki 18. mail 2003. a jõustunud Vabariigi Valitsuse määruse nr 144 "Kalapüügieeskiri" § 37

lg 1 p 26 keelab lestapüügi muu hulgas Kakumäe lahel 15. veebruarist 15. maini. Viimaks jättis E.

Põlluaas osaliselt täitmata püügipäeviku, kuivõrd ei teinud sissekannet 36 lesta kohta, ja rikkus seega

1. jaanuaril 2015. a jõustunud Vabariigi Valitsuse määruse nr 186 "Kalapüügiga seonduvate andmete

esitamise kord" § 16 lg 4, mille kohaselt täidetakse püügipäevikulehe lahter 4 „Lossimiskoht” ja

lahtrid 7–16 „Kalakogused liikide kaupa” enne kala maaletoomist või ümberlaadimist olenevalt

sellest, milline neist tegevustest toimub esimesena.

2. Menetlusalune isik esitas otsuse peale kaebuse, milles palus väärteootsuse tühistada. E. Põlluaas

leidis, et ta ei toonud kala maale. Keskkonnainspektorid pidasid tema ja ta kaaslase kinni

kakskümmend meetrit enne randumiskohta. Kinnipidamise hetkeks ei pidanudki ta veel võrgus

olevaid kalu mõõtma, vajadusel vette laskma ja päevikut täitma. Lisaks oli tekkinud hädaolukord,

sest meri oli muutunud rahutuks. Keskkonnaagentuuri info kohaselt oli laine kõrgus Kakumäe lahes

0,75 meetrit, aga E. Põlluaasa paadile lubatud maksimaalne lainekõrgus oli 0,3 meetrit.

3. Harju Maakohtu 5. augusti 2015. a otsusega Keskkonnainspektsiooni otsus tühistati ja

väärteomenetlus lõpetati väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 29 lg 1 p 1 alusel väärteo tunnuste

puudumise tõttu. Kohus leidis järgmist.

3.1 E. Põlluaas täitis väärteo objektiivse koosseisu. Menetlusalune isik sattus aga merel

hädaseisundisse karistusseadustiku (KarS) § 29 tähenduses. Tekkis suhteliselt kõrge lainetus ja

vanaduspensionärist menetlusalune isik tundis põhjendatud hirmu paadi kummulimineku ja

võimalike tervisekahjustuste või isegi uppumissurma ees. E. Põlluaas eelistas õigesti kalapüügiga

seonduvate andmete esitamise korra täpsele järgimisele enda ja oma kaaslase tervist ja elu. Niisiis oli

E. Põlluaasa tegu õiguspärane.

3.2 Väärtegu ei olnud lõpule viidud. E. Põlluaasa ütluste ja sündmuskoha vaatluse protokolli lisaks

oleva kaardi kohaselt ei olnud E. Põlluaas tema kinnipidamise hetkeks veel kaldale jõudnud.

Kohtuväline menetleja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, kus sündmus täpselt aset leidis. Ei saa

välistada, et ta oleks püügipäeviku täitnud lõpuni vahetult enne kaldale tulemist. Tõsi, see võimalus

oli väike, sest tulenevalt ilmaoludest oleks E. Põlluaas veel merel olles vaevalt hakanud tegelema

sedavõrd detailsete küsimustega, mitu lesta saagi hulgas on ja kas alamõõduliste siigade kogus on

lubatud piires. Ka ei saa rääkida väärteokatsest, sest E. Põlluaas ei soovinud siigu ja lesti enda kasuks

pöörata. Enda kasuks oleks menetlusalune isik pööranud kalad siis, kui ta oleks nad kaldale viinud,

võrgust vabastanud ja näiteks autosse asetanud. Teisisõnu oleks saanud lõpuleviidud väärteost rääkida

siis, kui E. Põlluaasa tegevust jälginud keskkonnainspektorid oleks võimaldanud E. Põlluaasal kalad

võrgust välja võtta ja langetada otsuse, kas ta soovib need ebaseaduslikult endale jätta. Kohtule ei ole

esitatud õiguslikke argumente selle kohta, millal oleks E. Põlluaas pidanud veenduma kalade

alamõõdulisuses ja nad vette tagasi laskma.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Harju Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni Keskkonnainspektsioon, kes taotleb otsuse

tühistamist ja kohtuvälise menetleja otsuse jõustamist või väärteoasja saatmist uueks arutamiseks

samale kohtule. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised.

4.1 Hädaseisundi tuvastamisel võttis kohus arvesse üksnes E. Põlluaasa ütlused, ent jättis

põhjendamatult kõrvale keskkonnainspektorite S. N-i ja H. H. ütlused. Nimelt selgitasid mõlemad

tunnistajad kohtus, et meri oli rahulik ja veetase madal. Ka internetist kättesaadavate Riigi

Ilmateenistuse seireandmete kohaselt puhus 29. märtsil 2015 Eesti põhjarannikul lõuna- ja edelatuul

4,5–5,9, puhanguti kuni 8 meetrit sekundis.

