3-1-1-20-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-20-16

Otsuse kuupäev

10. märts 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Eerik Kergandberg ja Saale

Laos

Kohtuasi

Kriminaalasi Aleksei Dobrõnini süüdistuses KarS § 414 lg 2

p-de 1 ja 2 ning KarS § 415 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 24. septembri 2015. a otsus

kriminaalasjas nr 1-13-2336

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Viru

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör

Olga

Dorogan, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Aleksei Dobrõnini kaitsja vandeadvokaat Irina Žurina

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

10. veebruar 2016, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 24. septembri 2015. a otsus Aleksei Dobrõninile mõistetud

karistuse osas ja saata kriminaalasi Tartu Ringkonnakohtule uueks arutamiseks samas

kohtukoosseisus.

2. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aleksei Dobrõninile esitati süüdistus lõhkeaine ja lõhkeseadeldise oluliste osade ebaseaduslikus

käitlemises. Lõhkeaine ebaseaduslikus käitlemises süüdistati A. Dobrõninit karistusseadustiku (KarS)

§ 414 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi seoses sellega, et ta hankis lõhkeaineid ja nende segusid (trotüül,

heksogeen, šneideriit, ammooniumnitraat, kaaliumnitraat ja suitsuta püssirohi), hoidis neid oma

garaažiboksis Kohtla-Järvel ja müüs need (v.a suitsuta püssirohu) 10. aprillil, 6. juunil ja 9. augustil

2012 A. K-le. Lõhkeseadeldise oluliste osade ebaseaduslikku käitlemist heideti A. Dobrõninile

süüdistuses KarS § 415 lg 1 järgi ette seetõttu, et ta hankis detoneernöörid, süütenöörid ja

elektridetonaatorid, hoidis neid oma garaažiboksis Kohtla-Järvel ning müüs osa neist 10. aprillil ja 6.

juunil 2012 A. K-le.

2. Viru Maakohtu 24. märtsi 2014. a otsusega mõisteti A. Dobrõnin osaliselt õigeks, osaliselt aga

tunnistati süüdi KarS § 414 lg 1 järgi ja karistati kahe ning poole aasta pikkuse vangistusega.

3. Maakohtu otsuse peale esitas Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Olga Dorogan

apellatsiooni, milles taotles maakohtu otsuse tühistamist ja A. Dobrõnini süüditunnistamist

KarS § 414 lg 2 p-de 1 ja 2 ning § 415 lg 1 järgi.

4. Tartu Ringkonnakohus jättis 15. septembri 2014. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsiooni rahuldamata.

5. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni ringkonnaprokurör O. Dorogan, kes taotles

ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja asja saatmist ringkonnakohtule uueks arutamiseks.

6. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. aprilli 2015. a otsusega asjas nr 3-1-1-3-15 tühistati Viru

Maakohtu 24. märtsi 2014. a ja Tartu Ringkonnakohtu 15. septembri 2014. a otsus ning kriminaalasi

saadeti Viru Maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Riigikohus leidis, et maakohus

peab hindama jälitustoimingutega kogutud tõendeid ja analüüsima muu hulgas võimalikku

teoprovokatsiooni.

7. Viru Maakohtu 15. juuni 2015. a otsusega tunnistati A. Dobrõnin KarS § 414 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi

süüdi ning karistati nelja aasta pikkuse vangistusega. Samuti tunnistati A. Dobrõnin süüdi KarS § 415

lg 1 järgi ja karistati kolme aasta pikkuse vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti A. Dobrõninile

raskema karistuse suurendamise teel liitkaristuseks viie aasta pikkune vangistus, mida vähendati

KarS § 68 lg 1 alusel eelvangistuses viibitud aja võrra, saades sel moel ärakantavaks karistuseks nelja

aasta kümne kuu ja kahekümne kaheksa päeva pikkuse vangistuse. Lühidalt leidis maakohus järgmist.

7.1 Tegude toimepanemist tõendavad muu hulgas jälitustoimingutega kogutud teave, A. K. ütlused

ja A. Dobrõnini juurest garaažist leitud lõhkeaine. DNA-ekspertiisi aktid süüdistatava süüd ei tõenda,

ent uute ekspertiiside tegemise vajadus puudub. A. Dobrõnini ütlused tuleb kõrvale jätta, sest need on

vastuolulised ja süüdistatav ei oska vastuolusid usutavalt selgitada. A. K. käitumist ei saa pidada

lubamatuks teoprovokatsiooniks, sest lõhkematerjali käitlemise initsiatiiv tuli A. Dobrõninilt ja A. K.

ei survestanud süüdistatavat tegusid toime panema.

