3-3-1-82-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-82-15

Otsuse kuupäev

15. märts 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Villu Kõve ja Jüri Põld

Kohtuasi

P. T. kaebus Eesti Vabariigilt kahju 65 394 euro ja sellele

lisanduva viivise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 18. juuni 2015. a otsus asjas nr 3-

11-2971

Menetlusosalised

Kaebaja P. T., volitatud esindaja vandeadvokaat Heidi

Rajamäe-Parik

Vastustaja Eesti Vabariik, volitatud esindaja Alar Must

Menetluse alus Riigikohtus

P. T. kassatsioonkaebus ja Eesti Vabariigi

vastukassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta P. T. kassatsioonkaebus rahuldamata.

2. Rahuldada Eesti Vabariigi vastukassatsioonkaebus osaliselt.

3. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 18. juuni 2015. a otsuse resolutsiooni punktid 1–3 ja

Tallinna Halduskohtu 11. juuli 2014. a otsuse resolutsiooni punktid 1–3 asjas nr 3-11-2971 osas,

millega kohtud mõistsid P. T. kasuks välja kahjuhüvitise, viivise ja menetluskulud. Saata asi

kahjuhüvitise suuruse otsustamiseks tagasi Tallinna Halduskohtule.

4. Peatada asja menetlus, kuni selgub, kas P. T. pöördub 60 päeva jooksul alates 15. märtsist

2016 käesoleva otsuse punktis 22 märgitud õiguskaitsevahendi (hagi) esitamisega maakohtusse

või kuni P. T. poolt 60 päeva jooksul esitatud hagiavalduse alusel algatatud tsiviilasja menetluse

lõppemiseni.

5. Kohaldada esialgset õiguskaitset ja kanda kinnistusraamatusse H. H. (ik xxxxxxxxxxx)

korteriomandile aadressil x. xxxxxx xx-x, Tallinn, registriosa xxxxxxx, käsutamise keelumärge

P. T. (ik xxxxxxxxxxx) kasuks. Esialgse õiguskaitse korras kohaldatavat abinõu kohaldada 60

päevaks alates 15. märtsist 2016.

6. Arvata kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohus lahutas 31. detsembri 2008. a otsusega tsiviilasjas nr 2-03-697 M. H. ja P. H.

(praegune T) abielu, jättis korteriomandi (xxxxxx xx-x) M. H.-le ning mõistis M. H.-lt P. H.

(praegune T) kasuks välja rahalise hüvitise 1 330 968 kr.

2. Harju Maakohus tagas 12. jaanuari 2009. a määrusega 31. detsembri 2008. a kohtuotsuse täitmise

tsiviilasjas nr 2-03-697: "Harju Maakohtu kinnistusosakonnal panna 31.12.2008.a. kohtuotsuse

täitmise tagamiseks tsiviilasjas nr. 2-03-697 M. H. korteriomandile [---] käsutamise keelumärge P. H.

[---] kasuks."

3. Harju Maakohtu kinnistusosakond sai Harju Maakohtu 12. jaanuari 2009. a määruse 13. jaanuaril

2009. Kinnistusosakond kannet ei teinud.

4. Harju Maakohtu 31. detsembri 2008. a otsus jõustus 2. novembril 2009.

5. P. T. esitas kohtutäiturile 7. jaanuaril 2010 täitemenetluse algatamise avalduse Harju Maakohtu

31. detsembri 2008. a otsuse täitmiseks.

6. M. H. võõrandas 12. jaanuaril 2010 korteriomandi notariaalselt tõestatud tehinguga täitemenetluse

raames sissenõudja S.-L. H.-le (M. H. ema) ostuhinnaga 2 030 000 kr, millest 1 092 107 kr

tasaarvestati M. H. kohustusega tasuda ostjale täitemenetluse esemeks oleva "Kokkuleppe" järgne

põhivõlg ning 888 516 krooni ja 41 senti tasaarvestati täitemenetluse esemeks mitteoleva M. H.

kohustusega tasuda S.-L. H.-le viivist kohustuse täitmisega 2141 päeva võrra hilinemise eest. S.-L. H.

võõrandas 12. märtsil 2010 korteriomandi oma pojapojale H. H.-le.

7. Kohtutäituri 29. juuli 2011. a tõendi kohaselt on M. H. vastu esitatud nõue rahuldatud 196 euro ja

95 sendi ulatuses.

8. P. T. esitas 21. oktoobril 2011 Justiitsministeeriumile taotluse hüvitada Harju Maakohtu kinnistus-

osakonna ebaseadusliku tegevusega tekitatud kahju 65 463 eurot ja 65 senti.