4.2 Väärtegu oli lõpule viidud, sest E. Põlluaasa kontrolliti kuival maal. Kohus eksis, kui tugines

toimikusse lisatud kaardile, sest see näitab harilikku veepiiri. Sõltuvalt tõusust-mõõnast, tuulest ja

muudest meteoroloogilistest teguritest võib veepiir aga mõlemas suunas kümneid meetreid kõikuda.

Keskkonnainspektorid tunnevad kalapüüki puudutavaid õigusakte ja kontrollivad püügipäeviku

täitmist alati kuival maal.

5. Kassatsioonivastuses leiab E. Põlluaasa kaitsja vandeadvokaadi abi Indrek Kukk, et kassatsioon

tuleb jätta rahuldamata. S. N. ei ole tunnistajana ütlusi andnud ega saakski seda teha, sest kohtuvälise

menetleja ametnik ei saa olla tunnistaja tema menetluses olevas asjas. Ametniku ütlused ei ole a

priori usaldusväärsemad kui menetlusaluse isiku ütlused. E. Põlluaasa ja tema kaaslase elu ja tervis

olid kõrgete lainete tõttu ohus.

6. VTMS § 1731 lg 1 alusel palus Riigikohus kassatsioonimenetluse pooltel vastata järgmistele

küsimustele:

6.1 Millist tegu tuleb võrgupüügi korral pidada kalapüügiks: kas selleks on mõni aktiivne tegu

(tegevus) või saab kalurile heita ette tegevusetust tulenevalt sellest, et ta ei toimeta veesõidukisse

tõstetud kala vette tagasi?

6.2 Kas KPS § 10 lg 4 tähendab, et mõnikord on keelatud ka elusa kala vette tagasitoimetamine?

6.3 Kas kalapüügiga seonduvate andmete esitamise korra § 16 lg 4 esimeses lauses sätestatud kala

maaletoomise mõiste võimaldab püügipäeviku kontrollimist alles n-ö kuival maal või ka juba vee

peal?

6.4 Kuidas peab toimuma väärteomenetluse seisukohalt oluliste ilmastikuolude (õhutemperatuur,

tuule tugevus, laine kõrgus jne) tuvastamine sündmuskohal: kas tuginema peab Riigi Ilmateenistuse

andmetele või (nende kõrval ka) muudele tõenditele?

7. Keskkonnainspektsioon vastas küsimustele järgmiselt:

7.1 Kalapüügiks tuleb pidada seda, kui isik on kala paati tõstnud ja teinud sisimas otsuse kalu

eluvõimelisena vette mitte tagasi lasta. Kui kalu kohe pärast hõivamist ei vabastata, tuleb kaluri

tegevust lugeda KPS § 10 lg-tele 1 ja 2 vastavaks tegevuseks. Kõne alla tuleb üksnes tegevusdelikt.

7.2 KPS § 10 lg 4 p 1 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1380/2013 art 15 p 1

järgi pole kilu ja räime tagasiheitmine lubatud isegi siis, kui kala on eluvõimeline; turska ja lõhet on

lubatud tagasi heita vaid lõkspüünisest. Ülejäänud kalaliikide puhul kohaldub KPS § 10 lg 4 p 2.

7.3 Kalapüügiga seonduvate andmete esitamise korra § 16 lg 4 esimese lause järgi ei tohi

püügipäevikuid täitmata sadamast lahkuda. Keskkonnainspektsioon kontrollib päevikuid üldjuhul

sadamas või rannas, st n-ö kuival maal. Kui isikut kontrollitakse vee peal, ei pea kalasaaki

puudutavad päevikulahtrid täidetud olema.

7.4 Sündmuskoha vaatluse protokoll peaks sisaldama infot ilmastikuolude kohta. Kuivõrd

Keskkonnainspektsioonil puuduvad spetsiaalsed vahendid tuule kiiruse ja laine kõrguse mõõtmiseks,

on vajadusel mõistlik tugineda Riigi Ilmateenistuse andmetele.

8. Menetlusaluse isiku kaitsja märkis küsimustele vastates järgmist:

8.1 Nakkevõrguga kala püüdes puudub kaluril kontroll võrku sattuva kala üle. Kala takerdub üldjuhul

lõpustega võrgusilma ja kaotab osa soomustest. Seega surevad kalad tihtipeale juba võrgus või saavad

sedavõrd suuri vigastusi, et muutuvad eluvõimetuks. Niisiis ei ole nakkevõrguga püüdes kala

võimalik vette tagasi toimetada. Seda saaks teha vaid lõkspüünisega püügi (nt mõrrapüügi) puhul.

