3-3-1-78-15 · 3-3-1-78-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-3-1-78-15 Otsuse kuupäev 9. märts 2016 Kohtukoosseis Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri Põld Kohtuasi Jaana Adusoni kaebus Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 22. veebruari 2013. a ehitusloa nr 61573 tühistamiseks Menetlusosalised Kaebaja Jaana Aduson Vastustaja Tallinna linn, esindaja Karin Laugas Kolmas isik Korteriühistu Kuhlbarsi 6/Pärna 1, esindaja advokaat Indrek Kukk Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 26. mai 2015. a otsus haldusasjas nr 3-13-745 Menetluse alus Riigikohtus Jaana Adusoni kassatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON 1. Rahuldada Jaana Adusoni kassatsioonkaebus. 2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 26. mai 2015. a otsus haldusasjas nr 3-13-745 ning saata asi Tallinna Ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. 3. Peatada esialgse õiguskaitse korras Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 22. veebruari 2013. a ehitusloa nr 61573 kehtivus. 4. Tagastada kautsjon. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Tallinna Linnaplaneerimise Amet (TLPA) väljastas 22. veebruaril 2013 ehitusloa nr 61573 Tallinnas F. Kuhlbarsi tn 6/J. Pärna tn 1 korterelamu laiendamiseks ja rekonstrueerimiseks. 2. F. Kuhlbarsi tn 6/J. Pärna tn 1 asuva korteri nr 23 omanik Jaana Aduson esitas 8. aprillil 2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus TLPA 22. veebruari 2013. a ehitusluba nr 61573 tühistada. Kaebuse põhiväited on järgmised: 1) 13. oktoobril 2011 toimunud korteriühistu (KÜ) Kuhlbarsi 6/Pärna 1 üldkoosolek, mille otsusega kiideti heaks juhatuse näidistegevusplaan hoone katuse ja fassaadi remondi rahastamiseks katuse- korterite arenduse kaudu, ei olnud otsustusvõimeline; 2) asjas tehtud ekspertiis ei ole nõuetekohane. Hoone asub kvartalis, mis sai Teises maailmasõjas, eeskätt 1944. a märtsipommitamises tugevalt kannatada, mistõttu on elanike elu, tervise ja omandi säilimise huvides vaja hinnata, kas hoone kandekonstruktsioonid taluvad ehitustegevust. Hoone välis- müürides olevate pragude olemust ega põhjuseid pole ekspert analüüsinud; 3) ehitustegevuse tulemusena väheneb kaebajale kuuluva kinnisvara väärtus. Oluliselt on häiritud tema igapäevane elu ning piiratud tema õigus talle kuuluvat korteriomandit ja mõttelist osa KÜ liik- mete omandist vallata, kasutada ja käsutada;