7.2 Karistuse osas leidis maakohus järgmist. A. Dobrõnin on varem karistamata. Ametlikult ta ei

tööta ja tal on 60% ulatuses töövõimekaotus. Samas pani ta toime mitu kuritegu. Raskendavad

asjaolud on teo toimepanek omakasu motiivil ja üldohtlikul viisil. A. Dobrõnin käitles suurt hulka

lõhkematerjali. Muu hulgas käitles ta üle üheteist kilo trotüüli, mis on lõhkeainetest üks võimsamaid.

Süüd suurendab asjaolu, et A. Dobrõnin mitte üksnes ei hoidnud lõhkematerjali, vaid andis selle

isikliku kasu saamise eesmärgil üle talle sama hästi kui tundmatule isikule, tundmata huvi, mida

lõhkematerjali saaja sellega peale hakkab. A. Dobrõnin ei ole tegu kahetsenud. Asjaolu, et

süüdistataval on pere ja lapsed, ei saa karistuse mõistmisel arvesse võtta, kuivõrd need olid tal olemas

ka tegude toimepanemise ajal. Juba aastakümneid lõhkematerjali ebaseadusliku kogumisega

tegelevale A. Dobrõninile tuleb mõista reaalne vangistus.

8. Maakohtu otsuse peale esitatud apellatsioonis taotles A. Dobrõnini kaitsja vandeadvokaat Irina

Žurina süüdistatava õigeksmõistmist või alternatiivselt kergema karistuse mõistmist. Kaitsja leidis, et

kohus ei tohtinud tugineda jälitustoimingute protokollidele, A. K. ütlused on vastuolulised ja A.

Dobrõnini ütlusi ei tohtinud kõrvale jätta. Tunnistajana oleks pidanud üle kuulama asjas esialgu

samuti kahtlustatavaks olnud V. R-i. DNA-ekspertiisi aktid ei kinnita süüdistatava süüd.

Süüditunnistamine tuleks kõne alla üksnes seoses garaažist leitud lõhkematerjali käitlemisega.

Karistust mõistes tuleb arvestada, et A. Dobrõnin on suures ulatuses töövõimetu, saab üksnes väikest

pensioni, peab ülal kuut last, on varem karistamata, tunnistab oma süüd seoses garaažist leitud

asjadega ega ole ühiskonnale ohtlik inimene.

9. Tartu Ringkonnakohtu 24. septembri 2015. a otsusega tühistati maakohtu otsus A. Dobrõnini

karistuse osas. Kohus mõistis A. Dobrõninile KarS § 414 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi karistuseks kolme ja

KarS § 415 lg 1 järgi kahe aasta pikkuse vangistuse. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti A. Dobrõninile

kergemat karistust raskemaga kaetuks lugedes liitkaristuseks kolme aasta pikkune vangistus. Seda

vähendati KarS § 68 lg 1 alusel eelvangistuses viibitud aja võrra, saades sel moel liitkaristuseks kahe

aasta kümne kuu ja kahekümne kaheksa päeva pikkuse vangistuse. Kohe ärakantavaks karistuseks

määras ringkonnakohus viiekuulise vangistuse. Ülejäänud, st kahe aasta viie kuu ja kahekümne

kaheksa päeva pikkune vangistus jäeti KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel neljaaastast katseaega kohaldades

tingimisi täitmisele pööramata. Kokkuvõtvalt leidis ringkonnakohus järgmist.

9.1 Kuivõrd A. K. ei näidanud kuritegude toimepaneku suhtes üles initsiatiivi, ei saa tema

tegutsemist pidada mittelubatud teoprovokatsiooniks. A. K. ütlused olid valdavas osas loogilised ja

usaldusväärsed, mistõttu sai neile tugineda. Süüdistatava ütlused on neis esinevate vastuolude tõttu

õigesti kõrvale jäetud. V. R-i tunnistajana üle kuulamata jätmine ei kujuta endast menetlusõiguse

rikkumist. Kui kaitsja soovis V. R-i tunnistajana üle kuulata, oleks ta pidanud seda taotlema.

Maakohus on leidnud õigesti, et DNA-ekspertiisid A. Dobrõnini süüd ei kinnita. Samas ei ole

ringkonnakohtu hinnangul vaja teha uusi ekspertiise, sest tegude toimepanemine on teiste tõenditega

piisavalt tõendatud.

