3-2-1-182-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-182-15

Määruse kuupäev

Tartu, 9. märts 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Malle Seppik, liikmed Peeter Jerofejev ja Henn Jõks

Kohtuasi

Natalja Omeltšenko hagi Urugne OÜ vastu osaühingu TEI

SM (pankrotis) pankrotimenetluses nõude tunnustamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 13. oktoobri 2015. a määrus

tsiviilasjas nr 2-15-4757

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Urugne OÜ määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Natalja Omeltšenko, esindaja vandeadvokaat Maidu

Kaasik

Kostja Urugne OÜ, esindaja vandeadvokaat Tanel Mällas

Asja läbivaatamise kuupäev

8. veebruar 2016. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 13. oktoobri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 2-15-4757

muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

2. Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta Urugne OÜ kanda.

3. Arvata Urugne OÜ määruskaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Natalja Omeltšenko (hageja) esitas 26. märtsil 2015 Harju Maakohtule hagi Urugne OÜ (kostja)

vastu osaühingu TEI SM (pankrotis) (võlgnik) pankrotimenetluses 906 euro 8 sendi suuruse nõude

tunnustamiseks. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt kuulutas Harju Maakohus 30. septembri 2014. a määrusega välja võlgniku

pankroti ning määras pankrotihalduriks Indrek Lepsoo.

Hageja tasus tsiviilasjades nr 2-13-19888 ja nr 2-13-15297 (võlgniku ja tema juhatuse liikme ja

osaniku (kes on ühtlasi kostja juhatuse liige ja ainuosanik) Kazimir Seleninovi vahelised

kohtuvaidlused) võlgnikule 2013. aastal osutatud õigusabi eest. Hageja esitas eeltoodust tulenevalt

pankrotihaldurile nõude võlgniku pankrotimenetluses. Kostja vaidles nõuete kaitsmise koosolekul

hageja nõudele vastu.

2. Kostja esitas taotluse menetlus lõpetada, sest kostjale teadaolevalt on hageja nõue, mille

tunnustamist ta võlgniku pankotimenetluses soovib, täidetud. Kostja lisas taotlusele 4. juuni 2015. a

maksekorralduse, mille kohaselt tasus K. Seleninov hagejale 906 eurot 8 senti. Kostja palus jätta

menetluskulud hageja kanda.

3. Hageja esitas hagi tagasivõtmise avalduse, kuna hageja nõue on 4. juunil 2015 rahuldatud. Hageja

esitas samas menetluskulude kindlaksmääramise taotluse koos arvetega ja palus kostjalt välja mõista

riigilõivu 300 eurot ja lepingulise esindaja tasu 624 eurot (koos käibemaksuga). Õigusabiteenuse

tunnihind on 156 eurot (koos käibemaksuga) ja ajakulu on 4 töötundi.

4. Kostja esitas menetluskulude kindlaksmääramise taotluse ja palus hagejalt välja mõista 276 eurot

(koos käibemaksuga), samuti viivis seaduses sätestatud määras. Kostja esitas hageja avaldusele

vastuväited, leides, et menetluskulud tuleb jätta hageja kanda, sest kostja ei ole hageja nõuet

rahuldanud. Nõude rahuldamiseks saaks pidada kostja nõustumust hageja nõude tunnustamisega

võlgniku pankrotimenetluses, kuid kostja on hageja nõudele sõnaselgelt vastu vaielnud. 4. juuni

2015. a maksekorraldusest nähtub, et hageja nõude on täitnud võlgnik, mitte kostja. Seda ei muuda ka

asjaolu, et võlgniku ja kostja osanikud ja juhatuse liikmed osaliselt kattuvad. Juhuks kui kohtu

arvates tuleb menetluskulud jätta kostja kanda, leiab kostja alternatiivselt, et hageja menetluskulud on

põhjendamatud ja ülemäärased. Samuti ei ole asja keerukust arvestades põhjendatud ja vajalik

esindaja tunnitasu suurus (aktsepteeritav oleks tunnitasu maksimaalselt 120 eurot (koos

käibemaksuga).

5. Harju Maakohus jättis 11. augusti 2015. a määrusega tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 423 lg 1 p 2 alusel hagi tagasivõtmise tõttu läbi vaatamata. Maakohus jättis menetluskulud

kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 791 eurot 67 senti.

Maakohus tuvastas, et hageja võttis hagi tagasi tulenevalt asjaolust, et kostja juhatuse liige ja

ainuosanik (kes on ühtlasi võlgniku juhatuse liige ja osanik) K. Seleninov tasus hagejale 906 eurot

8 senti, rahuldades sellega hageja nõude. Kuivõrd hagi tagasivõtmise põhjuseks on asjaolu, et kostja

on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud, tuleb menetluskulud jätta TsMS § 168 lg 5 alusel kostja

kanda. Viidatud sätte kohaldamise aspektist ei ole oluline, kes kostja eest hagejale tasus ja millise

selgitusega maksekorraldusel, liiatigi teades, et võlgniku vara käsutamise õigus on pankrotihalduril.