4) ehitusloa menetluses on tehtud olulisi kaalutlusvigu, luba pole piisavalt põhjendatud. Koos kaebusega esitas kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse ehitusloa kehtivuse peatamiseks. 3. Tallinna Halduskohus rahuldas 19. aprilli 2013. a määrusega haldusasjas nr 3-13-745 esialgse õiguskaitse taotluse ja peatas ehitusloa täitmise kohtulahendi jõustumiseni haldusasjas. 4. Tallinna Halduskohus jättis 24. oktoobri 2014. a otsusega haldusasjas nr 3-13-745 kaebuse rahuldamata ning mõistis kaebajalt KÜ kasuks välja menetluskulud 836 eurot. Otsuse põhjendused on järgmised: 1) TLPA ei ole ehitusloa andmisel piirdunud formaalse heakskiiduga ehitusprojektile. Vastuväiteid on arutatud ning leitud, et puudub alus kahelda Ehitusekspertiisibüroo OÜ koostatud ekspertiisis. Ekspertiisi kohaselt on hoonele pööningukorruse väljaehitamisel hoone kandevõime tagatud. Välisseintel, keskmises pikiseinas ja postides ei ole märgata mingisuguseid pragusid. Projekti on ekspertiisi tulemuste põhjal täiendatud; 2) eksperdihinnanguks ei saa pidada kaebaja esitatud A. Partsi Inseneribüroo OÜ koostatud doku- menti "Korterelamu konstruktsioonide ekspertiisi-eelne ülevaatus. Aadress: Kuhlbarsi 6/Pärna 1, Tallinn". Kuigi selles dokumendis mainitakse hoone seintes olevaid pragusid, märgitakse samas, et ilma täiendavate mõõtmiste ja uuringuteta pole nende põhjust võimalik öelda. Viited pragudele ei muuda esitatud arvamust ekspertiisiaktiga võrdväärseks dokumendiks, mis võimaldaks juba korral- datud ekspertiisi tulemustel põhineva ehitusprojekti usaldusväärsuses kahelda. Ekspertiisi käigus tehtud fotolt ja ehitusprojekti fotodelt pole pragusid näha; 3) Teise maailmasõja aegsete kahjustuste kohta puuduvad selged andmed; 4) asjas ei ole tõendatud, et vaidlusaluse ehitusloa alusel toimuv ehitamine võiks kujutada ohtu kaebaja elule, tervisele või varale; 5) kohtul puudub alus kahelda, et ehitusloa aluseks olnud KÜ üldkoosoleku otsuses on väljendatud kaasomanike enamuse tahe taotleda ehitusluba. Samal päeval tehtud määrusega tühistas Tallinna Halduskohus oma 19. aprilli 2013. a määruse, millega oli esialgse õiguskaitse taotlus rahuldatud. 5. J. Aduson esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldada. 23. veebruaril 2015 esitas kaebaja Tallinna Ringkonnakohtule seisukoha, milles leidis, et võib olla alus menetluse lõpetamiseks, sest vaidlustatud ehitusloa alusel ei ole ehitamist kahe aasta jooksul alustatud. Kaebaja palus kohtul selgitada, kas kaebuse esemeks oleva ehitusloa kehtivuse lõppemine on kohtumenetluse lõpetamise aluseks ning kas sellisel juhul jäävad kolmanda isiku menetluskulud kolmanda isiku enda kanda. Kui ehitusloa kehtivuse lõpp annab aluse lõpetada kohtumenetlus, soovib kaebaja menetluse jätkumist, juhul kui kolmanda isiku menetluskulud ei jääks menetluse lõppemisel kolmanda isiku enda kanda. 6. Tallinna Ringkonnakohus tegi 27. aprillil 2015 määruse, millega muu hulgas kohustas kaebajat teatama ringkonnakohtule hiljemalt 12. mail 2015, kas ta soovib esitada alternatiivselt ehitusloa õigusvastasuse tuvastamise nõude, ning määras otsuse teatavakstegemise päevaks 26. mai 2015.