Justiitsministeerium jättis 28. novembri 2011. a vastusega nr 17-5/13639 P. T. taotluse rahuldamata,

kuna riik ei ole tegutsenud õigusvastaselt, kinnisvarale oli juba varem seatud keelumärge S.-L. H.

kasuks, P. T. kande tegemiseks ei olnud S.-L. H. nõusolekut. Lisaks märkis Justiitsministeerium, et

P. T.-l on võimalik tehingut täitemenetluse seadustiku (TMS) § 187 alusel tagasi võita.

9. P. T. esitas halduskohtule 23. detsembril 2011 kaebuse, milles nõudis Eesti Vabariigilt kahju-

hüvitise 65 394 eurot ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud viivise väljamõistmist alates

28. novembrist 2011.

10. Tallinna Halduskohus rahuldas 11. juuli 2014. a otsusega P. T. kaebuse osaliselt ning mõistis

Eesti Vabariigilt kaebaja kasuks välja kahjuhüvitise 39 236 eurot ja 40 senti ning viivise 8817 eurot ja

10 senti. Kohtu põhjendused olid järgmised:

1) kaebajale tekkis kahju kaebuses näidatud ulatuses. Kaebaja rahaline nõue M. H. vastu on

perspektiivitu (väärtusetu). Vastustaja ei ole tõendanud, et M. H. omaks mingit reaalset vara, millele

oleks võimalik sissenõuet pöörata;

2) vastustaja tegutses õigusvastaselt. Kinnistusosakond ei saanud õiguspäraselt jätta tähelepanuta ja

menetlemata talle kohtu poolt edastatud hagi tagamise määrust. Tegevusetust ei õigusta ka varasema

keelumärke olemasolu S.-L. H. kasuks;

3) avaliku võimu kandja õigusvastase teo ja kahju vahel on põhjuslik seos. Registriosakonna õigus-

vastase tegevuse tagajärjel jäi kaebaja ilma oma võlanõude peamisest tagatisest. Kui registripidaja

oleks hagi tagamise määrust menetlenud õiguspäraselt, oleks kaebaja rahaline nõue saanud

rahuldatud. Vastustaja väited M. H. ja S.-L. H. süüst kahju tekitanud kande tegemisel on eksitavad,

sest kande tegemise õiguslikke aluseid ja võimalikke takistusi kande tegemiseks peab enne

kandeotsuse tegemist kontrollima kande tegija. Registrimenetluse eripärast tulenevalt ei ole olnud

võimalik kaebaja õiguste kaitsmine primaarnõuetega. Võimalikud kahju vähendamisele suunatud

täiendavad nõuded eraõiguslike isikute vastu ei oma riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1

rakendamisel tähtsust, vaid on olulised üksnes avaliku võimu kandja vastutuse RVastS § 13 lg 1

alusel piiramise otsustamisel;

4) kaebaja lõplik hüvitisenõue ilma viivisteta on 56 394 eurot. VÕS §-s 113 sätestatud viivise

kohaldamine on avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamisel võimalik ning viivise

arvestamise algusaeg on määratud õigesti. Kokku tuleks kahjunõude 100% rahuldamisel vastustajalt

välja mõista viivitusintressid 14 695 eurot ja 17 senti;

5) RVastS § 13 lg 1 p 4 ja VÕS § 139 lg 1 alusel tuleb vastutust piirata. Kaebaja ei ole kasutanud oma

huvide kaitseks ühtegi võimalikku tsiviilõiguslikku meedet. Õiglane on vähendada väljamõistetavat

hüvitist 40% võrra;

6) kaebajal tuleb alusetu rikastumise vältimiseks loovutada nõudeõigus M. H. vastu Eesti Vabariigile.

11. Eesti Vabariik palus apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada osas, milles kohus

kaebuse rahuldas, ning teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata.

12. Kaebaja palus apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada osas, milles kohus jättis

tema kaebuse rahuldamata, ning teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldataks.

13. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 18. juuni 2015. a otsusega P. T. ja Eesti Vabariigi

apellatsioonkaebused osaliselt. Kohus mõistis Eesti Vabariigilt P. T. kasuks välja kahjuhüvitise 38

522 eurot ja 14 senti ning viivise 8260 euro ja 79 senti tingimusel, et P. T. teeb omapoolse

tahteavalduse jõustunud kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-03-693 tema kasuks M. H.-lt välja mõistetud

rahalise hüvitise nõudeõiguse loovutamiseks Eesti Vabariigile. Kohtu põhjendused olid järgmised:

1) olenemata sellest, kas kaebaja oli hagi tagamise määruse registripidajale edastamist kohtult

taotlenud või mitte, pidi registripidaja seda eeldama ega võinud jätta Harju Maakohtu 12. jaanuari

2009. a määrust nr 2-03-693 täitmata (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 378 lg 2). Harju

Maakohtu kinnistusosakonna tegevusetus oli õigusvastane;

2) kuigi x. xxxxxx tn xx-x korteriomandile oli juba enne Harju Maakohtu 12. jaanuari 2009. a

määruse tegemist seatud keelumärge S.-L. H. kasuks, ei välista see põhjuslikku seost. Kuna

kohtunikuabi ei andnud P. T.-le üldse võimalust esitada keelumärke sissekandmiseks S.-L. H.

nõusolekut, ei ole võimalik asuda seisukohale, et kahju tekkimist poleks saanud ära hoida;