8.2 Mõne kalaliigi (nt lõhe ja tursa) puhul on Euroopa Liidu määrustest tulenevalt keelatud ka elusa

kala vette tagasilaskmine. Selget loetelu kalaliikide kohta siiski antud ei ole.

8.3 Püügipäeviku kalasaaki puudutavate lahtrite kontroll mujal kui maal ei ole õigustatud. Nimelt ei

eelda nakkevõrguga kala püüdmine seda, et kalad, mida pole lubatud püüda, lastakse vette juba vee

peal olles. Seda tuleb teha alles pärast maale jõudmist, sest enne ei pruugi kaluril olla võimalust (nt

ilmastikutingimuste halvenemise tõttu) kala nakkevõrgust välja harutada.

8.4 Lähtuda tuleb kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) §-s 61 sätestatud tõendite vaba hindamise

põhimõttest. Seega saavad Riigi Ilmateenistuse andmed olla vaid üheks tõendiks.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium nendib esmalt, et maakohtu otsuses ei ole järgitud karistusseadustikust lähtuvat ja

kohtupraktikas üldiselt omaksvõetud deliktistruktuuri (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

22. juuni 2009. a otsust asjas nr 3-1-1-49-09, p 9). Kõigepealt on kohus põhjendanud hädaseisundi

olemasolu õigusvastasust välistava asjaoluna ja alles seejärel asunud käsitlema menetletava väärteo

objektiivse koosseisuga seonduvat, leides, et väärtegu ei olnud lõpule viidud ja et tegemist ei olnud

ka mitte väärteokatsega. Eksimine deliktistruktuuri elementide käsitlemise järjekorra nõude vastu ei

ole siiski kohtulahendi tühistamist tingiv kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine, kui

deliktistruktuuri üksikute elementide analüüs ise on materiaalõiguslikult veatu. Käesoleva väärteoasja

puhul on kolleegiumi hinnangul põhjust maakohtu otsusele selliseid etteheiteid teha. Täiendavalt

tuleb meenutada, et alates 1. jaanuarist 2015 kehtiva KarS § 251 järgi on isikut väärteokatse eest

võimalik karistada vaid siis, kui konkreetse väärteo katse eest on seadusandja otsesõnu vastutuse ette

näinud.

10. Menetlusalusele isikule heideti ette kolme erinevat rikkumist: ta püüdis lestapüügi keeluajal ja tõi

kaldale 36 lesta; ta püüdis ja tõi kaldale kaks alamõõdulist merisiiga; ta jättis osaliselt täitmata

püügipäeviku, sest ei teinud sissekannet 36 püütud lesta kohta. Riigikohus võtab kõigi nende

väidetavate rikkumiste kohta seisukoha eraldi.

(I) 36 lesta püüdmine keeluajal

11. Esimene E. Põlluaasale ette heidetud tegu on 36 lesta püüdmine keeluajal keelatud kohas.

Püügipäeval, 29. märtsil 2015 kehtinud kalapüügieeskirja § 37 lg 1 p 26 sätestas, et meres on

keelatud püüda lesta Rahvusvahelise Mereuurimise Nõukogu (edaspidi ICES) 32. alarajoonis

15. veebruarist 31. maini ning 28. ja 29. alarajoonis 15. veebruarist 15. maini. Kuni 30. juunini 2015

kehtinud KPS § 231 lg 1 v.r nägi ette kuni 300 trahviühiku suuruse rahatrahvi kalapüügi eest keeluajal

või -alal. Seega tuleb analüüsida, kas E. Põlluaas püüdis lesta keeluajal.

12. KPS § 231 lg 1 v.r koosseisutegu on kala püüdmine. Puudub vaidlus selle üle, et 36 asjasse

puutuvat kala olid lestad. Nii teo toimepanemise ajal kehtinud KPS § 3 lg 1 kui ka alates 1. juulist

2015 kehtiva KPS § 3 lg 1 järgi tähendab kalapüük tegevust, mille eesmärk on kala hõivamine

kinnipüüdmise või surmamise teel. Et hõivamine pole kuigivõrd arusaadavam mõiste kui kala

püüdmine ise, leiab kolleegium, et kala püüdmist tuleb defineerida kui kala püüdja poolt kala üle

tegeliku võimu hankimist.