Kohus märkis, et ei pea võimalikuks selles menetlusstaadiumis võtta seisukohta küsimuses, kas ehitusluba on ehitusseaduse § 25 lg 2 alusel kehtetu. 7. Tallinna Ringkonnakohus jättis 26. mai 2015. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata ning mõistis kaebajalt KÜ kasuks välja menetluskulud 650 eurot. Ringkonnakohus põhjendas otsust järgmiselt: 1) kolmanda isiku poolt ringkonnakohtule esitatud tõenditest ei nähtu, et ehitusprojektile vastavaid töid oleks alustatud. Seega on ehitusluba ehitusseaduse § 25 lg 2 kohaselt kehtivuse kaotanud; 2) ehitusseaduse § 25 lg 2 ei võimalda tõlgendust, mille kohaselt saaks arvesse võtta, et ehitusloa kehtivus oli 19. aprillist 2013 kuni 24. oktoobrini 2014 peatatud. Sätte eesmärgiks on ühelt poolt kaitsta nende isikute huve, keda ehitusloa elluviimine kahjustab, kaua aega tagasi antud loa alusel ehitustegevuse eest ja hoida seega ära kindlusetust, teisalt aga tagada, et ehitusloa andmisest ehitamise alustamiseni ei muutuks ehitamine amortisatsiooni tõttu ohtlikuks. Olukorras, kus käimas on kohtuvaidlus, ei ole küll kaebajal võimalik tugineda ootusele, et ehitamisega mittealustamise korral kaotab ehitusluba kehtivuse, kuid menetlusse kaasamata isikud ei pruugi olla menetlusest teadlikud, samuti ei ole saavutatav eesmärk tagada ehitamise ohutus. Tuleb möönda, et kohtu- menetluse kestel võib ehitamise alustamine olla loa omaja jaoks ebamõistlik risk, sest ehitusloa tühistamise korral osutuvad kasutuks ehitamiseks tehtud kulud ning kohtumenetluse kestust arvestades võib tekkida olukord, kus ehitamist alustada pole mõistlik, ent ehitusseaduse § 25 lg 2 erandeid ette ei näe. Alates 1. juulist 2015 kehtima hakkava ehitusseadustiku § 45 lg-ga 1 see kitsas- koht kõrvaldatakse; 3) ehitusseaduse § 25 lg-t 2 ei saa pidada põhiseadusevastaseks. Ehitusprojektis näidatud töödega ei tule alustada suures mahus ega seega teha suuri kulutusi. Lisaks selgitas ringkonnakohus 19. detsembri 2014. a määrusega kaebaja esialgse õiguskaitse taotlust rahuldamata jättes, et kaebusel puudub arvestatav eduväljavaade. Seega ei olnud risk kuigi suur; 4) kohus selgitas kaebajale 27. aprilli 2015. a määruses võimalust taotleda ehitusloa õigusvastasuse tuvastamist ja seda, et tuvastamisnõude esitamine peab olema kaebaja õiguste kaitseks vajalik. Kaebaja kohtu määratud tähtajaks sellist taotlust ei esitanud; 5) haldusakti tühistamine on võimalik ka pärast haldusakti kehtivuse lõppemist, kui haldusakti mõju on säilinud. Praeguses asjas sellist mõju kaebaja subjektiivsetele õigustele ei esine. Tühistamisnõuet ei saa seetõttu enam rahuldada. Kuna kaebaja ei ole tuvastamisnõuet esitanud, ei ole ringkonnakohtul võimalik ka ühtegi teist nõuet lahendada. Seega tuli kaebus jätta rahuldamata; 6) isegi kui eeldada, et kehtivuse kaotanud ehitusloal on kaebaja õigustele mõju ja tühistamisnõude esitamine on võimalik, ei annaks apellatsioonkaebuse väited alust halduskohtu otsuse tühistamiseks ja kaebuse rahuldamiseks. Üldkoosoleku otsust ei saa pidada tühiseks. Samuti ei saa ehitusluba pidada täiendava ekspertiisi teostamata jätmise tõttu õigusvastaseks. Vaidlusalust ekspertiisi ja sellel põhineva ehitusprojekti järeldusi kahtluse alla seadvaid tõendeid ei ole esitatud. Kaebaja esitatud dokument "Korterelamu konstruktsioonide ekspertiisi-eelne ülevaatus. Aadress: Kuhlbarsi 6/Pärna 1, Tallinn" ei ole piisav sellise kahtluse tekitamiseks. Pole usutav, et pööningukorruse väljaehitamine,