3) VÕS § 128 lg 3 kohaseks mõistlikuks kuluks kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks tuleb pidada

õigusabikulu, mis seondub esitamata jäänud tagasivõitmise hagiavalduse koostamisega. Kaebaja

taotletud 4394 euro ja 96 sendi suurusest õigusabikulust saab mõistlikuks ja põhjendatuks pidada

1848 eurot. Koos 175 euro suuruse eksperdihinnangu tellimise kuluga on põhjendatud kulude

suuruseks kokku 2023 eurot;

4) asjaolusid arvestades ei oleks võimalik vara tagasivõitmise hagi või pankrotiavalduse esitamine

olnud ilmselt kuigi perspektiivikas. Seevastu tuleb oluliseks pidada, et tsiviilasjast nr 2-03-693

nähtuvalt lõppesid P. T. ja M. H. abielulised suhted juba 2000. a-l ning hagi abielu lahutamiseks ja

ühisvara jagamiseks esitati 28. novembril 2003. Seega olnuks P. T.-l juba enne 23. aprilli 2004. a

keelumärke sissekandmist võimalik astuda tsiviilasja nr 2-03-693 menetluse ajal samme, et tagada

oma õiguste tõhus kaitse (nt taotleda keelumärke või eelmärke kandmist kinnistusraamatusse) ja

vältida seeläbi kahju tekkimist. Kaebaja ei ole selliseid võimalusi kasutanud, esitades hagi tagamise

avalduse alles pärast maakohtu otsuse tegemist, mistõttu esineb alus kahjuhüvitise vähendamiseks.

Kahjuhüvitist on põhjendatud vähendada 40% võrra;

5) kaebajale tekkis varaline kahju 59 240 eurot ja 96 senti. Kuivõrd kinnistusosakonna tegevusetuses

esines praegusel juhul vähemalt hooletus (VÕS § 104 lg 3), on saamata jäänud tulu hüvitamine

RVastS § 7 lg 3 ja § 13 lg 2 järgi põhjendatud. Eeltoodud summad moodustavad kokku 60 831 eurot

ja 90 senti ning seda tuleb vähendada 40% võrra, mille tagajärjel on hüvitatavaks summaks 36 499

eurot ja 14 senti. Kokku moodustab Eesti Vabariigilt väljamõistetav kahjuhüvitis 38 522 eurot ja 14

senti;

6) viivisesumma kuni halduskohtu otsuse tegemiseni on seega 8260 eurot ja 79 senti.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

14. Kaebaja taotleb kassatsioonkaebuses kohtute otsuste tühistamist osas, milles kahju vähendati

40%. Kassatsioonkaebuse põhjendused on järgmised:

1) kuna õigustatud isikuks ei olnud S.-L. H., vaid kohtutäitur, ei olnud vaja S.-L. H., vaid kohtutäituri

nõusolekut. Kohtutäituril ei oleks olnud alust keelduda kaebajale nõusoleku andmisest ning

kinnistusraamatusse oleks saanud sisse kanda ka teise keelumärke kaebaja kasuks;

2) S.-L. H. kasuks seatud keelumärge kehtis kaebaja ja M. H. ühisvaraks olevast korterist üksnes

M. H. osa suhtes;

3) kohtud on ekslikult VÕS § 139 lg-te 1 ja 2 alusel välja mõistetavat summat vähendanud põhjusel,

et kaebaja ei kasutanud tsiviilõiguslikke õiguskaitsevahendeid. Mõistlik pole, et kaebaja võtab ette

aastaid kestva tsiviilvaidluse, mille edukuse korral ei ole täitmine perspektiivne. Kahjunõue aegub;

4) kaebaja esitas hagi tagamise avalduse maakohtule 19. juunil 2008, mitte pärast maakohtu otsust.

2004. a keelumärge ei olnud ebaseaduslik;

5) käsutamise keelust teadsid M. H., S.-L. H. ja registriosakond. Kandest keeldumine oleks hoidnud

ära kahju tekkimise;

6) RVastS § 17 lg 1 näeb ette kohtu poolt tekitatud kahju hüvitamiseks kohustusliku kohtueelse

menetluse. Seega ei olnud nõude esitamisega seotud kahju välditav.

15. Eesti Vabariik taotleb vastukassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistamist osas,

milles ringkonnakohus jättis kahju suuruse vähendamisel RVastS § 13 lg 1 p 4 alusel arvestamata

kaebaja tegevusetusega oma õiguste ja huvide kaitsmisel alates abieluliste suhete lõppemisest.

