3-2-1-187-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-187-15

Otsuse kuupäev

Tartu, 16. märts 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Villu Kõve ja Malle Seppik

Kohtuasi

Viktor Tsarjovi hagi OÜ Janere vastu töölepingu

erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja

hüvitise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 21. septembri 2015. a otsus

tsiviilasjas nr 2-14-61514

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Viktor Tsarjovi kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

1781 eurot 80 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Viktor Tsarjov, esindaja vandeadvokaat Mart

Angerjärv

Kostja osaühing Janere, esindaja vandeadvokaat Kalle-Kaspar

Sepper

Asja läbivaatamise kuupäev

15. veebruar 2016. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 21. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-61514 ja

saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus osaliselt rahuldada.

3. Tagastada Viktor Tsarjovile koos kassatsioonkaebuse täiendusega esitatud kirjalikud tõendid

- sõidupäevikute koopiad, tehniliste passide koopiad ja töölähetuse aruanne.

4. Tagastada kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon Angela Tsarjovale.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viktor Tsarjov (hageja) esitas 8. oktoobril 2014 Tööinspektsiooni Põhja inspektsiooni

töövaidluskomisjonile OÜ Janere (kostja) vastu avalduse, milles palus tuvastada töölepingu

erakorralise ülesütlemise tühisuse ja mõista kostjalt välja hageja kolme kuu keskmise töötasu suuruse

hüvitise 4975 eurot. Töövaidluskomisjon rahuldas avalduse 10. novembri 2014. a otsusega osaliselt.

Töövaidluskomisjon tuvastas, et töölepingu ülesütlemine on tühine, lõpetas töölepingu ja mõistis

kostjalt hageja kasuks välja hageja ühe kuu keskmise töötasu suuruse hüvitise 1781 eurot 80 senti.

Kostja ei nõustunud töövaidluskomisjoni otsusega ja esitas 25. novembril 2014 Harju Maakohtule

avalduse töövaidluse lahendamiseks hagimenetluses. Maakohus võttis hageja töölepingu ülesütlemise

tühisuse tuvastamise, töölepingu lõpetamise ja 1781 euro 80 sendi suuruse hüvitise saamiseks

esitatud avalduse hagiavaldusena menetlusse ning otsustas hagi menetleda lihtsustatud korras.

2. Hageja esitas 29. detsembril 2014 hagiavalduse täpsustuse, milles palus tuvastada töölepingu

erakorralise ülesütlemise tühisuse, töölepingu lõpetada ning mõista kostjalt hageja kasuks välja

hageja kolme kuu keskmise töötasu suuruse hüvitise. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt töötas hageja kostja juures 2. novembril 2013 sõlmitud töölepingu alusel

arendus- ja ekspordijuhina. Kostja ütles 15. septembril 2014 töölepingu üles töölepingu seaduse

(TLS) § 88 lg 1 p 5 alusel usalduse kaotuse tõttu, kuna hageja kasutas teisele töötajale antud

kütusekaarti isikliku sõiduauto tankimiseks pärast seda, kui hagejale antud kütusekaart oli ülemäärase

kulu tõttu temalt ära võetud. Kostjal ei olnud alust töölepingut üles öelda. Hagejal oli lubatud

kasutada teise töötaja kütusekaarti, sest kostja hüvitas talle kogu kütusekulu sõltumata sellest, kas

hageja tankis kütusekaardi või oma rahaga. Kostja ei olnud hagejat teavitanud, et teiste töötajate

kütusekaartide kasutamine ei ole lubatud. Samuti ei ole kostja hagejat hoiatanud. Kostja avastas, et

hageja on kasutanud teise töötaja kütusekaarti, augustis 2014, kuid töölepingu erakorralise

ülesütlemise avalduse saatis hagejale alles septembris 2014.

3. Kostja ei tunnistanud hagi ja vaidles sellele vastu. Kostja palus jätta menetluskulud hageja kanda.

Kostjal oli õigus öelda tööleping üles, sest hageja oli tankinud kütust kostja kütusekaardiga, mis oli

antud teisele töötajale. Sellest, et kostja oli hagejalt kütusekaardi kokkulepitud limiidi ületamise tõttu

ära võtnud, pidi hageja aru saama, et ta ei või kostjalt luba küsimata kostja kütusekaardiga tankida.