kui järgitakse ekspertiisi soovitusi, seaks ehitise püsivuse ohtu; 7) kaebaja vaidles vastu kolmanda isiku, KÜ menetluskulude (836 eurot) väljamõistmisele haldus- kohtu poolt, kuna KÜ õigusi ega kohustusi kohtuasi ei puuduta, dokumendid ei veena, et need on koostanud õigusteadmisi omav isik, ning arved on tasunud OÜ Aberratio, kuid puuduvad tõendid, mis kinnitaksid, et KÜ peab kulud hüvitama. Kuna kolmanda isiku menetlusse kaasamise määrust pole vaidlustatud, ei saa sellele enam vastuväiteid esitada. Halduskohus hindas menetluskulude vaja- likkust ja põhjendatust, sh dokumentide sisu, nõuetekohaselt. Kulude hüvitamist ei välista see, kui menetlusosalise eest kandis need muu isik (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 109 lg 5), kehtiva seaduse alusel ei tule tõendada kulude kandjale hüvitamist; 8) kuna haldusakt kaotas kehtivuse seaduse alusel, mitte ei ole kehtetuks tunnistatud, ei saa kohal- dada HKMS § 152 lg 1 p 4 ega HKMS § 108 lg-t 6. Kulud kannab kaebaja HKMS § 108 lg 1 alusel. Kolmanda isiku apellatsioonimenetluses kantud kuludest (836 eurot) on põhjendatud 650 eurot ning need tuleb kaebajalt välja mõista. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 8. Jaana Aduson esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse, saata asja tagasi uueks arutamiseks halduskohtule ning jätta menetluskulud vastustaja kanda. Kassatsioon- kaebuse põhjendused on järgmised: 1) kaebaja ei saanud kätte Tallinna Ringkonnakohtu 27. aprilli 2015. a määrust, milles kohus selgitas võimalust taotleda ehitusloa õigusvastasuse tuvastamist, kuid kohus on jätnud selle asjaolu kontrollimata. Kui kaebaja oleks määruse kätte saanud, siis oleks ta õigeaegselt kaebuse nõuet muut- nud; 2) kaebajal on ehitusloa õigusvastasuse tuvastamiseks preventiivne huvi, vältimaks korduvat sama- sisulise ehitusloa väljastamist; 3) pööningule ehitamiseks oli vaja kõigi korteriomanike nõusolekut. 9. Korteriühistu Kuhlbarsi 6/Pärna 1 ei nõustu kassatsioonkaebusega ja vaidleb sellele täies ulatuses vastu. Kohtud ei ole kohtumenetluse norme rikkunud. Ringkonnakohus asus aga ekslikult seisukohale, et ehitustöödega ei ole alustatud – hoone rekonstrueerimisel tuli parendada ka kütte- süsteemi, mida on ilmselgelt tehtud ja seda asjaolu tõendatud. Liiatigi peatus ehitamisega alustamise tähtaeg ajaks, mil ehitusloa kehtivus oli peatatud. Kolmas isik palub kaebajalt välja mõista kassatsiooniastme menetluskulud 660 eurot koos käibe- maksuga. Lisaks palub kolmas isik välja mõista viivise lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 10. Kolleegium peab vajalikuks võtta kõigepealt seisukoht küsimuses, kas vaidlusalune ehitusluba kaotas kahe aasta möödumisel selle andmisest kehtivuse (I). Seejärel lahendab kolleegium kassatsioonkaebuse ja menetlusosaliste taotlused (II). I