Kassatsioonkaebuse põhjendused on järgmised:

1) kahjuhüvitist oleks tulnud vähendada suuremas ulatuses kui 40%, kuna kaebajal oli võimalik kahju

mitte ainult vähendada, vaid täielikult ära hoida. VÕS § 139 lg 1 alusel võib kahjuhüvitist vähendada

kuni nullini;

2) kaebaja oleks pidanud taotlema enda korteriomandi ühisomanikuna kinnistusraamatusse sisse-

kandmist või esitama ühisvara jagamise hagi kohe, kui lõppesid kaebaja ja M. H. abielulised suhted;

3) kaebaja oleks pidanud kinnistusraamatu seisu kontrollima oluliselt varem kui 2007 või 2008;

4) kaebaja oleks ühisvara jagamise menetluses saanud taotleda kohustuse täitmist vastastikuse

kohustusena selliselt, et korteriomand oleks M. H. lahusvarasse läinud üle samal ajal kompen-

satsiooni maksmisega (TsMS § 455);

5) kaebaja ei kontrollinud ca 1,5 aasta jooksul, kas 12. jaanuari 2009. a hagi tagamise määrus on

täidetud või mitte.

16. Kaebaja on vastuses seisukohal, et vastukassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

17. Eesti Vabariik on vastuses seisukohal, et kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

18. Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled kohtute välja mõistetud kahjuhüvitise suuruse üle. Esmalt

käsitleb kolleegium kaebaja seisukohta, et kahjuhüvitise 40% vähendamiseks ei olnud alust (I).

Seejärel annab kolleegium hinnangu vastustaja seisukohale, et tulenevalt kaebaja tegevusetusest oleks

kahjuhüvitist tulnud vähendada rohkem 40% (II). Viimaks lahendab kolleegium menetluslikud

küsimused (III).

I

19. Kaebaja tugineb Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 7. märtsi 2011. a otsusele asjas nr 3-2-1-167-10

ja väidab, et kinnistusosakonnal ei olnud kaebaja kasuks korteriomandi käsutamise keelumärke kande

tegemiseks vaja S.-L. H., vaid üksnes kohtutäituri nõusolekut. Kohtutäituril ei oleks olnud alust

keelduda nõusoleku andmisest.

19.1. Kolleegium kaebaja väitega ei nõustu. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi praktikast tuleb järeldada,

et kui eelnevalt on kinnistule keelumärge seatud, ei ole reeglina võimalik samal ajal ka teist keelu-

märget seada (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 3. oktoobri 2006. a määrus asjas nr 3-2-1-79-06, p 22;

5. märtsi 2010. a määrus asjas nr 3-2-1-8-10, p 8). Kui seatud on üks keelumärge, siis teist keelu-

märget ilma õigustatud isiku (sissenõudja) nõusolekuta kinnistusraamatusse kanda ei saa (kinnistus-

raamatuseadus § 341 lg 1). Erandina on see võimalik, kui keelumärge kantakse sisse sama sisse-

nõudja kasuks, kui keelumärke järgi õigustatud isik annab kande tegemiseks nõusoleku (Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 13. veebruari 2008. a otsus asjas nr 3-2-1-140-07, p 42; 5. märtsi 2010. a määrus

asjas nr 3-2-1-8-10, p 8).

19.2. Kaebaja on ekslikult tuginenud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 7. märtsi 2011. a otsusele asjas

nr 3-2-1-167-10. Selles asjas analüüsis Riigikohus küsimust, millal on vaja kohtutäituri nõusolekut,

kui SEB (avaldaja) soovis seada kinnistule ka kohtulikku hüpoteeki olukorras, kus kohtutäitur oli nii

enda kui ka avaldaja (s.o SEB) kasuks seadnud kinnistule käsutamise keelumärke. Riigikohus pidas

seda võimalikuks, kui tegemist on sama sissenõudjaga. Kohtutäituri nõusolekut oli vaja üksnes siis,

kui ka kohtutäitur on enda kasuks seadnud käsutamise keelumärke (seda eelkõige kohtutäituri tasu ja

kulude hüvitamise tagamiseks).

19.3. Kohtutäituri nõusolekut ei olnud vaja, kuna kinnistusraamatu väljavõtte kohaselt oli

keelumärge seatud üksnes S.-L. H. kasuks: "Keelumärge kinnistu kasutamise osas S.-L. H. [---]

kasuks. 19.03.2004 kohtutäituri Reet Vokk avalduse alusel sisse kantud 23.04.2004." Seega, selleks et

kinnistusosakond oleks praeguses asjas saanud Harju Maakohtu määruse alusel teha kinnistu

käsutamise keelumärke kaebaja kasuks, oleks kaebajal pidanud olema S.-L. H. nõusolek, sest tema

kasuks oli eelnevalt keelumärge juba seatud.

19.4. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et kaebajal ei olnud S.-L. H. nõusolekut. Seega on

kohtud ekslikult järeldanud, et kinnistusosakonna õigusvastase tegevuse ja tekkinud kahju vahel on

põhjuslik seos. Ringkonnakohus ei ole lähtunud õigest eeldusest, kui ta leidis, et kahju ja tegevuse

vahel on põhjuslik seos, kuna S.-L. H. nõusoleku andmist kaebajale ei saa välistada. S.-L. H.

nõusolekut ei saa eeldada. Põhjusliku seose kui kahju eelduse olemasolu pidi ära näitama kaebaja, s.t

et kaebaja oleks pidanud tõendama, et tal oli või oleks olnud võimalik S.-L. H. nõusolek saada

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 59 lg 1). Nimetatud asjaolu ei ole aga kohtud

tõendatuks lugenud. Kuna kassatsiooniastmes pooled põhjusliku seose üle ei vaidle, lähtub

kolleegium selles osas kohtute poolt tuvastatust.