Hagejal ei olnud lubatud teise töötaja kasutusse antud kütusekaarti kasutada. Hageja ei teavitanud

kostjat pärast tankimist sellest, et tankimine oli seotud tema tööga, ega põhjendanud teise töötaja

kaardi kasutamist. Enne töölepingu ülesütlemist oli hagejat suuliselt hoiatatud.

4. Harju Maakohus rahuldas 27. veebruari 2015. a otsusega hagi osaliselt. Maakohus tuvastas, et

töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine, luges töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel lõppenuks

alates 16. septembrist 2014 ning mõistis kostjalt hageja kasuks TLS § 109 lg 1 alusel välja hageja ühe

kuu keskmise töötasu suuruse hüvitise 1781 eurot 80 senti. Maakohus jättis hüvitisenõude

rahuldamata hageja ühe kuu keskmist töötasu ületavas osas. Menetluskulud jäid poolte endi kanda.

Maakohtu otsuse kohaselt ütles kostja töölepingu erakorraliselt üles, kuna hageja tankis augustis 2014

tema nimel 60 euro 40 sendi eest kütust kaardiga, mille kostja oli andnud kasutada teisele töötajale.

Pooled olid leppinud kokku, et kostja hüvitab hagejale töösõitude kütusekulu maksimaalselt

256 eurot kuus. Teise töötaja kütusekaardi kasutamine ei ole kütuse võtmise asjaolusid ja poolte

kütusekulu hüvitamise kokkulepet arvestades selliseks oluliseks rikkumiseks, mis oleks andnud aluse

öelda tööleping üles usalduse kaotuse tõttu. Kuna kütusekaardi kasutamine 60 euro 40 sendi eest ei

ole eriliselt raskeks rikkumiseks, oleks kostja pidanud hagejat enne töölepingu ülesütlemist hoiatama

(TLS § 88 lg 3). TLS § 88 lg-le 3 vastav hoiatus peab vähemalt üldjuhul olema tehtud kirjalikult, et

töötajal oleks võimalik oma käitumist talle tehtud etteheite alusel parandada või hoiatusele vastu

vaielda. Kostja ei ole tõendanud, et ta hoiatas hagejat enne töölepingu ülesütlemist suuliselt.

Töölepingu ülesütlemine on tühine.

Kuna hageja on palunud töölepingu TLS § 107 lg 2 järgi lõpetada, tuleb tööleping lõpetada

16. septembrist 2014, mil see oleks lõppenud ülesütlemisavalduse järgi.

Arvestades hagejaga töölepingu lõpetamise asjaolusid ja mõlema poole huve, peab kostja maksma

hagejale TLS § 109 lg 1 järgi hüvitisena hageja ühe kuu keskmise töötasu 1781 eurot 80 senti. Kuigi

ülesütlemine on tühine, tuleb töölepingu lõpetamise asjaoludena arvestada, et teise töötaja

kütusekaarti kasutades rikkus hageja TLS § 15 lg-s 1 sätestatud lojaalsuskohustust. Hageja pidi

mõistliku isikuna saama aru, et kui temalt võeti kütusekaart ära, siis ei soovinud kostja, et hageja

kasutaks edaspidi kostja kütusekaarti viimase loata. Hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et ta teatas

kostjale kütusekaardi kasutamisest. Kuna töölepingu lõpetamise hüvitise väljamõistmine ei või olla

hageja põhjendamatu rikastumise allikas, on piisav hageja ühe kuu keskmise töötasu suurune hüvitis.

5. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.

6. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 21. septembri 2015. a otsusega maakohtu otsuse osas, milles

hagi rahuldati, ning tegi selles osas uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata. Menetluskulud jäid

hageja kanda.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ütles kostja 15. septembril 2014 hagejaga sõlmitud töölepingu üles

põhjusel, et hageja kasutas kütuse tankimiseks teise töötaja kütusekaarti. Kostja oli 18. augustil 2014

võtnud hagejalt ära kütusekaardi liiga suure ja kontrollimatu tarbimise tõttu. Hageja pidi mõistliku

isikuna aru saama, et kui temalt kütusekaart ära võeti, siis ei soovinud kostja, et hageja kasutaks

edaspidi kostja kütusekaarti viimase loata. Sellele vaatamata kasutas hageja kütuse tankimiseks

teisele töötajale antud kütusekaarti. Ei ole oluline, kas hageja kavatses kütuse võtmist kostja eest

varjata või mitte. Hageja rikkus TLS § 15 lg-s 1 sätestatud lojaalsuskohustust. Hageja rikkumine

andis kostjale mõjuva põhjuse tööleping erakorraliselt üles öelda. Tööandja usalduse kaotuse

põhjustanud töötaja töökohustuste rikkumise korral ei saa tööandjalt oodata töösuhte jätkamist.

Seetõttu ei pidanud kostja hagejat TLS § 88 lg 3 järgi hoiatama.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Hageja esitas 22. oktoobril 2015 kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada

ja teha uue otsuse, millega hageja nõuded rahuldada või jätta jõusse maakohtu otsus või saata asi

uueks lahendamiseks ringkonnakohtule või maakohtule. Hageja palub jätta menetluskulud kostja

kanda ja võimalusel määrata need rahaliselt kindlaks või jätta menetluskulude jaotamine ja

väljamõistmine alama astme kohtu otsustada.

Kassatsioonkaebuse kohaselt on täitmata töölepingu erakorralise ülesütlemise materiaalne eeldus.

Hagejale tuli üllatusena, et kostja kaotas usalduse seetõttu, et hageja tankis sõidukit kaastöötaja

kütusekaardiga, sest selline tankimine oli nii hagejale kui ka teistele töötajatele lubatud. Tähtsust ei

olnud sellel, kas tankida kaastöötaja kütusekaardiga või oma raha eest, sest kostja hüvitas hagejale

kogu kütusekulu. Hagejal oli õigus kasutada kütust 256 euro eest kuus. Hageja tankis kaastöötajalt

saadud kütusekaardiga auto 60 euro eest ning tagastas kütusekaardi kaastöötajale koos tšekiga.

Kaastöötaja kandis kõik andmed päevikusse ja viis selle juhtkonna kontorisse. Kostja selgitas, et teise

töötaja kaardiga tasutud kütuse maksumuse on kostja hageja töötasust maha võtnud. Seega ei olnud

kahju selline, mis tekitaks usaldamatuse, pealegi sai see hüvitatud. Kostja teadis tankimisest juba

augusti viimasel päeval. Kui kaastöötaja kütusekaardi kasutamine oleks olnud keelatud, siis oleks

väheusutav, et kostja oleks lubanud hagejal töötada veel kaks nädalat pärast selle asjaolu tuvastamist.

Tööülesannete täitmise ja kütuse tankimise kohta ei olnud hagejale tehtud ühtegi etteheidet. Kui

kostja soovis kokkulepitud tingimusi muuta, oleks tulnud sellest hagejat enne teavitada, sh koostada

vajadusel kirjalik hoiatus. Hageja ei ole kostja korraldusi korduvalt rikkunud. Töölepingu lõpetamine

sellise rikkumise eest ei ole TLS § 88 lg 3 järgi eelneva hoiatuseta lubatud. Ka TLS § 15 lg-s 1

sätestatud lojaalsuskohustuse rikkumine ei anna selleks automaatselt alust.

Töölepingu ülesütlemise avalduses ei olnud töölepingu ülesütlemise sisulist põhjendust. Kütusekaardi

äravõtmise asjaolud ja nende seos hageja tegevusega on ebaselged. Lojaalsuskohustuse rikkumine ei

ole tõendatud. Sisulisi etteheiteid sõitude kohta ei ole tehtud. On arusaamatu, kas hageja pidi oma

raha eest tööülesannete täitmiseks kütust ostma või rikkus ta mingit sisemist korda kulude

dokumenteerimisel. Rikkumist tuli tõendada kostjal. Rikkuda saab eelduslikult töökorraldusi või

juhendit, nende olemasolu ja sisu on tõendamata. Selgeid kirjapandud reegleid ei olnud kehtestatud.