Kostjalt tuleb välja mõista riigilõiv 300 eurot ja õigusabikulud põhjendatud ulatuses 491 eurot

67 senti, kokku 791 eurot 67 senti. Hageja esindaja töötundide põhjendatud maht on 3 tundi ja

20 minutit. Töötunni mõistlikuks hinnaks saab lugeda 147 eurot 49 senti (koos käibemaksuga).

6. Kostja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada

osas, millega jäeti menetluskulud kostja kanda ja mõisteti kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu

791 eurot 67 senti.

7. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis rahuldamata ja edastas TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tallinna Ringkonnakohus jättis 13. oktoobri 2015. a määrusega maakohtu määruse muutmata ja

määruskaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus TsMS § 168 lg-d 2 ja 5 õigesti. Hageja nõue on

sisuliselt tuvastushagi, mille esitamise eesmärgiks oli see, et hageja nõuet tunnustatakse võlgniku

pankrotimenetluses ning et ta saaks hiljem oma nõude võimalikult suures ulatuses rahuldatud. Hageja

saavutas oma eesmärgi, kui kostja ainuke juhatuse liige ja osanik K. Seleninov tasus vaidlusaluse

summa. Äriühing tegutseb oma juhatuse liikmete ja osanike (või aktsionäride) kaudu. E-äriregistri

väljavõttest nähtub, et kostja ainukeseks juhatuse liikmeks ja osanikuks on olnud ja on K. Seleninov

(edaspidi juhatuse liige). Pankrotimenetluses vastuväite esitamine oli tema kui kostja juhatuse

ainukese liikme ja osaniku otsus. Eeltoodust teistsugusele seisukohale jõudmiseks ei anna alust

vaidlusaluses maksekorralduses märgitu: „TEI SM OÜ (pankrotis) juhatuse liikme ja osanikuna TEI

SM OÜ (pankrotis) eest 23.10.2014 nõudeavaldusest tuleneva nõude tasumine." Nimelt ei olnud

juhatuse liikmel võimalik teha makset võlgniku eest või nimel, kuna tulenevalt pankrotiseaduse

(PankrS) § 36 lg-st 1 läheb pankroti väljakuulutamisega võlgniku õigus pankrotivara valitseda ja

käsutada üle pankrotihaldurile, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. PankrS § 36 lg 2 järgi on

võlgniku pärast pankroti väljakuulutamist tehtud pankrotivara hulka kuuluva eseme käsutustehing

tühine. Eeltoodust tulenevalt on maakohus jätnud õigustatult menetluskulud kostja kanda.

Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus TsMS § 175 lg-t 1. Maakohus on piisava

põhjalikkusega kontrollinud ja analüüsinud hageja esindaja töö mahtu ning jõudnud tehtud

toimingute ajakulu osas õigetele järeldustele. Maakohus ei ole ületanud diskretsioonipiire.

Väljamõistetud tunnitasu (147 eurot 49 senti koos käibemaksuga) ei ületa oluliselt keskmist sarnase

õigusteenuse eest makstavat tasu ning sellist tunnihinda võib pidada tavapäraseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Määruskaebuses palub kostja ringkonnakohtu määruse tühistada ja jätta uue määrusega

menetluskulud hageja kanda.

Ringkonnakohus kohaldas valesti TsMS § 168 lg-d 2 ja 5, kui leidis, et hageja nõude rahuldas kostja.

Ringkonnakohus eeldas valesti, et juhatuse liige ei saanud tegutseda enda nimel ning et tema tegu

tuleb lugeda kostja kui äriühingu tegevuseks. Selline järeldus on meelevaldne ning alusetu, seda eriti

olukorras, kus juhatuse liige märkis sõnaselgelt, et ta tegutseb võlgniku nimel. Ringkonnakohtu viide

pankrotiseaduse sätetele on asjakohatu, sest hagejale vaidlusaluse summa tasumisel ei ole kasutatud

võlgniku pankrotivara (juhatuse liige tasus selle summa isikliku rahaga). Ringkonnakohus ei ole ka

selgitanud, millistele tõenditele tema vastupidine väide tugineb.

Ringkonnakohus kohaldas valesti TsMS § 175 lg-t 1, kui mõistis kostjalt välja ebaproportsionaalselt

suure menetluskulu. Lepingulise esindaja tunnitasu on asja keerukust ja mahtu arvestades ülemäärane

(mõistlik tunnitasu oleks 120 eurot koos käibemaksuga).

10. Hageja vaidleb määruskaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu määruse tühistamiseks.

Määruskaebus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 ja § 695 alusel rahuldamata ja ringkonnakohtu määrus

muutmata.