11. Kuni 30. juunini 2015 kehtinud ehitusseaduse (EhS v.r) § 25 lg 2 sätestas: "Ehitusluba kaotab kehtivuse, kui ehitamist ei ole alustatud kahe aasta jooksul ehitusloa väljastamise päevast arvates." 12. Praegusel juhul väljastati ehitusluba 22. veebruaril 2013. Kaebaja taotluse alusel peatas Tallinna Halduskohus 19. aprilli 2013. a määrusega esialgse õiguskaitse korras ehitusloa täitmise. 24. oktoobril 2014 tühistas Tallinna Halduskohus 19. aprilli 2013. a määruse, millega oli peatatud ehitusloa täitmine, kuna samal päeval tegi halduskohus otsuse, milles leidis, et ehitamisest tulenev oht kaebaja elule, tervisele või varale pole tõendatud. Pärast esialgse õiguskaitse määruse tühistamist oli kahe aasta möödumiseni ehitusloa väljastamisest seega aega veel umbes neli kuud. 13. Ringkonnakohtu hinnangul on EhS v.r § 25 lg-l 2 kaks peamist eesmärki: esiteks kaitsta nende isikute huve, keda ehitusloa elluviimine kahjustab, kaua aega tagasi antud loa alusel ehitustegevuse eest ja hoida seega ära kindlusetust, ning teiseks tagada, et ehitusloa andmisest ehitamise alustamiseni ei muutuks ehitamine amortisatsiooni tõttu ohtlikuks. Eelkõige ei võimaldaks kohtumenetluse tõttu ehitusloa kehtivuse pikenemine tagada teise eesmärgi täitmist – ehitamise ohutust. Samuti märgib ringkonnakohus, et sätet ei saa pidada põhiseadusevastaseks, sest esiteks ei ole nõutav töödega alustamine suures mahus, st pole kohtumenetluse ajal vaja teha suuri kulutusi, ja teiseks oli ringkonnakohus kaebaja uut esialgse õiguskaitse taotlust rahuldamata jättes märkinud 19. detsembri 2014. a määruses, et kaebusel puudub arvestatav eduväljavaade. Seega polnud risk kuigi suur. 14. Esialgse õiguskaitse kehtivuse ajal oli ehitusloa täitmine peatatud. Seega ei tohtinud sel aja- vahemikul ehitamisega alustada. Määruse täitmata jätmise eest võinuks kolmandat isikut trahvida (HKMS § 254 lg 1 ja § 248). Sisuliselt oli ehitusloa täitmise peatamise mõju ehitamisele seega samaväärne ehitusloa kehtivuse peatamise mõjuga. 15. Kuigi ringkonnakohtu seisukoht, et ehitamisega alustamine ei pruugi alati eeldada suurte kulutuste tegemist, on õige, tähendab see omakorda ka seda, et EhS v.r § 25 lg 2 ei taga ringkonna- kohtu nimetatud teise eesmärgi täitmist – ehitamise ohutust. Ehitustöödega alustamine väikeses mahus ja seejärel ehitamise poolelijätmine määramatuks ajaks toob samuti kaasa selle, et ehitamine võib muutuda amortisatsiooni tõttu ohtlikuks. Ehitamise ohutus peab olema tööde käigus nagunii pidevalt tagatud (vt nt EhS v.r § 29 lg 1 p 4 ja lg 2 p 1, § 30 lg 7, § 48 p-d 6 ja 8). Kui ehitatav ehitis osutub ohtlikuks, on see alus ehitusloa kehtetuks tunnistamiseks (EhS v.r § 28 lg 1 p 1). 16. Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et puudub oluline eesmärk, mis õigustaks ehitusloa kehtetuks muutumist kohtumenetluse kestel. Esialgse õiguskaitse korras ehitusloa peatamine on kaebaja õiguste tõhusaks kaitseks tihti vajalik, kuid ehitusloa kehtivuse lõppemine võiks kaasa tuua ehitamise lõputu edasilükkamise: kui kohtumenetlus kestaks üle kahe aasta, muutuks ehitusluba kehtetuks; tõenäoliselt antavat uut ehitusluba oleks omakorda võimalik vaidlustada. Kolleegium on seisukohal, et EhS v.r § 25 lg-t 2 tuleb tõlgendada selliselt, et selles sätestatud kaheaastane tähtaeg peatub ajaks, mil ehitusloa kehtivus või täitmine on peatatud. Seevastu nõustub kolleegium ringkonnakohtu seisukohaga, et kui ehitusloa kehtivus ega täitmine peatatud ei ole, ei takista kohtuvaidlus ehitusloa üle selle kehtetuks muutumist EhS v.r § 25 lg 2 alusel. Kuigi ehitustööde alustamisega kohtumenetluse ajal kaasneb risk, et ehitusloa tühistamise korral on tehtud