Tööandja võib töölepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise

aluseks olnud asjaolust teada sai või pidi teada saama. Seda pole tehtud. Hoiatuseta ülesütlemine

eeldab kohest reageerimist.

Maakohus menetles asja lihtmenetluses ega andnud luba edasikaebamiseks, ringkonnakohus aga ei

põhjendanud, miks ta pidas võimalikuks asja menetleda. Samas ei ole kohus taganud hageja

põhiõiguste ja -vabaduste ning oluliste menetlusõiguste järgimist. Menetlusosalise ärakuulamine

tuleks tagada igas kohtuastmes, rikuti ka selgitamiskohustust.

Ringkonnakohtu otsus on olulises ulatuses põhjendamata, ringkonnakohus ei ole võtnud seisukohta

poolte väidete ja vastuväidete kohta ega viidanud tõenditele. Maakohtu lahendi tühistamisel peab

ringkonnakohus hindama kõiki hageja väiteid ja kostja vastuväiteid, seda ei ole tehtud. Tõendid on

hindamata.

Kautsjoni maksmise kohustus töövaidlusasjas on põhiseadusega vastuolus. Kautsjon tuleks hagejale

tagastada olenemata lõpplahendist.

Hageja esitas 16. detsembril 2015 kassatsioonkaebuse täienduse koos sõidupäevikute koopiate,

tehniliste passide koopiate ja töölähetuse aruandega.

9. Kostja palub jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kassatsioonkaebuse rahuldamata ning pärast

kassatsioonitähtaega esitatud täiendava kaebuse väited ja lisad tähelepanuta. Menetluskulud palub

kostja jätta hageja kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692

lg 1 p 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata

TsMS § 691 p 2 järgi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus tuleb osaliselt

rahuldada.

11. Ringkonnakohus on jätnud otsuse olulises ulatuses põhjendamata, rikkudes sellega oluliselt

TsMS § 654 lg-tes 4 ja 5 sätestatud kohustusi. Kohtuotsuse olulises ulatuses põhjendamata jätmine on

TsMS § 669 lg 1 p 5 kohaselt menetlusõiguse normi oluline rikkumine, mis on TsMS § 692 lg 4 järgi

ringkonnakohtu otsuse tühistamise aluseks sõltumata kassatsioonkaebuse väidetest. Ringkonnakohus

ei ole analüüsinud otsuses hageja väiteid ja kostja vastuväiteid ega märkinud tuvastatud asjaolusid,

tõendeid ja õigusnorme, mis annavad aluse asuda maakohtust erinevale seisukohale, mille kohaselt

kostja töölepingu erakorraline ülesütlemine on kehtiv.

Kolleegium on varasemas praktikas leidnud, et ringkonnakohtu otsus peab TsMS § 436 lg 1 kohaselt

olema seaduslik ja põhjendatud ning selleks tuleb kohtul enne asjas otsuse langetamist selgitada välja

poolte faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta, samuti tõendid, mida

menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks. Otsuse saab kohus langetada

TsMS § 435 lg 1 järgi pärast seda, kui asja on arutatud ammendavalt ja asi on lahendi tegemiseks

valmis. Asi on otsuse tegemiseks valmis siis, kui kohus saab TsMS § 438 lg 1 kohaselt hinnata asjas

kogutud tõendeid ning otsustada, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb kohaldada ja kas

hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 442 lg 8 paneb kohtule kohustuse anda hinnang kõigile poolte

esitatud faktilistele väidele ning kui kohus mõne väitega ei nõustu, peab kohus seda otsuses

põhjendama. Kohus ei saa jätta poolte väiteid põhjendamatult kõrvale, vaid peab otsust tehes ütlema,

millise järelduse ta esitatud faktide kohta tõendeid hinnates teeb, seletades, miks ühel või teisel

asjaolul ei ole asja lahendamisel tähtsust. Samuti tuleb TsMS § 436 lg 2 kohaselt kohtuotsus rajada

asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 232 lg 1 paneb kohtule kohustuse hinnata kõiki tõendeid

igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning kui kohus jätab mõne tõendi arvestamata, peab kohus seda

TsMS § 442 lg 8 järgi otsuses põhjendama (vt ka Riigikohtu 11. veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-171-15, p 13). Kolleegium on korduvalt rõhutanud ka seda, et kui ringkonnakohus tühistab

maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, tuleb tal võtta otsuses seisukoht poolte maakohtu menetluses

esitatud kõikide väidete ja vastuväidete kohta (vt nt Riigikohtu 30. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-83-15, p 10). Ringkonnakohtu otsus ei vasta nendele nõuetele.