20. Kaebaja väidab, et S.-L. H. kasuks seatud keelumärge kehtis kaebaja ja M. H. ühisvaraks

olevast korterist üksnes M. H. osa suhtes.

Käsutamise keelumärge seatakse varale, sh kogu ühisvarale (asjaõigusseaduse (AÕS) § 63 lg 1 p 3).

Kande kohaselt oli keelumärge seatud kogu kinnistule, mitte üksnes M. H. osale. Seetõttu kehtis see

kogu ühisvarale (vrd Riigikohtu üldkogu 9. aprilli 2013. a otsus asjas nr 3-3-1-82-12, p-d 50–52)

ning kaebajal oli keelumärke sissekandmiseks vaja S.-L. H. nõusolekut. Selles kontekstis ei oma

tähendust, kas see keelumärge oli sisse kantud õigustatult kogu kinnistule.

21. Kaebaja väidab, et kohtud on ekslikult VÕS § 139 lg-te 1 ja 2 alusel välja mõistetavat summat

vähendanud põhjusel, et kaebaja ei kasutanud tsiviilõiguslikke õiguskaitsevahendeid.

21.1. RVastS § 13 lg 1 p 4 kohaselt arvestatakse hüvitise suuruse määramisel eraõiguses sätestatud

piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel (Riigikohtu halduskolleegiumi 13. detsembri

2010. a otsus asjas nr 3-3-1-84-10, p 16). VÕS § 139 lg 2 sätestab kahjustatud isiku kohustuse

vähendada temal lasuvat kahju, kui seda võis temalt mõistlikult oodata. Eelkõige peab kahju

kõrvaldamise või vähendamise võimalikkus olema kannatanu jaoks arusaadav ning tema tegevusetust

võib õigustada mõjuv põhjus (Riigikohtu halduskolleegiumi 19. juuni 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-18-

12, p 21; 21. aprilli 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-14-10, p 12). Tekkinud kahju vähendavaks

mõistlikuks toiminguks saab mh pidada nt õiguskaitsevahendite kasutamist (vrd Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 24. detsembri 2002. a otsus asjas nr 3-2-1-153-02, p 13). Selle kohustuse täitmata

jätmisel vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles see soodustas kahju tekkimist (VÕS § 139 lg 1).

21.2. Täitemenetluse seadustik annab sissenõudjale õiguse kasutada õiguskaitsevahendeid. Sisse-

nõudja võib nt esitada hagi võlgniku ja tehingu teise poole vastu ning nõuda, et kohus tunnistaks

täitemenetluse seadustiku neljandas osas sätestatud alusel ja korras kehtetuks tehingu, mis kahjustab

sissenõudjate huvisid (TMS § 187 lg 1 esimene lause). Sissenõudja võib tagasivõitmist nõuda, kui tal

on täitedokument ja tema nõue on muutunud sissenõutavaks ning sissenõude pööramisega võlgniku

varale ei ole kaasnenud tema nõude täielikku rahuldamist või on alust eeldada, et sissenõude

pööramine ei vii nõude rahuldamiseni (TMS § 187 lg 2). Maakohus tunnistab kehtetuks tehingu,

mille võlgnik on teinud kolme aasta jooksul enne sissenõudja tehingu kehtetuks tunnistamise hagi

esitamist teadlikult sissenõudja huvide kahjustamiseks, kui teine pool teadis või pidi sellest teadma

tehingu tegemise ajal (TMS § 188 lg 1). Eeldatakse, et teine pool teadis või pidi teadma, et tehinguga

kahjustatakse teise võlausaldaja huvisid, kui teine pool on võlgniku lähikondne või kui tehing tehti

kuus kuud enne täitemenetluse alustamist või võlgniku vara arestimist (TMS § 188 lg 2).

21.3. Maakohus lahutas 31. detsembri 2008. a otsusega M. H. ja kaebaja abielu, jättis korteriomandi

M. H.-le ning mõistis M. H.-lt kaebaja kasuks välja rahalise hüvitise 1 330 968 kr. Maakohtu otsus

jõustus 2. novembril 2009. Seejuures tagas maakohus 12. jaanuari 2009. a määrusega 31. detsembri

2008. a kohtuotsuse täitmise ja seadis M. H. korteriomandile käsutamise keelumärke kaebaja kasuks,

mida kinnistusosakond ei täitnud. Kaebaja esitas kohtutäiturile 7. jaanuaril 2010 täitemenetluse

algatamise avalduse. 12. jaanuaril 2010 võõrandas M. H. korteri oma emale (S.-L. H.-le), kes

12. märtsil 2010 võõrandas selle omakorda edasi oma pojapojale.