13. Sellise võimu hankis E. Põlluaas võrku merre pannes: hetkel, mil lestad võrku ujusid, olid nad

tavamõistes tõesti kinni püütud. Siiski ei täitnud menetlusalune isik seeläbi veel KPS § 231 lg 1 v.r

objektiivset koosseisu, s.o tegemist ei olnud lõpuleviidud kala püüdmisega kalapüügiseaduse

tähenduses. Nimelt ei olnud E. Põlluaasal kontrolli selle üle, millised kalad vees olevasse

kalapüüginõuetele vastavasse võrku ujuvad. On paratamatu, et võrku võib jääda kinni ka selliseid

kalu, mida püüda ei tohi. Seega tegutses menetlusalune isik võrku vette heites lubatud riski piires,

mistõttu ei saa talle kala üle tegeliku võimu hankimist võrgu vette viskamise teel karistusõiguslikult

ette heita (nn normatiivse omistamise kohta vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. novembri 2015.

a otsus asjas nr 3-1-1-87-15, p 12 ja 21. mai 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-23-13, p 6). Samal põhjusel

ei saa E. Põlluaasale ette heita võrgu veest väljatõmbamist ega püügivahendi paati asetamist. Ka

nende tegude puhul oli paratamatu, et E. Põlluaas teostas tegelikku võimu sellistegi kalade üle, mida

püüda ei tohi.

14. Küll aga võib kõne alla tulla E. Põlluaasa karistusõiguslik vastutus selle eest, et ta jättis püütud

lestad vette tagasi toimetamata. Nimelt sätestab KarS § 13 lg 1, et isik vastutab tegevusetuse eest, kui

ta oli õiguslikult kohustatud tegutsema ehk on nn garant (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4.

jaanuari 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-104-09, p 12). See norm võimaldab moodustada mitteehtsaid

tegevusetusdelikte ja annab aluse võtta vastutusele isiku, kes paneb tegevusena formuleeritud süüteo

toime seeläbi, et ta jätab tegemata mingi teo, mille ta pidi tegema. Kolleegiumi hinnangul pidi

E. Põlluaas pärast võrgus olevate lestade paati panemist tegelikust võimust nende kalade üle

loobuma, sest lestade püüdmine oli teo toimepanemise ajal ja kohas keelatud.

15. Oma tegutsemiskohustuse oleks E. Põlluaas võinud täita kas ise või nt paludes oma kaaslasel

lestad merre visata. Et lestad olid paadis olles oma loomulikust elukeskkonnast väljas, oli KPS § 231

lg-ga 1 v.r kaitstud õigushüve vahetult ohustatud, mistõttu oleks nad pidanud merre tagasi toimetama

viivitamata

ehk

võimalikult

kiiresti

(vt

mõiste

"viivitamata"

kohta

ka

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 29. septembri 2014. a määrus asjas nr 3-1-1-37-14, p 17). Nõustuda ei saa

menetlusaluse isiku kaitsja poolt kolleegiumi küsimustele vastates esitatud väitega, et nakkevõrguga

püüdmise korral ei ole vaja võtta kala võrgust välja vee peal, vaid alles kaldal. Esiteks ei näe sellist

viivitamisvõimalust ette ükski õigusakt. Ka ei täidaks selline arusaam viidatud sätte eesmärki,

kuivõrd kaldale toomise ajaks võib kala olla enda eluvõime juba kaotanud. Samuti viitab kaitsja

ilmastikuoludele: ilmastikuolud võivad tõepoolest mõnikord välistada kaluri tegevuse õigusvastasuse

ja anda talle õiguse jätta kalad vee peal olles veekogusse tagasi heitmata (vt ka käesoleva otsuse p-d

19‒23), aga see ei muuda midagi teo koosseisupärasuses.

16. E. Põlluaasa kaitsja on kolleegiumi esitatud küsimusele vastates leidnud, et nakkevõrguga kala

püüdes ei ole võimalik kalu merre tagasi visata, sest sellisesse võrku sattunud kala on surmavalt

vigastatud. E. Põlluaas ise on viidanud KPS § 20 lg-le 3 v.r, mille järgi oli kalapüügil keelatud heita

vette tagasi püütud kalu, kui need on kaotanud eluvõime. Seega on E. Põlluaas ja tema kaitsja asunud

seisukohale, et menetlusalune isik ei pidanudki lesti vette tagasi toimetama, sest lestad olid

eluvõimetud ja eluvõimetu kala vette viskamine ei ole lubatud. H. H. on aga maakohtu istungil

selgitanud, et KPS § 20 lg 3 v.r peab silmas üksnes massilist püüki (tl 23). Kolleegium möönab

siinjuures, et võrku sattunud ja eluvõimetuks muutunud kalade tagasi vette viskamine või sinna

viskamata jätmine oli nii teo toimepanemise ajal kehtinud kui ka täna maksvusel olevates

asjakohastes õigusaktides reguleeritud keeruliselt ja seda tuleks täpsustada (vt ka käesoleva otsuse

p 24). Kuid sõltumata sellest, kuidas KPS § 20 lg 3 v.r tõlgendada, ei ole see säte praegusel juhul

asjasse puutuv, sest väärteomenetluses tuvastatu kohaselt olid kõik E. Põlluaasa püütud 36 lesta

eluvõimelised ja nad lasti pärast inspektorite saabumist merre tagasi.

