3-2-1-1-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-1-16

Määruse kuupäev

Tartu, 16. märts 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Villu Kõve ja Malle

Seppik

Kohtuasi

K. V avaldus lapsega suhtlemise korra täiendamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 3. novembri 2015. a määrus

tsiviilasjas nr 2-15-11690

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

K. V määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Avaldaja K. V, esindaja vandeadvokaat Kalle-Kaspar Sepper

Puudutatud isik T.S. B

Puudutatud isik S.C.W. B, esindaja advokaat Aleksei

Forstiman

Asja läbivaatamise kuupäev

15. veebruar 2016. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 26. augusti 2015. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 3. novembri

2015. a määrus tsiviilasjas nr 2-15-11690 ning saata asi Harju Maakohtule avalduse menetlusse

võtmise otsustamiseks.

2. Määruskaebus rahuldada.

3. Tagastada K. V-le määruskaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. K. V (avaldaja) esitas 5. augustil 2015 Harju Maakohtule avalduse T.S. B´iga (laps) suhtlemise

korra täiendamiseks ja täpsustamiseks. Avalduse kohaselt tuleb S.C.W. B´i (isa) ja avaldaja kui lapse

ema vahel Hispaania Kuningriigis 8. oktoobril 2014 sõlmitud lahutuskokkuleppes sisalduvat

suhtlemise korda lapse elukorralduse muutumise tõttu ning lapse ja isa piiriülese suhtlemise

korraldamiseks täiendada ja täpsustada. Täpsemalt tuleb määrata vanema ja lapse suhtlemise viis,

koht, aeg, sh kestus ja sagedus, lapse üleandmise kord, lapsega suhtlemise soovist etteteatamine ning

sõidukulude kandmine. Lisaks palus avaldaja esialgse õiguskaitse korras reguleerida lapsega

suhtlemise korda nii, et isa suhtleb lapsega Eesti Vabariigis.

Avalduse kohaselt sündis laps avaldaja ja isa kooselust 2. oktoobril 2013. Laps elas avaldaja ja isaga

Hispaanias. Avaldaja ja isa otsustasid omavaheliste ületamatute vastuolude tõttu kooselu lõpetada

ning sõlmisid kooselu lõpetamise tingimuste kohta Hispaanias 8. oktoobril 2014 lihtkirjalikus vormis

lahutuskokkuleppe (lahutuskokkulepe). Lahutuskokkuleppe kohaselt jäid vanemlikud õigused

jagatuks avaldaja ja isa vahel, kuid lapse hooldus- ja eestkosteõigus omistati avaldajale. Avaldajal on

õigus ainuisikuliselt otsustada kõiki lapsesse puutuvaid küsimusi. Lahutuskokkuleppes leppisid

avaldaja ja isa kokku ka lapse ja isa suhtlemise korra tingimustes, eeldusel et laps elab Hispaanias.

Avaldaja asus koos lapsega 18. juunil 2015 püsivalt elama Eestisse. Lennupiletid sõiduks Hispaaniast

Eestisse ostis avaldajale, lapsele ja avaldaja tütrele isa. Laps viibib Eestis seaduslikul alusel. Avaldaja

hinnangul allub avalduse lahendamine Eesti kohtule. Avaldaja on Eesti kodanik, tal on Eestis elukoht

ning lapsepuhkuse tõttu ja majanduslikel põhjustel ei ole tal võimalik Hispaanias oma õigusi kaitsta.

2. Rae Vallavalitsuse kui lapse elukohajärgse kohaliku omavalitsuse arvates oli avalduse Harju

Maakohtule esitamine ja esialgse õiguskaitse kohaldamine õigustatud.

3. Justiitsministeerium edastas 19. augustil 2015 maakohtule isa taotluse lapse tagastamiseks

Hispaaniasse Haagi 25. oktoobri 1980. a lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise rahvusvahelise

konventsiooni (konventsioon) ning Euroopa Liidu Nõukogu 27. novembri 2003. a määruse

nr 2201/2003 alusel, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist

kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse

kehtetuks määrus (EÜ) nr 1347/2000 (EL määrus).

4. Isa palus jätta avalduse menetlusse võtmata või läbi vaatamata.

Isa arvates ei ole Eesti kohus pädev asja lahendama. Isa ei andnud nõusolekut lapse alaliselt Eestis

elamiseks ja laps toodi Hispaaniast Eestisse tema nõusolekuta. Kuna lahutuskokkulepet ei ole

Hispaania kohus kinnitanud, ei saa seda lugeda sõlmituks.

5. Harju Maakohus keeldus 26. augusti 2015. a määrusega avaldust menetlusse võtmast.

Maakohus leidis, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 1 p 2 ja § 372 lg 4 alusel tuleb

jätta avaldus menetlusse võtmata, kuna avaldus ei allu Eesti kohtule. Lapse hariliku viibimiskoha riik

on Hispaania ja laps toodi Eestisse ebaseaduslikult. Isa ei andnud nõusolekut lapse elama asumiseks

Eestisse. Seetõttu ei ole Eesti kohtud EL määruse art 10 kohaselt pädevad vaidlust lahendama.