Kolleegium märgib lisaks, et kui maakohus on menetlenud asja lihtmenetluses TsMS § 405 lg 1 järgi,

ei anna see ringkonnakohtule õigust jätta otsus nõuetekohaselt põhjendamata. Üksnes maakohtus

saab TsMS § 405 lg 1 alusel menetleda asja lihtsustatud korras, mh kalduda kõrvale tõendite

esitamise ja kogumise vorminõuete kohta seaduses sätestatust või loobuda kirjalikust eelmenetlusest

või kohtuistungist (TsMS § 405 lg 1 p-d 5 ja 7). Kui ringkonnakohus on lihtmenetluses tehtud

maakohtu otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse menetlusse võtnud, peab ta asja läbivaatamisel ja

otsuse tegemisel järgima mh TsMS §-des 652-654 sätestatut.

12. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja kasutas augustis 2014 kostja teisele töötajale antud

kütusekaarti, tankides sellega 60 euro 40 sendi eest, ning et kostja ütles septembris 2014 hageja

töölepingu erakorraliselt üles TLS § 88 lg 1 p 5 alusel usalduse kaotuse tõttu. Pooled vaidlevad selle

üle, kas teise töötaja kütusekaardi kasutamine andis kostjale õiguse öelda hageja tööleping üles

usalduse kaotuse tõttu. Hageja arvates on töölepingu ülesütlemine tühine, sest hagejal ei olnud

keelatud teisele töötajale antud kütusekaarti kasutada ja seda kasutades ei ole hageja tööülesandeid

ega lojaalsuskohustust rikkunud. Kostja leiab, et tal oli õigus tööleping erakorraliselt üles öelda, kuna

hagejal oli keelatud kostja kütusekaardiga kütust võtta ja hageja pidi keeldu mõistma, kui temalt oli

kütusekaart kokkulepitud limiidi ületamise tõttu varem ära võetud. Seega on poolte väited selles osas

vastuolulised. Et hinnata, kas kaastöötaja kütusekaardi kasutamine kütuse tankimiseks on TLS § 88

lg 1 p-s 5 sätestatud tegu, mis võis põhjustada tööandja usalduse kaotuse hageja vastu, tuleb esmalt

tuvastada, millised olid kostja kehtestatud tingimused kütusekaardi kasutamiseks. Ringkonnakohus ei

ole oma otsuses tuvastanud seda, kuidas pidi hageja kütuse tankimisel kostja kehtestatud korra

kohaselt käituma, millised olid poolte kokkulepped kostja kulul kütuse tankimise kohta, sh hagejale

kehtiv kütuselimiit, milline oli aruandlus ning kuidas toimus kütusekulu arvestus ja hüvitamine juhul,

kui tööülesannete täitmiseks tankis töötaja oma raha eest või kui töötaja oli kehtestatud limiiti

ületanud. Kirjeldatud asjaolusid teadmata ei ole võimalik teha järeldusi hagejale etteheidetavate

rikkumiste kohta.

Maakohus on vaidluse asjaolusid arvestades ja poolte väiteid hinnates jõudnud järeldusele, et teise

töötaja kütusekaardi kasutamine 60 euro 40 sendi ulatuses ei ole nii oluliseks rikkumiseks, mis

annaks aluse öelda tööleping usalduse kaotuse tõttu erakorraliselt üles. Ringkonnakohus leidis, et

hageja rikkus lojaalsuskohustust, mistõttu oli kostjal õigus öelda tööleping usalduse kaotuse tõttu

üles. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus ei ole oma seisukohta piisavalt põhjendanud.

Kolleegium möönab, et TLS § 15 lg-s 1 sätestatud lojaalsuskohustuse rikkumine võib anda

tööandjale õiguse öelda tööleping erakorraliselt üles usalduse kaotuse tõttu TLS § 88 lg 1 p 5 alusel.