21.4. Korteriomand oli M. H. põhiline vara, mille arvelt oleks kaebaja nõue suure tõenäosusega

saanud täitemenetluses rahuldatud. Kaebajalt oli mõistlik oodata, et ta oleks esitanud S.-L. H. ja

tema pojapoja vastu vara tagasivõitmise hagi. Sellele viitas sõnaselgelt ka Justiitsministeerium

28. novembri 2011. a vastuses, millega ta jättis kaebaja vandeadvokaadist esindaja esitatud kahju

hüvitamise taotluse rahuldamata. Ka halduskohtule kaebuse esitamise ajal (s.o 23. detsembril 2011)

oli kaebajal endiselt võimalik esitada vara tagasivõitmise hagi. Tegemist oli kaebaja kasutuses olnud

õiguskaitsevahendiga, mille kasutamisega kahju ärahoidmise võimalikkus pidi kaebaja jaoks olema

arusaadav. Samuti ei olnud tema tegevusetuseks mõjuvaid põhjusi. Kaebaja väidet, et tegemist oleks

olnud kaebaja jaoks koormava menetlusega, ei saa pidada objektiivseks takistuseks jätmaks

kasutamata kohane õiguskaitsevahend kõrvaldamaks talle tekitatud kahju. Kaebaja lasi kahjul tekkida

ka endast tulenevatel asjaoludel, kuna ta ei kasutanud kohast tsiviilõiguslikku õiguskaitsevahendit,

mille abil oleks suure tõenäosusega saanud tekitatud kahju kõrvaldada. Kaebaja tegevusetust tuleb

arvestada kahjuhüvitise suuruse vähendamisel.

21.5 Eelnevast tulenevalt on kolleegium seisukohal, et kohtud on õigesti leidnud, et esineb RVastS

§ 13 lg 1 p-s 4 ja VÕS § 139 lg-tes 1 ja 2 sätestatud alus kahjuhüvitise suuruse vähendamiseks

vähemalt 40% ulatuses.

22. Kolleegiumi hinnangul ei pruugi suure tõenäosusega ka praeguseks olla kahju täielikult

tekkinud, sest kaebajal võib endiselt olla võimalik enda tegevusega kahju ära hoida. Ka nimetatud

asjaolu tuleb kahju ulatuse kindlaksmääramisel arvesse võtta.

22.1. Selleks, et vaidlusalune kinnisomand ühelt isikult teisele isikule üle läheks, peab AÕS § 641

kohaselt olema omandi üleminekuks sõlmitud kehtiv asjaõigusleping (käsutustehing), omandi üle-

mineku kohta peab olema tehtud kehtiv kanne kinnistusraamatusse ning käsutustehingu teinud isik

peab olema käsutuseks õigustatu.

22.2. Vaidlusalune kinnisasi oli Harju Maakohtu 31. detsembri 2008. a otsuse kohaselt kaebaja ja

M. H. ühisvaras. Viimati nimetatud asjaolu ei muutnud ka see, et 2. novembril 2009 jõustus Harju

Maakohtu otsus tsiviilasjas nr 2-03-697, millega kohus lahutas M. H. ja kaebaja abielu, jättis

ühisomandis oleva korteriomandi M. H.-le ning mõistis M. H.-lt kaebaja kasuks välja rahalise

hüvitise. Kohtuotsus, millega kohus jätab ühisvarasse kuuluva kinnisasja ühele abikaasale, ei ole

kujundusliku toimega ning vara jagamine toimub kinnistamisega, s.t, et M. H. kohta oleks tulnud

pärast maakohtu otsuse jõustumist teha uus kanne, milles oleks tulnud märkida, et ta on ainuomanik,

hoolimata ka sellest, et ta oli varem ainsana kinnistusraamatusse sisse kantud (AÕS § 70 lg 6) (vrd

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 29. mai 2013. a otsus asjas nr 3-2-1-42-13, p 12). Samas ei ole selle

otsuse alusel kinnistusraamatusse kandeid tehtud ja omandisuhe ei ole muutunud. Kinnistus-

raamatusse tehti omandisuhteid muutvad kanded tehingu alusel.

22.3. TMS § 102 lg 6 kohaselt on TMS § 106 juhtumil müük täitemenetluses võlaõiguslik tehing.

M. H. sõlmis tehingu kinnisasja võõrandamiseks S.-L. H.-le täitemenetluses 12. jaanuaril 2010, mil

tuli kohaldada enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseadust (PKS), mille § 17 lg 2 esimesest lausest

tulenevalt oli abikaasal keelatud abikaasade ühisvara hulka kuuluvaid kinnisasju käsutada ilma teise

abikaasa nõusolekuta (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11. aprilli 2006. a otsus asjas nr 3-2-1-164-

05, p 11). Kuigi viidatud lahendi kohaselt ei too PKS § 17 lg 2 esimeses lauses sätestatu rikkumine

iseenesest kaasa abikaasade ühisvara hulka kuuluva kinnisasja kohta tehtud käsutustehingu

(asjaõiguslepingu) tühisust, tuleb arvestada sellega, et kui asjaõiguslepingut ei sõlminud

käsutamiseks õigustatud isik, ei ole sellel kehtiva käsutuse tagajärgi ja asjaõiguslepingu alusel tehtud

kanne on ebaõige. Kande ebaõigsusele tuginedes võib kaebajal olla õigus saavutada kohtulahend,

millega kinnistu kantakse tagasi M. H. nimele ning selle arvel saaks kaebaja nõude rahuldada.