12. Pooled ei ole vaidlustanud maakohtu määrust osas, milles hageja nõue kostja vastu jäeti hagi

tagasivõtmise tõttu läbi vaatamata. Selles osas on maakohtu määrus TsMS § 456 lg 4 teise lause

ja § 463 lg 2 järgi jõustunud. Ringkonnakohus vaatas kostja määruskaebuse alusel maakohtu määruse

läbi menetluskulude jaotuse ja väljamõistmise osas. Kostja vaidlustas Riigikohtus ringkonnakohtu

määruse tervikuna. Kuna kostja ei ole vaidlustanud maakohtu määrust hagi läbi vaatamata jätmise

osas, siis vaatab Riigikohus läbi ringkonnakohtu määruse osas, millega lahendati menetluskulude

jaotus ja väljamõistmine.

13. Kolleegium leiab, et kohtud jätsid põhjendatult menetluskulud TsMS § 168 lg-te 4 ja 5 järgi

kostja kanda. TsMS § 168 lg 4 järgi, kui hageja võtab hagi tagasi, kannab ta kostja menetluskulud,

välja arvatud juhul, kui ta võtab hagi tagasi seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist

rahuldanud. TsMS § 168 lg 5 järgi kannab kostja hageja menetluskulud, kui hageja võtab hagi tagasi

seetõttu, et kostja on pärast hagi esitamist tema nõude rahuldanud. Hageja esitas kostja vastu hagi

pankrotimenetluses nõude tunnustamiseks, s.o tuvastushagi. Kolleegium on selgitanud, et

tuvastushagi esitamisel peab hagejal olema mingi eesmärk, mida ta üritab hagiga saavutada, ning kui

hageja pärast hagi esitamist kostja tegevuse tulemusena selle eesmärgi saavutab, saab lugeda, et

kostja on TsMS § 168 lg-te 4 ja 5 mõttes hageja nõude rahuldanud (vt Riigikohtu 15. mai 2013. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-13, p 13). Ringkonnakohus leidis õigesti, et praegusel juhul oli hageja

eesmärgiks tuvastushagi esitamisel see, et tema nõuet võlgniku pankrotimenetluses tunnustataks ning

et ta saaks hiljem oma nõude võimalikult suures ulatuses rahuldatud. Esiletoodud asjaolusid

arvestades nõustub kolleegium ringkonnakohtu põhjendustega, et K. Seleninov kostja ainukese

juhatuse liikme ja osanikuna esitas võlgniku pankrotimenetluses vastuväite, kuid tasudes ise hiljem

hagejale nõutud summa, on ta kostja ainukese juhatuse liikme ja ka osanikuna hageja nõude

rahuldanud (ning hageja on hagiga taotletud eesmärgi saavutanud). Seega saab nendel asjaoludel

lugeda, et hageja nõude rahuldas kostja ning menetluskulud sai TsMS § 168 lg 5 järgi jätta kostja

kanda.

14. Samuti ei nõustu kolleegium kostja määruskaebuse väitega, et hageja lepingulisele esindajale

kulutuste hüvitamisel on kohtud rikkunud TsMS § 175 lg-t 1. Ringkonnakohtule esitatud

määruskaebuse kohaselt heitis kostja maakohtule ette, et kohus ei analüüsinud, miks on asja

keerukust ja mahukust arvestades põhjendatud ja vajalik lugeda lepingulise esindaja tunnitasuks

147 eurot 49 senti (koos käibemaksuga). Samuti leidis kostja, et põhjendatud ja vajalik ei ole hageja

19. juuni 2015. a menetlusdokumendi lisas 4 kirjeldatud hageja lepingulise esindaja 18. juunil 2015

tehtud toimingute kulu. Vaidlustatud määruses on ringkonnakohus nõuetekohaselt põhjendanud, miks

ta kostja eeltoodud väidetega ei nõustu. Kolleegium osutab lisaks, et TsMS § 175 lg 1 kohaselt on

menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu

kaalutlusotsus (kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse

hindamise osas), millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud

diskretsioonipiire (vt nt Riigikohtu 11. veebruari 2015. a kohtumäärus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14,

p 11; Riigikohtu 18. mai 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-10, p 19). Kolleegiumi hinnangul ei

ole kohtud hageja lepingulise esindaja antud õigusabile kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse ning

asja keerukuse hindamisel kaalumispiire ületanud.

15. Eeltoodut arvestades on ringkonnakohtu määrus menetluskulude jaotuse ja väljamõistmise kohta

põhjendatud ja tuleb jätta muutmata. Kostja määruskaebus jääb rahuldamata.

16. TsMS § 168 lg 5 alusel jäävad ka määruskaebemenetluses kantud menetluskulud kostja kanda.

17. Kostja määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 teise

lause alusel arvata riigituludesse.

Malle Seppi, Peeter Jerofejev, Henn Jõks