Samas ei pruugi ainuüksi teisele töötajale antud kütusekaardi kasutamine olla hinnatav

lojaalsuskohustuse rikkumisena. Töötaja lojaalsuskohustuse rikkumise ja seega ka tööandja

töölepingu erakorralise ülesütlemise õiguse kindlakstegemiseks tuleb mh hinnata töötaja hoolsuse

määra TLS § 16 järgi. Töölepingu täitmisel järgitav hoolsuse määr, mille järgimata jätmise korral

vastutab töötaja lepingu rikkumise eest, määratakse TLS § 16 lg 2 kohaselt tema töösuhte järgi,

arvestades tööandja tegevuse ja töötaja tööga seotud tavalisi riske, töötaja väljaõpet, ametialaseid

teadmisi, mida nõutakse töö tegemiseks, samuti töötaja võimeid ja omadusi, mida tööandja teadis või

teadma pidi. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu asjaolusid, mis võimaldaksid teha järeldusi töötaja

hoolsuse määra kohta. Ringkonnakohus ei analüüsinud poolte väiteid, mis on esitatud vaidluse

lahendamiseks oluliste asjaolude kohta, ega selgitanud, miks ei saa arvestada maakohtu otsuse

aluseks olevate asjaoludega, mh sellega, et pooled olid leppinud kokku töösõitude kütusekulu limiidi

ning et kütusekulu, mis ei olnud seotud tööga, tasaarvestas kostja hageja töötasuga.

13. Hageja väitel on töölepingu erakorraline ülesütlemine tühine ka seetõttu, et kostja ei olnud teda

enne ülesütlemist hoiatanud (TLS § 88 lg 3). Kostja vastuväite kohaselt ei pidanud ta hagejat

hoiatama. Maakohus leidis, et kostjal oli kohustus hagejat enne ülesütlemist hoiatada, kuna hageja

rikkumine ei olnud eriliselt raske ja ei olnud muid erakordseid asjaolusid, ning kostja ei ole

hoiatamiskohustuse täitmist tõendanud. Ringkonnakohus leidis erinevalt maakohtust, et kostja ei

pidanud hagejat enne töölepingu ülesütlemist hoiatama, sest usalduse kaotuse põhjustanud töötaja

töökohustuste rikkumise korral ei saa tööandjalt oodata töösuhte jätkamist. Ka seda seisukohta ei ole

ringkonnakohus piisavalt põhjendanud.

Kolleegium leiab, et ainuüksi asjaolu, et tööandjal on õigus tööleping erakorraliselt üles öelda

töötajast tuleneval mõjuval põhjusel (nt usalduse kaotuse tõttu), mille tõttu ei saa töösuhte jätkamist

eeldada (TLS § 88 lg 1), ei tähenda üldjuhul, et tööandja võib töölepingu üles öelda töötajat enne

hoiatamata. Tööandja kohustus töötajat hoiatada tuleneb TLS § 88 lg-te 1 ja 3 koostoimest.

Seisukohta, et tööandjal on kohustus hoiatada töötajat mh TLS § 88 lg 1 p-s 5 sätestatud rikkumise

korral, toetab tööõiguses kehtiv ülesütlemiskaitse põhimõte, mille kohaselt tuleb võimalusel

töölepingu ülesütlemisest hoiduda ja kasutada seda viimase meetmena, kui töösuhte jätkamine ei ole

enam võimalik. Hoiatamise eesmärk on anda töötajale võimalus oma käitumist parandada, et töösuhe

saaks jätkuda. Eelnevat hoiatamist ei ole TLS § 88 lg 3 teise lause kohaselt vaja, kui töötaja ei saa

rikkumise erilise raskuse tõttu või muul põhjusel seda hea usu põhimõtte järgi tööandjalt oodata.