22.4. Kolleegium märgib kaebaja võimaliku kande ebaõigsusele tugineva nõudeõiguse kohta veel

järgmist. Kui asjaõigusleping kehtib, kuid selle sõlminud isikul puudus käsutusõigus, on võimalik

kinnisasja heauskne omandamine (AÕS § 561). Riigikohus on aga leidnud, et kinnisasja ei saa hea-

uskselt omandada tasuta tehinguga, mis sõlmitakse esimese ja teise järjekorra seadusjärgsete

pärijatega (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11. aprilli 2006. a otsus asjas nr 3-2-1-164-05, p 11;

20. novembri 2003. a otsus asjas nr 3-2-1-128-03, p 21). Kolleegium ei välista selles lahendis leitu

kohaldamist ka praegusele juhtumile, mil M. H. võõrandas kinnistu oma emale, kes omakorda

võõrandas selle edasi oma lapselapsele. Heausksuse puudumiseks oleks vaja tuvastada, kas tehingu

tasuta iseloom (mh nt lähisugulaste vahel täitedokumendi kunstliku loomise võimaluse tõttu) või ka

muud alused, mis võivad viidata heausksuse puudumisele. Näiteks võib eeldada, et M. H. ema teadis,

et M. H. oli abielus ning et kinnistu kuulus ühisvarasse, mille käsutamiseks olnuks vaja ka abikaasa

nõusolekut. Sellisel juhul ei ole välistatud, et S.-L. H. ei saanud kinnistu heauskseks omanikuks. Kui

S.-L. H. ei olnud heauskne omanik, ei olnud tal kehtivat käsutusõigust ka kinnistu võõrandamisel

oma lapselapsele. Lapselaps võis sel juhul omanikuks saada vaid heauskse omandamise kaudu. Selle

kontrollimisel tuleb kohaldada samu reegleid, mida tuleks kohaldada S.-L. H. kohta, s.t H. H. võis

teada, et M. H. oli kaebajaga abielus. Lisaks nähtub kinnistusraamatu väljavõttest, et H. H. oli

tehingute tegemise ajal täisealine (sünd. xx. xxxxxxxxx xxxx ning tehing tehti 12. märtsil 2010).

22.5. Kolleegium märgib, et kinnistusraamatu väljavõtte kohaselt on vaidlusalune kinnistu

koormatud mh 2010. a-l isikliku kasutusõigusega S.-L. H. ja T. T. kasuks ning 2010. a-l sissekantud

hüpoteegiga Swedbank AS-i kasuks. Samas, kui selgub, et S.-L. H. ega H. H. ei ole saanud kinnistu

heauskseks omanikuks, ei saanud H. H.-l olla käsutusõigust kinnistu koormamiseks kasutusõiguse ja

hüpoteegiga. Sel juhul saavad eespool nimetatud isikud isiklikku kasutusõigust ja hüpoteeki ainult

heauskselt omandada (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 9. aprilli 2014. a otsus asjas nr 3-2-1-18-14,

p-d 20, 21), heausksuse puudumise eeldusi saab kohtumenetluses kontrollida.

22.6. Eelnevast tulenevalt on kolleegium seisukohal, et kaebajal on ka praegu võimalik enda

tegevusega kahju lõplikku tekkimist ära hoida või selle ulatust vähendada (viimast nt juhul, kui tal ei

õnnestu nt tõendada hüpoteegipidaja pahausksust, kuid õnnestub tõendada S.-L. H. ja H. H.

pahausksust kinnistu omandamisel, misjärel kantakse omand tagasi M. H.-le, kuid hüpoteek jääb

kinnistut edasi koormama).

II

23. Justiitsministeerium on vastukassatsioonkaebuses kokkuvõtlikult seisukohal, et hüvitise suurust

oleks tulnud vähendada suuremas ulatuses, kuna kaebaja oleks oma tegevusega saanud kahju

täielikult ära hoida, mitte ainult vähendada.

24. Vastustaja oli halduskohtule esitatud vastuses seisukohal, et kaebajale välja mõistetavat hüvitist

tuleb tulenevalt kaebaja tegevusetusest enda õiguste kaitsmisel vähendada vähemalt 75%.

Vastukassatsioonkaebuses väidab vastustaja, et kahjuhüvitise ulatust tuleb vähendada kuni nullini.

Seega ei ole vastustaja välistanud kahjuhüvitise vähendamist suuremas ulatuses kui 75%, kuid mitte

vähem kui 75%.