17. Eelöeldust tulenevalt realiseeris E. Põlluaas paati tõstetud lestade viivitamata merre tagasi

laskmata jätmisega lestade tegevusetusega püüdmise objektiivse koosseisu KPS § 231 lg 1 v.r – § 13

lg 1 mõttes.

18. Maakohtu otsusest nähtuvalt oli E. Põlluaas teadlik, et paati asetatud kalade hulgas on ka lesti,

samuti teadis E. Põlluaas, et ta jätab lestad viivitamata merre tagasi laskmata, mistõttu pani

menetlusalune isik teo toime tahtlikult. Niisiis oli E. Põlluaasa käitumine ka subjektiivse koosseisu

pärane.

19. Koosseisule vastava teo toimepanijat ei saa aga karistada juhul, kui esineb mõni teo

õigusvastasust välistav asjaolu. Maakohtu otsuse aluseks olevatest E. Põlluaasa ütlustest lähtuvalt

tuleb praeguses kohtuasjas analüüsida hädaseisundi esinemist KarS § 29 mõttes. See säte lubab panna

koosseisupärase teo toime kõrvaldamaks vahetut või vahetult eesseisvat ohtu enda või teise isiku

õigushüvedele, eeldusel, et valitud vahend on ohu kõrvaldamiseks vajalik ning kaitstav huvi on

kahjustatavast ilmselt olulisem.

20. Hädaseisundi jaatamiseks on kõigepealt tarvis tuvastada hädaolukord: mingi õigushüve peab

olema vahetus ohus või seda peab ähvardama vahetult eesseisev oht. Maakohus leidis, et E. Põlluaasa

ja tema kaaslase tervis või isegi elu oli ohus, sest suhteliselt kõrge lainetus ähvardas paadi ümber

ajada. Sealjuures tugines maakohus E. Põlluaasa ütlustele ja menetlusaluse isiku päringule esitatud

Keskkonnaagentuuri vastuskirjale. Kassaator heidab aga maakohtule ette seda, et ta jättis arvesse

võtmata keskkonnainspektorite S. N-i ja H. H. ütlused.

21. Kassatsioonivastuses on õigesti märgitud, et S. N. kui menetleja ei ole tunnistajana ütlusi andnud.

Seega ei saa maakohtule heita ette, et ta jättis S. N-i ütlused analüüsimata. Küll aga nõustub

kolleegium kassaatoriga selles, et maakohus on jätnud täielikult tähelepanuta H. H. ütlused, kelle

sõnul vihma ei sadanud, tuul oli mõõdukas, tormi kindlasti ei olnud ja E. Põlluaas võttis koos

kaaslasega rahulikult võrke välja (tl 24). H. H. ütluste kõrvalejätmist maakohus otsuses ei

põhjendanud.

Osa

tõendite

hindamata

jätmise

põhistuse

puudumine

kujutab

endast

väärteomenetlusõiguse olulist rikkumist VTMS § 150 lg 2 mõttes (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

2. detsembri 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-77-14, p 7). Ühtlasi saab kooskõlas VTMS § 150 lg-ga 2

oluliseks menetlusõiguse rikkumiseks pidada asjaolu, et maakohus ei järginud hädaseisundiga

seonduvat piisavalt analüüsimata jättes VTMS § 123 lg-s 2 sätestatud väärteo täies ulatuses arutamise

nõuet (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. veebruari 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-2-16, p-d 9–10).

Kuivõrd H. H. ütluste hindamisega võib kaasneda vajadus tuvastada faktilisi asjaolusid seoses

hädaolukorra esinemise või mitteesinemisega, mida Riigikohus tulenevalt VTMS §-st 2 ja KrMS §

363 lg-st 5 ise teha ei saa, tuleb väärteoasi saata maakohtule uueks arutamiseks.

22. Asja uuel arutamisel peab maakohus niisiis võimalikku ohtu E. Põlluaasa ja tema kaaslase

tervisele ning elule vaagides pöörama E. Põlluaasa ütluste kõrval tähelepanu ka H. H. öeldule.

Maakohtu otsuses viidatud Keskkonnaagentuuri vastuskirja (tl 10) uuesti hinnates tuleb võtta arvesse,

et selles fikseeritud abstraktne andmestik ei pruugi kajastada seda, milline oli meri vahetult E.