Sellise rikkumisega on eelkõige hõlmatud võlaõigusseaduse (VÕS) § 116 lg 2 p-des 2-4 sätestatud

asjaolud (VÕS § 196 lg 2). Kolleegiumi arvates võimaldab TLS § 88 lg 3 teine lause jätta töötaja

hoiatamata ka juhul, kui hoiatamisega ei ole võimalik saavutada eesmärki anda töötajale võimalus

oma käitumist parandada. Seega, kui töötaja on käitunud viisil, mis põhjustas tööandja usalduse

kaotuse tema vastu, tuleb asjaolude kohaselt hinnata, kas töötaja sai oodata, et tööandja teda enne

töölepingu ülesütlemist hoiataks. Ringkonnakohus ei ole TLS § 88 lg 3 teise lause kohaldamise

eeldusi analüüsinud.

Kolleegium märgib lisaks, et hoiatuses kui tööandja tahteavalduses peab selgelt avalduma tahe tuua

kaasa õiguslik tagajärg, s.o öelda tööleping üles, kui töötaja ei paranda oma käitumist. Seega saab

hoiatus olla väljendatud üksnes otsese tahteavaldusena (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68

lg-d 1 ja 2). Kuna seadus ei sätesta TLS § 88 lg-s 3 ettenähtud hoiatuse vorminõuet, võib tööandja

hoiatada töötajat mis tahes vormis, olgu siis suuliselt, kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis või

kirjalikult (TsÜS § 77 lg 1).

14. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus võtma faktilistel asjaoludel põhineva põhjendatud

seisukoha selle kohta, kas kostja töölepingu erakorraline ülesütlemine on kehtiv. Selleks peab

ringkonnakohus tegema kindlaks, kas hageja pani toime teo, mis andis kostjale aluse öelda hageja

tööleping üles TLS § 88 lg 1 p 5 alusel usalduse kaotuse tõttu. Kui ringkonnakohus sellise teo

tuvastab, peab ringkonnakohus võtma seisukoha ka selle kohta, kas kostja pidi hagejat enne

töölepingu ülesütlemist hoiatama või mitte. Kui ringkonnakohus jõuab järeldusele, et kostja pidi

hagejat enne hoiatama, peab ta tuvastama ka selle, kas kostja oli hoiatamiskohustuse täitnud.

Kolleegium rõhutab, et maakohtu otsuse tühistamise ja uue otsuse tegemise korral peab

ringkonnakohus hindama kõiki poolte maakohtu menetluses esitatud väiteid ja vastuväiteid, samuti

põhjendama tõendite ümberhindamist (TsMS § 654 lg 5 teine lause ja § 653).

15. Arvestades kassatsioonkaebuse nõudeid, selgitab kolleegium hagi lahendamise piire. TsMS § 439

järgi ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud.

Hageja esitas töövaidluskomisjonile avalduse, milles palus tuvastada, et kostja töölepingu

erakorraline ülesütlemine on tühine, lõpetada tööleping ning mõista kostjalt välja hageja kolme kuu

keskmise töötasu suurune hüvitis. Töövaidluskomisjon rahuldas hageja avalduse osaliselt, tuvastades

TLS § 107 lg 1 järgi töölepingu ülesütlemise tühisuse, lõpetades töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel

ning mõistes kostjalt TLS § 109 lg 1 kohaselt hageja kasuks välja tema ühe kuu keskmise töötasu

suuruse hüvitise. Kostja palus maakohtul lahendada asja hagimenetluses. Maakohus rahuldas hagi

osaliselt ja tuvastas töölepingu ülesütlemise tühisuse, luges töölepingu lõppenuks ning mõistis

kostjalt hageja kasuks välja hageja ühe kuu keskmise töötasu suuruse hüvitise. Ringkonnakohus

tühistas maakohtu otsuse hagi rahuldamise osas ja tegi selles osas uue otsuse, millega jättis hagi

rahuldamata.