25. Kohus kohaldab VÕS § 139 ilma kohustatud isiku taotluseta ning hüvitise vähendamiseks

piisab sellest, et vähendamise asjaolud on menetlusosaliste poolt esitatud (Riigikohtu tsiviil-

kolleegiumi 26. novembri 2015. a otsus asjas nr 3-2-1-64-15, p 13 ja seal viidatud kohtupraktika).

VÕS § 139 lg 1 võimaldab kahjuhüvitist vähendada kuni nullini, kui kannatanu oleks saanud või saab

kahju tekkimist täielikult ära hoida (vrd Riigikohtu halduskolleegiumi 15. aprilli 2008. a otsus asjas

nr 3-3-1-6-08, p 14).

26. Kolleegiumi hinnangul ei ole kaebaja kasutanud õiguskaitsevahendeid, mis oleks suure

tõenäosusega ära hoidnud talle tekkinud kahju, sh võib õiguskaitsevahendi kasutamine tõenäoliselt

olla võimalik ka praeguse seisuga (vt käesoleva otsuse punkte 21 ja 22). Nimetatud asjaolu tuleb

arvesse võtta kahjuhüvitise ulatuse kindlaksmääramisel ning see võib kolleegiumi hinnangul tingida

kahjuhüvitise suuruse vähendamise suuremas ulatuses kui üksnes

40%, sh võib tagasivõitmise nõude esitamata jätmine tingida kahjuhüvitise ulatuse vähendamise

vähemalt 75% (vt käesoleva otsuse punkti 21). Kaebuse rahuldamine ülejäänud hüvitise ulatuse osas

sõltub kaebajapoolsest tsiviilõigusliku õiguskaitsevahendi kasutamisest (vt käesoleva otsuse punkti

22).

III

27. Kolleegium ei lahenda ise asja lõplikult, kuna praeguseks ei pruugi kahju olla täielikult

tekkinud, sest kaebajal võib endiselt olla võimalik enda tegevusega kahju ära hoida või vähemalt

vähendada, esitades maakohtusse hagi M. H., S.-L. H. ja H. H. vastu (vt käesoleva otsuse punkti 22).

Välja mõistetava kahjuhüvitise suurus sõltub kaebaja edaspidisest tegevusest. Seetõttu tühistab

kolleegium haldus- ja ringkonnakohtu otsused osas, millega kohtud mõistsid kaebaja kasuks välja

hüvitise, viivise ja menetluskulud. Kolleegium saadab asja hüvitise suuruse kindlakstegemiseks

tagasi halduskohtusse.

28. Kuna asjas tehtav otsus sõltub asjaolust (vt käesoleva otsuse punkti 22), mis tuleb tuvastada

maakohtus, peab kolleegium kaebaja õiguste efektiivse kaitse ja menetlusökonoomia tagamiseks

vajalikuks ise peatada asja menetlus kuni maakohtu võimaliku menetluse lõppemiseni (HKMS § 95

lg 1). Kui kaebaja jätab alates käesoleva otsuse jõustumisest 60 päeva jooksul käesoleva otsuse

punktis 22 märgitud tsiviilõigusliku õiguskaitsevahendi kasutamata või ta peaks oma õigusi kuri-

tarvitama, annab see aluse kahjuhüvitise nõude vähendamiseks, sh kuni nullini. Halduskohtul on

võimalik menetlus uuendada, sh kui jõustub maakohtu lahend või kui kaebaja jätab tsiviilõigusliku

õiguskaitsevahendi alates käesoleva otsuse jõustumisest 60 päeva jooksul kasutamata või kui peaks

esinema menetluse uuendamise muu alus (HKMS § 99 lg 1).

29. Kolleegium peab vajalikuks omal algatusel kohaldada ajaliselt piiratud esialgset õiguskaitset, et

vältida maakohtusse hagi esitamisega kaebaja õiguste kaitsmise raskendamist ja seeläbi kahju

ärahoidmise või vähendamise võimaluse lõplikku minetamist (HKMS § 249 lg 1). Kolleegium peab

seetõttu esialgse õiguskaitse abinõuna vajalikuks seada kinnistusraamatusse vaidlusaluse kinnis-

omandi käsutamise keelumärge kaebaja kasuks. Selleks, et kõige vähem intensiivselt koormata H. H.

õigusi, kohaldab kolleegium esialgset õiguskaitset alates käesoleva otsuse jõustumisest 60 päevaks

(HKMS § 251 lg 1 p 4). Halduskohtul tuleb kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõu tühistada, kui

selle kohaldamiseks ettenähtud tähtaeg möödub (HKMS § 96 lg 2 teine lause, § 253 lg 1 ja lg 3 teine

lause). Kaebaja peab arvestama, et enne 60 päeva möödumist on tal endal võimalik taotleda

maakohtult hagi tagamist TsMS-s sätestatud alustel ja korras, sh enne hagi esitamist TsMS § 382 lg 1

alusel.

Tõnu Anton, Villu Kõve, Jüri Põld