Põlluaasa paadi läheduses. Nimelt on tuule kiirus vastuskirja kohaselt mõõdetud automaatjaamaga

Naissaare lõunatipus, Naissaar aga asub lahesopis paiknevast Kakumäe rannast mitu kilomeetrit

eemal. Samuti märgitakse vastuskirjas, et Kakumäe-poolse ranna ääres oli lainekõrgus alla poole

meetri. Maakohus peab kontrollima ka kassatsioonis viidatud Riigi Ilmateenistuse seireandmete

asjasse puutuvust. Nende seireandmete kohaselt puhus 29. märtsi 2015 hommikul kell kümme Eesti

põhjarannikul lõuna- ja edelatuul 4,5–5,9, kohati 8 meetrit sekundis. Ka tuleb kohtul võimalikku

hädaolukorda analüüsides võtta arvesse seda, et E. Põlluaasa paat on D-kategooria väikelaev (tl 13)

ning majandus- ja kommunikatsiooniministri 11. mai 2011. a määruse "Nõuded väikelaeva

varustusele ning väikelaeva kategooriad vastavalt väikelaeva konstruktsioonile, samuti sellise

väikelaeva ohutusnõuded, millega korraldatakse tasu eest vabaajareise" § 2 p 4 kohaselt on D-

kategooria väikelaevad projekteeritud ja ehitatud sõiduks kaitstud rannikuvetes, väikestel lahtedel,

väikestel järvedel ja jõgedel tuule tugevusega kuni 4 palli ja laine kõrgusega kuni 0,3 meetrit

(üksikud lained maksimumkõrgusega kuni 0,5 meetrit).

23. Kui asja uuel arutamisel ilmneb, et esines vahetu oht E. Põlluaasa ja tema kaaslase tervisele või

elule (hädaolukord), tuleb kohtul jätkata hädaseisundi kontrolli, analüüsides kõigepealt

päästmistoimingut ja seejärel vajadusel õigusvastasust välistavaid subjektiivseid elemente (vt nt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. oktoobri 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-95-06, p-d 12–14). Kui aga

kohus tuvastab, et hädaolukorda ei esinenud, ei olnud E. Põlluaasa teo õigusvastasus välistatud.

24. Kui maakohus leiab, et E. Põlluaas pani väljapüütud 36 lesta kaldale tuues toime KPS § 231 lg 1

v.r järgi karistatava väärteo, sh tuvastades, et E. Põlluaasa koosseisupärane tegu oli ka õigusvastane ja

süüline, ei välista menetlusaluse isiku karistamist ka uue kalapüügiseaduse jõustumine 1. juulil 2015.

KarS § 5 lg 2 ls 1 sätestab, et seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul

viisil leevendab isiku olukorda, on tagasiulatuv jõud isiku suhtes, keda ei ole selle teo eest jõustunud

otsusega karistatud. Nimelt ei kaota ega leevenda uus kalapüügiseadus karistust keeluajal keelualas

kala püüdmise eest. KPS § 10 lg 2 kohaselt on keelatud püüda kala kalapüügiseaduses või selle alusel

kehtestatud õigusaktis või ELi õigusaktis või rahvusvahelise lepingu alusel sätestatud keeluajal, -alal

või püügivõimalust eirates, välja arvatud KPS § 19 lg 4 alusel lubatud eriotstarbelisel kalapüügil.

Jätkuvalt kehtib sama kalapüügieeskiri, mis kehtis teo toimepanemise ajal: selle eeskirja § 37 lg 1 p

26 näeb ette lestapüügikeelu. Uue seaduse kohaselt on mõningate kalaliikide vette heitmine keelatud

(vt KPS § 10 lg 4 p 1), aga vaidlust pole selles, et lestad nende liikide hulka ei kuulu. KPS § 85 lg 1

näeb ette kuni 300 trahviühiku suuruse rahatrahvi kalapüügi eest keelatud ajal või alal.

(II) Kahe alamõõdulise merisiia püüdmine

25. Kohtuvälise menetleja väärteootsusega karistati E. Põlluaasa ka kahe alamõõdulise merisiia

püüdmise eest. KPS § 20 lg 2 v.r sätestas, et kalapüügil on keelatud püüda kala, mille pikkus

värskena on väiksem kalapüügieeskirjaga sätestatud alammõõdust. See keeld paigutub muude

kalapüüginõuete alla, mille rikkumise eest nägi KPS § 231 lg 1 v.r ette karistuse. Seega tuleb

analüüsida, kas E. Põlluaas püüdis alamõõdulist kala.

26. Pole vaidlust selles, et siiad olid alamõõdulised. Seoses siigade püüdmisega kehtivad

koosseisuteost rääkides samasugused kaalutlused nagu lestade puhul (vt käesoleva otsuse p-d 12‒

15). Siigade püüdmisena ehk objektiivset koosseisu täitva teona tuleb seega kõne alla üksnes E.