Konventsiooni art 16 järgi ei tohi selle riigi kohus, kuhu laps on viidud, otsustada pärast lapse

ebaseaduslikust äraviimisest teadasaamist lapse hooldusõiguse üle, kuni ei ole otsustatud, et last ei

tule tagasi viia, või kui pärast lapse ebaseaduslikust äraviimisest teadasaamist ei ole mõistliku aja

jooksul lapse tagastamise taotlust esitatud.

6. Avaldaja palus määruskaebuses maakohtu määruse tühistada.

Isa palus jätta määruskaebuse rahuldamata.

Rae Vallavalitsus nõustus määruskaebusega.

7. Harju Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja saatis selle edasi Tallinna Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tallinna Ringkonnakohus jättis 3. novembri 2015. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ja

maakohtu määruse muutmata.

Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt jättis maakohus õigesti avalduse menetlusse võtmata,

kuna avaldus ei allu Eesti kohtule. Ringkonnakohus nõustus maakohtu määruse põhjendustega ega

korranud neid. Laps viidi ebaseaduslikult ära hooldusõigust omava vanema nõusolekuta EL määruse

art 2 p 11 tähenduses. Kohtulikult kinnitamata lahutuskokkulepe ei tõendanud, et isal puudus lapse

hooldusõigus. Isa ei ole andnud nõusolekut lapse alaliselt elama asumiseks Eestisse ja on esitanud

taotluse lapse tagastamiseks Hispaaniasse. Käesoleval juhul piisas kohtualluvuse määramiseks

vajalike asjaolude tuvastamisest.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Riigikohtule esitatud määruskaebuses palub avaldaja kohtute määrused tühistada.

Avaldaja arvates on kohtud teinud ennatliku ja ebaõige järelduse, et Eesti kohtul puudub pädevus asja

arutada. Kuna faktiliselt selgub kohtualluvus lapseröövi asjas tehtavast lõpplahendist, pidanuks

kohtud avalduse menetlusse võtma ja menetluse lapseröövi avalduse menetluse tõttu peatama. Kui

lapseröövi asjas leitakse, et vaidlus allub Eesti kohtule, tuleb menetlust jätkata, kui aga selgub, et

vaidlus ei allu Eesti kohtule, saab kohus jätta avalduse läbi vaatamata.

Kohtud pidid kohtualluvuse määramiseks tuvastama lapse hariliku viibimiskoha ja Eestisse püsivalt

elama asumise õiguspärasuse. Kohtud on valikuliselt avalduses esitatud asjaoludele ning eelkõige isa

paljasõnalistele väidetele tuginedes asunud alusetult seisukohale, et asi ei allu Eesti kohtule. Harju

Maakohus on 4. novembri 2015. a määrusega tsiviilasjas nr 2-15-13960 jätnud rahuldamata isa

avalduse lapse tagastamiseks Hispaaniasse ja leidnud, et lapse hariliku viibimiskoha riigiks on Eesti.

Kohtute seisukohad on vastuolulised. Seda asja sisuliselt arutanud kohtu otsustus on oluliselt

pädevam kui käesolevas tsiviilasjas avalduse menetlusse võtmist otsustanud kohtu meelevaldselt ja

pealiskaudselt tehtud järeldused lapse tegeliku viibimiskoha riigi kohta.

10. Isa palub jätta määruskaebuse rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb rahuldada ning maa- ja ringkonnakohtu määrused tuleb

TsMS § 701 lg 3 alusel tühistada ja avaldus saata maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.

12. Kui kohtule esitatakse avaldus, peab kohus TsMS § 75 lg 1 järgi kontrollima, kas rahvusvahelise

kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule, ja seejärel kontrollima, kas asi allub

kohtule, kuhu avaldus esitati (vt ka Riigikohtu 28. septembri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-

10, p 15; 29. novembri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-107-10, p 13).

13. Rahvusvaheline kohtualluvus lapse hooldusõiguse asjades (mh lapsega suhtlemise asjades)

Euroopa Liidu liikmesriikide kohtute vahel määratakse EL määruse art 1 lg 1 lit b ja lg 2 lit a järgi

sellest määrusest lähtudes (vt ka Riigikohtu 28. septembri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-10,

p 16). Nii leidsid õigesti ka kohtud.

14. EL määruse art 8 lg 1 alusel peab kohus lapse suhtes vanema õiguste määramiseks avalduse

saamisel kontrollima, millises liikmesriigis on lapse harilik viibimiskoht avalduse esitamise ajal

(vt Riigikohtu 28. septembri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-10, p 17).