Töövaidluskomisjoni otsuse vaidlustas kooskõlas individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse

(ITVS) § 24 lg-tes 1 ja 4 sätestatuga kostja. Hageja ei esitanud maakohtule hagi ITVS § 24 lg-te 1

ja 3 järgi osas, millega jäeti tema hüvitisenõue rahuldamata. Seega jõustus töövaidluskomisjoni otsus

osas, millega hageja hüvitisenõue jäeti rahuldamata, ITVS § 25 lg 1 järgi pärast sama seaduse § 24

lg-s 1 sätestatud kohtusse pöördumise tähtaja möödumist. Kuna hageja esitas oma täpsustatud hagi

pärast ITVS § 24 lg-s 1 sätestatud otsuse vaidlustamise tähtaega, ei olnud maakohtul alust hageja

nõuet ühe kuu keskmist töötasu ületavas osas menetleda. Eeltoodust erinevale seisukohale asuda ei

anna alust ka see, et kostja märkis, et vaidlustab töövaidluskomisjoni otsuse tervikuna. Kostja

eesmärk sai olla vaidlustada töövaidluskomisjoni otsus üksnes osas, milles hageja avaldus rahuldati.

Samale seisukohale on Riigikohtu tsiviilkolleegium asunud ka 4. märtsil 2015 tsiviilasjas nr 3-2-1-

176-14 tehtud otsuses (p-d 10-12).

Eeltoodust tulenevalt oli pooltel võimalik vaielda kohtus üksnes kostja töölepingu erakorralise

ülesütlemise kehtivuse ja kostjalt hageja ühe kuu keskmise töötasu suuruse hüvitise väljamõistmise

üle. Maakohtul oli kooskõlas TsMS §-s 439 sätestatuga õigus teha otsus üksnes töölepingu

ülesütlemise tühisuse, töölepingu lõpetamise ja kostjalt hageja ühe kuu keskmise töötasu suuruse

hüvitise väljamõistmise kohta ning apellatsioonimenetluses ei saadud neid hagi lahendamise piire

laiendada. Juba ainuüksi sellest tulenevalt ei saa ka edasises menetluses kerkida küsimust hageja

nõuete lahendamisest suuremas ulatuses.

16. Vastuseks kassatsioonkaebuse väidetele selgitab kolleegium, et ringkonnakohtule ei saa ette heita

maakohtus lihtmenetluses lahendatud asjas esitatud apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist ka juhul,

kui maakohus ei ole andnud luba edasikaebamiseks. Samale seisukohale on kolleegium asunud ka

23. novembril 2011 tsiviilasjas nr 3-2-1-115-11 tehtud otsuses (p 12).

17. Kolleegium ei nõustu hagejaga ka selles, nagu oleks TsMS § 140 põhiseadusega vastuolus osas,

milles see kohustab kassaatorit maksma töövaidlusasjas kautsjonit. TsMS annab menetlusosalisele

õiguse taotleda kautsjonist vabastamist (18. ptk, 6. jagu). Hageja ei ole menetlusabi taotlenud.

18. TsMS § 670 lg 1 kohaselt võib kassatsioonkaebuse esitada 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile

kättetoimetamisest alates, kuid mitte pärast viie kuu möödumist ringkonnakohtu otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. TsMS § 674 lg 1 esimese lause järgi võib kassaator kuni kassatsioonitähtaja

lõpuni kaebust muuta ja täiendada, muu hulgas laiendada kaebust kohtuotsuse neile osadele, mille

peale esialgselt ei kaevatud. Viidatud sätetest järeldub, et pärast kassatsioonitähtaja lõppu ei ole

kassaatoril õigust oma kaebust muuta ega täiendada. Hageja kassatsioonkaebuse täiendus, mis on

esitatud pärast kassatsioonitähtaega, jääb seega tähelepanuta.

Kuna kolleegium ei kogu ega uuri tõendeid (TsMS § 688 lg 5), tuleb Riigikohtule koos

kassatsioonkaebuse täiendusega esitatud tõendid hagejale tagastada. Et tõendid on esitatud

elektrooniliselt, ei ole vajadust neid hagejale füüsiliselt tagastada.

19. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb kaebuselt makstud kautsjon TsMS § 149 lg 4

esimese lause ja lg 8 esimese lause alusel tagastada selle tasujale.

20. Kuna asi saadetakse uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule, jääb menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada.

Kohtud on praeguses menetluses otsustanud kooskõlas TsMS §-s 173 sätestatuga üksnes

menetluskulude jaotuse. Menetluskulude rahaline suurus määratakse kindlaks pärast kohtuotsuse

jõustumist (TsMS § 174 lg 4 ja § 177 lg 2).

Jaak Luik, Villu Kõve, Malle Seppik