9.2 Karistuse osas tühistas ringkonnakohus maakohtu otsuse järgmistel põhjustel. Maakohus leidis

õigesti, et kuritegude suur hulk, lõhkematerjali suur kogus ja asjaolu, et A. Dobrõnin müüs

lõhkematerjali talle vähe tuttavale inimesele, suurendavad süüdistatava süüd. Ringkonnakohtu

hinnangul tuvastas maakohus korrektselt sellegi, et A. Dobrõnini karistust kergendavad asjaolud

puuduvad. Samas ei saanud kohus viidata raskendavale asjaolule KarS § 58 p 1 (omakasu motiiv)

tähenduses, sest KarS § 59 keelab arvestada karistuse kohaldamisel selliseid raskendavaid asjaolusid,

mida on seaduses kirjeldatud süüteokoosseisu tunnustena: A. Dobrõninile ette heidetav

lõhkematerjali võõrandamine hõlmab omakasu motiivi. KarS § 59 tõttu ei saa karistust raskendada ka

KarS § 58 p 7 (üldohtlik viis) alusel, sest lõhkematerjali käitlemine ei tähenda automaatselt kuriteo

toimepanemist üldohtlikul viisil. Erinevalt maakohtust leidis ringkonnakohus, et eripreventiivsetel

kaalutlustel tuleb arvesse võtta, et süüdistatav on töövõimetusinvaliid, kes peab üleval kuut last,

sõltumata sellest, et need asjaolud esinesid ka kuritegude toimepanemise ajal. Jääb arusaamatuks,

millisel alusel leidis maakohus, et A. Dobrõnin on lõhkematerjali kogunud juba aastakümneid. Et

A. Dobrõnini süü on küllaltki suur, tuleb teda karistada vangistusega. Küll aga tuleb varem

karistamata ja raskes isiklikus olukorras oleva süüdistatava karistus jätta tingimisi täitmisele

pööramata. Siiski peab A. Dobrõnin reaalselt ära kandma viie kuu pikkuse šokivangistuse.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

10. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni ringkonnaprokurör O. Dorogan, kes taotleb

ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja maakohtu otsuse jõustamist. Kassaator põhjendab oma taotlust

järgmiselt. Ringkonnakohus mõistis A. Dobrõninile liiga leebe karistuse. Karistuse mõistmisel tuleb

võtta aluseks sanktsiooni keskmine määr, mis on nii KarS § 414 lg 2 kui ka KarS § 415 lg 1 puhul

kuus aastat. Ühelt poolt küll ringkonnakohus möönis, et A. Dobrõnini süü on suur, ent mõistis talle

ikkagi alammääralähedase karistuse ja liitkaristuse absorbtsiooniprintsiibi alusel. Lisaks ei

põhjendanud ringkonnakohus oma sellist otsustust. Maakohus võis tugineda süüd raskendava

asjaoluna omakasu motiivile, sest lõhkematerjalide võõrandamine on võimalik ka ilma varalise kasu

saamise eesmärgita. Ringkonnakohus jättis suuresti tähelepanuta A. Dobrõnini teo asjaolud ja

keskendus liigselt süüdistatava isikule. Ei ole tõendatud, et A. Dobrõnini perekondlik ja tervislik

olukord on sedavõrd raske, nagu süüdistatav väidab ja ringkonnakohus leidis. A. Dobrõnin pani

toime rasked korduvad kuriteod, kergendavad asjaolud puuduvad ja A. Dobrõnin toimepandut ei

kahetse, mistõttu tuleb süüdistatavat karistada reaalse vangistusega.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et A. Dobrõnini süüd suurendab kuritegude arvukus,

lõhkematerjali suur kogus ja selle korduv müümine kohtualuse jaoks peaaegu tundmatule isikule ning

karistust

kergendavate

asjaolude

puudumine.

Sellest

hoolimata

mõistis

ringkonnakohus

süüdistatavale KarS § 414 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi sanktsiooni alammäära lähedase ja KarS § 415 lg 1

järgi minimaalse karistuse ning lähtus liitkaristuse mõistmisel absorbtsiooniprintsiibist, lugedes

kergema karistuse kaetuks raskema karistusega. Kolleegiumi hinnangul ei ole ringkonnakohus

selliselt toimimist piisavalt põhjendanud. Samuti on apellatsioonikohus karistuse mõistmisel

kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust.

12. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa KarS §-s 59 sätestatud karistust raskendava asjaolu korduva

arvestamise keelu tõttu lugeda A. Dobrõnini karistust raskendavaks asjaoluks KarS § 58 p 1 esimeses

alternatiivis sätestatud omakasu motiivi, kuna lõhkematerjali korduv müümine, mis on ebaseadusliku

käitlemise aktina süüdistuses välja toodud, vastab omakasu motiivi sisaldavale KarS § 414

teoalternatiivile "turustamine" ja § 415 teoalternatiivile "võõrandamine". Riigikohus on KarS § 184

analüüsides leidnud, et narkootikumide edasiandmine ei ole samastatav tegutsemisega omakasu

motiivil, kuivõrd edasiandmine võib toimuda ka tasuta ega pruugi seega olla seotud varalise kasu

saamisega (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. detsembri 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-114-13, p 13).

Samasugust tõlgendust tuleb kasutada ka KarS §-de 414 ja 415 kohaldamisel. Esiteks on nimetatud

karistusnormides avatud loeteluna tunnistatud karistatavaks lõhkeaine ja lõhkeseadeldise või selle

olulise osa mistahes vormis ebaseaduslik käitlemine. Teiseks loeb lõhkematerjali seaduse § 3 lg 1 p 6

lõhkematerjali käitlemiseks valmistamise, omandamise, võõrandamise, veo, hoidmise, kasutamise,

hävitamise ja pürotehnilise toote valmistamise. Võlaõigusseaduse teise osa kohaselt saab

võõrandamiseks pidada millegi müüki, vahetust, faktooringut või kinget. Asja kinkimine aga ei eelda

seda, et asja käsutusõigust teisele isikule üle andev isik saab varalist kasu. Nii ei saa väita, et

võõrandamine tähendab tingimata omakasu motiivil tegutsemist. Seega kohaldas ringkonnakohus

KarS § 58 p 1 esimest alternatiivi karistuse mõistmisel arvesse võtmata jättes ebaõigesti

materiaalõigust.

13. Samuti ei ole ringkonnakohus talitanud korrektselt, arvestades A. Dobrõnini kasuks tema osalist

töövõimetust ja kuue lapse ülalpidamist. Kassaator osutab õigesti sellele, et ringkonnakohtu otsusest

ei ilmne, mille põhjal on kohus need asjaolud tuvastatuks lugenud. Ka ei ole otsuses selgitatud, miks

ja millisel määral mõjutavad need süüdistatava isikut iseloomustavad asjaolud A. Dobrõnini karistust.

Ringkonnakohus on oma otsuse p-s 17 vaid tähendanud, et „karistuse mõistmisel tuleb kohtul

arvestada, milliseid võimalikke tagajärgi toob mõistetav karistus kaasa süüdistatava perekonnale, aga

ka tema tervisele, kuigi tuleb tõdeda, et need asjaolud ei ole eripreventsiooni taustal kaugeltki mitte

esmatähtsad“. Otsuse p-s 18 ringkonnakohus esmalt nendib, et A. Dobrõnini süü on suur, arvestades

sh süüdistatava küünilist suhtumist ja kuritegude toimepanemise eitamist, kuid seejärel leiab

üldsõnaliselt, et A. Dobrõnini süüle ja tema isikule vastab karistus selle alammäära lähedases

suuruses.

14. Kriminaalkolleegium on varem selgitanud, et karistust mõistes tuleb esmajoones lähtuda

toimepandud teost ning üldjuhul ei või süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse

liigi ning määra valiku aluseks. Süü suurusest lähtumise kohustus karistuse liigi ja määra valikul ei

tähenda, et karistusseadustik keelaks absoluutselt süüdistatava isiku arvestamise karistuse

kohaldamisel (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. märtsi 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-11-10,

p 6.1.). Nii tuleb karistuse mõistmisel kooskõlas KarS § 56 lg 1 teises lauses sisalduva kolmanda

alternatiiviga vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtudes. Samas

on kolleegium leidnud, et lisaks süü suurusele saab karistuse kohaldamisel täiendavalt arvestada

üksnes teoga lahutamatult seotud isikulisi asjaolusid. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. veebruari

2007. a otsus asjas nr 3-1-1-99-06, p-d 15 ja 15.1). Näiteks on süüteo toimepanemine raske isikliku

olukorra mõjul karistust kergendav asjaolu KarS § 57 lg 1 p 4 mõttes (vt ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 20. veebruari 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-99-06, p 23), kuid selle kergendava

asjaolu arvestamise põhjendused peavad nähtuma kohtuotsusest.