Kui laps kolib õiguspäraselt ühest liikmesriigist teise ja saab seal uue hariliku viibimiskoha, on

EL määruse art 8 ja art 9 lg 1 järgi suhtlusõiguse määramisega seotud asju pädev lahendama lapse

uue hariliku viibimiskoha riigi kohus, välja arvatud juhul, kui varasema hariliku viibimiskoha riigi

kohtu määratud lapsega suhtlemise korda soovitakse muuta kolme kuu jooksul pärast ümberasumist

(vt Riigikohtu 28. septembri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-10, p 21). Praeguses asjas palus

avaldaja täpsustada ja täiendada lapsega suhtlemise korda ja Hispaania kohus ei ole teinud lahendit,

mis isa ja lapse suhtlemist juba reguleeriks.

15. Kohtud leidsid õigesti, et EL määruse art-st 10 tuleneb, et lapse ühest liikmesriigist teise asumise

korral peab kohus vanemliku vastutuse asjades rahvusvahelise kohtualluvuse kontrollimisel lisaks

lapse hariliku viibimiskoha tuvastamisele selgitama ka seda, kas laps asus hariliku viibimiskoha

riigist teise liikmesriiki elama õiguspäraselt. Kui laps viidi ära teise hooldusõigust omava vanema

nõusolekuta, säilib üldjuhul lapse harilikuks viibimiskohaks olnud liikmesriigi kohtul pädevus

sõltumata sellest, et laps viibib teises liikmesriigis (vt Riigikohtu 28. septembri 2010. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-66-10, p 22).

16. Praeguses asjas vaieldakse lapse hariliku viibimiskoha riigi üle. Kohtud asusid seisukohale, et

lapse hariliku viibimiskoha riik on Hispaania. Samuti leidsid kohtud, et laps viidi ebaseaduslikult ära

hooldusõigust omava vanema nõusolekuta EL määruse art 2 p 11 tähenduses. Isa ei ole kohtute

hinnangul andnud nõusolekut lapse alaliselt elama asumiseks Eestisse, mistõttu ei ole Eesti kohtud

EL määruse art 10 kohaselt pädevad vaidlust lahendama.

Kolleegium nõustub avaldajaga, et kohtud on oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme, kuna jätsid

lapse hariliku viibimiskoha määramisel ja lapse Eestisse püsivalt elama asumise õiguspärasuse

hindamisel tuvastamata mitmed olulised asjaolud ning tähelepanuta avaldaja väited ja asjas esitatud

tõendid (mh ei hinnanud sisuliselt avaldaja ja isa vahel sõlmitud lahutuskokkulepet). Kohtud rajasid

oma järelduse Eestis kohtualluvuse puudumise kohta eelkõige isa väitele, et ta ei ole andnud

nõusolekut lapse alaliselt Eestis elamiseks ning laps viidi Hispaaniast Eestisse tema nõusolekuta.

17. Käesoleva asjaga samal ajal menetletakse Eesti kohtus tsiviilasja nr 2-15-13960 raames ka isa

avaldust lapse tagastamiseks Hispaaniasse konventsiooni ja EL määruse alusel.

Käesolevas asjas tuleks maakohtul asja menetlusse võtmise korral kaaluda menetluse peatamist

tsiviilasjas nr 2-15-13960 menetluse lõppemiseni. Selles menetluses selgitatakse välja, kas tegemist

oli lapserööviga (kas laps toodi Eestisse isa tahte vastaselt) ning kas laps tuleb Hispaaniasse

tagastada. Seega sõltub tsiviilasja nr 2-15-13960 menetluse tulemusest, kas rahvusvahelise

kohtualluvuse määramisel tuleb lähtuda EL määruse art 8 lg-st 1 (üldine kohtualluvus lapse hariliku

viibimiskoha järgi) või art-st 10 (kohtualluvus lapseröövi korral).

Kui maakohus menetlust TsMS § 356 lg 1 alusel ei peata, võib tekkida olukord, kus ühe tsiviilasja

menetluses loeb Eesti kohus lapse harilikuks viibimiskohaks Eesti, teise tsiviilasja menetluses aga

Hispaania. Seega tekib vastuoluliste lahendite oht.

18. Kolleegium märgib, et asja sisulisel lahendamisel tuleb kohtul kaaluda lapsele esindaja määramist

TsMS § 219 lg 2 alusel, selgitamaks objektiivsemalt välja asja lahendamiseks vajalikud asjaolud ja

lapse huvid. Kohus võib sarnastes keerulistes küsimustes lapse viibimiskoha kohta määrata lapsele

esindaja ka juba avalduse menetlusse võtmise staadiumis.

19. Kuna alama astme kohtute lahendid tühistatakse ja asi saadetakse maakohtule uueks

läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada.

Kolleegium märgib, et kohtud ei ole menetluskulude jaotust oma lahendites üldse märkinud ega

kulusid kindlaks määranud.

20. Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada avaldajale

määruskaebuselt tasutud kautsjon.

Peeter Jerofejev, Villu Kõve, Malle Seppik