asjatuid kulutusi, on see risk ehitaja kanda ning ei ole ülemäärane. 17. Seega peatus EhS v.r § 25 lg 2 järgne tähtaeg praeguses asjas esialgse õiguskaitse kehtivuse ajaks, st 19. aprillist 2013 kuni 24. oktoobrini 2014, umbes pooleteiseks aastaks. Järelikult ei olnud kaheaastane tähtaeg möödunud ringkonnakohtu otsuse tegemise ajaks ega ole ka praegu möödunud ning ringkonnakohus pidi tühistamiskaebuse sisuliselt lahendama. 18. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et õigusselguse huvides tuleb esialgse õiguskaitse määruses selgitada esialgse õiguskaitse mõjusid. Juba asjas nr 3-3-1-13-04 on kolleegium rõhutanud (määruse p 18), et halduskohtul tuleb tagada esialgse õiguskaitse määruse üheselt mõistetavus, et nii menetlusosalistele kui ka muudele isikutele oleksid selged haldusakti kehtivuse peatamise õiguslikud tagajärjed. Asjas nr 3-3-1-78-15 leidis kolleegium (otsuse p 21), et õigusselguse huvides tuleks maksuhalduril või kohtul maksukohustusega seotud haldusakti täitmise peatamise korral vastavas haldusaktis või kohtumääruses alati täpsustada, millises osas peatamine toimub ja millised on peatamise ajal maksuhalduri ja maksuvõlglase õigused ja kohustused. Kuigi praeguses asjas on halduskohus 19. aprilli 2013. a määruse p-s 5 selgitanud ehitusloa kehtivuse ja täitmise peatamise erinevusi, ei ole välja toodud kaugemaid tagajärgi, muu hulgas mõju EhS v.r § 25 lg-st 2 tulenevale ehitusloa kehtivuse tähtajale. II 19. Kuna kaebuse muutmine ei olnud eeltoodud põhjustel kaebaja eesmärkide saavutamiseks vajalik, ei peatu kolleegium küsimusel, kas ringkonnakohtu 27. aprilli 2015. a määrus oli kaebajale nõuetekohaselt kätte toimetatud. Ringkonnakohus pidanuks jätkama tühistamiskaebuse lahendamist. 20. Ringkonnakohus on otsuse p-s 20 leidnud, et isegi kui eeldada, et tühistamisnõude esitamine on võimalik, ei annaks apellatsioonkaebuse väited alust halduskohtu otsuse tühistamiseks ja kaebuse rahuldamiseks. Seejuures viitas ringkonnakohus oma 19. detsembri 2014. a määruse põhjendustele, milles lahendati kaebaja esialgse õiguskaitse taotlust. 21. Kolleegiumi hinnangul ei saa viidatud lõigus ega 19. detsembri 2014. a määruses esitatud põhjendusi pidada piisavaks, et veenduda apellatsioonkaebuse väidete alusetuses ning mitte saata asja ringkonnakohtule uueks lahendamiseks. 22. 19. detsembri 2014. a määruses on ringkonnakohus küll õigesti asunud halduskohtust erinevale seisukohale, et kaebaja esitatud korterelamu ekspertiisi-eelset ülevaatust tuleb tõendina käsitada hoolimata sellest, et tegemist ei ole eksperdihinnanguga, kuid ei ole samas ei määruses ega otsuses kõrvaldanud vastuolusid selle tõendi ja ehitusprojektile tehtud ekspertiisi vahel. Ei ole välistatud, et vastuolu kõrvaldamiseks võib olla vaja korraldada uus ekspertiis. Kolleegium selgitab, et olukorras, kus kaebaja on välja toonud ekspertiisi puuduse, mida pole ümber lükatud, ei pea vastuolu kõrvaldamiseks ekspertiisi tingimata tellima kaebaja ise. Halduskohtumenetluses kehtib uurimis- põhimõte ning vajaduse korral kogub kohus tõendeid ise (HKMS § 2 lg 4 ja § 59 lg 3). 23. Samuti märgib kolleegium, et halduskohtu otsusest nähtuvalt on halduskohus tõenditena kasutanud ka ehitusprojekti toimikus sisalduvaid dokumente, kuid see toimik on 2. detsembril 2014 TLPA-le tagastatud ning ringkonnakohus ei saanud seda uurida. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku

§ 273 lg 3, millele viitab HKMS § 56 lg 2, näeb ette toimikus oleva kirjaliku algdokumendi esitajale tagastamise alles pärast menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumist, kuid praeguses asjas ei ole halduskohtu otsus jõustunud. 24. HKMS § 198 lg 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks halduskohtus õiguspärases menetluses tuvastatud faktilised asjaolud, mille täiendavat tuvastamist ei pea ringkonnakohus vajalikuks, kuid kui see on asja õigeks lahendamiseks vajalik, võib ringkonnakohus halduskohtus esitatud tõendeid ja tuvastatud asjaolusid ümber hinnata. Ringkonnakohus tuvastab HKMS § 198 lg 2 p 1 järgi halduskohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid juhul, kui halduskohus jättis esitatud tõendid või viidatud asjaolud põhjendamatult tähelepanuta. Haldusasjas nr 3-3-1-1-12 rõhutas kolleegium, et halduskohtu poolt tõenditele antud hinnangut muutes peab ringkonnakohus olema uurinud samu tõendeid nagu esimese astme kohuski (otsuse p 16). Praeguses asjas ei saanud ringkonnakohus halduskohtu järeldustele ehitamise ohutuse osas tugineda, kuna halduskohus oli ekslikult kaebaja esitatud dokumentaalse tõendi kõrvale jätnud. Ringkonna- kohus pidi halduskohtu menetlusvea tõttu ise uuesti tõendeid hindama või saatma asja tagasi uueks arutamiseks. Ringkonnakohtul ei olnud aga võimalik hinnata tõendeid nende kogumis ja vastastiku- ses seoses (HKMS § 61 lg 2), kuna ta ei saanud vahetult hinnata ehitusprojekti toimikus olnud doku- mente, mille halduskohus oli tagastanud. Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel ehitus- projekti toimik uuesti välja nõuda. 25. Eeltoodud põhjustel rahuldab Riigikohus kassatsioonkaebuse, tühistab ringkonnakohtu otsuse ning saadab asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks (HKMS § 230 lg 5 p 2). HKMS § 109 lg-st 2 lähtudes ei võta kolleegium seisukohta menetluskulude jaotuse kohta. Kautsjon tuleb HKMS § 107 lg 4 esimese lause alusel tagastada. 26. Ringkonnakohus jättis 19. detsembri 2014. a määrusega kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata põhjusel, et kaebusel puudub arvestatav eduväljavaade. Arvestades eespool väljatoodud puudusi tõendite hindamisel, ei ole see seisukoht kolleegiumi hinnangul veenev. Kuigi kaebaja ei ole uut esialgse õiguskaitse taotlust esitanud, võib kohus HKMS § 249 lg 1 järgi teha igas menetlus- staadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta ka omal algatusel. Kolleegium on seisu- kohal, et kaebaja esialgse õiguskaitse vajadus, mida halduskohus 19. aprilli 2013. a määruses tunnustas, ei ole kadunud. Praeguseks ei ole menetlusnorme järgides tuvastatud ehitamise ohutust. Seetõttu on põhjendatud peatada esialgse õiguskaitse korras ehitusloa kehtivus. Esialgse õiguskaitse kehtivuse ajal ei ole ehitusloa alusel lubatud ehitustöid teha. Kolleegium selgitab, et ehitusloa kehti- vuse peatamine ei takista ehitamiseks ettevalmistuste tegemist, sh kaasomanikelt ehitamiseks nõus- olekute küsimist. Indrek Koolmeister, Ivo Pilving, Jüri Põld