Põlluaasa poolt siigade vette tagasi laskmata jätmine. See aga ei tähenda siiski automaatselt, et siiad

olid kõlblikud teoobjektid KPS § 231 lg 1 v.r tähenduses. Ehkki ei KPS § 20 lg 2 v.r (keelunorm) ega

KPS § 231 lg 1 v.r (karistusnorm) ei räägi sellest, kas kalapüüdmise keelu objekt on elus või surnud

kala, leiab kolleegium, et tagasilaskmiskohustuse all on silmas peetud üksnes elusat kala. Seda

eeskätt seetõttu, et KPS § 20 lg 3 v.r keelas heita tagasi vette eluvõime kaotanud kalu. Samuti sätestas

KPS § 1 v.r, et seadus on suunatud kala- ja veetaimevarude jätkusuutliku kasutamise tagamisele

lähtuvalt kohuseteadliku kalanduse põhimõtetest. Kalavarude jätkusuutliku kasutamise eesmärki on

aga võimalik saavutada üksnes elusate kalade abil.

27. Väärteoasjas on tõendatud, et siiad olid E. Põlluaasa kontrollimise ajal surnud. See ei tähenda aga

seda, et kalad olid surnud juba nende veest väljatõmbamise ja paati asetamise ning sellele vahetult

järgnenud ajal. Siigade seisukorra kohta võimaliku koosseisuteo toimepanemise hetkel (moment, mil

E. Põlluaas oleks pidanud paati pandud siiad vette laskma) on olemas aga vaid üks tõend. Nimelt olid

siiad E. Põlluaasa ütluste järgi võrgu väljavõtmise hetkel juba surnud (väärteotoimik, lk 19).

Riigikohtu hinnangul ei ole maakohtul uuel arutamisel enam võimalik koguda tõendeid, mis need

ütlused ümber lükkaks ning toetaks kohtuvälise menetleja seisukohta, et siiad olid väljapüüdmise

hetkel eluvõimelised. Seetõttu tuleb väärteomenetlus kahe alamõõdulise siia püüdmise osas VTMS §

29 lg 1 p 1 alusel lõpetada..

(III) Püügipäeviku täitmata jätmine

28. Ka on E. Põlluaasale heidetud ette püügipäeviku osalist täitmata jätmist, kuivõrd ta ei teinud

sissekannet 36 püütud lesta kohta. KPS § 18 lg 1 v.r sätestas, et kalapüügiloa alusel kala püüdev või

veetaimi koguv isik on kohustatud esitama püügi-, kogumis- või lossimisandmed Vabariigi Valitsuse

kehtestatud nõuete kohaselt. Andmete püügipäevikus dokumenteerimise täpse regulatsiooni kehtestas

kalapüügiga seonduvate andmete esitamise kord. Kalapüügiga seonduvate andmete esitamise korra

asjakohased sätted koostoimes KPS § 18 lg-ga 1 v.r kujutas endast (muid) kalapüüginõudeid, mille

rikkumise eest nägi karistuse ette KPS § 231 lg 1 v.r.

29. Koosseisutegu on päeviku täitmata jätmine kohustatud isiku poolt õigel ajal ja õiges kohas. Et

E. Põlluaasa püügipäevikus puudus tema kontrollimise hetkel kanne 36 lesta kohta, oli püügipäevik

püütud lestade osas täitmata. KPS § 191 lg 1 ls 1 v.r sätestas, et kutselisel kalapüügil püütud kala

päritolu tõendavaks dokumendiks loetakse rannapüügipäevikut koos kaluri kalapüügiloaga.

Kalapüügiga seonduvate andmete esitamise korra § 1 lg 1 aga määras, et selle korraga kehtestatakse

kalapüügiga seonduvate andmete esitamise nõuded muu hulgas kalapüügiloa alusel kala püüdvale

isikule. Seega pidi püügipäeviku täitma E. Põlluaas.

30. Praegusel juhul käib vaidlus selle üle, kas menetlusalune isik pidi päeviku täitma enne seda, kui

teda kontrolliti. Kalapüügiga seonduvate andmete esitamise korra § 16 lg 4 esimene lause sätestas, et

püügipäevikulehe lahter 4 „Lossimiskoht” ja lahtrid 7–16 „Kalakogused liikide kaupa” täidetakse

enne kala maaletoomist või ümberlaadimist olenevalt sellest, milline neist tegevustest toimub

esimesena. Praegu on asjakohane kala maaletoomise alternatiiv. Seega on tarvis teha selgeks, kas

kontrolli ajaks oli E. Põlluaas juba kala maale toonud.

31. Maakohtu tuvastatud asjaoludele tuginedes saab üheselt öelda, et E. Põlluaas oli inspektorite tema

juurde tulemise ajaks kala maale toonud. Nii E. Põlluaasa enda kui ka H. H. maakohtus antud

ütlustest ilmneb, et E. Põlluaas asetas kalad kärule, mille ta oli enne merele minekut just selleks

otstarbeks kaldale valmis pannud. Kolleegiumi hinnangul ei ole selles väärteoasjas tähendust asjaolul,

kas käru oli ka osaliselt vees, kas E. Põlluaas oli jalgupidi vees või mitte, ega ka sellel, kus kulgeb

harilik veepiir. Seega jättis E. Põlluaas püügipäeviku 36 lesta osas õigel ajal ja õiges kohas täitmata,

mistõttu tuleb jaatada KPS § 231 lg 1 objektiivse koosseisu täitmist.