15. Küll on ringkonnakohus õigesti märkinud, et isiku karistusest tingimisi vabastamise aluseks on

kuriteo toimepanemise asjaolude kõrval olulisel määral ka süüdlase isik, mis iseseisvalt või

koostoimes võib muuta karistuse ärakandmise ebaotstarbekaks. Riigikohus on seejuures aga

selgitanud, et alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peaks olema toimepandud

konkreetse teo eest sellele konkreetsele süüdistatavale mõistetav karistus, saab järgmise sammuna

hakata kaaluma, kas kõne alla võiks tulla ka tema tingimuslik karistusest vabastamine (vt nt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. veebruari 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-99-06, p 16). Samuti on

Riigikohtu varasemas praktikas asutud seisukohale, et KarS §-de 73 ja 74 esimestes lõigetes

sätestatust ei tulene karistusest tingimusliku vabastamise keeldu ka raskemate kuritegude puhul, kuid

seda siiski vaid tingimusel, et selline vabastamine on põhjendatav samal ajal nii kuriteo

toimepanemise asjaolusid kui ka süüdlase isikut iseloomustavatest erandlikest asjaoludest lähtudes

(otsus asjas nr 3-1-1-99-06, p 18).

16. Põhjendusi ei ole apellatsioonikohus toonud ka selle kohta, miks tuleb liitkaristuse mõistmisel

lugeda kergem karistus kaetuks raskemaga. Selle põhjenduse puudumine on eriti vajalik seetõttu, et

liitkaristuse mõistmisel mõne kuriteo ebaõiguse sootuks arvestamata jäämise vältimiseks tuleks

pigem hoiduda absorbtsioonipõhimõtte rakendamisest juhul, kui liidetavatest raskeima kuriteo eest

mõistetud üksikkaristus ei vasta selle kuriteo eest ette nähtud sanktsiooni ülemmäärale.

17. Tulenevalt eeltoodust leiab kriminaalkolleegium, et ringkonnakohus on otsust vajalikul määral

põhjendamata jättes rikkunud KrMS § 3051 lg-s 1 sätestatud kohtuotsuse põhistamise kohustust.

Tegemist on kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 tähenduses (vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p-d 699–700 ja

15. juuni 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-42-15, p 83).

18. KrMS § 361 lg 2 ja § 341 lg 3 järgi peab kaebust lahendav kohus kriminaalmenetluse olulise

rikkumise KrMS § 339 lg 2 mõttes võimalusel ise kõrvaldama. Riigikohtu pädevus otsuse tegemisel

on sätestatud KrMS § 361 lg-s 1. Praeguses olukorras tuleks lõpliku otsuse tegemise alustena kõne

alla vastavalt maakohtu otsuse jõustamine (KrMS § 361 lg 1 p 5) või süüdistatava olukorda

ringkonnakohtu otsusega võrreldes raskendamata uue karistuse mõistmine (KrMS § 361 lg 1 p 5).

Maakohtu otsust ei saa aga jõustada seetõttu, et kohus luges ekslikult A. Dobrõnini karistust

raskendavaks asjaoluks KarS § 58 p-s 7 sätestatud süüteo toimepanemise üldohtlikul viisil. Samuti on

ringkonnakohus leidnud õigesti, et maakohus ei saanud heita A. Dobrõninile ette tõendamata väidet,

et süüdistatav tegeles lõhkematerjali kogumisega alates noorpõlvest ehk juba aastakümneid. Ka ei saa

Riigikohus kohaldada A. Dobrõninile sellist karistust, nagu mõistis süüdistatavale ringkonnakohus.

Kolleegium asus eespool seisukohale, et A. Dobrõnini karistust raskendavaks asjaoluks tuleb lugeda

tegutsemist omakasu motiivil KarS § 58 p 1 tähenduses. Samuti võib karistuse mõistmisel olla vajalik

võtta seisukoht A. Dobrõnini töövõimetuse ja laste ülalpidamise kohta, mida kolleegium KrMS § 363

lg-s 5 sisalduva faktiliste asjaolude tuvastamise keelu tõttu teha ei saa.

19. Eeltoodut kokku võttes ja lähtudes KrMS § 362 p-dest 1 ja 2, tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium ringkonnakohtu otsuse A. Dobrõninile mõistetud karistuse osas ja saadab

kriminaalasja KrMS § 361 lg 1 p 6 kohaselt uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule samas

kohtukoosseisus. Kassatsioon rahuldatakse osaliselt.

(allkirjastatud digitaalselt)