32. E. Põlluaas pani teo toime tahtlikult: ta oli teadlik sellest, et ta on kalapüügiloa alusel kala püüdev

isik, samuti teadis ta, et ta oli püüdnud hulgaliselt lestasid ja et ta ei täida päevikut enne lestade

kärusse panemist.

33. Küll aga ei ole selge, kas E. Põlluaasa tegu oli õigusvastane. Ei saa välistada, et E. Põlluaas oli

käesoleva otsuse p-des 19‒23 nimetatud põhjustel hädaseisundis ja jättis püügipäeviku seetõttu

täitmata. Samas aga võis KarS §-s 29 sätestatud õigusvastasust välistav asjaolu ka puududa. Et seda

hinnata, peab maakohus tuvastama faktilised asjaolud, analüüsides muu hulgas ka H. H. ütlusi (vt

käesoleva otsuse p-d 21‒22).

34. Kui maakohus jõuab järeldusele, et menetlusalune isik pani 36 lesta kohta püügipäevikut täitmata

jättes toime KPS § 231 lg-s 1 v.r sätestatud väärteo, sh leides, et menetlusaluse isik tegu oli lisaks

koosseisupärasusele ka õigusvastane ja süüline, on E. Põlluaasa karistamine võimalik hoolimata uue

kalapüügiseaduse jõustumisest. Nimelt on selline tegu ka uue seaduse järgi karistatav, mistõttu ei tule

kohaldamisele KarS § 5 lg 2 ls 1. KPS § 61 lg 1 sätestab, et kutselise kalapüügi loa alusel kala

püüdev või veetaimi koguv isik esitab püügi-, kogumis-, ümberlaadimis- või lossimisandmed või

muud nende töödega seotud andmed. Kalapüügiga seonduvate andmete esitamise kord (mh korra §

16 lg 4 ls 1) kehtib ka praegu. KPS § 61 lg 1 koos nimetatud korra § 16 lg 4 ls-ga 1 sätestab nõuded

kutselise kalapüügiga seotud andmete esitamisele, mille rikkumise eest näeb KPS § 77 lg 2 ette kuni

300 trahviühiku suuruse rahatrahvi.

(IV) Kokkuvõte ja menetluskulud

35. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes VTMS § 174 p-st 7, § 175 p-st 2 ning § 150 lg-st 2, tühistab

Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu 5. augusti 2015. a otsuse ja saadab asja uueks

arutamiseks samale maakohtule teises kohtukoosseisus. Kohtuvälise menetleja kassatsioon

rahuldatakse.

36. E. Põlluaasa kaitsja I. Kukk esitas Riigikohtule taotluse hüvitada menetlusalusele isikule seoses

kassatsioonivastuse koostamisega valitud kaitsjale makstud tasu 528 eurot (sh käibemaks 88 eurot).

Taotluse

kohaselt

kulus

kaitsjal

väärteoasja

materjalidega

tutvumiseks

tund

aega

ja

kassatsioonivastuse koostamiseks kolm tundi. Samuti taotleb kaitsja, et E. Põlluaasale hüvitataks 198

eurot (sh käibemaks 33 eurot), mille kaitsjale tasumise kohustus tekkis menetlusalusel isikul

tulenevalt Riigikohtu küsimustele vastamisest. Küsimustele vastamiseks kulus kaitsjal poolteist tundi.

Kokku osutas kaitsja seega menetlusalusele isikule õigusabi viie ja poole tunni kestel. Et

õigusabiteenuse tunnihind oli 110 eurot, kulus E. Põlluaasal õigusabile 605 eurot, millele lisandus

käibemaks 121 eurot, seega peab menetlusalune isik maksma kaitsjale kokku 726 eurot. VTMS § 38

lg 1 järgi kohaldatakse väärteomenetluses menetluskulude arvestamisel kriminaalmenetluse sätteid.

KrMS § 173 lg 1 p 1 ja § 175 lg 1 p 1 kohaselt kuulub kriminaalmenetluse kulude hulka ka valitud

kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Kolleegium leiab, et kaitsja tehtud toimingud

E. Põlluaasa kaitsmiseks on vajalikud ja nendeks kulunud aeg põhjendatud. Ka on taotletud summa

mõistliku suurusega. Süüdistatav või menetlusalune isik on kohustatud hüvitama üksnes sellise

edasikaebemenetluse kulu, mis on tingitud tema põhjendamatust kaebusest (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 5. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-32-14, p 9). Kuivõrd Riigikohus tühistab

maakohtu otsuse, tuleb riigil hüvitada E. Põlluaasal tekkinud kassatsioonimenetluse kulu.

(allkirjastatud digitaalselt)